Mul on alati vähemasti tarbetekstide, lehe, uudistedokumentide ja muu säärase puhul meeldinud väljenduse ökonoomsust. Milleks koormata paberit selliste sõnadega, millel ei ole teksti ja konteksti seisukohast mingit praktilist ega esteetilist väärtust? Need muudavad teksti vaid pigem kaks ja raskemini mõistetavaks. Üks selliseid tarbetuid sõnumisse tekstides pahatihti mõttetult figureerib, on sõnaet väljendis peaaegu et siin on mõned näitelaused. Eestis käib filmi tegemine on peaaegu et vaesuse piiril. Kõik hipsterid käivad riides peaaegu et ühtemoodi. Viimased meetrit läbis jooksja peaaegu voorudes. Noore autori teine teos andis välja peaaegu et romaani mõõdu. Ükski nendest lausetest ei kaotaks sisus vähimatki, kui sa mõttetu ette peaaegu järelt ära naksata. Vorm isegi võidaks lause tahaks mõnevõrra lühem, selgem ja kena. Eesti keele seletava sõna raamatus nimetatakse seda võeti peaaegu järel fakultatiivseks täita, elemendiks kõnekeeles. Fakultatiivselt tähendavad seda, et õigupoolest on peaaegu et peaaegu et õige seega ei maksa hakata noorima inimesega, kellel see väljend argises vestlussituatsioonis üle huulte libiseb. Sama asi muide, on venel Patšistištoga vene keeles samuti kõnekeelse väljendiga. Seevastu meeles võiks peaaegu Etti küll vältida, siin on lugu just nagu supiga. Kui vaht kulbiga ära riisuda, Sabsub selgem tekst nõndasamuti kui tarbetu sõnavaht eemaldada.