Mul pole, sest midagi Kuimaga peast segane olen, mõtles muuseas hertsog. Mõned inimesed pidasid teda hulluks ja üksvahe oli ta ka ise kartnud, et nii see asi ongi. Aga kuigi ta käitumine oli endiselt veider, tunnistanud nüüd enesekindlana rõõmsat ujulisena selge pilgulisena ja tugevana taoli nagu mingil lummu alla langenud ja hakanud igasugustele inimestele maailmas kirju kirjutama. Need kirjad viisid ta sedavõrd roopast välja, et juunikuu lõpust alates rändas ta pabereid täis topitud reisikotiga ühest kohast teise. Maa üksinduses kirjutas ta sõgedana loendamatul hulgal kirju ajalehtede toimetustele, avaliku elu tegelastele, sõpradele ning sugulastele ja lõbuks koguni surnutele oma kuulsusetuile, surnud omastele ja viimaks ka surnud suurvaimudele. Vöökheedides oli südasuvi. Hertsog oli ihuüksi suures vanas majas. Kui mõni uus mõte tal südant vaevama hakkas, läks ta kööki oma peakorterisse seda üles kirjutama. Valge värv oli telliskivis delt kestendumas. Ja vael pühkis hertsog varrukaga laual kiiremusta imestades rahumeeli. Miks põldhiired nii maiade vaha ja parafiini peale Nad närisid auke hoidiste parafiiniga suletud kaantesse ja järasid sünnipäeva küünlad tahini läbi. Üks rott leivapaki oma kehaga, kujulise koopa uuristanud Mele jälgi leidus hulgal lõikudel. Hertsog sõisama leivapätsi teistpoolt moosiga. Ta võis toidupoolist ka rottidega jagada. Mingi ühenduse välismaailmaga säilis tal kogu aja. Ta silmitses kõike elavat huviga, kuid tundis end poolpimedana. Ta sõber, ta endine sõber, väelentain ja ta naine, ta endine naine Marleen olid jutu liikvele lasknud. Tal olevat mõistus üles öelnud. Aga oli see tõsi. Ta uitas tühjas majas ringi ja nägi ämblikuvõrkudega kaetud hallis aknas oma näo peegelpilti. Ta näis ebamaiselt rahulik olevat. Särav hiir jooksis ta otsaesiselt alla üle sirge nina ja vaikivate täidlaste huulde. Hiliskevadel tundis Hirtsuk vastupandamatut vajadust seletada, suud puhtaks, rääkida, ennast õigustada, kõike uude valgusse asetada, selgitada, parandada. Sel ajal pidas ta ühes New Yorgi õhtuülikoolis loenguid. Aprillis oli kõik enam-vähem korras, kuid maikuu teisest poolest hakkas ta mõtte kummalisi looke tegema. Kuulajatele sai selgeks, et romantismi lätted jäävad neile suuremas osas tundmatuks. Küll aga saavad nad nii näha kui kuulda muid veidrusi. Üksteise järel kadusid akadeemilised formaalsused. Professor Hertsog ilmutas mõtteisse süüvinud mehe alateadlikku avameelsust ja semestri lõpu poole. Tekkisid Taloengutesse pikad pausid. Vabandust, pomises, jäi ta vait ja otsis kuuetaskust pastapliiatsit. Laud nagises, kui ta pliiatsi-le rõhudes hoogsa käega paberi lipakatele midagi kirjutas. Kui ta viibis omaenese mõtete maailmas, mustad sõõrid silmade ümber. Kahvatu nägu paljastas kõik viimseni. Auditoorium ootas hiirvaikselt kolm minutit, viis minutit. Algul puudusi nendes märkmetes, mis ta tegi, igasugune süsteeme, need olid fragmendid, mõttetud silbid, hüüatused, pahupidi pööratud vanasõnad ja tsitaadid või nagu ta kadunud ema jidiši keeles, ütles Tretverter. Vastused, mis liiga hilja tulid, sest sa olid siis juba trepist alla jõudmas. Näiteks kirjutas ta surm surema, uuesti elama, uuesti surema, elama. Pole inimest pole surma või põlvitav hing. Võib ehk kasulik olla põrandat küürides edasi rasta lollile niisama lollilt, nagu ta küsib, eta oma opsakuses ennast targaks ei peaks. Ära vasta lollile niisama lollilt, nagu ta küsib, et sa tema sarnane ei oleks. Vali üks. Ka märkis ta paberile. Volter Windschell väidab, et kui Johann Sebastian Bach reekviemi looma hakkas, tõmbas ta käte, mustad kindad. Selles sirgeldamisest ei osanud hertsog ise midagi arvata. Ta lihtsalt andis sisemisele sundusele järele. Kuigi ta mõnikord kahtles, kas pole tegemist isiksuse lagunemise sümptomiga. See kohutanud teda seitsmeteistkümnendale tänavale üüritud kööginišiga korteris sohval lebades kujutas ta endale mõnikord ette, et ta on vabrik, mis toodab omaenese elulugu. Ja samas nägi ennast sünnist surmani. Paberilehel, möönis ta. Ma ei suuda ennast õigustada. Kogu elule tagasi vaadates mõistis ta, et ta oli kõik valesti teinud. Kõik ta oli oma eluga, nagu öeldakse, rappa läinud. Aga et juba alguses polnud suurem asi olnud, siis polnud ka suurt midagi taga kurta. Kopituse järele lõhnaval sohval möödunud sajanditel mõeldes 19.-le 16.-le 18.-le sajandile, leidis ta viimasest ütlusi, mis talle meeldis. Kurtmine, mu härra on jõudeelu sünnitus. Ta lamas sohval kõhuli ja jätkas oma inventuuri. Oli ta tark või loll? Jah, praegu teda targaks pidada küll ei saanud. Omal ajal oleks temast ehk tarkpea võinud saada, aga talle meeldis rohkem unistada. Ja nipi mehed lükkasite teelt eest ära. Mis veel. Juuksed hakkasid hõredaks jääma. Thomase peanaha eriteadlaste reklaame luges ta mehe liialdatud skeptitsismi iga, kes soovib, tõime heli iga hinna eest uskuda. Pean asjatundjad nõndaks. Vanasti oli ta ilus mees olnud, näost oli näha, mismoodi elu teda oli nüpeldanud. Aga eks olnud ta seda soovinudki, et teda nüüteldataks. Eks olnud ta oma peksjaid tagant õhutanud. See tõsiasi sundis teda oma iseloomu lähemalt vaatluse alla võtma. Missugune ta siis iseloomult oli ja moodsaid termineid kasutades Taulinartsistlik oli masohhistlik, oli anakrolistlik. Ta kliiniline pilt oli depressiivne, ehkki ta ei kannatanud selle kõige raskema vormi all, polnud maniakaaldepressiivne. Ta oli sunnitud tunnistama, Etka professorina polnud ta eriti kaugele jõudnud. Oja Ta võttis asja tõsiselt. Temas oli palju süütut siirust. Aga korraliku süstemaatikut ei saa temast vist küll iialgi. Alguses oli hiilgav olnud filosoofiadoktoriväitekiri loodusekäsitus seitsmeteistkümnenda ja 18. sajandi inglise ja prantsuse poliitilises filosoofias. Ka oli ta avaldanud mitmeid artikleid ning raamatuid pealkirjaga romantism ja ristiusk. Aga kõik teised auahned plaanid olid läinud vett vedama. Üks plaan teise järel. Varasemale edule ei olnud töökohtade leidmine ega abirahade hankimine teaduslikuks tööks talle kunagi raskusi valmistanud. Narrakansseti sihtasutus oli talle mitu head aastat maksnud 15000 dollarit, et ta saaks oma romantismialaseid uurimusi jätkata. Töö tulemus seisis seinakapis vanas reisikotis. 800 lehekülge süstematiseerimata arutlusi, millel puudus selgroog. Valuseli sellele mõteldagi. Ta kõrval põrandal vedelesid paberitükid ja aeg-ajalt kummardus ta üle sohva ääre, et kirjutada. Nüüd pani ta paberilehele mitte pikk haigus, minu elu, vaid tik haigusest toibumine, minu elu. Kodanlik-liberaalne revideerimine, paranemis, illusioon, lootus, nagu mürk. Jätkates eneseanalüüsi võttis ta omaks, et ta oli olnud halb abikaasa, kahel korral teisi ta esimene naine oli tema pärast pidanud palju kannatama. Mad, lenda, teine naine oli tahtnud teda Hiksli masinast läbi lasta. Pojale ja tütrele oli ta armastav, kuid halb isa. Kadunud vanematele tänamatu poeg. Kodumaale ükskõik kodanik vendadele ja õele neisse kiindunud, kuid kaugeks jäänud veni sõpradele, kuist armastuses leige oma talendiga mannetu võimu suhtes, passiivne, hinge vajaduste vastu, ükskõikne. Ta tundis oma rangusest rahuldust, suisa nautis neid karme ja õiglaselt valjuotsuseid ning lamas sohval, küünarnukid selja taga püsti, jalad hooletult välja sirutatud. Aga kui võluvat me kõigest hoolimata olene. Papa, vaeseke, oleks võinud kasvõi linnud puu otsast alla krokodillid mudast välja võluda. Kamed leen oli erakordselt võluv, kauni väljanägemise ja särava mõistusega naine. Ta armuke, väljentain Köžbach oli samuti võluv mees kuigi temasse armikus oli robustsel brutaalne. Tal oli kandiline lõug, Lõõnskav, vask, Ruske lõvilakk, mis lausa puhasta peas. Temale polnud Toomase peama häiri teadlasi tarvis. Ja kui ta oma puujalga luupas jõnks hüppas ning sirutas ta oma keha niisama graatsiliselt nagu gondli aerutaja. Exirtsuki olnud päris võluv meesterahvas. Kuid mäed leni oli ta seksuaalseid võimeid kahjustanud ja kui mees naisi köita ei suuda, mis paremat talle siis loota on. Aga just selles suhtes tundis ta end kõige rohkem oma haigusest jagu saamas. Armetud on need seksuaalsed kemplemised. Marleeniga oli hertsog mõned head aastad tagasi uut elu alustanud. Kiriku käest võitis ta endale naise. Kui nad tuttavaks said, oli nad leninverivärske pöördunud. Et noorikule meele järgi olla, oli ta auväärsest professorikohast loobunud ja ostnud oma võluvalt isalt päritud 20000 dollari eest Massachusettsis ljudi Willi lähedale suure vana maja. Püükheedide maa vaikuses, kus neid ootasid sõbrad, väelentain, diofiibike Špakid, pidanuks olema hõlbus kirjutada romantikute sotsiaalideedest järge varem ilmunud teosele. Hertsog ei lahkunud ülikoolist küll, sellepärast ta hakkama poleks saanud, otse vastupidi. Ta reputatsioon oli kõrgem. Ta väitekiri oli tähelepanu äratanud ja see tõlgiti prantsuse ning saksa keelde. Ta raamat, mis ilmumise ajal ei peaaegu märkamatuks, figureeris nüüd paljudes soovitus nimestikes. Niikaua kui muuseas teisi ka abielus oli, elas ta oma elu nagu iga teinegi õppejõud oli lugupeetud ja tasakaalukas. Oma esimeses töös näitesta objektiivse analüüsi najal, mis tähendus on ristiusul romantismi-ile. Teises muutus ta ägedamaks isemeelsemaks au ahnemaks. Ta iseloomus oli tegelikult küllaltki palju robustust. Tal oli tugevat tahet ja polemiseerimise annet, samuti kiindumust ajaloofilosoofiasse. See ta Marleeniga abiellus ja ülikoolist loobus, sest naine soovis seda. Et ta enda ljudi villi maha jättis. Näitas, et teda veetlevad ka hädaohud ning äärmuslikud abinõud. Hetero toksia rasked katsumused, et teda kisu fataalse paratamatusega hukatuse linna poole. Ajalugu, mida ta kirjutada plaanitses, pidi tõsiselt arvesse võtma 20. Nende revolutsioone ning massivapustusi. Ja samal ajal TÖÖ toks Willi kombel tunnistama üleüldist ning pidevat arengut võrdsete võimaluste, demokraatia täiustamise suunas. Aga ta ei saanud ennast selle töö suhtes petta. Tal tekkisid tõsised kahtlused. Ta auahnus sai ränga hoobi. Heegel tegi talle palju peavalu. 10 aasta eest oli ta veendunud, et ta mõistab filosoofi harmoonia ja kombluse käsitust. Kuid midagi oli viltu läinud. Ta oli masendunud, kärsitu ja Paur. Samal ajal käitus nii tema kui ka ta naine äärmiselt pensikult. Marleen polnud millegagi rahul. Alguses oli ta selle vastu, et ta mees on tavaline ülikooli professor. Aga kui aastapäevad olid maal elatud, muutis ta meelt. Marleen leidis, et ta on liiga noor, liiga intelligentne, liiga vitaalne, liiga seltskondlik, enda mahavõtmiseks, Pöögeedidesse. Ta otsustas lõpetada aspirantuuri slaavi keelte alal. Hertsog kirjutas Chicagosse, et töökohti kuulata. Tal tuli leida koht ka väljentan Köžbakile. Väljend tain oli raadiodiktor. Pidfildi diskintšoki ei saa ometi nii toredaid inimesi nagu väljentanniofiibi ihuüksi siia maakolkasse virelema jätta, ütlesime Marleen. Chicago valiti sellepärast Tertsakury seal üles kasvanud ja omas häid sidemeid. Ja nõnda hakkaski ta tõotavad kolledžisse loenguid pidama ja Köžbakist sai ühe luupis asuva raadiojaama kultuurisaadete peatoimetaja. Maamaja löödi Willi lähedal, suleti 20000 dollarit maksma läinud maja koos raamatud, inglise portselani ja uute majapidamisseadmetega loovutati ämblikutele muttidele ning põldhiirtele. Papa vaevaga teenitud raha. Hertsogit kolisid keskläände aga umbes aasta pärast uue elu alustamist Chicagos otsustas Marleen, et nende kooselust ei tule midagi välja. Ta nõudis lahutust. Muuseas tuli see talle anda, mis tal muud üle jäi. Aga see oli väga valus lahutus. Ta armastas Marleeini. Oma väikesest tütrest lahkumine oli talle löögiks, mida ta ei suutnud taluda. Kuid mäed, lein keeldus tema naine edasi olemast ja kaas inimeste soove tuleb austada, orjapidamine on kaotatud. Oma teist abielulahutust elas hertsog ülem väga raskesti. Tal oli tunne, et see on tema lõpp. ETA variseb lõplikult kokku ja doktor Dwight Chicago psühhiaater, kes ravis mõlemat hertsogit soovitas muuseas veel võimaluse korral linnast lahkuda. Ta sai tõud, on kolledži dekaaniga kokku leppida. Et kui ta ainult paremini tunneb, võib ta tagasi tulla. Sestap sõitiskista vend suuralt laenatud rahaga. Euroopasse. Ega ta Euroopas lausa ei lugenenudki. Ta reisis seal narrecentsepti sihtasutuse soovitusel ringi. Pidasin loenguid Kopenhaagenis, Varssavis, Krakowis, Berliinis, Belgradis, Istanbulis ja Jeruusalemmas. Aga kui ta märtsis Chicagosse tagasi tuli, oli ta olukord hullem kui novembris. Ta teatas dekaanile, et tal oleks vist paremini New Yorki jääda. Hertsog, kes ise oli väga vilets plaanide tegija hakkas alles nüüd mõistma, kui hästi olime leen temast lahtisaamist ette valmistanud. Poolteist kuud enne hundipassi andmist laskis naine teda Midway lähedale 200 dollari eest kuus maja üürida. Kui need sisse olid kolinud, eitas muuseas riiuleid, puhastas aeda ja parandas garaažiukse ära. Siis hakkas ta topeltaknaid ette panema. Veel nädal enne lahutuse nõudmist olime lenda riideid pesnud, et riikinud. Aga juba selsamal päeval, kui muuseas kodunt lahkuma sunniti loopisime, lendab pesu ühte pappkasti ning lennutas selle keldritrepist alla. Kapis olevat ruumi. Juhtus muidki kurbi, naljakaid või ka julmi seiku olenevalt asjaosalise vaatevinklist. Kuni viimase päevani oli hertsogi vahekord Marleeniga enam-vähem normaalne, see tähendab teineteise isiku taustati seisukohtadega arvestati päevasündmusi, arutati. Näiteks kui med Leenu ma uudisega lagedale tuli, käituste täiesti väärikalt, lausa võrratult nagu tõeline meister. Taseletas. Et on oma sammu igas suhtes läbi kaalunud ja peab tunnistama lüüasaamist. Nad ei saa kahekesi koos iialgi õnnelikuks. Ta oli valmis osa süüst enda õlgadele võtma. Muidugi ei olnud hertsogile täielikuks üllatuseks, aga ta oli ausalt lootnud, et asi on võtmas pööret paremusele. Kõik toimus kaunil kirkal sügispäeval. Ta oli tagaõues olnud topeltaknaid ette panemas. Esimene külm oli juba tomateid näpistanud, rohi õli tihke ja pehme, ise järelikult ilus, nagu ikka külmade saabudes. Kui teda hommikuti katab Halla härmatis. Kui kaste on paks ja püsib kaua. Tomativarred olid mustaks tõmbunud ja punased pallid lõhenenud. Ta oli ülemise korruse aiapoolsest aknast näinud, kuidas Marleen Shuni päeva uinakule sättis ja seejärel vanniveepainet kuulnud. Nüüd seisis naine köögile veel ja kutsustada sisse järvelt tulev tuule hiilbani raamitud klaasihertsiga käes võnklema. Ettevaatlikult asetas ta akna vastueetikut ja võttis käest puldan kindad, kuid jättis Barretti pähe, otsekui ette aimates, et tal on peagi tee jalge all. Marleen vihkas kõigest hingest oma isa. Aga see ei vääranud asjaolu, et ta vanamees oli kuulus lavastaja, keda mõnikord nimetati koguni Ameerikas Stanislavski-iks. Etteaste Polic geniaalselt ette valmistatud. Tal olid jalas mustad sukad, kõrge kontsaga kingad, seljas lavendel sinine brokaad, kleit, mida kaunistasid Kesk-Ameerika indiaanlaste ornamendid. Ta kandis opaal kõrvarõngaid, käevõrusid Tauliend lõhnastanud juuksed olid kammitud, korralikult uude lahku ja varjutatud suured silmalaud kumasid sinkjalt. Ta silmad olid sinised, kuid näisid valge muutliku kõrval tooni tõttu kord heledamat, kord tumedamad. Kui ta väga erutatud oli, hakkas ta kaunikujuline kulmude juurest sirgelt langev nina õige pisut tõmblema. Isegi see närvivärin oli hertsogile kallis. Midagi orjalik koolide armastuses Marleeini vastu, kuna menetlenud peremeest mängida ihkas ja muuseas oma naist armastas, siis tuli tal sellega leppida. Koristamata elutoas olid vastakuti kaks erinevat egoismi ja hertsog, kes oma New Yorgi sohval lamas püüdis neid aduda. Naine võidu joomas. Ta oli end selleks suureks hetkeks ette valmistanud Tauli hoopi andmas seda tegemas, mida üle kõige ihaldas tema aga nurka tõmbunud, täiesti passiivseks muutunud. Tauli kannatused, mis teda ees ootasid, ära teeninud taoli pattu, teinud kaua aega, rasket pattu. Ta pälvis neid. Nii oli lugu. Näed, Leen ütles. Meie ei saa enam koos elada. Ta kõne vältas mitu pikka minutit. Laused olid hästi moodustatud, seda kõnet tuli harjutatud ja näis, et ka tema oli etenduse algust oodanud. Nende abielu ei olevat selline, mis saaks püsima jääda. Marleen polevat teda kunagi armastanud. Ta ütles sõna-sõnalt. Valus on tunnistada, et ma ei ole sind kunagi armastanud ega hakka iialgi armastama, lisas ta. Nii et kooselu jätkata pole enam mõtet. Hertsog ütles, aga mina armastan sind, lein. Iga hetkega muutusime leen suur sugusemaks nooblimaks, ise teadvamaks. Ta nägu oli äärmiselt jumekas ja ta kulmud ta Bütsants lanna nina kerkisid, liikusid rinnad ja kaela juurest tõusev järjest süvenev õhetus toonitas silmade sina. Teda valdas teadvus, ekstaas ja Hirce küll käis peast läbi mõte. Mad leini intelligentsile mõjus lausa toonikumina. Et ta sai mulle nii valusa hoobi anda, oma uhkust nii täielikult rahuldada. Hertsog mõistis, et ta on tunnistaja ühele suurimale hetkele oma naise elus. Sa võid selle tunde endas säilitada, ütles Marleen. Ma ei kahtle selle ehtsuses. Sa armastad mind. Aga ma loodan, et sa seda mõistad. Missuguseks alanduseks on mulle tunnistada, et meie abielu ebaõnnestus. Ma andsin selle heaks kõik, mis mul oli. Mulle on selle purunemine rängaks hoobiks. Rängaks sooviks. Ta polnud ealeski nii suurepärane välja näinud. Ta esinemises oli palju poosi, ent veelgi rohkem kirge. Ja hea väljanägemisega hertsog. Kuigi ta kahvatut nägu varjutas kannataja ilme. Kes pikenevad kevadõhtul oma sohval lamas akna taga tarmukalt pulbitsev suur linn, nõrgalt tajutav jõevee lõhn ja võikalt kaunis New Cheesy siluett, päikeseloojangusse Se tugeva kehaehitusega hertsog. Lausa ime, et ta oli hoolimata kõikidest püüetest haigeks jääda, ikka nii terve oli, kujutas oma New Yorki erakongis ette. Mis siis küll oleks juhtunud, kui ta selle asemel et pineva tähelepanelikkusega mäed leni kuulata talle vastu vahtimist oleks virutanud. Mis siis, kui ta oleks naise põrandale paisanud teda juustest, rebinud kriiskavat ja vastuhakkavat naist mööda tuba ringi lohistanud, teda nõnda peksnud taguots oleks verine, mis siis? Ta oleks võinud tal riided lõhki rebida, pärlikee puruks kiskuda, näol lüüa. Ohatise loovusta sellest ettekujutatud vägivallast. Ta kartis, et tal on varjatud kalduvus sääraseks julmuseks. Aga oleks ta vähemalt mad leni sealt majastki minema ajanud. Lõppude lõpuks oli see tema maja. Kui naine ei saanud temaga koos elada, miks naine siis ise ära ei läinud? Ainult et hertsogile, kui ta seal elutoas seisis ei tulnud pähegi, et ta võiks ka iseenda eest välja astuda. Küllap ta mõtles ikka veel, et ta pärib võidu, kui ta teeb panuse passiivsusele iseendale. Et ta pärib võidu, sest ta on lõppude lõpuks muuses. Mouses, Elcanaa hertsog, hea südamega mees, jämed leni, otsene hea tegi. Ta oli tema jaoks teinud kõik. Oled sa oma otsust doktor eetrigi juures arutanud, küsis ta, mis tema arvab. Kuidas saab tema arvamus minu otsust muuta. Ta ei saa mulle ette kirjutada, mis ma pean tegema. Ta saab ainult aidata, et ma ennast mõistaksin. Ma käisin advokaadi juures, ütlesime, et leen missuguse advokaadi Sandor kimmel Steini juures, sest ta on minu sõber. Ta lubas suu nii kauaks enda juurde võtta, kui sa oma elamise jälle joonte saad. Jutuajamine oli läbi ja hirdseks läks topeltakende juurde tagasi. Läks aia rohetavasse rõskesse hämarusse, et oma isiklikul meetodil seda uudist seedida. Ta oli loomult äraspidine, inimene, kes armastas juhuslike faktide, lasus sorida, et sealt tuuma üles leida. Ta lootis, et uid või terav meelitsemine aitab teda tõetera avastada. Aga see mõttesähvatus jäi tulemata, kui ta kaltsuribaga kõik külge seotud külmavõetud longus tomativarte vahele seisis ja flirisevad klaasi oma kohale püüdis asetada tomati lõhnali väng. Ta jätkas akende ette panemist, sest ta ei söandanud endale veel tunnistada et teda on haavatud põdema panevalt. Ta tundis hirmu selle hetke ees, kus ta ei suuda enam oma veidruste varju pugeda ja peab lõpuks tegelikkusele näkku vaatama. Ta lebas sohval, otsekui oleksite sinna kokkuvarisenud kukalt katvad, käed lõdvad, jalad harali, keha kronksus nagu šimpansil jälgis ebatavaliselt Gilaval pilgul end aias töötamas nagu oleks ta teleskoobi esimesest otsast sisse vaadanud. Ja kusagil väga kaugel selget tibatillukest kuju näinud.