Need aastad ei unune. Mööduv 1986. aasta läheb kultuurilukku kirjanike kongresside aastana. Sõnameistrite parlament käis koos igas liiduvabariigis, üleliiduline oli Moskvas. Kui me aga vaatame nelja aastakümne taha, siis aasta 1946 oli eesti kirjanike jaoks samuti kongressi aasta ja nimelt just novembrikuu oli siis kongressi kuu. Ja küllap see kauge sündmus ületas oma tähtsuselt isegi tänavuse sest kirjanike kongress 40 aastat tagasi oli Nõukogude Eestis esimene selletaoline. Ja sellega õieti formeeruski Eesti nõukogude kirjanike organisatsioon Kirjanike liit. Muidugi ei oodanud kirjanikud oma liidu loomist käed rüpes. Juba esimesel nõukogude aastal 1000 940941 oli siin toiminud ettevalmistav organ kirjanike liidu moodustamiseks ent selle tegevuse katkestas sõda. Okupeeritud Eestis ei saanud mingist aktiivsest kirjanduselust, liiatigi organiseerumisest juttugi olla. Üksnes nõukogude tagalas, kuhu oli evakueerunud grupp kirjanikke ja kus nendele lisa tuli aktiivse loov nooruse näol, algas ka kirjanikke, organiseerumine ja loodi vajalikud organid Kirjanike Liidu tegutsemiseks. Mida tagalas tehti ja mida üldse tehti enne esimest kirjanike kongressi sellele pühendamegi. Tänase saate alguse osa meenutamas on Eesti NSV teeneline kirjanik Ralf Parve. Ametlik esimene eesti kirjanikke kongress toimus 1946. aasta novembris. Aga sellele eelnesid mitu konverentsi. Nendest kõige olulisem võib-olla on kirjanike konverents Kaheksandal üheksandal oktoobril 1943. aastal Moskvas millest mul oli ka võimalused, Sa võta, tuli rindele, Nikolai karatame allkirjaga, kõva paber, kutsuti mind ka siis osa võtma sellest kongressist, muidugi, see oli väeosas suursündmus, lihtne tavaline miinipildujapoiss, järsku kutsutakse nii kõva paberiga Moskvasse olin veidikene juba sulge proovinud enne sõbraga ja nimena vähemalt Tallinn-Moskva kirjandus inimestele. Mingil määral tuttav jaa, jaa, Nigol Andresen ja Johannes Vares-Barbarus, nemad kui nad käisid väeosades, nad otsisid mind üles ja kuidagi ergutasid ja õhutasid mind kirjatööd tegema, nii palju, kui see muidugi soldati rasketes tingimustes võimalik oli. Nii ma siis sõitsingi 1943. aasta oktoobri alguses Moskvasse Merlin sisetoimus Kirjanike Liidu klubimajas teisel korrusel aed, vaiksem saal, kus siis olid kogunenud tagalas elavad tolleaegsed kirjanikud. Suurem osa neist kirjanikest oli mulle muidugi võimatu võõrad ja mitte mitte muidugi nime lihtsalt, aga, aga isiklikult ma nendega tuttav ei olnud ja see oli suursündmusest sattuda niisugusse keskkonda. Konverentsil toimus terve rida ettekandeid. Üldistav ja sissejuhatav ettekanne oli Johannes Vares-Barbarus elt hästi pikk ettekanne oli August Jakobson tekkis Kirjanike käekäigust, mis oli vahepeal toimunud Eestist evakueeruma, sestpeale ta ühesõnaga organisatsioonilise läbilõikega nagu pikem ülevaade. Puht loominguliselt, analüüsis seda kirjandust Oscarurgart, kirjanduskriitika, kirjanduse nii momendi ja tulevikku ülesandeid, vaagis Johannes Semper. Ma ei tea kuidagi, mul on eriti just Semperi ettekanne sellelt konverentsilt eriliselt meelde jäänud. Selles oli nagu suurt tulevikku ettevaatavat ja kirjanduse saatuse üle muretsevad tooni. Ta ei mõtelnud ainult selle grupi peale kirjanike peale, kes nüüd tagalas väga intensiivselt tol ajal töötasid, vaid mõttes ka selle peale, mis saab nendest kirjanikest, kui me jõuame kodumaale tagasi, kuidas neid kaasa tõmmata. Okupatsioon on teinud oma oma töö, võib olla ja inimesed võivad olla murdunud ja avapinna jalge alt kaotanud ja me peame heaperemehelikult kogu eesti kirjanduse peale mõtlema ja ainult oma tulevikule. Ametlike tervitustega esinesid see Eduard Päll siis partei keskkomitee poolt ja valitsuse poolt Nigol Andresen. Külalistena olid Kongressil kabel Esindajad Vene Föderatsiooni poolt Lätist ja Leedust. Moskva Kirjanike nimel tervitas kirjanduskriitik Bioter Scosserry ohvriks. Väga sümpaatne mees mulle temaga ka veel pärast sõda mõningaid kokkupuuteid ja ta kuidagi suutis väga hästi eesti kirjanikest eesti kirjandusse. Siiamaani Kirjanike liidul ametliku organisatsioon ei olnud, teda nimetati organ liseerivaks toimkonnaks, seda kollektiivi, kes tegeles kirjaniku organiseerimisega, aga siis valiti uus juhatus ja juhatuse esimeheks Johannes Barbarus, liikmeteks soliidses juhatuses August Jakobson Jaan Kärner, Johannes Semper ja Oskar orgart. Otsustati tol korral, nii et organisatsioon on nüüd küll loodud. Aga esimene täiskogu nii-ütelda tõeline kongresse saab maha peetud alles vabastatud Nõukogude Eestis, kui me tagasi jõuame. Kongressi ajal toimus veel sobinovskil Eesti esinduses suur kirjandusõhtu kus esinesid kõik luuletajad oliga mitmeid esinemisi Moskva Raadios Eesti jaoks 44. aastal, kui me tagasi tulime, Eestisse. Oli muidugi kurvastav teada saada, et üks osa inimesi oli siiski jätnud maha oma kodumaa osa muidugi selle tõttu, et nad olid kollaboreerunud okupantidega, aga teised ka võib-olla üldises põgenemise paanika sealt ära läinud. Seda suurem rõõm oli muidugi nende üle, kes siia olid jäänud, alates muidugi Tuglase kaja sirgega Sütistega Kirjanike liidul esiotsa nagu õiget ruumi olnudki. Kirjanduse majas oli üksainukene tuba organisatsiooniliseks sekretäriks, oli seal sirge kestnud puht majandusasju ajas, seal oli muidugi vaja inimestele, kes ei olnud armees, kes olid tsiviilisikud, nendel oli vaja küll toiduga ja küll seal korteriorderid ja praktilisi asju sirge tegeles nende asjadega noh, loominguline sekretär või kuidas ütelda, juhatuse sekretär oli, oli urgast. Seal kirjastuse majas, ma mäletan, toimus ka 45. aasta oktoobris üks suurem kirjanduslik arutelu, kus arutleti nelja tagalas olnud noore autori esimesi luuletuskogusid, need olid Debora Vaarandi, Minni nurme, Aira Kaal ja mina võib-olla novembris või detsembri alguses, kuskil kolis Kirjanike liit üle Raekoja platsile. Fakt, mida vist minu teada, ma arvan isegi praegu Kirjanike liidu juhtkonnast kihki otseselt ei tea, mis on täiesti unustatud. Kirjanike liit asus kitsastes ruumides raekoja platsil praeguse hoiukassa peal, kolmandal korrusel ja ta oli seal päris tükk aega, no tublisti üle aasta otsa. Ja sealt mina mäletan Kirjanike Liidu juhatuse koosolekut see koosolekul. On omamoodi ajalooline ses mõttes et seal võeti vastu 15 Kirjanike liidu liiget või nimetame seda teatud osas võib-olla vormistati Kirjanike liidu liikmeteks, nende hulgas olid siis Friedebert Tuglas, Oskar Luts, Anna Haava, Karl Eduard Sööt, törts härga, Mait Metsanurk kindlasti jah, oli ka selles nimekirjas Richard Roht ja siis noorematest ma mäletan, August Sanga veel. Näid Debora vaarand, ikka võeti ka sellel koosolekul Kirjanike Liidu liikmeteks vastu. Smuul võeti 46. aastal, see vist tema esikkogu ilmus alles alles järgmisel aastal. Ka platsiajast on meelde jäänud mitmesuguseid huvitavaid arutelusid, kus mina osalesin. Olid eesti kirjanduse ajaloo küsimuste arutlused pärast sõda. Vihikute viisi hakkas ilmuma eesti kirjanduse ajalugu ja jõudis sellest ilmuda Edward laugast. Esimene vihik eesti rahvaluulest siis, mille Malta vihik oli ärkamisajast ja Friedebert Tuglase kriitilise realismi vihik. Saman 1000 945. aasta detsembri lõpus toimus pikal tänaval praeguse sele krõpsi nimelise kultuuripalee Olevi saalis uus konverents. Sellelt konverentsilt on elavalt meeles Barbaruse Räsvastancropolly eridega Tuglase väga asjalik sõnavõtt, kuidagi väga targalt ja, ja kuidagi nii tasa kaalukalt sealjuures nõudlikult. Tuglas rääkis meie tolleaegsest kirjandusest, ütles, et seal on veel palju deklaratiivsust ja temaatikat korduma, sest et need, kes nüüd Kallast on tulnud nendel kordadel nagu ikka enam-vähem üks motiivistik, need, kes siin on olnud nendele teine montiivistik, mis ka korduma kipub kuidagi, aga kirjandust tuleb avardada ja muidugi mida ta rõhutas, et ikkagi psühholoogilise veenvuse suunas, aga sealt siis võeti vastu otsus, et kongress tuleb läbi viia 46. aasta suvel. Suvest ei tulnud midagi välja, sest tõesti inimesed olid väga hõivatud, inimestel oli ühiskondlik kohustus, ka palgatööl olid paljud kirjanike inimeste puudus oli niivõrd suur siiski igale poole inimesi küll kirjastuses töötas terve rida kirjanikke seal ja raadios ja kunstide valitsuses ja valitsusasutustes isegi kuidagi ei jõutud nähtavasti ennem selle organiseerimistööga valmis, kui, siis alles novembrikuu sees. Aga enne kui kongress kokku sai tulla, leidis aset tähtis sündmus, mis vähemalt üheksa aastakümneks andis suuna Nõukogude maa kirjanduse elule. Nimelt võttis üleliidulise kommunistliku bolševike partei keskkomitee 14. augustil 1946 vastu otsuse ajakirjadest Zvezda ja Leningrad. Sel puhul korraldatud Leningradi parteiaktiivi koosolekul esines pikema kõnega tookordne EKP keskkomitee sekretär Andrei Ždanov mees, kes kogu raske sõja ja kogu blokaadi aja oli seisnud Neevalinna parteiorganisatsiooni eesotsas. Muide, kirjanduse kohta vastu võetud otsusele järgnes õige pea otsus draamateatrite repertuaari kohta ja mõni aasta hiljem otsus Vano Murateeri ooperi suur sõprus ja üldse muusikaelu kohta. Nii et kogu kultuurielu võeti luubi alla. Meie aga räägime kirjanduse kohta vastu võetud otsusest. Tagantjärele hinnates oli nii otsus kui ka Ždanovi kõne Leningradi parteiaktiivi koosolekul vägagi karm ja nõudlik. Eriti selles kõnes tundub õigete mõtete kõrval olevat rohkesti subjektiivsete hinnangute andmisel ühe või teise kirjaniku kohta. Ja just nimelt see asjaolu ongi andnud viimasel paaril aastakümnel põhjust sõnavõttudeks, kus tookordne otsus seatakse tugeva kahtluse alla. Peame siiski rõhutama, et kuigi kirjanduse kohta vastu võetud otsus kandis Stalini isikukultuse aja tugevat pitserit olid selle põhisätted õiged ja lähtusid Lenini seisukohtadest. Tuleb siiski arvestada aega, millal otsus vastu võeti. Sõjajärgsed aastad olid ülimalt karmid aastad, mil rahvamajanduse taastamisel tuli ületada tohutuid raskusi kus tunti puudust kõigest, mistõttu meeleheide Ki polnud harv külaline. Siis oli ääretult tähtis, et kirjandus ja kunst süvendaksid rahvas usku homsesse. Süstiksid temasse optimismi. Ka kõige keerulisemates olukordades. Võimendaksid Nõukogude inimeste töökangelastegusid. Kirjanik ette seati ülesanded, mida pole tänapäevalgi põhjust kahtluse alla panna. Missugused need olid selle kohta kokkuvõtvalt mõni sõna Teaduste Akadeemia keele ja Kirjanduse Instituudi direktorit Endel Sõgelilt. Seal rõhutati, et nõukogude kirjanduse kui maailma kõige eesrindlikum kirjanduse jõud seisneb selles, et see on kirjandus millel ei või olla ega ole teisi uue kui rahva huvid, riigi huvid. Ja samas märgiti, et nõukogude kirjanduse ülesanne seisneb selles, et aidata riigil noorsugu õigesti kasvatada rahuldada tema vaimseid vajadusi, kasvatada põlvkonda, kes on süüdi, kes usub oma ülesandesse, kes ei karda takistusi ja on valmis igasuguseid takistusi ületama. Tsitaat, mille ma eespool tõin, rõhutab kirjanduse kasvatusliku ülesannet. Just nimelt sõna tõsises mõttes kasvatusliku ja tunnetusliku funktsiooni tõstmist. Ja koondab tähelepanukirjanduse rahvalikkusele, klassiivsele ja parteilisele. Ja tol ajal nähti väga selgesti ja täiesti põhjendatult teed. Et nii rahvalikus kui ka parteilisus peavad muutuma esteetiliste kategooriate. Eks reaalselt juhtus muidugi tükk maad hiljem. Hilisematel kirjanike kongressidel fikseeriti see põhimõte niimoodi. Ühesõnaga nähtus põhjendatult teed, mis väga paljus osas määras esteetiliste kunstiliste otsingute spetsiifika vahetult sõjale järgnenud aastakümnel ja see oli väga keeruline ja raske aastakümneid. 1946. aasta 14. augusti otsuses sattusid löögi alla mitmed Leningradi kirjanikud. Eriti raevukad olid hinnangud Mihhail Šostšenko ja Anna Matova loomingu kohta. Osalt olid need põhjendatud, osalt mitte. Hiljem on neid hinnanguid korrigeeritud, nagu on nii-öelda rehabiliteeritud Vano Moradeli ooper suur sõprus. Otsuse elluviimise käigus ilmnes ühekülgsust normatiivsust adminstreerimistki ja on selge, et see pidurdas kirjanduse kui kunsti arengut. Ühekülgsust üle saanud kirjanikud aga lõid esimesel sõjajärgsel aastakümnel suure hulga väärtuslikke teoseid, mille ehitamisega, mille kirjandusajaloost välja kiskumisega ja meie kirjanduse arenguprotsessist välja kiskumisega on tegelenud ja tegelevad tänase päevani. Rahvusvahelise imperialismi teeniš olevad tegelased. Ja kahjuks mitte ainult nemad on ka meil noorema põlvkonna kirjandusinimeste hulgas neid, kes püüavad üht ajajärku Eesti nõukogude kirjandusloos sootuks olematuks rääkida. Objektiivselt ei ole see siiski võimalik ja nii võib soovida ainult inimene, kes kirjanduslugu ei tunne. Kuhu jääks siis August Jakobsoni võitlev draamalooming eeskätt tema elutsitodellis ja võitlus rindejooneta? Kuhu jääksid Aadu Hindi tuulise ranna esimesed raamatut Erni krusteni, noorte südamed, Juhan Smuuli poeemid, Debora Vaarandi, sügav kodaniku luule ja nõnda edasi. Need on ju kõik sündinud just sellel nõndanimetatud olematul ajal. Ja kui poleks sündinud, oleks eesti kirjandus võrratult vaesem. Eitada ei tule aga seda, et keskkomitee otsusele järgnenud aastatel sai tuule tiibadesse nõndanimetatud konfliktituse teooria. Elu sügavustesse tungimise asemel hakati selle pealispind alakeerima. Elava kangelase vahetasid tihtipeale väljaskeemid. Need olid nähtused, mida tuleb tagantjärelegi kritiseerida. Nüüd aga jätkame jutustust meie kirjanike organiseerumises. 24.-st 26. novembrini tegelikult toimus siis esimene sõjajärgne Eesti kirjanike kongress. Kongressi avaistung toimus Estonia kontserdisaalis väga pidulikult tulvil rahvast. Mäletan näiteks seda, et, et see oli terve rida külalisi vennasvabariikidest, mitmed väga nimekad autorid, nagu Moskvast väga nimekas luuletaja Pavel Antocolskedali värskelt saanud riikliku preemia oma poeemi poeg eest siis ka nimekas Ukraina kirjanik Leoniiterva Maiski oli luuletaja Valgevenest pimend Panšenko Ševolades. Azarov oli, oli Leningradist, oli väga paljudest vabariikidest esindajaid. Kaalukam ettekanne oli Johannes Semperi, kes siis tegi kokkuvõtte kogu sellest loomingust, mis siis oli sõja ajal ja sõjajärgsel perioodil kuni 46. aastani loodud analüüsis seda ja püstitas, kas siis ütleme, tähtpäevakohased ülesanded, mis tol ajal kirjanduse ette seati. ERR-i nõukogude kirjanduse eluiga ei ole veel kuigi pikk. Kui me arvesse võtame ajaloolisi suursündmusi ajavahemikul 1940 46 mis olid pöördelise ja otsustava tähtsusega Eesti rahva elus siis mõistame, et need aastad tähendavad ka eesti kirjanduses põhjalikku murrangut. Nii paljuke on säilinud Hannes Semperi ettekannet arhiivilindilt. Tolleaegse ajakirjanduse põhjal võiks seda ju pikalt refereerida ent piirdugem siiski peamiste rõhuasetuste nimetamisega. Kõige tähtsam oli siis kirjaniku ühiskondlik aktiivsus, tema side tegeliku eluga. Seda vaeti mitme kandi pealt mõnele heidet ette apoliitilisust, mõnele sulgumist, kabineti nelja seina vahele visa püsimist kodanlike kunstikontseptsioonide küljes. Oli etteheidet, et kirjanikud kipuvad omavahel rühmituma vanadel ideoloogilisel positsioonidel ega rakendu kõigi jaoks ühiste ülesannete täitmisele. Kõik see oli tuttav juba EKP keskkomitee esimese sekretäri Nikolai Karo Tamme kirjutisest 1946. aasta septembrikuu Loomingus kus oli loetletud Nõukogude Eesti kirjanduselu 13 põhipuudust ja esitatud üheksa täitmist ootavat ülesannet. Ikka seesama võitlus apoliitilisuse vastu. Ikka seesama eluläheduse nõudmine kirjanike rakendumine ühise vankri ette. Ei ütleks, et see oleks ärgitust saanud üksnes keskkomitee otsusest Leningradi ajakirjade kohta vaid need probleemid olid juba enne seda päevakorral. Nikolai Karotamm pani oma sõnavõtus kirjanikele südamele. Kressist endast töökoosolekud toimusid juba siis pikal tänaval, tollal nimetati teda ja Tombi nimeliseks, nüüd ta on siis Treuksi nimeline kultuuripalee selle saalis luulest tegelikult analüüsiva ettekande tegi Nigol Andresen. Proosast rääkis Karl Taev näitekirjandusest Paul Rummo ja lastekirjandusest Paul Viiding oli tuliseid vaidlusi. Anytogmaatilise oli, oli, oli skolastilisi vahel ka järge tarkus öelda ka lihtsalt rumalaid ja primitiivseid vaidlusi oli kirjanduse arengu ja kirjanduse huvide nimel keegi nende vaidlustega konfliktide juures ma söandaksin väita, valitses ikkagi mingisugune niisugune konsolideerunud organisatsiooni tunne. Valiti siis ka UUS Kirjanike Liidu juhatus, Friedebert Tuglas, Johannes Semper, Semper sai hiljem ka esimeheks muuseas August Alle, August Jakobson, Mart Raud, Paul Viiding, Erni hiir, Oskar orgart ja Karl Taev siis revisjonikomisjoni Valti, Paul Keerdo, Minni nurme ja pilt kvaliteedist Vissel ikkagist sellisel korral juhatuse sekretäriks valiti siis urgati asemel Paul Viiding. Veel kord arhiivilint esineb Turkmeenia kirjanik, garaa seid, Triiev. Tere mind valignesid, Arkmiinid leiad andma üle eesti kirjanikele tulistaja südamliku vennaliku tervituse nautor pleeni vanasõna ütleb. Lööd kaameramaalt, kuid lähedast südamest. See esinemine nelja aastakümne tagant, millele Elfriide Ilves ka 1946. aastal tõlke peale luges meenutab veel tänagi suurt kirjandusõhtut Estonia kontserdisaalis sele kongressi ajal. Meie grupp kirjandushuvilisi koolivendi läksime ka sellele üritusele, et näha ja kuulata esinemas neid, keda oli loetud, kelle nimi oli tuttav kas pikemat või lühemat aega. Oli ju omaette uhkegi liikuda jalutusruumis samas reas Tuglase särgava Semperi sirgega. Ja õhtu ise oli suur elamus kogu tulvil saalile. Vennasrahvaste kirjandust me siis veel ei tundnud, aga ka külalised äratasid tähelepanu, tõid saali eksootikat, oli tore õhtu. Selle organiseerimine pandi minu õlgadele, ma ütlen mulle noorele mehele, see oli see omamoodi suur ja vastutusrikas ülesanne ja vasall palju vaeva näha ja närveerisin selle asja pärast esines valdav osa meie meie endi luulet teatest. Kusjuures ma pean ütlema, et ma isegi sain niisuguse vägiteoga hakkama, et ma panin esinema August Alle, kellele ei meeldinud oma luuletusi kunagi lugeda, aga ma ei tea naistest ja mul oli nii tugev vehklemist, otsisid, et ma suutsin isegi teda panna oma luulet lugema. Et Tuglas esines vist mingisuguse marginaali või mingisuguse mõttekilluga või midagi niisuguse asjaga. Prosa inimesi oli üldiselt vähe, Leida kibuvits oli proosa inimestes. Aadu Hint, ma mäletan, esinesid proosakirjanikest, aga luuletajatest meie ikka enamus meie luuletajates tol korral esineb. Ja muidugi külalisluuletajad kõik, nii et rahvusvaheline õhtu mitte ainult eesti keeles läks ta nähtavasti päris kenasti korda, seepärast pärast öeldi tema kohta palju häid sõnu. Nõndamoodi siis läks skulptuuri lukku Eesti Nõukogude Kirjanike esimene kongress. Lõpuks veel üks küsimus Ralf Parvele. Kuidas seda sündmust üle aastakümnete täna hinnata? Mina meenutan soojusega meie kirjanike organisatsiooni loomise ja kujunemise esimesi aastaid ja need on mulle kallid. Kuigi see oli nii, noh, ideoloogiliselt väga komplitseeritud aeg, ma ütleksin, omani spetsiifiliste vastuolude võib-olla kunstini üheülbaliseks tõlgendamisega, teinekord hulga sotsioloogilist, suguste meelevaldsustega aga ometi kuidagi mingisuguse väga niisugusi, entusiastliku ja kollektiivse enesetundega asuti järgneva töö juurde siiski organisatsioon hakkas siiski väga energiliselt tööle, oli palju head tahet ja, ja nihukest tegutsemishooku. Kuigi, nagu ma ütlesin, ehk polnud sugugi eni kõiges kunstilembene või, või öelgem poliitiline programm ja suurde vulgaarsotsioloogiline kirjanduse mõistmine. Meid kõiki mõjutas, keda rohkem, keda vähem, aga kuidagi niisugune tegutsemistahe oli siiski väga, väga, väga suur, kõigi keel. See ühtekuuluvuspudenes võrdlemisi traagiliselt 1950. aastal, kus maksvusele pääses suursugune, ülekohtune ja vigaderohkelt kirjandusväline meelevaldsus, ma ütleksin Kirjanduse areng ei peatunud elu enda edenemisest saida uut jõudu, ta mitme kesistus sündisid uued meistrid. Ja see lakkamatu protsess kestab.