Need aastad ei unune. Aasta lõppedes tehakse alati kokkuvõtteid. Nii oli see ka 40 aastat tagasi. Detsembris 1946. Jõudis just viis lõpule esimese sõjajärgse üldarvestuses neljanda viisaastaku esimene aasta. Statistika keskvalitsuse teadaannet tuli oodata küll alles jaanuarikuus kuid esialgsed arvestused kinnitasid. Aasta oli kulgenud edukalt. Küllap mõnda kuulajat. Hämmastav arv, mis ma nüüd ütlen. Nimelt Eesti NSV tööstus andis 1946. aastal 60 protsendi võrra rohkem toodangut kui eelmisel 1945. aastal. Seega suurenes tööstustoodang ühe aastaga rohkem kui poolteisekordseks. See maailmarekordihõnguline Arv saab mõistetavaks, kui meenutame, et tegemist oli taastamisaastaga. Siis hakkasid kodanikul ajal, kas päriselt seisnud või kiratsenud ettevõtted hoogu sisse saama. Ka andsid toodangut juba mitmed sõjas raskelt kannatada saanud vabrikud ja tehased. On mõistetav, et edaspidi kasv enam nii suurejooneline olla ei saanud. Kuid suure plaani ületamise kõrval võib toonasest aasta lõpust leida muudki hämmastavat. Jutt on töömeestest, kes tegid imet. Näiteks avaldas Rahva hääl kuuendal detsembril 1946 pika loo ETK Well Masinatehase kuulsas sepast Jaan vaarakust kes neljandal detsembril tagus valmis 39 vankri assi täites sellega päevanormi. 1240 protsendiliselt. 27. detsembril teatas Rahva hääl, et 10 päeva enne aasta lõppu täitis Eesti NSV-s esimesena oma isikliku viisaastaku plaani kaalu tehase veega lukkseppade brigadir Erich Paulus. Leht kriipsutas alla, et mees jõudis selle suur tulemuseni tänu tööaja täielikule ärakasutamisele ja oskuslikule ratsionaliseerimisele. Need olid ainult paar näidet paljude hulgast iseloomustamaks sõjajärgsete aastate töö entusiasmi. Edasi aga mõned tagasivaated 1946.-sse aastasse meenutuste vahendusel. Üks tuntumaid töömehi 40 aastat tagasi oli Robert piilberg Reesia endises Krulli vabrikus praeguse Tallinna Masinatehase eelkäijas. Taali liidu tehas üheksa seljal näiteks liidulisi töid hakkas tegema ei ta ikka alguses oli ikka mõeldud ikka vis kohaliku majanduse abistamiseks. Viisaastaku lõpus küll juba, muidugi, siis hakkasid puurtornid tulema ja autode veotsisterni tehti ja palju asju siin muudatusi palju olla. Vana kaader läks palju mopiga minema ja evakueeris minema. Ütles uut tulev, aga muidu vanad ka meistrituli ja võib-olla pooled olid vanad, aga ülejäänud oli kõik juba. Aga uus jooned palju ei ehitatud, ehitati hiljem, sel ajal ei olnud ehitada. Siis tulid juba lõike eraneist, räieliteedi, kõvasulamid ja kõik, mis vanasti tuntud kiirlõiketerade ja kõikesulamites niukseid asja me ei teadnud üldsegi aimad. Algselt imeasjad, kui me neid nägime. Kevadel rääkisid mulle Kohtla-Järve töö veteranid, et Krulli mehed olevat aidanud pärast sõda sealseid õlivabrikuid taastada. Ühest Nikolai karutame tolleaegsest esinemisest. Ma lugesin, et kõigil ettevõtetel oli põllumeeste abistamise kohustus. Adra hõlmaadidega, moodsa kruvi adra hõlmad, autiseebeeii pajas, alukuur tegi igasorti, neid valuhammasrattad ja, ja no seal küll laiatarbekaupa piloodina ei tehtud. Jah, aga mida ikkagi õlivabrik telehammasrattad olid minul, aga mis need suured, ma ei tea, nüüd pärast hiljem tuli see gaasi sisseseadmine, aga neil on kuuendal veel seda ei olnud gaasivabrikut seal siis kõik need tagavaraosa nüüd vaid jumalate lukusse bassist, komplekteerisid, midagi ka täit komplekte seal. Viisaastak oli meil ka uus asi ju siin Eestis ju eesti tööliste leiad. Esmakordne siis enne seda me 44 seitsme seda õieti viis aastat, kus me siis kaasa ei löönud. Siis muidugi hakati neid uusi vorme leidma ja seda Haanuliku liikumistest Haanulasteks tegema võeti igasugust suits, kohustusi ja eetika, kontrolliti. Ja sinna ta jäi, tuli jälle uus ja. Meil oli sel ajal üks katel sõpruseks Ojaste nimel katesse kadunud mees on temaga siis võitsime nihukese kohustusena, tema oli tugev mees ja minul oli mitu pinki käes. Et 20 aasta norm viie aastaga keskeltläbi 400 protsenti, et iga iga pähe andma saime kätte ka. Ma ei mäleta, kumb siis ära lai, kas mina olen teda temaga selle täitsime, määra. Ratsenseerida tuli, see ettevõte on oma töölõigus hammasratta Pinter, pisike, 100 kuni 800. Vilymete. Jah, jah, Allomeetri ta võttis, aga meil tuli vahest pooleteistmeetrise teha sinna Kiviõlisse ja siis tulid pikenduse kombineerida ja kuidas sa seda lõikad ja alustoed ja kõik? No kuidagi ikka midagi tegime, ikka aega lubati selleks ikka töö sai ka, mis ette nähtud, oli ära tehtud omale õigus, mul oli tööhunnikud ees, ei saanud seda teha, seda teist teha võtsid selle pulga. Ma nüüd me räägime materjali kinni tohi külmutada. Aga siis oli meil laud ikka, oli teda nagu toodis toodiga ulgiga tundus ühesõnaga palju, mis nüüd on defitsiitne materjal sel ajal ei teatud. Siit õhkis tihased lähvad, nii palju rohkem hakkab tööle, et seda materjali jätku kõigi jaoks seal sellal peale sõda ei tohiks ütelda, et seda materjali puudus meil oleks olnud eriti ega siis see kaheksa tunniga ei tulnud sealt midagi välja iga väega 12 tundi, see oli nagu ette nähtud, muidu isalt palkada jätkata ja laupäev pühapäev ja ma mäletan, ma olin kõrge kvalifikatsiooniga viies liik oli, sain selle Ajal rubla 74 kopikat tund, see on vanas vääringus tähendab 17,4 kopikat praeguses vääringus, kui nad praegu on selle ala mees saab selle ütleme täitmise protsendiga rubla tund. No muidugi, ega siis sellel hõisata ei olnud nagu nüüd, et ma ostan siis seda või seda viin hoiukassasse raha, siis, kes mul oli sel ajal juba kaks last, naine oli kodune, andis ikka pingutada, pluss veel taastamine ja muud ühiskonna üritused olid. Aga siis hakkasime alles, Tallinna inimesed hakkasid uuesti elama teistmoodi, hoopis peale sõda. Me arvestame seda, 46 oli meil seki aasta toidu sekid saime nii nagu ikka normikohaselt, ainult siis oli veel öelda nii raske töölisi, sek oli nagu suurendatud ja siis saime veel paberosside sigarettide lisa, saime isegi selle alati. Vii nägime natukese segi, aga tööstuskaup tuli kõik omal ära jagada ametil osana komiteed jagasid tööstuskauba kõik ise ära ja. Ai olnud nurinat, mis said, see oli töölissöökla oli küll jah, aga ega seal palju peole kaalika, kartulisuppi ja nius, suppi saime sellele praadi ei olnud veel, tuli hiljem, sel ajal muidugi, Tallinn oli hulga vähem inimesi, kui nüüd on. Ja seik oli, tera vähenes vanades oma elukohtades, sest väljas kuskilt Maalt veel linna ei tulnud inimesi ja enam-vähem nii suuri. Nüüd on igatahes rohkem nurisemise korte olud ja muidugi on inimesed mugavad, aga kõigi mugavustega sellel, peaasi, kui sul katus pea peal oli. Mall ise elasin ka ühetoalises korteris. Kööktuba paali, õigem neljakesi ja siis alles 51. aastal tehase poolt esimesse majja said kahetoalist suurendada. Riivamisi oli meil juttu juba taastamistöödest, eks siis tehas pidi yoga taastajaid abistama. Labidad tegime rehaadee, sai tehtud angisi, ma ei mäleta, et oleks kandera ja me ja kõik niisuguse asjaga sai ikka tehtud ja taastamisel tohutu hulk inimesi väilast olid ikka ega usinasti ametis inimnagu ei osanud teistmoodi sel momendil elada, kui ta tööl oli, suunatustas oli töö, no nüüd saadetakse maale tööle, sel ajal niisugust asja ei olnud. Oli aga linna korrustusi, oi kui palju siin Harju tänavad ja uus turg ja, ja kõik tahtsid kõik peale tööaega. Lisan siia juurde, et Robert piilberk valiti 1950. aastal NSV Liidu ülemnõukogu saadikuks. 1946. aasta detsembrikuu oli lumerohke ja pakaseline ei purustatud küll külmarekordeid, kuid 10 ja enamgi pügalat alla nulli oli siis igapäevane asi. Aga eks talvekuu peabki külm olema, seepärast polnud selles midagi iseäralikku. Ja iseäralikku polnud selleski, et Talumees pidi juba detsembris oma metsaraie ja veokohustusi täitma hakkama. Need kohustused olid seal kaugel aastal väga suured, sest but oli tohutult vaja ehitustele kütuseks. Metsa tõid külma ja lumega tehaksegi. Vast kõige ise äralikum tollest detsembris oli see, et paljudes paikades käis vilja masindamine veel täie hooga. Mis parata, masina jõudu oli napilt. Seetõttu venis pikale ka riigi normide täitmine. Alguses kutsuti talumehi üles riigi norme ära andma esimeseks novembriks. Edasi, esimeseks detsembriks, esimeseks jaanuariks kuid veel ka veebruarikuus, õieti normivilja vastuvõtupunktidesse. Aktivistide jaoks oli see väga raske periood, kuna tuli vastust anda varumise venimise pärast. Edasi aga meenutab praegune personaalpensionär Eugen samasson seda, kuidas normi veidi kätte saadi. Abja vallas, kus ta 40 aastat tagasi töötas patordina. Siis olid juba kohalikud suuremad talumehed küllaltki õppinud tundma Nõukogude võimu. Nad olid täiesti veendunud, et ega see nendele nii väga kergelt harja ei kardagi. Et temaga võib ikka maadelda ka oma kangus näidata, venitada, et võib-olla läheb selle vana talumehe kavalusega korda normist hoopiski kõrvale põigelda, vorm täitmata jätta, olgu see siis vili, liha, piim, kartul, ega riigile oli tarvis anda. Ma mäletan Benu ja kandis, ta ei olnud vaene talumägi, oli pere meni ega ta ei ütelnud, võtata normi täida. Kui me läksime sinna tema juurde tema tallu. Ma mäletan esimest korda ta võttis oma perega kartuleid, tulite nelja pärast meenu, pärast ei ole teil tarvis muretseda, mina täidan selle ära täna õhtuks poisid don del viri sõjalt kiidate mind veel ei olnud vilja sel päeval, aga Pärnus nõutakse päeva norm on täitmata. Hommikul jälle sama lugu, õla peale tuli ka selline juhus, seal peno ja kandiskan tõmmati aidauks lahti. Palun võta, mis aidas. Kõik läheb, riigile mul kahju ei ole. Aga aidas ei olnud luua, aga ka midagi kokku pühkida. Aga me teadsime, et seal talus vilja oli ja me käisime mitu korda. Lõppude lõpuks istusime vana perenaisega siis aidatrepil ja seal saime ometi jutule. Ja ta ütles, no hea küll. Me oleme punninud siin jah, ega sa ikka järele ei jäta, mulle hingerahu ei anna, ma viin selle liilia normi ära ja tõi ära ja too Margus Mägi, kellest ma rääkisin, tema täitis oma normi ära siis oli juba ikka ka niisugused vastupropagandat, võiks öelda päris arme, anname Neil punastele ja nii tugevasti kariste kandist ja kus oli veel neid, kes 41. aastal olid võidelnud nõukogude võimu vastu kes olid veel kohtu alla minemata ja seal oli selline juhus ühes talus, kus öeldi, et vilja absoluutselt ei ole. Aga ega me ei läinud sinna kärama. Läksime selgitama, et kas on vilja ja silmad läksid ukse juures nagu kogemata üles päästesse. Võiks öelda, tuli uus saksa automaat räästa all. No niisugune asi ei saanud enam ükskõikseks jätta, seepärast see tõi juba mõte, et siin peab midagi varjul olema. Haarasin sealsele automaadi ja automaat oli täiesti korras, hästi õlitatud, roosteplekid ei olnud, tähendab, omanik nagu pidi ka kuskil läheduses olema. Ja võib-olla see moment ehmatas talurahvast seal et nagu kõrvale juhtida, võib-olla järsku läksid viljaluugid lahti. Kuule, mis me ikka siin õiendame mee nagu naljaks, rääkisime seda viiti siis ühte kõrvalhoonesse, seal olid põhku nurka pillutud ta igasugust muud risuga sinna peale. Seal oli kaks või kolm kirstu, nisu ääreni täis, suured kirstud, ilus nisu, väga ilus nisu panid viljakottidesse kutsuti ka lauda veel ja siis selgus ka tegelikult see relvalugu, nii et seal majasid ka kedagi ei varjatud. Aga peretütar rääkis ära, et jah, kui olid, lahkusid meie mehed nende hulgas, sorry, eesti leegionäre ka tahtsid riideid saada, toetasid relvad, kuhu said. Ja siis tal tuli meelde, et, et keegi justkui sirutas käe seal kul välja, läks ja sai jumala mustad mingisid tema isa kunagist püksid jalga ja mingisuguse linase takkuse särgi sirutas käe üles sinna juuda, siis pistis selle Pistorinaga süütasina, räästas Tabja vallast, suurem jagu olid jõukad talud, siin oli 400 500 hektari talusid mitmeid. Nagu näiteks kõrge mäelapp sele talu baasil ju moodustatigi ju kõrge mäe sovhoos isoli saarde talu ligi 600 hektarit suur. Secaloli suuri talusid üldse peno ja kandis alla seitsme, 80 hektari talusid, see oli päris vähe. Need olid Benu mõisa asunikud. Maa ei olnud selliseid hoonetki näinud varem. Mina olen Võrumaapoiss ja meie kandis olid ju hooned, väiksed majapidamised, väiksed oli ka tulistamisi, siin see oli 40 kuuendas sügisel tapeti külavolinik Rom. Ähvardusi neid oli muidugi kuhjaga, igal mehele mehed olid julged, võiks öelda tollal poisid, noh, väga paljud olid noored. Partei liikmeid oli meil päris vähe, meid oli kolm, neli ainult, aga aktiiv, kes siin abistas, oli väga tugev ja väga julge ja püstol oli taskus alati ja püstolist tol ajal ei oleks kasu olnud, kui ta oleks ainult taskus olnud, püstol pidi olevat taskus, kuul rauas ja kaitse riivita, nii et momendil sai kohe sekundi murdosa, nõudis nagu elu näitas. Enesekaitseks arvasin Abjas palju halvemat. Sest ma olin kuulnud, mis sündis Võrumaal 41. aasta mahalaskmised Mõisakülas pulle veres. Arvasin, et asi on raskem, kuid tegelikult kujunes niiviisi väljad isegi jõukate talu, kelle hulgast saime aktiliste lihtsalt abimehi, kes ütlesid omasugustele jõukatele ei maksa vägikaigast vedada, kohustused tulevad täita. Mul meeles jällegi Penuias üks konise talu perenaine oli, tema ütles komakülanaistele, tuletage meelde, kuidas teie nende ida markade vastu viisite äid pulle sakslastele lootsite, et midagi saate siis mitte midagi. Nüüd oli talumeestele tõepoolest ette nähtud vastu kaup ära antud normivilja eest. Ja osta sai seda rohkem, mida rohkem sa vilja ära andsid. Riik maksis vilja noh, eest 20 kuni 30 kopikat kilo kusjuures kilogrammi hind tõusis vastavalt äraantava vilja koguse suurenemisele. Kõige vähem maksti kuni 150 kilogrammi vilja eest. Edasi aga kilogrammi hind järk-järgult tõusis. Osta sai näiteks vilja eest saadud iga rubla kohta vikateid, uue rubla, hobuserauda viie rubla, sordi rauda, viie rubla petrooleumi viie rubla soola, kolme rubla aknaklaasi, kahe rubla seepi, kahe rubla õmblustooteid 15 rubla eest ja nõnda edasi. Seejuures olid tööstuskaupade hinnad suhteliselt madalad. Aga oli ka selliseid juhtumeid, et lubati näiteks talumehele, et ta saab osta selle või teise asja. Aga ta ei saanud, aga selle pilli pidime ikkagi meie aktivistid seal ära neelama ja, ja pidime sellesama talumehega koos elama ja ega kokkusaamisel ei olnud sugugi hea meel, mõlemal oli meeles, et vot niidumasin oli ikkagi veel saamata, aga viri on ammu juba veskil ära käinud ja leivaks tehtud. Jääraga söödud tuli muidugi talupojale selgitada ja tõsiselt rääkida, miks ühe või teise meiepoolse kohustuse täitmine tema vastu viilitub näiteks alati olnud petrooli talle vastu anda ei olnud seda kaupa, mis ta tahtis neist niidumasinat, looreha hobuserauda, soola isegi alati olnud, suhkrust rääkimata ja me pidime tõesti kõvasti võitlema, et talupoeg kõik selle kätte saaks, mis on tema lubatut. Vähemalt Abjas Maida muidugi ütelda, kuidas mujal oli. Aga meil oli küllaltki tugev kooperatiivi juhatuse esimees tol ajal, tema nimi oli Karl valgiste temale ühtlasi meil ka vallaaktivist parteitu mees, ka tema sõnalises mõttes kiskus välja selle vajaliku vastu ka juba ja seda tol ajal ma sain aru ja sain tunda, et kaubandus on üks väga tähtis poliitika elluviimise relv. Ja väga tähtis on see, kes seal kaubandust juhib, kes on leti taga, tema ikka sai öelda talupojale, suhkur ei ole meil selle, sellepärast oli juhtumeid, et Meie jaoks oli suhkur, sool, muud kaubad ta Pärnus. Aga meil on ainult üks trofeemasin. Selle peal sõitis demoniseeritud mees Vassili Tunajev. Kõva autojuht, öelgu, päeval läks, magas rooli taga, sõitis kummid läksid autol alt ära ja talupoeg ei leppinud sellega, kui see kaupluse müüja ütlesite, et Vasja masinal kummid pastlad läbi, nagu ta teadis, kus Vasja masinana ta läheks Vasja masina juurde. Kõndis ringi takseeris igast küljest ja läks teistersid. Vasja masin on läbi. Sellepärast suhkrut ei ole jah. Õigust räägivad. Ja nüüd pisut sellest, kuidas toit töötajate söögilauale jõudis meenutab teine, teine kaubandustöötaja Arnold tründ karu, kes 40 aastat tagasi oli sõjast tulnuna määratud Tartu toitlustusosakonna juhatajaks. Ülesanded oli linna tolleaegsetes võimalustes rahva toitlustamine ja kaardi järgi produktide realiseerimine. Peale selle oli sellel osakonnal juhtida kommertskaubanduses olevaid ühiskondliku toitlustamise ettevõtteid. Oli kaks ettevõtet, üks ohvika, Werner ehk praegu nad kohvi, tartu ja Grand Hotelli restoran. Praegune kuulaja ei oska ütelda, mis tähendab see kommertsettevõtte kommertsettevõtmine erikaubandussüsteem kus jaehindadele lisati juurdehindlust 250 ja 350 protsenti. Näiteks 350 protsendi osas Tartus ei olnud, kuid Tallinnas oli Rae kauplus, restoran Klooria ja kohvik Tallinn. Need olid stardivabad kaardivabad, sest hind seda juba määras ära. Kuid ei olnud, seda, võisid igale inimesele anda igavese peotäie koju imeliseks näiteks kohvikus Tallinnas Antiga kohvi juurde kas sai või pirukas või kook Need, need on teatud määral ikka limiteeritud, oli. Aga noh, rahvas ikka elas 46 samuti kaardisüsteemi järgi. Ja kui võrrelda nüüd eelmise, 45. aastaga 46. aasta võiksin nimetada, et noh, oli paranenud pisut. Mina saan oma mälestustes peatuda Tartu linnatööl. Tunduvalt oli seda näha, oli näha isegi produktide juurdevoolu nii maalt kui ka teistelt vennasriikidest. Kasvasid kogused. Kerkima ka sööklate mõtted üles ka teatul määral koolide abistama, kuigi see oli veel kauge tulevik, koolide toitlustamine. Aga märgata oli märgata seda igal alal eriti oli märgata ka saab põllumajandussaaduste kokkuostul. Olid seal põllumajandusühisuse, kokkuostjad, olid artellid oma asjadega ka vabafondikaubad nagu limonaadivõim, mahlad või kolmandad-neljandad asjad, isegi õlut tuli juurde sortimendist ja peab ütlema, et sel ajal juba leivakombinaadi töötlesid tunduvalt. Ka turul oli tunduvalt edasiminekut näha. 46. aasta oli praktiliselt esimene suur rahu aasta rõõmuga igaüks tegi tööd ja elas ja mõtles, mida edasi minna. Inimesed tundsid, et on midagi, läheb paremaks ja olid õhus ka niisugused tunded ja mõtted juba käisid, et hakati aeg-ajalt jahinduja kommertsindoneid kõrgema endad indi kordkrost lähemale tooma, üksteisele. Kaupluste lettidele juba toitlustamisettevõtete töös, menüü koostamisel ja nii edasi. 46 aasta. Taastama ja uusi sööklaid ja restorane ehitama Tartus ma mäletan seda, et me ei saanud kätte omal ajal kohe seda kolme koopa kohvikut, Kokokood. Siis 46. aasta lõpuks oli see juba otsustatud, sest see kohviku ruume kasutas praeguse Tartu naha- ja jalatsikombinaadi eelkäijad. Ja palju muud saigi OSCE tehtud ja välimüüke tehtud ja ja angiti kaupa. Ma tahaksin siin veel lisada ühte asja juurde, et 46.-ks aastaks oli praktiliselt välja kujunenud mõttekaaslased kaubanduse alal. Kaubandusse jäid ja koondusid praktiliselt need inimesed, kes olid sellega ennem tegelenud juba enne sõda kas müüjana või kokana kontiitrina. Tahtsin nõu maavanemate inimestega, vanemate töötajatega eriti nende inimestega, kes tegid toodangud eelkõige linna juhtivate töötajatega. 46. aastal, kui ma tööle asusin, väga hästi, toetas linnakomitee linna täitevkomitee kõiki algatusi suunas, eriti head sidemed olid tolleaegse linnakomitee esimese sekretäri prantiga. Igatpidi ta aitas. Ja kõik aitasid, kui oma nõuandega eriti palju. Me saime, küsisime nõu tarbijatelt eriti ülikooli õppejõududelt keskkoolide õppejõududelt, juhtivate tehaste juhtivatel töötajatelt ja nii me elasime, elu läks edasi, tundsid, läks edasi. Ei olnud seal ühtegi niisugust virisemist või ei saa ja alati saab. Kui peab, siis peab ka, olin ise ühe korra eilseks surmasuus, kui sai Tartust Valka sõidetud. 46.-st lõpus, kes end likööri Toomas suure veoautoga, õhtu pimedaks jäime teele poole tee peal. Saime automaadivalang oma koormasse. Nii et elugan, mitmed muudetud. Nii palju täna siis sellest kaugest 1946.-st aastast. Lõpuks tahaks soovida saatesarja paljudele kaastöölistele ja kirja teel nõuandjatele head vana aasta lõppu ja koostöö jätkumist algaval uuel aastal. Väga palju on veel seda, millest on vaja rääkida, millest tuleb rääkida.