Rõndame koos Hendrik Relvega Oleme siis need nende rännusaadete uue hooaja alguses rändamas sellisel kaugel Lõuna-Ameerika maal nagu Venetsueela ja eelmises saates oli siis juttu Venetsueela ajaloolistest juurtest, kuidas riik üldse alguse sai ja ja miks ta tasapisi omandas sellise välimuse, nagu ta praegu on sajandite jooksul? Noh, nii üldjoontes. Sest kui sa tahad aru saada Praegusest, Venetsueelast, siis sa pead ikka natukene neist ajaloolistest juurtest ikka aimama. Ta oli juttu ka sellest haruldasest värvikas persoonist, Simon Polivarist. Aga täna täna jõuame siis tänasesse Venezuelasse, täpsemini siis Venetsueela ajaloo kõike värskematele lehekülgedel. Sest kui sina praegusel ajal satuksid Venezuelasse, siis on kindel, et see sind üllataks isegi siis, kui sa oled päris palju ennast ette valmistanud. See maa on väga iseäralik elamuslik, Mitmenäoline, täis kontraste vastuolusid ja ka praegusel hetkel 2015 on see olukord seal üpriski keeruline ja nii keeruline, et näiteks Venezuelas ise noh, nendega oli ju väga tihti jutuajamisi seal kohapeal nemad ei oska võõrale õieti ära seletada, et mis olukord meil siin maal need parajasti on. Noh, ja siis kaugeltki siis ei suuda sellest aru saada külaline, kes satub sinna nagu hoopis teiselt taustalt. Aga ma ikkagi püüan kirjeldada, et umbes nii, et kohus Venezuela siis nüüd õieti välja on jõudnud ja selleks, et sellest aru saada, selleks on vaja siis sukelduda nendesse viimastesse aastakümnetesse ja need ju lõid selle olukorra, mis siin praegu on. Ja siin omakorda on mul ikka abiks olnud need oma reisimuljeid tänavuselt Venetsueelast kaasa sain. Ja seejuures tuleb nüüd jälle ühel olulisel Venetsueela lähiajaloo persoonil peatada. Ja see on niisugune mees, et, et praegusel ajal on osa inimesi nii Venetsueelast väljaspool, kes peavad teda äärmiselt kahtlaseks tegelaseks, aga teised lausa jumaldavad teda. Ja tema on see mees, kes on viinud tegelikult Venetsueela suures joones sellisesse olukorda, nagu see praegu on. Ja selle mehe nimi on muidugi Hugo Chavez. Sedamoodi läks siis käima üks Venezuela rahvalaul. See on väga hoogne laul, oma sisu on kired, armastus, surm, selline ehtne Lõuna-Ameerika laul, lauldud väga tundeliselt. Nad ei oskagi seal teistmoodi laulda kui aga tundeliselt. Kui nüüd satub Venezuelasse, sa saad ise ka päris tugevad tunded ja selle garanteerivad lihtsalt need reisielamused mitmekesised ja tihti väga teravad. Ja nüüd kui ise, kui siia tuled, siis igal juhul sa koged seda, et see maanrahu too ja kiiresti muutuv ja meie saime sellest aru kohe esimesel päeval, nii kui me jalavenet sõela pinnale saime lendasime läbi selle kontinentidevahelise lennu üle 10 tunni ja Euroopast maabusime sinna karakase lähedasse lennuväljale ja nii nagu sellisel puhul ikka sõitsime kohe seal lennujaama naabruses ühte hotelli lihtsalt toibuma sellest räsivast ülipikast lennust ja selle hotelli nimi oli Beuro pilding, mõtleks täitsa sümboolne nimi, meie sattusime sinna kuidagi pool juhuslikult, sest see oli lihtsalt lennujaama lähedal. Ja teistpidi oli ta ka karakasele suhteliselt lähedal ja ta oli kindlasti turvaline, see oli kindel. Ja teiseks oli ta hind ka päris mõistlik. Hinnale vastav oli see väline ilme, sellel majal niisugune kõige tüüpilisem betoonist mitmekorruseline, hiigelsuur karp, aga seal sees seal oli tõesti täitsa õdus, et tõesti nagu euro pilding vastas Euroopa standarditele, aga nii kui me sinna hotelli jõudsime, nii hakati meile sõnu peale lugema ja need olid üpriski sellised ranged ütlused, et üldse niimoodi, et siin hotellis võite teha, mis tahate ja hotelli õue peale võite ka minna, aga õuest edasi ei tohi minna, sest siis meie teie turvalisuse eest ei vastuta. No mingis mõttes oli see formaalsus, Nad lihtsalt lükkasid enda pead selle vastutuse ära, et kui nüüd keegi läheb oma pead hulkuma, hotell enam vastutust ei kanna. Aga teisest küljest oli see ikkagi üsna range ütlus. Ma olin varasemal ajal käinud, et noh, oma pooles tosinas Lõuna-Ameerika maas. Et kusagil ei olnud sellist ranget keelamist kohe, nii kui kohal üldse jõuad. Ja jällegi teistpidi oli see, et ju Venetsueela reisiks ikka valmistatud ja üht-teist loetud ja järele kuulatud. Ja see oli ikka ette teade, et need sõelad ei loeta kuigi turvaliseks maaks. Aga meil oli ka vastus meie oma giid. Ta pidi kogu meie selle pika Venetsueela reisi meiega lõpuni kaasa tegema. Selline elava loomuga mees küpses kas polnud pikka aega sõjaväelane ja õpetaja ja kes teab, mis veel ja tõesti, tal oli palju teadmisi ja ta oskas neid kenasti kõik inglise keeles edasi anda, väga hea Venezuela vahendaja, tema nimi oli Feliks Feliks Mediina siis ja noh, siis pärisime tema käest, et mis tema arvab, et kas on tõesti nii ohtlik see euro pildingu juba lähem ümbrus. Ja tema ütles siis kuidagi rahulikult, et, et noh, et ega see nüüd lausa eluohtlik ei ole. Aga et kui te siit ikka need kaugemale lähete hulkuma, siis võib teil mingisuguseid ebameeldivaid sekeldusi tulla, et teeme parem niimoodi, et ühel päeval meil on ju pikk reis ees. Me tuleme siia jälle uuesti kaasneb millele järgmisse Venetsueela paika. Et ühel päeval me siis läheme koos ja läheme kohe põhjalikult terveks päevaks ümbrusega tutvuma rakast vaatama ja ja et kui me niimoodi koos lähene, et noh, et siis siis ei juhtu küll mitte midagi hullu. Et see on nagu hea mõte. Ja noh, eks teised meie reisikaaslased, eks nad olid ju ka üht-teist lugenud ja kuulnud selle Venetsueela kohta, mõned rääkisid ikka siukseid, naljakaid seiku, kilde, mida nad kuskilt olid kahe kõrva vahele püüdnud, näiteks. Mäletate, et isegi meie ajakirjanduses jõudis kohale niisugune teade, et Venezuelas on praegu selline aeg, et te ei ole mitte kusagilt saada tualettpaberit. Ja, või siis teisel ajal jälle mitte kusagil üle Venezuela ei ole võimalik saada seepi. Ja see on noh, niisugune groteskne olukord, et inimesed seisavad meeletutes sabades, et saada endale tüki kest seepi. Ja noh, see nagu andis ka niisuguse teatud ettevaatlikkuse. Ja see, ta teadis ka igaüks, et et näiteks Venezuelas on hullult suur vaestekiht või seda, et kuritegevus on Venezuelas Lõuna-Ameerika üks kõrgemaid ja ja eri kurikuulus selle poolest siis pealinn. Krakas Me olime Krakase lähistel, nii et singi võis olla niisugune kõrgem oht. Ja Me siis otsustasime, et, et täna me siis siit välja ei kipu. Aga kohe, kui ma oma tuppa jõudsin, siis ma sain kohe Venetsueela, praegu sa ja ühiskonna kohta niisuguse pildi kätte. Selleks ma ei pidanud üldse hotellist välja astuma, ima ei vaadanud televiisorit, vaid ma lükkasin lihtsalt aknalt kardinad eest ära ja otse selle suure akna vastus seal vahepeal oli sügav org, seal oli siis teisel pool niisugune järsk oru nõlv ja seal laiutas siis üks lumm. Venezuelas nimetatakse seda nimega Pario ja sealt aknast, see oli võib-olla sadakond meetrit ja, ja sealt oli nagu peo peal näha koguses lumm kõigi oma detailidega. Ja, ja no muidugi, see oli omamoodi noh, niukene, lummav pilt, et sa satud otse Venetsueela inimeste igapäevase elu keskele ja ma pean tunnistama, et ma ikka ikka vaatasin seda esimese päeva elevus silmis ja nii edasi ja milline ta siis välja nägi, isegi üldise pilguga vaadata, siis niisugune isegi nagu maaliline. Sest hooned olid seal tõesti igaüks ise nägu. Esiteks, nad olid täiesti värvilised, mõni hoone oli sinine, mõni kollane, mõni roheline, mõni roosa, igasuguseid toone ja muidugi need hooned, kujud, need olid ka väga erinevad hooned ei olnud suured. Aga mõned olid siiski kahekordsed ja enamasti olid nad tehtud betoonist või tellistest ja tihti lausa karjusid mingi remondi järele. Ja oli ka niisugusi, lagunevaid hooneid ja oli päris varemetes hoone, et kus siis tühjad aknad vastu vaatasid. Ja üks tunnus oli veel sellel pari olete, need ehitised olid hästi tihedalt hele, väga järsu mäenõlva peal nagu koos üksteise kõrval üksteise peal üksteise külge kleepunud nagu mingi linnukoloonia või midagi taolist. Ja sealt niimoodi vaadates isegi raske ette kujutada, et et kuidas nendele majadele ja nende kodudele üldse ligi pääseb, sest ühtegi autoteed seal küll ei olnud, majad olid nii tihedalt koos. Ja noh, võib arvata, et niisugusse paika mindi ainult jala. Seal pidid olema kusagil mingid kitsukese kujad seal nende hoonete vahel ja need ei paistnud lihtsalt siia ära. Et kuidagimoodi seal kindlasti liiguti ja need olid inimeste kodud. Ja osa hoonetest olid küll ilmselgelt täiesti tühjad, aga teistel oli jälle täiesti kindlasti elu sees, noh, elumärgid näiteks, et akende ette tõmmatud kardinad ja siis paljudel rõdudel pesunööri peale üles riputatud pesu. Sellised märgid inimesi oli suhteliselt vähe. No see oli mingipärastlõunane aeg, aga oli ka inimesi ja kõige rohkem hakkas silma lapsi, nad olid erinevates vanustes alates täitsa sellistest põlvepikkustest ja lõpetades teismelistega ja tihti olid nad kambakesi koos, mängisid seal midagi või, või jooksid või liikusid oli siis ka täiskasvanuid, näiteks emasid hakkas ikka silma, et nemad siis tegelased mingi majapidamistööga parajasti erinevate asjadega seal ja siis ütleme, meestest oli Est näha, nii sihukesi nooru käid ja nooremapoolseid mehi ja mida nemad tegid? No ütleme ausalt, nad ei teinud seal mitte midagi. Noh, mõned ajasid nagu juurde loiult, mõned lihtsalt istusid täiesti liikumatult. Et miks nad seal niimoodi olid, miks ei olnud niukses täies elujõus mehi näiteks? Ma arvan, et sellepärast, et need olid siis kusagil tegutsemas, need olid ikka tegijad, mida nad siis iganes kusagil tegid, aga nad olid kuskil kodust ära. Ja emad olid kodus loomulikult ju sellepärast, et et nad hoidsid maja korras, hoolitsesid laste eest ja, ja need noored mehed, noh, ma arvan, põhiliselt sellepärast, et neil ei olnud lihtsalt tööd. Sest nendes lummides on see töötuse osakaal ikka ikka väga suur ja sellistel noortel meestel see ei ole ka midagi õppinud, õieti on väga raske üldse tööd leida. Ja kui seda nüüd seal siis niimoodi vaatasin, siis mingil hetkel järsku tundsin, et see on kuidagi piinlik, et piilun nagu teiste inimeste ellu. Ja tegelikult ma ei tea nendest mitte midagi, ma ei ole sellise eluga isegi puutunud, et näed, mis ma siin ikka piilun niimoodi ja kiikan ja ja samast, umbes midagi sellist, et siukene natukene niisugune kurblike nihuke, saatuslik tunne, et vot meie vahel on, on see sügav org. Aga tegelikkuses ei ole see mitteorg, kust kuidagimoodi ikkagi pääseb teisele oru nõlvale. Tegelikkuses on see põhjatu kuristik meie ja nende vahel kahel oru nõlval, et täiesti võimatu. On kokku puutuda nende inimestega seal vastaspoolele kujutledagi, et mõni sealne elanik tuledki sealt läbi selle oru ja satub siia hotelli lähistele. No seda valvavad need hotellivalvurid ikka kõigepealt, et ükski selline tüüp siia ligilähedalegi pääseks, nad kihutatakse julmalt minema ja mõelda, nüüd jälle vastupidi, et otsiks nagu kontakti selle vastaspoolega seal, et läheks ise omapead sinna Pariosesse. No kujutate ette, milline võõramaine turist üksinda slummis ja, ja uudishimulik. No ei seda kindlasti vaadata hea pilguga, sest ta mingis mõttes on see slummielu väga selline suletud maailm, seal kehtivad oma sisemised reeglid, mis peetakse alati kinni ja mina neid reegleid ei tunne, nii et tõesti, ma olen nagu mingi võõrkeha ja siis tekkiski niisugune, nagu ma ei oska öelda, niukene kujutluspilt. Et näed, et kaks oru nõlva ja kummalgi on on täiesti oma, et nagu kindlus, üks kindlus nimega siis euro pelding, kus on kõik need euroopalikud mugavused, euroopalik maailm euroopalikud inimsuhted, heaoluühiskonna inimeste suhted ja teisel pool sisse Mario kõigi seal kehtivate väga kindlate standarditega ja et meie vahe on siis kahe sellise kindluse vahe, kahe täiesti erineva maailma vahe on kõigest 100 meetrit. See oli siis kild jälle sellest Venetsueela kirglikkust rahvale Paulust. Aga kui nüüd tagasi tulla selle pildi juurde, mida ma sealt oma ateljee aknast siis niimoodi ausalt öeldes päris mitu minutit vaatlesin, siis üks huvitav detail hakkas mulle ka sealt silma, et kõigi nende armetute hoonete vahel ühel seinal ilutses suur ja värviline pilt, see oli kahtlemata ühe mehe portree ja see pilt oli piisavalt suur, ära tunda, kes ta on seal kindlasti, Hugo Chavez. No nii nagu ta väga tihti kõikidel plakatitel vastu vaatab, selline lai nägu naeratab ja hoiab siis võidukalt ühte kätt kõrgel üleval ja käsi on siis nagu rusikasse pigistatud. Niukene võidumees, igal juhul võidukas ja samal ajal see teadmine, et vabandust, väga uus lavesse ei ole enam elavate kirjas, ta suri ligi kaks aastat tagasi ja ikka võidukas seal kusagil slummi keskel. Et kes nüüd ei tunne Venetsueela olusid, võib arvata, et noh, et see võis olla siis mingi vana asi jäänud sellest ajast, kui ta veel elas ja mingid ametivõimud lihtsalt andsid korraldused, niuke pilt tuleb siia panna ja nüüd unustasid maha võtta. Ma ei arva, et see niimoodi on, sest Veneetsia elas nii palju, ma siiski teadsin, on sedamoodi, et Hugo Chavez on tohutu, palju väga tuliseid fänne, oli siis, kui ta elas ja on ka praegu ja just kõige suuremad tulisemad pooldajad, need on need vaesed inimesed, lummide inimesed. Et see austus kestab tänase päevani. Ja et mees on surnud ja teda ikka niimoodi austatakse, ise pannakse mingi pilt üles sinna miks see niimoodi on. Vaat et sellest nüüd seal Venezuelas aru saada tuleb nüüd minna meil tagasi sinna, kuhu me eelmise saatega siis nagu lõpus välja jõudsime, kas mäletate, need olid need ajad sõela lähiajaloos kusagil üheksakümnendad, kus siis Hugo Chavez esile kerkis ja temast sai Venetsueela president. Ja see ta presidendiks sai, see oli väga paljudele ootamatu. Ja kohe, kui ta siis sinna riigitüüri juurde pääses, siis hakkas ta väga tõsiselt kogu seda Venetsueela ühiskonda teistesse rööbastesse pöörama ja algas minu sõnastuses Hugo Chavezi ajastu. Ja mõtleme siis nüüd juba täpsemalt, et kuidas see täpselt siis algas. See aeg seal kuskil 90.-te teine pool, see oli, see oli Venezuela ajaloos niisugune üsna harukordne juhtum. Sest üldiselt hooli kogu sajandi jooksul seal Venezuelas kogu aeg olnud võimul vahelduvalt niisugused sõjaväelased huntad. Ja siis niuksed, laatori tüüpi juhid, aga just nüüd 90.-te teiseks pooleks oli jõudnud, nagu see riik saada endale täiesti demokraatlik, kui valitsuse täiesti euroopalikus mõistes demokraatliku valitsuse. Ja tema eesotsas oli parajasti president Rafael kaldeira ja tema oli just kehtestanud hästi palju demokraatlikke seadusi ja nende tegevuste hulgast ta vabastas ka siis hulga poliitvange, neid on seal või need sõelas ikka palju olnud. Enamikul andis amnestia ja vot et nende hulgas, keda siis ta vabastas, oli ka see Hugo Chavez, Hugo Chavez oli sattunud vangi sellepärast, et ta oli üritanud riigis korraldada vägivaldset riigipööret. Ta oli täiesti kutseline sõjaväelane ja sõjaväeringkondades juba saanud autoriteedi oma karmi käe ja, ja väga tuliste sütitavate sõnavõttudega ja esinemistega seisukohtadega. Ja nad lihtsalt üritasid presidendi võimult kõrvaldada relvade abil. Relvad värisesid, inimesi tapeti. Aga ei läinud see neil korda, nii nagu Venezuelas varemgi on juhtunud neid katseid ja ja nüüd, kui ta vabastati, siis mis sellest, et olid tapetud ka inimesi ta rehabiliteeriti täielikult. Ja nüüd siis Hugo Chavez oli siis jõudnud oma arusaamistega nii kaugele teie et relvadega võimu ja võtta, et võtame rahumeelselt ja, ja just oli alanud presidendikampaania tema seadis oma kandidatuuri üles ja nii kui ta siis avalikkuse ees esinema, kas ta äratas kohe algusest peale väga suurt tähelepanu, sest ta tõesti puistas, ujutas üldsuse üle enneolematult julgete lubadustega? No ikka täitsa revolutsionäär, kohe. Tema näiteks kaks kõigevägevamat lubadust olideta juurib Venetsueelast täielikult välja korruptsiooni ja see tundus võimatu, kuidas saab teha Venezuelas? No alati see õelmitsenud. Aga teistpidi inimesed lootsid, et järsku on see võimalik ja tema teatab, et jah, seda ma teen. Ja teiseks ta siis eraldi nendele sõela vaestele pöördus nende poole ja lubas kohe suuri suuri muutusi ja kohe selget, et elu paranemist nendele ja nende lastele. Ja noh, vaeste olukord oli kah Venezuelas olnud ikka ja alati armetu, neid oli väga palju. Ja kui see Hugo Chavez seal esines, kahtlemata oli ta suurepärane esineja ja see, see, tema sõna autod, need olid nagu nagu tõesti mingit säravat etendused, tundus, et see on karismaatiline inimene ja ta läks nagu inimestele täiesti hinge ja pealegi oli ta väga nooruslik võrreldes nende teiste igasuguste poliitjuhtidega. Et nüüd presidendiks võiks saada selline mees, kes on kõigest 44 aastane, selline ta oli seal 98.. No see kah mõjus väga hästi inimestele ja, ja võib-olla veel see kõige mõju väga paljudele Venetsueela hingedele oli see, et Hugo Chavez kuulutas, et mina olen Simon pooli vari, ideede jätkaja ja Simon polüsellest. Me rääkisime eelmises saates hästi põhjalikult. No tema oli ikka Venezuelas ju noh, tõeline niisugune rahvuskangelane, kuigi ta oli tegutsenud ligi 200 aastat tagasi. Et Tal oli selline hüüdnimi juba eluajal vabastaja ja tõepoolest ta vabastas suure osa Lõuna-Ameerikas, sealhulgas ka Venetsueela-Hispaania kolonialismi alt ja kui ta suri, siis pärast surma ta tõeliselt nagu jumalikustab ja tema säilmete paikse Caracases seoses on tõeline püha paik Venetsueela lastele. Ja nüüd siis tuleb see Hugo Chavez ütleb, et mina olen nagu uus vabastaja. Noh, ja muidugi rahvahulgad olid täitsa pöördes ja ta võitis presidendivalimised täiesti ausatel valimistel ülivõimsalt. Ja nüüd, kui ta võimule sai, siis muidugi paljud skeptikud arvasid, et aed lubas, mis ta lubas, nende võim käes ei tea, mis ta nüüd siis ette võtab, aga ta hakkaski tegelikult viima läbi just selliseid radikaid, reaalseid muutusi, mida ta oli oma sütitavates kampaaniates nagu kõnelenud ja ta nimetas seda poliitkeeles siis nagu Polivari revolutsiooniks kõike seda muudatuste paketti. Kohe järgmisel aastal, kui ta võimule sai, tegi ta midagi ennekuulmatut, ta tegi ümber sõelapõhiseaduse kindlasti paljusõnaliselt palju humaansemaks ja siiani oli. Ja veel aasta hiljem milleeniumivahetus oli siis parajasti käes, siis ta tegi midagi täiesti niisugust pärast ta hooga natsimoliseeris kogu naftatööstuses oli siiamaani erakätes ja takkapihta kõik võtmetähtsusega tööstusharud riigis ja sealt edasi torni terve nisugune muudatuste rahe näita nimetas nagu kokku volivari missiooniks. Ja vot see oli nüüd suunatud puhtalt vaestele inimestele ja need nägid tõesti välja head ja, ja ta tõesti alustas nendega väga hoogsalt, näiteks lubas kõigile Venetsueela kodanikele tasuta haridust, tasuta meditsiiniabi, see tähendas seda, et need inimesed nüüd kõige vaesemad seal slummides said esimest korda ligiharidusel said esimest korda ligi arstiabile. Lisaks näiteks kõigile kõige vaesematele eraldi toiduhinnad poodides palju odavamad kui teistele. No mis seal siis veel tahad, sa lähed sots lummist pood ja sa saad tühis raha eest esimest korda nii palju toitu, et sa saad tõesti kõhu täis ja siis kes sinna juurde veel täitsa uute linnaosade rajamine, mida kohe ka alustati just nendele kõige vaesematele inimestele, tõesti sümboolse võileiva üürirahaga, kusjuures et kui saad selle korteri kätte, siis elekter ja muud kommunaalhüved, need on nendele kõige vaesematele ilma rahata. Ja see ei olnud seal üldse. Samal ajal kui linnas toimusid niisugused muutused, siis ka maal toimusid väga suured muutused, näiteks hakati Indiaani rahvastele andma tagasi nende põliseid maid. Kujutate, et see oli ju sajandeid tagasi, kui need maad neilt ära võeti, mitte keegi, mitte kunagi ei rääkinud sellest, et need üldse on võimalik, et need saavad need tagasi, hakkasid nad neid korraga tagasi saama ja maal tehti veel seda, et need võeti nendelt kõige suurem vanematelt manu omanikelt lihtsat riigi poolt jõuga ära valdusi. Ja nendele vabadele maadele kutsuti siis linnarahvast. Minge maale, rajage oma talud, harige maad ja elage. Ja see oli just see aeg, see oli nüüd see 2000.-te esimestel aastatel, kui nafta hind rahvusvahelisel turul oli hästi kõrge. Ja Venetsueela on ju praegu ja oligi siis maailma üks suurimaid nafta tootjaid, nafta müüjaid ja see tähendas seda, et just sel ajal voolas riik ehkki tohutut naftatulusid väga palju raha ja vot need rahad suunatigi siis kõigile nende vaeste toetamiste programmidele. Tahan sõidu riigile kolossaalseid väljaminekuid, aga praegu oli see võimalik ja nendel aastatel tõesti lihtrahva elujärg muutus, nii kiiresti nad suurte silmadega vaatasid, et mis toimub, kas tõesti on see võimalik? Päriselt? Elul läks selgesti paremaks ja muidugi oli tegelikult seal Venezuelas ikkagi küllalt palju jõude, kes vaatasid kogusada Hugo Saavese järske radikaalseid samme väga kahtlustava pilguga. Et kuhu ta nüüd tüürib, kuhu ta tahab minna, kuhu ta tahab välja jõuda ja see ei olnud ainult veninud sõelasse oli ka mujal, näiteks Ameerika Ühendriikides vaadati, et no mis toimub, et kas nüüd on tulemas üks uus kuuba luba meil juba on siin pinnuks silmas, nüüd tuleb järsku täiesti selline sotsialistlik riik ja kõigi selle sisemiste ja rahvusvaheliste jõudude vastusurve muutus väga tugevaks. Algas selline demokraatlik, aga väga tugev vastutoimimine Hugo Saavese vastu ja opositsioon täiesti ametlikul teel jõudis nii kaugele, et sundis Hugo saarest loobuma presidendiametist. Ja mis siis juhtus kohe järgmisel päeval? Kogu maa, eriti linnad ja kõigepealt vaesed, tõusid tohututes hulkades protesti demonstratsioonidel elu jäi seisma. Nõudsid Hugo Saavest tagasi ja see jälle kohutas selle opositsiooni ära. Läks ainult kaks päeva mööda ja Hugo saaresele pakuti uuesti presidendi koht tagasi. Muidugi võttis ta selle suurima rõõmuga jälle vastu ja nüüd oli temast saanud ikka tõeline rahvuskangelane. Teda tõesti eemaldati sel ajal peaaegu nagu Simon vooli vari kuskil seal kaks sajandit tagasi ja see oli võib-olla Hugo Saavese kõige hiilgavam. Niisiis, Hugo Saavese suur ja need sul ei ela, ühiskonna ümberpööramise programm sai jätkuda, aga aastad läksid ja mida enam aastaid seda ebamäärasemaks kuidagi udusemaks hakkas minema. Sinu tekstid, niisugused imelikud jõnksud ja, ja niisugused Aldumised kuskile kummalistest suundadesse enam ei saadud väga hästi aru, et misasja see Hugo Chavez seal siis lõppude lõpuks kui jahib, et kuhu ta tahab siis lõpuks välja jõuda ja, ja rahulolematusega kasvu üheks põhjuseks selle kindlasti lihtsalt see, et Venetsueela sõltus täielikult sellest, millised on naftahinnad. Aga naftahinnad, need käisid tolajal rahvusvahelisel turul üles ja alla. Ja väga tihti oli riik üsna rahavaene ja, ja loomulikult see tähendas ja uued, siis tekkisid ka seisaku nendes uutes programmides. Aga see hu Kosovese enese esinemine, tema seisukohavõtud, need muutsid ka kuidagi imelikuks, need olid küll sama tulised, sama efektsed, sama teravad nagu varem, aga nad olid väga tihti täiesti vastandlikud. Ja sel ajal umbes hakkas ka paljastama siis nüüd see tähendab, et see Hugo Chavez ja tema ümber koondatud kogu riigi ladvik, et nad ei ole siirad, sest avalikkuse ette tuli aina selgemalt see, et väga suur osa sellest tohutu naftarahade voost, mis ju riigikassasse laekus, kork suuremal kul küll vähemal määral ikka oli seda alati väga suures hulgas. Ja, ja et see raha, mis oli siis mõeldud just selle rahva heaolu tõstmiseks, et see imbub kusagile kõrvale ja aina selgemaks sai, et see lähebki Hugo Saavese ja tema riigiametnikest õukonna isiklikesse taskutesse ja isegi jugoslaavlased toetajad pidid nüüd tunnistama, et siin on midagi niisugust, et räägitakse üht, aga samal ajal tehakse hoopis midagi muud, et väliselt käis ikka halastamatu sõda korruptsiooni vastu ja samal ajal noh, lihtsalt saadi teada, näiteks jälle üks valitsuse juhte on hankinud endale kusagil teisel maal vägeva kinnisvara, ehitanud mingid villatunud sadamasse jahid. Et neil on suuri kopsakaid pangaarveid kuskil teises maailma otsas ja, ja tegelikult oli see ka kuidagi nii, et see Hugo Chavez ta oli niisugune noh, kuidas öelda, enesekindel mees ja ta ei varjanudki seda, et ega tal siis nii väga üheselt eesmärgid ei olegi. Et ta ongi sihukene mitme küljega mees ja näiteks ühes intervjuus ma toon sellise näite ja see on minu meelest väga selgelt, annab siis selle Hugo Chavez portree päris ausa portree. Ta ise ütles siis ajakirjanikule umbes niimoodi. Ja et te tahate mind määrata traditsiooniliste analüüsimeetoditega, et kes ma siis niisugune üldse olen, aga mitte ükski analüüs ei toimi minu puhul, teate, nende kõigiga tahan, et mõned tahavad mind määrata vasakpoolseks, mõned tahavad mind määrata hoopis parempoolseks, mõned ütlevad, et ma olen sotsialist, mõned ütlevad koguni, et ma olen kommunist, mõned ütlevad, et ma olen kapitalist. Mina ei ole ükski nendest niimoodi see Hugo saades ütles. Ja siis ütles ta, et aga samas minus on midagi neist kõikidest kokku ja vot see, see on tõesti selline Hugo Chavez üsna tõelähedaselt ongi. Ja päris kindlasti oli siis niimoodi, et kusagil noh, need olid siis ütleme seal kuskil 2000.-te aastate võib-olla teine pool siis riik sattus ikka korduvalt täitsa täbarasse olukorda mitte ainult majanduslikult, vaid ka poliitiliselt, sest ta Hugo Chavez tegime selliseid väga järske teravaid avaldusi ja samal ajal oli täitsa selge, et korruptsioon mitte ei kao riigist, vaid hoopis kasvab täiesti selgesti. Ja siis sai juba selgeks ka see, et vaeste osakaal alguses langes esimestel Hugo Chavezi valitsuse aastatel täitsa selgesti, aga nüüd on ta jällegi kasvamas ja ilmus täiesti uus niisugune varjukülg selle Venetsueela ühiskonnas. Kuritegevus kasvas meeletu kiirusega. Ei ole meil siin aega ega tarkust selle põhjusi nagu siin pikalt analüüsida, aga fakt on see, et kuritegevus kasvas Venezuelas ja eriti linnades. Nii kõrgele, et sellist ei olnud Venezuelas 20. sajandil kunagi varem nähtud. Ja Hugo Chavez ikka esines, ikka olid tal teravad sõnavõtud, meeldejäävad seisukohad ja õieti oli ta selline üllataja mees oma elu lõpupäevadeni välja. Sest ta oli nii, et siis 2011 oli saastagu, temal diagnoositi vähihaigus. Ta andis sellest ka avalikult teada. Samas teatas ka üldsusele, see haigus on niisugune, et Hugo Saavest vähk ei murra ja siis äratas ta palju tähelepanu sellega, et läks siis ennast ravima Kuuba sõbralikku, sotsialistlikku riiki. Ta oli seal tipparstide juures, teda raviti pikalt ja kui ta tagasi tuli, siis ta esines televisioonis. Ja muide seda videoklippi saab siiamaani internetist vaadata. Ja seal on siis näha, et ta seisab oma maja rõdul oma pere keskel ja tema eesrodu ees on tohutud rahvahulgad. Ja siis ta teatab neile. Mul on täna sünnipäev, mul on 57. sünnipäev ja ma teatan teile, et Ma kavatsen elada veel sama palju aastaid. Tüüpiline Hugo Chavez ja siis teatas ta, et nüüd olen ma vähihaigusest jagu saanud. Ja siis tegi ta midagi väga Niukest teatraalselt. Ta hakkas tantsima. Alguses tantsis üksi Niukest Venetsueela meeste tantsu niisugust meie jaoks küllalt omapärast, aga kahtlemata tantsis ja siis võttis oma naise ja tantsis koos naisega. Ja noh, see oli, see oli tõeline, tead, teatrietenduse pärl. Juurde käis siis kõik muidugi see, et näed, kuidas ained sõelad, ootab helge tulevik ja ma jätkan kõike, mida ma olen lubanud ja viin selle lõpuni. Ja siis läks väga vähe aega ja siis üllatas Hugo Chavez juba maailma avalikkust viimast korda. Viiendal märtsil 2013 tuli teade, et Hugo Chavez surnud ikka sellesama vähi kätte, millest ta justkui olevat jagu saanud. Siin siis kõlas jälle jupike sellest Venetsueela rahvale laulust. Ja see Venetsueela, mida me nüüd oma silmaga nägime. Hugo Chavez oli ju läinud juba kaks aastat varem, meie olime seal ju 2015, aga see Venetsueela oli väga puugo Shawese nägu kohe mitmes mõttes. No selles mõttes, et tema näoga plakateid ja tema loosungeid ja hüüdlauseid tsitaate neid oli linnades üleval ja oli selge, et ta peetakse au sees ja eriti peab teda auses muidugi riigi juhtkond. Ja siiralt hindavad teda ikkagi kõik need tohutud vaesed rahvahulgad, kes Venezuelas elavad. Igal juhul tuleb ju tunnistada, et see mees suutis tõesti nüüd kuskil veidi rohkem kui 10 aasta valitsusaja jooksul pöörata venelase õelat vägagi palju. Ja kahtlemata, Ta on tõsi, et ta lõi väga tugeva süsteemi, iseenda süsteemi, iseenda loodud süsteemi ja see väga hästi koos püsiv ehitis, see toimib tänase päevani välja, kuigi Hugo Salest enam kaks aastat ei ole. Praegu on seal ju presidendiks selline mees nagu Nicolás Maduro ja see Nicolás Maduro on täiesti selgelt väga täpselt järgimas seda liini, mida Hugo Chavez nagu sinna sisse ajas. Ja üsna kindlat paistab ta vähemalt praegu hoidvat enda käes ka võimuohje. Muidugi me ei tea, mis tulevik toob ja sõelas võivad sündmused muutuda väga kiiresti, aga igatahes praegu paistab, et Hugo Chavezi ajastu on jätkumas kõigi nende veidruste segaste tähenduste ja vastuoludega üheskoos. Nii et kui öelda niimoodi suuresõnaliselt. Hugo saades on surnud, aga tema vaim lehvib ikka Venezuela kohal edasi ja siia saate lõpetuseks ma räägiks ühe seiga Venetsueela reisilt, see oli juba hoopiski kusagil, kui me olime kaugel Venezuela sisemaal juba pikka aega ringi rännanud ja tihti mäe, küsisime giidi, säiliks Mediina käest tüdrukud tema ette, mis, mis mees Hugo Chavez siis ikka tegelikult Ta oli. Ja Feliks võitles kõrvale vastusest ja oli näha, et põhjus ei olnud mitte selles, et ta kardaks öelda. Aga noh, üldse Venetsueelast paistis niimoodi, et kui inimestega rääkisid poliitikast Nad ei kartnud mitte midagi, nad ütlesid igaüks välja. Millal nad mõtlesid, et sellist poliitilist hirmu või mingi salapolitsei hirmu sõda ei paistnud küll olevat üldse Venetsueela inimestel. Aga ta veetis hoopis seda, et vaadake, need sõela taustaolud on, on niivõrd erinevad sellest, mida teie oma maal on. Et näiteks kõigepealt siis üksipulgi lahti rääkima ja siis alles seletama, et kes Hugo Chavez on, aga, aga ma ei jaksa seda teha, sest see on seal väga-väga pikk jutt. Aga ükskord juhtus niimoodi, et üks meie eestlaste seas siis küsis kuidagi niimoodi väga otse selle Felixi käästet Hugo Chavez, kes ta siis oli, et kas ta oli üks tõeline diktaator või oli ta Venetsueela rahva armastatud isa ja vot selline otseküsimus, see lõi siis ka nagu Feliksin nagu emotsioonid lahti ja siis ta vastas, noh mitte pikalt, aga, aga üsna emotsionaalselt ja üsna selgelt. Ja mis ta vastus siis oli, oli see, et minu silmis ütles siis Felix Mediina, pole mingit kahtlust, ta oli vastik diktaator, ta oli Venetsueela riigijuht, kes keeras meie riigis väga palju asju halvemaks ja tema oli see, kes lõi sinna niisuguse ligipääsmatu, too ladviku terve kihi sõjaväelasi ja ja ametnike käest topivad täiesti häbitult väga suurel hulgal raha iseenda taskutesse ja ta ütles, et, et sedamoodi näevad seda Hugo Chavez, paljud sõela haritud inimesed Vat vaeste silmis ja vähese haridusega inimeste silmis. Nende silmis on ta midagi muuta, ongi rahva isa, teda austatakse. Teda kardetakse ja teda armastatakse, kuigi teda enam ei ole telliks. Mediina ütles, et, et Hugo Chavez oli jah, siis niisugune mees ta ühe käega nagu andis ja, ja teise käega võttis. Ja Venetsueela inimestel ei ole temasse ühesugust suhtumist. Ja otsustage nüüd igaüks ise, et missugune see Hugo alles siis tegelikult oli. Vaat niisugune sai siis tänane saade sellest, milline on olnud see Venezuela ajaloo kõige värskem ajajärk, õieti aeg, mis jätkub siiamaani, see Hugo Chavez ajastu ja mis mees Hugo Chavez oli? Tema nägu on igatahes ka praegune Venetsueela paljudes joontes. Aga et kas ta nüüd oli siis vabastaja, kas ta oli Simon Polivari väärikas järglane? No seda mõelgu tõesti juba igaüks ise selle üle tasub järele mõelda, aga millest tuleb siis nüüd see järgmine saade? Selles läheme siis Caracases rakas, Venezuela suurim linn, miljonilinn, pealinn ja me käisime seal, olime seal ikka täitsa pikka päeva, uudistasime ringi ja seal tuleb, kihutasid nendest muljetest, mis me sealt saime, et kas ta on nii kurikuulus, nagu teda üldiselt maailmas kirjeldatakse. Ja, ja selles järgmises saates tahan ma ikkagi ka veel kokku võtta aitäh selle tänapäeva Venetsueela näojooned, et mis mulje sealne ühiskond nii kohapeal käies ikka nii hästi suures plaanis jätab. Rändame koos Hendrik Relvega.