20. juulil sai täis poolteist aastat päevast, mil ametliku käskkirja vormi võttis üks mõte mis tegelikult üsna ammu hõljus õhus, mõlkus meeles ja aeg-ajalt kippus keelelegi taastuda viiulikooride esinemised meie üldlaulupidudel arendada välja laiaulatuslik keelbli liikumine massilise koorilauluharrastuse kõrvale tõsta viiulile, viiulimäng jälle ausse Eestimaal. Üks selle mõtte avalikke väljaütlejaid oli ei keegi muu kui meie laulupidude hing, maestro Gustav Ernesaks. Miks peab oluliseks riiul on üks niisugune instrument, väga tõsine instrument on ja massiliselt temaga tegutseme. Meie suudame temaga puudul läheneda tõsisemale muusikale riiulile ja põhineb kõik, ka sümfooniaorkester, nõnda edasi, ma mõtlen, kume, viiulid, harrastame, kui me toredasti arvestame ansamblil mängu, see tähendab laiemalt me seda teeme, seda tõenäolisem on, et selga tipud tulevad kord. Mõtteveeres leidis teel teisigi toetajaid ürituse vajalikkuse mõistjaid. Meie laulupidude 115 aastane traditsioon on täna väga tugevaks tõukejõuks sellele, et elavad ja arenevad kasvavad, tugevnevad koorid, puhkpillimuusika. Meie tantsupeod aktiviseerivad 19 1000 liikmelist tantsijate peret ja on mõjutanud ka soodsalt rahvamuusika arengut. Seepärast võib eeldada ja loota, et viiuldajate senisest laiem sidumine laulupeoga peaks keelpillimängule tervikuna andma uue tõuke. Mõte ei olnud rajatud tühjale kohale. 20 aastat oli näidanud asjaderspektiivsust ja elujõudu vabariiklik noorte viiuldajat ansambel Eesti NSV teenelise kunstitegelase Erich Loidi juhatusel. Kollektiiv, kes oli ilusaid koos musitseeris rõõmupäevi kinkinud juba ligi 1000-le noorele keelpillimängijale kes polnud nende aastate jooksul kunagi külmaks jätnud ka kuulajate südameid, kus ka poleks üles astutud. Meenutab Jüri Kruus ansamblis osaleja selle algusaastatest tänini nüüd küll juba mängimise kõrval ka administraator inspektorina. Missugust laagrit või missuguseid esinemisi? On teil siiani rõõm meenutada? Kokkuvõttes öelda, siis minu meelest on kõiki esinemisi rõõm meenutada sellepärast et kõiki püüame võtta maksimum, mida ja anda oma parima ja reageerib meile samaga. Siis me oleme kõik väga õnnelikud ja tehtud. Esinenud hästi palju paljudes erinevates kohtades, aga ma võin öelda siiski kõige meeldejäävam oli meil esinemine is mehe konverentsil milleks, ja mikspärast just nimelt eelkõige sellepärast mis meil oli väga palju erinevaid kollektiive. Rahvusvahelise tasemega kollektiive oli kollektiive. Meilt aja tagant Moskvast Leningradist kõik, kes esitasid oma kunsti. Ja sellepärast oli eriti meeldiv tajuda, et meie esinemist võeti niivõrd soojalt vastu. Meil oli teatud nagu kõikidel kaks lugu. Ja need nendeks oli, kõigepealt Jürme rukkirääk ja panekski vene tants. Kui me saime rukkiräägu mängitud, tuli saalis selline aplausitorm. Selline, mida ma võin öelda, ma pole tõesti hiljem isegi kuulnud. Me kordasime rukkiräägu siis tuliga palekski vene tants uuesti uuesti sama aplausitorm. Karjumised, hüüded, no ühesõnaga oli niisugune, et, et ei oska lihtsalt teile praega kirjeldada. Jälle kordasime Kabalevski teine kord, kolmas kord. Ja mis tuli edasi? Tuli niimoodi, et üks lugu järgnes teisele, kuigi meil oli lubatud ainult kaks lugu mängida. Me mängisime uus lugu kahe eluaseme ja kõik lood said hästi suure vastuvõtu osaliseks. Meie esinemist tunnustati nii lehtedes. Ajakirjandus rääkis samuti kõik need, kes olid, viibisid saalis, kuulates meie esinemist. Ansambli üks tuliseid austajaid on teatavasti ka Dmitri Waleski. Kui küsisin tema käest sügisel, mida ta arvab meie laulupeole kavandatud suur ansamblist arvas maestrot, see peaks tulema grandioosne asi. Et niisugune ettevõtmine on tema meelest igal juhul väljapaistvaks kultuurisündmuseks mitte ainult meie vabariigi, vaid ka üleliidulises ulatuses. Ei, Heli Laane, esimesed pungad. Nii on teid ikka kütnud teie oma Erich Loit, kes tänaseks kogunud siia 500 noort kunagist ja praegust keelpillimängijat. Kergeid poognaid, teine. Gustav Ernesaks ooperis käsikäes Essknowski Itaalia ja Soomerel Gustav Ernesaksa rokkar pudru. Kinder Lentso Pietro kanni ooperis Tarmo ja internet saagisoferimatus kanni. Kõlama hakkab Boriss kõrveri lõbus boika kambas Hitler, Boris Kõrver videole polka. Kuuldu oli siis lindistus äsjaselt laulupeost. Enne muusikat lõpetasime Dmitri kavaleski lootusrikaste sõnadega meie uudis ettevõtmisest kui suurest kultuurisündmusest. Kuidas arvati meil kohapeal? Kuidas tundus professionaali kõrvaga kuulates, kas viiuldajate koondansambli lülitamine laulupeo kavasse õigustas ennast, küsisin Lauri väinmaalt. Minu meelest õigustas küll. Mul on alati meeldinud aga uhke orkestrit esinemine vaheldumisi lauljatega, see toob nagu vaheldust mitmekordsest kavasse. Ja nüüd täiesti uudne kõla. Lauluväljakul 500 keelpillimängijat korraga. Jättis väga meeldiva mulje. Koondansambel saatis ka poistekoori kahte laulu. Kuidas mõjus see? Samuti väga huvitav. Uutmoodi kõla. Ja minu arvates tekkis väga hea ansambel. Siin on kindlasti dirigentidelt suuri teeneid, mõtlen orkestrit õnnistanud Erich Loidil ja veno laulul, kes juhatas poistekooride ja, ja Kerby orkestrite koosesinemist. Samuti tahaks nimetada orkestri enda head naalsed ühtlast taset, seal mängivad ju koos päris väikesed poisid-tüdrukud ja samuti juba orkestri vilistlased. Täiskasvanud inimesed, kes aktiivselt seal on, pillimänguga ei tegele. Orkester oli viidud väga heasse ühtlaselt vormi ja sa isegi hakkama aga nõudliku kiire palaga Boris Kõrver lõbusa pulgaga. Kuidas mõjus puhkpilliorkester koos keepilliorkestriga ka küllalt hästi, seal oli leitud õige tasakaal. Kelder kestel rikastas puhkpilliorkestrit oma pehme tämbriga samuti pukki, orkester lisas sära kõlale. Nii et minule igati teretulnud üritus. Kuidas mõjus keelpilliorkestri esinemine laulupeo kavas? Usutlesin koorijuhti ja Kultuuriministeeriumi esindajat Viktoria Jagomägi. No nii nagu laulupeol on kõik kuidagi eriline igasugusele liiale. Sellele vaatamata peaks, ütlevad keelpilliorkestrid, esinesid väga tublilt nendega, Aus mäng oli laitmatu, muusikaliselt pakkusse, elamuse ja hea ja õige oli ka kava valik. Vaheldusrikas ja autorite ring oli täiesti põhjendatud ja viil peab ütlema, et ma usun, et see annab väga märgatavalt juurde kogu keelpillimängule meie vabariigis ja tema osatähtsusele. Ja kahtlemata kõigile nendele noortele keelpillimängijatele, kes said osaleda tänasel peol. See on unustamatu mälestus ja võimalik, et nad parandavad seda mälestust oma lastele ja loodame, et keelpilliorkestrite osalemine laulupidudest jääb. Lastekooride üldjuht Heino Kaljuste No mulje on võimas sõna otseses mõttes. Viiuldajat esinemine andis selle laulupeo tänase päevale jälle uue tähise. Näitamaks teed, kuhu poole peame me vähehaaval oma laulupidusid tüürima suurteks muusikapidustusteks, mitte ainult lauluvaid laulu ja mängupidustusteks. Kõigepealt eile täna esinenud puhkpilliorkestrid uue kvaliteediga peab ütlema. Ja sinna lisaks nüüd ka juba keelpillid. Ma igati tervitan sellist toredat üritust, ettepanek tuli maestro Gustav Ernesaksa keelt ja mul on tunne, et siin on tagamaid veel palju-palju. On veel viiuldajaid, kes võib-olla jäid kogemata eemale ja see on üks asi, aga ma mõtlen, et nüüd paralleelselt peame hakkama mõtlema selle peale, kuidas nendest riiulgetest välja kasvatada. Suur suur sümfooniaorkester. Võib-olla selleks viis aastat on võib-olla vähem aeg, aga järgneva kahe viisaastaku jooksul peaks sellest kas on nii, et terve lava täis sümfooniaorkestri mängijaid, mõtlesin Ersotega, Vanemuise üksi ega Estonia orkestrid peaksid olema mõned juhtmängijad seal keskel. Nii nagu me laulupeol 69. aastal tegime. Kuid siia peaksid lisanduma just kõigepealt koondunud sümfonet ja, ja, ja kohalikud sümfooniaorkestrid, mille aluseks on see suur tore ansambel, mida me täna laululaval kuulsime. Te ütlesite, te kavandasid ja täna nagu mõttes veel ühe uue ettevõtmisega Kooriga, ja, ja ma ütleksin niipalju, et mulle väga meeldis tänane esitus, viiuldajad pluss poistekoorid. See oli midagi muud kui puhkpilli ja poistekoorid puhkpille üldse laulukoorid. Ja minu arust nad sulasid nii kenasti ühte väga toredasse ansamblisse poistekooridega ja minu vaikne mõte on, hakkan praegu mõtlema laule, mida me järgmise koolinoorte laulupeol teeksime koos lastekoorija ja viiulgetega. Nii et see on meie lastekoori jaoks üks niisugune uus uus mõte, veidike Me tuleviku tarvis, aga posti peal sai ära proovitud see asi, et see on tõesti tasub seda teha, täiendavad väga-väga kenasti. Kanti liini pealt teineteist. Kultuuriministri esimene asetäitja Ilmar Moss. Kui me sügisel alustasime saatesarjaga, mis oli kutsutud valgustama viiuldajad, koondansambli organiseerimistööga seotud küsimus ja selle käiku siis ütlesite, et ettevõtmisel koguda laulukaare allapoole, 1000-ni. Kollektiivkeelpillimängijatest on ka laiem perspektiiv. Kuidas teile täna kuuldu põhjal tundub, kas see perspektiiv on reaalne? Mulle tundub, et ettevõtmine oli meil reaalne. Me hindasime õigesti olukorda. Hindasime õigesti võimalust, et tulevad vilistlased kaasa. Ja tänane orkestri tüse kõla. Ma usun, et ta ei jätnud pealtvaatajaid külmaks, kuid ma usun, et ta külvas osavõtjate endi mängijate endi südamesse. Niisuguse seemne mis ei saa. Ta idanemata ei saa jääda mõju avaldamata tulevastele sammudele. Kuna osaliselt mängis kaasa ka puhkpillikoosseis Siis ainult selle suurendamine oleks andnud sümfooniaorkestri sedapuhku. Kuid ma usun, et lähitulevikus mitte laulupeost, orkester ei ole see, milline annab puhkpillide värvi vaid nii, nagu me omal ajal kavandasime peaks lähitulevikus liituma viiuldajatega meie vabariiklik noorte puhkpilliorkester, muide üleliidulise üleva katuse üleliiduline laureaat, kes eile sai kätte oma autasud ja tema kasvandikud. Nii et tundub, et see magistraaltee, mille me maha panime, see oleneb tõesti trassiks, mida mööda me taastame oma sümfoonilise muusika, head traditsioonid. Mida arvasid ürituse õnnestumise astmest selle siseosalejad suure vaeva nägija Erich Loit. Mida ütleksite, kuidas läks? Nüüd on pidu läbi ja ma arvan, et võib kergemini hingata Öelda, et see ülesanne, mis me seadsime endale sügisel on täidetud. Laululaval kõlas 500 viiulit ja tore oli näha. Särasilmi. Ja tore oli see küsimus, mis esitati häälelaulupidu vilistlaste poolt. Aga mis saab edasi? Mul on hea meel, et pidu on selja taga. Mul on hea meel kõigist neist vilist lastest kes lubasid välja tulla, kes tulid välja ja kes. Tõesti olid korralikult ette valmistanud oma partiid, kuigi mitte kõigil ei olnud peast, pandi nootete, aga mängiti korralikult, aitäh, Teile vilistlased. Mul on hea meel, väga hea meel neist vilistlaste eest kes tulid vabariikliku noorte viiuldajad ansamblile appi. Tähendab just neist vilistlaste eest, kes töötavad praegu professionaalsetes kollektiivides. Ei, nad jah ei käinud eelproovidel, agarad tulid meie viimastesse proovidesse. Tulid oma. Noorpõlvemälestuste juurde ja tore oli viimane vilistlaste kohtumispidu meie ansambliga just eile õhtul kus oli kõikidest aastakäikudest noori, kus meenutati, laagrimuljeid, naerdi, mängiti ja tunti ennast jälle ansambli liikmetena. Kuidas kukkus välja esmakordne koostöö puhkpilliorkestriga? Läks korda puhkpilliorkester on professionaalne kollektiiv, tema on harjunud jälgima kollektiive. Mure oli keelpillimängijatega, sest meie lapsed, meie laste saatorkestiks on olnud ikkagi ainult klaver. Aga lapsed kohanesid väga kiiresti. Nii et kavas on keelpilliorkestri esinemist üldlaulupeol traditsioonilist täna algatati niisuguse suure orkestri jätkata. Seda otsustatakse juba kõrgemalt poolt, kas jätkata või mitte. Aga aga meie poolt on valmisolek olemas. Kui mõelda tagasi terve üle aasta suuri pingutusi. Owe, kas see tasus ära? Ma arvan küll, on väga tore, et see mõte on liikuma pandud ja seda algatust on vaja vaja nagu, nagu nüüd edasi viia. Algus on tehtud, aga kas saaks seal midagi parata? Aga muidugi, igal asjal on vaenlane, see on parem ja alati on, on võimalik paremini teha ja neist kogemustest, sest mis nüüd selle ansambli organiseerimistöös tekkisid, eks neid saab ja tuleb kasutada. Eelkõige on vaja rajada see üritus kindlale organisatsioonile, selle alusele, senikaua kui ta püsib ainult entusiasmil, ei või loota kindlale tulevikule. Venno Laul 18. juulil, kui poistekooride viiuldajate koondansambel laululaval esmakordselt kokku said, olite nagu natukene mures ja valmis isegi variandiks, et koosesinemine seekord ikka veel teoks ei saa. Täitsa õige pärast esimest proovi olime isegi võiks öelda mitte natuke vaid väga mures. Aga iva, kui tarastatud minu käest küsima mu muljeid teisel proovipäeval, siis ma olin juba täitsa optimist. Ja täna ma olen õnnelik, olen õnnelik sellepärast, et, et meie julge ettevõtmine ühendada poistekoorid ja pilliorkestrid end täielikult õigustas. See ettevõtmine lähtus tegelikult puhtalt muusikalisest vajadusest klassikalist muusikat püüda võimalikult klassikalisel kujul esitada. Ja puhkpilliorkestriseades poleks kindel jätnud meid arvatavasti seda muljet, mida me saime täna kuulda poiste ja keelpilliorkestri ühisesinemisest. See oli meie selle laulupeo väike uuendus ja ma tahaks väga loota, et meil edaspidi leidub sellist repertuaari, mis annab taas võimaluse ühendada laulupeol poistekoorid ja orkestrid. Heino Kaljuste ütles, et ta sai päris kadedaks ja tal tekkis mõte, et järgmisel laulupeol peaks laste koorika kaltsuva panna laulma mõne lauluga. Kui ta seda kordab? Väga tore. Nii et jäite rahule nii keelpillimängijatega kui oma poistega ja nende koostööga. Jah, peab ütlema, et laste jaoks võib-olla oli kahest proovist lauluväljakul tõesti natuke vähe, järgmistel kordadel tuleks meil lihtsalt lapsed tuua nähtavasti proovipäev varem kohale. Läheb ju lastega siiski natuke rohkem siin tööd esialgu kui, kui võib-olla täiskasvanutele. Aga siiski praegu selle lõppresultaadi olema tegelikult väga rahul. Esinevad poistekoorid Võsu Pajusaare maisiga, arvits sellinskis Elina saaliteks, Aino Otto tõlke, Slava Elina saalite Privotaynoto meie sünnimaa kallis Nassar Rodion ellu viima ja dirigeerib Eesti NSV teeneline kunstitegelane Wirešvirvelsas muuseumeid eetilis kustes Danskesse ser Venno Laul. Georg Friedrich Endel tekst Venno Laul ülistuslaul, vilitsiaalneja jällegi dirigendipuldis Eesti NSV teeneline kunstitegelane, virise sakslus eetilis, kust estonski SSSR venna laulik? Need lindistused, Zelinski, see minu sünnimaa kallis ja hindele ülistuslaul jäävad siis mälestuseks poistekooride, riiuldajate koondansambli esimesest koostööst laulupeol. Nagu kuulsime, kiideti see koostöö õnnestunuks ja sellele oodatakse ja loodetakse ka jätku edaspidi. Kuna täna oleme jõudnud kokkuvõtva saateni sellest suurest uuest ettevõtmisest, mis tänavusel üldlaulupeol esmakordselt teoks sai siis oleks asjakohane ka väike tagasi ja tulevikku vaatamine. Niisiis tagasivaade, hinnang, mõtisklused, rõhutan kindlasti mingil määral subjektiivsed, kuna saan rääkida ju ainult sellest, kuidas mulle asi tundub. Milliseks võiks siis hinnata organiseerimistöö tulemusi? Peab kohe ütlema, et ülesanne ei olnud kergete killast Õpetajate entusiastide õlule, kes kohtadel on juhendanud laste muusikakoolide viiuldajat, ansambleid, nendega suvised laagrid, kevadised koolivaheaja töönädalad ja aruande kontserdid kaasa teinud. Ja seda kõike tõepoolest ainult entusiasmist, ilma igasuguse tasuvaid kompensatsioonita langes nüüd küllaltki suur lisatöökoorem. Ja ikka ainult entusiasmist. Tuli teha uurimistööd selleks, et välja selgitada, kui palju ja kes on lõpetanud kohaliku laste muusikakooli keelpilliosakonna, kuhu edasi õppima läinud, mis neist edasi saanud, kus elavad kirjutada igaühele, et niisugune üritus võetud ette organiseerida Eesti aruanded, kultuuriministeeriumisse, hoolitseda, et kõik saaksid noodid. Et kõigile oleks Pille poogneid keeli teha oma kooliõpilastel, lisaks proovega, vilistlaste ka ja nii edasi ja nii edasi. Siin nõudis ülesanne laste muusikakooli viiuliõpetajalt juba mitte ainult erialalisi oskusi, vaid ka head organisaator Johannes suurema kollektiiviga, suhtlemisoskust, dirigendi võimeid ja ka täiskasvanute õpetamise oskust. Paljud ütlesid kohe ausalt, et see käib neile üle jõu. Suurem osa püüdis käitumiskäskides nõutud vähemalt paberil. Tegu näitas, et edu tegelikkuse saavutasid ainult need, kel keelpilliõpetajakutsele. Lisaks olid ka koorijuhi kogemused kellele looduse poolt antud organisaatorid, talent, inimeste kaasahaaramise oskus, entusiastlik suhtumine, kõigesse Uuesse raskused kaasa arvatud. Võib vist näiteks julgesti öelda, et poole kokku tulnud vilistlaste organiseeris üritusest osa võtma särav organisaatorina tuur kose, koorijuht ja viiuliõpetaja Juta Helilaid. Sealjuures jätkus teda ennast laulupeol laulma, rahvapilliorkestris aprillis mängima, kohalikel laulupidudel juhatama ja viiuldajat ansamblis, ise koos oma lastega mängima. Kõigile pole loomulikult niisuguseid võimeid ja energiavarusid antud nähtavasti siis juba looduse poolt. Ja pole sageli tahtmist ennast niiviisi lõhki tõmmata, nagu selle kohta öeldakse. Küllap ollakse siis ka veidi ükskõikselt selle suhtes, kas keelpillimäng meie ümber kõlab või ei aga võib-olla üldse kõige suhtes, mis meie ümber on peale isikliku mugavuse. Teiselt poolt loogiline on ka mõtet, miks enamik inimesi saab oma pingutuste eest väärilise tasu, aga siin pean mina entusiasmist, üha rohkem ja rohkem kaela võtma üha rohkema eest seisma, vastutama. Eks ole, suurem osa ansambli õpetajatest ju peale pedagoogi ameti pidamisega, pereemad ja oma laste emad. Ning ei ole kerge igal suvel katkestada oma suvepuhkus ja sõita treeninglaagrisse, teha kaasa kõik need pingelised päevad ja ööd, vastutada suure hulga võõraste laste eest, et nad oleksid elus ja terved kodus tagasi ja et nad ka erialaliselt suurt ansamblit alt ei veaks. See kõik on tõepoolest küllalt pingutav. Sellepärast ütleb ka Erich Loidi, et ta ei saa kellegi käest midagi nõuda, kunagiga kusagil oli ta peab ainult tänulik olema, et on tuldud, et on õpetatud, et on osa võetud, et lapsed on laagrisse või esinemisele välja toodud. Niisiis ei jäänud ka seekord midagi muud üle, kui loota, et saadakse üle ka koera sabast. Kui koerast on saadud, kuigi jäi ka teadmine, et vahel ajadust, viimane väike tilk anuma üle jooksma. Et ka siis pole midagi teha, üksi ju haaramatut ei haara üksi üritust, ei propageeri ega igaüheni jõua. Esimesed registreerimislehed, mis ministeeriumisse jõudsid, olid ootamatult lootustandvad. Oma valmisolekust laulupeol suures koondansamblis kaasa lüüa andis märku 543 viiuldajat. Laulupeo büroo oli juba valmis, Haruma Edakitatsioonide tuleks lõpetada, et planeeritud viitsada, mitte lõhki ajada. Mina kui ajakirjanik ei uskunud eriti hästi paberit ja paberite arve. Eelis loit tahtis uskuda, mõeldes sellele 1000-le, kes viiuldajad ansamblist aastate jooksul läbi on käinud. Laulupeo haaravusele, mis juba iseenesest peaks kutsuma osalema paljude vilistlaste huvitatud telefonikõnedele ja noodi palumistele ja ansambli aastate mõjule laste hinges, millest ta oli aastate jooksul korduvalt selgeid tõendusi saanud. Uskus ka veel siis, kui regiooni proovide andmed ütlesid, et paljude vilistlaste huvi ürituse vastu kippus jääma platooniliseks. Tundes rõõmu neist, kes olid tulnud erootilised laulupeoeelsetesse proovidesse tullakse kindlasti. Tulid aga jälle põhiliselt need, kes olid ennegi käinud. Õige väike oli nende protsent, kes siis tulid esmakordselt olles iseseisvalt repertuaari selgeks õppinud. Professionaale tuli üsna vähe. Vilistlaste praegust konservatooriumi iga esindasid vaid Moskva riikliku konservatooriumi üliõpilased Kirsti Kuusk ja Urmas Tammik. Esimene mängijana ansamblis teine organisaatorina laulupeoeelse laagriülemana. Kas tõesti peettinud uhkeks? Kas tõesti kardeti, et ei sobi mängida koos algajatega? Või mängis kaasasin orkestrantide tüdimus? Aasta läbi mängitakse niikuinii suures kollektiivis või see, et selle väljakutse eest ei maksta. Või on instrumentalist üldse pisut teistmoodi psüühikaga inimene. Valdavas enamuses solisti ambitsioonidega ja ainult olude sunnil orkestris mängib võib-olla neil lihtsalt selja taga niisuguseid traditsioone nagu lauljatele ja tantsijatele meie laulupeod. Niisugused mõtted sagisid teas. Kohati tekkis niisugune tunne küll. Koolirahvale ja tantsijatel on laulu ja tantsupeod juba üdini neisse kasvanud traditsioon. Selle nimel paljudes kohtades tegutsetakse, see on stiimuliks, seda oodatakse ja oma rõõmu kokkusaamise üle ei hoita siis ka endale. Kui tuliselt tervitatakse dirigente, kui emotsionaalselt reageeritakse. Ühesõnaga tehakse ise mõnu, aplausi, dirigentide hüpitamised, lilled, skandeerimised, seda kõike on tore pealt vaadata, see tõstab tahes-tahtmata kuulaja tuju. Viiuldajad küllalt suure kollektiivi esinemine oli tore, aga möödus kuidagi vaikselt-vaikselt. Muidugi ilm ei soosinud ansambli esinemispäeval küll eriti kedagi, aga keelpillimängijale olid vihma poolt loodud esinemistingimuste eriti vastunäidustatud ei kannata keelpilli teatavasti niiskustki, mis siis veel vihmast rääkida. Pillid olid tõsiselt ohus, poognad samuti. Eks seepärast mõeldi vist põhiliselt sellele, kuidas ära saaks. Kiiremini mängitud. Vihma tõttu tehti muudatusi paigutuses. Seega komplitseerus jälle olukord oma esinemispartnerite kuulmisel. Aga neid oli ju tervelt kaks ja kohtutud oli nendega vaid kahel laulupeoeelsel proovi laululaval. Ja sellestki prooviks oli eraldatud äärmiselt vähe aega. Puhkpilliorkester, kes pandi Bioludes asendama viiuldajad ansamblist tavaliselt saatepartiid esitavat klaverit oli küll professionaalne kollektiiv, aga eks temalegi vist keelpilliansamblipartneriks olemine küllaltki ebatavaline ülesanne tempudest vahel omamoodi arusaamine ja partiid kivist üsna värskelt meestele õpitud. Nii et kindlustundest puhkpilliorkestriga koos mängima minnes seekord vist rääkida ei saa. Poistekoorisaatmine kahes laulus oli aga äärmiselt vastutusrikas ülesanne ansamblile seetõttu, et poistelaululusti ei tohtinud ükski vale liigutus häirida. Ja dirigent Venno laulu, kes oli Kalevi spordihalli kivil proovi tegema tulnud, kuidagi alt vedada ei tohtinud ka. Niisugune oli siis esinemissituatsioon. Loodan, et see lauluväljaku poolt eesriide taha jäi. Küllap pandi vaikne soliidne esinemine instrumentalistina eripära kontosse. Ansambli esinemine jättiski kuuldavasti väga soodsa mulje, nagu seda võisime kuulda ka saate alguse intervjuudest. Kuigi vaimustusetormi pärast iga pala, nagu see oli ansambli esinemise puhul näiteks siis me rahvusvahelise muusikalise kasvatuse ühingu konverentsil Moskvas 1907 kuuendal aastal. Kui planeeritud kahe pala asemel tuli publiku tungival nõudmisel iga pala korrata ja esitada ka programmivälist repertuaari. Ei olnud, oli see laulupeo kavas ja võib-olla ka mõneti harjumatu etteaste publik selleks ettevalmistamata võeti loonud ansambel soojalt vastu. Ja väetis väga soodsa mulje isegi professionaalidele. Aga ikkagi tahaks välja öelda, et uus ettevõtmine vajaks vist mitte ainult asja väljakuulutamist ja siis omapäi jätmist vaid ka suuremat hoost nagu vastsündinu ikka. Ei oleks paha teinud, kui oleks olnud rohkem aega proovideks, kui oleks varem olnud võimalus kohtuda oma esinemispartneritega. Kui oleks leitud võimalust ansamblit majutada kokku. Rubio eelseks laagris koguneda kõikidele soovijatele Kehtnas kõikide ansambli tühjendada, mitte lõhkuda, nagu nüüd välja kukkus. Tulevikuks jäisid meeles pidamiseks, et paberriiulite mängijad läbi mõelda hästi palju asju. Pillide Boonate keelte küsimus. Kui palju töötunde kulus õpetajad hulgad soovil juba laagris pillide parandamistile, kui suur kotitäis varuosi läks vaja teavad ainult lähedalolijad. Kõigest sellest nähtud, et on vaja mitte ainult head mõtet vaid ka kabi ja mõistmisele teostamisel. Seda peab kindlustama asja organisatoorne külg. Organisatsiooniline alus. Kui laulu ja tantsurahva jaoks on see aastate jooksul juba nähtavasti kindlustanud, tuleb riiulite jaoks alles vagusid hakata ajama.