Varsti pärast nääripäeva tuli sinnakanti teade, et Kirsten Smedam surnud. See avaldas rahvale kummalist muljet. Kirstjanali viimased kümmekond aastat täiesti unustatud olnud ja ometi oli see mõte ebaloomulik, et ta võiks surnud olla. Paveriturib kirsteni vennapojale, ta oli surnud pool pori vanadekodus. Ja nüüd pidi Christian Sörensen kui kõige lähem sugulane tema matuse kohta korralduse tegema. Teist juttu ei saanud ollagi, kui Kirsten tuleb ära tuua ja sinna surnuaeda matta, kus puhkavad Aners Smeed ja kõik Kirsten lapsed. See oli olnud kirsteni ainus tahe, kui ta veel mõistuse juures oli. Ja see oli nende suguseltsis otsekui pärimuseks muutunud. Christian Sörensen seadis vankri karda ja sõitis koos õlasega tädile järele. Ool pori oli kaheksa miili. Teisipäeval, kui nad teele asusid, oli selge ning ilus ilm. Ja kavatsus oli, et nad järgmisel päeval tagasi jõuavad. Milliseks ajaks matused olid määratud. Kuid samal õhtul muutus ilm kohutavaks. Kagutuul tõi tormi ja tuisku ning see kestis edasi. Algas kolmepäevane tuisk. See tuli lõikava külma marutuule ja lumega, nii et maa ja taevas kadusid üleni sombusse. Kesknädala lõuna paiku läks ilm pisut selgemaks ja kui välja mindi, selgus, et oli juba mehe kõrgusi hangesid. Torm oli tugev ning jääkülm kogu ümbrus mattus tuisevasse tuisusse. Pastor sumpas kella kahe paiku kiriku juurde ja leidis eest kümmekond muserdatud koguduse liiget, kes käsitasid sandikoja nurga taga lumest ja külmast pooleldi sõgestatud surnukeha ei olnud veel saabunud. Pastor ühines selle seltskonnaga ja nad rääkisid olukorrast, seistes torni all tihedalt kokkusurutuna, ilma et nad 11 peaaegu oleksid näinud. Lumi tuiskas majakõrguste keeristena üle tühja kirikuaia. Siin-seal ulatus osake paljast raudristi hangest välja. Ma ei usu ilma pealgi, et nad läbi pääsevad. Hüüdis Jörgen Bors. Ei, see ei ole võimalik. Hõiskas kaupmees oma märja kaelarätiku tagant, millega tal suu oli kaetud. Ei ole enam ideedega kraavi, see on võimatu. Lumi tuhises neil pea ümber. Ülal kõrgel tungis tuul, tun sealt torniluukidest sisse ja kell tegi aeg-ajalt peaaegu märkamatud pimedat häält, kui tuul teda pikki servi ihus. Ja see kõlas nii kaeblikult ning rusutult. Pastor jäi täiesti rahulikuks. Ta oli vana ning kannatlik. Kui köster natukese aja pärast järele tuli, puristades ning lumehangede Sumamisest võhm väljas, läksid nad sandikotta, sulgesid ukse ja ootasid seal külmetades nii umbes tund aega. Jörgen Bors, kes oli haua kaevanud, käis seda veelkord lumest puhastamas. Üks mees saadeti Christian Sörensen poole järele kuulama. Hakkas juba pimedaks minema ja see käputäis mehi seisis hämarduvas sandikojas ja vaatas selgete silmadega ukse vahelt välja, kus lend les been ning jääkülm lumi. Kirikuaed oli mässavas lumemöllus ja läks ähvardavalt pimedaks. Külm tegi mehed nii väikeseks. Midagi säärast ei ole küll kunagi varem nähtud, ütles endamisi üks neist tujutult. Nad tõmbasid nina ja tammusid jalalt jalale. Nad kängutasid vaikselt pead. Midagi nii hullu ma ei mäletagi. Saarmas jumal küll, aga nüüd viskab alla. Viimaks tuli saadik tagasi. Christian Sörensen tallu polnud tundnud mingit matuserongi ja seal ei oldud peremehest kõige vähematki kuulnud. Siis lükkas pastor matuse edasi. Köster keeras kiriku ukse lukku kokku ja rahvas läks kõvasti imestades jälle laiali. Igaüks oma koju. Kolmapäeval oli öö läbi jube ilm. Christian Sörensen juures oldi üleval ja valvati, kuid peremees ei tulnud. Neljapäeval jäi ilm natuke vaiksemaks, sadu ei olnud enam nii tugev. Aga torm ja pinnatuisk möllasid ikka edasi. Hanged olid nii suured kui nende küla rehealused ja mitte milleski, mis t nime kandis, polnud enam jälgegi järel. Lumetõrjepealik saatis mehed teed õletuustidega tähistama, kuid sellest polnud muide mingit kasu, sest keegi selle ilmaga maanteel ei sõitnud. Ka neljapäeva öösel valvati Christian Sörensen talus. Täiede toit seisis laual, perenaine oli tujust ära. Ühtki sõidukit ei tulnud. Reedel läks tuul nii tugevaks, et keegi polnud midagi selletaolist näinud. Algas tõeline orkaan. Koli lund nii täis, et päevavalgus ei suutnud läbisele sombu tungida. Inimesed istusid poolpimedas toas. Lume pärast ei pääsetud uksest välja, vaid oldi sunnitud käima pööningu jalaka kaudu, et kõrvalhoonete juurde pääseda ja loomi talitada. Paari päeva kestel oli katkenud igasugune läbikäimine. Võib koguni ütelda, et igasugune kull tuur lakkas olemast. Ent kõigis majades, mis nüüd igaüks täiesti omaette Lõsutasid, teati, et Kirsten on teel nende alevisse. Nende mõtted keerlesid selle ümber. Nad kujutasid ette vankrit nii nagu see hoolbori maanteel kirstuga lumetuisus praegu seisis või sõitis. Neljapäeval tuli poodi ainult üks ostja ja see oli käimisest päris väsinud. Reedel ei tulnud mitte ühtegi. Sel päeval oli alev ja selle ümbrus inimestest otsekui tühi. Kaks inimest kohtusid reedel lumehanges, kus nad kaelani sees olid? E käes, seal on. Hüüdis üks. See olen mina. Oo, aga olete see teie, kulla tatar. Kas teil hing kinni ei ole? Üks neist kahest, kel elu sees oli doktor Eriksen. Teine Niels Liu ja Niels Liu jäi lumme istuma ning rõkkab rõõmust. Ta oli 69 aastane, aga armastas veel lumehange rassimist hullemini kui mõni poisike. Ta hirnus naerda huikas selle loo üle ja doktor Eriksen teda ei näinud. Sajab raasuke lund, juubeldas Niels jõu. Kas te mõistate seda? Ma ütlen, sajab lund, kulla tatar. Mis Kerstenist teie arvates saab? Ma ütlesin Kersten sõõrensonil. Tuleb lund, ütlesin ma, võta reegi, ütlesin ma. Emaga sõitis vankriga sellepärast, et Niels Liu on vana loovama. Vaadake, kulla tatar, meie kaks. Peame igasuguse ilmaga väljas olema. Jumala eest. Niels Liu naeris südamest ja kadus lumme. Kummagi kaenla all oli tal suur päts Kruuv leiba ja ta kavatses ühte poksi kohta minna, sest tal oli tulnud mõttesse, et võib-olla neil vaestel inimestel ei ole midagi süüa. Laupäeva hommikul oli täiesti vaikne ning selge ilm tuulevaikus ja päikesepaiste. Kui inimesed välja tulid ja hangede otsa ronisid, tundsid nad oma alevi ja selle ümbruse vaevalt et ära oli 20 küünlakõrgusi hangesid. Ja imelik tunne oli nende harjalt ringi vaadata. Mitu maja oli katuse rooni lumme tuisanud. Lumerookijad kogunesid hommikul vara kõrtsi juurde. Täna tuleb neil alles tööd. Peaaegu kogu alevi meespere oli kokku aetud tuliga Niels Liu puudaldadega, saapad jalas ja labidas õlal. Ülemeelik nagu noor sälg. Ta hüppas ja kargas. Ta oli seitsmendas taevas. Lume rookimine oli tema noores eas kõige pidulikum lõbustus, mis inimesele osaks võis saada. Vahepeal oli teatavaks saanud, et Christian Sörensen nüüd viimaks surnukehaga nende alevile lähenes. Ta oli ühe miili kaugusel symbol play spordikõrtsi aga kuna tema ees peaaegu kogu aeg lund pidi roogitama, võis ta alevisse jõuda alles pärast lõunat. Nende kolme ööpäeva kestel, mil Christian Sörensen oodati, oli ta legendaarseks kujuks tulnud. Need olid pikad tööpäevad ja uudiseid oli napilt. Kuuldus surnukehaga teel olevast Christian Sörensen ist oli levinud nagu kulutuli. Kes nüüd hommikul selle uudise kaasa oli toonud, seda ei teadnud keegi. Kuid see oli läbi tunginud. Millestki muust ei räägitudki, kui et Christian Sörensen, nagu öeldud, on ühe miili kaugusel alevist ja läheneb surnukehaga. Tema ees käis lume rookijaid. See oli suur uudistulijate saabumise ootus, võttis üleloomulikud ebamäärased vormid. Kogu alev ajas end jalule, ümbruskonnast voolas rahvast juurde. Kõik tahtsid matusele minna, kui Christian Sörensen nüüd kirsteniga pärale jõuab. Kogu ennelõuna valitses laupäeval alevis suur elevus. Lume rookiad tungisid läbi alevi põhja poole sügavatest kaevikutest ei paistnud nad väljagi ning koha, kus nad parajasti rassisid, reetsid lumepangad, mis otsekui omal jõul kaevikuservadele lendasid. Levis teade, et Christian Sörensen on beer allerupi maja juures üle künka jõudnud ja et ta nüüd alevist põhja pool orgu laskub. Keset seda orgu, kuhu maantee sügavale kaob, seisab verstapost, millel on kiri. Kaheksa miiliool porist. Ja siin kohtusid Arevi lume rookiad vooriga. Koos nendega, kes Christian Sörensen Hornumi külast läbi olid kaevanud. Oli üle poolesaja mehe, kes labidatele toetudes mõlemal pool teed seisid, kui Christian Sörensen läbi sõitis ning paremale ja vasakule Deletas. Nüüd oli Christian Sörensen viimaks jälle omade hulgas. Ta peatus ja andis kätt nii paljudele, kui vähegi võimalik oli. Koguneti tema ümber. See ei ole su oma vanker, Kristen. Ei, seda, see ei olnud. Tema oma. Vanker oli murdunud teljega Niibes. Siin selle oli Christian Sörensen asemele laenanud. See oli pikk vedrudega töövanker. Rahvas käis selle ümber ja vaatles seda. Rattad olid Rummuni kõvaks külmunud lumes. Kogu alumine osa oli lumega koos. See sarnanes lumevankriga Camust, kirst sellel oli kirju külmunud lumest, mis ei tahtnud puu küljest lahti tulla. Christian Sörensen hobuse granud olid ju natuke loiud, aga olid üldiselt kuidagi ikka hakkama saanud. Kuid Kristen Sörenseni ei tuntud äragi. Tal oli nägu paistes ja hääl hoopis teistsugune. Ta liigutukaks läinud oma käsi pekstes ja põlvinikutades, rääkis ta vahetpidamata. Kellegi poole ta otseselt ei pöördunud ja mõtted olid tal täiesti laiali. Ei saa ütelda, et Christian Sörensen oleks Pummeldaja olnud aga juba eemalt kaugelt lekas ta viinast. Tema ümber jäi nii õudselt vaikseks. Ta rääkis ühtesoodu, nagu masin, ilmad kübetki meeleliigutust oleks märgata olnud. Kõik pidid vaatama tema tumepunast pooleldi klaasistunud silmadega nägu. Ta oli asetunud vankri esiratta juurde ja andis aga pihta, et nad kõik teada saaksid. Ta tahtis neile meelehead teha, kuigi oli unetusest ja joomisest kurnatud ning külmas kohmetu. Ta hoidis ohje pundunud ja jõuetute sõrmedega ning korraga vajusid tal silmad tükiks ajaks väsinult kinni. Jutt muutus tasaseks sosinaks tema pea Nookus üles-alla. Jädatukastas. Kas sa ei arva, et me peaksime katsuma edasi liikuda, ütles Aners Nielsen talle kindlalt otsa vaadates. Kas maksab siin kauem seista? Kristen? Christian Sörensen virgus ühe ropsuga ja nõutas nagu unes hobuseid. Voor hakkas liikuma. Kõmpides hakkas Christian Sörensen jälle rääkima. Kui nad sepa künkale jõudsid ja alev paistma hakkas, tuli neile vastu suur hulk matuseriietes rahvast ja kuna need Christian Sörensen ümber elavaks läks, tõstis ta häält ja hakkas otsast peale sellest pikast-pikast reisist jutustama. Rahvas sai nende kahe raskelt katsutud mehe reisist endale ette kujutada. Tuse. Christian Sörensen oli jõudnud ool pori teisipäeval pärast lõunat just siis, kui lumetorm algas. Järgmisel hommikul asus ta surnukehaga teele, kuigi raius, ei olnud hobuste kõrvugi näha. Nad olid sunnitud esimesse kõrtsi, kuhu nad jõudsid peatuma jääma ja sealt sõitsid nad tulema, kui neile näis, et ilm veidi selgeid. Ja niimoodi läks neil kogu nende teekonnal. Nad rändasid kõrtsist kõrtsi. Christian Sörensen ei olnud mingeid topsi vend, kuid siin teist nõu ei olnud. Neil oli raskeid vintsutusi, nad eksisid teelt ära, kaotasid igasuguse orientatsiooni. Viimaks nad ei teadnud enam, kus nad on või mis kellaaeg on. Mitu korda jäid nad lumme täiesti kinni ja pidid inimesi appi kutsuma, et need nad välja kaevaksid. Hea seegi, et nad end paukuvas pakases ärkvel suutsid hoida. Suurt osa teest Nad ei mäletanudki. Seal olid nad rännanud lausa nagu kuutõbised. Neljapäeval pidid nad peaaegu hukkuma, sest ühtki inimest polnud väljas liikumas ja nad jäid keset lagedat välja lumme kinni. Niibest natuke maad, lõuna pool vajusid nad kraavi, nii et vanker läks pooleks. Kirst lagunes ära ja surnukeha, kus lumme. Siis arvasid nad peaaegu, et peavad alla vanduma. Aga ka seekord said nad abi ja neil õnnestus Niibest teine vanker muretseda. Jane hakkasime pudelisse tama, tunnistas Christian Sörensen kurtes, kuid ilma kahetsuseta. Sest see, mis me ette olime võtnud, tuli läbi viia. Oli hetki, kus me oleksime võinud maha surema heita, kui meil ei oleks viina Plaskuta olnud. Mina pidasin veel vastu, aga Don mu sulane jäi mitu korda nii uniseks, et ma pidin aga oh ja hoidma ja teisega teda raputama, et ta sinna maha ei jääks. Voor liikus otse surnuaia poole. Pastorile oli sõna saadetud ja mulda sängitamine pidi kohe aset leidma. Kohale ei tulnud rohkem rahvast, kui keegi mäletas kunagi ühelgi natusel näinud olevat. Osalt oli nii palju neid, kes olid Kirsten smeid, ei tundnud osaltory kuuldustena raskest teekonnast. Paljud sinna meelitanud. Puusärk kanti kirikusse ja asetati altari ette maha. Ümbruskonna naised astusid vaikselt ette, pärge ära andma ja Christian Sörensen võttis need valjuhäälselt vastu ning paigutas serviti kirstu najale. Nüüd, kui ta ulu alla oli saanud, hakkas Christian Sörensen il hirmus soe. Tema paljalt peale häält tõusis auru ja näis, nagu tahaksid temal silmad peast välja karata. Ta suutis end vaevalt ohjes hoida. Sellal kui kõik teised kirikus sosistasid ja vaikisid, rääkis tema kogu aeg valju häälega ja avalikult nagu mis tahes ilmalikus paigas. Tänan sind, ütles ta ühele vanale naisele, kes tuli pärjaga. Sa oled tubli, sa pead ka arnaskeerstanit meeles ja tema oli seda väärt, et teda austada. Aitäh, aitäh selle eest. Kestis üsna kaua, kuni pastor tuli. Sedaaegu seisid ja ootasid nad kirikus nii palju, kui sinna väikese kaarjate võlvide ja härmatanud müüridega löövi alla mahtus. Põrand oli külm, Nad tammusid oma saabastega ja klõpsutasid jalgu tasapisi vastu maad, et tunda, et neil need ikka olemas on. Ta staabee surnud näha, küsis Christian Sörensen äkki elavalt. Te võite väga hästi teda näha saada. Christian Sörensen kruvis väikesed risti kujulised naelad lahti ja tõstis õige labaste väljenduste pideva voolu saatel puusärgi kaane pealt ära. Näe, ta lamab ju korralikult. Christian Sörensen jäi seisma kaant enese najal hoides ja vaikis viivu, sellal kui seda väikest puusärgis puhkavad, pead vaadati. Kõige eakamat kohalolijaist, vanade sugupõlvede esindajat, kes olid üksteisega elu ja saatust jaganud, kui Kirsten elas. Need vaatasid tema surnukeha, kuid mäletasid suurt kahekümneaastast kuldkollaste juuste ja väga magedate silmadega tüdrukut. Ja inimesed, kes nüüd enam noored ei olnud, vaatasid teda ja mõtlesid sellele tugevale lesele, kes alati kohal oli, aitamas. Kirikus olid ka mõned lapsed ja nende suured silmad nägid neis valgetes suri riietes des üksnes mingit krimpsus eset. Kuid Christian Sörensen arvas, et ta rahvale vaatamiseks küllaldaselt aega on andnud. Sirutas siis käe välja ja pani ettevaatlikult surnu näole. Kirsteni ninale on väike muhk tekkinud, seletas ta südamliku hellusega. See tuli siis, kui ta meil kirstust välja kukkus. Te näete ta nina ühele poole viltu. Ta katsus ettevaatlikult seda viga veidi parandada, askeldas nii arukalt ja õrnalt selle elutu keha ümber, mille ta oma tugeva loomuse viimaseid jõuvarusid kokkuvõttes oli talvisest tormise lõikavas pakases läbi teedeta maastiku koju toonud aetuna üksnes armastusest selle vastu, keda enam ei olnud. Ja selle aja sees, rääkis ta edasi ühtlasi ka oma punetavad nina vahetpidamata tõmmata, tõsi alluristades ning oma pundunud silmalaugude kapilgutades. Aga te tunnete ta ju ära küll, see on ju Kirsten, nagu me teda mäletame. Aga minu meelest on ta kõvasti kokku kuivanud. Ood, ühine asi on teda tõsta. Kirst on ka kõige väiksem number, mida täiskasvanule võiks saada. Ja ta on kõvasti kokku kuivanud. Aga ta näeb kena välja. Kas ma panen mõne pärja talle kirstu? Kristjan ei jäänud enne vait, kui pastor tuli. Inimestel oli olnud piinlik teda kuulata. Igapäevases elus oli Christian Sörensen mees, kes vormi täitmisest kinni pidas, oma ümbruse suhtes niisama peenetundeline kui üldiselt kõik inimesed. Kunagi varem polnud ta rahva seas nii jutukas olnud. Kuid ülepingutused ja külmetamine nende kolme päeva jooksul olid tal nagu kesta maha kiskunud. Otsekui vaiksel kokku Bel olid tema tuttavat tal end paljastada lasknud. Mulda sängitamine läks oma rada puuserklasti külmunud mulda, mis varjas kõiki neid, kes tema omaksed olid olnud sügavasse lumme. Tekkis värske must küngas. Nüüd puhkes hinda tema Kirsten smed, kes oli halastaja ning tugev olnud. Nüüd oli ta oma surnute juurde piiratud. Nüüd oli ta siia kant võetud, tema, kes alati kandis, kes ikka ja alati oli abivalmis kes oli tundnud elu ning ühe võrra rahulikult seisnud nii nurgavoodi kui surija sängi ees. Nüüd täna maas, see, kes oli püsti seisnud ja alati lootust täis olnud, kes oli näinud omasid abitult tagasi vajumas haledad silmad tema silmade küljes kinni. Kogu see võrratu soojus, mida kirsteni kortsus näost oli kiiranud kolinüüdvaid kahvatu kuma nende silmis, kes teda mäletasid. Need alandlikkuse, katsumuste ja inimlike asjade kohta kogutud tarkuse aarded, mis kirsteni südamepõhjas peidus olid olid nüüd kahvatud pildid mahajäänute mälestuses. Kirsten oli nüüd nende juures, kes ustavaks olid jäänud vanade maainimeste juures, kes enam iialgi ei tõuse Nende vanade tasaste inimeste juures, kes on endale andeksandmise palunud ja kellest nende puuristile muud mälestust ei ole jäänud, kui et nad on sündinud ja surnud kraavelles. Ta Kirsten oli nüüd sellele suurele küsimusele, mis vanadele inimestele hirmu tegi ja lõpuks tema vaimupimedusega lõi, lahenduse leidnud. Ta oli mulda sängitatud ja see küsimus oli lakanud olemast tema, kes lõpuks enam ei suutnud uskuda. Ja kes oli selle meeldetuletamisega, mis see oli, mida ta pidi tegema mõistuse kaotanud, oli nüüd täielikult ja lõplikult unustanud, et tal mingi ülesanne üldse oli olnud. Ta oli nüüd maetud ja tema haua ääres oli palvetatud. Ja viimane laul oli lauldud. Kuid Christian Sörensen oli sealt juba enne seda ära läinud. Aners Nielsen võttis tal vaikselt käe alt kinni ja viis ta kaasa ning Kristen laskis tahtejõuetult, ent talutada. Kui nad mööda teed natuke maad eemale olid jõudnud, ei tahtnud Christian Sörensen jalad enam sõna kuulda. Anners Nielsen pidi teda peaaegu kandma. Kõndides Christian Sörensen sonise jampsis Daneelatas ja võitles une vastu. Kui need tema talu juurde jõudsid, rippus ta nagu elutu roninud Anders Nielseni käe küljes. Aga sellegipoolest astusid tal jalad ikka veel. Ta tundis oma värava ära. Kui nad sellest sisse läksid, tõi ta kuuldavale tasase kaebehääle ja vajus magades Aaners Nielseni jalgade ette maha. Tema näojooned lõtusid silmapilkselt. Uni oli talle suureks kergenduseks.