Me tegeleme täna selle niisuguse püüdmatu ja ja, ja õrna ja lennukalt raskustunde kaotanud ja armastusväärse ja kauni Frocooga enne, aga kui me võib-olla temast hakkame nii lähemalt rääkima tekib küsimus, millest selline sõna on võetud, mis see tähendab ja miks selline sõna selline termin on valitud ühe suure stiiliperioodi tähistamiseks. Termin ise pärineb õieti ornamendi motiivi nimetuses rokkaist, mille aluseks oli konnakarbi motiiv ilmselt konnakarp oma võsukeste kapriissed kontuuridega meeldis selle sajandi maitsele. Ja aitas üldse kujundada välist stiili, mis inspireeris kas ka ühtlasi oma ilusate õrnade värvidega, paljude virvendavate pärlmutritoonidega andis selleks inspiratsiooni ning näib, et see sõna üldse rokokoo väga hästi aitab määrata seda stiili juba koketse kõlaga, meenutab ta natukene nagu kellukese helinat. Meenutab nagu mingi portselanikõla. Ta juhatab juba meeleoluliselt peaaegu selle sajandi, siis need on ka natuke tsiteeri, natuke tantsisklemise sõnu, oma kõne kõla poolest tehislik, ka tõenäosus, noh, jah, vaevalt et need olid ehtsad konnakarbid seal nüüd kõik kindlasti ikkagi järel, aimates ainult lihtsalt nii nagu väga palju asju selles. Sõnas on tunda nihukest kunstlikust täiuslikkust, nagu vist on, vist on ta ka stiilile omane. Ja kui me rääkisime siin mõnda aega tagasi varukist sellest mässavast ja, ja tormilisest ja tugevast ja kõikil liikuma põnevast väga jõulisest ja samal ajal pidulikkust ja suurejoonelisest stiilist ja rääkisime tema seosest ka prantsuse kuningakojaga ja apsalutistliku monarhi, aga siis tekib küsimus miks siis barokk nüüd järsku läks üle rokooks. Kuhu jäi siis jõutaotlus? Eks ta oleks väsimese nähe, nähtavasti tundub nii, et et baroki kandnud prantsuse apsalutism ole kuidagi oma oma jõuressursid ära raisanud. Seitsmeteistkümnenda sajandi jooksul ja 18. alguses. See. Ajastu suur süva lõbus oli sel ajal. Kodanluse rikastumine, kodanluse ise teadlikustumine. Valitseva klassi aristokraatia aina suurem võõrdumine, realiteedist vastuolu süvenes. Kui kujutleda võiks niisugust niisugust vilja, mis näeb välja nagu, nagu õhupall siis võiks võiks öelda, et vilja küpsemisega kaasnes tema kasv. Pinge ja tema välispinnal suurenes järjest välispind nagu õhupalli oma muutus järjest õhemaks, aga ühtlasi järjest odavamaks. Umbes nii vististi. Ma mõtlen, et, Kui prantslased doteerivad ise oma oma kuu alguse umbes aastasse 1720 või selle ümber me peamiselt siin prantsuse nähetest vast räägimegi võimelistest kõigist stiiliperioodidest. Just Rocoon on just kõige kõige lokaalsem jah. Ja prantslased nimetavad vahel seda aga endale üldse kõige iseloomulikumaks stiiliks kogumit. Jah, no see on muidugi üsna enesekriitiline märkus nende poolt ja võib-olla mitte päris põhjendatud, aga aga nõnda tehakse täiesti ja. Siis üheks niisuguseks lähti sündmuseks kolivististi päikesekuninga Louis Neljateistkümnenda surm 1715. aastal. See oli sündmus, mis tolleaegsed Prantsusmaad ja tema vaimsus orbiidis liikuvat Lääne-Euroopat väga sügavasti puudutas. Lui, 14. valitses ju tolle aja keskmisegi põlvkonna jaoks juba unusta unustatud aegadest saadik ja tema kui, kui päikesekuninga, kui tsentraal kujuga oldi, nii harjutud et, et tema, tema kustumine tähendas äkki väga järsku muutust. Aga elu oli, oli tema tema elupäevil valitsuspäevil tõesti koondunud meie ajal vaevu kujuteldaval määral esinduslikkuse ja kuningakoja ümber tsentraliseerimise vajas. Kogu see tolleaegse kõrgkihi. Elu oli, oli niisugune õukondlik alaetendus ja see Järjest tühjemaks järjest ebasiiramaks muutunud sest kõiges suuremate ühiskondlike vastuolude pinnal püsiv niisugune konstruktsioon. See osutus pikapeale sisemiselt tühjaks ja kui siis, kui, siis 1715. Lui äkki äkki suureks osutus siis toimus mingisugune niisugune suur vabanemine. Tegelikult oli, oli päikesekuninga surm ühiskondlikult laiades rahvahulkades mitte ainult, vaid ka tema lähedases kõrgaristokraatia õige õige tervitatud nähtus. Riik väsinud riik oli pankrotis. Ma ei oska täpselt öelda, kui suur see summa nüüd nii nüüdisaegse ostujõu pinnalt on, aga 2000 miljonit Liivrit oli riigivõlg, suur. Äkki seesama Terzai, mis oli olnud omal viisil maailma keskpunkt Range sümmeetriline see oli paik, kust paketi paketti maamõisates paketi äkki avastatud isikliku idülli äkki avastatud võimalus elada intiimset elu. Aga võib-olla seal on ka seda, et kui veel seitsmeteistkümnendal sajandil oli põhjust kogu selle värised toreduse ja sellise uhke säraga kuidagiviisi nii oma jõudu demonstreerida võib-olla nüüdse sisemine vastuolumuutus juba nii suureks, et isegi nagu nähtavasti ebateadlikult ei olnud enam mõtet seda isegi enam taotleda ja siis oli juba parem tõesti tegeleda ainult iseenesega, lasta minna nii, nagu läheb, väga läheks võimalikult meeldivalt. Ja nii igalühel ega ka nii vastuvõetavat ja. Aga kas selle kõrval ei ole siis ka kuidagi midagi sellist, kas rahvalikumat või või, või ka jõulisemalt minna laskvat või kogu seda? Murrangulist siiski mõistvad kas või isikliku keelu nurjamineku plaanis, eriti niisuguste kunstnike seas käis ikkagi elu teravamalt. Kas või vastu tahtmist, Ki tajuvad, kui kõik teised inimesed. Võtame luuletajad näiteks. Kuuline luule on küll vaevalt vaevalt nii. Sügava traagikani kuskil jõudnud teda on, on alati ikka valitsenud püüd elegantse kergusega traagikast üle saada ja traagikat serveerida kui huvitavat mängu. Mis aga puutub puhtumiseks rahvalikku joonde, siis see on mitmeti mitmeti, küll rokokoo muudelegi muudelegi kunstivormidele üsna omane, kuigi see on jälle rahvalikkuse mäng teatud määral. Kui pärast seltsimees Pihlap räägib meile kujutavast kunstist mõnevõrra, siis, siis me kuuleme selle kohta. Ma loodan, toredaid näiteid võiks mainida paari luuletajat, kes esindavad niisugust niisugust rahvalikku natukene huligaanse hetki. Elegantselt rämedust värsis need on kaks, kaks prantslast. Keda, keda on mõnevõrra on, on hiljem edasi arendanud eestlaste lugejalegi pisut tuntud, märksa hilisem, muidugi mitte neuropokolaneberoshee. Üks neist on banaar, aga. Iseloomulik mees, mitte enam prantslane, keda me, keda me siin täna natukene kuuleme, on nende vaimu sugulane Põhjamaade rokokoo Ko. Niisugune musternäidisrootslane Carl Michael Bellmann. See. Omamoodi nii mitte spetsina. Ma söandaks öelda, seal võib olla ülepakkujale omamoodi geniaalne šassoniee improviseeria jooma rahulik, elas aastail 1740 kuni 1795, tema laulud väidetakse kõik olevat niisugused pool vintis päised improvisatsioonilist, tema enda viisidele või tema tema paneelile lähedastele, mujalt laenatud viisidele. Võib-olla et tema muusika kohta. Seitsmes Tauk ütleb meile veel mõned kompetents. Raske öelda seda tunne pähe. Ja pealegi muidugi pole ju väga kindel, kui palju neid nüüd tõesti kõik on tema loodud nii palju kui siin selles meie kättesaadavas saamatukeses neid meloodiaid oli näha, ka neid on õige, paljusin. Nad küll väga rokoolikud ja nendes, kui me kuuleme seda, mida laulab laulja ja sellest, mida mängitakse, instrumendid tuleb selline omamoodi vastuolu, sest muusika on ühtse Mineurocohoolikult kerge, taan hõljuv, taan peen. Ja sinna juurde, noh, me kuuleme kohe, millest kõnelda. Tunaeile valminud tõlkes. Aga ikkagi, mismoodi siis elati, milline oli see raam, mille sees olid inimesed, millise raami nad muidugi enesele lõid, millised nad siis olid ise, kuidas nad tundsid mismoodi nad suhtusid üksteisesse ja pärast ka kunsti? No kõigepealt püüdsid seda vabanemistunnet väljendada ka olustikus ja suurt esindusliku barokklossi versais hakati kutsuma koguni aadli kasarmuks, mis näis neile niisugusena kõleda ja külmalt esinduslikuna ning selle asemel uueks niukseks. Ehituse ideaaliks sai väike, eraldatud maamõis, väike residents kuskil looduse keskel, kus ühe suure õukonna asemel nagu tekkis palju väikesi õukondi juba vähema hulga inimestega. Ning maja põhiplaan muutus väga tunduvalt suure esindussaali asemel, mis barokkhoones alati oli nii keskne keskkorrusel tuleb nüüd palju üksteisest eraldatud ruume. Peamiseks valitsevaks ruumiks on Buduaari salong, kuhu just väiksema seltskonnaga saab koguneda. Mööbliesemed isegi lähevad palju mugavamaks, tekib terve rida uusi mööbliliike. No kasvõi näiteks niisugused mööbliliigid nagu diivan, mis võimaldab enam mitte esinduslikult istuda, aga võib ka pooleldi nii lamaskleda. Ma väga mugavaks uueks mööbliliigiks peetiga kummutid. Mööbel ise muutub üldse kergemaks ja kohandatakse nagu rohkem elamiseks, sest barokklossis oli tihti mööbel ainult muuseas mööda seina ääri paigutatud ning pidi mõjuma suur tühi, lage ruum. Nüüd siin vastupidi, on mööblil ikkagi elamiseks istumiseks, lavamiseks, selle keskel olemiseks oma kindel tähendus. Ning muidugi sealjuures manis vorm siluett on kõigil niisugune kapriis selt looklev, sest looklev joon, spiraalne joon, see on ajastu ideaal. See muudab kõik tooli jalad kõveraks. Lauajalad, kuid isegi ulatub välja kostüümi, nii kasvõi naise kostüüm-ile. Lai seelikuosa meenutab nagu korvi ja kutsutaksegi panjeeks ning annab nii hästi paisutatud jooneiga ahenevad ja paisuvad vormid vaheldumisi sageli ebasümmeetrilise paigutusega. See on ideaaliks herilase pihkus kohutavate pingutustega. Nojah, sest näha oli selle nii hästi laia seeliku kõrval, siis pidi just piht kontrasti moodustama ning teiseks siis ise ärasuseks oli erakordselt sügav dekoltee, mis kindlasti meenutab selles niisugust frivoolsed iseloomu ja hakkas ikka rohkem ja rohkem ka naise jalg seeliku alt ving vilkuma ning sama tähtis kui riide hindia ilu oli kindlasti ka kandmise oskus ning kandma pidi teda just säärasel, et kõik need niisugused detailid, see laiade puusadega paisutatud poldistiku õõtsumine sügav dekoltee, ava Alt, vilkuvad jalad, kõik mõjule pääseksid nihukse mängleva kerge künnakuga käimine sinna juurde. Ja seda kõike, mis dekortees nii-öelda puudu jäi, see kaeti siis juuste arvel selle võrra paisust ainult kõrgemale. Jah, eriti sajandi lõpupoole paisus see täiesti fantastiliste mõõdeteni, kus daamid pidid pea pilla aknast välja panema. Muidugi niisugune soeng saavutati paruka abil ja öeldakse vaat üsna juhuslikult selle peale tulnud, et üks daam olevat kunagi oma soengu täiteks oma särgi pannud ja siis järjest rohkem esemeid hakati sinna täiteks sisse panema, kuni soeng kasvas nii peast, kõrgemale. Üldiselt. Laenatud karvastiku kuluni perekonna piirides püsis tasakaalus, sest samal ajal kui naiste soeng paisus aina fantastiliseks, muutus. Hannes jälle ja lihtsustus, meeste parukas, tunduvalt parukas barokinias, erikujuline, võimas baroki parukas, mida me veel aeg-ajalt näeme, näeme inglise filmides kohtunikkude peas. See kadus meestel kiiresti. Ja, ja parukas muutus varsti üsna tillukeseks siledakeseks. Kusjuures siis need lokikesed, mis järele jäid, need, need pisteti erilisse, tikitud kotikesse, krabu nimelisse kotikesse ja varsti juba Roku teisel kolmandal aastakümnel hakkas levima meestel aga kogu see kombinatsioon ise, nagu me vastavaid piltidelt hästi mäletame oli üsna üsna tagasihoidlik. Ja alati muidugi lihtsalt juurde, et see oli vajalik ja praktiline, niimoodi kehtijat, juuksed, patsi seoti. Moe sona jah, praktikas tagant ja vaata, ongi suure parukaga ega tahes, oleme mõningal määral brokko renessansi, jamadopeeriti soengute ja sinna paigutatud kilukarpidega üles juba elanud. Õieti temast juba üle saanud. See oleks olustik. No kui natuke rääkida muusikast sinna juurde, mis tookordse torustiku igal pool saatis, sest kõikjal salongides valid klavessiini nemad oma, noh, väga nii, päriselt kaunistatud kujuga sobisid sinna nagu üks sama hästi viimisteldud ja veetlev mööbliese nagu sõrmani kummutki või, või sekretär oma salalaegast ja õhetavate ja peeti armastuskirjadega seal sees. Seal musitseerib väga palju ja väga armastati näitemängu teatavasti väga palju tihti seda ise. See muusika, mis läks nii kahes liinis aristokraatide juurestada põhiliselt õuel mitmesuguste lõuedel ja noh, juba kujuneva kodanluse juures see, need kaks liinid lähevad võrdlemisi lahku ühelt poolt selline võrdlemisi enesesse sulatud suletud ooper, ballett õue pidustused ja teiselt poolt järjest rohkem inimestele lähemale. Avalikud kontserdid Noorajatakse juba Inglismaal. Seitsmeteistkümnendal sajandil, aga Prantsusmaal uue sajandi esimesel veerandil. Ka see kunst nii nagu demokratiseerub ja muutub kuidas öelda, nii lihtsamaks, omas mõttes suured vormid kaovad. Ta läheb vähemaks mitte eriti tihedamaks selle juures sõit, mis, millest me rääkisime, eelmine kord, need tantsud, nende najal kasvavad edasi uued vormid, samuti meelelahutuslikud, samuti väga kergelt võetavad muusika, mille juures võib vestelda, mille juures võib kõik mida teha ja vahepeal ka kuulata. Samal ajal aga on siin terve rida päris uusi ja põnevaid jooni. Kõigepealt nähtavasti ollakse tüdinud sellest üsnagi siiski mõistusega jälgitavast üsnagi keerukas polüfoonia, siis öeldakse, et kõrval sellest väsinud on vaja lihtsamat. Väga oluliseks muutub üks meloodia ja teised taanduvad teda saatma lihtsaks armooniliseks taustaks. Me olime jõudnud-jõudmas ja jõudnud homofooniliste stiili Polifoonilisest. Edasi. See meloodia peab olema laulev, räägitakse, et kuulake, kuidas laulab inimene nõndaviisi mängitega instrumentidele. Klavessiin ei ole just mitte eriti tänulik instrument küll lambalt mängimiseks, aga kuni uue haamerklaveri. Nonii, mõjulepääsemise, nii ka selle sünd on 18. sajandiga algusega seotud. Taotletakse taga klaveril süüdiosadest, nendest tantsudest saavad kas väiksed programmilised miniatuurid kellelegi roosa pearätik või, või kellelegi hele juuksepats või või samal ajal väiksed žanri pildikesed viljalõikajad, äratuskell, looduspildid. Aga sealt edasi veel järgmine samm hoopis eemale programmist. Me jõuame klassikalise muusika kõige tähtsama vormi sonaadi sünniaja juurde. Üheks tähtsamaks nendest varaste sonaatide kirjutajatest, mis küll võrdlemisi erinevad meie praegusest või tähendab, ütleme klassikalisest Jonaadist on Domenico Scarlatti väga kuulsa itaalia ooperite looja Alessandro Scarlatti poeg. Palju temast teada ei ole, tema elu oli vist üsna seiklusrikas. Itaalia linnad reisinud mitmele poole Euroopasse ja lõpuks sport. Lissabon Madriid üle elatud, maavärisemine üle elatud tulekahjud nähtavasti hävitasid palju sellest, mida ta kirjutas. Sellest on säilinud ainult osa ja sedagi on üsna palju üle 500 harjutuseks nimetatud väikese sonaadi. See on mees, kes ise mängis väga hästi klavessiini. Kui nad kohtusid koorditaalias endale ikka siis nii nagu see oli ikkagi kombeks sellel ajal veel eriti varem. Nad võistlesid omavahel, kumbki neist juhtus väga suure lugupidamisega teineteisesse. Üksmeelset tunnustati küll Endel paremaks Oreldajaks klavessiini suhtes, aga vist päris selgusele ei jõutudki, kes neist siis oli parem klavessinist. See Scarlatti kõigepealt oma sonaatide tonaalse plaani poolest ja selle poolest, et baroki ühele mõttele parukis on üks juhtiv mõte väga tugev, kõik allutatakse sellele. Sellel ajal aga rokokoo ajal juba hakkab eos kerkima teine mõte, ta on sageli väga lähedane, sageli isegi peaaegu sama muusika, mis esimene juhtivteema. Aga kõigepealt tonaalne kontrast edasi, ka juba sisuline materjali line kontrast loovad eelduse sonaadi sünniks. Vaid selliseid sonaate on Scarlatti väga palju kirjutanud ja neid võib pidada tolle aja klavessiinimuusikavõtete ja võimaluste omamoodi entsüklopeediaga. See on väga nõudlik pianistile, tohutu suured hüpped üle kolme oktavi, mida kaua aega ei julgetud, alles listi. Nii julges uuesti nii kaugele minna istuvate kätega mäng, ta hakkas samuti nagu Bach kasutama pöialt, mida varem klavessiin juures ei kasutatud. Kõikvõimalik, keeruline akordika ja muud sellised huvitavad stressid väga palju, Stakaato võtteid. Väga palju uut ja samal ajal väga suur lähedus rahvamuusikale nii Itaalia omale kui ka mingisugusel määral muidugi hispaania rahvamuusikale. Võib-olla me kuuleksime sellest muusikast Taivo peaski esituses kahte sonaati. Selles muusikas on väga palju nii siukest itaaliapärast hoogu. Tema teoseid kutsuti kõiki, ükskõik kui läbipaistvad ja kerged nad nii oma raskuse poolest ka poleks olnud. Kutsuti prio muusikaks, seal täis elurõõmu täis päikesepaistet ja samal ajal oma ylemineku lõikudes, kui me seda kuuleme, on siin v selles regulatsioonis, mis lakkamatult piinad, keerleb ka küllaltki palju veel lähedust Varokile. Aga see kõik on nii peenendatud, kergendatud ja lisaks on see temaatiline materjal siin nüüd kõigepealt väga tantsuline. Selline lihtne lennukas, mitte eriti probleemitsev. Niisugune see rokkmuusika oligi nüüd edasi. Mozart selline suurkuju, nagu ta on ja tuntud kui Viini klassik, on omapärane helilooja selles mõttes. Ta ühendab eneses väga palju kõigest sellest, mis üldse sajandi muusikas on talle juba õige noor veel või ta voliveregia noor, kui ta kontserdireisidel läbi käinud Saksamaa, Pariisi, Londoni ja tagasi jõudnud Pariisi, kui tema ise juba uhked poeg võiks komponeerida improviseerida ükskõik millises moese käibel olevas laadis. Selles mõttes ta õpib igalt poolt Machi poegadelt itaalia ooperimuusika kantot, seda võrreldamatut, ilusat laulust. Ja kui tõsiseks, kui inimlikult sügavaks ka Mozarti muusika ei läheks teatud niisugused kalansse sajandid, jooned jäävad temale ikkagi omaseks. See kergejalgne tantsulisus, need kenad kummardused, need väiksed ohked meloodialiikumises jäävad ka siis, kui Mozart on juba nii läbinisti jõudnud oma klassikalise stiiliperioodi. Võib-olla me siis ühest sellisest süntees muusika näitest võib-olla kuuleksime Mozarti flöödikontserdist esimest osa, mille esitavad Samuel Saulus ja Vaike Vahi See on väga veetlev ehk moodsardikse tõe ja naljasegu väga rokoolikult öelda üht ja sedasama asja väga mitu korda, nii nagu see oli kombeks ka tolleaegses vestlus laadis mitte seda kord niimoodi kurtega tõsise näoga ja siis selle peale kohe väga armsasti naeratada. See on Mozartile ju kui niisugusele nähtavasti väga armastusväärsele karakterile muusikas üldiselt, aga omale, ega see, mis puudutab flööti, siis flööt oli selle aja nähtavasti lemmikinstrument. No selline pehmekõlaline laulev küllaltki intiimse tämbriga väga suurte, isegi tolle aja kohta, kui flööt ei olnud sugugi veel praeguse aja tehniliste võimaluste nii välja arenenud küllaltki suurte võimalustega võimalustega instrument. Temal võis mängida just samasuguse kerguse ja samasuguse, noh, olin aga võib-olla nii nagu need veed, mis nendest PKS siledat dest ja väga kindla raami hakkasid nüüd nii parkides vaba loodust järele aimates, parkides ning kenasti käänukalt ja üksikute põõsaste ja puude vahel lehteni vabalt ringi voolama. Ja selles mõttes ta kuidagi visioni ajastuga rohkem seotud, võib-olla kui ükski teine instrument. Sest just sel ajastul hakkasid pargid vabaks muutuma sellest ranges sümmeetriast, mida barokk peale siis inglise park tekkis? Ja, ja siis, kui juba rockis oli, kõik oli nii heleda ja tumeda, väga tugevatel kontrastidel, selles muusikas nagu me näeme, on põhiliselt kõik hele, kõik on päiksepaisteline, kõik on valgusküllane. Ei, nähtagi jäi tahetagi näe kuigi palju, võib-olla paha või sünget või ähvardavat või ühesõnaga kõike, mis kuidagiviisi inimest tema heas äraolemises võis kohutada. Eks see nii ole, vis kujutavas kunstis ka. No ja värvide maailm muutub eriti ja rock kokku nagu üheks iseloomulikumaks jooneks ongi just värvide õrnus ja samal ajal väga palju poeetilisi ja mitte poeedilisi nimetusi üksikute väga peente värvinüansside määramiseks. Kui näiteks barokil oli jõuline sinine vahel isegi punane mustade kontrastide nii välja läks, siis Roku tunneb ainult kõige õrnemaid värvitoone, murdes sinise tingimata mingiks helesiniseks taeva, siniseks või rohelise, mingiks herneroheliseks. Väga palju, isegi hallikaid nihukseid pärlivarjundeid kasutades nimetab tades vahel mõningaid toone Londoni suitsuuks või kui pruunikate toonidega tegu on, siis vähem poeetiliselt kirbu kõhuvärvi pruuniks ja Nietzsche skaala on väga lai ning mõningate eni maalijate kohta räägitakse, et nad ei armastanud pintslit pesta. Et ühesõnaga lasi kõigil värvitoonidel lõputus hulgas seguneda ja sellega saada väga pehmete üleminekutega värviskaala. Selles mõttes see pilvendav jääb püüd valguse poole ja see nähtavasti vajadus õhu järele. Ja need heledad toonid, see kõik on kuidagiviisi kuskilt kaugelt ennustab meile 19. sajandi lõpul välja nii ilmunud impressionismi, kuigi me oleme sellest tegelikult veel väga kaugel. Need ennustused ikka kätkevad kuskile, need on raske avastada tagantjärele me oskame neid niite pidi minna allikate poole. Aga ajastus endas ei, ei tajuta seda edasiarengut. Kui interjöörist rääkisime siin rokokoo interjöörist, kui ühes nii kõige iseloomulikum Ast ajastu elemendist siis siis üks interjööri paratamatu asi vajab, vajab rohkem puhul toonitamist. Mu meelest on ju niisugune skulptuuriga käes üks tavalisemaid võtteid, Literatuurseid võtteid panna, monumendid kujutatavale isikule kätteese, mis teda karaktoriseerib. Ja kui me niimoodi kujutleks skulptuuris ütleme. 16. sajandi inimest, siis temal peaks vist olema käes, ütleme kompas maadeavastaja seitsmeteistkümnel sajandil peaks olema mikroskoop. Ja 19. sajandil võiks olla üks ajaleht ja meie sajandi inimesel võiks võiks monumendi soplil olla peos minu pärast telefonitoru aga aga aga peaks olema Käspeegel. Sest peegel on üks rokokooajastu paratamatu atribuut. Ja tingimata paigutatuna kamina kohale. Paigutatuna jah, kas või kamina kohale paigutatuna ruumi mitte selleks, et, et rõhutada ruumi, ranget sümmeetriat, sümmeetrilist perspektiivi, nagu vististi seda barokist tehti vaid, et lihtsalt hajutada seinu, muuta ruum kuidagi ebamääraseks. Tuhandeid kordi. No ja ruumis peaaegu ei tunnegi üldse seda konstruktiivset elementi, see on absoluutselt varjatud kuskohalt sein lõpeb, läheks üle, läheb tihti ruumi, põhiplaan on koguni ovaalne, niimoodi, et niukseid lõikuvaid seinapindu me selles üldsegi ei. Ja peegel on kindlasti paigutatud nii ja seda ruumi illu soolsust nagu veelgi tugevdaks ning samal ajal ka muidugi peegel hea nii vastu peegeldada arvukaid lühtreid, mis sel ajal moes olid. Tingimata ka mõni klaaslühter sihukeste suurte lehte lehekujuliste ripatsitega, mis siis valguse mängu eriti nii laiali pritsis ja nagu seda nihukest hästi mitmekesist hajuvad valgust ja värvimängu veelgi omalt poolt nagu suurendada aitas. Ja Mozart on minu vähemasti kui võhiku jaoks ka ikka üks üks peegel, peeglite mäng muusikas suurelt osalt. Peeglis mõnikord on väga tõsiselt inimene näinud ka iseennast aga see on juba veidi hiljem. Ei kuulu meie praeguse jutu alla, jah. Ega see peegel ei ole ka ainult ainult rokoolase edevuse jaoks olemas, see on kahtlemata kajastub peegli harraste kajastav peegli harrastus mingil määral niisugust niisugust edevust välispealiskaudsust, välise sillerduse harrastust, aga küllap sellesse sellesse huvis peegli vastu ja iseenese vastu selles peeglis. Küllap sellesse kätkeb gaseerukukoliivikene, mis viib just selle ajastu kirjanduses, kus õieti kirjanduslikud suurteosed, puhtrocupoolised puuduvad. Ometi süveneva psühholoogilise huvi ja eneseanalüüsi poole, Prokokoon vististi niisuguse korrespondendi kirjanduse pihtimus kirjanduse ja üldse niisukese süveneva psühholoogilise Pisi vormi ideaalajast või, või pigem ütleme, tekki ajas. Pikaajaliste, ja ja kui siin kõneldi peeglitest ja sellest taotlusest vältida nurki ja samal ajal anda edasi midagi jätkuvat, mis ruumikas või seob üks omavahel. Huvitav, et see, mis minu puhtroko koolika muusikas ja muidugi ka kui sisekujunduses kaunistused, kõikvõimalikud, aga peened kaunistused muusikast peen tehnika, põhiliselt väga läbipaistev, väga habras. Siis need kaunistused, need lõpmatud drillerit, grupp, betod ja kõikvõimalikud neid on kümneid liike ja tänapäeva need on, pealegi pole raske mängida. Need kaunistused on, loodi selleks, et siduda klavessiini, kustuvad kõla, et ka vältida nurki, meloodias, et kõik asjad nii nagu noh, nagu peeglis kantakse edasi ühelt teisele omapärase erilise ahelana ornamentika, mis hiljem muutub järjest laulamaks ja lõpuks kujuneb aluseks klassikalise muusika Siguratsioonile. See suhtumine muidugi, kunsti oli tookord küll nii erakordselt pealiskaudne, võib-olla ka sellepärast, et muusikud olid kõik nii väga omast käest võtta, nii kinni makstud. See oli suhtumine kui meelelahutusse, selles mõttes on päris huvitav võib-olla paari sõnaga kõnelda ooperist. Teatavasti see on aeg, kus ooper on nii väga moes, kus ooper Naapoli kooli näol elab üle oma esialgset, suurt kulminatsiooni ja kogu selle suure sära tohutu Kirtooslikkuse Welcanto nende võimsate lavastuste juures. Siiski oli publikuhuvi võrdlemisi katkendlik, brokko loosides on fotode järgi selline raske eesriie, mida on võimalik ette tõmmata ja hoopiski mitte jälgida seda, mis laval sünnib. Publik võis tegeleda kaardi või mõne muu mänguga. Päris traditsioonilisel ajal ooperis serveeriti jäätist ja et siis noh, laval ei oleks midagi väga olulist veed lemmiklaulja poleks lavasid, sellel ajal läks teisejärgulise laulja esituses aaria, mida päris ametlikult nimetati jäätisaariaks. Ja samuti noh, tookord ei olnud. Naise positsioon ooperis oli väga kõikuv, isegi paavst võttis vaevaks seda asja nii käskkirjaga ära näidata. Et kui naine pühendub nii elukutselisena laulmisele ja esineb ooperis, siis on tal sama raske jääda vooruslikuks kui sellel seltsimehel, kes läheb jõkke ja samal ajal ei taha oma jalgu märjaks teha. Ja sellepärast teatavasti ju sellel ajal kuni 1805. aastal Napolion selle ära keelas, olid moes kastraadid. Nad tundsid ennast. Nonii, juhtivatena juba koolist peale olid neil paremad tingimused, sest nende hääl tuli väga hoida, see oli suhteliselt veel kergem ära minema, kui tavaline laulja hääl. Ja nemad, olles ära laulnud oma hiilgava ja kõiki vapustanud aaria välja võtnud omad kõrged ja tohutu pikad noodid, kuna neil oli selja peal ka erakordne hingamine välja koolitatud siis nad tundsid ennast laval nagu kodus, nad ei läinud ära, nad sõid seal apelsini ja jõid hispaania veini. Ja siis ootasid aegadega, kuni nad said uuesti tähelepanu keskpunkti asuda. Kas rääkida veel midagi kunstist, aga võib-olla peaks rääkima üldse sellest, et kogu selle aristokraatlikus juures siiski hakkab järjest suuremat rolli mängima, kolmas seisus? Nojah, see on kolmanda seisuse esilekerkimise sajand, olgugi et Merokumad nimetame viimaseks õukonnastiiliks siis samal ajal selle kõrval hakkab sündima ka kodanlikkuva mentaliteediga kunst, kus sageli niis natuke, mis on olustikulisema laadiga, kus kujutatakse kolmanda seisuse elu, aga kus tihti just moraliseerival tendentsile on väga suuri osatähtsus. Õpetlikul tendentsile tuleb valgustussajand. Valgustus sajandit ma ei tahaks küll hästi selle klemmiga aegu ja ma ei tahaks teda piirata ainult õpetlikus tendentsiga. Kuigi muidugi kuigi muidugi valgustussajand on, on sisuliselt hästi vastuoluline nähtus sest see niisugune mitmetigi kitsaltaristograatne oma vormides tänapäeva jaoks mitmeti pentsik rokokoo Ko on ometi see see vaimsust, millest valgustussajand teda ümber organiseerida, lahti raputades ja temaga vaieldes välja kasvab. Ja, ja niisugune niisugune mees, keda, keda kultuurilugu üldiselt peab ju kaheksateistkümnendas ei, tähendab rokokoo sajandi nii tähiskujuks nagu polder. Üks üks valgustussajandi alasid on tegelikult oma elulaadi kõigis üksikasjades üpris progokoolik, härra. Selles mõttes on, on see valgustussajandi elementide ja rokokooelementide suhe 18. sajandil küllalt komplitseeritud nähe. Kõik see, mis, mis valgustussajand kirjanduses näiteks suurt lõi, see on, on ainult oma autorite, niisuguse vaimse ja füüsilise lapsepõlve kaudu rokko Kuuga seotud. Et kuna see oma oma nii ajalukku edasipürgimises juba juba on, on prantsuse revolutsiooni ettevalmistus ja kuigi seda suurelt osalt sajandi keskpaiku ja teise poole algul veel tegid, tegi, tehti rokko koolides salongis siis on see oma tähenduselt juba juba uue ajastu. Avaldus. Kui palju meil veel siin ruumi on? Kuidas ma oma selle kuuleme, seda ei tea takesega näitakesega tulen siin-seal siin üks väike leidva päris ehtsat kääri. Volbri kohta on öeldud, et et tema oli niisugune mees, kes evis võimet teha kõik, mida ta puudutas kristalselt läbipaistvaks. Ma tahtsin täna väikest proovi teha, kas see ka mingil määral tõele vastab ja võtsin Volteeri kogutud teoste 50-st köitest ühe juhusliku köite. Avasin selle esimeselt leheküljelt ja mõtlesin, ma teen väikese proovi. Kas see lehekülg pakub midagi tänapäeva lugejale ja kas see mingil määral iseloomustab seda oreooli mehest, kes kõik, mida ta puudutas, muutus kristallselgeks. See oli Holtheri raamat. Karl 12. kohta Rootsi kuninga Karl 12. kohta ja eessõna, mis kal kaheteistkümnendat üldse ei maini, vaid puudutab teisi küsimus ja selle eessõna, esimene lehekülg. Ma teen katsetada teile serveerida. Leidub üpris vähe valitsejaid kes pälvivad omaette raamatut. Asjata haarab õelus ja meelitus peaaegu kõigi vürstide järele. Õige klapil arvul on lõppude lõpuks meid, kelle mälestus säilib. Ning see arv oleks veel hoopis väikesem, kui mäletataks kõigi seast üksnes õiglasi. Valitseja yks, kellel on kõige enam õigust surematu, seal on neid, kes on teinud inimestele midagi head. Nõnda mäletatakse Prantsusmaal, ükskõik kui kaua Symaaga püsib hoolt, mida Lui 12. oma rahvale osutas, andestatakse Francois esimesele, ta suured pahed kunstide laste nimel mille lisaks Tauli õnnistatakse Harri neljanda mälestust, kes sai oma päranduse kätte tänu võitudele, aga ka tänu andeks andmistele ning ülistatakse Loui Neljateistkümnenda hiilgust selle tõttu, et ta toetas kunste mis Francois, esimene oli lasknud võrsuda vastupidistel põhjustel mäletatakse halbu valitsejaid, nagu mäletatakse uputusi, tulekahjusid ja taude türannidel heade kuningate vahel asetsevad vallutajad, kui nad seisavad lähemale esimestele. Neil on kõmisev kuulsus, kõik tahavad aplalt teada nende elu tühiseid üksikasju inimeste kahetsusväärne nõrkus, et nad vaatavad imetlusega üles nende poole, kes on teinud kurja suurejoonelisel viisil. Ülejäänud valitsejad, need, kes polnud silmapaistvad ei rahvusega sõjas ning kes pole tuntud ei suurte vahedega suurte mooduste poolest ei pälvi mälestamist, sest nende elu ei paku eeskujusid ei matkimiseks ega teisiti tegemiseks. Neile piisab kohast ajastu kronoloogilises tabelis. Aga meie täidinud kirjutamismaania jõudnud selleni, et mõni politsei on vaevalt jõudnud silmad kinni panna, kui publiku ujutatakse üle köidetega, mis pakuvad tema memuaare, juhtumusi, tema elust ning anekdoote tema õukonnast. Ning selliseid raamatuid sigib juurde niisugusel arvul, et inimene, kes neid loeb, elagu ta ka 100 aastat vanaks ei jõua läbi lugeda sedagi, mis on kirjutatud üks Euroopa ajaloo kahe viimase sajandi kohta. Kihk teadvustada tulevikule tähtsusetud üksikasjade kribu-krabu ning takistada sel moel sajandite pilku jõudmast üldise tähtsusega asjaolude nägemisele. Tuleb nõrkusest ülimalt omane inimestele, kes on elanud mõnes õukonnas ning kellel on olnud õnnetus mängida seal mingit rolli avalikes asjus. Need inimesed teavad õukonda, kus nad on elanud kõige suurepärasemaks. Iial on olemas olnud kuningat, keda nad on näinud suurimaks monarhiks üldse ja tegevust, milles nad on osalenud kõige tähtsamaks asjaks maa peal. Ning nad kujutlevad, et tulevik näeb seda kõike nendesamade. Nii tähendab. Samal ajal kui rokokoo niimoodi Kujutas endast stiilis ühte ülistus debasümmeetriale. Nii võiks vist öelda, kui seltsimees Pihlak sellega lepib õieti ja, ja kui seesama poolt leer teda nimetab, nimetas. Pisiasjade sajandiks setude pütites, samal ajal see sajand oli siiski üsna tähelepandav kuigi nende tähelepandavate suurte suguste progressiivsete saavutuste suhe selle aristokraatiat päritolu koolise õie lehestikuga seal ümber on, nagu, nagu me näeme üsna üsna keerulist laadi. Üks omapärane joon selles valgustus sajandis. See oli, kui me võime öelda, et, et 20. sajandi esimene pool kodanlikus maailmas oli mõnes mõttes ju Eakamad inimesed meie seast mäletavad, see oli mingil määral niisugune Krügeritaja ja stabiskide aeg, aferistide periood, siis suur, seiklejate üsna omapärast aforistlikude kujude osatähtsus 18. sajandi kõige koolisematel aastakümnetel on päris silmapaistvas ja selle dada koorub lahti selle selle valgustussajandi kummaline nisugune. Kummaline mahajäämus paljudest aspektidest, samal ajal kui sel sajandil. Tõuseb õhku esimene 1709. aastal, esimene esimene sooja õhuga täidetud õhupall, kui avastatakse hapnik, kui Franklin avastab piksevarda, siis samal ajal põletatakse Euroopas veel viimaseid nõidu. Küüt on 26 aastat vana, kui Saksamaal põletatakse viimane nõid Kaljostro üks selle sajandi kõige fantastilisemaid seiklejaid lööb kokku pööraseid varandusi ja mitte ainult seal kaugel selles päris Euroopas, vaid siin, perifeerias, meie külje all miitamis lööb kokku pööraseid varandusi igavese nooruse eliksiiri müümisega ja vaimude välja kutsumise ja vaimude demonstreerimisega. Niisugune üpris kahepaikne nähtus, on see, see valgustussajand ka oma oma oma elanikke, oma kodanikkonna, oma rahva maailmapildi poolest. No siis tuleb kindlasti rääkida ka selle sajandi eksootika harrastustest sest näiteks kunstis tarbekunstis ja käisid sellel sajandil terved hiina lained, kus avastati hiina portselan. Seda veeti tohutul hulgal sisse, jäljendati seda ning igas niukses esinduslikkus. Paleest pidi vähemalt üks Hiina tuba olema Nende inglise pargis väike, kus looklevad ojad olid hiina Hiinati järgi aimavad Sillakesed ornamentika vahel eksootilisi loomi vahele. Nii et eksootika oli ka vist üks iseloomulikke jooni sellele sajandile. Hiina vaimustus oli küll üldine kude, portselani mainite, et selle alkeemia juurde veel üks, üks kriipsukene tõmmata, eks ole, hiinlaste hiinlaste hiilgavad saavutused, portselanist toodi Euroopasse, Euroopas nähti pöörast laeva aastakümneid portselani taasavastamisega, sest portselani valmistamise tehnoloogia oli Hiinas saladuseks ja siis lõpuks avastas selle selle Euroopa portselani. Kunagi 1710. aasta paiku. Üks vaene alkeemik alkeemik, kes oli õukonna alkeemik saksi kuninga juures ja istus kuninga isikliku kontrolli all vangikongis ja pidi valmistamisel kulda, valmistus ja valmistada kulda kuidagi saanud valmis, aga muuseas minnes salaja, kuna ta ise teadis ka 15, sest kullast välja ei tule, tõi katseid portselani valmistamiseks ja siis portselani sai lõpuks valmis. Niimoodi oli, oli siis õukondlikult finantseeritud suur teaduslik keemia alles alles ühte jalga pidi alkeemia kütkes ja kõik see see teadusnõidumisega tõtt-öelda pärissegi. Siin ei tule. Vabandame kõikide ees, me kuulutasime välja, et me pakume ka filminäiteid kujutavast kunstist, aga kahjuks me ei saanud seda filmi nii, et seda täna ei tule. Noh, ja siis ma lihtsalt pean ümber jutustama, mis seal filmis näidata taheti ning üheksa nihukeseks keskseks kujuks või mis õieti nagu rokokookunstihingeks on selleks oli kunstnik vatu, kes väljendab üldse väga hästi ka selle sajandi vaimu ja selle sajandi olemast kunstnik, kelle lemmikteemaks oli mitmesuguste kalandsete pidude kujutamine niukse pargipuude nõtkete okste varjus kus on kujutatud ilmselt neid teravmeelset vestlust, nii nagu Ta väga rafineeritud vestlustest paljudki tööd kannavad pealkirja kimbatus, kapriisitseja, mis räägivad umbes noh, selle vestluse iseloomust ning vaata ühtlasi ka noh, selle sajandi nii lüürika kandjana unistaja kunstnikuna, kellel alati nihukse mänglevate süžeede taha jäi kõlama nagu mingi nukker noot mingist lõpu lõplikult saavutamatust ilust, mis oli nagu elust kõrgemal kaugemal mis tema maalidelt maalidelt nagu läbi kajas ning kahtlemata kavatoo, kui üldse selle sajandi ilusa värvikultusekandja Muidugi leiab kujutavas kunstis kajastamist kaasa kolmanda seisuse ideaalid kunstnik Shar Taani kaudu kes on poetiseeritult andnud edasi väga ilusaid stseene perekonnaelust, sealjuures vahel kerge muraliseeriva tendentsiga kujutades. Söögipalvet võis olles paljude köögitüdrukud pesunaise kujutaja, see, millest 19. sajandi realism oleks teinud mingisuguse sotsiaalse tragöödia, näidanud, kuidas vaene pesunaine kuskil niukses urus on ühiskondlike suhete ohver sellest vatoode väga mängleva, ilusa või Shar tähendab väga ilusa mängleva stseeni, kujutades ka kõige raskemat tööd mingigi tüllina. Nii et ikkagi selle sajandi niisukene habras sära on läbi kogu kunsti tutta. Ta tungib ka buumelisse ooperisse, mis sünnib samuti juba sellise lihtsa inimese pinnal kasvab väljalaade mängust, tungib tõsis ooperivaatuste vahelistesse vahemängudesse lõpuks ise seisud kujuneb. Noh, teeb läbi suure võidukäigu asi, jõuab Pariisis peaaegu sõjani koomilise ooperi ja tõsise ooperiaustajate vahel. Ajalehed on täiskirjutusi. Ka filosoofid võtavad sellest võitlusest innukalt osa, muuhulgas ka portaar, kes nagu võib arvata, Ta on koomilise ooperi puutsest, armastab ise piitsutada teisi ja küllap ka naerda, kui teised piitsutavad. Ja samal ajal ei, seda kindlasti mitte ja aga ta pidas ennast nii targaks ja küllap vist oligi, et see ei ulatunud temani vähemalt ise armastada. Ja samal ajal kõiges selles on jah, vaat samasugust kergust rõõmu ikkagi muretust, nii nagu nendes arvukates divertismentides nendes arvukates Serenaadides ja kassatsioonides, millega marsity kallima akna alla, et rõõmustada seal õhtumuusikaga ja ühte sellist divertismenti vorme, millest hiljem ja üsna varsti kasvab välja. Kasvõi klassikaline sümfoonia kuuleme nüüd Trio esituses Lille Randma, Mati Kärmas ja Toomas Velmet, Mozarti divertis, meil üks tema 31-st Hea. Kujul mere kuulsime nii, nagu seda kindlasti 200 aastat tagasi. Kuna teave itaalia keeles tähendab lõbustuste ja meelelahutus. Kahes moodsates kümmekond aastat noorem ja kümmekond aastat ka elas kauem itaallane Luigi Bakeri ele elu Sadale meeldiva tänase teavitus neerudega, kuna tema maa sata pärast mitmesuguseid töökohti lõpuks Hispaaniasse. Kuna ta kirjutas paljudele õuedele, sai elamusi suureks austaja Friedrich, teine esineda seal haue Vabariigis, mees, kes nähtavasti noh, Hispaanias elades eemal revolutsioonimeeleoludest, jaga sajandi mõtetest ja selles mõttes ei päris ehtsalt väga armastusväärsed väga elegantselt jaga lapsed ropagoolikuks, nägisime teine tema piirisõnalist osa. Rabapuuga ei jää täna mitte ainult 18.-sse sajandisse. Haige ja võib-olla veel paar head sellest kui vaikse muusika elab edasi ka meie seal on need, millest eriti 20. sajandi prantsuse muusikat, muusikud tundma suurt huvi just selle aja muusika vastu, eriti austades Francois peal lääni ja Ravo loomingut ja sellel hommikul õnnestus. Nii on kirjutanud otseselt seda muusikat nagu meie aega ülekandes seda oma vaatevinkli kaudu, andes sellele ja liikumist ja harmoonilist pipart juurde, lisades DSC, Darrell saablee ja paljudki teised. Rawell kirjutas oma klaveritsükli Kuperäni haud. Õige rasketes tingimustes lööduna esimesest maailmasõjast. Ja parajasti juht tagasitulnuna teda enne ei võetud sõjaväkke, kuna ta kaalub kaks kilo liiga vähe ja liiga väikest kasvu pärast ta sai hinna nii haiglasse pärast ka autojuhiks pidevate seda koormust ja seda pinget vastuda jäi haigeks, tuli jälle ära ja ainukeseks lohutuseks nohja selleks pinnaks, mille najal edasi elada, oli töö. Kuni 1916. aastal asusite kirjutama. Operaali muusika nii pinnal ja samal ajal sidus selle taga meie ajaga. Kõigepealt ta katsus prantslast prantslaste ja mis tähendab seda, et isegi ütlevad kõige ehtsamad, mis neil on meelde tuletada. Ma katsun, neid võib olla innustada ja samal ajal ta pühendas igaühe nendest kuuest osast siin ühele oma sõpradest kes oli langenud juba sõjas, muuhulgas ka viimase osa väga käinud Eestil ongi abikaasale, kes samuti oli sõja ohver. Oleksime siis nii CD dateerida kooperali jala Velli loomingust. Puma süüdist, Kuperjanovi haud, saake prelüüdi ja tantsu For lääni esitab mardileiba. Kaks väikest muusikateost kindlasti Jevgeni väga populaarset menu, Etti seda hooajast Ühte armastatumaid tantsudest, mille Louis 14. tõi 1650. aastal õukonna tantsuks, mille lüli viis ooperisse ja balletti, mille Kuperään tõi süüti, mis jõudis sümfoonilise muusikasse, kus ta siis Beethoveni juures kasvas üle Scertsogs. Aga me ei kuule teda mitte nii, nagu seda kujutas pokkeriini vaid nii, nagu seda laulavad meie 20. sajandi kõige ehtsamad muusikamehed. Noored. Ja meie tänase tõmbo akordiks ühtlase sillaks järgmisse stiili õhtusse. Klassitsismi kuulakem, Mozarti kantaati päikesele.