Liise istus oma kambris akna all ja kudus sellise ilmega, nagu punuks ta vältimatut surmatoovat nõiavõrku. Ent kasvas videvikus valmis tema usinate käte vahel vaid tore villane sokk väljas aias. Neis tuul kiskuvad viimseid lehti. Vilja Built. Muruplatsil polnud rohtu peaaegu nähagi. See oli kaetud mustade pehkinud lehtedega. Värava taga lehvisid väljad nukra veoletsele agendikuna, mis sulas ühte pilvedega silmapiiril. Kogu aeg, pekstes vastu aknaruutu lehtedeta metsviinapuuoksi ning aeg-ajalt hõikas öökull. Nii pimedaks, et Liise nägi vaevalt oma käsi. Ent ema vajas valgust kudumiseks niisama vähe, kui kass vajab seda Norrumiseks. Ja mis puutub sellesse, et lambi valgusel oleks olnud mugavam siis tema polnud sellises meeleolus, et vajaks vähimatki mugavust. Kui silmad tuhmusid pimedusest ja neid oli vaja veidi ergutada. Tor kitsas Talvaid maha vaadata, kus talle särasid sõbralikult vastu kaks kollast Täpi. Pil Haatuse silmad. Too perekonnavaim märkas muidugi otsekohe, et Liis on äärmiselt turtsakas tujus kuid tema oli siin nagu paratamatult. Ja sellega tuli leppida. Kas möödunud tundide jooksul, mil ta oli targasti vaikinud, nagu hiir temal kogunenud ebatavalist jõudu nurruajamiseks mingil muul põhjusel, aga kindlasti keegi, kes oleks kuulnud teda nurru löömas, poleks uskunud, et sellist häält teeb kodune kais vaid arvanud, et kuule, pantrid, kes vereuimast joobununa peale seda, kui on ära söönud põdrapoja uriseb mõnuga. Ja seda Liise lemmikmuusikat saatsid terravat lõbinaga terasvardad kududes surma ja hukatust vaeseletšennile. Samuti nagu hommikul, kui ta oli kardetav kogu veskis, polnud Liisega praegu sugugi sõbralikus meeleolus. Ta tigedus ja halb tuju oli vaid koondunud ja võtnud kindla suuna mistõttu see ei puudutanud enam lähimat ümbrust. Mitte ainult Pilaatus, vaid oleks võinud läheneda talle kartmatult. Liise turtsakus suundus mujale. Nõnda nagu öeldakse, Buda usu pühaku-ist, et nad koondavad kogu oma hinge, minge ja suunavad selle tähelepanu ühele teatavale maailmaosale, kogu oma sõbralikkuse, armastuse, poolehoiu ja absoluutse kaastundmusega kõikide elusolendite vastu. Nõndasamuti pööras Liise kogu oma tähelepanu loodesse. Salakütti lapsena sooveerest metsast oli tal kompass peas. Ta võttis suuna otse läbi toa kummuti nurga juurde ning tungis edasi selles suunas kogu oma põlguse, viha ja absoluutse vaenuga kõige ja kõikide vastu. Siis koondus tema hõõga viha ühteainsasse paika tungides sinna otse lõkendava raevuga. Ja see paik oli metsaülema maja. Nüüd tundis Liisa seda kohta oma nägemise järgi. Ta nägi seda enda ees. Ta viibis jälle toas, kus istuti laua ümber keset lauda valgel linal seisis liivakook nagu sopp verre sattudes mürgistab emapiima, mida oleks ka võinud Liise viha tungides liivakooki muuta, selle surmavaks mürgiks kui see hävitav raeoleks omanud ainelist vormi ja mitte rännanud ringi eetrilisel kujul. Külmite seda viilumis sõi mölder, oh ei, tema suus peaks maitsema iga pala nagu nood joogid ja road, millest pajatas talle keskaega hästi tundev sõber Jorge. Ja mida targad inimesed nagu neitsimete oskasid valmistada, nõnda et igat üht, kes maitses neid haaras otsekohe sõge vastu pandumatu harmu puhang. Aga miks ka mitte? Kui selliseid rohte leidub elajaile, miks see võis neid leida, olgu ta siis inimesile esinesid, tundis aga teisi. Nix polnud ema kaugel sooveerel, õpetanud talle seda. Ja et Mölder satuks magusasse meelte Huima muutuks ohjeldamatuks sõgestuks, kargaks süles, tormaks läbi metsade maru ja pimedikut ema juurde. Teistele olgu see aga surmavaks mürgiks, eriti emale, keda Liise vihkas, nagu ükski naine, pole veel lihanoteist. Ja tollele teisele tema suguvõsa päris vaenlasele ka lapsele, keda ta oli taltsutanud, kuid kes oli vihanud teda ja võis hakata uuesti vihkama Benile ja Tseeennile. Et Endrik säästa oma kuuli. Ta ei unustanud kedagi, isegi mitte ponisid. Talli uks oli parimat kätt kes paha aimamata seisid oma soojas tallis peegeldes mõnusalt lühikeste sabadega ja näsides mürgistatud kaeru mis aga ei avaldanud nende tugevale tervisele rohkem mõju kui mürgistatud õlu Sigmund veel sungile. Kõrvades vaevalt kus kaob aeg, istus Liise nõnda tunnistundi nagu vaibunud uinakusse ja tundes niisama vähe igavust kui röövelajas, kes mõtleb oma nalja üle. Masinglikud liikusid ta käte vahelt lõbisevad vardad, sokk venis üha pikemaks. Varsti oli see küllalt suurmehe jala jaoks ning küllalt tihe ja paks, et soojendada jalga rasvanahksed saapad. Kui sellongiks hoolimatult ringi porises sügis metsas. Ning nii pikk oli see juba, et kui Pilaatus sirutas kaela ja tõstis pead, kõditas suka veerdonina ning kass pidi aevastama. Viimaks tõusis Liise tuld laitmatu, võttis ta rõivad seljast ja puges sängi. See läks kergesti ja kärmesti. Ent hoopis raskem oli uinuda ning kestis kaunis kaua, enne kui see õnnestus. Ta vähkress. Need voodi nagises. Pilaatus, kes oli pugenud kõige soojemasse nurka kummuti ja köögi seina vahele haigutas paar korda kuuldavalt öeldes võimalikult selgesti oma üleoleva looma rahu seisukohast. Oo, ole ometi vait, sõge inimlaps. Häiri mind. Tahan magada. Kuid Liise jäänud vait. Alles nüüd, lebades sängis, muutus ta kärsituks. Ta tundis palavikuliselt kuumust, lükkas vaiba pealt. Ta lakkas küll ning ta kattis end uuesti. On vist juba päris hilja. Kus nad ei tulegi siis koju? Kui peremees oleks kindlalt teispool seina, mitte aga seateema juures. Aga ei, pole nii kerge pääseda selle tüdruku käest. Arvatavasti mängib ta nüüd möldrile klaverit. Piise nägi seda vaimus. Hoolimata tagasihoidlikult maha löödud pilgust silmitses ta põhjalikult seda võlukasti. Siis vaikisse küll süütult, aga helises nüüd helises tema sõrmede all. Taina mõlgutas seda mõtet, sest ta ei leidnud midagi julmemate enda piinamiseks. Saladuslik temale täiesti mõistmatu oskus mängida klaverit, mis iseenesest oli nii tagasihoidlik kunst tundus võistleja man peaaegu üleloomulikuna ja omandas otse sümboolse saladusliku tähtsuse. Seetõttu süvenes veelgi harimatu inimese vaen haritu vastu ja ühes kaugeltki mitte pealiskaudse põlgusega Hanne vastu kujunes lausa kuristikuks nende vahel. Ihara uimatundega vahtis Liise sellesse kuristikku. Ta vähkress asemel näris patja ja valas vapralt pisaraid iseenda vaese lapse pärast keda tõrjub eemale tooteine hoopis paremini varustatud tüdruk. Ema käest peteti kavalusega see, mis õigusega kuulub temale. Kui kaua lubatakse teda veel magada selles sängis kui kihutatakse minema nagu koeranäru. Aga seda ei või tohi juhtuda. Kas ta ei tundnud kodus ema man, et ema, ainus heledavereline mustapealiste peres määratud tõusma kõrgemale teistest, kus kokkupuutumine kudu mullaga ei andnud talle sellist jõutunnet tõelist meelekindlust, et ta täiesti veendunult ütles vennale, et metsaülema preiliga jändamisest ei tulevat midagi välja. Millest siis nii järsku selline kahtlus? Ma ei teostanud siis oma tahtmist metsamajas kus tema ei võinud teatada lohe talus võidurõõmsalt, et Mölder ei vaja teist tüdrukut. Seevastukaal tõi viimaks rahu, rahu. Jää magama. Ta tahab ometi teada, millal peremees tuleb, sealt. Ta ootab kasvõi hommiku valgeni. Aga just nii kauaks peremees ei jäänud ära. Kuigi tuli alles hulga aja pärast. Päriseks käis. Viimaks ometi, ise kuulis Möldrit astumatcotta ja siis kööki kus ta süütas tule. Aga. Tüdruk kuulas. Kuulas ja tõusis istuli sängi. Ei tema ei kuulnud lapse kärmid trumpi, vaid samme. Nüüd läks ta kõrval olevasse magamistuppa. Aga üksi. Järsku hakkas Liise süda põksuma ootusest ja hirmust. Peremees kõndis edasi-tagasi, teises toas. Näis, nagu ei tahakski ta lahti rõivastada. Sammud muutusid üha kõhklevamaks. Paar korda lähenesid need uksele. Seisis ta paigal. Seisis tüki aega. Liise arvas kuulvat uhkamist. Kindlasti seisis ta päris uksele häda. Vastama või on targem teeselda magamist? Uks avanes. Liise jah, peremees. Oled sa juba voodis? Kuni hilja. Oojaa. Mölder vaatas oma uuri. Jah tõesti, kell on juba pool 12 läbi. Ta jäi seisma uksele. Paremad kätta selja taga. Vist pesulaual oli küünal, mille valgus langes ta põsele. Tiise nägi, et sovi kaunis punane. Kada silmad lähikesid väga. Kuid pilkuli kartlik. Ta hoidis ikka veel käe suuri ega teadnud nähtavasti, mida soovis. Peremees, kas soovite midagi? Kas ma pean tegema teile teed? Teid enam ma ei taha. Aga mis siis on? Selline otsene Läbematutel häälel esitatud küsimus meenutas möldrile piinlikult et temal pole õieti midagi tegemist tüdruku toas öö ajal kui pole juhtunud just midagi erilist. Nagu unest, ärgates pissis ta uuri kiiresti taastama kusse. Oh, ainult. Kas sa ei kuulnud müristamist? Ei. Müristab kõvasti, ajab pilvi üles. Peaksid üles tõusma. Jah, peremees. Meil siin veskis, siis täna ka tehti? Küsis Mölder. Häbelikus oli kadunud ta häälest. Aga võib-olla varjas ta seda naljatleva muhelema tuuniga. No mis siin siis ikka tehti? Siin pole just suuremat lõbu, kostis Liised osaselt. Oh ei, seda jah. Liisake seda. Ta katkestas oma sõnad järsku sõbraliku naeratusega nagu vihjates, et seda, mis on jäänud puudu, võib veel saavutada. Peremees, kes siis, et saaksin rõivad selga. Ütles Liise. Kõneldes oli ta tõusnud veidi toetanud küünarnukkide peale. Ta kattis rinnavaibaga, ent selg hakkas külmetama. Jah, Liise, ma lähen. Ta läks tagasi oma tuppa, kuid jättis ukse poolavali. Liise hüppas sängist välja, tõmbas kärmesti selga hädava ajalisemad, rõivahilbud, jäi akna alla seisma. Lagedate puulatvade kohal oli selge tähistaevas raju see on vist läänes teiselt poolt. Selle mõttemann, muigas Liise. Sest ta ei uskunud eriti rajuilma. Peremees vist leiutas selle järsku, kui vajas midagi, millega võita aega nii või teisiti. Sest tema ei läinud nüüdki nagu alati, järsult ja otsustavalt asja juurde. Rajuilm oli väga kohane kaliisele sest temalgi oli tarvis aega võita mitte kaalutlemiseks, vaid enda kogumiseks. Ta ei tahtnud teha mingit otsust, kuidas käituda. See oli ammu juba tehtud. Ta tahtis vaid koguda ennast ja pidada kinni oma otsusest mitte järele anda, kui saabub see mis on tulemas. Mölder seisis Liise kõrva. Ta patsutas veidi ettevaatlikult, tüdruk põske. Põsk. Kas möldri käsi oli aga külm ja niiske? Vaene Liise sosistas ta. Kuuled väga, unine ja ma ajasin sind üles. Oi, ma pole sugugi unine. Vastas tüdruk veidi haigutades. See on ju tore. Ka mina pole unine. Mitte sugugi. See on hea, kui peame ootama rõõmu ilma. Mulle paistab küll, et seda ei tulegi. Midagi. Ei. Mölder naeris ohjeldamatult, naeris rohkem kui suutis ja patsutas julgustavalt Liise õlga. Sensis naerda? Küsis Liise kohtlaselt. Kuule, milline kelm sa küll oled, Leise, milline võllaroog? Ka pere, mis, mis nagu sa ise ei teadnud, et pole mingit rajuilma. Kust võisin mina teada, mis peremees siis ütles seda. Ja miks ma ütlesin? Mis? Vahest selleks, et sai, heidaks uuesti magama. Sest ma ei tahtnud magada. Arvasin, et meie kahekesi meie võiksime vestelda veidi. Mis sest mul oli väga suur igatsus sinu järele, Liise. Muidugi. Jah, oli Liise. Ärgu peremees Luisaku mulle nõnda kui oli sea tule metsaülem Ahanne juures. Tüdruk pöördus karvale nähtavasti haaratud kiirusest ja jõust ja tema tema juures mõtlesin kogu aeg sinule. Mõtlesin juba enne, kui sina tulid pärast veelgi rohkem. Ei suutnud kauemini taluda seda. Jooksin koju niipea, kui sain ja siin ma nüüd olen sull. Mölder tahtis panna käsi Varbiise piha ümber kuid tüdruk astus kiiresti kõrvale. Kus on Hans? Küsis ta hingeldades nagu heitudes mõttest, et laps võib iga hetk sisse astuda. Metsaülema majas. Jätsin ta sinna. Sest tahtsin olla sinuga kahekesi. Kahekesi oma Liisega. Ta tõmbas tüdrukut enda poole. End viimane puitlas surus käe talle vastu rindu. Ei, ei, mis te tahate. Liise. Nutu mind rahule, kas kuulete? Ta hääl värises hirmust. See oli senitundmatu hirm, mis järsku tekkis tema ürgsust neitsilikkusest ootamatult abiliselt tema voorusliku otsuse teostamise. Aga Liise, ära ole, sa tead ju, et oled mulle armas ja mina olen sulle ka veidi aru. Ta surus tüdruku enda vastu ja suudles teda mitu korda ägedalt. Peremees palus lehise tanu hääl värises algelisest hirmust. Mölder tundis, kus kogu ta keha võbises kalise ise tundis, seda tundis muudki. Pole hea soetada sidemeid tundmatute ebamaiste jõududega. See uus jõud, mis oli tulnud teda kaitsema, paistis Tõnis usaldamatus abilisena hädas. See oli valmis hoiatamatult reetma teda vaenlasele. Sa väikenaar? Sosistas peremees. Ei, ei, ma ei taha. Ei taha. Hüüdis tüdruk järsku, vallandades end ootamatu jõupingutusega. Ülder jäi seisma päris jahmunult. Liise aga jooksis paari sammuga peretoa ukse juurde, mis võimaldas taganemist. Kuid ta ei kasutanud taganemisteed. Seisatus kummuti taganurgas, kus ta polnud enam päris üksi vaid omas julgustavaks seltsiliseks Pilaatust, kes nühkis end vastu. Ta ei alga. Mis see siis tähendab? Kähvatas mölder pahaselt. Jätta sihukesed lapse tembud läänest tüdrukule. Kas arvas, et tema peab kaitsma oma emandat või kartis, et peremehe ägedad sammud ähvardavat edasi nurgas. Igatahes kargas ta järsku ite poole, ajas selja turri ja karvad püsti ning sisestas peaaegu saatanlikult vihast. Sellise ootamatu rünnaku tõttu taandus Mölder viivuks. Ta ei teadnud, et kas oli seal ja looma järsk tigedus. Avaldus ehmatas teda tahtmatult nagu põrandast välja kargab. Härjapõlvlane. Mölder põrnitses kassi. Kas tuntus ja peremees torises, neetud elajas. Jalahoobiga virutas ta neetud elaja vastu seina. Liise, kes oma kaitsevaimud arvas end olevat täiesti mehe meelevallas, kisendas läbilõikavalt kriiskav ja astuma kavatsusi, astuda edasi. Vaarus Jaakob tagasi sängi poole, peaaegu akna juurde, kus ta oli hakanud tulema. Nii võrra, hämmastas teda selline tarmukas vastupanu, millele ta polnud sugugi ette valmistatud. Ta ei märganud, et tüdruku kriiskamises kuuldus vähem hirmu tema kui iseenda ees. Või veel rohkem kahepalgelise liitlase ees, kellele Liise polnud lootnudki ja kes nüüd lippude lehvides läks üle vaenlase poole. Viise oli vahepeal võtnud kummuti laekas sallija kübara. Ta kummardus ja tõmbas järsu liigutusega kummuti alt paari nahkkingi. Kõik oli ju möödas. Mis sa teed sallija kingadega? Küsis Mölder. Poolavatud uksest paistvas nõrgas valgus kumas jälgis ta kasvava imestusega tüdruku liigutusi. Kostis nurgast alandlikult. Mis see tähendab? Ta on koju koju mõtte heita. Lahkuma oli ühtlasi liigutav ja kurb. Kuid veelgi liigutavamia kurvem oli kujutlusvaesest kodust, mida ta paari tunni eest oli külastanud nagu heategija ja mille sisse vajunud katuse all. Ta pidi nüüd otsima ulualust paljana rõivastatuna, vaid oma voorusesse vaese ära tõugatud olendina. Kui hirmus oleks, kui veer ütleks pilkavalt üleoleval ilmel oleksid sa kuulanud minu nõu. Sellisel mõjutusil pääses valla pisaratevool surudes jalga kingasse töinas Liise valjusti. Luuksuval häälil kordas ta südantlõhestavalt. Viimaks katkestas Mölder teda pahaselt. Aga võib olla ka veidi heitunult. Oled sa hull? Praegu südaööl? Ükskõik kas või südaööl minu Brosne unista, kui veel. Muutunud olukorras paistis rajuilm talle väga mõjurikkana. Oi mulle nuuskida. Aga issand jumal, Leese ole ometi mõistlik. Ma ei saa tõesti leppida sellega, et sa jooksed nõnda minema, mis ütleksid, inimesed ise ei hoolinud sellest, mis ütleb, et inimesed tema ei, palun ei öelda midagi. Tema kohta pole kellelgi midagi öelda. Tema olevat veel kord aus tüdruk ja mitte sugugi niisugune lubatu, kui teda võib minna rahus. Kuule Liise, jäta rumalus. Ütles Mölder. Sa ei lähe siit kuhugi, ma lähen oma tuppa, lukusta uks, kui soovid. Sellistel tingimustel tehti rahu. Liis oli igatahes nii viisakas Etti lukustanud ust. Möldre heitnud otsekohe sängi. Ta istus toolil seni, kui kustus ähmane küünlatuli. Loiult. Kuid häbenedes mõtiskles ta selle üle, millise ootamatu pöörde oli võtnud see lugu. Kiise paistis talle uues valguses. See oli tõsi, mis ta ütles? Ta oli viisakas ja aus tüdruk. Milline õigus oli temal mõelda teisiti. Vahel tundus selles tüdrukus midagi väljakutsuvat, nagu tookord tollel lõikuspuu vääril, kui ta seisis viljast longus õunapuude all, sirutas palle käsivarsi päikese poole ja näis ütlevat muiates. Võta mind, kui julged. Kuid kas tema ise ei sisendanud seda tüdruku pilku naeratusse liigutu sisse. Tema oli süüdi Eliise salliste, ta armastas teda. Teispool seina lebas Liise surmväsinult oma sängis, kuid magamisest polnud juttugi. Selleks olite närvid liiga vapustatud, veri liiga erutatud. Ka tema mõtiskles juhtumist enda ja peremehe vahel, kuid süüdistamata ennast nõnda, nagu peremees süüdistas ise end otse vastupidi. Tema oli kõigiti väga rahul endaga. Ja peale sellist raiust, päeva uinus, veskinaid viimaks teadmisega, et ta oli lähenenud oma sihile tubli sammu võrra.