Umbes nii 30 35 aastat tagasi oli Antsla vallas kraavi külas üks naine nimega kõrtsi Marta. Ja kui tuli heina, oleks siis, siis oli peaaegu kirjutamata seaduseks. Et kuhja hakkas tegema ikka seesama Marta. Täpselt sama kirjutamata seaduseks oli see, et kuhja otsa ansid Heima üles. Robija hobina, Heini selle bruto, keegi kunagi öelda, see oli välja kujunenud tunnustus, mis mingisugust kinnitust ei vajanud. Ja need inimesed tegid oma tööd nii, et neil ei olnud, kuna oli vaja võtta mingisuguseid lisakohustusi. Neid ei olnud vaja õhutada ega innustaga. Ja nad tegid oma töö, sellise kvaliteediga. Kuhjad tulid otsekui valatud püramiidid. Seal ei olnud ühtegi lahku, kuhu oleks võinud vihm sisse valguda, seal ei olnud ühtki väljaulatuvat nuki, kuhu oleks võinud. Tuul tahab hakata ja heinad laiali kanda. Need heina seisid julgesti kevadeni kuni kevadeni, kuni nad siis lõpuks sealt reele või vankrile pandi ja loomadele ette toodi. Selliseid heinakuhjasid oli Eestimaa kõikidel luhtadel kümneid tuhandeid. Täiesti mõttetu olnud. Nõuda neilt inimestelt kõrgemat tööviljakust sest nad tegid oma tööd suutlikkuse piiril. Pisutki kõrgem hüpo oleks tähendanud seda, et need heinad oleks jäänud kinni tallamata. Pisutki kõrgem tempo oleks tähendanud seda, et need heinakuhjad poleks kannatanud vastu. Tugevamad tuultega. Ka kõvemat vihmasadu. Meiega päevil me kõneleme inimestest, kes on võimelised oma töönorme järjest ületama kusjuures need ületamisega ei ulatu mitte protsentides, vaid kümnetes või isegi sadades protsentides. Ma ei oska öelda, kui, kuivõrd erinevad inimeste võimed on igal töö alal erinevad, nad kindlasti on. Kõige kergem on seda vaadelda spordipinnal. Üks on võimeline maailmarekordiks, teine ehk hüppab temast paar meetrit vähem. Aga need tulemuste vahel. Ta ei, ei ulatu kunagi selliste suurusjärkude, nii nagu nagu vahed inimeste töö tulemustes. Ja tekibki see küsimus, et mida või keda me oleme esile tõstnud. Kui me ka meie oma igapäevast teeme, loomulikult inimestele pead austavad kuuluma. Aga mida või keda me oleme silmas pidanud siis, kui üks kollektiivi liige kusagil juba 13. viisaastakul. Kogule jäänud kollektiiv pusib 11 kümnendas, kuidas hädas, et nendegi ülesannetega hakkama saada. Võib-olla oleks jutt üsna kurjast olnud enne käesoleva aasta aprillipäevi. Nüüd võime sellest rääkida ja, ja natuke sügavamalt mõelda milleks me siis seatud ja kutsutud oleme. Kas see 300 protsendine plaani ületamine tegelikult pidanud mingisugust enam toodangut kui tehasel, kelle kollektiivse plaaniületaja või normiületaja kuulub on raskusi sellesama plaani täitmisega, kui see mingisugust produkti meie jaoks rahva jaoks ühiskonna jaoks ei ole ju andnud? Kui sa tõesti võimaldaks tõsta viljakust, on see ainult üks eesmärkidest. Viljakust tõstetakse ka sellest selleks, et midagi enamat saada. Ja kui me Mõtleksime kasvõi sellele, et kui inimene tõesti nii võimekas on, miks ta ei võiks siis enda kõrval teisi välja õpetada. Paraku meil neid näiteid on olnud kaunis vähe tuua, ta töötab üksi üksi aastaid, võib-olla isegi juba 10 aastat, me tõstame esile ainult teda ja tema kõrvalt kedagi esile tõsta ei ole ja kui tulla veel kord tagasi sellesse samasse aega, millest meid lahutab neid 35 või 30 aastat siis seal ükskõik millises Eesti küla, Sa ei olnud ükski kuhjategija teises nii palju võimekam, et ta oleks teinud kolm kuhja, samal ajal kui teised tegid ühe. See oli kusagil inimestevaheline. Töö tulemuste võrdlemine andis andis küll mingisuguse. Jah, ütleme isegi märgatava vahe ja sellise, nagu nagu me oma päevil praegu peame tõdema. Ja. Kui nüüd küsida? Mis meie tööst ja kas meie tööst üldse kasu peaks olema? Siis ma tooksin paar näidet oma praktikast. Neid näitlejaid on teistel kindlasti paremaidki. Ainult need ei ole minu kasutada ja minul ka pärast, seetõttu ma võtaksin nad oma praktikast. Me. Sekkume väga sageli Nendesse nähtustesse, mis meid ümbritsevas elus häirivad ja olen omalt poolt midagi teha, et nende nähtuste mõju meie elule viiele ja ja võib-olla ka meie hinge mõttelaadile väiksem oleks. Siis see oli ühe saatesarja ajal, kui me läksime koolimajja, mis oli just pool aastat tagasi valmis saanud kesktalvel. Ja kesktalvel ei olnud selles koolimajas temperatuur klassiruumides mitte üle 10 kraadi seisuse järgi. Vaatamata sellele, et väljas oli väga pehme, talvenädal sel ajal kusagil null kraadi piires. Ruumides sai tööd teha ainult niimoodi, õpilased istusid, kindad käes ja mantlid seljas, mütsid peas. Väiksemates klassides tuli tondid teha kusagil 30 30 viieminutiline, väiksemad õpilased ei pidanud lihtsalt sellises temperatuuris kauem vastu. See oli kestnud aastat, vaid see oli kestnud nädalaid kestnud õppeaasta alguses peale. Kuigi kõik olid teadlikud, et see asi seal hull on. Ja kui ma siis lõpuks selle Neile taime See oli reedesel päeval siis esmaspäevasel päeval oli selle koolimaja, esineb musti masinaid peaaegu paksult täis ja, ja pooleteise nädalaga tehti nii palju tööd ära, et see kool enam-vähem sai normaalselt tööle hakata. Päris normaalsest oli asi siiski veel kaugel. Meele saatsime muidugi televisiooni poolt vastavad kirjad vastavatesse instantsidesse. Ja paraku leidsime sealt ka kaunis ägeda vastu, reageeringud justkui ei oleks sinna meie oma võimupiire ületanud ja ja teinud seda, milleks meid keegi kutsunud ega seadnud. Pole loopinud poriga ausaid ehitajaid kellelt koolimaja oli vastu võetud hindega hea. Huvitaval kombel siiski millegipärast mind ja hakati seal asju korda tegema. Võiks ju uhke näo ette teha ja öelda, et näete, milleks me võimelised oleme, mida me ära tegime, kui suur kasu meist on. Aga ma ei näe, ei näinud siivsega. Naera praegu, et meil selliste näidete puhul oleks kasu suurem kui võib-olla ühe jämedam laagi kõrvaldamine, mitte aga selle praagi põhjuste likvideerimine. Teise näite. Kohtla järvel tuli kibedalt. Seal see oli esmaspäevane päev kokku rajooni parteikomitee. Seal toimus nõupidamine, kus olid ka kõik majandite juhid ja ka kõigi teiste ametkondade esindajad, kes nii või teisiti pidi kindlustama selle tera õigel ajal mulda ja kartul vagudesse saaks. Nõupidamine läks muidugi oma panin järgi, mis varem oli valmis tehtud kuid tõusis järsku püsti, üks kolhoosi esimees ja ütles, et talle ei ole külvi alla väetist panna ja ja see tähendab seda jätta kas või täna-homme töö seisma. Imelikul kombel ei ei tekitanud see teada mingisugust erilist päringut. Ja sellest võis järeldada, sellised teadaanded olid täiesti tavalised näide pannudki imeks, neid vaadati umbes niimoodi, et noh mis sa ära teed, eks meil niimoodi on, ega me selle vastu ei saa. Neil oli loomulikult ka oma, on mismoodi kogu see see päev teleekraanile tuua, mismoodi kogu see nädal, mil läksime Kohtla järvel, olime läinud. Kuid sellest plaanist tuli meile kõrvaldada, sinna me võtsime koridoris nööbist kinni sellel mehel, kes pidi hea seisma selle eest, et majanditel väetis kohal ollakse, küsisime, miks ei ole? Ma ei mäleta seda täpset vastust, aga väga hästi, ma mäletan reedest päeva, kui me lõppude lõpuks läksime sellesse majandisse, kuhu õieti mille, mille esimees siis esmaspäeval selle küsimuse üles tõstis siis võis esimees meile öelda, et ta on neile väga tänulik, kuna Meile olevat see väetis siiski järgmisel päeval kohal olnud. Järelikult, kui meid ei oleks seal olnud, siis tõenäoliselt ei ollakse majand väetist saanud. Ja ma ei oska nii-öelda, kui palju neid majandeid üle Eestimaa võiks igal kevadel olla. Ma mis jäävad väetisest ja kuidas veel tänu sellele, et meie silma jõuavad? Kõigele sellele mõeldes tekib väga suur küsimus, kas me ikka selleks oleme ametisse pandud selleks kutsutud ja seatud, et et tegeleda selliste asjadega mis peaksid ka ilma meieta korda minema ja kas kas sellest mari leiab? No kas sellest kupja missioonist? Me peame oma elu järgneval 30. aastal rõõmu tundma, selle üle tasuks meil vist kõigile. Aitäh. Järgmisena on siis Marju Lauristin ja Eesti Televisioon vabariigi kultuuripildis. See oli väga huvitavalt ja hästi sõnastatud teema, sest kui oleks teemalt teistpidi vabariigi kultuuripilt, tehti televisioonis Pole tulnud teist kanti pidi rääkida, kuigi noh, ega sellest ka mööda ei saa. Aga võib-olla siis tõesti kõigepealt niisugusest nagu üldisest otsast alustades ja mulle tundub, et see võib-olla kõige tähtsam, muideks on need õigesti. Tähendab, siin juba hakkas nagu tõsiselt jutud väga peale siin kaks anne mind hakkas nagu asjaks põhimõtteliselt arutama ja siia teie ette tulema valmistades. Ma mõtlesin, et kas hakata nagu sest noh, nii-öelda lihtsamast poolest peale, et hakata loetlema, siis Eesti Televisioon on teinud Eesti kultuuri jaoks ja noh, on tõepoolest teinud Eilset üleeilset päeva, eks ole, see on meil ju kõik nii värskelt silma ees, et ilmadelevisioonitamate laulupidu oleks ikka paljud näinud. Ja selge see ka, et paljud etteheidet, mida televisioonile nii aegapidi ikka tehtud ja ma isegi olen teinud ikka seda vähe vähe, noh, tasapisi on saanud rohkemaks näiteks siin samu kirjanikke veel paar aastat tagasi oli peaaegu iga kord kui kultuurist juttu ikka kõne all, et kirjaniku Eesti televisioonis ei näe. Noh, nüüd nagu sellega enam ei saa hirmutada, sest tõepoolest nagu siin Ellen ütles, et luuletajatele saab varsti ring peale ja ja, ja tuulesaates ja tehtud kirjanikega, eks ole, muutunud regulaarseks ja nii et noh, jõudumööda kindlasti tehakse ja mul oli väga huvitav, vaata seda muusikatoimetuse juubeli, et noh, olgu see saade nüüd niisugune, nagu ta oli kajastust, aga väga huvitavad teda tõesti, mis on püüdnud teha see toimetus Eesti muusikakultuuritoomiseks, vaatajale ja ka iseendast, need lõigud olid väga põnevad näidata, kuidas kogu see näitamise kultuur on ju muutunud. Ja selge, et noh, iga iga toimetus, kes tegeleb televisioonis kultuurisaadetega, püüab võimalikult palju seda eesti kultuuriga vaatajateni tuua, küsimus on sellest, kui suur on see võimalikult ja mis on võimalik. Ja siit need küsimused muidugi algavad ja tegelikult viivad ikkagi siis teise otsa just sellesse põhimõttelisse küsimusse üldse, mis on kultuur ja milleks on vaja kultuuridele. Ja minule tundub, et see ei ole sugugi mitte nii selge, nagu ta väliselt nagu, nagu on niukene, kõik teame, mis on kultuur ja mis on kultuur. Televisioonist. Vaatame telelavastusi ja laulab ülekandeid ja kõike teatriõhtud ja ilusaid saateid. Ja just nagunii see ongi. Aga. Mul on üks niisugune kuri-kuri, tunneme, süvenes veel, kui ma kuulasin täna neid esimesi jutt. See on niisugune tunne, et kuidagi kultuur on nagu üks lahte trammis või saate kaas on, eks ole, jagatud ära lahter majandussaated seal, eks ole, ühiskondlik poliitneli, seisan veel kultuurisaated. Ja Ta on küll tunne et see kultuurikäsitlus umbes niisugune ongi, et kultuur on üks asi teiste kõrval ja mitte kõige tähtsam. Ta on kindlasti vähem tähtis, majandust on kindlasti palju vähem tähtis poliitika, ta on, näib, et ka palju vähem tähtis kui sport. Ja kuskil siis on ka kultuur, millest me mööda nagu aga sellepärast, et vaataja vajab vaba ajatäidet. Inimene, kui ta on väsinud, tahab, eks ole puhkust. Ja siis on vaja ka kultuuri. Ja vot mulle tundub natuke utreerin ilmselt aga, aga noh kahjuks sagedasti on nii, et meie mõtted antud kujul nagu võib-olla üldse kuidagi jäävad, jäävad meelde, aga tõepoolest utreerides jääb niisugune tunne, et kultuur Ma ei ütle, et ainult Eesti televisiooni jaoks vaid ma kardan, et üldse hoopis laiemalt kultuur, järjest rohkem muutub meil nisu sünonüümiks vaba aja veetmise. Ja vaba aja veetmine veel kaht tükk aega on olnud ikka niisugune mõiste. Tööaeg on see tähtis aeg ja vaba aega siis nagu sa jõudeaega, eks ole. Me peame nagu seda Markt jutust, noh, seal on küll ilus panna seina pääl, eks ole. Uue inimese rikkust mõõdetakse vaba ühiskonna rikkust ja nii edasi ja, ja kõik need ilusad sõnad isiksusest, eks ole, sinna juurde. Aga seal on ikka kõik, nii et noh, tulevikus siis kui kommunism siis muutub vaba aeg ja siis isiksuse harmooniline areng on kõige tähtsam. Praegu meil on majandus, meil on poliitika, noh, meil on sport seepärast, et sport toob siis raha ja sporto lõõgastust ja nii edasi. Ja kultuur katkultuuriga, Gazett tema peale kõige muu elab ise. Ega tema RIHA sellest olemata, seda noh, nii või teisiti mõistetakse või ehitatakse, sellepärast et Vaadates Paul-Eerik Rummo väga ilusasti kui ta oli tudeng, ülikoolilehes kirjutas eparaatori nagu arutamist metsale, kontsertkultuur on looduse jätkuma isenesest. Ja noh, nähtavasti nii tanged, kultuur, jätk meis enestes, jätkuda meis enestes ka siis, kui me sellest tõi. Näitaja. Aga teatavasti vot sellesama niisuguguse looduse jätkuga, see nähtus on ka niiviisi, et ta võib ka känguda känguda, torka võssa minna, kasvada ja, ja võib tekkida tõepoolest niisugune situatsioon, mida ma sõnastaksin vormeli ülevalt poolt, tehnokraatlik juhtimine altpoolt, tarbija rikultuuri. Me oleme, oleme asja täpselt kaks, ühest kohast keskel kokku jope. Sest ühelt poolt niisugune tehnokraatlik printsiip, mis jagab noh, nii-öelda ühiskonna nagu masin alaosadeks ja inimese siis nagu selle sammu tegin, noh mitte küll enam kruvikesi meil ei ole, aga meil on need plokid, plokkskeemid, tähendab, inimene on siis läheb nagu plokk siis sinna ühte või teise kohta panettalt juhtmed siis nii või teisiti siis niisamuti kahvat. Tarbija, tema vaatab siis kah sedapidi, et noh, tal on kindlad vajadused, süüa mul on, eks seal auto mul on maja, mul on natuke meelelahutust ka. Või noh, kultuur. Ja, ja see tundub olevat isegi kuidagi väga loomulikult on kaasaegne, see on praktiline, see on ratsionaalne, me enam ei ole idealism, kuid eks ole ka meil punane märkamisaeg. Aga tundub mulle kuulates ka neid juttusid, mis siin täna on räägitud sedapidi, et noh, nüüd on meil murrang ja nüüdne saame sügavamalt mõelda ja ja nüüdne noh, julgen öelda. Et äkki äkki võiks kah, vaata et ärkamisaeg hakkab nagu jälle pead tulema, ärgata mitu korda, inimene läheb ka magama, ärkab jälle. Sest vaadake, mis ärkamisajal oli, oli ju see, et tegelikult oli kultuur väga paljus see, mis oli mootor, mis pani vedama, pani vedama põllumehe, pani vedama oma poliitika. Sellepärast et lõppude lõpuks kultuur on vaimsus. Vaimsus, see on ka isiksus. Kui me tahame, et toimuks teaduse ja tehnika progress tegelikult või progress, aga mitte ainult uued masinad, mis seal ei saanud siis see tähendab ka seda, et peab olema seesama inimene, noh mingis mõttes teistsugune. Kui me tahame, et toimuks mingisugune sotsiaalne siis järelikult inimene ja selles sotsiaalses pöördes teistsugune ja vot need küsime missugune. Ja teate, ma olen täiesti kindel, et vastust küsimusele, missugune see inimene peab olema, Me leiame ainult kultuurist ainult kultuurist. Isegi võtame kitsamalt isegi kunstilise skulptuurist, kui me räägime laialt kultuurist, kunstist, skulptuurist juba selles mõttes, et kindlasti selle inimese mudel on kultuuris juba olemas, keda meie otsime kuskilt tulevik. Me leiame ta sagedasti sealt kätte, sellepärast et kultuur muutub heast kapott niisuguseks noh, juhtimise näitamise kõige niisuguse manipuleerimise objektiks, aga mitte selleks looduseks meis enestes selles inimlooduseks meis enestes selle inimlooduse või noh, vaimsuse või kultuuri üks põhiline nisugune tunnusena. Ta on ise arenev, ise kasvab ise kujunev süsteem tähendab temana alati olemas teatud vabadusastmed, temas on alati olemas midagi, mis on ettemääramatust, iseregulatsiooni puhul ei ole kõik seal alati etteprogrammist, tead. Ja vot mulle tundub, et näiteks televisioon ses mõttes väljendab lihtsalt noh, ma ei taha täna eriti veel vana juubelikonverents, televisioon on, eks ole, siin ise, sest me teame ka, et televisioon ei ole ise, televisioon on osa, eks ole, mingist laiemast suhtlemist teiste väljendab niisugust suhtumist, kultuure, mis ei ole mitte selle samusegi aedniku suhtumine vaid, vaid mis on pidev. Noh, kuidas nüüd öelda noh, noh, see noh, see mõõdame näiteks ai ära ja vaatama, et kui palju see või teine ruutmeeter muld annaks, noh, ma tea rublasid või, või, või, või midagi, ruut tähendab, ühesõnaga kus me määrame ära see peenar, see peenar, see peenar, eks olevat, siit eks ole, nii palju siit sel kuupäeval siit seda, aga seda, mis aed ise kasvataks või mida see mets või, või see üldse kultuur ise kasvataks seda me nagu ei saagi kunagi teada ei saagi kunagi seda teha. No muidugi, meie õnn, aitäh, et kultuur elab ja kasvab ja areneb tõesti kui mets ja mitte ainult läbi selle peenra, mis, mis siis on televaatajale. Aga siin on suur probleem, siin on probleem selles, et kuna kultuur on ise areneb ja kuna ta jõuab inimesteni mitmet pidi meid tanud televisiooniga kaudu, siis tegelikult kultuuripilt, televisioonis, televisioon kultuuri kandjana väga paljus tähendab televisioon Nonii prestiižse, televisiooni pilti rahva jaoks. Ja mitte ainult selles mõttes, et kas ta näitab meie kultuurisündmusest, selles mõttes on televisioon, aga ma ütlesin, juba on minu meelest noh, ta on, ta on edenenud, tähendab noh, selles mõttes, et ta nüüd meie esindussündmusi nagu ei tooks rahvale ei saa öelda, tähendab, seda on püütud. Ma mõtlen teistpidi vot sedasama isiksuse kaudu, sest mis on kultuur tegelikult, kui me räägime mis tahes inimesed, mis on, kas ta on inimene, kelle kohta mõtlema, et see inimene, kultuuri kandja või ei ole, see ei pruugi olla kunstnik, ei pruugi olla, eks ole. Ta võib olla ka insener või, või juht või, või tööline või sama kuhjategija, kellest läinud Järlik rääkis, eks ole, kes on sügavalt kultuuri kultuuri kandja. Mulle tundub, et Eesti televisiooni osa eesti kultuuris noh, ei ole tegelikult ei ole tegelikult see, mis tema võiks olla tänu oma potentsiaalile. Ja ta on seda mõningates lõikudes näiteks minu meelest noh, kui vaadata nüüd sellel hooajal paarile viimasele tagasi siiski, noh, ma ei oleks nii pessimistlik, nagu oli Karemäe räin noh umbes nii, et kõik jaadajat vargamäel möödas. Sellepärast, et noh, minu meelest kas või näiteks seesama Rein Järliku surma ei otsinud keegi. Või Siimanni, Unduski majandustoimetus või näiteks noh, kasvõi viljaveski, millele minu arust suurim tunnustus, viljaveski nimeline leib, mida kõik eesti rahvas sööma hakkamist suuremat tunnustust olla nagu ei abiseeni Prillitoos. Mitmeid on niisuguseid saateid, kus ma ütleksin, et televisioon on muutunud teistpidi kultuuri osaks mitte oma selle kultuurinäitamise ja selle kultuuri kitsalt, niisuguse nagu nagu lahtri kaudu vaid selle kaudu, et televisiooni kaudu jõuab inimesteni A mingisugune võimalus niisuguseks ausaks avalikuks suhtlemiseks, et minu meelest see on televisiooni üks põhiaus, avalik suhtlemine. Mida, mida teeb või tädi Järlikama selles pikas seerias, see oli minu meelest näide selle kohta kuidasmoodi teemal mis on väga raske, nagu me kõik teame, oli võimalik tõesti teha 25 saadet niiviisi, et noh, vähemasti ühelgi kohtamas, et ükski vaata lausa ütleks, et siin oli mingisuguseid noh, niisugust lausa teadlikku, eks ole. Võltsimist ja nii edasi, see oli aus ja peale selle inimese nagu suust tulev suhtlemine, kes leiaks, need asjad on tähtsad või kui me võtame majandustoimetuse vanas vanas puhul on jällegi suhtlemine on siin hoopis iselaadne, suhtlemine on selline, mis paneb ka vaataja nagu partneri rolli ja väga näiteks imponeerinud siin see pannakse kogu aeg kõrvuti, ekspert, kes on stuudios ja inimene, kes on kuskil kohapeal ja pannakse need arvamused kõrvuti. Vot, see on minu meelest üks väike väike lõik, väike näide sellest ütleks uutmoodi poliitilisest kultuurist vajab seepeale ühiskonnas see, et inimene kohapeal tunneks, et tal on ka õigus mõelda, tal on ka õigus välja öelda, mitte see mees stuudios kabinetti seal alati mitte see, kes on ainukene, kellel on sõna ja kelle sõna on kõige targem vaid kui mina seda asja triendid, noh mul on kah oma sõna, selle asjaga. See majandustoimetus on, tal on mitu-mitu pluss just selle kultuuri seisukohalt ehitaks jah, vot see on niisugune kahepoolne suhtlemise taotlus see poliitilise kultuuri nagu arendamine, kuidas mina seda nimetatakse, mis väga tähtsa peale selle muidugi kohu selle saate enda niisugune noh, suhtlemises vaba suhtlemishulk on stuudios ka juba see noh, ma ei saanud stseen, mis seal on, eks. Pluss see tegijad, vot sinna seda ütles Reintam varem enne väga õigesti tegijad teavad, mida nad tahavad, et saade liigub mõttelt mõttele samuti nagu Järliku saada liigub mõttelt mõttele ja kõik need teised saated, millest siin on olnud juttu ja Veenud ütelda. Aga just see, et minu meelest algab kultuur, nagu ma ütlesin, kui vaimsus hakkab peale sellest, et tegijatel on olemas oma kontseptsioon oma kontseptsioone, nad noh, rääkida vastutusest, vastutavad ka kõigepealt selle kontseptsiooni eest. Ja, ja vot selles samas kultuurinäitamiseks kui rääkida ainult kitsalt selle skulptuuri näitamisest. Mulle tundub, et siin peaks olema vastutus eeskätt kultuuri enese sees. Ja see kontseptsioon peaks lähtuma sellest vot sellest samast kultuuri enese ise löömisest, iseolemisest, sõltumata sellest, kas teiste televisioon teda teda näitab. Ja, ja minu meelest niisugune noh, kultuuri praeguse need kitsas mõttes kultuuri jõudma rahvani, televisiooni kaudu on selles mõttes lünklik, et mingid asjad nagu on edenenud, tähendab, me näitame nagu rohkem, eks ole. Aga teistpidi funktsionaalselt ta ei ole edenenud. Tähendab noh, kuidas öelda. Et kui me kujutame kultuuri ette nihukseid püramiidina, siis televisioon ta nagu töötab selle püramiidi niukses kitsas kastis lõigus keskel päris põhja ei ole päris põhjana mõtlen seda rahvakult suur ja seda niisugust inimeste kultus, paarisuhte harutamist, näitamist, mingit niisugust, seda, seda kõige esimest tahet. Kusjuures minu meelest see peaks hakkama peale noortesaadetest. Noh, ma olen mitu korda väljendanud oma üllatust ja ma ei väsi üllatamast, ma ei mäleta, võib-olla ma eksin, siin on, et aja siinsamas on need panud väga mina, ma olen keskmise Eesti vaate kohtumisest naga pele vaata juba oma ameti tõttu ja mul ei tule meelde ühtegi noortesarjas, oleks räägitud raamatutest. Räägitakse riietest, küll räägitakse, rahast, räägitakse usast küll räägitakse konsoolist muidugi kõigest, aga minema mul ei tule meelde, et noored räägiksid raamatutest. Ma ei usu, et seal on nii, et noored ei räägi raamatutest, mulle tundub, et siin on noh, mingi tendents, ma ei oska öelda, miks see nii, see peaks hakkama nähtavasti noh just nimelt niisugusest noh, algusest selle kultuuri juurde tulekust vot selle eest hoolitsemist. See kesktase on olemas, see niisugune noh, püramiidi niisugune keskmine päris tippu, aga mulle tundub, jõuab televisioon kah haruharva. Ma ei mõtle seda, et meeldib noh, Rahvakunstnikud esineks, terve seeria on, eks ole, tippkirjanikud esinevad, aga mõtlen vaimsuse tipp. Et vaadake, On see tipp on väga tuuline. Ja seal selles vaimsuse tipus võib juhtuda niiviisi, et see rääkija targem kui tegija. Ja ütleb äkki asja, mis nagu ei tulegi päris nii ette nagu, nagu oli üks väga ilus näide, see on nüüd niisugune näide, millest praegu palju vaatajad räägivad, magusad teod, kuulnud oli viimane estraaditähestiku saade variseerimanni Reimat ja eks ole, kus järsku põrkas kokku see televisiooni nisugune ümmargune kultuuri näitame ette valmistatud tekstiga ja teiselt poolt oleks noh, niisuguse kultuuri tipptaseme mõttelaad. Ja, ja ma pean ütlema, et saared oli väga tore, aga televisioon vabane selles saates alla, sest kõik, mis öeldi seal mereimat töökohta, noh see kõik käis väga paljus ka selle tegemise laadi kohta. Ja muidugi, ega siin ei saa ütelda, et televisioon oleks siin kuidagi halvem või madalam või, või, või noh, nii kehvem kui on rahvas, sellepärast et ja noh, rahvataljandab vaheajakirjandus, ma pean väga abi abiga tunnistama, et Eesti ühe, nii nagu tavaliselt kultuursemalt edasi reaktsioon vabandused saatele naljakas, täpselt samuti niisugust küllaltki madalat ja keskmist läbilõike läbilõikevaataja aru saama, umbes nii, et noh jama sel ajal. Aga selge on ka see, et ega siis seesama niisugune noh kultuurikiht, vaatleja ega lugeja hulgas ei paksene, kui televisioon olen ise seda ei hari. Ja harida saab seda ikkagi ainult siis, kui ise sinna tippu ikka noh, järjest julgemini jõud. Nii palju kui mina olen teletegijatega rääkinud, tuleb ikka nii välja, niipea kui mõnes saates juttu, kus tõesti ahah, vot seal oli midagi. Repliik sellele vastu niisugune küll oli pärast pahandada. Aga küll oli. Tähendab, tegelikult on siis niiviisi, et noh, ongi ongi tuuline ja ongi raske ja, ja karpa loobutakse üsna ruttu, kõikidest niisugustest katsetas seda, seda, seda tippu nagu siiski kah hoida. Tulemuseks on aga see vaadake kujuks püramiidi ka energia Harjumaa siis ta muutub niukseks lapikuks, eks ole, just nagu on aga nagu pärit pärit skulptuur vaimsust nagu ei olnud. Ja, ja selle tõttu niisugune mulje, et noh, televisioon kultuuriga nagu ühtepidi on jooksnud kokku orgaaniline kultuuri osavat läbi oma nende Te olete, mis ta teeb, kus ta näitab seda kultuuri ise või kus ta ise teeb täiesti uut kultuuris ma mõtlesin just nimelt mitte kultuurisaated tippmark on imelik. Aga, aga samal ajal ta nagu seda oma funktsiooni Nonii kultuuri mõttes või noh, üldse isiksuslikust mõttes vaatajat kasvatada meile, siin täna palju räägiti, tegelikult ikkagi täidab palju vähem kui ta võiks. Sest noh, kasutada saab ikkagi ainult siis, kui anda ruumi ka vaatajale, kui ka vaatajat usaldada. Ja mõned oleksin väga meelde siin, neid näiteid on muidugi uuemast ajast väga palju, aga mul on üks niisugune näide, mis kunagi sügavalt jahmatas. Kunagi hea juba hulk aega tagasi panevat tegijat vaatavad seda, kui üks küla tegi kunagi Liivist ühe saate või noh, lavastuse tegelikult ja mina saatsin juhtumisse läbivaatusele ja seal oli siis vahetamine, et noh, küll on kihvt, küll on kihvt, küll on huvitav küll on vaieldav, aga väga sügav, väga huvitav küll on toretsid kõik, aga näidata ei saa hinnata siis miks ei saa näidata. Aga äkki rahvas ei saar? Hakake pliivis, suhtun. Vot niisugune mitteusaldamine kultuuri vallas ja, ja niisugune tunne, et me vaatajale ei näita midagi, mõnda inimest ekraanile ei lase, mõnda sündmust ei valgusta, et siis rahvas sellest niikuinii nagu jääbki ilma vä minu meelest minuga ühe tavakirjanduse algusaegade ideaalmaastikuaegade, õigemini niisuguseid noh nagu nagu illusioon. Tegelikult kaotab igasuguse niisuguse liigse noh, nagu nagu püüdega ise määrata, mis on kultuur. Tegelikult kaotab mitte kultuur, televisioon. Sest noh, nagu ütlesin, vanad roomlased, eks ole, Arsson longaja ja elu Lewis, aga noh, nii sammutan selle kultuure televisiooni vahepeal, et kultuur on ikka longa ja televisioon on ikka prees. Ja lõpuks sellega probleemist, millest rääkis Rein Kare Emerson isiksuse probleemist. Minu meelest on noh, selge see, et kultuurikandja on alati kasse isiksuses töötab kultuurisfääris, nagu me ütleme, töötab muus sfääris, aga noh, ta peab olema isiksus, sest et sellisena jõuab kultuur üldse inimeste vahel edasi hakata vust kultuurisfäärist siis minu meelest üks näitaja, see niisugune noh, televisiooni kultuuri vahekorra näitaja on ka see, kuivõrd need lühikesed skulptuuri silmame teevad, kuivõrd nemad on televisiooni samad inimesed. Mitte selles mõttes, et neid näidatakse, eks teinekord mõtlesin, et nemad moodustaksid selle nagu ajutrusti, sest selge on see, et ükski toimetus ei suuda ise, eks ole, igas vallas alati olla see. No ma loen siin paralleeli, on selge, Eesti Televisioon, üks populaarsemad saab praegu, see on kõige suurem sõber, su kõige suurem sõber, nimetada mõni kultuuri üks noh, niisugused hiilgavad näitemängulisus ja sama oma niisuguses vabaduses oma karakterite, niisuguses mitmekesisuses, oma oodatavuses, oma regulaarsuses, mis puutub kultuurisaates, aga aga, et seda kõige suuremat sõpra ei oleks, kui oleks onu Raivot. Ja niisamuti noh, ilmselt väga paljusid asju oleks, kui oleks kindlat inimest ja inimesi, kes ise tulevad. Ma tahaksin eksida, ma tahaksin eksida, aga, aga noh, mõte mulle tundub, et mul on lihtsalt väga palju sellest räägitud väljaspool telemaja ja ka telemajas. Et praegu on väga raske niisuguste inimestega, kes kultuuris on need onu Raivot Nendega televisioonis pikemat koostööd teha. Ja, ja noh, tähendab ümaraid kolmanda, kolmanda poole esindajana sellepärast et noh, ma huvitatud televisiooni heast are käega arengute sellest, televisioon muutuks kultuuri, sellest järjest rohkem niisuguseks. Lepi kultuurinähtuseks. Teistpidi, ma olen huvitatud, eks ole, sellest, et nakultuur ise leiaks nagu ennast televisioonis rohkem meie kultuur areneb komandat poolt ma muidugi meie vaataja saaks nagu maksimumi. Tundub, et see on üks niisugune kõige tõsisemaid asju, kultuuri, enda niisuguse usalduse ja kultuuri-kultuuritegijate nagu kaasatõmbamine. Ma annan endale täiesti aru, kui palju siin on raskusi, kui palju siin on tegemist tõesti sellega, et noh, on on on inimesed, kes igaüks on isiksus ja ja ei saa aru, et nemad on isiksus, aga siin on asutus ja. Ja noh, kõik need asjad, aga mulle tundub, et vot need probleemid, enamik kultuuri ja televisiooni vahekorras need probleemid, väga paljud ongi isiksuse isiksustena seal. Ja konkreetsemalt, isegi kui jätta nüüd kõrvale niisugused noh, väljastpoolt tulevad inimesed näiteks minu meelest on väga näitlik see, et ei ole olemas praegu ikkagi ühtegi hiilgekultuurikommentaatorit, on päris häid väliskommentaatoreid. Spordikommentaatorit väga kultuurikommentaatorid ei ole. Aga nähtavasti peaks olema, sest on täiesti selgelt kultuur ei ole kergem ja kui marjakorvpall või tuleb kogu aeg selle spordiga võrdlusahelas asetab väga sagedasti kõrvuti televisioon. Minu meelest noh, see iseenesest. Sooviksin seda siis Eesti televisioonile niiviisi järgmisel 30-l sel aastal. Et ta muutuks järjest rohkem kultuurinähtuseks. Sest noh, noor lõpuks ajakirjanduse 220 aastaseks tema kanda on seal väga väike osa, selles mõttes ta nagu veel otsib ennast ja oma julgust olla ise ja olla kultuuris osa. Ja, ja pealegi sooviksin ka seoses nende uute uute lootustega, mis meil kõigil nagu on ja uute pööretega, et see niisugune uus mõte loonud viiks ka selleni arusaamiseni, et isiksus on tervik. Et isiksus ühes saalis, majandusest, tehnikas, kui ta on kultuurist lahutatud ja kultuur on temast saanud vaba aeg ei anna endast parimat. Ja et see niisugune terviklikkus kajastuks ka teleprogrammis päris reetselt sooviga Voldemar Lindströmi pooleks siin istub, et see kajastaks meie saatevõrgust kultuurisaadetele antavates, aegades. Aitäh jätkame siis Margit riik ja mõningat tegelikkuse kajastamise aspektid meie info- ja propagandas. Nüüd tuleb lõpp märksa lihtsamatest asjadest. Vähemalt päris televisioonisaadete juurde tagasi. Oleme nende juures edasi, aga lihtsalt teisel tasemel. Nemanja tegelikkuse kujutamine info- ja propagandasaadetes Eesti televisiooni programmis ja. Siin siis tulebki juttu, on mõningatest aspektidest muidugi. Vaatame siis seda, milline see televisioonis näidatud tegelikkus, kuidas, kas Millumise tegelikult millest seal räägitakse mida väärtustatakse sellega, et mina üldse välja tuuakse või millisel tasemel see toime välja tuuakse. Ja kuidas seda kõike vahendatakse? Kes sellest räägib? Kuidas sellest räägitakse üldse midagi peale, mis saadetis pakutakse? See ettekanne põhineb informatsiooni arvutuskeskuse mööbel, mis on aasta jooksul tehtud. Esinenud aga terve kollektiiv. Need ma siis lühidalt ise mustangi, need saated muidugi, siin tuleb rõhutada seda, et tegemist mingi sihukese keskmisega saategi. Juurde. Tipud kaovad siis ära, nii head kui halvad, kõik ühes pajas. Näitame ainult mingis mõttes nii-ütelda isegi statistilist pilti. Siis on see üldpilt, jaa, keskmisena ta ikkagi saab, ta ilmselt iseloomustab. Propagandasaadetest Is peti sellest, millised Nemad, millisel viisil vahendatuna propagandasaadetes on propaganda saadetel. Meelisteemade ainevaldkonnad, mis leiavad ulatuslikku käsitlust igal nädalal need on eelkõige majanduse, ühiskondlik-poliitilise sisuga olme ja kultuuri-kultuuriteemad kitsamas tähenduses siis ja iga selle valdkonna sees on omakorda kitsamad teemad, mis siis sagedamini välja tulevad. Ja enamasti emad. Needsamad võtta näiteks majanduses kitsastest tootmise probleemidest. Tootmise juhtimisel laienemise tähtsamate probleemidega, siis nad kisuvad ikka konkreetsema poole. Ja see on iseloomulik ka teiste taimede juures. Üldse peab ütlema, et, Meeldib nii-öelda keskmine käsitlus, tase, sel ajal ma mõtlen, kes räägitakse sündmusest vahetust uskonnast, mis siis toimub, mis meid ümbritseb, kes mida teeb. Vähem oleks ühelt poolt abstraktsem peale võldistad peale mõtestamise peale ja teiselt poolt on ka vähem seotud olnud. Metsinimese vajadustega ja seda võib samuti muuda põhiliste mahukamate laukanute juures kõigile omaseks lugeda. Suurem osa propagandast Nad käsitlevad koduvabariigi visatud ainestiku, no see on ka täiesti võimalik ja nii see peabki olema. NSV Liidus tervikuna, muust maailmast räägitakse aga kitsalt. Põhiliselt jääb see osa vaatest ühiskondlik-poliitilise ümberringi sisse. Ja seda on päris lemmikuks, enam lugeda ei saa. Sellepärast et me peaksime elu valgustama võlgades. Ja kui propagandat siis foto kallal ei kuulu ju mitte ainult ühiskond poliitilisse äri ei ole mitte ainult valitsuse otsused, nende täitmine ja ütleme head. Taldrikusse midagi tõsta, see väljendub igas eluvaldkonnas kõige selle kõige lähedasem Washington isikliku elu perekonna õukonnas. Ja seda Teemasid maailmaliiduga seoses tuleb väga harva ette. Küllalt tõsine on minu meelest probleem siin juba mitmeid pidi juttu olnud. Kas teemasid värviliselt vähendatakse? Ja mitte ainult talise vormimates, kuidas sisu seotud siin see tähendab. Vaataja näeb, mida ta kuuleb, kuidas nad omavahel seotud on. Tihtipeale läheb jutt. Ta läheb oma rada. Ja kui ta puit käiski Emala vaatlema, sisaldaks seal iseseisvalt infot või toimingut, olekski halba. Vaataja näeb kuidas kaks inimest vestlevad. Kui see võistlus on, siis rääkisime mingisugust klassis sündmusest, siis sellest on ilmselt televisiooni jaoks vähe, et ma siinsest ainult räägime. Üks kord näha, kui meenutanud rahva kuulda. Siin võib tuua päris konkreetseid arve. Toode välist pilti. Üldse 40 protsenti materjalist. Sisaldabki staatilisi jutuajamisi kaamera ees. Kui sa võtad väga sisukas Mõtestatud siis ei olegi midagi, aga tihtipeale. Esimene ka jututeema kohta. Sõna propagandasaadetes väga tähtis ta peabki olema. Aga siiski võiks mõelda, et Putinil on kamavõimalused ja võiks kasutada. Teame vähem rajal saadetes põhiliselt ajakirjanik või spetsialist, see tähendab spetsialist ja siis keskelt näiteks seal asutuse või mingisuguse väiksema tootmisüksusi, et mantel esinejate juures andis, ka domineerib selline kesktase peab töötajate arvamust, seal on üsna äärmiselt harva samuti karnjäuhti. Et jälle on need äärmused puudu. Mõtlesin, tegelikkus puudub ühele taseme tasandile. Ei reatöötaja ega, ega kõrgjuhi suhtes. Ainult et puudu jääb just siis sellest vahetusest nende rollide esindajate vahetuste esinemisest. Kõik nii teemavaliku, nende valik ja sellel tasemel räägitakse kõik son kaudselt väärtustab materjali. Ja kui selles ei töötagi ja veel mitme peale niisugust asja sügavamalt mõtestada, siis saada lihtsalt igav. Vani sõna infosaadetest. Infosaadete kohta. Sel aastal päris põhjalik analüüs ja, aga nüüd mõtlesin, et on mõned. Tähelepanekud, mis Eesti televisioonisaadete kohta Tätti ETV uudistesaated valdavalt jällegi kadu Wabariigile orienteeritud, see on ka 60 protsenti anud meistrile pühendatud materjale ja siin võib öelda võrdlasemad lähtavates uudiste, muide seal mäekodumaise ja siis välismaasepa vahel samasugune. Siin siukseid kehtivad proportsioonid ilmnevad. Paar aastat tagasi uuriti samuti infoprogramme ja sellest ajast on geograafia laienemise mõttes. Tublisti edasi mindud sest vaatajani tuuakse sündmusi. Igast vabariiginurgast tunduvalt rohkem kui seda tehti 10 aastat tagasi. Eriti, mis puudutab. Haaran joone väljastpoolt Eestit tuleb info ülalt ebaühtlaselt. NSV Liidu kohta saadakse infot peamiselt Moskvas toimub kohta ja muidugi selle kohta, mis liidus tervikuna juhtub liiduvabariikidest mõte vähe. Ja mis on väga huvitav sotsialismi maadest Eesti Televisioon rääkida ei armasta, kaks protsenti. Ainult programmide materjalist moodutab sotsialismi, nendes toimuvate, see siis kaani diktori uudisena ühiskondlik-poliitilises sfääris. Loomadest räägitakse küllalt palju 20 protsendi ulatuses insti televisioonis, uudistesaadetele on omal ajal ja see, et et oma uudised ja välisuudised vastanduvad ka vormiliselt. Ja sisuliselt muidugi iganenud, sisutu vormitan Eestit. Eesti uudised, palju mitmekesisemad, huvitavamad kui välisuudised. Siin on siis vaja ära märkida just temaatika, nii kitsas ja nii esitus taseme üheplaanilisus. Maailma kohta räägitakse põhiliselt ja siis välispoliitika teemadel. Vähem mõningal määral tuleb ette siis ka tööstust ja põllumajandust. Räägitakse spordist, spordiuudistes sotsialismi maade kohta onupojalt praktiliselt midagi ei pakuta. Realiste ainevaldkondade esinemine infosaadetes tundub olevat stabiilne. Muutuda võib iga valdkonna kohta antava info konkreetne sisu sõltuvalt konkreetsest ajavahemikust teemadest, mida on siis vahel esile tõsta. Aga nii põhilised ainevaldkonnad on ikka ühiskondlik-poliitiline sfäär 33 protsenti on 18, kultuur 11 heaolu kolme seitse protsenti, sport 14 protsenti. Lisaks koduvabariigi infodemaatilisele mitmekesisusele võib märkida selle suuremat operatiivsust ka võrreldes mujalt tulnuga. Nüüd veel ainetest vaata vahendajad põhiliselt professionaalid, diktori, ajakirjanik ja saatejuhtajakirjandus, teiste esinejate seas on esikohal jälle keskjuhid ja spetsialistid. Väga harva esinevad head töötajad ja kõrgjuhid. Ja. Joon oli omale siis infosaadetele ka 10 aastat tagasi. Arvates räägitakse väga palju erinevatest inimestest nimetatakse väga palju erinevaid inimesi, kuid mingisugust lähemalt infot nende kohta ei saa. Nad on mingisugune kohustuslik Anne mingisuguseid ülesannetele, täitjale või midagi selles plaanis, aga et. Mis puudutab, just ütleme seda majanduse sfääri juhid on ka väga sageli kõne all ja muidugi seoses poliitikaga televisiooni saatevormilise külje kohta võib öelda, et et koduvabariigist tulenev infol muidugi vormiliselt mitmekülgsem. Aga mis tuleb väljastpoolt, seal on väga. Täiesti tavaline diktori uudis muidugi on pildimaterjali visuaalset infot palju raskem selle valdkonna kohta saada. Kuid foto Art või mingi joonis võiksid peaks olema ikka jõukohane. Moodi jääb see poliitikas väga abstraktseks. Kuidagi võiksite taga ilmestada. Üldse peab ütlema, et et Koigi propaganda saab ikka põhiliselt orienteerunud inimestest ratsanik reaalsele mõtlemisele ei tohiks siiski unustada, et on võimalus ka psühholoogiliselt inimest siis mõjutada ja saadet teha, emotsionaalsus, kuivõrdpilti, senisest on juba emotsionaalne vahend. Üldi katetest, toode, esinemised väga sagedased saatele palju juurde jääma. Eriti kui on tegemist just sealt diktori esinemisega. Välistest vormidest domineerib intervjuu. Ja minu õde hulk on võrreldes eelmise suurendusega tunduvalt kasvanud. Siin on, ühelt poolt on muidugi hea, et siis teine võimalus on kasutada ka siin diktervjuudist, selles mõttes on ikka aktiivne samm edasiminek. Samal ajal jääb arusaamatuks, miks reportaaž nii harva ekraanil on. Siis on ka tõsine puudus. Sisepoliitilise kommentaari puudumine välistab kui välispoliitikast olema väga huvitavaid aga siis siis meie sisepoliitika kohta võetakse, võtavad kommentaatorid sõna väga harva, kui üldse ei tulekski. Need põhilised. Asjad, mis oleks tahtnud siis välja Tuua info- ja propagandasaadetest. Ja kokkuvõtteks võti nii-öelda, et. Propagandasaated nagu juttu oli, on väga kitsalt suunitletud neil on see ta sata, seal propagandat tehakse propaganda kitsamas mõttes siis unustades ära selle, et et ja tegelikkus selle Kõigis oma imedes ja. Teadis külgedes televisioonis mõtestatud, väga hea propaganda just niimoodi ning arvestades teemade ringi, siis võiks minna inimesele lähemale. Käsitlus tasemeid tasemelt, samuti abstraktsemaid teemasid rohkem inimesi juurde tuua ja seda nii sõnas kui pildis. Teleauditooriumi seaduspärasuste ju Beson sõnaagi seinal. Kuna on Eesti televisiooni sünnipäev, siis ma soovin teile, palju on. Ma olen mõnevõrra kehvas seisus, sellepärast et nagu jälgisin, goritades ütles, et rosinaid selle supi sisse on juba nii palju nii palju lastud, et mul ei olegi enam neid rosinaid kuskilt võtta, seda enam, et et paljus olen ma Karemäe, Reinu ja ere Järliku räimi ja ja marju Margiti ka niivõrd ühel nõul, et et midagi veel sellele lisada on üsna komplitseeritud. Ma arvan, et kuigi 30 aastat televisiooni on, on ikkagi väga pikk aeg. Oleks vaevalt tark tegu aastatega siin midagi mõõta. Sest õnnetuseks ei ole televisiooni monumente almis kord looduna ütlevad õnne korral kaunilt looduna, sellisena ka püsima jääb ja kõigile imetleda on. Televisiooniga on lugu niimoodi, et iga jumala päev oma headust ikka ja uuesti tõestama energia tööd teevad ja, ja nii-öelda midagi loovad teavad seda, et looming piinab oma loojat juba ainuüksi sellega, et ta sunnib pidevalt hea olema või vähemalt mõtlema sellele, et mitte kehv olla. Me teame Eesti televisiooni pikkadest aastatest ka seda, et vahel käib see hea olemine ühel või teisel või või ka kõigil rahaga üle jõu. Ja nii on minu silma järgi Eesti televisioonis olnud. Ja ilmselt ka tuleb säravamaid ja, ja hallimaid aegu. See on iseenesest loomulik. Ma arvan, et meie mõningane häda praegu, kus me saame 30 minu silma järgi, on see, et et pole niisugust rahuldust või rahutust selle üle, et televisioon tõesti hea oleks. Mõningatel ükskõiksus, mõningane, mitte muretsemine selle üle, kas see on ikka on ikka hea või mitte. Ja ma ei tea, kas me oskaksime praegu vastata siin majas korralikult korrektselt, mis asi on hea, televisioon? See on lihtsalt üks tunnusmärk. Et me väga hästi sellega toime ei tuleks, on ka see pooltühi saal selle üle väga noh, väga-väga pikka ja kokkukutsutud tõsise rääkimise ajal. Nii et mul on väga kahju, et sinna võib-olla puhkuste tõttu, kuigi ma ei usu, et ainult selle tõttu Videomagnetofonid, et seda kõike, mis siin ikkagi toimub, kuidagi jäädvustada, ikkagi kõigile kuidagi näidata, kuulata lasta, sest mõte paigal püsib, siis. Ei aita meid surmist. Mõni nädal tagasi palusin ma erialaeksamil kaugõppe tudengite käest minu juures kodus, palusin teda meenutada. Meenutada, kas ta mäletab televisiooni rammis, noh midagi niisugust viimase või aastas sees, mis on teda tõeliselt rõõmustanud ja mis on teda tõeliselt vihale ajanud. Noh, tegemist oli noore inimesega. Ta mõtles tükk aega ja tunnistas siis, et, et talle ei meenunud ei rõõmsatega ega kurba. Ma ei usu, et see asi päris nii on. Ma arvan, et sellel hoiakul siiski on pindamini majas. Eesti Televisioonis vaimustutakse väga harva. Ja minu arust on see ka üks põhjus, mispärast me vaimustunud teisi mõnema rahal. Täna kõnelda paarist järeldustest, mida võib teha nende sotsioloogiliste uurimuste põhjal mida me siin majas oleme teinud. Tõsi, nendega mesilane ei mina ega ka keegi teine ei ole tegelikult juba nüüd peaaegu viis aastat. Aga siiski, kui meie majandusest loodetakse praegu suurt taseme muutust saavutada teadmiste teadusega tehnikaga. Sotsioloogiline minevik lubab mul üsna kindlalt öelda, et ega suurt muud teed pole meil meelenestelgi. Omaette küsimus, milliseid uurimisprogrammi vajame? Ja kuidas ja mida teha selleks, et olemasolevaid teadmisi paremini paremini kasutada, aga tõenäoliselt. Ei ole teist teed meilgi. On aastapäeva konverents, siis ma luban endale seda. Noh, kuidas seda nüüd öelda Seda, et ma pühendan selle, mis mul järgneva 10 minuti jooksul öelda. Oma kolleegile Rain Arrakule Ma püüan vastata ainult ühele küsimusele. Mis kõlab nii. Kas auditooriumile on mõtet midagi tahta? Eesti televisiooni metoodikaosakond aegadel ka lisanimetustega, kaadri väljaõppe ja perspektiivse planeerimise osakond tegeles aktiivse telesotsioloogilise teleajakirjandusliku uurimisega 15 aastat sealpool Eesti televisiooni ajaloost ja lõpetas oma tööolude sunnil siis mõned aastad tagasi. Selle uurimisrühma funktsioonidest anti üle informatsiooni arvutuskeskusele. Osa töösuundadest ja programmidest, millega me tegelesime, jäidki pooleli. Nüüd konverentsiks valmistudes ja teades, et ma täna kõneleme, pean, oli jälle võimalus mõnevõrra unustatud asju meelde tuletada ja neis mõningast kordaja süsteemi luua. Annan endale aru, et et kõik see, mis me tegime, võib mulle täna ilusamalt paista, meenutad alati kuidagi on mõnevõrra kenamad ja kui asjad tegelikult olid, aga, aga kui nüüd ikkagi püüda vastata sellele, mida me mida me suutsime ja, ja mis mõttes või millega selles plaanis, millega me tegelesime, oleks mõtet jätkata, mida mina praegu oskan, siis, siis see oleks järgmine. Kõigepealt selle 15 aastaga meil või noh, õigemini nüüd küll juba televisiooni ajaloolise väärtusega viis tõsist, esindusliku vabariigi auditooriumi sotsioloogilist küsitlust. Esimene ankeet tehti 66. aastal, siis oli üks suur töö 70. 72., Me uurisime Tallinna televisiooni auditooriumit, väga suur ankeet oli 76. ja väga väike, 82. mil me tegime 76. aasta uurimust, noh, niimoodi lühema programmiga. Nende uurimustega oli, nii et nende teoreetiline kontseptsioon minu silma järgi jälle täienes aasta-aastalt. Niisugusest süsteemitust ja ja lihtsast sotsiaaldemograafilisest uurimusest jõudsime me noh, enam-vähem vajaliku teoreetilise ja mütoloogilise tasemeni. Uurisime lõpus juba auditooriumi kujunemist ja inimeste pele käitumist mõjutavaid faktoreid ja auditooriumi huvi, struktuuritüpoloogiat ja niisuguseid asju. Mul on ka tunne, et mida süsteemsemaks ja mida teoreetiliselt põhjendatumaks metoodika osakonna uurimused läksid seda enam nad olid ka kasutatavad praktilises televisioonitöös. Nende sellega olid Eesti televisiooni metoodika, uurimisgrupp suutis püsida, ütleme niimoodi üsna pikki aastaid kusagil 10 aasta jooksul Nõukogude liidu televisiooni uurijate noh nii mitte kõige tagumistes ridades. Kujutki tegime nailsetaja ja esimestena muidugi, osaliselt ka sellepärast et lihtsalt televisioon, juureid Nõukogude liidus oli vähe. Aga kuidas sellega olles osavõtt teaduskonverentsidest ja ja pidev uue informatsiooni hankimine Eesti televisioonile. Praegu tundub mulle eriti olulisena vaste tase mis selle 15-ni lastaga saavutati teleauditooriumi uurimise metoodikas ja ankeetide töötlemise tehnikas. Millele, noh, niisugust korralikku jätku, mis puudutab televisiooni uurimisi, pole nüüd olen tõesti mõnda aega nagu ongi. Nii et mõnevõrra kahju küll juba kõrvalseisja oleks oleks selle traditsiooni ja järjepidevuse kadumises. See olekski esimene vastus küsimusele, mida, mida edasi teha. Nüüd teine. Aastatel tekkis minu arvates ja, ja minu jaoks väga oluline hakkas tekkima meie toimetajate. Võimalik, et ka peatoimetajate, telesotsioloogiline teleajakirjanduslik, haritus toodika sektor, vaid ka Tartu Ülikooli sotsioloogialaboratooriumi hiljem ajakirjandust, kateeder, kõik nad tegid selle heaks tööd. Aga niisugune üldine haritus hakkas tekkima oskus intra interpreteerida, uurimistulemusi, oskus noh, lihtsalt neid lugeda ja isegi oskus uurimisprogramm, tamme või uurimisprobleeme püstitada siin majas. Minu arust oli see parim, mida metoodikaosakond üldse saavutada neil aastatel võis. Eile tuli ka suurem osa sellest kirjandusest, mis televisiooni kohta ilmus seal vaadates üsna ruttu läbi ja see oli inimestele väga kiiresti ja, ja ruttu käepärast ja ma usun, et ka mõned saalias hoiatest mäletavad neid lõputuid arutelusid seal metoodikaosakonnas, kus varrakkuja teiste meestega sellest, kuivõrd üks idee kõlbab või ei kõlba ja seda sai kontrollitud uurimistulemustega ja noh, niisugune mitteformaalne panime professionaalsete teadmiste täiendamise süsteemi kus peeti täiesti loomulik seda, et inimesed on kursis oma eri eriala ilu, erialas ilmuva kirjandusega ja ei jää, keegi selleks ei sundinud ja kõik see niimoodi iseenesest nagu töötas, et kõik see, mida siis saavutati, on minu arust tänaseks päevaks küll üsna oluliselt, vaatamata kõigile sisemistele, haridus, tõstvatele, süsteemidele ja propagandavormidele oluliselt lagunenud. Ja tahaks ikka tõsiseid jõupingutusi professionaalse teadmise tõstmisel. Loomulik vajadus otse tahaks kuidagi ergutust. Ma isegi ei tea, kuidas seda teha. Omanik, et meil lihtsalt ei ole majas enam niisugust tsentrit, võimalikesse metoodika, osakonna olemasolu, ise keegi siin selle asjaga tegeles ja saated analüüsi suuruse kritiseerisid mingit niisugust teaduse elukvaliteeti hinda, et seda kogu aeg siin üleval hoidis. Võimalik, et see iseenesest lõi nagu niisuguse Raadus fooni siin majas, mida siin pöördus Lindströmi poole, ma pöördun ka. Mida minu arust tuleks kõigi jõududega kuidagi uuesti looma hakata. Muidu ei tule sellest, mida Marju rääkis, ega teisedki ei tule sellest midagi. Asju. Nii uurimustes oli, oli keskne huvi mõiste, tähendab Me kontseptsioon lähtus sellest, et, Et inimesi panevad televiisorit vaatama nende vajadused, õigemini noh, vajadus neid vajadusi rahuldada. Ja Eesti televisiooni On võib omalt poolt oma programmi ja saadetega kas siis inimesi rahuldada, nad üritavad seda vaadata. Või või nad seda ei tee. Teadlased aga ilmnesid meie arvates kõige paremini just sellesama huvi kaudu. Ja nii inimenegi ankeedist ankeeti, väga kirglikud huvimõõtjad. Viimases väga suurest töös, kus olid 1935 tunnust, suures ankeedis mõõtsime me juba huvi 206 eriteema vastu erinevatest eluvaldkondadest. Noh, Eesti televisiooni reaalne programm ei, ei hõlma osakestki sellest, mida me üritasime mõõta. Aga minu arust huviga Mart noh, mida nende 15 aasta jooksul nii või teisiti tehti, see huviga Tartu on, on ikkagi dokument või oli dokument, mille põhjal võiks kontrollida iga teema iga Saatleiga käsitlusviisi niisugust aspekti või tähendab seisu auditooriumi huvi skaalal näha ka rahuldamata vajadusi ja ja näha ka valgeid laike programmis ja teid niisuguse temaatilise struktuurid täpsustamiseks ja ühelt poolt ja teiselt poolt noh, eks tal oli ka mingi nisugune kommunikatsioonitaktikat mõjutavad võimalused, sest sest huvide struktuur näitab, aga erinevate teemade valdkondade omavahelised seosed näitas ära ka ka selle, millised käsitlus aspektid võisid viiana inimeste lähemale inimestele, niisugustele põhilistele ja lähedastele, vastuvõetavatele, käsitlusviisidele ja huvitasemetele. Nii et andsin mõningast mõningast informatsiooni selle selle kohta, kuidas kuidas meie saateid vastuvõetav, maks muuta. Muidugi praegu on, et huvikaardid, noh, nimetagem neid niimoodi juba vanad kõik see täieneb ja muutub kiiresti. Aga ka see on asi, mida meil juba 10 aastat ei ole. Põnev oleks näiteks täna teada, mis asi, mis, mis on muutunud selles selles rahva huvi huvi skaalas, huvi pildis. Edasi õppisime helistama auditooriumi üldisi ja temaatilisi huvisid vaataja huvidest. Noh, on kaks ise asja, kas inimene huvitub mingist valdkonnast noh, ütleme majandusest või, või kirjandusest? Ja see, kas inimene huvitub majandus ja kirjandussaadetest need kaks asja, ei pruugi Eesti televisiooni programmis ja üldse ajakirjandusse olla sugugi alati üks ühes vastavuses. Ja sellest ilmast saateni võib ju kõneleda vähemalt selle teemakäsitlusviisist, žanrist, vormist ja ja funktsionaalsest suunitlusest, kui tahate ja ja, ja noh, kas või sellest samast isiksuste probleemist ja ajakirjaniku isiksusest ja muust minestasin Rein Klein rääkis. Asi, mida me nagu hakkasime tegema, õppisime tegema, see oli see, et võrrelda alati niisugust üldist temaatilist huvi üldise informatsioonivajadusi võrrelda siis nüüd vaatajahuviga selle reaalse fenomeniga, mis tekib, tekib saadete põhjal. Pärast seda, kui teema juba juba saateks saab. Hakkasime huvi tundma selle vastu, miks see seos on vahest väga positiivne, aga miks see season vahest täiesti negatiivne? Ma mäletan näiteks üht noortesaadete noortesaadete puhul seda vahekorda ühest viimasest tööst seal näiteks noh, niisugune üldine maatiline huvi mingite ma ei tea täpsetena mingite noorte probleemide vastu oli 10 korda suurem kui huvi selle saate vastu, mis täpselt selle teemaga tegeles. Noh, nagu ma juba enne ütlesin, ilmselt ei ole eriti otstarbekas teha saateid päris auditooriumist mööda. Ja igat asja võib ka paremaks muuta, nii et vot niisugune võimalus või see osa meie uurimustest, mis puudutas juba ajakirjanduses lihtsalt meisterlikkuse asju, see tähendab noh, teema vormi, žanrit, käsitlusviisi, saate funktsiooni, ronin sellisena kontroll. See oli teine asi, mida me tasubki õppisime tegema, mida me võib-olla natukene oskasime jälle asi, mida meil praktiliselt noh, on vähe prae või võimalik, et isegi olnud, ma olen tavaline ajakirjanik, tavaliselt toimetuses kuidagi informatsiooni arvutuskeskuses tööd selles plaanis, kuigi ma usun, et nad eksisteerivad juba enam minuga ja ajakirjanikuna praktiliselt. Otseselt auditooriumi huvitaja kujunemisega seotud asi millel olid noh, nii praktiliselt kui teoreetiliselt teoreetiline tähtsus Ja mis pakkusid ainet juba programmi enda kontseptsioonina üle arutlemiseks? Oli järgmine, noh, televisioonide teated televisioonihooajal käib meil umbes 100 kuni 110 saatesarja üsna suur hulk. Ja me enam-vähem mõistsime neid tohutut hulka saatesarja jaotada nüüd vaatajahuvist vaataja vaatajahuvist, lähtudes kolmelisuguste suuremasse gruppi. Me rääkisime integreerivatest saadetest, noh need, mis siis nagu ühendasid, huvitasid enamiku auditooriumi liikmed diferenteerivatest, programmidest, suurematele gruppidele, jaga spetsialiseeritud kitsastele auditoorium gruppidele tegelikult minevatest saadetest. Ja kuidas õige pea, et see jaotus nagu seda tegime meie nüüd vaatajapoolsest arvamusest lähtudes. Et see jaotus ei pruukinud sugugi ühtida toimetusepoolse jaotusega. Juhtus üsna sageli toimetuse poolt üldauditooriumile mõeldud saated olid hoopiski spetsiifiliste auditooriumi rühmade huviobjektiks. See oligi nüüd selles, millised saated, sarjad, aga nende kaudu ka ka ju terved eluvaldkonnad, terved teemad, terved kommunikatsiooni eesmärgid kui tahate. Millises tegelikult reaalselt reaalsus Pattaya situatsioonis tegelikult tasud. Küsimus, millega me saime, siis tegeletakse tantsul. Ma arvan, et selle asja täpsest teadmisest algabki võimalus üldse midagi muuta. Kui me ei tea, kuidas saade auditooriumis asub, siis me võime arutada või kui väga utreerida, siis jõuab asi absurdini. Väga lihtsalt. Noh, toimetus on veendunud, ta teeb väga vajalik ja väga tähtsaid, väga olulisi, väga vaadatavat. Headitoorium ütleb, et Eesti televisioonis pole midagi vaadata. Piir piirikogus? Enn Anupõld esines sirbis ja vasaras ja lohutas seal küll selle seisukoha või vastu niisuguse elegantse pööretega ma kirjutasin isegi välja, keskmiselt elegantse maneeri juurde käib televisiooni kirumine, samal ajal selle vaatamine. Võimalik, et see nii ka on, mina ei julgeks ennast päriselt asjaga nagu lohutada. Kõik, ükskõik kuidas see asi nüüd täpselt on, aga märksa uhkem ikkagi, kui öeldakse, et Eesti televisiooni hea ja huvitav ja põnev televisioon. Veel üks asi, millele siis nagu auditooriumi kujunemises tasus vähemalt oskasime sel ajal kuidagi tähelepanu pöörata ja millega me siis tegelesime? Üheks auditooriumi elase uurimistu suureks lõiguks oli meil siis ka tüpoloogiat koostamine reaalsete vaataja tüüpide otsimine selles suures auditooriumi meres noh, jälle aluseks jälle seesama huvi, kas süstemaatika või programmi vastu kõige kummalisemad mehed, tüübid ka leidsime, et aasta-aastalt nüüd vaataja tüübid noh, näitasid ka oma mingisugust stabiilsust. Me olime väga uhked, selle tüpoloogia ei ole, siis oli see moodne ja ja huvitav ja ma mäletan, et ma väga paljudel konverentsil oli seal niimoodi Eesti televisiooni karon kaamera esineda ökoloogiatega kuni selle päevani, kui first saab. Ükskord ühel nõupidamisel küsis, et kõik see on väga kena, et milleks seda kõike vaja. Mis te sellega pihta hakata, ma mäletan, et ma siis väga-väga viletsalt sellele asjale, vastasin. No aga oli ikka vist mõte küll, ma mõtlesin, et kuidas ma näiteks, ma püüaksin seda selgitada ja nii ma mõtlesin välja, et kõige paremini poloogiate selgitamiseks nende kasu selgitamiseks oleks võrdluskooliga. Lapsed jaotuvad 11-sse klassi, eks ole, klass-klassilt aasta-aastalt nad kogu aeg arenevad, muutuvad, need on erinevate soovide, hoiakute, taotlustega ja teadmistega. Me ju õpetaja ei õpetaja, ühesõnaga üheteistkümnendas klassis kolmanda klassiaineteks. Ja me enam-vähem noh, vähemalt haridusjuhid teavad, mida võib nõuda kolmanda klassi õpilased, mida võid, nõud, uuendiste, mida kaheksandalt klassilt vot umbes sama nende auditooriumide ökoloogiategagi. See jagab inimesed teleorientatsioonidelt ja telehuvidelt ja võib-olla ka vaataja käitumised sarnastesse rühmadesse. Ka niisuguse teadusliku lähenemise korral televisioonimajas oleks ju võimalik siiski neid tüpoloogilisi rühmi programmide koostamisel ja, ja saatevõrkude väljatöötamisel ja eri sihtprogrammide väljatöötamisel ikkagi ikkagi kasutada. Seda enam loogiatel on üks see kena omadus, et nad noh, nagu televisioon üldse võib nagunii massilisele tüüpilised orienteeruda, nad ka võtavad välja selle massilise tüüpilises, individuaalne jääb nüüd juba ajakirjanikumeisterlikkuse teha. Nii et need tüpoloogiat. Ma arvan, et praeguseks, ainsal materjalina, mida me teinud oleme eriti vananenud olevat, need on küll nüüd kasutatavad. See osa uurimistulemustest, mis minu arust on elab natukene kauem kui, kui muu tüpologiseerimise protseduur. Nüüd juba 13 aastat tagasi, lahendate veel ühte huvitavat küsimust. Mina ei ole kindlasti vähem terav kui praegu, nimelt 72. aastal, kui tubli kolmandik Eesti televisiooni auditooriumist oli juba situatsioonist, kus oli viis teleprogrammi millesse tolleaegse täpse terminoloogia järgi kuulusid ka mittekontrollitavad informatsiooni, kanalid lubastajad, tüpologiseerimise protseduur aidata, aga niisugust asja välisprogrammidele orienteerunud vaataja tüüp ei olegi eriti arvukas. Mida siis kardeti, kõik vaatavad vaid välist programme, eesti rahvas muuga ei tegelegi. Õnnestus tõestada, et see ei ole eriti arvukas vaataja tüüp. Et inimesed käituvad, nende huvi, struktuur kujuneb. Vaata, käitumine kujuneb vastavalt nende huvistruktuurile ja, ja ja reeglina enamikus pöördutakse nende kanalite poole, see kasvama huvi struktuuri täiendamiseks või, või, või selle vaatamiseks, mida meie lihtsalt ei tee, ei rahulda, ei paku. Oli loomulik just niisugune käitumine, kus inimene vaata kõik kolm õhtust informatsiooni programm ja siis koht sisendada seda maailmapilti või nakkusin Enn Anupõld, enne ütles. Lisaks on seal mitme programmilise televisioonisüsteem muidugi oluliselt muutunud, 13 aastat on möödas. Aga ma usun, et see ei ole sugugi vähetähtis probleem Eesti televisioonile. Varsti hakkavad meile muret tegema kassetid, televisiooni programm, probleemid, siis on juba seitse televisioonikanalit nüüd. Nii et sellesse kõigesse tuleks tõenäoliselt juba praegu üsna põhjalikult süveneda, aga minul oli oluline ära näidata vastutust tüpologiseerimise protseduur kesisemalt tüpoloogiline lähenemine aitas siis lahendada nii üht kui teist. Palju huvitavat tööd saime ära teha ka tegeliku vaataja käitumise uurimusel uurimisel. Raimo ärakul oli siin oma hobi arvutada nende aastate päevikesitlust andmete põhjal küll keskmiseid vaatamisi praegu ja küll keskmiseid võimalike auditooriumi erinevatel nädala kellapäevadel. Nüüd seda teeb juba arvuti. Aga kõik see on ka kuskil olemas ja ja mina üritasin reaalselt vaatamist kuidagi viia kokku auditooriumi huvi struktuuriga. Püüdes natukenegi vastata küsimusele, miks inimesed käituvad nii, nagu nad käituvad, miks nad vaatavad seda, mida nad vaatavad ja ei vaata seda, mida nad ei vaata. Muidugi Me oleme kaugele, et sellele küsimusele kuidagimoodi vastata ei siis ega praegu jääd kõigest kõnelema. Ma toon kaks näidet, võimalik, et paradoksaalselt vähemalt jäid nad mulle meelde. Kõigepealt nähtavasti auditooriumi tekkimisel kasvamisele kahanemise kadumise, lõhe televisiooni õhtu jooksul ühe mingisugused raudsed ranget seaduspärasused üsna püsivad. Ja mis annavad Pisuse Viljandi. Ja nüüd on see üllatav väide, et auditooriumi suurus sõltub ainult osaliselt sellest, mida televiisoris näidatakse. Siia võib lisada väga-väga pika arutluskäigu selle kohta, miks, miks just see nii on? Rääkida sellest, et televisioon seal on tegelikult ju olemas ainult nende nelja õhtutunni jooksul, kui mingigi või märkimisväärne auditoorium üldse olemas on. Ja seda niisugust empiirilist uurimistulemust, et, et ka parimal juhul ei ületa teleauditoorium kahte kolmandikku kodus olijate arvust. Ja et on olemas keskmine vaatamise aeg, mis teeb kasiis maksimaalseks vaatajaskonnast, noh, ütleme õhtu esimesel poolel ainult 40 protsenti maksimaalseks ja tagumises pooles võib-olla natukene rohkem. Ja pealegi vaatajaskond tuleb kanalite vahel ära jaotada. Ja. Ja kõik see lubab väita, et et. Ja seda, et enamik televisiooni programmi lülitatud saadetest pakuvad huvi siiski üsna vähestele inimestele. Ja kõik see teeb kokku selle etelevatele õhtuse nelja tunni jooksul on kusagil 60 kuni 70 protsenti võimalikust auditooriumist. Alati siiski kõigest hoolimata olemas. Ja minu silma järgi ja, ja noh, niisuguse reaalse uurimistulemusena kusagil ainult 30 või 40 protsenti sõltub sellest, kuidas me tegelikult oma tööd teeme, kuivõrd hea või halb saade olnud, sõltub huvist asja vastu ja kvaliteedist. Me nimetasime selle niikuinii alati olemasolev audit tooriumi, noh, niisuguseks auditooriumi fooni kõveraks. Võimalik, et tänu sellele, et televisioon eksisteerib, eksisteerib alati foon. Et ta ei kao kuskile, tegi kusagilt, nagu teleõhtu on, tekib see foon, nagu teleõhtu lõppeb, nii see foon kaob ja on väga raske aru saada. Tähendab selle nonii, enda tekkimise kadumise seaduspärasusi, sõltumist huvist asja vastu, sellest, kui hästi halvasti Estidele seal töötab ja nii edasi, mis ümbruskonnas toimub. Niisugune foon on olemas nagu kristlus, riis, leiba, rahvast miljoneid ja, ja kõht kõigil täis selle fooni kõvera kujunduse juurde veel teine leid, mis võib-olla selgitab midagi, võib-olla selgita nagu ma ütlesin, suur osa televisiooni programmist töötab noh, nii-öelda madala auditoorse huvitsioonis. Enamik saateid on selliseid, mis huvitab väheseid, paraku on see nii. Samal ajal on reaalselt mõõdetavad auditooriumid, on see, millest ma rääkisin, sifoon tunduvalt suuremad kui see mõõdeta huvitase. Ja teil on need seoseid seal põhjalikult hakata uurima, siis selgub, et ka paljude saadete vaatajast kond koosneb täiesti mittehuvitatud inimestest. Ja kui natukene utreerides ongi nii televisioonisaadet auditooriumist, põhimeeskonna moodustavad inimesed, kes selleteemalisele sat vastu selgelt fikseeritud huvi ei tunne. Või teiselt poolt ühest või teisest saatest tõsiselt huvitatud publik moodustab saate vaatajaskonnast vähemuse totaalse vähemus. Võimalik, et see on mingisugune televisiooni fenomen, ei pea, uurimine on pooleli. Võib-olla tahab see asi korduvat uurimist, põhjalikumat selgitamist igatahes piisavalt põnev asi ta on. Nüüd ma hakkan lõpetama ja öelda, et tookord uurimusi tehes auditooriumi kujunemisprotsessi uurides tekkis mõte, et kõik see võiks võiks lõppeda kanoonilise soliidse praktilise väljundiga. Milleks võiks olla noh, niisugune kõlavat pealkirja kandev asi nagu Eesti televisiooni temaat tammi temaatilist, funktsionaalne mudel mis minu kujutlust mööda oleks siis võinud olla niisugune saatevõrk, mitmetasemeline, teoreetilis-praktiline saatevõrk, mis oleks üldistunud kõik uurimistulemused või kõik see, mida me oskasime öelda auditooriumi kujunemise kohta. Ja mis tõeliselt seaduslikult oleks nüüd kokku viinud need kaks asja, mille pärast räim siin enne mind kohutavalt südant valutas, tähendab selle, mida inimesed ootavad televisioonilt ja see, mida televisioon ise arvab, et inimestele hea. Tunnen, et ma olen nüüd kõige selle öelduga. Paraku jäi see tegemata. Tulid uued ülesanded ja nii ta jäigi. Seal on öeldud, külastanud ka sellele küsimusele, mida alguses püstitasin, tähendab, kas auditooriumile on mõtet midagi tahta? Ka teie vastaksite, et loomulikult on loomulikult tähta väga paljusid asju, televisioon on auditooriumi jaoks ja mitte vastupidi, see on klaar. Juttu ja nende meenutuste mõte on just selles, et auditooriumile oleks eelkõige mõtet tahta seda, et tema vajadusi soove põhjalikumalt tundma õpitakse. Et neid teatakse tuntuks. Nende teadmiste pinnalt saab ju toimuda kõik see edasine, mida me siin räägime, loomulikuks peame ta vajaduste arvestamine ja ja nende rahuldamine ja, ja kui väga tahate ja kellele meeldib, kellele mitte see väga palju huvitatud kasvatamine, kõik see algab ainult selle pinnalt, et midagi teataks. Tõenäoliselt andis metoodikaosakond selleks mõningase Mõnusa. Tegevliikmena on mul kahju, et need asjad nii läksid, nagu nad läksid, aga kena etapp oli see Eesti televisiooni ajaloos ikkagi. Ma tänan teid tähelepanu eest ja tahan, kuna ma viimasena räägin televisiooni probleemidest ja nüüd algavad tehnika küsimused. Tahan proovida, et selliseid konverentse korraldataks ainult juubelite puhul. Sest minu arust vajame me niisugust rääkimist, mitte nii tühja saali ees rääkimist. Lihtsalt töö tegemiseks, korraliku töö tegemiseks. Ja miks mitte korrata, seda siiski igas vormis, nüüd nüüd igal aastal, sellepärast et ainult seened on omas mahlas head. Ma usun, et ma olen suutnud väljendada kogu oma lugupidamise ja armastuse Eesti televisiooni vastama. Õnnitlen teid veel kord, 30. aastal. No siis asja juurde tähendab lähtudes nõukogude liidu televisioonisüsteemi väljaarendamise kontseptsioonist ning vabariigitelevisiooni arenguplaanidest peaks Eesti televisioon väljastama 12 viisaastaku lõpuks päevas 11 tundi kohaliku programmi, millest viis tundi on esmakordselt eetrisse minev saade, see on see niinimetatud omasaated originaalprogramm, kuidas selline programmi maht on planeeritud teklikult aga juba 1988. kaheksandaks aastaks. Millised on siis eeldused sellel plaani täitmiseks, milliseks kujuneb meie tehniline baas järgneva viisaastaku jooksul, no sellest siis lühidalt allpool. Kõigepealt võib-olla siis televisioonikompleksi, teisest järgust. Nagu te olete juba võib-olla aru saanud televisiooni teise järgu rakendamine on ette nähtud etapiliselt. 1983. sel aastal õnnestus meil rakendada vot need ruumid, mis siin on ja vastasaparatuur, ühesõnaga see teise stuudio pealisehitus, mis juba nüüd teenib meid juba kaks aastat. Aga noh, see oli niisugune väga väike osa kogusest ehitusest. Me ei tahaks sellest eriti rääkida, kuid siiski ta ümmargused maksumus oli pool miljonit rubla. 985 aasta lõpul antakse käiku aparatuuri stuudioplokk 460 ruutmeetrit ning videomagnetofonikompleks muidugi ka toimetuste korpus. 1986.-le astang peab lõppema kogu ehitus. See tähendab, et ülaltoole lisandub veel uudisteplokklavastusi ja mehaanikatöökojad ning laod. 187. aastal peaks minema ekspluatatsiooni kaks programmi väljastamise ploki uue kommutatsioonikeskusega. Nii et lõppkokkuvõttes 1988. aasta algul peaks olema Eesti televisiooni käsutuses neli programmi tootvat tootvat aparatuuri stuudio ploki vastavalt siis stuudiotega 70 153 ja ja 460 ruutmeetrit. Jälle selle uudistekompleksstuudioga 100 ruutmeetrit. Kaks programmi väljastamise ploki stuudiotega vastavalt mõlemad umbes circa 20 ruutmeetrit. Kõikidest plokkidest kasutatakse perspektiive tüüpi aparatuuri telekaameratega 1932. Erandina vast aparatuuriga varustatud programmi väljastamise plokk kus aparatuuri see on moderniseeritud ning varustatud ka uut tüüpi teljega, kaamerata ka tee 178. Videomagnetofoni aparatuuri komplekt. Kompleks koosneb kuuest aparatuuri ruumist, millised põhimõtteliselt on jaotunud tehnoloogiliste prints. Tehnoloogilise printsiibi järgi tähendab aparatuuri ruumid eraldi salvestuseks eraldi baasiks ning eraldi eetrisse andmiseks. Muidugi ei ole see jagamine absoluutne, eriti esimeses järgus. Pooltes aparaadi ruumides on kolm, pooltes aga kaks videomagnetofoni. Kusjuures aparatuuri ruumis on kolm Petsen tüüpi magnetofoni, teistes aga kodumaine kaader kolm PM tüüpi magnetofonid kokku kaader kolm, PM-i peab olema selleks ajaks 12 tükki. Montaaziaparaadiruumid varustatud helisalvestust, puldi ja ka helimagnetofoniga. Oletame, et sinna lisanduvad aja jooksul ka sünkroniseerimise seadmed ning tekstiseadmed. Uudisteplokis saab olema oma videomagnetofoniaparaadi ruum, salvestuste, ümbervõtete ja montaazi ning eetrisse mineku võimalustega kasutatav aparatuur on planeeritud sinna ühe tolli sel lindil. Vastava tehnika saamisel ka kitsamalt ilmselt juba kassett tehnika muidugi. Videosalvestuse probleemid saavad olemad saavad olema ühed põhilisemad ka eeloleval viisaastakul. Koos salvestust absoluutse Maugasvaga kasvuga kaasnevad ka muudatusest saadeti ettevalmistuse tehnoloogias, mis võib viia kogu televisioonis saatetsükli tehnoloogia muutmisele ning milline võib erineda märgatavalt praegu kehtivast. Muidugi sõltub see kõik esmalt meie käsutuses olevast tehnikast ja selle kaasaegsuse tasemest. Alates 1987.-st aastast algab ka meil üleminek kahetolliselt lindilt ühetollisele. Tähendab algab taoliste videomagnetofoni väljalase, nende Marko kaader 103. See tset Esset ess tähendab Tamm ja tset on niisugune formaat. Muidugi. Neid eeliseid nii ekspluatatsiooni, poliitilisi kui ka majanduslikke muidugi on, noh ei ole võimalik just üle hinnata. Sellised on ilmselged. On lootusi, et mitmekesistuvad kamandama seadmed, spetsefektid, tiitrid, subtiitrid, eli sünkroniseerimine ja nii edasi. Samuti on meil suured lootused, et õnnestub soetada kantavat videosalvestustehnikat, ehkki meie kodumaine tööstus velo eeloleval viisak viisaastakul sellist toodangut seeriaalaselt ei hakka valmistama. Loodame samuti, et meie praktikasse tulevad ka väikesed kassettmagnetofonid, mida saaks kasutada abis jäätmetena saadete ettevalmistamise asi ja läbivaatuste käigus. Aga kõigest sellest eeltoodust lähenevad räägivad lähemalt minu kolleegid järgnevalt ja mina, nagu sellega siis ka piirduksin. Tahaksin veel paar sõna rääkida meie tootmispindadest järgmisele anname evolutsiooniga preesi tänavapaviljoni ehkki mitte täielikult nii nagu oli planeeritud, kuid kasutada saab võtta valmis ei saa lihtsalt valgustustöö lagi, kuna nii sel kui järgneval, kas tal lähevad käiku kaks stuudiot uues majas, meil aga lihtsalt üleliiduline tele-raadiokomitee ei eralda valgusteid nii palju, kui meil vaja on. Kahjuks pean ütlema, et isegi nende stuudiote jaoks oleme me nende selle ajavahemikul kaks korda vähem, kui meil on vaja. Paviljoni eesmärk muidugi on põhiliselt, no saab olema baasiks meie filmitootjatele ükskõik siis millisel alusel töötavad. Kuid Ma arvan, et paviljoni kasutamine ei peaks piirduma mitu ainult sellega, vaid nad võiksid leida kasutust ka teiste telelavastuslike saadete salvestamiseks, eriti nende, mis nõuavad küllaltki pikaajalist ülesehitust. Igal aastal hakkame projekteerima ka Iru majandusterritooriumi esimest järku põhiliselt transpordi osa. Üldiselt peaks sellel majandusterritooriumil koha leidma transpordiremonditöökojad ja olmeruumid, hiljem ka karasid. Ruumi peab leiduma ka laomajandusele nii materjalide kui ka Tekulatsiooni ladudele samuti uuele video Filmuteegile. Kõigi ülaltoodud teaduseks ei teki ilmselt kellelgi kahtlust, kuid kahjuks on siiski riiklik plaan selline ja et neid ja ehitussinna sisse lülitatud ei ole, on ainult võetud vastu niisugune otsus, et sõltuvalt Wabariigi reservidest seda ehitust teostada. No loodame, et neid reservega leitakse ülekandetehnikast sama tähtis kui statsionaari väljaarendamine on ka tingimuste loomine stuudioväliste ürituste ülekandmiseks, saadete tegemiseks või nende ettevalmistamiseks. Tõelised taolise töömaht on pidevalt muide suurenenud ja on arvata, et rahva sekka minek jutumärkides intensiivistub. Selleks aga on vaja vastavat tehnilist varustatust. Meie baas, selles osas on praegu siiski ebapiisav suured ülekande ja salvestusjaamad haalset, kuid ka füüsiliselt amortiseerunud keskmine salvestusjaam, kaktus elab üle praegutama uuenemisprotsessi. Loodame, et see protsess lõpeb järgmise aasta esimeses kvartalis. Kantavat videosalvestustehnikat on aga äärmiselt ebapiisavalt. Järgmise viisaastaku lõpuks on planeeritud välja vahetada mõlemad ülekandejaamad ning juurde muretseda salvestusjaamu, kusjuures pearõhk on asetatud keskmistele ja väikestele manööverdusvõimelistele operatiivsetele, jaamadele. Ehkki kantavaid seadmeid meie tööstusetel lähemal ajal ei ole oodata, siis ülejäänud, nagu näete, perspektiiv olemas. Praegult on meil juba tellimused vormistatud eelnevalt järgmiseks viisaastakuks. Tellitud on kolm liikuvat televisiooni reporterikomplekti. Need on uued uued aparatuuri komplektid, mis on eita nende monteeritud Soomes ümber ehitatud autodele. Koosnevad kaamerast videomagnetofon, neist, kusjuures videomagnetofon esialgselt formaat p-le see tähendab analoog, analoogne magnetofoni telefirma boss. Selline masinat, esimene seeria väikeseeria peaks välja tulema 86. aastal ja meelunga ta tellitud 86.-ks aastaks. Loodame, et me juba saame selle nii-öelda järgneval aastal niisuguse masina omale kätte. Alates 1988.-st aastast on tellitud ja hakatakse tootma suurt ülekandesalvestusjaama Kipparis, nagu te aru saate, lillenimed jätkuvad. See kujutab endast televisiooniülekandesalvestusjaama nelja suure statsionaarkaameraga pluss kaks kantavat televisiooni kaamerat KT 190. Samuti koos koos nende ülekandeliinid on seal veel kaks videomagnetofoni kaader 103, see tellitud on meil selline jaam 1000 800992, igal aastal üks ja keskmisi jaamu niinimetatud bioon on meil tellitud kaks. See kujutab endast ülekandejaama kolme nii-öelda statsionaarse kaameraga plussis ühe kantava kaameraga, muide kantavad kaamerad on mõeldud, need asendavad statsionaarseid kaameraid mitte, nad ei tule lisaks, vaid asendavad neid vajaduse korral. Joon on varustatud ühe videomagnetofoniga, samuti kaader 100 kolmest, et see tähendab, et, et meil oleks siis nagu tellitud on meil kuus uut ülekandejaama. Loodan. Me. Et vastu peab, ilmselt peab, peab, peab pidama ja peab ka vastu meil noorenduskuuri läbi tegevkaktus. Kuid viisaastaku lõpuni peab vastu pidama, aga tartu krookus? Tellitud on ka nende sõltumatuks tööks tähendab üleval sõltumatuks tööd vajalikud elektrijõujaamad, kaks tükki, samuti kaks komplekti raadiole liine eraldi. Kui realiseerub Raatuse esimese gruppa valuuta osas. Aga ma tahaks teile öelda, et see lootus on päris nii-öelda reaalne. Meie taotlus on lülitatud riikliku plaani. Teame palju võib muidugi juhtuda, kuid praegu on see niisiis lisandub Ülaltoodule veel kolm kuni neli televisiooni salvestuskaamerat koos ümbermängimise seadmetega salvestustega kaamera mõeldakse kaamera telekaamera koos videomagnetofoniga. Nii et, et perspektiivid ülekandetehnika osas nagu ei ole just kõige halvemad. Veel ühest kitsaskohast Teleginobrojektsioonia supp, vibreerimine. Esimeses osas on oodata uusi seadmeid alles viisaastaku keskel. Valuuta eraldamise korral aga on planeeritud osta üks universaalne telekinokomplekt. See on universaalne nii 16 kui 35 millimeetrisele filmilindile, samuti võimalusega mängida maaga negatiiv värvi filme. Subtiitrid järgmise seadmete teate, me oleme ostnud Aja jooksul soetanud omale juurde ka sel aastal saime seadme. Kahjuks on ta veel aga rakendamata seoses raskustega Eesti, kellel ümbertegemisel. Samuti ei ole veel saanud saabunud mäluseadmeid muide jälle valuuta saabuna planeeritud niuke juba täiesti korrektne komplekt muretseda juurde. No filmi juurest ongi õige aeg üle minna oma filmitootmise juurde. Siin on muidugi pretensioone meie vastu vast kõige enam mõnes osas on nad täiesti täiesti põhjendatud, mõnes osaga võib-olla loeks isegi ülekohtused, aga mõnes küsimuses võib-olla tuleks ka endal vaadata rohkem veel oma tööd eraldi? Muidugi, täiesti põhjendatud filminõue oma põhilise tootmisbaasi, paviljoni omamises, liiga kaua on rivist väljas olnud stuudio preesi tänaval. Ühelt poolt öeldud, loodame, nüüd saame sellest õige pea üle. Teisalt samuti mõnigi tehniline seade on lastud käest ära, nende töös on olnud pikad pausid, multipinkop, laatori, kraana, relsid ja nii edasi. Miks? No teate, põhjendusi on ju alati palju ja, ja ausalt öeldes neid on väga palju, objektiivse põhjustusi leiab, kuid noh, nagu te teate vabandustega jäänuste põhjendustega, kuid ei tee sellepärast ei hakka neid siin tooma, jääb ainult üks kindel nõue, kõik, mis on olemas, peab olema alati ka töökorras. Filmitootmise taga on tegelikult praegu televisioonis keeruline eluline periood. Vastavalt televisiooni arengut käsitlevat üleliidulisele Ministrite nõukogule. Määrusele ei eraldata alates 1988.-ks aastaks aastast televisioonisüsteemil enam 35 millimeetrist toorfilmi. Vastavalt sellele on planeeritud ka tehnoloogiliste seadmete eraldus 35 millimeetrise Filmadi filmitehnoloogiale see tähendab seda, et praktiliselt neid enam ei ole. Seepärast on natuke ülekohtune meid süüdistada 35 millimeetri, filmitehnika ja tehnoloogia väljaarendamise puudulikkus aga lihtsalt ei tulegi. Tendents on selge, üleminek 16 selle filmilindile ja teisalt videofilmidele muidugi mõlemis probleemis on suured raskused. Esmalt kõige suurem ja kuhu tahame alati ja nii-öelda poeme on muidugi 16 millimeetri toorfilmi kvaliteet. Kuid ma julgen väita, et need raskused ei kao kui me ei hakka ka sellesse 16 millimeetri filmitootmisesse ka teisiti suhtuma. Teised maailmas töötavad selle filmi meie aga pahatihti selle asemel, et, et võidelda selles nõudeni paremat filmi aga nõuda saab siis kui näitame midagi on, mitte ainult räägime. Et me kasutame alatihti neid raskusi ära selleks, et põhjendada lihtsalt vajadus teha 30 nimetatud filmi. Muidugi ei taha ütelda see käi mitte sugugi meie filmitegijate kohta üldiselt vaip, see tendents on praegu kogu nõukogude liidu televisioonisüsteemis. Muidugi meie reaalsetes olukordades ülemine 16 millimeetri filmil vähemalt kõige muu juures ka ja lõpetab ära meie vaidlused, nende teenuste organiseerimise küsimus, seisund on ühine. Teenused jäävad kõik meile, kõik, me peame ise tegema nii aru saate, et meie võitlus 16 millimeetri filmi eest ei ole mitte nagu noh, nii nagu öeldakse, omakasupüüdlik ja ümberpöördult, võib-olla meil on palju lihtsam kui seda suurt tööd ja vastutust jagaks meiega mõni teine stuudio, sel juhul jätta ainult meie oma peale. Tehnilised vahendid, aga 16 millimeetriste filmide tootmiseks on meil planeeritud samuti eelnevad tellimused viieks aastaks ära saadetud ja määravad kogu tehnoloogilise rea alates kinokaameratest mutipingist ilmutus masinatest lõpetades Elis ja Telia montaaž montaaziseadmetega, samuti läbivaatus seadmetega. 1988.-ks aastaks vastavalt eelpool nimetatud selle kõva määruse alusel peab olema rakendatud 16 millimeetril negatiiv-positiivprotsess. Teisalt toimub üleminek niinimetatud videofilmile. Siin me ei ole küll mahajääjaid, kuid ka siin olla mõndagi teha suhtumises magnetsalvestuse. Ei vaidle, seal on omad tehnilised raskused, ei piisa ju tehnikat, veel Elindamise probleemid. Kuid On olemas eeldused, nagu ma eelnevalt rääkisin, need lähemal ajal lahendada. Mulle nagu isiklikult on pahatihti jäänud mulje, et ehkki paha telefilm nonii, räägib oma eraldatuses tehnilisest baasist on ta veelgi rohkem kõrvaldanud ennast Eesti telefilmist, ehkki ta tegelikult on tema koosseisus. Probleem Meil on ju palju, ma julgeksin öelda, et nende parema koostöö ja, ja muidugi ka liidusüsteemi muudatuste teel näiteks isiklik on minu seisukoht, et ma ei saa suurt aru, mis on video tele-videofilmi ja telelavastuse salvestuse vahel peale selle, et esimesel on tootmisele eraldi, on rängad rahalised ja ajalised vahendid suuremat kui esimesele resultaat, aga pahatihti vastu võib-olla ta pahatihti vastupidi, neile kes ei tasuks neid üldse viiega ühe nimetaja alla. Aga noh, see ei ole mitte ainult muidugi meie stuudioprobleem. Kokkuvõtteks ülaltoodule ma tahaksin avaldada niisuguse oma arusaama, et, et Eesti telefilmi ülesanne on tõesti toota kõige püsivama väärtusega programmi võib-olla kõige kontsentreerub kontsentreeritumalt programmi esindus from kuidas tahab, vaata, ma olen ta mitu korda nimetanud ja tõepoolest see on, see on ilmselt tema põhiülesanne, kuid ikkagi programmi televisioonile ja seda nende vahenditega ja võimalustega ja perspektiivid, aga mis on planeeritud televisioonide. Ma olen sellel arvamusel, et on vist mõttetu meie tehnilise baasi juures, kus esimene ei ole siiski filmi tootmine, püstitada ambitsioone meie maa parimate filmistuudiote tasemel ja siis kogu võtteperioodi ja, ja hiljem ka montaažperioodi ja lõpetamise perioodi olla kogu aeg nutta meie tootmisvõimaluste küündimatu, sest nad ei ole poolest sellisel tasemel olnud ja ei saagi sellised olema. Tahaksin lihtsalt öelda, et vaat, see on nüüd see sellest baasist. Lühidalt kõik ja, ja ainult võib-olla lisaks siia niisugused niisugune niisugune lõpuks veel niisugune teade, et noh, teame palju, et meie tehniline baas tõesti ei ole sellisel tasemel, nagu me tahaksime. Jaa jaa. Kuidas on ta teistel ja tahan ütelda teile kinnitada, et muidugi meie televisioonisüsteemi viilu televisioonist ja muidugi elanud ka üksinda maailmas ja, ja me teame kõik ka, mis, mis on teistel milline see peaks ka meil olema. Ja 10. aprillil sel aastal toimus tehnikanõukogu, kus kinnitati üleliiduline teaduslik-tehniline programm luua jäivitada tootmisse uued televisioonile raadiofilmitootmise tehnilised vahendid. Kinnitati ära ka selle tehnika ja tehnoloogiaülesanded loomise evitamise tähtaeg. Muidugi need tähtajad, nagu te aru saate, meie komitee ehitas, aga neid peab rakendama meie elektroonika, sidevahendite ja, ja veel paljud muud keemia ja nii edasitööstused, nii et need on meie soovid. Kuid ma tahan öelda, et niisugune nimekiri kõik vajaliku kohta on tehtud on täiesti konkreetselt tehtud ära. Noh, ma tooksin ühe näite, et näiteks ühe punktina hakata punkt üks on luua ja hävitada stuudioaparatuuriga impleks kujutise ja heli digitaalse kodeerimisega seal neljanda telekeskuste põlvkond. Alapunktid luua aparatuuri, stuudioblokid koos televisiooniga kaamerate, sünkro, satsiooni, kodeerimisseadmetega kontrollija, mõõtmisvahenditega, spetsefektidega, elektroonse veer, projektsiooni, tähegeneraatorite ja heliseadmetega alapunkt kaks luu, autonoomsed, seadmed, ülaltoodud kohta, mida me võiksime asendada praeguse põlvkonna seadmetele. Punkt kolm. Luua videokontrollseadmed diagonaaliga 16 25 42 51. Luua telekinoaparatuur luua kommutatsioonikeskuse aparatuur automatiseeritud juhtimisega, luua magnetus magnetsalvestuse süsteemid plaatidele, luua aparatuuri videoefektide automatiseeritud formeerimiseks ja multifilmide loomiseks arvuti baasil. No ja edasi suured punktid, edasi käib ülekandja tehnika kohta järgmine punkt videosalvestuse kohta kõikkonnad lahti arutatud ja, ja kõik on väga ilus ja kena, kui seal taga ei oleks. Noh, ühte niisugust pisikest märkust, see tähendab seda aastaarvu laste arv on noh, nii nagu öeldakse. Nonii, vägisi kisub sinna 90. poole ikka 80 890 ja mõni isegi üle selle. Ja kui veel see oleks ainukene viga, siis, siis ei oleks ka nii hirmus see asi, aga veel viga on see, et need arvud on kõik meie soov, aga, aga nii-öelda tööstuse poolt veel vastu võtmata. Kuid ma tahan seda öelda, et tegelikult kogu aeg selle realiseerida käib. Võib-olla meil asi nii liigub, on niukseid jutud, aga noh, kõik te saate aru, et ega ikka selle suure hüppega ka muidugi midagi ära ei tee, eks ole, meil on siin neid asju liiga palju vaja. Nii, ja lõpetuseks ma tahtsin veel teha niisuguse märkused, et vaata, Anu põld siin all on ilus jada selle 600 600-ga ja 600600 miljoniga. Ma ütleks, ärge palun neid arve siiski, mis puutub meie televiisorit, arvusse nii väga mujal, kasutage seda on muidugi väga raske probleem, üldiselt ma praegu isegi veel rääkisin, konsulteerinud tähendab viimastel andmetel esimese aprilli seisuga möödunud aastal 84 oli Eestis siiski loetu, ohvitsiaalset oli juba 700000 televiisorit. Nii et noh, sellise niukses progressist arvestusega peaks ta lähenema praegu 800000-le. Kuid küsimus selles osas on küllaltki raske, sellepärast et et meil puuduvad andmed, mis maha võetakse, lähevad siis palju ostetakse mujalt ja ja, ja elektronjuhtelektroonika juhtkonnaga rääkides nad ütlevad, ei tea, aga umbes midagi nii 708000 ümber ikkagi ilmselt on, nii et 600-st Me peaksime oleme üle saanud juba. Nii et, et tal tuli ilus jada, tuli välja küll selle 600 väga ma mõtlen, et ärge teda ärge hakake seda ütlema, nii et ma ikka arvate, Islandil on rohkem aitäh. Televisioonisaadete tootmisviis ehk tehnoloogia on 30 aasta jooksul läbi teinud suuri muudatusi. Need muudatuse on tinginud seadmete areng, millest kõige tähtsam on videosalvestuse kasutuselevõtt kuuekümnendatel aastate teisel poolel. Kui televisiooni algusaastail televisioon Nonii saateid võis toota ainult otse-eetrisse siis videos arvestuse tikkimisega sai võimalikuks ka teleprogrammi, kuid toodangu valmistamine lattu. Töö televisiooniseadmetega jagunes kahte etappi. Programmi tootmine ja programmi väljastamine. Vot lint andis saadete tegijatele eelkõige võimaluse säilitada ja korduvalt kasutada oma töö vilja. Jumaldas planeerida oma tööd lahus välja kuulutatud televisiooni saatekavast. Ja lõpuks vähenes risk anda, arvestades seda, mida anda ei tohiks. Muide viimasega kaasnes ka negatiivne ilming senatisse. Saate tegijad muretuks salvestatav esituse ettevalmistus nõrgenes, nõrgenes tähelepanuseadmete korrasolekule ja pahatihti selle naeruringi asemel, mida elati üle varem. Lühikese saate vältel vaadeldi hiljem ühes kätega sageli päevade kaupa. Suurenes stuudio, tehniliste seadmete ja esinejate kasutamisaeg. Oleks muidugi ebaõiglane Nende kogu töömahu suurenemine saate halva ettevalmistamise arvele sest videosalvestusega saavutatav sisuline kvaliteedi tõus tuli ju lõppude lõpuks ka millegagi kinni maksta. 70 10.-te aastate keskel hakkas arenema videomontaaž silustustas tunduvalt salvestusprotsessi võimaldades salvestust teostada jaokaupa. Piiramatud loomingulised võimalused avanesid aga siis, kui viidi magnetofonid. Kvaliteet lubaks juba teostamata klaasi ümber salvestusega. Võib eeldada, et video montaazi arenedes hakkab televisiooni saate valmistamise tehnoloogia järjest enam laenama kinofilmi valmistamise tehnoloogiale. Videomontaaž ehk programmi töötlemine muutub uueks määrava tähtsusega etapiks. Televisioonitehnoloogias. Montaazi protsess viidi Mikseri veebruariks Nonii viide võttide sümboligraafiga generaatorite kasutamisega. Töötlemisetapil hakatakse teostama paljusid tehnoloogilise operatsiooni, milliseid praegu toimuvad programmis salvestamise väljastamise käigus. Salvestusprotsess samal ajal lihtsustab, hoitakse kokku stuudio ja esinejad. Aeg. Tõepoolest tundub, et olemasolevat keerulised puldid stuudio klappidest ülekandebussides ennast ei õigusta. Pakuvad ainult murdosa sellest, mida kaasaegne tehnika võimaldab. Ei suuda inimene seda lihtsalt kõike kasutada. Automaatikat rakendada. Sest tegevus on seotud õlaga, esinejad, kes alla programmeerimisele. Hoopis teine lugu itaažiga kus tegevuse kulg kaaderhaaval ette määrata. Siin võib koostada programmi jätte montaazi protsess arvuti hooleks. Aeg, kus ka osas stuudiotes hakkab töö tajuma kaameralt otse viidia lutti ilma mikserit. Reziibuldid aga seatakse üles, viidi montaaziruumidesse. Seejuures kommutatsioonid valmistab küll, et inimene vajalikul hetkel teostab need masin otsinud enne välja videolindil vastavat Süsed. Seoses uue tootmisetapi programmi töötlemise tekkimisega võib televisiooni vahenditega tehtavate jaotada kolme etappi ehk töötsüklis need on programmi tootmine sellel etapil toimet esinejatega, stuudios või välitingimustes, kusjuures etapp lõpeb ühise salvestusega. Selle peale kas valmissaare või üldjuhul toormaterjal. Täpsustatud variantide valikus ja nendest võetud fragmentide kokumenteerimises sääst toimub, saate varustamine vajalike heli- ja videoefektidega. Etapp lõpeb lindiga, millel on valmis saare. Kolmas etapp, programmi väljastamine seal valmistoodangut kandvate magnetlintide lahtrisse mängimine ja saadete sidumine diktori esinemisega vahetiitritega ja nii edasi. Ekspluatatsioonimäärustiku sissejuhatavas peatükis muu hulgas on öeldud. Raadiotelekeskuse põhiülesandeks on tehniliste vahendite tõrgeteta ja kõrgekvaliteedilise töö kindlustamine. Saavutatakse pange tähele seadmete kasutamise ja toodangu kontrolli õige organiseerimisega kõigil tootmisetappidel. Seadmete kasutamise ja toodangu kontrollija õige organiseerimise alla kuulub tingimata organisatsioonilise struktuuri korralduse vastavust tootmisstruktuurile ja tootmistehnoloogial. Vahendite töö kindlustamisega tegeleb televisioonikompleks mis jaguneb järgmisteks tootmistsehhides. Esiteks stuudiotehnika tsestuudiosaadete tootmiseks, teiseks liikuvat ülekandevahenditesse stuudioväliste saadete tootmiseks. Kolmandaks videosalvestused videosalvestuste tegemiseks nende montaažiks taasesitamiseks. Neljandaks telekinojaoskond filmimaterjalide demonstreerimiseks televisioonis viiendaks parte jaoskond televisioonisaadete väljastamise. Programmi tootmisega peaksid tegelema neist kaks esimest. Muidu tehnika ja ülekandevahendite tsehhid. Kuid salvestatavad, salvestavad videomagnetofonid kuuluvad videosalvestuse tšehhile. Mullu tootmises kaasa haaratud ka videosalvestused. Kuid kas ainult viidia salvestasid see? Vaat mul on siin tehtud väikene skeemikene, mis käsitleb stuudio tähendab programmi tootmisstuudiotingimustes. Siin on siis tegemist stuudioga esinejaga, esimene valgustatakse välja projektoriga, sellega tegeleb meil valgustusse. Teiseks järgnev stuudiotehnikat, see tähendab televisiooni kaamera ja miks see oli seal ja siis sellesse. Kolmandaks järgneb kommunikatsioon keskus, mis on saata tsehhi valdud ja boksist tuleb videomagnetofon, mis viide salvestus tehti ball. Sellelt jooniselt paistab, et tegemist on siis nelja tootmisüksuseks tähendab 1004 tootmisüksust asulat siis meil tootmistsüklis järjestikku. Kui otsida analoogiat materiaalse tootmise sfääris, näiteks võtaks see pilt meil konveierid, mis algab valgustustsehhis lävib stuudiotehnika ja saatessehhi ja Lättab videosalvestust tehiskusjuures toode sellele lõngale, siis liigub meil valguskiirusel. Selline töökorraldus nõuab kõigepealt plaanide ranged kooskõlastamist Tarmo kiusama korraga neljas tsehhis. Teiseks, see nõuab väga häid alternatiivseid sidevahendeid žesside koostööks tootmisprotsess. Kolmandaks tsehhi seadmete distantsjuhtimist, teisest tšehhist. Neljandaks, erinevates tsehhides asuvate seadmete sünkroniseerimis mõne nanosekundilise täpsusega. Viiendaks suhteliselt kõrge kvaliteediga pildi ja helikanaleid nõuakse, kuna traktid on pikad ja signaalide ülekandel, tekivad moonutused suured. Kuuendaks sinevad pool toote, antud juhul televisiooni, helisignaalide parameetrite pidevat kontrollija fikseerimist tsehhis Tšehhi üleminekul ning nende parameetrite kooskõlastamist. Sest iga järgnevat töö sõltub ju eelmise tsehhi poolt välja antud pooltootest. Viimast nõuet on praktiliselt võimatu sajaprotsendiliselt täita ja kui salvestust tellides avastatakse mingeid efekt, on tagantjärele raske kindlaks teha, millised tsehhi tööst seal lõpuks tingitud. Kõigi eelpool nimetatud nõuete täitmine on aga niivõrd keeruline probleem, et igal juhul Mul tekib suuri raskusi häireteta planeerimise, koostöö ja vastutuse tagant. Näib, et antud olukorras tsehhide olemasolu hõõgtööd raskendav tekitades organisatsioonilised barjäärid tootmisahelas tegelikult selle probleemi lahendus mitte tsehhide likvideerimisest, vaid tsehhidevahelised tööjaotus muutmises, nii et ükskõik millises tehnoloogilises tsüklis osaleks sana töö tegemisel ainult üks viidi salvestuste teostab käesoleval ajal kolme liiki töid. Arvestus, mis kuulub programmi tootmise valdkonda. Taasesitus, mis kuulub programmi väljastamise tsüklisse see tasemes kõigis tootmisetappides. Videosalvestustehnika on viimaste aastate kestel muutunud televisioonis niivõrd universaalseks, et selle koondamine ühte tootmisüksusesse ei ole enam otstarbekas. Videosalvestusseadmeid ei saa, ei organisatsioon põhiliselt iga territoriaalselt lahutada salvestatav signaali, hallikas samuti taasesitusseadmeid ei saa lahutada taasesitatava signaali tarbijast. Selleks muidu saadete viia ühte stuudiotehnikat sisse on siis vaja. Kõigepealt salvestatav videot salvestav videomagnetofon paigutada ploki ja allutada stuudiotehnika Tsehhile. Langeb automaatselt tootmistsüklist välja ka saatejaoskond. Teine stuudio valgustajate tuleks arvata stuudiotehnikatsehhi koosseis. Selleks Väliste saadete tootmine viia ühte liikuvat ülekandevahendite tsehhi on vaja viide salveks autobussid anda üle selle tsehhi koosseisu. Selleks programmiks väljastamine allutada ainult ühele tootmisüksusele. Saate Tsehhile on vaja taasestavad, viidi mäed olid anda üle selle tsehhi koosseisult. Videosalvestuse tsehhitööks jääb ainult video ja enim anta. Ka videomontaaži arenguperspektiive silmas pidades on otse häda võimalik vabastada teistest ülesannetest. Seoses sellega tuleks ümber nimetada programmid töötlemise tsehhis. Peale tsehhide vaheliselt jaotuse reorganiseerimist muutub kõigile tootmisetappidele järgneva toodangu kontroll suhtlesid tšehhist Chessi üleantava toodangu kontrolliks. Puudub videosalvestuste läbivaatuse veel tehakse, kuid mitte toodangu parameetrites hindamise ja nende ühtlustamise sihiga vaid selleks, et määrata, kas kontrollitav salvestus antud viidi, magnetofoni andadestatav või mitte. Sellest on vähe salvestuste kvaliteedi hindamiseks vaja viidi Marjut, on taasesitus, traktor reguleeritud väljadest lindi järele ja igasugused reguleerimised kontrollitava materjaliga järgmiseks välistatud. Sellest lähtudes tuleks läbivaatuse teosta videomagnetofon, teil mõnusat on spetsiaalselt selleks otstarbeks eraldatud. Videosalvestustel esitatavate nõuetega. Ühtsust ja järjepidevust silmas pidades on vaja, et kontrolliga tegeleksid pidevalt samad inimesed. Jõuda nii kaugele tootmisüksuste poolt valmistatud saadete või saate materjalide kontrolli aktid jääksid mitte ainult lindi juurde kuni selle kustutamiseni, vaid laekuksid paralleelselt tootmisüksuste juhtide, käteseadmete, tehnilise seisukorra ja tootmisbrigaadide analüüsimiseks. Omaette probleemiks on meil kinofilmil asuvad saate materjalid. Teatavasti televisiooni kompleksis neid ei toodeta, küsimus on nende materjalidega. Koondamine omaette tootmisüksuses ei ole kooskõlas ettekande alguses vaadeldud tootmisstruktuurid kuid jaotada neid erinevatesse tootmisüksustesse. Videomagnetofonid eeskujul ei ole võimalusi ja ei ole ka mõtet. Seoses videosalvestuse arenguga tuleb üha enam esile tendents televisioonis kasutatavate filmide ümbersalvestamiseks videolindile. Põhjusi selleks on palju. Kõigepealt video marjutas bana kõige kindlam võrreldes kinoseadmega, kus esineb filmide katkemisi ja tõrkeid osalt osale üleminekul. Teiseks videolindi säilitamine on lihtsam ja vähem ruumi nõudev kui kinofilmi säilitamine. Kolmandaks ühtse saate materjali videolindi kasutamine lihtsustab televisiooni saade tehnoloogiat ja soodustab programmi väljastamisega seotud protsesside automatiseerimist. Neljandaks. Tihti vajavad filmid värvus, korrektsiooni ja Sutitreerimist. Need protsessid on seotud küllaltki mahukate eeltöödega. Majanduslik teha seda tööd ainult ühekordseks filmi demonstreerimiseks ja teiseks on korrektsioon, maalide ja tiitrite sisseviimine saate väljastusprotsessis küllaltki riskantne tegevus kuna tekkivaid vigu parandada pole võimalik. Seepärast on otstarbekas antud juhtudel korrigeeritud film salvestada magnetlindile, mis võimaldab näidet väljastada ilma riskita vabandust saadet ilma täiendava tööjõu kuluta. Viiendaks suur protsent televisioonis, demonstreeritavatest filmidest saadakse filmil ajutise kontori lahendus. Selleks ajaks, kui filmi lubatakse demonstreerida televisioonis on käibel olevad koopiad muutunud kasutamiskõlbmatuks. Võiks uuest koopiast teha videosalvestuse ja seda demonstreerida ükskõik millal hiljem filmi lahutuse arguniga kokku lepitavale. Sisuliselt filmide ümbersalvestamine, programmi töötlemise valdkond. Seda enam ei piirdu alati ainult ümber salvestamisega vaid tihti Montaažiga, filmi, videolindi, tekstiseadme ja nii edasi osavat. Kuule, vaata, seal me töö planeerimine ei olene saate aegadest, siis piisab isegi ühest komplektist jäätmetest naistega reserviga et rahuldada kogu televisioonikompleksi vajadusi. Enne kui lõpetada. Ma pean tunnistama, et tänase ettekandematerjal ei ole eriti värske. Tuleb poolteist aastat tagasi raadiotelekeskuses toimunud konkursi raames tehtud tööle. Konkursi teemaks oli televisioonimajja uue tehnoloogilise plokkskeemi koostamine. Tööd oli konkursil teisele kohale, sai vastava preemia ja sellega asi piirdus. Konkursi kõkuvatest ei selgu, mis saab esitatud töödest edasi, kas ja millisel määral annad rakendatava. Konkursil esitatud, samuti kui tänane ettekanne kirjeldab küll eesmärki, mille poole pürgida, kuid jääb selgusetuks, kuidas, milliste vahenditega ja millal sellega terve organisatsioon tehniliste tehniliste ürituste kompleks mille planeerimisel võib asuda alles siis vastav ülesanne on ametlikud püstised. Tahaks loota, et tänane konverentsile raames tehtud ettekanne aitab kaasa mehe töökorralduse parandamiseks ja selle lahendamiseks muutuvatele ja muutunud ja järjest veel edasi muutuvatele tootmistingimustele. Õnnitlen teid kõiki televisiooni aastapäeva puhul. Tänan tähelepanu eest. Ma pean vabandama lihtsalt kolleegide ees, kuid meile eraldatud aja Pütschet tänasel päeval on läbi. Selle on sõnum ka meie viis esinejat, kes kes pidanud ajalimiidist kinni. Ja meie järgmine üritus ei saa mitte hiljem alata, vaid teab täpselt algama nii, nagu televisiooni saade teab, täpselt ka. Seetõttu ma vabandan järgmise esineja ees. Me kutsume ain aarentsi oma esimesele. Suurele üldkoosolekule et. Tema ettekanne seal ära kuulata ja lisame selle materjali samasse muidugi dokumentide kogumisse, kus ta on olemas. Lõpetuseks ma tahaks öelda, et kaasaegne televisioon ja kõik sellega seonduvad protsessid hoopiski keerulisemat mitmetahulisemalt. Kui me seda igapäevases praktilises töös tihti mõista. Aeg, kus televisiooni saated oli vähe, kõik Neid vaatasid nii tegijad kui vaatajad. Kõik nad olid seda programmi jälginud. Praegu me oleme selles situatsioonis, kus isegi ühe peatoimetuse töötajad oma toodangut oma toodangust ülevaadet ei ole näinud ja ei tea, mis kolleeg laua taga tee tõttu. Loominguline arutelu, mõtlemine selle üle, kuidas kavandada televisioonisaateid suundi tulevis tulevasi etemat ettevõtmisi taandab erilise tähenduse lihtsalt sellepärast, et saada teada, mida kolleegid teavad. Aga nagu meiegi tänane koosviibimine näitab, et meie huvi oma töö vastu teada saada on suhteliselt tagasihoidlik. Ka see on kaasaegse elurütmi stiili kahjuks üks tunnusmärki ja muidugi ajakirjanduslikus. Loomingulises töös on see üks kõige kurvemat nähtusi. Reeglina oma tööasjadest. Nagu kõnelema rääkima ei ole vaja kedagi sundida, see peaks olema nagu loomupärane nähtus. Nii nagu me lähme oma kolleegi mälestama. Kui teda viimasele tee peale saadameka sinna ei kutsuta kedagi eraldi või käsu korras. Mõtte tegevus on loomingulises protsessis kõige peamine, see algne, millele üldse tulevik rajaneb. Praegu me räägime väga vaevalt et see loominguline mõttetegevus oleks erk. Oleks olles läbi mõeldud ja tunnetatud kui me tahame täita tänapäeval neid funktsioone, mida televisioonil on pannud. Kuid need funktsioonid, mis olid 10 aastat 15 aastat tagasi need on hoopis teised. Ärgem unustagem seda, et terevisiooni muutumine üldriiklikuks nähtuseks, kui ta muutus massiauditooriumi nähtuseks, tema funktsioonide ampluaa ka ülesannete eesmärkide taotlused on ka muutunud, nii nagu elus ikka, muu. Ja sellest aspektist hinnata kõiki nähtusi tänapäeva televisioonis nähtavasti ka ei ole, aga teleajakirjanik ja ajakirjanik üldse ei ole ainult oma lugeja kaitsja. Kaitsja funktsioone täidavad meil mõned teised ühiskondlikud institutsioonid. Kaitse see on ka funktsioon joon. Kuid teine funktsioon olnud ja mitte vähem tähtis on kasvatamise suunamise funktsioon. Me oleme kasvatanud oma televaataja oma auditooriumi, seda ja selle sellega me teame täpselt samuti tegelema veel rohkem kui tema huvide eest kaitsta. Ka see on probleem, millele me peaksime sügavamalt läbi mõtlema hinnangud andma. Ja, ja sellest aspektist, kui me tahame järeldusi teha ka. Kaalutlema teleauditu noorim on ühest küljest väga väikeste gruppidega tegemist meil. Teisest küljest on see noh, me peame olema aktiivsest rollist, lähme teatasime, ostsime piletid, teleronen kodus. Kas me hakkame saadet vaatama? Kuid kolme kui kolmandaks vaatame, siis on see tohutu suur auditoorium, mille ees me peame samuti tunnetama, vast ühest küljest sügavalt intiimne, teise poolt globaalset probleemi, Aru ütleb, käsitlev õpeta suunab vaatajat sinna kutsu 20 aastat tagasi kõige paremat. No saate auditoorium on praegused kõige tavalisema telekooli, auditoorium. Kui need oleme sellega nõus ja Ta ei tahad tunnetada tänapäeval kõige parema olid toosaate auditoorium on vähemalt 10 20 40 korda suurem, siis tähendab peab ka vastutus asetuse küsimuste püstitamise riid olema ka teistsugune. Sama mõõdupuuga nähtusi ühes ajas ei ole enam võimalik mõõta. Ärgem unustagem muidugi ka tänapäeva mitme programmilises seda situatsiooni, kuid majandusliku tingimus me võime öelda, televisioon, kui me võtame suhtarvud toodab noh, ütleme 10. Film toodab 100 ja reklaam toodab 1000 John suhe tootmise. Minu õde ühe toodanguühikule. Aga nähtavasti need protsessid ka, mille ülemaailmas väga eriti muret tuntakse mõjutavad ka meie televisiooni üldist. Sest televisiooni tootmine iseenesest kõik läheb kallimaks, mitte midagi odavamaks. Kuid tema võimalused, kui on tegemist riikliku televisiooniga, ei ole samuti ammendab. Noh, niisugune rahakott, mida võiks püsivalt laiemaks paisutada. Ma arvan siiski, et meie tänane jutuajamine oli võrdlemisi kasulik sessev jutuajamine. Siis kui meil oli veel see auditoorium, uurimuse grupp olemas pidi, viis aastat tagasi tahtsime siis korraldada teadusliku konverents. 25 aastat siis oli meil konverentsi kavaga valmis selleni siis me jõudnud, et me siiski selleni jõudsime ja et see saaks meil tõepoolest nagu siin sõna võtsid, juba ütleksid traditsiooniks, sest ma arvan, et niisugune mõttevahetus, informatsiooni vahetamine, mõtisklemine noh, välistab mõningad niisugused võimalused head ja informatsioonitulva, mis ei tohiks ka meie keskelt välja minna või või kus me oleksime samuti suunajad. Ja me võiksime televisiooni ala spetsialistidena asjatundjat selles, kes neid protsesse tunnetades paremini, seda ka teistele selgitada. Mitmeid niisuguseid ettepanek, mis siin öeldi, muidugi. Soovitused loomulikult, neid tuleb kaaluda. Ei ole midagi võluvitsa selles ühe või teise probleemi lahendamiseks ja ma isegi ütleksin, et mõningad soovitused vaat väga ahvatlevad tunduda, kuid kaasaegses televisioonisüsteemis ma arvan, peab rohkem kaaluma nutma ja siis alles otsustama võib väga hea saate panna väga heal ajal eetrisse seda katset me oleme teinud ja keegi seda praktset, kes seda peaks vaatama. Ei vot see on nullitud son. Null Me võime tahta väga ideed praegu. Ja nad võivad põhiliselt meil kavas väga jalaletis olla, kuid praktiliselt auditooriumi seal taga ei ole. Seaduspärasus, mida me kogeme viimase teleprogrammi kavandamisel väga hästi, sellepärast me peame tundma väga tihedalt oma televisiooni ajalugu, probleeme vaika reeglite ja kogu maailmas toimuma televisiooni protsesse. Kuid mitte ainult televisioonis, vaid ideoloogias ühiskondliku sotsiaalse elus päris. Ja tõepoolest tunnetame, missugune roll on antud meil tõepoolest teooria kaasa. Teooria ei anna siin vastust, missugune roll on televisioonil kaasaks üldse testi institutsioonid seas viskenendama, kohustused taans, noh, niisugune üldkõlava ladina tavaliselt esitatud kôik järgsete ülesannete, kohustuste, õiguste ja vastutuse, et ega see ongi ka lahendamata, see on ka omaette probleem, mis normaal haalses kasvatusprotsessis, aga televisioon, kasvatusasutusena, tänavaid, nimeta kultuuriasutusi, aga ennekõike ideoloogiaasutusena. Need on ka vaja täpselt määratleda, aga nende küsimuste ring on on praegu küllaltki olulisel määral ka paljuski läbimõtlemata. Ma usun, et me seda traditsiooni jätkame. Ja mõningate probleemide süvavaatluseni me jõuame järgmisel korras. Praegu aga palun ma teid kõiki kella neljaks esimesse stuudiosse ja ei taha, võtad, et lõunavaheaega, sest kõik õuna vahe, et me ju või vaha juba sõime ära seoses meede lihtsalt oluga. Aitäh ettekandjatele osavõtt.