Ma lihtsalt laulan oma lihtsat viise. Ei sõnu tundmatuid Marentas ja kujutlegi vaimu, kõrgensiisi, kui kodus kuskil kõrgusi ei tea. Kui Sadalu rahus voolav jõgi ja rannik, õitsev rukkinurm ja linnatänav vabrikute müügilaul valmi kaera suve vaikne sull. Pikk sügisaeg vil kustub minutina päev üürike, kui kurblik loobumus. Järel talveööde lume, sina taas kevadine kaunis joobumus. Mu värssidele annab mõtet sisu ja melanhoolselt rüütlibikalist. Inimkonna piin ja eluisu. Kui väikse inimese väike risk võib olla. Ning maailmadele fenny sõimeks kui on ka kandleks kodutuulele maas lihtsast, sest mu laulus lihtne tõde ning ärivara kehasele kalm Kodanlikul ajal ilmus Eestis keskmiselt kümmekond luuleraamatut aastas. Sõnastades inimeste suhteid ajaga tõendasid luuletajad oma vastutustunnet rahva ja tuleviku ees, igaüks omamoodi. Püsima on jäänud põhiolemuselt eesrindlike taotlustega luule mis rikastab ka tänapäeva inimest. Ühiskondlike murrangutega seoses aktiviseerub eriti teema inimesest oma ajas ja ühiskonnas. 20.-te aastate lõpus, 30.-te alguses majandusliku ja poliitilise kriisiperioodil. Esinevad ajasuhted küpses realistlikkus vormis tasa kaalukamalt ja suurema su kästiivsusega. 30.-te aastate teisel poolel. On olulisemaid fašismi hukkamõistmine ja mõtisklused inimkonna saatusest teise maailmasõja künnisel. Eesti luulekultuur tõusis vaadeldud ajajärgul mitmeti loomulikuks ja puhtaks muutus eesti värss, otsiti uusi treenimisvõimalusi. Oluline on areneminega laiuti, sest silmapaistvaid tõelise individuaalsusega luulemeistreid kasvas sel perioodil märksa rohkem kui eesti luule eelmistel arenemisperioodidel. Kuulame, mida on selle perioodi luulest meenutada Ellen niidul, Jaan Krossil. Millisena meie siis omalajal tajusime või nagu öeldakse, retsipeerisime seda Eesti 30.-te aastate luulet sina hiljem mina juba nii-öelda selle luuletekke ajal. Nojah, minu teadlik luulelugeja iga algas tegelikult vast 40.-te aastate sees, aga selle materjaliks oli ikkagi seesama 30.-te aastate lõpu luule. Mõtlejanarbujaid. Narbujad olid sel ajal tõesti ilmutuslik nähe minu jaoks väljaspool arbu jäid, oli üheks niisuguseks luuleelamuseks minu jaoks avataktik sellele samale seeriale, mida. Ma kogesin hiljem. Oli juhuslik kohtumine august Panga luulega, kes ju oli hiljem siis üks nõndanimetatud arbujaid suisa anga puhul oli minu peamiseks tähelepanekuks ja avastuseks ja elamuseks mis hiljem Alveriga nii tippu jõudis. See, et keelematerjali valitsemise NUT, kus oli varasema eesti luule taustal Vahest suits ja ja Under muidugi välja arvatud keele valitsemisnõrkusele erakordne. Jah, minu elamus oli nagu seesama, ma olin enne noore plika Anna lugenud küll Underid hoolega ja suitsu. Olin lugenud ka Kärnerit, Merilaasi ja, ja Alveri juurde jõudes tekkis niisugune tunne, et keelega on võimalik kõike väljendada, et seal on niisugune kergus ja pingsus, mis tekitab lendutõusmise tunde. Ma mäletan, kui subjektiivne ja täiuslik nimelt teostuselt tundus mulle see pisikene Pine Alveri luuletus kõlab nii. Maailma saatust alati vaekausil määrab gramm kateedrist, hullupalati on ainult väike samm ning tugipuu Tanööritasinud kannab kiikuv traat vaid siis, kui käed ei pöörid. Tasul kõrgus, akrobaat, hoop kaugele ei ulata. Kaljusse lööb prao kõik oma teras sulat. Ta käiks noolt, eks, tao ja nii edasi. Tase ja, ja sulg kerguse, süntees. Halvem. Jah, see oli selle aja luuletustes tõesti väga toredasti tal. Ma mäletan ühte elamust, mõistusin tudengina kunagi kirjandusmuuseumis, lugesin Betti Alveri luuletuskogu käsikirja, tõsi ja mis ei olnud sel ajal ilmunud üksikud luuletused, sellest olid ilmunud ja jõudsin luuletuseni lehekuu lumi, see tekitas niisuguse lummalise tunde, et ma lihtsalt pidin oma oma töö pooleli jätma ära tulema, et selle selle luuletuse üle mõelda. Ma esimest korda tajusin, et sõnadega on, on võimalik luua niisugune pastellelamus, kus sõnad ei seisa eraldi, vaid kuidagi katavad 11 sulavad ühte mingiks täiuslikuks tervikuks, mis tekitab ühe niisuguse niisugused meeleolutunde ja mõtte, mida, mida teiste sõnadega lihtsalt ei, ei saa ära seletada. Seal kõrval siis merilaas oma maastikustunud meeleoludega. Mööda oli küll väga loetud minu kooliajal kõik kooli tüdrukud jalutasid mööda Kadriorgu ja tsiteerisid üksteisele peast. Kersti Merilaasi, meetrite viisi ja, ja see on niisugune unumatu elamus, et kui ma esimest korda Kersti Merilaasi ihusilmaga nägin, siis mul läksid põlved nõrgaks ja nutt oli tehase. Mul on üks väike luuletus, mis kannab pealkirja kolm poetess ise on kirjutatud nüüd 1947, niisugune mõnevõrra algaja rikk, tema võib-olla mõnes suhtes on aga harras suhtumine. Kolme luuletajannasse on siin siiski nagu sõnastuse leib, soe käsi, mis mu silmad võlukaevul maailmaküllust nägevateks pesi. Lai jõgi, mille bit Oresk sell laevul kontuurid üle helgib, sügav vesi, laul, eluiga, hõõguv ridadast on, uuris leidude suur aardekast ning ise joobunud värvest säält oma rikkusi järvest tulevast mu meeli toidab tema pillav rõõmus ema oma last. Mul olgu kanda pidurüü või leinariie. Mu südames on temal koht. Marie. Õnn, mille pisar on niisama ehtne kui liblikal, kes kuulab muinasjutulill, tume õiene ja roosa Lehtne mis härdub kiiresti ja naerab rutt, too hea maa ja noore rohu harras ihk. Pilv tuules kahisev küps viljavihk, kuumad joogid vereks ja helisevaks Teriksnedge pihk. Pilk teab, miks veidi valus ja rõõmutsevis jalus rännukihk. Rustiiksaid ning idüllilist versti käin lauldes teie reipal saatel. Vaim kõrvuti iroonia oma õega hinged selgust igast kolmuv järvest. Sentents, mis ikka üllatavad tõega kullist, targem on ja peenem hirvest keel kord kui marmorkord, kui portselan, kust voolab mõtte sädelev fantaan. Kui oleksin maneerlik ja küllalt kavaleerlik don Huan, siis teaduski, et külma üksnes ülikülma pilgu saan. Maa austaks siiralt auväärtkepike D ja suudleks teie puhast lauk. Ma hea meelega nimetaksin veel kahte niisugust meest, kes mulle kuidagi avarduse andsid. Üks oli Sütiste, kes oli väga paljus Nende eelmainitud niisugune vastanud väga vaba, omas vormis, kohati natukene hoolimatu aga samal ajal reportaažlikku lt värske, oma parimates luuletustes väga nähtav kuidagi äärmiselt ja Sütiste olime värs report ERR-igapäevasest elust, kes tõi selle iga päevasuse lõhnu ja, ja värve mingisugusel meeleliselt tajutavalt viisil raamatuisse ja lugejaisse. Ja teine talle suhteliselt vastandlik nähtus, hirmus kokkuhoidlik sõnastuses, epigrammatiline, metalselt vermitud lühikeste luuletuste mees ja samal ajal omal viisil ka ühiskondlikult tollaseid ohtusid huvitavalt teravalt välja ütlevad mees, oli Heiti Talvik. Ja arvujate hulgast on ju tegelikult võrsunud meie tänase luule põhitalad ütleme, Mart Raudkuulus ka arbujate hulka, Betti Alver, Kersti Merilaas, Paul Viiding. Eesti kutseteater sündis 1906. aastal eesti poeesia harrastus hoopis hiljem umbkaudu siis, kui tegevust alustas Siuru rühmitus. Poeesia lugemise ettekandmise esimeseks teoreetikuks ja pedagoogikas oli meil Elise Kevend, kes 1900 seitsmeteistkümnendal 18. aasta hooajal korraldas näitemängu ja ilulugemise kursuseid Tallinnas. Eesti luule silmapaistvamaid populariseerijad. Näitlejate esimesest põlvkonnast on eelkõige Liina Reiman kes Lydia Koidula luuleõhtutega saavutas suure menu ning oma ajastu poeetidest luges tihti Marie Underid, Henrik Visnapuud. Omamoodi klassikaks ja ületamatuks näiteks aga jääb Eesti NSV rahvakunstniku Hugo Lauri plaadistatud ja lindistatud Gustav Suitsu kerko Kell esimese põlvkonna meistritest ei tohiks aga unustada Ants Lauteri Juhan Sütiste loomingu mehiseid esitusi. Eriti tema interpretatsiooni maakera pöördub itta. Kõigi esitajate põlvkondade põeteesiks tundub olevat eelkõige Marie Under kelle loomingust tegi Voldemar Panso koos Betti Alveri luulega etenduse hinge tul noorsooteatris kuuekümnendail aastail. Betti Alveri luulet hindas kõrgelt Voldemar Panso, kes poetess ist oma portreede raamatus on kirjutanud. Kergekäelise külluse foonil saab tundlikult tajutavaks, mis tähendab suurt luule. Mida tähendab luuletaja emissioon ja mida tähendab Betti Alver. Just tema ise on öelnud. Tähtsad mõtted riisuvad rahu, segased sumbuvad mõnusse, tähtsamaid aga ei mahu kunagi sõnusse. Marie Underi loomentiimsusele Kesukestiivsusele on väga lähedale jõudnud just Viiu Härm poetess, näitleja oma paar aastat tagasi koostatud luulekavaga. Kõik on ju ime. Väsimatu luulelugeja õpetaja on meil aga Karl Ader, kelle tõlgenduses võime tihti kuulda August Sanga, Gustav Suitsu, Juhan Sütiste loomingut. 60. aastal said luuleetendused meil aga laia leviku ühe näitleja õhtust kui esimesest luuleetenduse Pääsukesest. Üldse tuleks nimetada eelkõige Ellen liigeri menukat luuleõhtud Tartu Ülikooli aulas kus põhiraskust kandsid jällegi Marie Under, Gustav suits, August Sang ja Kersti Merilaas. Meie tänase teema ühe omanäolisema poeedi loomingust ja nimelt Johannes Barbaruse luulest on noorsooteatri väikeses saalis etendus multiplitseeritud inimene käsitletavas perioodis on ka hulgaliselt poeete, kelle loomingut Me küllap arva esitame, kas pole see nii, näiteks Jaan Kärneriga tema imeliselt pildi rikaste looduslauludega tema ajaluulega, mis on ju mõister omaette. Deemonit lokkas suvine õrnamaania v? Metsa laulis turteltuvi jõgi maja ees kaasa helises Su hinki, kuhu pistsid pea rõõmsalt rõkkas ringi elu hell ja hea. Ja sa püüdsid jooksujalu päevi haljust poolt lilli, liblikaid ja kalu, avarus ja tuur. Sina surest, suvi, sinus kadus kõik kui liiv. Kõlama jäid sügis, Winus, mets, järannali. Aga sulle kaasandsid laulu, päikest, vett ja saab kogu talve kantsilt põues kevadel. Vähe tunneme ja kuuleme noortzemperit ka Kersti Merilaasi, Ilmar aadancet, kavis napput, Heiti talvikut ja Paul Viidingut. Kuid lootkem, meil on häid lugejaid ja on head luulet. Ja küllap me jõuame ka kunagi siis luulekassettide koostamisele periooditi. Meister esituses.