Need aastad ei unune. 40 aastat tagasi valmistuti Eestimaal vabariigi ülemnõukogu teise koosseisu valimisteks mis toimusid 16. veebruaril 1947. Ja viimaseks valimiseelseks nädalaks oli kampaania muidugi haripunkti tõusnud mida tunnistasid rohked kohtumised saadikukandidaatidega nii linnas kui ka maal. Tol ajal oli valimistel eriti suur kaal poliitilises mõttes kuna sündmusele eelnev periood võimaldas oluliselt hoogustada propagandistlikud tegevust ning haarata nõukogude aktivistide hulka arvukalt uusi inimesi. Kohtumiskoosolekul ootasid valijad vastust paljudele küsimustele, mis puudutasid otseselt nende endi eluolu, aga ka üldiselt Nõukogude Eesti tulevikku. Maameest huvitas eelkõige, kas üksikmajapidamised säilivad või on peatselt oodata kollektiiviseerimist. Kas riiginormid on ajutine nähtus või jäävad need alatiseks. Linnatöölistele tuli vastata, kui kauaks jääb kehtima toiduainetekaardi süsteem, millal hakkab vabalt tööstuskaupu saama, kuidas mõeldakse parandada korteriolusid ja nõnda edasi. Kuid inimesi erutasid ka rahvusvahelise elu probleemid, mida külma sõja esimese laine mõjutusel oli tekkinud rohkesti. Nii et räägiti juba uue sõjaohust Eestimaad ähvatavatest, uutest suurtest purustustest ja valge laeva tulekust pardal, kättemaksjad välismaal redutavate kodanlike natsionalistide näol. Võib vaid kujutleda, kui raske oli siis küsimustele vastajaid sest poolik või ähmane vastus kedagi ei rahuldanud. See võis hoopiski soovitule vastupidiselt mõjuda. Ja nagu me tänases saates veel kuuleme, ähvardas valimiseelsete koosolekute korraldajaid, samuti ka saadikukandidaate paljudes paikades bandiitide otsese kallaletungioht. Nii et olukord oli keeruline. Kuid tänu heale organisatsioonilistele tööle möödusid valimiste eelsed ettevõtmised ja valimised ise ilma märkimisväärsete tõrgeteta. Viiendal märtsil 1947 võis Eesti NSV rahva parlamendi uus koosseis esimeseks istungjärguks kokku tulla. Kuueteistkümnendal veebruaril valiti Eesti NSV ülemnõukogusse 100 rahvasaadikut varasema 80 saadiku asemel. Saadikukandidaatide nimekirjas olid kõigepealt vabariigi juhtivad tegelased, nagu Nikolai Karotamm, Arnold Veimer, Hendrik Allik, Eduard Päll, Nigol Andresen, Viktor Hiion ja teised. Seal olid ka tuntud teadlased ja kultuuritegelased, Hans Kruus, Johannes Semper, August Jakobson, Eugen Kapp, Priit Põldroos. Töö eesrindlased vedurijuht Mihkel Merilain, balti manufaktuuri brigadiir, Fotiinia voolmäe, Kohila valla uusmaasaaja Johannes Laadoga, Alatskivi valla talupidaja, Osfalt must Ingliste külavolinik, Heleene Saar ja nõnda edasi. Ei unustatud ka endisi sõjamehi. Saadikukandidaatide hulgas olid Nõukogude Liidu kangelane Endel Puusepp, kindralmajor Jaan Lukas ja polkovnik August Pusta. Kahte viimast tundsid kõik endised Eesti korpuse võitlejad ülihästi. Üks tolle aja iseärasusi oli see, et saadikukandidaatideks seati üles, registreeriti ja valiti saadikuteks Jossif Stalin, Vjatšeslav Molotov ja Andrei Ždanov kellest oli teada, et nad Tallinna istungjärk kudele ja valijatega kohtuma millalgi ei sõida. Seda võib nimetada sümboolseks aktiks, mis kordus veel 1951. aastal Eesti NSV ülemnõukogu valimised et siis põhjendatult minevikku hõlma unustusse minna. Täna aga kutsun 1947. aasta valimisi meenutama toonase saadikukandidaadi praeguse Eesti NSV teenelise kultuuritegelase. Ela kuusk, Külli, kes siis veel kandis ela sõstra metsa nime. Tema kandideeris saue maa valimisringkonnas number 21. Saadikute hulgas oli ka naisi ja neid oli ka 25 ümber midagi naiste hulgas olin meie tolleaegne kuulus laulja nagu Olga lund siis teadsid Doralma toomingas kooli õpetajat Linda Kipper, Jalmar rannaste, eestlaslik tekstiili, töötlevatina, voolmäe, siis raamatukogutöötaja, Helene Johani. Mina olin saadikute hulgas üks noorematest ka umbes nii 25 aastane komsomolitöötaja olid sel ajal. Komsomolitöötajatest oli kaks Eesti ülemnõukogu saadikukandidaadid sel ajal. See oli helkari keskkomitee sekretär, miraldab Rääts ja mina kui Harjumaa komsomolikomitee esimene sekretär. Sel ajal ma küll õppisin vabrikust parteikoolis. Kui saidi kallideks üles seati. Ela kuus küll oli küll noor, ent suurte elukogemustega, sest selja taga olid lahingud hävituspataljoni võitlejana 1941. aastal tegevus luurajana edasiste sõja aastatel ja nõnda edasi. Nüüd siis tuli uus kogemus olla saadikukandidaat ja peatselt ka rahvasaadik. Ma mäletan hästi, et see talv oli küllaltki lumerohke ja külm, sätiku kandil tuli palju esineda, Fomedalt külmad, pooleldi kütmata rahvas, kes tuli kohtumisele, istusid Vantlites, transpordiks olid põhiliselt hobu rakendid ka saadikukandidaat, kes liikus oma valijate hulgas, liikus ikka küüt hobusel ühest valimisjaoskonnast teise. Kes need küüdimehed siis olid, need olid põhilised talupidajad, kes sõidutasid siis parteitöötajaid ja samuti ka arusaadavalt rahvasaadik sõitis nendega. Ja nad enamus olid niuksed, arusaajad, mehed panid ikka kange külma puhul reelega sooja lambavillase jala teki. Noh, siis polnud sõit külma seal väga viga, aga oli ka neid, kes ei raatsinud isegi eino reele panna. Ja siis muidugi tuli küllaltki külmetada sõites ühest valimisjaoskonnast teise. Loomulikult ka tema ise külmetus. Kohtumised toimusid valijatega ikka. Õhtuti oli peidus veel fašistide käsilasi, mis igal võimalikul juhul püüdsid Nõukogude aktiviste mõrvata. Meie kaitseks oli eraldanud siis julgeoleku komitee üks keegi kaitsja, kes siis liikus kogu aeg rahvasaadikuga koos. Minu saatjaks oli sel ajal, eks noor miilitsakooli õpilane tänapäeval on ta-Eestilise tellini jurist Leonid parkov. No küll tema vaene mees sai külmetada, tal polnud seljas mitte midagi muud kui ainult miilitsasinel. Aga igal pool pidi taga hoolitsema, et kandidaadi julgeoleku eest, et asi liiguks normaalselt kõik. Ja mul on hästi meeles veel üks valijate kohtumine, kus väga talvel külma õhtul tuli esineda Vaida rahvamajas. Saal, kui me läksime, siis oli pinge uni rahvast täis. Mina esinesin ja esinemise ajal algas välisukse juures mingisugune suur sagimine. Vaatasin, kõik rabas istub, vaatab ikka ukse poole. Kuidagi elavnes kõik saal. Parkov liigub hirmunud näoga ringi, ma nagu ei teinud sellest väljagi, rääkisin oma jutuga edasi ja peagi muidugi kõik vaibus. Kui ma siis olin lõpetanud ja kui minu usaldusmehed samuti olid ära rääkinud ja algas isetegevus, siis tuli minu juure kohalik park. Orgia ütles, et ära sa välja praegu mine. Rahva hulgas on bandiidid, et minu kõne ajal olla ruumi tulnud kolm metsavenda ja nõudnud, et nemad tahavad saadikukandidaat jutule saada. Need muidugi nabiti kinni, aga, aga et järsku on veel mõni rahva hulgast et asjast olla peatatud Tallinna parteikomiteesse ja parteikomitees saadetakse meile auto vastu. Et muidu mine sa tea, hobusega on ehk riskantne sõita. Analoogilisest juhtumist võib rääkida ka personaalpensionär Eduard tinti, kes 40 aastat tagasi töötas Võrumaal partei maakonnakomitee esimese sekretärina ja oli oma maakonnas saadikukandidaadiks üles seatud. Varstu vallast rahvamaja juure läks üks kitsas teekene läbi metsa. Rahvamaja oli metsa sees üksikus külas, rahvast tuli täis. Masele esines Sindi, rääkisin partei ülesannetes ja rahvaülesannet tulevikuplaanidesse. Esimese Aect, kuus-seitse meest tulevad tagauksest sisse. No mis sa seal räägid? Ma ütlesin, räägin seda, mis teil ja minul siin vaja pean koos A. Nukas ukse juures, välisukse juurest, mina rääkisin edasi tilt vällagi. No minul oli üks julgeolekumees, kes pidi sekretäri, kuidas ütelda, julgeoleku eest vastutama, see saatis mulle veel väikse kirjakese sinna kõnepulti. Et tulgu minema, ära vaatasin, lõin talle käega natuke sõna, ei ütelnud talle käega, et ei maksa temal vahele segada ja lõpetasin elustikuna päraselt. Siis tulid teised salt, kes hakkasid kõnelema. Ja ma tegin näo, et lähen suitsu tegema valla. Selle lava peal oli riie riide taga, seal oli kõike ruumi ja sealt läks kahjuks välja. Autojuht, mind seal ootas ja autojuht ütles, et asi on siin väga kahtlane, et viie sama teed pidi tagasi sõita ei tohi. Meil on vaja üks Palpana tee peale risti ette ja me oleme lõksud näiteks. Et ma tean, teed läbi põldude, siit sõidame ära. Oli see julgeolekumees ka seal, et ei, et tema killustab ja tuleb kaasa, mõtlesin, et ei ole vaja. Autojuht oli Võrumaa mees, mul on nimi meelde jänt. Tubli poiss oli mul Mikson. Siis, kui me sõitsime, küll see auto põrutas ja kargas üle kivide ja kändude, kus ta läks ja ja öösel olime Võrus ilusti tagasi ja oli koosolek peetud ja valimised läksid meil väga ja väga ilusti, olgugi et ilmad olid sealt, siis lund 100., kõikot täis, teed olid kitsad, puhastamata autotranspordi kasutamine ei tulnud kõne allagi. Esiteks meil seda ei olnud ja väga vähe oli. Tõime valimismaterjalid kohale ja ja tulemused olid meelejad, rahvastatis valimistest aktiivselt osa. See oli kõik juba selle eelneva töö, kõik, isegi see varumine nendega see kõik aeg tehti nendega selgitustööd, kui varumise aiad. Ega mitte ainult valimiste ajal. Eks maakonnakomitee esimese sekretäri iga sõit oli seotud ohtudega, eriti Võrumaal, kus pandiitidel olid tugevad baasid. Aga kui ma sõitsin päev läbi mööda valdasid, siis automaattuli kõrval, autojuhil oli automaat kõrval, revolvrid olid mõlematel taskus, keegi ei teadnud, kuhu ma sõidan. Isegi naisele Maien kuumal ajal. Mine sa tea, naist ajavad juttu ja ütleb, et vot mees on seal. Ühte teed pidi, sõitsin välja ja teist teed pidi, ma tulin siis öösel Võrru tagasi. Täielikult. Hoidsin enda liikumist saladuses, aga siiski nad minu vastu. Kuidas ütelda, huvi tundsid selle, et minu korteri plaan. Lasen Allovi pärast maakonnakomitee juures majahoidja korteris korteri plaan. Ühe bandiitide grupi juurest, keda kinni võeti, saadi kätte. Edasi palun ela kuuskülli meenutada oma tegevust rahvasaadikuna. Eks seegi oli sel kaugel ajal praegusest mõneti erinev. Saadikukandidaadina ja hiljem ka saadikuna tuli väga palju mul esineda, rahvasaadikul oli ka oma vastuvõtu ajad nagu tänapäevalgi. Ainult et meie olime need, kes põhiliselt võitsid rahvas vastu vallamajades ja muidugi ka teatud kuupäeval. Ja peab ütlema, et neid jutule soovijaid oli üsnagi rohkesti. Ja põhilised küsimused, mis tuli sel ajal lahendada, olid ikka seotud maaga. Hiljem tuli lahendada hulgalise küsimusega seoses kulaku klassi likvideerimisega, kes sel ajal tehti kulakuks arutati kõik eranditult vallaaktiivi koosolekul läbi, aga ometi sattus sageli kulakute hulka inimene, kes ei olnud kulak, vaid oli eesrindlik talupidaja, kes ei andnud armu oma töös ei endale ega ka oma lastele oma perele. Ja selge on see, et selline eesrindlik talumees ei saanud ju olla kulak ja seda tuli selgitada. Kuigi palju ja küllaltki raske oli välja selgitada, kas on ta tõesti kuule või ta ei ole kula. No muidugi, väga mitmed talumehed said sealt kulakute nimekirjas sellise vahele segamisega välja võetud, millised küsimused siis põhiliselt siis saadikule, nagu veel anti, või küsimused veel muidugi normide küsimused. Need olid küllaltki rasked talupojale ega ei olnud eriti hea viljasaak, mäletan nendel aastatel ja siis tuli talupojal oli küllaltki palju raskusi viljanormid ära andmisega riigile ja mõnes kohas, kus oli suur pere, võib-olla ehk oli tõesti ka liiga tehtud, nagu hiljem selgus. Et oli tarvis normi hoopis vähendada, sest et vald kui tema jagas neid sõrmetalupoegadel ega tema ei arvestanud tavaliselt seda, kui suur pere tal oli, aga tema arvestanud sellega, et vat seal on nii palju maad ja niivõrd ja maad muudkui ka nii palju normi tuleb anda. Nende küsimustega tuli üsna sageli ka tegeleda. Ja siis oli üsna rida küsimusi, kas tulevad kolhoosid, millal tulevad? No ega seda ka rahvasaadik täpselt ei, andeks, seda tulin vastata ikka nii, et nii nagu rahvas ise soovib, ega see sunniviisi ei tule, siis üks raske ülesanne oli ka maanteedeparandus ega olnud sellised tehnikad nagu praegu iga teedejaoskondi suurte masinatega. Sel ajal talumeestele anti teatud teedelõik, mida nemad pidid siis nii-öelda korras hoidma, samuti sillad, maandade sillad tuli parandada. Aga peale selle koolid olid tarvis kütta rahvamajadel tarvis kütta vallamajale tarus, kütta kuslapuid, saada puit, puit, tuli ka talumehel. Seda tegid väga palju, tegid komsomolid oma hoogtööpäevadel meie maakonnas küll. Nii et tööd ja küsimusi, niukseid, teravaid küsimusi oli küllaltki palju ja ma ei ütleks, et rahvas ei olnud aktiivne. Rahvas oli küllaltki aktiivne ja väga julgelt esitas oma küsimusi. Mul oli nagu selle harju rahvaga rohkem suuremad sidemed kästkonna komsomolitöötaja, tema peab ju kogu aeg olema rahva hulgas, noorte hulgas ja meie noored harjunud noored olid küllaltki aktiivsed ja seetõttu nad tegid hoogtööpäevikuid nii viljavarumise perioodil, nii riigilaenu organiseerimisel, nii metsatöödel. Kõigel oli noorte käsi näha ja küllap siis ka noored olid autoriteetsed. Ega ülemnõukogu kõnepoolgi kasutamata jäänud. Minu saadikuks olemise ajal toimus ka vabariigi rajooniseerimine. Kui ülemnõukogu seda kinnitas, siis esinesin mina ka istungjärgul sõnavõtuga näidates, kuivõrd vajalik on see, et juhtivad organid oleks töötavale inimesele lähemal. Nüüd aga on jutuvoorus Eesti NSV teeneline õpetaja Leida Kook kõik kes 40 aastat tagasi töötas Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi informatsiooni ja statistika osakonnas referentkonsultandina. Oma ameti poolest oli ta seotud valimistega ja suhtles palju rahvasaadikutega. Valimiste ajal olime kõik terve osakond rakendatud valimiste ettevalmistuseks ja läbiviimisel siis käisime trükikojas, kontrollisime neid valimissedelid, saatsime postiga välja, mul juhtus üks õnnetus, läksin segamini saartega, saatsin valesti saadikute dokumendid, aga sisse taime kiirelt lahendada lennukiga. Nii et anti mulle andeks, siis käisime valimisjaoskondades vaatamas, kontrollimas seda, kuidas nad olid ette valmistatud ja kuidas nad siis seal läbi viisid. Koha peal, nii et ma käisin väga-väga paljudes maakondades ja linnades, käisin võrust ja käisin paides ja Narvas ja Kohtla-Järvel ja Jõgeval ja Elvas, Tartus Antslas ja väga-väga paljudes linnades. Ja eriti muidugi oli tõsine ja ohtlik see töö selles mõttes, et seal juhtusid igasugused pahandused just seoses nende metsavendadega ja ka meie vastastega. Näiteks niisugune juhus oli, et käisin ühe saadiku juures ja ja tuli välja, et ma ööbisin ühe metsavennaga seal koos sain sellest hiljem teada, aga no see oleks võinud lõppeda ka väga tõsiselt. Oli ka teine juhus, niisugune, kus me Võrus öösel kella 12 aeg sõitsime, valimisjaoskonnast miilits aga grilisega ja nemad siis ajasid seal igasugust juttu ja lõpuks rääkis mulle, et et siin eelmine ka umbes samal ajal tapeti kaks meest ära metsavendade poolt, nii et ikka vahel pani hirmu tundma ka paides oli ka niisugune juhus, et me tulime valimisjaoskonnas hobustega. Eelmine öö olid metsavennad röövinud kaupluse tühjaks. Nii et ka seal oli natukene. Ei ole just sellepärast, et pimedas tuled, ega ei tea ju, kes sulle vastu tuleb. Vabariigi valimiste kesknõukogu volinikud, need oli meil palju ja nendega meil oli kasside. Nendega juhtus seal mõnel ka väga halvasti ja üks nendest sai surma. See oli kuusemets. Leida kokk oli enne tööle asumist ülemnõukogu presiidiumis pedagoog ja oli seda ka hiljem juhtides direktorina pikka aega Tallinna pedagoogilist kooli. Muide, oma 81-st eluaastast hoolimata töötab ta veel praegugi seal. Teatavas mõttes pedagoogilist tööd tuli tal teha ka rahvasaadikutega. Ülesandeks oli ka saadikutega vestelda ja neile nõu anda. Kuna terve rida saadikute hulgast olid maakondadest, kellel olid piiratud teadmised ja kogemused oma ülesannetesse, tuli abistada suhtlemist valijatega siis valijate küsimuste lahendamist, neid oli neil küllaldaselt. Ja nad alati konsulteerisid, siis kuidas tuleb neid lahendada ja ka selles osas tuli kohapeal käia. Saadikute ettevalmistuses oli vaja abistada, kui nad esinesivad valijate hulgas. Ka siin oli Neile kogemusi tarvis edasi anda ja väga palju oli kaebusi saadikute peale. Sellepärast et meil oli küllaltki veel inimesi, kes ei leppinud vastava korraga ja siis nad kiusuks pidevalt saatsid igasuguseid ja need tuli muidugi ka kohapeal jälle lahendada, nii et see oli ka küllaltki suur töö. Mis laadi need kaebused, kui te mäletate, olid enamasti No igasuguseid oli seal Ja need valekaebusi oligi tarvis lahendada just kohapeal. Isegi perekondlikke küsimusi lahendasime, sellepärast et ka nendes osas oli seal küllaltki avaldusi. No vot siis usaldusmehed olid usaldusmeestel, oli ka vajalik andmeid saadikute kohta. Need ma ka siis informeerisin. Siis kui toimusid valimised. Mida te soovitaksite saadikule, kust saadik kohtub valijaga valija küsib midagi, ka tema ei oska vastata, mis saadik peab siis tegema? No ma soovitasin, et ega siis sellepärast ei maksa nüüd nii väga kohkuda, et tuleb siis ainult seletada seda, et ma seekord teil ei ole suuteline vastama, aga ma täpsustan seda ja vastan siis hiljem teile. Nii et mingit udu ajamist ei tohtinud olla, kõik pidi selgeks ja klaariks saama. Eks sellest suurel määral oleneski rahvasaadiku autoriteet kuid saadikute õigused ja kohustused. Need tuli tõepoolest kätt õpetada, sest siis polnud kellelgi ülemnõukogusse kaasa tuua näiteks kohalik nõukogu saadiku kogemusi. Esimesed kohalike nõukogude valimised Eesti NSV-s toimusid ju alles 1948. aastal. Aga eks töö ise ka õpetas paljuski, sest 40 aastat tagasi polnud kellelgi aega pikaks hoovõtuks. Nüüd aga tuleb ajaloolise tõe huvides kuuldule lisada, et Eesti NSV ülemnõukogu teise koosseisu saadikutest paljusid tabasid 50.-te aastate alguses rasked katsumused. Stalini isikukultuse kõrglainetuse õhkkonnas represseeriti ebaseaduslikult revolutsiooni veteranid Hendrik Allik ja August Hansen kindralmajor Jaan Lukas, ühiskonnategelane ja kirjanduskriitik Nigol Andresen ja veel mitmed teised, kes hiljem küll rehabiliteeriti, kuid mõned kahjuks postuumselt. 1947. aasta veebruaris, kui kogu vabariik valmistus valimisteks, ei osanud keegi seda ette näha ega karta. Saate lõpuks üks soov leida kokkart, millega küll tahaks ühineda. Minu arvates ei oleks mitte halb, kui ülemnõukogu presiidium kutsuks kokku kohtumisele need esimesi saadikuid. Ja need töötajaid veterane, kes neil aastatel töötasid ülemnõukogu presiidiumis sest neil on, millest rääkida ja ma arvan, et see pakuks huvi kõikidel ja võiks seda kokkutulekut teha. Neid ei ole ju enam palju jäänud, kahjuks neid ei ole enam palju jäänud ja, ja neid väheneb iga aastaga.