Reporteritund. Vastasseis. Tervist kas tulevikus peaks doktoriõppe ja tehnikaaladel ka magistriõppe Eesti ülikoolides toimuma inglise keeles. Kas tasuta kõrgharidus tuleks asendada laenusüsteemiga, mille korral üliõpilane pääseb õppemaksu tagasimaksmisest, kui töötab teatud aastad Eestis ja kas väikesed ülikoolid ja teaduskeskused tuleks liita kolme suure keskusega Tartu Ülikooli, Tallinna tehnikaülikooli ning Tallinna ülikooliga. Ja kas lõpetada nende erialade õpetamine, mille nõudlus on tööjõuturul päike? Need ja paljud teised küsimused kerkisid esile teisipäeval valitsust nõustavale teadus- ja arendusnõukogule esitletud niinimetatud Gunnar Oki raportist ametliku pealkirjaga Eesti ülikoolide, teadusasutuste ja rakenduskõrgkoolide võrgu ja tegevussuundade raport. Selle Oki raporti intrigeerivat ettepanekute üle. Palusin täna vikerraadio stuudiosse diskuteerima. Tehnoloogiaettevõtja ja filosoofi. Siin stuudios on Allan Martinson kes on valitsust nõustava teadus- ja arendusnõukogu liige, kes on oma karjääri jooksul olnud uudisteagentuuri BNS kaasasutajaks arvutitootja ja tarkvarafirma makrolinki juhiks. Ja praegu veab Martinson tehnoloogiainvesteeringute ettevõtet Emmdeeveebee, ehk siis Martinson Trigon Venture Partners. Allan Martinson, tere tulemast, turist. Humanitaaria esindajana palusin stuudiosse Tõnu Viigi, kes on Tallinna Ülikooli Eesti humanitaarinstituudi juht ja filosoofiaprofessor, kes kaitses doktorikraadi aastal kakstuhatkolm, uurides heegeli phenomena loogiat USA-s Atlantas, EMORi ülikoolis. Tere tulemast. Tere tulemast koolivend Allan ja tere kõigile kuulajatele. Võib-olla peaksin ütlema, et meil Tõnuga tunneme 11 ligi 30 aastat olles olnud samas ülikoolis samas linnas Moskvas väga kaua aega tagasi, oleme ka muidu sõbrad, nii et selles mõttes sina ütleme tänase saate jooksul raadiokuulaja ei pane pahaks. Aga vastasseis loodetavasti ikkagi tuleb. Mina olen saatejuht Arp Müller ja alustamegi tänase kõrgharidusteemalise diskussiooniga vastast. Kuulajatele veel nõnda palju taustaks, et lingi meie tänase saate ajendiks olevas raportis toodud ettepanekutele panin ka reporteritunni saate koduleheküljele. Vikerraadio ERE tippige sisse ja vaadake siis sealt saatekava riba alt rubriigist soovitame selle rubriigi kaudu jõuate otse tänase saatelehekülje ja kõnealuse raporti lingini. Kõigepealt aga teeksin väikese olukorra kirjelduse, tuginedes sellele Oki raportile. Eestis on praegu kuus avalik-õiguslikku ülikooli, üheksa riigi rakenduskõrgkooli ja üks eraõiguslik kõrgkool, kus õpib kokku ligikaudu 60000 üliõpilast. Lisaks veel siis seitse riigi omandis olevate kaks avalik-õiguslikud teadusasutust. Kokku annavad avaliku sektori kõrgharidus ja teadusasutused Eestis tööd 9100-le inimesele ja riigieelarvest rahastati 2014. aastal kõrgharidus ja teadusasutusi kokku 327 miljoni euro ulatuses mis moodustab umbes neli protsenti riigieelarve kuludest. Raport nendib, et viimastel aastatel on Eesti teadussüsteemi tehtud olulisi investeeringuid. Ehitatud on uusi hooneid, soetatud palju kaasaegset teadusaparatuuri ja mitmed Eesti teadusvaldkonnad kuuluvad maailma teaduse absoluutsesse tippu. Raport nendib ka, et teadus-arendustegevuse rahastamine Eestis on kasvanud 10 aasta jooksul ligi viis korda. Samas kogu see kasv on saavutatud euroraha arvel ja Eesti maksumaksja panus on nominaalselt jäänud samaks mille tulemuseks on, et euroraha toel tehtud kulukate majade ja aparatuuri jooksvate kulude katteks tihti raha ei jätku. Samuti on raporti hinnangul probleemiks kasvav hulk uusi doktorikraadiga spetsialiste, keda aastas tuleb juurde umbes 200. Kes aga pärast kraadi kaitsmist või järeldoktorit ei leia endale tööturul muud kohta kui ülikoolides endis poisutades nõnda teadustöötajate hulka. Raport heidab ette, et enamus Eesti ülikoolides tehtavast teadusest ei oma otsest sidet Eesti või teiste maade ettevõtlusega. Eestis üritatakse õpetada liiga paljudel erialadel, sealhulgas ka neil, kus tegelikku teaduslikku kompetentsi meil ei ole. Niimoodi edasi minna ei saa. See oli minu kui saatejuhipoolne väike kokkuvõte raporti olukorra kirjeldusest. Head saatekülalised. Kas nõustute sellega, Allan Martinson ja Tõnu Viik, kumb teist alustaks? Noh, kas võiks äkki algatuseks tõsta üles selle raporti, mõista me kogu aeg nimetame seda dokumenti raportiks, aga aga tavaliselt tähendab raport ikkagi mingisuguse uurimist tulemit või uurimistöö tulemusel sündinud järeldusi siis sellest uurimistööst, et antud tekst ütleb ikkagi kohe algul, et, et ta ei kujuta endast laiahaardelise akadeemilist uurimust, et ta on tõepoolest pigem sisend dialoogi alustamiseks, sinna on siis koondatud antud eelkõige meie meie teadus-arendusnõukogu liikmete endi niisugused maailmavaatelised ja, ja ja hoiakulised seisukohad selles osas, kuidas meie teadus kõrgharidust arendada ning kui tahta nüüd antud matt veel ka teaduslikult uurida, sest seda tuleks nagu sellest sellest raportist eraldi teha. Millega ma ei taha üldse öelda, et tegemist ei oleks vägagi tänuväärse ja positiivse algatusega mõelda läbi siiski meie meie kõrgharidus ja teadustegevuse niisugused põhimõtted ja vajadused. Gunnar Okk, kes on Dani üks liikmetest, on seda mitu aastat teinud seda, mitu aastat tegi seda, kui on tööd ja noh, silma tänu keelasest need nõuded on, võtab kokku Danny liikmete vaateid eelkõige noh, tunnistan umbes pooled inimesed on pidevalt liikumises tänu oma ametikohtadele, näiteks ministrit ja rektorid ja nii edasi, et siin tegelikult keda intervjueeriti on väga palju inimesi väljapoolt ja mitte sugugi mitte kõiki talle liikmed ei ole siin intervjueeritud, sealhulgas ka mind sealjuures et sellega minu enda viga, aga sellegipoolest Gunnar on selles mõttes huvitav inimene, ta on teinud oma elus väga mitmeid suuri asju, ta on praegusel ajal väga pikalt kontekstist väljas, töötanud Soomes ja Põhjamaade tasemel. Selles mõttes on tegemist Lässikas neutraalse ja üsna targa inimesega, kes minu mätta otsast vaadates on suutnud nendes intervjuudes kokkuvõtet neutraalselt kirja panna ühe probleemi ja siis pakkuda sellele Ma ei taha üldse kahtluse alla seada, seda neutraalsust tahaks, tahaks lihtsalt rõhutada, et see on, see on siis niisugune kokku, et mõtetest. Ma täpsustan siis, mis ei ole võib-olla tõesti mitte kõigi liikmete omavaid, mis kuuluvad siis Eesti Eesti akadeemilise establishmendi kõige kõrgemasse tippu, vaid see on niisugune niisugune kokkuvõte, mis siis väljendab äri- ja majandusinimest ning ning tehnika ja loodusteadlaste niisugust ühist arvamust selle kohta, et kuidas, kuidas me peaksime asjaga edasi minema. Ja laias laastus niisugune mõtlemine on meil ju valitsenud viimased 20 aastat. Aga ikkagi, kas te olete nõus selle probleemi kirjeldusega, nagu ma ka siin saate sissejuhatuses tegin refereerides raportit. Et see, mis on see raport, on laias laastus väga, kõik see, mis on faktroogilina pool, on, on faktidel põhinev. Et selles mõttes siin on kogu see õige mitu või mitukümmend, isegi lehekülge, mis võtab kokku selle probleemi olemuse, on puhtalt pelgalt numbrid ja selles mõttes on siin väga vähe nagu hinnanguid antud, et sinna on kogunenud löödud meie reaalne olukord, maraton üsna adekvaatne. Mis puudutab soovitustesse, siis need soovitused on loomulikult selleks, et algatada diskussiooni, et nii ta on kui ka Gunnar Okk ise on väga korduvalt öelnud, et see on mõttepower ja saanud selleks, et midagi käivitada. Ja selleks me siin olemegi ja vananenud. Ma arvan, et seda diskussiooni, mis on, on pärast seda paberi ilmumist avalikku ruumi tekkinud, et noh, eelkõige see diskussioon on üsna vaikne seal kohal, kus on nagu Tõnuga ütles, et kus on teadusinimesed nii-öelda reaalteaduste poole pealt kuidas inimesed, et need inimesed kipuvad kõik nagu sellega nõus olema ja siis on suurt või väiksemat vastuseisu humanitaarpoole pealt, et et ma arvan, see veelahe kuskilt vahepealt lähebki. Ja selles mõttes on huvitav, et noh, nüüd nii mina kui Tõnu oleme siin ilmselt natukene kummal kummagi poolt teisel pool jõge seal selle koha pealt. Et kui need tarnis endasse selle esimese ja praktika domineerivad päevakorrapunktina nädal aega tagasi üleval, siis see oli nagu päris huvitav oli vaadata seda, kui Gunnar oli siis oma sissejuhatuse teinud ja need põhipunktid, et ette kandnud, siis oli natuke aega vaikust ja siis oli nagu mul nagu huvitav vaadata, kas siis nüüd, mis siis see reaktsioon nagu on, siis hakkas riburada järjest tulema nii rektorite kui ministrite poole pealt? Noh, ütleme põhimõtteliselt heakskiitvaid arvamusi ja ka seal oli nagu selline väike selline hetk, kus kõik vaatasid üksteise otsa ja kas need, mis me nüüd siis nagu täpselt ütlema, eks ole, et sealt siis läks nagu lumepallina pigem nagu heakskiidu poole peale. Mulle on öeldud, et tegelikult poliitikud olevat olnud väga ehmatanud nägudega, kuna selle raporti ettepanekud on väga plahvatusohtlikud. Poliseni. Kõigepealt, ega see raporti need põhipunktid ei olnud ju kellelegi otsene üllatus, et see paber ei ilmunud esimest korda esmaspäeval kell 12 või kell 10, mis pidavat pidasime laua peale, et seal oli ka varem mitmes tööversioonis näidatud ja inimesed said varem ligi Trolil embargo nii-öelda avaldamiseks. Eelmisel esmaspäevani aga Need, kes olid Danny liikmed, ka poliitikud loomulikult teadsid, mis seal taga on. Ma ei saa 1000 ehmatanud olid pigem vastupidi. No kui mina võtaks üles selle küsimuse, et kas raport kirjeldab olukorda adekvaatselt, siis jah, numbrite osas numbrite osas muidugi ka selles osas, et ta ütleb, et midagi peaksime tegema ja mõtlemisest seniselt senised päris hästi enam edasi ei saa. Ma saan ainult nõustuda, et me peaksime me peaksime ümber mõtestama selle, miks ja kuidas meil on kõrgharidus ja teadusEestis. Lepiks kokku, kas meil on probleem? Kas meil on üldse Eestis probleem, mida lahendada? Sa ütlesid, et sa oled põhisellega nõus, et milles probleem sinu mätta otsast väljendub. No ma arvan, et meie, meie kõrgharidus on, on kaotamas atraktiivsust, ta on kaotamas ka seda, seda, seda efekti, mis ta, mis ta ühiskonnale annab ja ta on kaotamas seda efekti, mida ta annab üliõpilastele. Et selles mõttes tõepoolest kõrgharidus vajab ümbermõtestamist. See nüüd ei ole protsess, mis mis on selline ainult Eestis, ühesõnaga sama samamoodi küsitakse kõrghariduse mõttekuse kohta ka USA-s Euroopas ja veel enam nüüd Eesti koos Euroopaga on, on läinud siis kõrghariduse parandamisel seda teed, et ta, ta võtab ära nagu järjestada usaldust õppejõudude ja teadlaste vastu ja proovinud neid kuidagi mõõta, et väljaspool akadeemilist kogukonda sisse toodud inimeste abil abil suunata ja manageerida. Ja sellega loodetakse siis noh, Brüsseli ametlike dokumentide järgi justkui järele jõuda USA haridusstandardile, aga kui me jääme nende nende tegevuste kaudu sellest aina kaugemale. Et ühesõnaga, see on küll järele järelemõtlemise koht. Teiselt poolt, kui me vaatame Eesti Eesti ühiskonda, siis me, siis me näeme, toimub nii, on toimunud selline huvitav muudatus, kus siis me räägime kõrgharidusest praegu kui kolmeaastasest õppest ülikoolis. Veel hiljuti nimetasime me seda lõpetamata kõrgemaks hariduseks et meie poloonia süsteemile üleminek ei ole tähendanud mitte seda, et meie üliõpilased õpivad kolm pluss kaks süsteemis vaid nad õpivad ainult kolmsüsteemis ja, ja see on teadagi langetanud ikkagi seda, seda taset, millega need inimesed välja tulevad. Nii et probleeme on kuhjaga, jah. Kui vaadata selle poole pealt, keda siis mina pigem esindan, kes on reaalmajandus ja pigem ütleme tehnoloogia majandus samuti võib-olla ka selline ravim tehnokraatlikumaks, vaata nurgaks siis kõrgharidus on mingi osa väärtusahelast, see esimene investeering, mida teeb kas inimene ise või teeb rahvast koos selle inimesega selleks, et temast tekiks suuremat lisaväärtust tootev töötaja turul ja ta saaks minna tööle või sa ise algatada ettevõtteid, mis loovad seda suuremat lisaväärtust läbi mille me saaksime kõik rikkamaks läbi, mida me saaksime rohkem maksumaksja raha, mida võiks siis omakorda tagasi investeerida haridusse ja teadusesse. Et minut arvates on see probleem eelkõige. Ma vaatan, selle mätta otsast on eelkõige seal, et me võiksime oluliselt paremini ja kohe oluliselt oluliselt paremini toota lisaväärtuslikke inimesi kõrgharidussüsteemis mitte ainult teaduse tegemise enda nimel, vaid ka see, et ta oleks nagu siis tõesti tööjõuturule hea sisendi andja. Ja noh, üks asi, mis minu arvates seal raportis meil on, maga, Gunnar Oki lehe samas Dannyga ütlesime, noh, minu jaoks on, võib-olla seal on üks suur probleem on see, et ta jääb poolele teele. Et tegelikult me ei pea mitte ainult vaatama, kas meil on probleem, mida lahendada, aga me peaksime vaatama, kas võimaluste keeles sest keegi, keegi ei saa väita, et tegelikult Eestil ei oleks ka väga suurt võimalust, mida me tänasel hetkel võib-olla ei kasuta, kui me ei võta sellel sellel teemal üldse. Ja võimalus all pean ma silmas, et tegelikult oleks ju võimalik Eestisse luua tänasest oluliselt parema teadvuse kõrgendus, potentsiaalika keskused. Et pilt kodadest Põhjamaade Stanfordi tasemel, mis on rahastuselt kordadest paremad, kui, kui nad praegu on, mis toodavad oluliselt paremaid inimesi ja teadlasi ja nii edasi ja, ja teadussaavutusi ja miks ka mitte ettevõtteid. Ja ütleme kõiki neid asju vaadata nagu mitte evolutsiooniliselt, pigem revolutsioonilised, et see raport paraku revolutsiooniline ei olnud, võimalik, et see ei olegi nii lihtne. See ei ole ainuke ülesanne. Aga minu arvates on Eestil tänases maailma olukorras, kus tegelikult hästi paljud asjad ümberringi muutuvad, kus Soomes on majandusprobleemid, kõrghariduse rahastus läheb alla, kus Venemaal on teatavasti probleemid nii majanduses kui ka poliitika poole peale, eks ole, ja nii edasi ja nii edasi, kus on tegelikult Eestis võimalik luua väga rahvusvaheline, väga tugev keskusega tugeva rahastusega? Seda võimalust tänasel hetkel kapis on analüüsitud, pigem wandoime natuke evolutsiooniliselt. Sellega nõus, aga, aga, aga kui tohib, tuleks tagasi selle selle juurde, kuidas sa probleemi näed. Ja, ja ma siin osaliselt nõustun ja osaliselt mitte ma proovin seda seda selgitada. Et noh, et kui me elaksime maailmas, mis koosneb töövõtjatest ja Tööandjatest võlgadest ja kasumist efektiivsusest ja siis seal selles skeemis kuskil ülikoolidest, mis toodavad siis selle tööturu tarvis spetsialiste, kes majandust turgutaksid siis oleks täiesti õige ja ülikoolides ongi väga palju niisugusi erialasid, mille, mille eesmärk ongi toimida sellise mõtteloogika kohaselt. Tõepoolest, arstiteadusinseneriteadus ma ei kujuta ette, et me, me toodaksime neid spetsialiste mingil muul eesmärgil kui, kui selleks, et need inimesed töötaksid pärast arstidele, inseneridele. Nüüd meie ülikoolides on aga lisaks seda tüüpi erialadele veel suur hulk erialasid, millele selle loogikaga ei saa nagu ligi minna või, või no see oli senimaani, me oleme neile selle loogikaga ligi läinud, aga aga see ei ole adekvaatne erialad nagu, nagu filosoofia, Eesti ajalugu, eesti keel, kultuur ühesõnaga meie meie sotsiaal- ja humanitaarteadused, mille, mille eesmärk ei ole niivõrd tekitada nüüd ühte spetsialisti juurde. Kuivõrd panustada siis selle selle ühiskonna kultuuri tekitada refleksioonivõimelist publikut meie meie meie valitsusele müüa. Meie meie riigile, ühesõnaga see see on, see on hoopis nagu teine funktsioon, mis jääb siin välja ja ja kuigi see raport mainib ning, ning see nüüd ollaksegi minu etteheide, siis meie viimase aja hariduspoliitikale laiemalt ja sellele raportile ka, mis seda ikkagi jätkab mainitakse küll ära selle, meie Meie põhiseaduse preambulas öeldud eesti keele ja kultuuri säilimise ülesanne, aga sellest ei tulene mitte midagi selle kõikides järgnevates sammudes, mida, mida me peaksime tegema. Ehk siis probleem selle, selle raportiga on, on lihtsustatud mudel, mis sobib mingite erialade puhul ülikooli, mida seal on ka päris palju ja mis ei sobi üldse teiste erialade organiseerimisel. Nii ma kohe siia vahele küsingi, raportis on ettepanek kaaluda vastuvõtu vähendamist oluliselt nendele erialadele, kus tegelik nõudlus tööjõuturul on väike või puudub üldse ja valikut teha, mis need erialad on, siis on siin ka ettepaneku uurida, lõpetada Lähete palgataset kolm aastat peale ülikooli lõpetamist ja ma võitsin selle ettepaneku peale ka kohe välja Eesti kõrgkoolide 2012. aasta vilistlasuuringu ja sellest vilistlasuuringust lehekülg 47 selgub, et kõige madalamad palka ehk siis kuni 355 eurot kuus teenivad ülikooli lõpetajatest kunstide ja humanitaaria valdkonnas kõrgkooli lõpetanud vastavalt siis 20,8 protsenti ja 18,8 protsenti lõpetanutest saavad kuni 355 eurot kuus. Kas see võib siis viia mõttele, et vastu võtta, tuleks radikaalselt vähendada kunstide ja humanitaaria valdkonnas? Tegelikult tänu sellele väga õieti enne ma, ma selles mõttes olen nõus, et tegelikult me peaksime vaatama kogu seda maailma, mis on nii kõrghariduse, teaduse kui ka ütleme, teadusmahuka, ettevõtluse ja majanduse koha pealt noh, enam-vähem kahest nagu täiesti erinevat maailmas, et üks asi on see tõesti see pool, kus inimesed on noh, pilgutas majanduse nii-öelda kas, kes on, kes seal polti, kest mutrike, aga, aga põhimõtteliselt nagu majandussubjektid ja turutingimustel orienteeritud noh, on ta näiteks IT või on tõesti arstid, eks ole, ja nii edasi, kus me konkureerima maailmas ja kus inimesel on nagu väga selge roll nagu majanduslikus mõttes ja siis on seal terve muu maailm, mida ei saa mõõta majanduslikult. Filosoof, kunstnik, keel ja kõike muud. Ja see maailm on noh, mitte turule. Turutingimustele. Tahaks nagu järel ka niimoodi, et hästi hästi see täpselt see, mis sa ütlesid meie meie palgatulemi kohta ja ütleme niimoodi, et Eesti ajaloolane näiteks ikkagi saab liiga väikest palka Eestis. Ahah, et paneme siis Eesti ajaloo uurimise ja. See on nagu natuke vale, sest säärane saab nii palju palka, kui ta ütleme, kõrgkoolist saab, eks ole, kui kõrgkoolis on nagu see alarahastatud ja ta saabki 355 või mis iganes see number sorry, kunstnike puhulisteks. Et kunstnik ei ole kuskil maailmas muidugi rikkaseks, aga on üldjuhul. Aga noh, see ei ole turutingimustel tekib asi, et kui me kuskil õpetame mingisugust noh, tehnoloogia eriala, kus inimesed tööd ei saa, siis suurenes, aga midagi on valesti. See, kui me õpetame keele, inimesi või filosoofia, siis peaks Eesti rahvas ütlema, kui palju me suudame, palju me tahame seda luksust, et meil on rahvuslik, rahvuskeelne selline humanitaar, Taarja ja kunstipool näiteks olemas, see on meie nii-öelda ühiskondlik otsus ja, ja palju me sinna oleme nõus panustama. Ja ses mõttes noh, võta nüüd ta natuke nagu loogiline, et tsükkel siin, et kui me võtame, et hakkame kinni panema neid kohti, kus on inimestel pärast vähe palka, et nad saavad vähe palka, sellepärast et see on alarahastatud valdkond riigi enda poolt, eks ole, ta on nagu natukene on siin niisugune loogiline Väikesed palgad väljendavad sedasama mõtlemist nüüd juba järgmistes sfäärides. Kui kõrgharidus ja teadus. Mida siis teha, kas järelikult sellisel palgauuringul puudub mõte ja tegelikult me ei saa osasid erialasid mingisuguse palgauuringu põhjal kinni panna või sellele selle põhjal kinni panna, et, et tööjõuturul puudub nõudlus. Noh, siit me saame järeldada ikkagi ainult seda osade erialade puhul sellist loogikat Tasub rakendada ja teiste erialade puhul sellist loogikat ei tasu rakendada. Ma olen Allaniga väga nõus, et see on tegelikult maksumaksja poliitiline otsus. Tõepoolest, kui palju me siis tahame, et meil oleks filosoofiat, keel ja ajalugu ja kultuuri ning ning see otsus tuleb ära teha ja praegu eesti riik oma oma esindajate näol Parlamendis veel niisuguse otsuseni otsuse tegemiseni jõudnud ei ole. 25 aastat pärast pärast Eesti vabariigi taas taasiseseisvunud Järgmine teemasid raportist kas ja kuidas muuta siis seda trendi, et doktoriõppe lõpetanud asuvad peamiselt tööle maksumaksja kulul nad õpivad aastaid maksumaksja kulul ja asuvad siis ka õpingute järel tööle maksurahast ülalpeetavas kõrgharidussektoris, mitte aga lisandväärtust tootvates eraettevõtetes, ehk siis teadussüsteem paisutab ainult iseennast. Miks me ei suuda siis meie teadustulemusi ja meie kasvavat doktorikraadiga inimeste hulka ka suunata just praktilisse innovatsiooni ja ettevõtlusesse? Kas on probleem või ei ole? See on nüüd jälle küsimus, erialati erinev, eks ole, aga võtame need erialad, kus on probleem siis niisugustel erialadel, kus me, kus me tahame, et need inimesed toodaksid majandusele lisaväärtust ja noh, mis on väga selge, et meil ei ole siis järelikult nii tark tootmine ja majandus nagu me tahaksime, et meil on doktori või siis lollid doktorid, kes ei, kes kas ei oska või ei taha seal seal kaasa rääkida. Kui me räägime filosoofiadoktori, siis noh, kuhu siis tehakse filosoofiadoktor lõpuks tööle minema, kui mitte tagasi ülikooli, eks ole, et või noh, väga vähe on neid väljapool sellist ülikooli süsteemi olevat mingit kohtliku filosoof, tööl saab minna. Tõnu Viik, ma ei tea, kas ehist on filosoofiadoktor, et kas või ma ei tea Skype'i tööle läinud või väljaspoole nii-öelda ülikoolisüsteemi. No eks enamus neist tegelikult töötab väljaspool ülikoolisüsteemi ja ja, ja selle põhjuseks on ikkagi ikkagi see, et tegelikult me ka väga hindame üle selle eriala tähtsust inimese tööalase karjääri edenemisele. Kui vaadata siin meie meie Allaniga endi erialasid, mis me oleme õppinud ja kuhu me oleme tööle sattunud, siis nüüd ei, need ei kata ning, ning seda, seda mitte kattumist on ju ka ju ka uuritud. Ning üheks põhjuseks on on siiski see, et meie erialane edenemine toimub põhiliselt siis sellise sotsiaalse intelligentsuse ja, ja paljude teiste pehmete väärtuste tagajärjel. Kui hea on nüüd meiegi Pitööoskus, kui hästi me suudame suhestuda, kehtestada, ennast kuulata ja nii edasi, nüüd on tõsi, et neid nii-öelda pehmeid oskusi, meie meie ülikoolid ja meie haridussüsteem laiemalt õpetab üsna vähe ja, ja üsna üsna kehvasti, me oleme just nimelt keskendunud nagu erialase teadmise pähe, tuupimisele, see on kogu meie haridussüsteemi viga. Kõrghariduses on, on seda ka liiga palju ja teiselt poolt on meil päris vähe ning see on jälle ülemaailmne probleem, seda enam, kuidas teadused spetsialiseeruvad. Me toodame siis inimesi, kes teavad päris palju mingisuguses väga kitsas valdkonnas aga üldiselt edukas karjäär tänada maailmas eeldab sellist sünteesivõimet, suure pildi, kokkupanemise oskust, erinevate teadmisvaldkondade erinevate erialade sidumise võimet jälle seda. Me õpetame ülikoolis päris vähe ja kapseldume nendesse pisikestes erialadesse. Tsiteerin raportit ülikoolid peavad omama piisavat kontakti majandus ja ettevõtluspoliitikakujundajate ka ning omama ülevaadet ja arvestama tööturu vajadustega. Tsitaadi lõpp, aga mis siis praegu seda takistab ja, ja kuidas siis paremini vastata tööturu vajadustele. Allan Martinson ehk. See on küsimus, mis mind natuke jälitanud, siin ka viimased paarkümmend aastat, kui ma olen selle tehnoloogiaettevõtluse ja IT-ettevõtluses olnud. Et tegelikult noh, me teame kindlasti ülikooli pealike ja tihtipeale ka õppejõude ja nii edasi aga naisteks, kui vaadata töötajate kvaliteet, siis minu jaoks puudub otsene korrelatsioon selle vahel, kas tal on doktorikraad või need noh, ma arvan, et mitmed, kui mitte isegi suurem osa kõige paremaid töötajaid IT valdkonnas tihtipeale on need, kes ei ole üldse nagu ülikooli lõpetanud või on esimesest kursuselt juba välja kukkunud ja nad võivad olla suurepärased spetsialistid suurepärast teadmistega, mida nad omandanud ise läbi töökäigu. Et tihtipeale ikkagi see haridus, mis tuleb ülikoolist, seda saab vähemalt IT valdkonnas ja tehnoloogia valdkonnas tihtipeale ka omandada ise üsna üsna intensiivselt, kui inimesel on selleks piisav motivatsioon ja ülikoolid kui organisatsioonid miks nendega ei teki nagu sellist otsest lisaväärtuslikku suhet, et need noh kui ma kujutan ette, kuidas näiteks Ameerika Stanfordi ülikool töötab Venemaal natukene sisse poolt näinud, eks ole. Et peale seda tunnet nagu ei ole, et sa tead, et Stanfordist tuleb neid ettevõtteid noh, alates Google'ist ja lõpetades kümnete muudega, eks ole, ja tuleb patente tuleb igasuguseid muid lisaväärtuslikke asju, et tunnetad selles ettevõttes seal polnud nagu nagu ettevõtluspartnerit, et meie ülikoolide puhul sa tunnetad sellist noh, nagu akadeemilist partneriteta. Noh, ta ei mõtle sellises kategooriates nagu sina tahad, et ta võib-olla ei ole väga paljud inimesed, kes seal nagu midagi majandavad ei ole tihtipeale ise lisaväärtust nagu loonud ja noh, tihti tänases lenne nagu simuleerimine natuke lähemate üritad natuke teevad igasuguseid selliseid noh, nii mingit spin-off-i organisatsioone kui, kui inkubaator reid, kui üritavad olla kuidagi osa ettevõtlusest. Aga samas see kõik, mis tehakse, on kuidagi selline maitset, kvaliteet, need on nagu sellised teise või kolmandajärguline, et ütleme, kõige paremad asjad kipuvad sundima nagu väljapool ülikooli. Miks see on, miks see on nii? No jälle, mis puudutab nende ettevõtlusalade puhul, siis ma Ma kipun siin kallaniga nõustuma, et ülikool, inimestel ei ole väga huvi siiski olla olla kontaktis selle ettevõtluse vajadusega. See tähendab ühtlasi ka ikkagi väga kiiret, et enesearendamist ja muutmist, ülikool nagu üldiselt oma loomult on niisugune traditsioonilise tarkuse hoidja, pigem kui selle innovatsiooni niisugune niisugune tipp, et kuidas seda saaks parandada, oleks ikkagi otseselt tekitada mingisuguseid huvipõhiseid, seoseid. No mina kujutan ette näiteks, kui kui, kui ettevõtjad oleksid need, kes pagan, paneksid välja doktorandistipendiumi, vot siis tekiksid Te, võite ülikooli vahel dialoog, millist doktoranti nad ikkagi tahavad. Aga praegu, kus kus kõik sellised otsused tehakse hästi bürokraatlikult ja väga kaugel kõikidest sellistest huvidest, siis tellijaks on haridusministeeriumi ja nii edasi, siis siis jah, see huvilised tõepoolest ei jõua selle selle õppejõu ette. Noh, ma pane ennast nüüd ettevõtja rolli, kes paneks siis selle doktorandistipendiumi välja, et noh, Eestis on vist pretsedendid olemas, on, Swedbank on, eks haridust doteerinud ja nii edasi, aga ma ei kujuta ette, mis huvi täpselt olema peaks, kusjuures ei ole nagu selline moraalne vastutustunne, et kui ma mõtlen nagu puhtalt nii-öelda kasumi teenimise mätta otsast, siis kõige rohkem huvitaks see, et me saaks minna ülikooli, istuda maha ja vaadata, mis teil siin huvitavat on, et mis tehnoloogiaid Teil on vist tiime siin on, mis on teie uurimisvõimekus mingites valdkondades, mida ma saaks kohe nagu panna oma mingite äri asjade külge, et saada seda lisaväärtust, mida ma võib-olla ise aga minu jaoks liiga kallis toota või noh, ta on minu jaoks kuidagi mitte põhifunktsioon, aga ma saan selle sisendi kuskilt ülikoolseid poolelt. Seda üsna harva aitad seal üldse ei ole, aga seal on olnud üsna harva Nii aga läheme järgmise raporti ettepaneku juurde, niisiis tuleks vähendada õppekavasid ja kavade omavahelist dubleerimist. Ma küsin siis, mida teie arvate, kas Eestile on jõukohane ja asjakohane, kui juriste koolitavad kolm avalik-õigusliku ülikooli kui arhitekte koolitavad lausa kolm või oleneb, kuidas lugeda lausa neli avalik-õiguslikku rakendus ja kõrgkooli ja, või kasvõi ajakirjanike ja suhtekorraldajad koolitavad nii Tartu kui ka Tallinna ülikool, maalikunstnike koolitamine, kunstiakadeemia kui ka Tartu ülikool. Mida ta vaata ettepanekust lõpetada, see dubleerimine ära? Ma arvan, see peaks sellega eristama teda ütleme, tehnika reaalteaduste poolt versus humanitaarpool siia sõites ma mõtlesin, et kas Eesti riigile teeks head seda, kui need kõik ajakirjanikud, kõik suhtekorraldaja, kõik juristid oleksid ainult ühest koolist läbi käinud, me oleme niigi sihuke pisike väike korporatiivne riik, kõik arstid on tulnud ühest kooli on see suure traagika? No võib-olla arstide puhul see ei ole nagu arstid ei, ei, ei ravi inimsuhteid niivõrd palju, eks ole, aga kui me võtame näiteks noh, meediale, suhtekorraldusele minu pärast ka arhitektuurile ja nii edasi, kus sa tahaksid võib-olla natuke teistsugune koolkondi, kus sa ei taha, et kõik on kõigiga sõbrad ja et noh, arstile puhul on võib-olla nii nagu inseneride puhul on tähtis, et su maksa ja põrna hästi ära raviks, eks ole seal vaja võimalikult head taset. Aga samas on terve hulk kui kohti, kus sul on vaja nagu natukene sellist kirjusust ja, ja noh, ka inimsuhete võib olla erinevaid kergeid korporatiivsed, varjundeid. Kujutlege ohtlikeks kujutlegem olukorda, kus meil oleks nagu üks Eesti ajaloo niisugune uurimiskeskus ülikooli juures õpetamiskeskusi rohkem ei oleks, see tähendab, et, et olukorda juba niisugust debatti näiteks Eesti keskaja ajaloost, nagu meil siin hiljuti hiljuti olime, rahvuse kujunemisloost ei oleks, ühesõnaga. Aga siis olekski üks õige ajalugu. Vale ajalooesindajad ei pääse pildile. Just nimelt jutumärkides olema just nimelt, aga, aga teine moment on siin veel see, et me selle dubleerimise jutu juures tihti ekslikult arvame, et justkui humanitaarias oleks või ajaloos, filosoofias oleks see väga suur dubleerimine. Et mina arvan, et niisugusi, Eestit puudutavad asjad eesti keeles õpetatavad asjad, kui neid õpetatakse nüüd kahes kolmes või neljas kohas, ei ole, see ei ole mingi eriline dubleerimine Eestis näiteks õpetatakse ärindust ja haldust 14. kasutuses, vot seal on võib-olla dubleerimine ühesõnaga siin veel aru saanud, mis on äriõpetamine. No just see võib olla väga erinev, aga, aga no siiski ühesõnaga nelja ja seitsme haridusasutuse vahel dubleerivad järgmistel erialade arhitektuuri-ehitus- bio- ja keskkonnateadused, informaatika ja infotehnoloogia, isikuteeninduskeskkonnahoid, sotsiaalteenused, tehnik, tootmine, transporditeenused, usuteadus ja nii edasi, et ühesõnaga need, mida me tavaliselt toome näidetena nagu filosoofia, semiootika ajalugu, neid õpetatakse ühes, kahes või kolmes kohas. Ja, ja no ühesõnaga, seal see oleks. See ei ole enam mitte dubleerimine, vaid see on tõesti see miinimum, vajalik jaotus nüüd nüüd selleks, et tekiks mingi kirju. Tema nagu jällegi, kui me vaatame tehnikateadusi või inseneriteaduse, siis need on paratamatult rahvusvahelises konkurentsis, et me peame vaatama, ma räägin konkurentsis, siis noh, inimene, kes õpib Tallinna Tehnikaülikoolis näiteks arvuti teadvust, inseneriks ta paratamatult tööturul aina rohkem ja rohkem konkurentsis inimesega, kes on õppinud seda kuskil Indias, Ameerikas, Norras või kus iganes. Samas, kui rääkida nagu humanitaarpoole pealt, kus väga tihti ongi noh, Eesti ajalugu ei, praktiliselt ei, keegi ei hakka, kuna kooriumi, nii nagu meie siin selle teema, eks ole, siis oleks võib-olla hea, et konkurents oleks kodumaine, kuid siiski olemas. Nii tõmbame sellele punktile olla, et kas mõlemad stuudios olijad siis leiavad, et, et see ettepanek kaotada ära see omavaheline dubleerimine vähendada õppekavasid, on halb ettepanek. Seda tuleb vaadata jällegi teema-teemalt valdkonnalt, et seis olla absoluutselt, et nüüd hakkame lihtsalt mehaaniliselt seda tegema, selle peaks vaatama noh, mõistlikult, et on kohti, kus on kindlasti vajalikke, on kohti, kus on küsitud nii mõned näited, kus oleks kindlasti vajalik. No seda peaks jällegi, ma ei tahaks hakata praegu lahmima, et kui me räägime raportist, mille kohta Tõnu ütles, et see ei ole ka õige uurimistöö, sest seal on ainult intervjuude kokkuvõte. Et noh, las teevad seda spetsialistid, mina ei ole see ekspert ja ma ei taha hakata lahmima. Ehk siis selles kokku, et räägime sellisest liigsest dubleerimisest olukorras, kus seda õpetatakse nüüd neljas ja rohkemas asutuses ja ja olukorrast, kui seda õpetatakse nüüd kahes või kolmes kohas, ma arvan, et see nüüd ikkagi liigne ei ole veel. Võib-olla mõne väga-väga kallist tehnilist baasi omava eri eriala puhul võib, võib öelda, et kaks või kolm kohta on liiga palju. Raportis on ettepanek koonduda ülikoolide ning teadus- ja arendusasutuste põhitegevus kahte keskusesse Tallinnas ja ühted Tartus. Loen üles ka Tartu ülikooliga tuleks liita Eesti Maaülikool, Eesti biokeskus, Tartu observatoorium, osa keemilise ja bioloogilise füüsika instituudist, samuti Tartu kõrgem Kunstikool, Eesti taimekasvatuse Instituut ja Eesti keele instituut. Tallinna tehnikaülikooliga tuleks liita Eesti infotehnoloogia kolledž Eesti mereakadeemia, Lääne-Viru rakenduskõrgkool keemilise bioloogilise füüsika instituudist, lähtudes siis kokkusobivatest teadusvaldkondadest ja Tallinna tehnikakõrgkool. Ja kolmandaks, Tallinna ülikooli juurde tuleks liita Eesti kunstiakadeemia, Eesti muusika ja teatriakadeemia, Tallinna tervishoiu kõrgkool, Tartu tervishoiu kõrgkool ja tervise arengu instituut. Kuidas sellesse ettepanekusse suhtute? Ei mõista, ütleme nii, ma olen selle ülikoolide liitumise juurde kogu aeg mõelnud, mõelnud seda, et kui me siin kõik nõustusime, et reformi on vaja et asjade ümberkorraldamist ja ümbermõtlemist on vaja, siis muidugi saab seda teha ka asutusi kokku liites, aga, aga see ei toimu sugugi iseeneslikud, samasuguse reformi võib võib-olla läbi viia, äkki ongi läbi? Lihtsam läbi viia väikestes asutustes eraldi, nii et minu arvates see niisugune istumine ainult liitumise pärast siin ei ole ju rohkem argumente, mida me selle tagajärjel teeme. Liitumisele liitumise pärast erilist mõtet ei ole, me võime ju luua Eestisse ühe ülikooli aga. Paljud paljud ongi nii leidnud, on ju öeldud, et üks miljon inimest on selline normaalne ühe ülikooli teeninduspiirkond Eestis elabki. Umbes just nimelt, aga kuni me ei suuda üliõpilastele maksta niisugusi stipendiumit ega ülikool pakkuda neile elamispinda, siis ühes või teises kohas kuni näiteks õppeasub ikkagi Tallinnas, kus siis meie üliõpilased, kes väga sageli õppimise kõrvalt töötavad. See õpe toimuks ikkagi nendes nendes kahes linnas, et kui me teeksime nüüd kahedele ühe administratsiooni, noh, et kas me siis võidaksime, no võib-olla ühe rektori palga seal võidaksin, aga, aga suur hulk kesktaseme, administraatoreid jääks ju jääks ikkagi samaks. Noh, siin on igasugusel sellel liitumisel noh, nii ülikoolides kui äris, kui noh, ma ei tea, minu meelest riikidesse mingisse suuremasse ühendusse on lisaväärtuse tootmine kohaks ei ole mitte see, kas hoiame kulusid kokku, kindlasti võidame mingeid kulusid, saaks kokku hoida kindlasti dubleerivaid inimesi, eelkõige halduse poole peal. Aga eelkõige on see, kas me saame mingit lisaväärtust läbi suurema integratsiooni erinevatena distsipliinide vahel. Et Soomes on ju hea näide Aalto ülikool, eks ole, mis loodi kunsti äri- ja tehnika kokkusulamisest ühte. Et just nimelt selle mõttega tekkis interdistsiplinaarne ülikool, mis suudaks nii disaini, äri kui tehnoloogia pealt näiteks kokku pakkuda, mis on tegelikult ju neis moodsa majanduse üks põhilisi arutavad et pakkuda head õpet ja, ja head teaduspoolt. Et noh, ma ei, ma ei saa öelda, et Alto kuidagi läbi kukkunud eksperiment oleks, et see oli tegelikult päris huvitav, see oli muidugi üsna ebatavaline, vajas rektorit, see on väga tugevalt omavahelise initsiatiivi ja kokkuleppimist, et see noh, oli mitme nii-öelda inimese kokkulepe laias laastus kas Eestis ollakse sama tulemust, et. Vaadates neid, mida on pakutud kokku liita, siis mina ei oska öelda, ütlen ausalt, et kas see nagu see, et me paneme tervise arengu instituudi kokku kõrgkooliga või observatoorium Tartu ülikooliga, noh suure tõenäol, kas seal on mingi mingites kohtades, on täiesti mõistlik mingites kohtades jällegi mitte. Et ma arvan, et selle tee peamine eesmärk oligi nagu algatada diskussiooni ja sele diskussiooniks leida see tõde, et Ma arvan, see tõde on kuskil seal kahe vahel, et see kindlasti meil on terve hulk teadusasutusi või teaduse või õppeõppeasutusi, mis on nagu hästi jätkusuutmatu ka tänu sellele, et nad väiksed nad ei otseselt ka ei, ei raporteeri kellelegi, neil ei ole nagu võib-olla sellist vastutust. Nii kui ta olekud oleks, pilgutas ülemus kellega peab iga päev nagu aru andma, et meil oleks ära, tegin, eks. Ja samas on ta kindlasti asutusi, mida võib-olla peaks liitma ja võib-olla peaks hoopis liitmistehteid tegema mingisugust mustrit. Nojah, aga sa eeldad siis liitmise tagajärjel see selle asutuse juhi vastutus siis kuidagi kasvab. No ma olen, kui kahele paremale tähendab. Ma arvan, et noh, tihtipeale sellised asutused või osakonnad või struktuuriüksused, mille juht ei ole nii-öelda ta ei pea kellegile raporteerima et tal on kas mingisugune segane nõukogu või ta käib koos, võib olla üsna üsna harva ja tal ei ole väga selgelt, et eesmärke, mida ta peab saavutama ja nii edasi siis tihtipeale muutub sellised natuke mugava äraolemise kohaks, vähemalt äris on see küll tihtipeale niimoodi Tõnu Viik. Tõnu Viik, teil on kogemus esiliitmisest Tallinna ülikooliga. Te olete täna viimast päeva Eesti humanitaarinstituudi direktor. Kes võitis, kes kaotas sellest liitudest? Jah, sel ajal, kui ehi liitus Tallinna ülikooliga, ma olin, ma olin ehi rektor ja homme enam ehit ei ole omal, mis homme tõepoolest toimub, jällegi suurem liitumine Tallinna Ülikoolis ees, kus siis Tallinna Ülikooli kõik humanitaarjaga tegelevad instituudid, sealhulgas ehi, aga ka eesti keele ja kultuuri instituut, germaani, romaani, keelte ja kultuuride instituudi, slaavi keelte ja kultuuride instituudi ja nii edasi, nad siis liituvad niisuguseks üheks üheks üksuseks nimega Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste Instituut. Akronoomiga akronoomiga tõepoolest tühi, tühi, aga, aga kes võitis, kes kaotas? See on tõsi, et siin ja siis terve rida niisugusi, niisugusi administratiivtöötajaid ja, ja keskastme juhti juhte. Kas nüüd tõuseb niisugune vastutus ja efektiivsus? Ma ei, ma ei julge uskuda, et, et see on pelgalt selle liitumise küsimus, ma arvan, et see on ikkagi küsimus lihtsalt sellest, et kuidas ja kes seda uut instituuti juhib. Nüüd minu enda eelmine kogemus ehi ehi rektorina, kui 2005 ehi liitus Tallinna ülikooliga, oli küll pisut vastupidine sellele, mis mis Allan siin kirjeldas. Ma ütleks, et pärast seda, kui me liitusime, siis meie majanduslik efektiivsus ikkagi langes. Meie otsuste tegemise kiirus langes, nii et niisugust Teises olemist otsustamist tuli ikkagi juurde, aga no see vist oli seotud, et me erastruktuurist muutusime ikkagi selliseks avalik-õiguslikuks riigieelarvelisteks asutuseks koos kõigi kõigi nende suurte suurte ja kohmakate reeglitega seal, et ma. Ma nüüd sellest ehi liitumisest Tallinna ülikooliga küll ei näe mingisugust efektiivsuse kasvu ehis ega praegu ei panustab Eesti maksumaksja ehi erialadele väga palju rohkem, kui siis peaaegu üldse mitte, eks ole, ja me, ja me toimetasime ja suutsime seda asja teha. Nüüd siis suure maksumaksja rahaga natukene ebaefektiivsemalt toimetame, toimetame edasi. Kas ja kuidas peaks neid otsuseid tegema ülikoolide võimalik liitmine võimalike õppekavade sulgema, peamine, et seda dubleerimist vähendada. Gunnar Okk nädal tagasi Postimehes intervjuus ütles, et seda on võimalik ainult ülalt alla teha. Ülikoolide sisene demokraatia seda ei võimalda. Ainuvõimalik on, riik otsustab ülalt alla. Kas tuleks seda teha administratiivselt ülalt alla alustama. Allan Martin, solist ehk. Pigem küll jah, sest igasugune ühinemine on see, kus keegi natukene kannatab ja väga harva neid ühinemisi, kus kõik on nagu sellega nõus. Eriti kui ühinemine puudutab puudutab ka väga palju see osapoole, et see ei ole mitte ainult kahe osapoole, vaid on rohkemate, kui kõigil neist on võrdne hääl, siis sellisel juhul suurenenud nagu Peab juhtumata või võtab väga palju aega, vähemasti et me näeme seda kasvõi ka haldusreformis. Ja samal ajal see ühinemine võib-olla mõistlik 80 protsendile ja võib-olla natuke ebameeldiv 20-le protsendile, siis on küsimus, kas me peaksime nagu laskma 20-l protsendil otsustada 100 80 protsendi üle. Et ma arvan, kõige õigem metodoloogia sellisel juhul ongi siiski see, et see, kes nagu otsustab, kuulab ära piisavalt palju osapooli ja räägib nende kõigiga, et kõigil on tõesti oma hääl olnud ja siis tehakse see otsus nende poolt, kellel on see otsustusõigusriigis olemas rahva nimel. Aga kui lasta Igalühel pakeerida protsessi suurenenud protsess, blokeerubki, et siin noh, vähemalt suurel määral on see tõene. Jällegi ühesõnaga ühinemine, ühinemise kasu või kahju sõltub sellest, mis eesmärgiga ühendada ja, ja mina arvan, et sellest olulisem vaid ka ühinemise vahendusel seda teha, aga sellest olulisem on, on tõepoolest panna paika need riiklikud prioriteedid, jõuda lõpuks otsusele. No näiteks selles, mis me siin täna arutasime, et kui palju me siis vajame, millist, millist humanitaarid, ülikoolid saaksid seda edasi edasi arendada, kas nüüd ühe mütsi all või kolme mütsi all? Ma olen, ma olen küll nii palju nõusid. Tänane ülikoolide juhtimismudel on nüüd nüüd selline tipptasemel päris ebaefektiivne selles mõttes. Rektor rektor vastutab siis ülikooli nõukogu või senati ees, mille liikmed on kõik üldiselt pigem huvitatud staatus koost kui, kui mingitest reformidest, mis siis just nimelt kedagi võiksid hakata ohustama. Kaks teemat veel saate lõpuraporti ettepanek on minna praegusel tasuta kõrghariduselt üle nii-öelda laenupõhisele, kus siis riik finantseeriks tudengitele kõrghariduse omandamist laenuga, mida ei peaks tagasi maksma need, kes lõpetavad õpingud nominaalajaga ja töötavad teatud aja Eestis. See siis lõpetatakse olukorra, kus Eesti maksab palju raha, kasvõi näiteks arstide õpetamisel, aga kaks kolmandikku nendest lähevad ära Soome ja, ja Eesti riik midagi nii-öelda tagasi ei saa. Kuidas suhtute ettepanekusse? Et asja nagu tasuta kõrgharidus ei ole tegelikult olemas, et see on kõik, kõiki teavad, karjatamist maksab, siis on väga kulukas. Me kindlasti investeerimisel on olnud vähem kui võiks, oluliselt vähem, kui ümberkaudsed riigid põhjalastasin, seda teevad, või veel kaugemalgi Inglismaal või Ameerikas. See vahe on kordades kui mitte kümnetes kordades. Ja on selgelt tasuta kõrgharidust, kui sellist ei ole olemas tänasel hetkel lihtsalt me ütleme, et see on tasuta tasuta õppurile ja selle maksab kinni maksumaksja. Et see, mismoodi, kes selle kinni maksab, kas selle maksab kinni maksumaksja või me siis teeme sena, tahamegi muu süsteemi, et inimene maksab selle ise kinni. Aga noh, tal on siis mentaalselt see, nende laen kuskil taga, just. Ma arvan, et see, ma pigem toetan seda. Ja Ühe klausliga külla, millest ma kohe räägin, aga ma pigem toetan seda, sest see tekitab inimeses isiklikku vastutust ja teadmist selle kohta, kui palju see asi tegelikult maksis. Ja see, kui ma kustutan oma laenu mingisuguse tegevusega, seda võib läbi rääkida, kas see peab olema tingimata nõue Eestis töötada või Eesti ka seotud, kuidagi töötada ja nii edasi. Noh, see geograafiline sunnismaisus võib-olla nüüdsel ajal noh, see ei päde enam nii nagu ta oli võib-olla ka 10 või 20 aastat tagasi, sellepärast et maailma aina avatum ja inimene võib töötada Eesti heaks ja ka Eesti maksumaksja heaks. Olemata Eestis üldse sealjuures noh, kui võtame jällegi mingi tehnoloogiaettevõte, kes noh, võib-olla algab Eeessiste deebeeaa korteri Londonisse ja Eesti inimene läheb sinna tööle. Aga ta ikkagi nagu Eesti ettevõtlusosa, eks ole, et me peaksime kuidagi suutma seda geograafiat siit nagu välja lülitada. Aga üleüldiselt ma arvan, et inimene peaks olema vastutav ja see on inimese võib-olla üks suurimaid elu esimese investeeringud, mida ta teeb ja selle baasil on tema tulevane konkurentsivõime. Et miks peaks olema niimoodi tasuta. Ei, ma, ma saan siin ainult nõustuda, ühesõnaga me peaksime otsima viise, kuidas, kuidas seda inimese vastutustunnet tõsta. Me peaksime otsida otsima viise, kuidas seostada panust rahalist panustamist kõrgharidusse sellega inimese panusega Eesti heaks pärast. See on loomulik. Kas seda nüüd teha tõepoolest niisuguse laenusüsteemi kaudu? Ma ei, ma ei oska sellele juriidilist hinnangut anda. Kas Euroopa liidu sees niisugust sunnismaisus üldse juriidiliselt olekski, oleks võimalik sisse viia? Võib-olla võib-olla küll. Viimane küsimus. Ettepanek on kõigi ülikoolide doktoriõppes, kus on võimalike põhjendatud. Raport, teeb ettepaneku tulemusi, loobuda eestikeelsest õppest ja minna üle ingliskeelsetele õppekavadele ja õpetustele ja tehnika ja tehnoloogia valdkonnas tuleks juba magistriõppes üle minna inglise keelsele õpetusele. Kas pooldate või olete vastu, kas see tähendaks eesti keele kui teaduskeele väljasuremist või mitte. Alustava Tõnu viigist? Minu meelest kogu see jutt üleminekust inglisekeelsele õppele on eksitav selles mõttes, et ülikool ja ülikooliharidus, eriti veel doktoriõppes ei ole kunagi ühekeelne. Haritud inimene peabki ülikoolis töötama mitme keelega, ta peab oskama eesti keelt, ta peab oskama inglise keelt. Ta peab ennast avaldama nii eesti kui inglise keeles. Kui ta on humanitaarsiis, ei piisa inglise keelest ka tal peab ta aga tõenäoliselt oskama veel väga-väga mitmeid keeli. Nüüd Meie oleme tihti tõepoolest mõelnud, mõelnud ülikooli rahvusvahelistumise all justkui meie hariduselu Anglifitseerimist ja ma arvan, et see on, see on suur viga. Eesti maksumaksja seisukohalt ei ole jälle mitte mingisugust huvi panustada minu minu arvates ainult inglisekeelsesse, teadusesse või, või, või õppetegevusse. Ühesõnaga meie eesmärk on, on ju saavutada vähemalt. Noh, ma arvan, jällegi, me peaksime vaatama asju humanitaar- ja inseneriteaduste võtmes täiesti erinevalt, et kui võtta inseneriteadused, siis on valdavalt inglisekeelne maailm. Ma arvan, et noh, muud keeled tänaseks hetkeks on korruselt marginaalsemad. Milles siis seisneb meie kõrgkoolide kõrgkoolide niisugune panus siin üldse, kui mitte kui mitte selles, et siin on meil spetsialistid, kes oskavad seal seda asja ajada eesti keelega, ma arvan, et see Siin ma võib-olla saan rahva viha enda peale või mingi osa rahva vihast, aga kui me räägime näiteks tehnoloogiateadustest või tehnoloogiainsenerist ja nii edasi, siis ma arvan, et see on seal kogu eriala on olemuselt rahvusvahelises konkurentsis ja see on niivõrd kiiresti muutuv valdkond, et ma arvan sind sisse viia ühe väikse rahva jaoks ka neis oma erialakeelt, et asjaolukorras, kus kõik sõnad, kas tekivadki võib-olla üleöö eksana. No ma arvan, et tehnoloogia valdkonnas tänasega saad olla konkurentsivõimeline, siis põhimõtteliselt võid kohvi minna küsima eesti keeles, aga kui sa tahad nagu rääkida professionaal ilmselt on millestki nagu sa tahad midagigi maailmatasemel valmis ehitada, sa pead paratamatult arvestama, ehitada üles seda mitme rahvusvahelises keskkonnas, mille töökeel on inglise keel. Ja sealt tuleb unustage ära, et seal ei ole nagu eesti keelele on minu arvates siiski pikas perspektiivis noh, nii-öelda töökeelena paraku kohta kõik vähegi midagi üritan ära teha üritavad teadvus, tiimid kui ka ettevõtted, mis on tõelise maailmaklassiga, on ingliskeelse töökeelega selleks, et üksteisest aru saada ja et mitte jääda ka isegi natukenegi barjääri taha oma mõtlemises ja, ja kommunikatsioonis on parem seda teha inglise keeles. Ja noh, see on kurb tõsiasi meie eesti keel on luksus ja ma arvan, et kui me valime selle hea bilansi selle vahel kus me kasutame eesti keelt ja kus me seda ei kasuta siis seal tegelikult eesti keelele parem, kui me hakkame kõigest juust läbi suruma näiteks õlad, insenerid peaksid kõik peituma, terminoloogiat asju õppima eesti keeles ja siis inimene läheb näiteks järgmisel päeval tööturule, siis ta noh, vähemalt rahus vanud mastaabis ei ole konkurentsivõimeline. Ta ei saa aru, millest räägitakse. Ja. Ma arvan, et lõpuks see inimene kas ei lähe õppima seda sellesse ülikooli või ta kaotab konkurentsivõimes. Et päeva lõpuks on parem kui see inimene oskab heas eesti keeles rääkida oma igapäevast elu ja lugeda filosoofiat ja eesti kirjandust ja kõike muud kuid, olles samal ajal konkurentsivõimeline oma erialal teises keeles Ma vist lõpuni ikkagi ei nõustu mulle, mulle tundub, et humanitaarias ei ole olu, ei ole olukord väga teistsugune, muidugi ka suur osa filosoofias tehtavast tööst on niisugune, mida ma ei oskagi veel eesti keelde tõlkida, mis toimub nendes rahvusvahelistes kogukondades inglise keeles ja nii edasi. Mina leian, et eesti haritlased Eesti teadlasel on topeltülesanne. Ühesõnaga, ta ei pea need muidugi tegema kõike seda paralleelselt eesti keeles ka kuid ta peab oskama seda sellest ka eesti keeles rääkida ja seda võimet endas endas arendama. Et kui sa nüüd ütled, et selle võimekuse arendamine, mis on tõepoolest lisaülesanne, vähendab tema väärtust tööjõuturul siis siis see on nagu selles mõttes ohtlik, ohtlik tendents, et nüüd Tänu sellele tendents on paraku Real ja, ja ma olen nagu õige mitmete omaettevõtjatest sõpradega, kes on noh, tõesti maailmaklassi asju tegemas seda kogenud, et neil on palju lihtsam rääkida, sellest, annate teevad inglise keeles ja see olete tendents olla eestlane on täiskohaga töö ja me peame tegema kahte tööd korraga. Ma tänan, et tulite stuudiosse ja väitlesid, stuudios olid tehnoloogiaettevõtja teadus- ja arendusnõukogu liige Allan Martinson ja filosoof Tõnu Viik. Niisiis, teadus-arendusnõukogu liikmed on avaldanud sellele raportile ettepanekute paketile oma põhimõttelist toetust. Haridus ja teadusminister peab nüüd esitama analüüsi ja, ja oma ettepanekud raporti soovituste elluviimise kohta järgmiseks teadus-arendusnõukogu koosolekuks. Jääme ootama tulemusi. Loodame, et Gunnar Oki raport ei maandu lihtsalt tolmuma kuhugi lauasahtlisse ja, ja loodame kuulda ka edasisi diskussioone selle üle. Mina olen saatejuht Arp Müller ja järgmine Reporteritund. Vastasseis on eetris tund vähem kui nädala pärast. Reporteritunnis. Vastasseis.