Alustada võiksid riiuga, kus ma oma poistega esinen, ütles veel Saarne paemuru, kui tänane saade oli alles kokku lepilises staadiumis. Nüüd on alustus käes, kõlab trio tšellole, klaverile ja tuubale. Klaverit mängib autor tuugatava pojad Peeter ja Mait. See pala on kirjutatud viis aastat pärast mu abikaasa surma ja tema mälestuseks kirjutatud. Ja kui me koos seda triot oleme mänginud, siis selle tühja koha on nagu täitnud see muusika. See tee on mulle endale väga südamelähedane. Väga suurt osa inimese elus mängib juhuslikkus. Ja tuleb välja, et juhuslikkus on ka teie elus väga suurt rolli mänginud vist juba muusika juurde asumisel. No nii see on, kui ma nii oma lapsepõlve tagasi mõtlen siis üks niisugune tõesti õnnelik juhus oli see, et mind millegipärast ei pandud kooli esimesse klassi vaid ema arvas, et oh las tüdruk olla veel rohkem lapsepõlves ja laskis lugema ja kirjutama, õppida kodustes tingimustest ja kooli, läksin alles teise klassi ja sedagi teiseks poolaastaks, nii et ma olin hiljaks jäänud. Poolteise aasta võrra. Tundub, nagu tähtsusetu juhus on minule küll olnud määrav isegi iseloomu kasvamisel, sellepärast et ma algul olin ju lapsena siukene, uljas julge tüdruk. Aga kui ma sinna sattusin juba kujunenud kolleks teise klassi õpilased poolteist aastat koos olnud. Ja siis ma olin esialgu väga üksi ja väga arg, väga mitte seltsiv. Ja ma võiks isegi öelda, et eluks ajaks on midagi sellest jäänud minusse, mida muidu võib-olla ei oleks olnud ja aastaid-aastaid ei seltsinud klassiga kuskil alles kaheksandas üheksandas klassis, siis siis ma võtsin nad omaks, aga kas teie kodu, kust tulite, sinna kooli oli külalisterohke, meil oli päris külalislahke kodu ja ema oli tore perenaine. Isa küsib, räägite perekonnas, siis ma võiksin öelda, et isa oli omamoodi täitsa isemoodi koju. Meil Eestis, ta õppis mäeinseneriks selles mägedeta Maal, mägedeta maa jaoks. Ta oli Mageewcas ja Jozovkaz Donbassis praeguses selle tõttu ma sündisin, ma keevkaz. Siis ta tuli tagasi Eesti ja esimene eesti mehi, Kukruse mägi on nii-öelda minu isa käidud, tehtud ja ja, ja teine loodus ümberkujundus, see oli Maardu järv paisutatud ojast. Seal oli ka isaga süüdlane. Isa elas nähtavasti küllalt vanaks ja ta suri 92 aastaselt. Kas teie kodu oli muusikalembeline ja kas te ise tahtsite hea meelega hakata muusikuks? Juba sel ajal? Klaverit meil kodus ei olnud. Isa armastas laulda emaga, mõneti aga oli kombeks, et lapsed ikka midagi peaksid õppima, siis neil jääb vähem aega ulakuste jaoks ja ja niisiis otsustati, et ahlasels õpib klaverit ja Cretu paneme siis joonistama. Õde Gretja aga. Kas teil oli kalduvusi ulakusteks? No küllap oli tüdrukutel aiale tavaliselt. Ei küllap jätkub ikka kõigeks, lend oli ka vend sai siis rohkem reaalhariduse ja selle tõttu võib öelda, et ka klaveril juurde asumine oli omamoodi juhus. Ja siin jällegi vahetevahel mõtlen, kui on niisugune enda kriitika kuidagi liigselt hakkab valdama ja siis tundub, et ei ole midagi head korda saatnud, kas ei ole valealale sattunud ja niuksed mõttetoast käivad läbi, siis just näibki, et, et siin on tegemist juhusega. Vahel ma olen õele kade olnud, et tema sai teha niux toredat asja nagu maalimine, joonistamine. Kuna mul endal jäi selles osas muidugi vajaka õppimisest, kuigi natuke püüdsin ka midagi saavutada, siis sellest kujunes välja fotograafia kino lõpuks need värvilised, tead mis omamoodi asendasid siis seda puudujääki ka joonistamiseks, olidelga heaga. No minu meelest on kerge joonistada portreed. Ja mina põhiliselt tegin seda kooliajal sel kujul, et ma joonistasin kinostaaride fotode järgi endale terve kogu siis ei olnud mul vaja neid hankida, ei olnud vaenedes midagi maksta, võtsin mõne fotolaenuks ja nüüd ma nägin seda nagu hoidnud, et on kodus terve kollektsioon endisi filminäitlejaid, seal. Seal Harlovi. No need olid nii hulk, praegu ei tule meelde kõiki Grethe karbam ja nii edasi selleaegseid. Teie õpingud algasid juba küllalt varakult, 30.-te aastate keskel vist kuskil hakkasite alguses just pedagoogiks ennast ette valmistama. Ikkagi algul mõtlesin ainult klaveri peale aga siis tuli kunagi 37. aastal ma pidin ütlema, professor Gustav Ernesaksaga ta siis veel ei olnud, professor, tema tegeles kooli muusikaga oli niisugune eriala praegu liimilist muusikapedagoogika, siis oli koolimuusika ja ostis sügisel Nendele õpilasi. Ja siis küsis ka minu käest, kas ma ei sooviks hakata õppima. Ja ma vastasin nüüd õppimisele paati valmis, sest hirmus huvitav on. Mida rohkem õppida, seda, seda põnevam on elus. Aga kooli muusika see sõna mind küll hirmutab, kas see kohustab äkki hakata õpetajaks, andsin lubaduse olla hoolas õpilane. Tingimusel et ma ei pea hakkama õpetajaks. Loetlege, nii see ei läinud. Ometigi, nii see ei läinud ja vahepeal oli ka täitsa võiks öelda küllaltki pime juhus, konsultatsiooniklassi sattumine. Professor tockman asendas Meie harmoonia õpetajat Adolf Petrot. Ja otsustas anda armuliseerimiseks meeskoorile laulu muslaseks. Ma olen sündinud siin, mängin teile esiteks selle meloodia katkendi igati tuttav viis. Ja, ja nüüd esitan selle meeskooriseades nii nagu see omal ajal sai kirjutatud. Kui ma selle loomingu järgmisel tunnil liising professorile siis ta sõna tõsises mõttes võttis mu käe kõrvale koos selle tööga ja viis Artur Kapi juurde ja ütles, et ma tõin sulle uue õpilasnii, lihtsalt sellekski. Aga pärast kooli muusika lõpetamist, see oli 39. aastal tuli koju kiri. Õpetajate seminar teeb teile ettepaneku tulla muusikateooria ja üldklaveri õppejõuks meie kooli just see asi, mida ta ei tahtnud, just see asi, mida ei tahtnud ja küll ma keerutasin seda kirjad käes. Noor inimene ei olnud lihtne ära öelda niisugust pakkumist ja seda söandanudki. Ja nii hakkas peale tõesti 39.-st aastast kuni 74.-ni, see on 35 aastat järjest. Uskumatu. Kas mäletate oma esimest seismist õpilaste ees ja kuidas te ennast tundsite? Mäletan, et see oli kohutav, oli õpetajate seminaris. Ja ma läksin sinna uljalt. Tuljas nõukogud pidid alati pidi olema selle halva mängu juures. Ja ütlesin, et lubage tutvustada. Mu nimi on Els Aarne. Selle peale tõusis otsekohe üks noor inimene püsti. Väga rõõmustab. Nimi on seenior, relvik ja ma siiski kohe reageerisin, võtsin paberitüki, kirjutasin ta nime üles, nii ütlesin palun, järgmine kesti kõrval on ja siis nad tutvustasid ennast. Nii et see on tõesti jäänud kogu nimega ja see esimene kohtumine. Aga seoses tööga hakkasite ikkagi pedagoogiametiga ära leppima. Seda võid teine paremini öelda, kas oli aru saada, kuidas ma sisemiselt võbisesid komade juurde tondi tulin süsteerite ka üks mu õpilasi. Seda me ei tundnud mitte kunagi, aga ma tean, et me natukene kartsime teid, te olite väga teravate ütlemistega. Kui midagi oli halvasti või midagi teile ei meeldinud, siis õppejõud võib olla kuri. Või vihastada. Aga kõige mõjuvam vahend on iroonia. Nii et ma olin irooniline õpetaja siis kui vaja oli. Nii et kogu aeg oli siiski näha, missugune teata, distants, see ilmselt peabki olema õppejõu ja õpilase vahel aga alati ka väike hirm, mis paneb siiski tööle. No vot siis on hea Siinkohal üks nii-öelda joonealune täiendus. Meie dialoogis jäi välja toomata üks kõige olulisemaid elsaarne pedagoogitööst. Ma ei ole kohanud ühtegi muusikateooria õpetajat kelle õpetussüsteem oleks olnud temaga samavõrra loogiliselt üles ehitatud. Tema juures õppida oli äärmiselt kerge ja materjali võtsime omaks ilma igasuguse vaevata. Ja küllap seda kinnitavad kõik, kellel on olnud õnn tema juures õppida. Teil on koguni kolmekordne kõrgem haridus. Viimane etapp oli siis kompositsioon, aga selle vahele jäi veel laver, seda tõps Theodor Lemba juures. Kuidas teil temaga klappis? Hästi võiks öelda. Ta oli. Alati heas tujus, nii et tema kunagi karjunud ega ei olnud ka irooniline, aga sel ajal mind juba klaverimängu huvitas. Ja muide ma võiksin öelda seda, et ma olin kas ühe aasta või kaks aastat kahjuks küll, ainult ka Bruno Luki õpilane ja Bruno lukk oskas eriti panna tööle. Nii et ma olin lausa vaimustuses tema just sellest metoodilist lähenemisest ja suhtumisest ja sellest, kuidas ta muusikast rääkis ja nii et mul oli eriti viljakas just see aasta või kaks, mis ma tema juures õppis. Kas sellepärast, et hiljem tõmbas helilooming tõid täielikult enda kütkesse? Ei saanud teist kontsertpianisti. Küllap vist ja küllap ei jätkunud lihtsalt vajalikult eeldusi. Sest see on see õnnetus, et et mul on küllaltki palju huvisid kõige mitmekülgsemalt asjade vastu, mis ühtlasi tähendab seda, et kogu see suhtumine nendesse asjadesse on mõneti pealiskaudne ja küllap mind rahuldas see, et ma sain kontsertmeistrina või oma tööde saatjanagi mingil määral seda klaveri mängu ja esinemist nautida. Aga teisest küljest niisugune küllaltki keskmise tasemega pianism, see pani kirjutama vahel natukene liiga keerukaid saateid. Nii näiteks praegu meenub Marie Underi laulule käik tuultes saate, seda ma praegu enam maha ei mängiks. Kast, eelistate vokaalmuusikat minule? Loomingu inspireerijaks on olnud kas mingi pilt või mingi meeleolupildi, no selle me oleme saanud kõige rohkem matkadest loodusest. Aga meeleolu sageli heast luuletusest ja minule on kujunenud täpsemini ühest luuletusest terve tsükkel. Nii et siin võiks seda nii võtta, et kõige Pealt ootamatult leian juhuslikult vahel mingi luuletusi, mis on nagu sädemeks. Ja mis kutsub sellest teost looma. Ja siis ma harilikult otsinud sinna juurde teised laulud, nii et kokku moodustaks mingi terviku. Antud juhul oli juttu just sellest käik tuultes Marie Underi tekstile. See luuletus, seal on kohati niisugune tekst, London paigaldus, seda prahti kõik, mis mõrane ja puder oleks minna minna, minna keset raju, kuhu, kuhu vastu kevad puhangule. See oli haarav, dünaamiline, see lausa kiskus kirjutama, aga sel ajal oli kaunis riskantne võtta lihtsalt Marie Underi luuletuse hakata kirjutama. Mis aastal see oli kuskil 50.-te aastate algul ja siis ma olin natukene nagu hädas, et kuidas nüüd teda siiski ära kasutada, vot see andis just selle sädeme. Ja nii tekkis tsükkel Aastaajad eesti luuletajate tekstidele, seal oli Marie Under, Debora Vaarandi, Muia Veetamm ja Anna Haava. Marie Underi tekstile kirjutatud laul kannab pealkirjakäik tuultes ja me kuulame seda Elsa maasiku esituses. Klaveril saadab autor. Teie tsükleid läbi väga suur loodusearmastus loodusehuvi ja kui mõtelda teie väga paljude Kiu liituvad enamasti loodusega, olgu filmimine, diapositiivide tegemine, joonistamine, mis veel? Seente korjamine, nihi teie praegusel kõledal Lasnamäel on vist selle loodusega väga raske kokku saada. Oi, sellest loodusest mu loo vahel hirmsasti kahju. Need armetukesed väikesed puud, mis vahel suvel olevat põua kätte ja sadade kaupa surevad. Siis korjatakse peenralt või või, või aukudest ära, pannakse sügisel uued asemele kordub male seal neljandat aastat ja see kordub aastast aastasse. Kas otsite praegu loodust, väljasku, Lasnamäed ka suuskadel? No igatahes see on väga tore, et Lasnamäel saab kohe ukse all suusad alla panna ja minna ja suvel jalgrattale asuda ja ja samuti kohe mingisugune matk ära teha. Nii et selles mõttes On on Lasnamäe kaunis looduse ligidal. Aga. Aga vähe on teda seal päris kodu juures. Järeldasin, et murud, need kõik lähevad enne umbrohtu, enne kui neist jagu saadakse. Nähtavasti inimesi ei jätku. Või ka hoolt ei jätku, ei tea, mis seal. On nii, aga osa loodust annab teile siiski luuletuste lugemine. Jah, aga ainult luuletustena, ma ei ole ka nendega täiesti rahul, vaid minu jaoks. Luuletus pluss muusika, mõlemad on nagu vajalikud. Ja kui ei ole head luuletust siis ei oska midagi peale hakata. Ja ja ainult luuletuse üksi jääb ka natukene tühjaks. Siin ongi jälle koht luule ja muusikaühenduseks. Nüüd veel üks tsükkel Vikerkaar. Seal andis sädeme laul, kuna see oli Ralf Parve tekstile. Esitajaks on Ivo Kuusk. Ega me. Öelge kõik huvialad mida te olete harrastanud. Kui ma selleks ei ole ette valmistanud nii et ma võin seal nii mõnegi ära, jääb vahele ja vahele jätta ja ei ja aga no kui nii läbisegamini hakata peale Fotograafia ballett, ma olen neli aastat õppinud lausa täitsa balletistuudios esinenud, draamateatrisse, isegi solistina muidugi balleti kirjutanud. Seal ta on? Juhuslikult ei ole. Minuga ei ole kirjutanud ka lasteooperit, mis oli kindlasti kavas. Vaat see on see õnnetus. Ees tundub rääk pikk. Aga vaatad tagasi, et mis sa oled teinud, sa oled maha mänginud selle elu. Nüüd on teil seoses pensionipõlvega siiski aega need asjad veel teoks teha. Eks näis, nii, kuid matka katkestasin loetelu. Ja siis tuli nutt Eesti esimestel talimängudel aastutavat 935. Juhuslikult peeti mind kinni mustamäe all, ma olin siis hommikul juba sõitnud umbes paarkümmend kilomeetrites. Ma armastasin pikki matku oma lõbuks, enamasti üksipäini. Ja öeldi, et kas te ei tahaks kiit kilomeetrit sõita? Võib ju ka siis, aga kahju, et mul oli see 20 kilomeetrit juba ära sõidetud, sain ainult pronksmedali. Nii et natukene ka sportlasena. Siis hakkasin õe kõrvalt natukene joonistamist õppima, siis hakkasin filme tegema. Oli kinoamatööride klubi liige, käin inglise keele keeltekoolis prantsuse keelt, õppisin prantsuse lütseumis. Et see ei tulnud juhuslikult, aga inglise keeles olen eluaeg suurt puudust tundnud. Noh võib-olla ei ole veel hilja alustada. Praegu ma olen siiski juba mõned aastad käinud seal. Siis olen käinud ka õmbluskoolis kaks aastat. No ega ei tulegi praegu meelde. Rohkem meiega kaastööd ajakirjandusele. Kui need asjad on nüüd hobiks nimetada. Saamatus kui ma tagantjärgi vaatan neid asju, siis ma kahetsen oma liigset järelandlikust. Sest ega head nahka sealt pole tulnud. Kodupiirides, mis veel? Olen roose kasvatanud suure entusiasmiga, kusjuures kunagi oli niimoodi, et oli 40 sorti roose tutvustades ma tegin nendest diapositiivid. Ja mida praegu nii-öelda koduaia rooside nime all on võimalik näha. Aga siis ma kolisin ära kõigepealt mustamäele, siis Kadriorgu ja lõpuks Lasnamäele. Ja roosidest on jõel jäänud vist ainult neli-viis tükki. Torti tegemine on hästi põnev. Tee on metsast mampliti korjamine, hästi põnev. Üldiselt tundub, et võib kõik teie harrastused viia ühe nimetaja alla. See on kõik, mis on seotud mingil kombel loomingulise momendiga ja selle loomingulise momendi. Ma leian isegi Üheteist üles. Seda ilmselt oskad neile väga loominguliselt läheneda pärast neid valmis tehes. Jah, aga minu meelest ongi igas inimeses looja ja iga inimene saab ka mingil alal olla loominguliselt meister. Nii et ma siin ei hinda ennast kõrgemaks kui mõni no näiteks kas või seasupikeetja, kui ta seda teeb meisterlikult ja, ja kui seal seal just seda loomingulist lähenemist siis pean tast lugu. Aga on jälle muusikaaeg. Jääb, mida kuuleme tsüklist kassikangas? Tsüklis kassikangas oli minu jaoks haaravaid luuletusi kaks. Üks nimiluuletus kassikangas Paul-Eerik Rummo ja teine Akardan. Mart Raudesitab, Heli Lääts. Nende. Kardo neeti. Raigi maski. Kastetsüklid koostate silmas pidades teema ühtsust, kui kontrastiprintsiip haarab No see oleneb tsükli iseloomust, näiteks vikerkaar, seal oli kindlasti seitse laulu ja seitse erinevat värvi, aga näiteks tsüklis lõputa laul on väga ühtlane. See mõte, mida ma tahan kogu selle tsükliga avada. See lõputa laul on samuti väga juhuslikult leitud, autoriks Helgi Pork. Kahjuks ma ei teagi temast muud midagi, aga see tekst oli määrav. Kust see oli ajalehe väljalõige? Vist oli, edasi siis praegu ei mäletagi. Ja, ja kui toredasti siin on see form eesti rahvaluulest juba tuttav, tule ülemöödunud varjude võrgume vahel tule. Ei, ei saa. Möödunu varjudest kasvavad sügavad jõed. Me vahele tule vaata, sügavad jõed ei, ei saa. Kuivanud jõgedest jäävad sügava torudne vahel tulesoovidest täid, aurud. Ei, ei saa soovidest täidetud orud möödunu varjudeks saavad Me vahele. Ja edasi jätkub sama tule ülemöödunud varjude võrgu Me vahed ja lõppu polegi. Jääb ei, kuni lõpuni. See tsükkel koosneb nii soololauludest kui toettidest, seal on üks naisseal üks meeshääl. Ja seda nii-öelda tsüklit, nii laulu esitavad Leili Tammel ja Hans Miilberg. Klaveril saadab Helju Tauk. Teil on veel üks laulutsükkel välja valitud ja see on ka jälle looduse lähedal. See vot nimelt need laulud, mis siin nüüd äsja kõlasid, need võiks omamoodi ka moodustada tsükli niisukese tsükli, kus teataval ajal natukene kontraste, milles on iga laulu puhul ise esitaja nagu see oli, ja kui see tsükkel nüüd praegu antud juhul lõpetada, siis siin selleks Numi luuletuseks on just järgmine. Selle luuletusega on niisugune meenutus. Olin puhkekodus. Shanis seal Armeenias kunagi aastate eest ja seal. Kuu, kus, kus parajasti hakkas olema kevad, aga mägedes oli veel palju lund ja suusatamine oli moes, jaga papp ja mina olin üks suuremaid suusatajaid. Ja siis oli mul üks armeenia noormees Ruuben, kellele ma siis ka suusatamist õpetasin. Me saime headeks sõpradeks. Ja kui nüüd minu lahkumise aeg kätte tuli, siis ta eelviimasel õhtul luges mulle prantsuse keeles järgmise väikese salmi. See on väikene, niisugune salmikene Victor jugo kirjutatud ja eesti keeles niisama lühidalt oleks vaid hetk, on aeg hetk, unelmaid, hetk, lootus teel ja siis head teed. On see tee omale hülge ja see on oma tõlge. Ma tõlkisin ta isegi vene keelde. Sellepärast et sellest neljarealisest pisikesest luuletusest tuli samal õhtul laul. Nii et järgmisel päeval siis nii-öelda jumalaga, jätul andsin mina selle laulu juba noodikujult Rubennile käte ja tänasel päeval. Muide, esimene juubel, kus ma vaatan rohkem taha kui ette. Ja alati on niimoodi, et ette vaadates tundub pikk elu ees veel ja, ja kavatsusi on palju ja tegusid on palju ja ja võimalusi on palju. Aga selja taga. Äkki tundub, et lapsepõlv oli äsja kogu elu oli äsja ja vaid hetk on aeg. Olgu see selle tsükli lõpulauluks, esitab selgi Sallo. Jaa, tšellot mängib Peeter Paemurru klaveril, autor. Me pidime rääkima juhustest ja eks neil juhuseid olla siit läbi ka libisenud üksjagu, aga. No vot ma võiksin veel täiendada, et juhuseid niukse momendiga, et kaugeltki mitte alati juhuslikult ei lange ühte autori maitse nii-öelda publiku maitsega või muusika valijate maitsega. Nii et siin ka mängib omamoodi juhus, vahest tempusid? Näiteks üsna hiljuti. No siiski mõni aasta tagasi ma võtsin osa lastepalade konkursist, väiksed laste klaveripalad ja suure huviga tegelesin klaveripalaga, mille nimeks oli konnad, proovivad kolmikhüpet. Seesugune humoresk tuli minu meelest täitsa toredasti välja. Kui ma selle enne ärasaatmist eelmisel õhtul järgmisel päeval oli siis esinemiste tähtpäev, seda palakest mängisin oma lastelastele. Nemad kuulasid huviga ja olid solidaarsed. Aga minia ütles, et aga kuule, kas sul ei ole see natukene liiga keeruline, lapsed armastavad harilikult natukene rohkem lüürilisi asju ja ja, ja veelgi lihtsamaid, et kas sa ei ole pakkunud üled? Läksin koju samal õhtul ja mõtlesin, et oh nüüd ma nägin mitu päeva nende konnadega vaeva ja nüüd tuleb välja, et on see veel liiga keeruline ja kirjutasin siis sealsamas ilma igasuguse vaevata lumehelbekeste ringtantsu minu suureks nördimus, eks esiks teks sellel konkursil tõepoolest lumihelbekeste ringtants sai rohkem punkte kui konnad. Ja vähe sellest. Hiljem koostati Leningradis sellest kogumik Eesti laste klaveripalu ja valiti just see lumihelbekesed. Praegu ma siis esitaksin teile, et mõlemad kõigepealt lumihelbekeste ringitants ja teiseks konnad proovivad kolmikhüpet. Soovin teile teie sünnipäeva puhul ja edaspidiseks üldse seda loomingulise innu jätku. Ja võib-olla siis mõtlete kee nüüd oma harrastuste vahel kirjutada ka ballett ja ooper lastele. Tänan väga, julgen loota.