Mozar vasar alasile löö. See ei ole. Kuid aja nostalgia, vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere, algab kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on siin stuudios Mihkel Kunnus ja Urve Eslas. Tere, Urve. Tere Mihkel. Räägime täna kirjandusega ajakirjast värske õhk, mis sai 10 aastaseks, mis tähistab oma kümnendat sünnipäeva juubelinumbriga, mis meil siin samuti laua peal on ja ka ajaleht Sirp räägib värske rõhukümnendast sünnipäevast. Aga enne, kui me jõuame värske rõhu ja noorte ja kirjanduse ja noortekirjanduse ja kõige sellega seonduva juurde, vaatame, millest üldse tänane sirp, räägib Urve, sul on see juba siin nagu tublil koolilapsel ilusti. Ei eks ma olengi selline tubli koolilaps. Kõige huvitavam mulle tunduski see värske rõhukäsitlus Jürgen Rooste poolt, aga kuna me selle juurde nagunii läheme õige pea, siis ma alustuseks võib-olla juhiks tähelepanu sirbi juhtkirjale mis kannab pealkirja tagasi alguses ja mis räägib ühest aspektist selle pagulaskriisi juures ja just nimelt sellest, kuidas meie paistame väljapoole välja oma väljaütlemistega või mitte väljaütlemistega tegudega või mitte tegudega. Ja siin on viidatud siis kahele allikale, üks on Economist ja teine on New York Times. Paar artiklit on välja toodud ja see kokkuvõte, mis nende artiklite põhjal siis saab teha, on see, et Ida-Euroopa muuhulgas ka Eesti on üsna lühikese mäluga. Ja hetkel, kui Eestil oli vaja Euroopat, oli Euroopa seal olemas. Võib-olla on vaja Eestit, Eestit järsku enam ei ole ja ma loeksin väikse lõigu ette. Ilmselt näeme, oleme oma rahakotis juba lähiaastail, kuidas on eesti põgenikepoliitika, õigemini selle puudumine mõjutanud muutunud väliskuvandi kaudu meie turismisektori tulukohti üleilmsetes riikide edetabelites või suurejoonelist Taani, saada Eestile juurde 10 miljonit e-residenti presidenti see, et Eesti kuvand on tagasi seal, kus veerand sajandit tagasi üks endistest kommunistlikest riikidest kes alles hiljuti sai oma läänenaabrite soojas ülal sooja süleelusse ja on sellest suurt kasu saanud, kui sedasama New York Timesi tsiteerida. Kuid tegelikult loid Euroopa väärtuste omaksvõtmisel ning praktiseerimisel on aga selge juba praegu. See ei ole sugugi mitte esimene selline kirjutis, mis sellele probleemile tähelepanu juhib ja on olnud kuulda ja tõepoolest mitte ainult välisajakirjanduse vahendusel, vaid ka diplomaatilisi kanaleid pidi, et see on suur probleem. Siin ei ole mitte küsimus praegu selles, et inimlikkuse asemel, mis peaks olema elementaarne, esmane ütleme muudest asjadest, näiteks majandusest või meie kuvandist, aga see on äärmiselt oluline aspekt. Minu arust see juhtkiri on ka selles mõttes päri, päris sümptomaatiline, et isegi räägime väärtustest, vahel vahel tuleb välja, et ma hakkan väärtustest rääkima, isegi kui kutsume üles euroopalikele väärtustele siis üsna ruttu läheb sinna juurde niisugune instrumentalistlikuks aspekt, nagu selles väikses lühikeses juhtkirjas ütleb, et kui ei ole sallivad, siis turistid ei tule nii hoolsalt ja meil jääb raha vähemaks. See hästi ruttu konverteeritaks alati sineli maga instrumentaal. Sellele ma ka viitasin, et see on ainult üks aspekt kogu selle asja juures küll, aga kui me räägime nendest argumentidest, mis võiksid üldse töötada siis tundub, et selline üldistele inimlikele väärtustele rõhuv argument tundub olevat praeguses kontekstis kõige nõrgem. Aga sirbis on tegelikult palju, muudkui see kõige lühem artikkel, mille te välja leidsite, hakkasite sel teemal kohe vaidlema, et sirbis on ka pikalt käsitletud esimest maailmasõda kui unustatud sõda ja selle ajendiks on Tõnu Tambergi koostatud kogumik eestlased ilmasõjas sõdurite kirju, päevikuid ja mälestusi esimesest maailmasõjast ja siin on ka teisi artikleid esimesest maailmasõjast väga huvitav lugemine. Ja minu meelest on ka põnev. Urve sulle vist ei leidnud ka silmapaar artiklit, mis räägivad nõukogude aja käsitlemisest rahvuskooselu ja vaikus, eesti vene pered Nõukogude Eestis, kus Uku Lember, räägi pomm doktoritööst, mida ta kaitses Budapestis. Nimelt siis eestlaste venelaste kooselust nõukogude ajal ja sellest, kuidas erinevaid rahvuslikke identiteete kasutati. Johanna Ross, kirjutanud siin artikli eesti paigake Nõukogude praktikasse lääneteoorias. Mihkel, kas sul jäi midagi veel silma, sest et siin on tegelikult veel väga palju põnevat, need olid, need on need asjad, mis mulle silmadeta valesti. Naistel on siin pikk artikkel ühest Genialistide Ivar Põllu teatriprojektist ja ja ka just jah, see esimene maailmasõda unustatud sõna siin on kohe alguses essee liisi Esselt. Et, et see kindlasti väärib meenutamist, sest nii-öelda vapustuslikust mõttest ei olnud kuidagi vähem oluline. Esimene maailmasõda kui teine maailmasõda, et seal oli ikka päris palju varasemast elukorralduses radikaalselt puruks. Ja niisugune tehnoloogiline kiirendus oli meeletu, meeletu toona. Igatahes tsirka hästi mitmekülgne. Siit leiavad tõesti nii muusikateatri humanitaar, teaduste sõbrad, kes iganes midagi. Birk Rohelend kirjutab veel pikalt ja kirglikult erakooliseaduse muutmise eelnõust. Nii et palju põnevat, aga tundub, et meil vist on aeg hakata täna tegema kirjandussaadet idendiga vasar. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios Urve Eslas ja Mihkel Kunnus ja nagu lubatud, pühendame oma tänase saate kirjandusajakirja värske rõhk 10.-le sünnipäevale. Millest ajendatuna kirjutab Jürgen Rooste tänases sirbis artikli, kas värske rõhu põlvkond on olemas, noorte kirjandusajakirja värske rõhk tähistab septembris kümnendat sünnipäeva. Tegelikult äkki peaks üldse alustama sellest, et huvitav, kas kõik meie raadiokuulajad teavad, mis asi on värske? Rõhk selline laagri olemas on? Igatahes muide, seda müüakse isegi Stockmanni ajakirjade letis, mis mind täitsa üllatas meeldivalt ja R kioskis näiteks ja et ma ei tea, kuidas seda tutvustada noortele suunatud ja noorte tehtud kirjandusajakiri mis on siis 10 aastat vaikselt ilmunud, sest selles mõttes küll vist võiks meelde tuletada, et kunagi oli ju looming Vikerkaar väga suure tiraažiga sihukesed, väga tähtsad ajakirjad, noh nõukogude ajal see nii-öelda eestluse ja vastumeelsuse kandjad oli kõik seal loomekogukond ja nüüd on nad nii vaikseks jäänud. Vikerkaarel on ka niisugune väike tiraasike vaikselt ilmub, on muutunud tegelikult väga asjalikuks selles mõttes, et iga Vikerkaar on nagu väike raamat. Ta ei ole enam noorte oma ja siis värske rõhk vist on need üritanud kogu aeg noorte omal ajal siia kirjutavad niimoodi kaheksateistaastased mõlemad ja vahel ka mõni kolmekümnene ja kopikas peale. Jah, võib-olla peakski sellise Fuldiskleusieri huvides ütlema, et ka Milder värskeri omandanud isegi tõlkijana kunagi tõlkisin ühe ühe novelli sinna saksa keelest. Nõnda ka, kuidas seda värsket rõhku siis kuidas selle mõju ühiskonnas kirjandusmaailmas kirjeldada? Minu meelest värske rõhu puhul kõige huvitavam osa sel korral oli see tagasivaatav osa, kus värske rahuga, et inimesed ise siis räägivad, kuidas ajakiri alguse sai ja kuidas seal kuidas arenes, millised olid mõtted seda tegema hakates alati nagu ikka juhusele oma roll kas või nimevaliku juures. Selle lõigu pealkiri on selle artikli pealkiri on, mida sa loed, et sul on nii ilusad silmad ja, ja üks asi, mis minu meelest kirjeldab seda värsket rõhku, päris hästi, on see, mida meenutab Priit Kruus, kes oli seal nii proosatoimetaja kui peatoimetaja rollis. Ja see kõlab nii. Näiteks Mart Velsker ühes raadioarvustuses ütles, kus ta ei hakanud värskesse, et ta ei hakanud värskesse rõhku mingit revolutsiooni sisse lugema. Ja eesmärk oligi algusest peale olla täiesti apoliitiline manifestitu. Teiseks sõnastas Märt Väljataga, et värske rõhk on programmiliselt, mitte programmiline. Ja täpsemalt ei saakski vist öelda. Värske rõhk kehastab mõtet, et mõnikord on revolutsioon see, kui revolutsiooni ei ole. Eesmärk on luua kanal, mis kestaks. Ja see tõepoolest, et, et see on selline revolutsioonitu revolutsioon. Aga ometi, kui hakata mõtlema selle peale, kui olulist rolli tegelikult selline ajakiri täidab, mis ma ei taha kõlada kuidagi pateetiliselt, jumal hoidku, aga mis toob teksti sõna inimese juurde, nii et inimene saaks lisaks sellele, et ta elab sellises majanduslikus tegelikkuses? Ta elab sellises muude suhete tegelikkuses, ta saab elada ka selles sõna tegelikkuses ja selle kohta mul on hiljem paar mõtet veel lisada, aga ma ei taha praegu kogu kogu saateaega täis rääkida, et et võib-olla läheks teie mõtetega korraks. Ma hüppaksid kohe selle Jürgen Rooste artikli juurde ja Jürgen Rooste siin arutleb, kas see põlvkond on olemas. Ja siis tuleb siin välja sellise mõttega, et ma tsiteerin siis uued noored autorid ei kanna endaga üldse kaasas seda mälutaaka, mis meile kohustuse või mässuobjektina meeles oli, et kirjandus on ikkagi kuidagi püha ja oluline ja suur. Neile loomulik, ma olen kunstnik, ma loon midagi eriomast, olemuslikult kasutatega vajaliku. Minu arust peitub võib peituda geenius. Ma kuulan suurt euroopa kirjandusse ja ma ei tea, kas nad ennast suurde Euroopa kirjandust loevad, aga teatud. Noh, ütleme siis jah, et neil puudub mälu taak, mis on vist kõige kuidas nüüd öelda kõige optimistlikumalt ja peenemalt öeldud, et nii-öelda selle suure kirjanduslooga ei olda väga kursis või vähemalt ei, ei suhestuda sellega. Ja Jürgen Rooste mingis mõttes nagu parim apologeet sellisele suhtumisele, sest noh, keegi ei hakka ütlema, et noored on lollide harid harimata, eks ju, et neil puudub suurem niisugune ruditsioon suhestuda mingite vanade suurte Khanosite või korpustega ja ja see noh, et ei öelda, et nad on antiintellekt realistlikud, see kõlaks kuidagi solvavalt või vähendavalt, sest mõnele inimese jaoks on veel intellektuaalsus mingi väärtus. Et siis öeldakse, et see on elu. Opositsioon tavaliselt täitsa on elu, et seose elusid tõeliselt pulbitsev kirjandus, mida Jürgen ka tihti mainib, et ta hea meelega ise teeks ühe uue kogumiku, et kuskilt aastast 97 kuni 99 üheksa tänase päevani välja ütleb, et tehke pakkumine, ootan minu arvates oli siis elusa päris luul aeg, et see kvaliteedimõõduks loetakse elusus, mis on noh, niisugune üsna noh kuidas nüüd öelda, levinud või intuitiivselt äratuntav eriti just nooruse puhul. Nojaa, aga tegelikult ju on siin Jürgeni puhul nagu mitu sellist kergesti rünnatavate asja, vot kahjuks ei saanud ta ise täna siia saatesse tulla, tegelikult ju teda sai kutsutud, aga kuna ta nüüd töötab kooliõpetajana, siis ta ei saanud paraku tulla nii et ta ei saa ennast kaitsta ja võib-olla hea ongi ka hetkedesse elususe ihalus on ju Jörgenil endal alati olnud väga sageli oma teoreetilistest tekstidest, ta mainib seda ja see kõlab tema luulest ka vastu ja väga ilus päev ja, ja samal ajal on sellel olemas ka üks täiesti pikk ja väärikas traditsioon. Kui võtta ainult eesti kirjandust, siis ulatub see ju tagasi rühmituseni, orbiit kirjanduslikku orbiiti, aga see läheb ju tegelikult tagasi köötaja silleri, eks sealt tagasi omakorda antiikautorite, nii et kogu see elususse ei ole ju mingi kirjanduse mittetundmine. Teine moment on see, et kui nüüd sa väitsid, et noh, ma olen tegelikult nõus sellega, et Jürgen hästi ettevaatlikud vihjab sellele, et mitte kõik värske rõhu autorid ei ole väga hästi kursis maailmakirjandusega siis hakata siin hiljem välja tooma neid, kes nagu värske rõhu kaudu või värskes õhus abil olulisteks autoriteks muutunud. Ja muidugi siin on erinevaid autoreid, aga kui tuua välja lihtsalt näiteks Paavo Piik või miks mitte ka Sass Henno või kaur riismaa või Sveta Grigorjeva või, või ka Triin tasuja, Birk rohelend, need on kõik autorid, kelle tekstides tegelikult mingi kirjanduslik traditsioon vastu kajab, kellel rohkem, kellel vähem. Aga need on kõik autoreid, kes teavad üsna täpselt, mida nad teevad ja millele nad oma loomingu ehitavad. Jah, võib öelda, et küllap nad selle pärast nagu natukegi esile kerkivad kuidagi paratamatu, sa pead kellelegi õlgadele ronima, muidu sa jääd sihukeseks füsioloogiat artikuleerima. Jah, aga see ongi, see on muideks hästi huvitav küsimus seetõttu, et kumb tuleb enne jah, et see on peaaegu niisugune küsimus, kas kumb oli enne, kas muna või kana ja võime küsida, kumb oli enne, kas lugemine või kirjutamine, eks ju, noh, selles mõttes, et see kogu see kirjandustraditsioon, mille peale siis peaks toetama, et kas see on enne ja sellele järgneb siis kirjutamine, eks ju. Või siis on vastupidi, võib-olla ka näiteks vastupidi. Et see üks selline ütlus on, et lugesin, lugesin, lugesin ja siis lõpuks kirjutasin, eks ju. Mulle tundub, et vähemasti osa selle värske rõhu autorite puhul on vastupidi, just nimelt et kirjutasin, kirjutasin, kirjutasin ja siis tahtsin teada, kus ma olen, kuna ma jõudsin juba selle sõnade kaudu mingisuguse laiema kirjandustraditsiooni, nii see kasutatud sõnade kaudu selle kirjandustraditsiooni, nii siis ma hakkasin ka rohkem ise seetõttu lugema. Ja see on minu meelest üks asi, mis osade autorite puhul paistab välja ja mis on, ma üldse ei mõistaks seda hukka, pigem vastupidi minu meelest on seal tore. Sellepärast et see elamisviis, millele Umberto Eco viitas hiljuti ühes Ühes kõnes, mida ta pidas raamatute väärtusest, noh nagu ikka enda üks lemmikteemasid viitas sellele, et noh, see on täiesti eraldi elamise vorm on elamine koos raamatuga koos raamatutega, mitte elamine koos teise inimesega keelamine koos raamatutega. Ja, ja see mingis mõttes annab tunduvalt teistsuguse ühiskonna. Kui meil on rohkem inimesi, kes elavad koos raamatutega, kellel on veel see kogemus, ehk siis et selles osas on värske rõhu Tanus üsna märkimisväärne ka ühiskondlikus plaanis korraks mõelda, mõelda selle peale, et meil on võimalus ju vaadata Ta seda pilti, mis meie ees on üsna mitme erineva külje pealt, eks ju. Filmis apokalüpsis Nov näiteks üks sõjard ütleb seal pärast seda, kui on järjekordne külakene põlema pistetud ütleb, et mulle nii meeldib, toimi lõhn hommikuti ja selle peale taas Umberto Eco keeras selle ümber ja ütleb, et mulle nii meeldib raamatu trükivärvi lõhn hommikuti ja mõtleme nüüd korraks, et need on kaks täiesti täiesti absoluutselt erinevat maailm. Ja sellega seoses mulle tundub, et see inimene, kes oskab aru saada aga trükivärvilõhnast ja kui hästi see tegelikult lõhnab. Et tema natukene näeb ka neid, noh, ma ei taha neid kahte vastandada natukene ka poliitilisi protsesse, võib-olla teistmoodi, mis omakorda toob mõtted sellele, et kui kahju on sellest, et et on mitte üksnes Eesti kontekstis, aga ka mujal on poliitikud muutunud pigem bürokraatideks kui sellisteks intellektuaalid, kes eksis, et neil nagu see oskus elada koos raamatuga muutunud järjest järjest väiksemaks ja see mõnes mõttes ka vastu selles kire puudumises, mis Euroopat vaevab. Ronisid jube kõrgele, poliitilistesse kõrgustesse oma katsun sind siis aluspüksivärvlipidiselt alla kiskuda, et tähendab esiteks ma arvan, et inimene, kes ütleb. Talle meeldib napalmi lõhn, hommikuti võib mõnes teises olukorras ka nõustada Umberto Eco ka et üks ei välista seda, aga lihtsalt, et oleks hea, kui ta armastaks trükivärvi lõhn ja teine asi on see, et sa nüüd rääkisid sellest elust raamatuga, need on kõik väga ilusad mõtted ja ma ei vaidle üldse vastu. Aga kui me lähme nüüd natukene jälle tagasi selle juurde, mis on siis värske rõhu roll, siis alustas ta ju sellise permanentses rahahädas oleva natuke nurgataguse tart, aja kirjakesena ja praeguseks on temast saanud siis sihtasutuse kultuurileht üks väljaanne kui need, nagu seda, nii kui te natuke kurjalt vaadata või siis on tegu ühe sellise väga kindla etableerumide teega. Ma ei arva, et see nõnda on, küll jah, mina, mina näiteks ei näe seda üldse ohuna. Kui jälle lugeda neid samu värske rõhu enda tegijate meenutusi sellest nendest alguspäevadest, siis tead sa siin tegelikult ühtepidi on seal kohutavalt kihvt tunne, et sa ei tea, kas homne homme see asi enam ilmub või ei ilmu, eks seedsa. Ehkki sa kirjutad, et see oli, me tahtsime, et selleks lihtsalt mingi asi, mis tuleb ja jääb siis see teadmine, et homme võib-olla kõik see võib tulevik võib osutuda täpselt nii lühikeseks. Ei, no see on kindlasti mingi vabaduse tunded. Jah, just nimelt, aga, aga see jah, see on, see käivitab siinse, annab sulle mingisuguse veidra kire, et homset ei ole. Aga samal ajal noh, kuidas sa müüd näiteks tellimusi, kuidas sa müüd aastatellimust? Kui sa ausalt öeldes saad öelda ainult seda, et esimene kuu, esimene kuu vast ikka ilmub, aga noh, edasi garantiid ei saanud. Tegelikult noh, neli tükki aastas, ega ta nii väga sage ei ole, seda, seda oleks võib-olla ka ilus ära öelda ja ta on muutunud niisuguseks päris korralikuks paksuks asjaks, üle 100 lehekülje ilusti köidetud ja alati väga hästi kujundatud. Et seda võib rõhutada, et ta nägi ka noortepäraselt väga visuaalne sihukeses tähemärke siin nüüd nii metsikult palju ei olegi. Üldiselt on. Hõredad luuleread, mõni mõni lühem tekstigi lühem jutuke. Ja seda võib vist ka öelda, et mis puudutab proosa poolt, siis seda siin võrdlemisi vähe peaaegu et ei teeks väga palju liiga, kui ütleksin, et see on luule ja arvustuste ajakiri. Jah, seda me natukene ka ennem päris saada, saate alguses arutasime Peetriga, et miks see nõndaviisi on, et miks just nooremapoolsetel kirjanikel tuleb see luule veidi paremini välja kui proosa. Ja, ja mulle näib, et see on võib-olla põhjus, see lugude jutustamise kunst ongi veidi keerulisemalt õpitav. Et võib-olla selline tunnete väljendus luuletuste kaudu on, on noorematele inimestel nooremale generatsioonile võib-olla natuke lihtsam. Nojah, et see on elukogemus ja teisipidi öeldes, et see eeldab lihtsalt ka raamatute lugemist. Aga võib-olla jõuame selle värske rõhu retseptsiooni nii ka, sest et Jürgen roostega enda artiklis käsitleb seda, kuidas selles samas värske rõhuaasta oma numbris Leo luks käsitleb omakorda värske rõhuga kaasas käiva raamatusarja värske raamatusarja raamatuid. Aga äkki enne kui me selleni läheme, kuulame natuke muusikat? Nimelt sedasama tänase saate jaoks sai siis välja valitud just ka värskemat Eesti muusikat, sellist, mida mina olen kuulnud vähemalt sel suvel raadios mängitavat. Ja kuulaks alustuseks siis ühte muusikapala, mida mina kuulsin esimest korda midagi tänavu suvel, raadio kahes ja selleks on siis sellise tegelase nagu meisterjaan lugu bambusest, laev. Et sõidad seal ka ja ei ole hullu. Lained kajavad rajaga muinasjutu ainelise taine ekstraderestiaalse majakad. Las ma. Siis sõidan, seal on ka. Ei ole. Ei seal ta ei näe ka ja. Ta ei eksinud ja majakad. Jätkub kultuurisaade vasar stuudios on Urve Eslas, Mihkel Kunnus ja Peeter Helme. Kuulasime just meisterjaanilugu bambusest laev, kellele see lühike versioon natuke liiga napiks jäi, siis Youtube'ist leiab ka tunniajase remiksi. Ja iseenesest saab sellesama muusika ja mis on pärit albumilt, ilusaid illusioonid ka autori enda kodulehelt, mis asub aadressil www punkt meisterjaan, punkt bänd, kämping com. Allale laadida. Aga me rääkisime noortekirjandusega ajakirja värske rõhk 10.-st sünnipäevast. See on pühendanud oma ülevaateartikli tänases sirbis ka Jürgen Rooste ja Jürgen Rooste peatub siin halva sõnaga veidi pikemalt ka Leo Luksi artiklit 17 värsket hetke, mille iga raadiokuulaja leiab ka sellest värske rõhu sünnipäev numbrist. Selles artiklis siis Leo luks käsitleb ajakirja värske rõhk raamatusarja värskena Raamat raamatuid, mis on siis valdavalt luuleraamatut, nende hulgas on ka kolm proosateost. Ja Jürgen ütleb oma artiklis, et Leo Luksi ülevaade on üsna vägivaldne tekst. Me arutasime seda ka enne saadet ja ei jäänud päris sellist muljet, et see oleks kuidagi väga vägivaldne olnud. Jah, ma pigem ütleks. Vägivaldne noh, nii-öelda antoloogilises, mitte hinnangu ses mõttes Jürgen Rooste enda teksti kohta, sest Jürgen Rooste kirjutab märksa rohkem nii-öelda loomulikult, et see, mis ta ütleb, ei tema positsiooni vaja artikuleerimist või sõnastamisse vastu Leo luks ikka väga palju, vabandab alguses ja keskel ja lõpus isegi oma positsiooni kirjeldamine suhtelisest Revatiivsust ja nii edasi ja selles mõttes on Ta täidab teiste adekvaatne, ma ütleksin, see on üks vaatenurk paljudest ja kuna see vaatenurk on nii-öelda ennast positsioneerinud, siis ta on nii adekvaatne, kui vähegi olla saab. Adekvaatse objektiivsest seisukohta ei ole, saab olla palju selgeid nurki kuskilt. Aga kas küsimus ei võimetust selles olla, et Leo luks on kategooriseeriv ja katsub lähtuda teatud normatiivsetest tunnustest? Ja Jürgen Rooste on ju varem Leo Luksi kohta öelnud, et Leo luks, kes siis mingit esteetilist programmi esindab, on muutunud omalaadseks luule Kunnuseks. Ja see siin on, siin on nägu. Siin on väga hästi näha tegelikult teatud temperamenditüüpide erierinevustest, Leo luks on filosoofia doktorant või tähendab doktor talongikraad ja nii-öelda selge kategoriseering, aga Jürgen Rooste on teadupärast siis nii-öelda see elumees, kes tahab, kogeb, pulbitseb elada, olla nüüd ja praegu mitte kategooriseerumisele alluda. No sellest, seda võib mõista ka, tuleb ka aru saada sellest, et kui me nii-öelda loobume kategooriast seerumisest, siis nagu igasugune kommunikatsioon langeb. Et igale ühele ei pruugi nimi, Jürgen rooste midagi öelda või mingi konkreetne luuletaja nimi, tähendab, pärisnimi vajab ikka mingid kitsendused, eks, et kui ma. Me ei lähe ju poodi, ütlen, ma tahan luuleraamatut ja siis ta saab ühe luuleraamatu, kuigi see võib olla siis FS või Indrek Hirv või Jürgen Rooste Kelly Turk või kes iganes, et need on ju nii erinevad asjad. Et ühelt poolt on tore küll rõõmustada selle paljususe üle, aga luulet ometigi loetakse. No inimene tahab midagi, ta tahab ikka tal mingi eelarvamus on veel aimdus. No mulle tundub, et sellest Leo Luksi artiklist tuleb tegelikult ka päris hästi välja ja siin tuleb nõustuda sellega, et tõesti mingist väga selgest programmist rääkida ei saa. Aga samas kui edasi mõelda, siis tuli mul üks teine paralleel. Nimelt juba 1999. aastal avaldas Ivar Sild ajalehes sirp ühe teksti, mis kandis, kui mul õigesti meeles on, ma ei leidnud üles pealkirja inter, intermodernismi väike manifest või midagi sarnast. Ja selles tekstis siis Ivar Sild katsus tolleaegse sellise võib vist öelda mõjuka tuntud luule noorte luulerühmituse TNT positsioone selgitada ja ta katsus selle intermodernismi mõistega enam-vähem midagi sarnast saavutada nagu seesama programmiline programmitus, mida värskele rõhulegi on omistatud, ehk siis, et panna nii-öelda kõik ühe mütsi alla ja öelda, et see paljusus ongi see, mis me oleme. Aga noh, ei pääse selle eest, et mingi noh, kuidas nüüd öelda, mingi õhustik on ikkagi Canoni tirib ja nad ei suuda olla kuigi erinevad või kuigi originaalsed. Mulle tuleb meelde kohe üks kogumik. No Eesti geiliikumine mingi andis välja kapiuksed valla, kus ka sissejuhatuses öeldakse, et siin on kokku kogutud äärmiselt erinevad artiklid. Ja mina kui nii-öelda siis niisugune tavaline inimene, kui ma lugesin, siis minu arust tundusid need artiklid mulle ühesugused ja noh, ideoloogia oli väga sarnane kõik, eks ju, niisugune inimõiguste ja võrdsuse ja valikuvabaduse mantra käis ühest artiklist teise selt, tühised nüansid. Kuidagi varieerusid ja jah, Jürgen Rooste ütleb siin ka, et selles artiklis ühesõnaga värske rõhu esteetiline haare on tohutu programm õnneks puudub, et ma kuskilt ei suuda näha siukest tohutut haaret. Mina jälle pina jällegi tahaks korraks olla nõus sellega haardega just nagu laiemas plaanis ja siin minna jälle orbiidile oma oma mõtetega ja raputada Peeter sellega püksivärvli küljes tagasi püksivärvli küljest tagasi lahti. Ja ma teeks seda ja selles samas värske rõhu juubelit numbris ilmunud intervjuuga. Jaak Tombergiga. Tomberg teatavasti kirjutanud doktoritöö teemal kirjandusel lepitab otstarve. Ja see toob taas küsimuse selleni, et mis siis on selle noh, mis on siis selle värske rõhu väärtus tegelikult ütleme, et, et kas ta suudab natukene kedagi lepitada, kas ta suudab natukene teha paremaks maailma neid inimesi juba alates sellest, eks sest ega ju nagu nagu, nagu siin selles samas Intervjuus Öeldakse, et asi ei ole ju mitte niivõrd selles, et kirjandus kuidagi peaks maailma paremaks tegema vaid selles, et kuidagi taju sind ikka muudab. Ja ta võib teha seda nii, et sa ise seda ei panegi tähele. Ja kui tuleme nüüd siia selle intervjuu alguse osa juurde siis ta räägib siin muuhulgas nõndaviisi, et põhimõtteliselt jõuab siis sinnamaani välja, et kui praegu on Eesti ühiskonnas õhus meie ja võõratemaatika mille taustal kerkivad paratamatult küsimus, et ka meie tuurija keele olemuse kohta siis meil on äkitselt vaja inimesi, kes selles kõiges erapooletult orienteeruks ja oskaks seda teistelegi selgeks teha. Ja siit omakorda ma tahaks tuua nüüd taas Umberto Eco artikli, mille ta New York Timesis avaldas veidi aega tagasi ja tema küsib seal ka umbes midagi sarnast siis just sellise, et selle selle kohta, et mida see kirjandus siis inimesega teeb ja miks meil seda, neid inimesi, kes kirjandusest aru saavad, näiteks, mis meil neid üldse vaja on. Et ta muuhulgas meenutab siin suvel Milanos toimunud ekspot, kus siis said kokku hunnik poliitikuid üle 80 poliitiku üle terve maailma ja miks nad peaksid seal kokku saama ja rääkima kultuurist? Meil on olemas palju hullemaid ja muuhulgas kirjandus minu meelest palju hullemaid probleeme, jah, meil on põgenikekriis, meil on Venemaa ja nii edasi ja nii edasi näljahäda, globaalne soojenemine ja nii edasi. Aga leiti olevat oluline see, et saadakse kokku, räägitakse kirjandusest, muuhulgas muidugi rääkida muudest kaunitest kunstidest täpselt samamoodi. Ja ehk siis see, mida, mida Eco seal kuu eco seal artiklis siis kuhu ta välja jõuab, on see, et tegelikult on teisest kultuurist arusaamine hakkab tekstist. Kui meil puudub kogemus sellesama raamatuga kooselamise kohta, kui me ei tunne teksti, kui me ei saa aru sõna jõust siis ühel hetkel me kaotame mingisuguse sellise tasandi, mis võimaldab meil üle pea kontakteeruda maailmaga. Ja see on minu meelest äärmiselt äärmiselt huvitav küsimus, et miks on näiteks tähtis see, et et kui sa räägid Claude levist roosist, et teine inimene ei saaks aru, et sa räägid peksastest, eks, või näiteks miks on see, et, et mäletan ühte kunagi Postimehes kirjutatud kommentaari, kus maga, Ecot mainisin ja üks kommentaar oli seal selline, et kas see on seesama mees, kellel on see kingafirma või et noh, et siis jõuame nii kaugele deko kingadest saad lihtsalt Martin Lutheri kingad. Viidates siis sellisele ka hariduslikule probleemile ja siis need omakorda tulles nüüd selle Jürgeni teksti juurde tagasi, seal on üks väga-väga harmos ütlus sellesama värske rõhu kohta. Et alates suvest 2013 on uus kujundus alati alanud ühe autori luuletekstiga. See kuramuse seksikas ajastul, kus naljalt ei tehta ühtegi ajakirja ilma naeratava beibeta kaanel on olemuse seksikas. Jah, aga mõelgem, et isegi slaavias Iisak abiellus pesumodelliga. Jah, liha ja vaimu igavene vastuolu. Aga tuues selle jutu, millega ma igati nõus olen, tagasi konkreetselt värske rõhu peale, siis ma julgen kah pigem väita. Ta mitmekülgsust võib-olla tõesti nii palju ei ole, kui neid nüüd läbivalt lugeda, aga samal ajal seal noh, mis siin salata, eks ikkagi olen sellist Eesti noorte ja väga noorte autorite kirjandust praegu lugenud ja mingid asjad korduvad ja see lihtsalt ongi nii tarne teatud vanuses inimesi huvitavad teatud probleemid ja teatud teises vanuses teatud teised probleemid ja elukogemus on see, mis lubab igaühel paremini oma häälestiili üles leida. Ja kui sa oledki noor autor, siis ei saagi ilmselt väga palju nõukogude, nii et seega see kipub ikka nii olema, et et mingid asjad siin korduvad. Aga kui tähelepanelikult lugeda häda, siis esiteks on loomulikult võimalik näha tugevamaid ja nõrgemaid autoreid. Seda esiteks ja teiseks, ma kujutan ette, et väga oluline on siiski ka see, mida selline ajakiri annab nii nendele, kes seal avaldavad kui ka nende inimeste põlvkonnakaaslastele. Jah, ja, ja see tegelikult ei olegi ju halb, et on niisugust ühte stiili, sest tegelikult on vaja siukest ühtsustunnet noorte vahele, mitte seda ihust ja hingest originaalsust. Ja tead, noh väga paljud noored teevadki sellega, et näidata, et näete, ma suudan samamoodi. Näete, ma ei ole halvem, et see on üks üsna üsna üsna levinud motivatsioon. Ma mäletan isegi köitaja, kurtis seda ühes kirjas. Võimalik, et ma ei mäleta täpselt, kellele Ühele kaasaegsel, ühesõnaga ta ütles küll seda, et noh, et tõepoolest noored kirjutavad ja meil on sellise sellise andekus astmega inimesi väga palju. Et nad näitavadki, seda näete, mina suudan ka mingi köeti järeldus siis, et neid pole mõtet kiita, las nad teevad rasedad olla omaette. Ja värskes õhus on ka mingi täitsa niisugune oma hääl ja meelestatus või modaalsus olemas. Ja loeksite ühe lõigu, mitte siit aga nüüd ühest keelest ja kirjandusest. Joel Sanga nii-öelda natuke avaram pilk või tagasivaade või üldistan. Kust ta siis ütleb niimoodi, et kuigi postmodernismi jalgu alla kujunes sajandivahetusel vähemalt luules välja üsna üsna kindel kaanov ütleme diskursus ühiskonnakriitiline kibestunud vabavärss, mida viljelisin näiteks Eloweeaaeffess tõstes kilbile siiruse, kvalifitseerume selle hoiaku tahes-tahtmata poosiks. Vahest on selles omajagu tõtt nendes sappi pritsivad või elutüdimust väljendavates tekstides oli palju epateerimist, noorusele, kohustusliku negatiivismi mootor muudkui töötab, töötab, meetod on leidnud kuni viimase ajani hulgaliselt järgijaid. Kuigi ilmutas juba ammu kulumise märke. Uued tulijad mõistsid, et samas vaimus enam jätkata ei saa ja pidid võtma teistsuguse hoiak. Olen nõus, Märt Väljataga, kui ta kirjutab, et siis Väljataga tsitaat, et vastuvõtja mälu ulatuse lühenedest piisab lõppude lõpuks kultuuri arenguks ainult kahest faasist, mis üksteisele rahaliselt üha kiiremini välja vahetavad. Näiteks iroonia, eksiirus, keerulises lihtsus ja nii edasi. Tuleb ainult silmas pidada õiget aega, millal mõnele püsielemendile ette kleepida liide uus. See on kultuuri filo geneetiline plaan. Uus sugupõlv vastab end järsult välja, kui nad kanalile Aga huvitav, et sa siit ei teinudki, kui seda järeldust, mida vähemalt see Mihkel Kunnus, kes Jürgen Rooste artiklites vahel seikleb, oleks vältimatult teinud, et sa ei hakanudki ütlema, et värskes rõhus avaldatavat luuletused ei vasta luuletunnustele. Veel ei saa öelda seda minu eest, aga et praegu on moes niimoodi lühikeste lausetega rütmis põriseda. Räpivorme, või võib-olla ongi räpp kõige lähemal sellele sihuke noh jah, ma ise hea meelega ei nimetaks seda ühiskonna kriitikaks siis kriitika nagu minu mõistes teatavate analüüsi või läbinägelikkust või mulle ei meeldi. Niimoodi käivad närvi igasugusele inimesele mulle alati, no selle negatiivis mõeldakse teismelisena katiivism, menukas Dostojevski ütles või rõhutas, et noored on küll sihukesed tulihingelised ja heatahtlik või tähendab head, nad tahavad head, mingis mõttes sallivust ei ole kopika eest ja see tuleneb hästi välja. Et nad, praegune sallivus on loomulikult äärmiselt loogiline mõiste. Sellega seostatakse tavaline niimoodi, et sallima see, kes positiivselt häälestatud seksuaalvähemuste pagulaste vastu ka igasuguseid asju. Selle sõna algne tähendus oli sees. Tolereerida või sallid teisi inimesi, niisugust väikest viisi erinevad, aga kui sa vaatad sihukest luulet, näiteks Kelly Turk on kohe, kes talle järgemööda kõik närvidele käivad, igasugused ussid käivad närvidele, tibid käivad närvidele, lauljad käivad närvidele ja tegelikult see hoiak, noh, see ongi see nooruse negatiivselt, kõik inimesed käivad närvidele, kest tõmbab, püksid liigub üles, kes käib Stokkija skandaaliga ja kes käib vales koolis või noh, mis iganes, et üldiselt käivad närvidele näiteks Sveta Grigorjeva siis endal ka selles kogumikus ka jälle hunnik inimesi, kes talgi närvidele no närvidele. Mingeid kirjalikke liidu tegelased käivad närvidele, siis käivad nende neid värvidele, kes kirjandust mõõdad ja vot siis käib talle närvidele mingi isehakanud kultuurikriitik blogija nagu ja siis. Tüdruk käivad närvidele, erinevad inimesed sama aru sellest. Luulest käib talle närvidele inimesed, kes Jürgen roostet ei tea. Kaheksa. Ja praegu on nagu selline asi kuidagi. Tõnis või noh, et noor inimene raporteerib asjadest, mis närvidele kunagisi ust paugutada tegelikult. Ta ei oskaks, aga vaata, see on nüüd natukene, eks selline päike, mässumeelsus kuulub alati mingi põlvkonna juurde, eks, aga teine asi on see, kuidas mässumeelsus või selline noh, väljendub, et tõepoolest, et siin ma olen ka Luxiga näiteks nõus, et nad on just see luule. Mul on küllalt selline minakeskne, eks, et et, et inimene ei ela mitte läbi maailma valu, eks seda ei räägi nagu sellest, et mis on maailmas siis maailma sellises olus korras tema arvates valesti, vaid just nimelt selline väga minakeskne, väga vahetu emotsiooni pealt tuleb purtsatus. Jah, ega sellega ei ole mõtet, pahandada ma absoluutselt ei ole, see on lihtsalt üksteistmoodi lähenemisviis võrreldes sellise maailma valu põdenud, muidugi, kes ei pahanda nendega, siis võib jälle tunduda patroneeriv. Sa arvad, et see ongi mõeldud selleks, et tahavadki, et saada ka negatiivset tagasi? Ma ei usu, et ma mõtlen, et niisugune on kui mõtleme ja see ongi nagu normaalne see kuidagi Nende originaalsus, taotluse, ütleme jah, Sontogeneesi osa. Et see on üks arenguetapp. Et ühes etapis tulevad inimesele ma tea, kaenlaalused lähevad karvaseks, tulevad vildid ja siis tulevad luuletused ja siis selline asi, et see võib-olla natuke patroneeriv. Natuke vist küll jah. Teha, sest ma iseenesest väga positiivseks asjaks, et ja noh, raamat, ma ütlen, et sihukese asja kohta raamat on liialdus. Aga noorete luuleajakiri on suurepärane. Suurepärane, et inimesed kirjutavad luuletusi ja mõtlevad keelele ja mõtlevad keeles. Ja siin on ka see Ta on ju nõndaviisi, et isegi kui sa võtad mõne sellise noh, juba kogenud luuletaja luulekogu ette, et hakkad seda sirvima siis, kui seal juhtub nõnda, et sa leiad sealt ühe luuletuse, näiteks mis tõepoolest teeb siin maailma natuke paremaks või suuremaks just või ta tõmbab sul näiteks põhja ja sinu maailma kuvand tõmbab põhja korraks alt ära lööb sinna kasvõi väikse prao sisse, siis see on väga suur asi. Ja kas või selles samas värske rõhunumbris Indrek lõbus näiteks on küll luuletaja, kes, kes minuga seda natuke tegi. Depressiivne autor olgu selgituseks öeldud, et keegi tema nimest ennast eksiteele ei laseks juhtidest. Et jah, et minu meelest on see küll üsna noh, selles mõttes on ta juba õnnestunud õnnestunud number, et see, see kogemus siit sündis, selline natukene maailma paigast kõigutamise kogemus. Ei, kahtlemata ja no ka tegelikult Jaak Tombergi intervjuu, mis muidugi jälle irdub väga tugevalt, sest kaanonist ja võib-olla isegi alatu võrrelda, sest noh, Jaak Tomberg ütles, sa tsiteerisid, eks ju, see tähendab siukest jahedat mõistmist distantseerunud tegelikult ta on niisugune väga distsiplinaarne, sügavalt mõistev. Ja nii-öelda väga sügavalt intellektuaalne autor iseenesest ja muidugi on mingis mõttes alatud on jälle eks doktorit kraadiga kirjandusteaduse õppejõud nii kõrgele kui minna saab institutsioonis üldiselt siis teda nii-öelda kuidagi noortega võrrelda, aga see on väga tore, et ta siin on. Ja ma kindlasti rõhutaks ka seda, et värske rõhu kriitika on enamasti või noh, on üks noh, äratusküpse reeglina siin on kusagil mujal üldiselt ei näe nii põhjalikult läbi töötatud kriitikat, eriti viimasel ajal. Et siin kirjutavad ka kuidagi sihukesed tudengid, tihti ja ka kirjandusteadlased tudengid on väga tiiterikad suhteliselt pikalt põhjalikult läbi töötatud. Aga minu meelest jälle üks siuke huvitav asi, mis ma praegu ma, kui ma kuulan sind, mis mul tuli pähe, et äkki sa Tombergiga intervjuu ei ole sugugi siin nii väga juhuslik, just nimelt Kirjanduse lepitava otstarve puhul, eks, et selles mõttes, kui Tomberg oma doktoritöös ühe aspektina pidaski silmas seda, et kirjandus lepitab need kaks poolt, üks on see, mis tahaks, et oleks ja teine on see, et mis tegelikult on. Et siis kas seesama asi natukene ei või toimida, aga just noorte autorite puhul, et nende maailmas on see lõhe paratamatult ka olemas ja, ja mida vähem on võib-olla elukogemus, seda suurem on, et õudsalt tahaks, et maailm oleks natuke teistsugune, kui ta tegelikult on ja selle kaudu ka kõik need loetelud, mis mul parajasti närvidele käivad. Sest kõik need on, et asjad, kuidas maailm ei ole nagu mina tahaks, et ta oleks, eks. Et võib-olla see, just see kirjanduse lepitav loomus tuleb siit ka selle kaudu välja. Et nende asjade kas või üles loetlemine ja selle tekstiks vormimine, kus ta hakkab ju teksti hakkab elama natuke teistsugust elu, kui seda enda seest välja lased. Et võib-olla see on ka üks selline lepituse vorm. Jah, muidugi, Tombergi on see väga sügavalt ja ägedalt läbi mõeldud. Et mingis mõttes võiks öelda, et noore inimese maailm, üldüldse vajab rohkem lepitust, sest seal on rohkem võimalusi ja miks on eksistents traagiline, siis nii-öelda Tombergi käsitluse järgi on see, et iga konkreetse teoga või Actoliseerimisega lõpmatute valikute paljusus nii-öelda kukub üheks kukub konkreetseks. Ja näiteks, kui noor inimene ütleme, et lõpetab parajasti gümnaasiumi, siis valiku galerii ees ära valikuga nii-öelda kaob ära tugev ilmelt võimalikkuse. Valikuga, kui sa teed valiku, sa mitte ei vali ühe konkreetse asja kasuks. Paisa valib kõikide teiste võimaluste vastu. See on üsna traagiline. Ja sellega nii-öelda, et need on need kujutluslikud asjad, mis luhtuvad siis ühe konkreetse valikuga, mida sa tegema pead, et siis selle nii-öelda maimontoloogilise traagilisusega inimeste lepitada, seal lausa selline metafüüsiline lepitama mingid konkreetsed olud sellest räägib märg, et see on kindlasti jah, noorusel vaja rohkem. Ma ise olen näiteks tähelepanud, et miks noori nii palju köidab näiteks näitlemine. Näitlemine ongi võimalus läbi elada erinevaid rolle, ilma et sa teisi välistaks. Aga päriselus on alati niimoodi, et kui ühe rolli võtad, sa saad kellelegi ja kui sa tahad nagu tõelised saada, see välistab, teiseks on siis sa ei saa, see välistab näiteks prostituudi täielikult või kui sa oled prostituut, nunnateatri laval, sa saad teha neid niimoodi, et ei välista. Ja sellepärast nagu on niisugune näitlemine nooruses kuidagi väga kütkestav, läheb kokku elutundega. Võib-olla ärme liiga selliseks traagiliseks ka lähe nende eluvalikute osas, et lõpuks veel tsiteerin ka Jürgen Rooste artikli lõpulauseid, kus ta arutleb selle üle, et mis seisus on siis üldse eesti parte autorite looming. Ja ta ütleb, vaimse poolega on kõik hästi, vaim seisab, liha on nati, nõder, eesti värk. Ja lõpetame ka siis eestivärgiga. Kuulame kohe Genka ja Paul Oja ja muusikapala kõik, kui siin enne oli juba juttu sellest, et ka värske rõhu luulelooming on natuke nagu räppimine, siis kuulamegi. Kas ma tohin nüüd? Ma tunnen, et ma pean, ütleme, lõpul lõpulause lõppu Slahulgeni, et see, et kõik, kes te meid, kuulajate praegu, minge vudige kuhugi kioskisse või supermarketisse ja ostke viimane horisont, sest see on antra basseinist ja klimaatilised ja ökoloogilised tingimused. Väga oluline. Pidin seal, ütleme, keskkonnaeetika õppejõud, andke andeks. Ja ma soovitan ühtlasi ka vormistada värske rõhu aastatellimus, mis ma ütlesin, et aeg oli viis eurot, mida on ka kindel, et ta mitte ainult tiks pärast. Täpselt. Aga ma tänan. Stuudios olid Urve Eslas, Mihkel Kunnus, Peeter Helme. Nagu öeldud, jääb siis lõpetama meie saadet Genka ja Paul Oja, kõik, mis muuhulgas räägib ka kirjutamisest. Kuulmiseni nädala pärast. See on kõrgem, läheb siit, koba auk, vaatan ülalt, olen seal neid aut, eks me kõik alustame maalt, kaks jalga maas, kus meil oma mõeldud geto, laut, nägu live, annan Eestis energiat. Hoia liival, käed püsti, sünergia soe, hedonistlik, hiphopi vedurist, mitmekordne Eesti meister ja kuldmedalist sõnaga murra Naudi neeru seks, olengi pans positsioneeru. Olen Tallinn Kunivero Narva piiripunktist kuni Lääne Francineemo. Töötan kui loom, kätel ja jalal pillid, seega hoian kõik endale kui Kukerpillid tahad osa sellest, mida toodan. Diil on kahepoolne, olles. Ma pole kuulus, ma olen küll nagu kahe, tule kuumus, kiidu märg nagu vereliini toodud, murran sinu naist nagu tema, murra truudust, tihti kuuleb mu nime, kuuleb mure, mu nägu ei näe aga tegusi tunnetatud Tunne afäär valetab, tegelikult polegi jube. Ta puges mu püksijääb Tallinna hate ise teinud hästi kõik, mis ma teen teeninedele. Tähestik nagu edulugu jalgadel, taluniga, Sugoogide kuningatega andadel, mõõda mu nime suur papa või mitte ta teadest, hipo kallab mutite Lõhmuse muusika katlasse ja demogotellidega.