Paber näitab siin, et viiendal detsembril sai kuuekümneaastaseks Viivika Vasara. Liivika vasar on samuti kaua aastaid laulnud meil kooris teinud solisti osi milledest kindlasti kõige mastaapsem on olnud nimiosa pise ooperis Carmen. Kui sa nüüd mõtled tagasi oma teatritöö esimestele aastatele mis sinule on kõige kallim või olulisem olnud, sellele teele saamisel Mina tulin teatrisse, lõpetades muusikakooli, mind määrati siia tööle ja ma tulin siia suure rõõmu ja vaimustusega. Sellest ma olin juba ennem selles töös nagu väga huvitatud, käisin teatris väga palju, jälgisin etendusi ja tahtsin väga-väga teatrisse tööle. Ja saingi. Hakkasin tööle ooperikooris, kõik oli alguses väga põnev. Esimesed etendused, esimesed Krimmi tegemised ja kostüümid, see oli väga-väga tore alguses ja mulle väga meeldis teatris töötada ja siis tulid muidugi ooperitöö kõrvale ka veel rollid. Esimene roll, mis ma tegin, oli Boriss Kodonovis, Sariilits Fjodor see mulle väga meeldis seda osa teha ja ma pean ütlema, et see ongi jäänud mulle kõige südamelähedasemaks rolliks kuni seniajani. Ja olgugi et see on niisugune väike osa ja ma ei pea teda nagu väikeseks, sellepärast et seal on tegelikult mängida väga palju ja ja näiteks see surmastseen porissiga pärast laval. No see oli mul niisugune elamus, et pärast seda ma ei saanud tüki aega sellest rollist isegi välja. Isa suri nagu minul oli ka mitte ja tingimusi pilku ja ja meil tõesti, tema oli ka minu õpetaja, nii et viimased aastad ma õppisin tema juures laulmist. Esimene õpetajal oli mul made päts, kes mind, no kuidas ma ütleksin, alguseni olin täiesti valge. Leht õpetas mulle alguses väga-väga tagasihoidlikult vana klassikat ja laulsime niukseid väikseid laulukesi. Ja sealt edasi läks ilma Tiit Kuusiku jõude, kes mulle muidugi ooperisse ooperijoone peale wind viis. Aga kui sina näiteks lased silmade eest läbi kaasa tehtud etendused millised üks või kaks või kolm sulle kõigepealt meelde tulevad ja kas on mõni ooper, mille muusikat sa praegu veel algusest lõpuni tead? No võib-olla tõesti karmi neid kõige rohkem, kuna mul õnnestus teises Carmeni lavastuses ka teist osa seal laulda. Ta laulsin Mercedest, mis on küllaltki ulatus, oli kaasas, aga tähendab ma laulan väga palju seal kõikides ansamblites ja olid mõned väiksed soolorollid ja olin kogu aeg laval ka kuusk armeniga, nii et see, see, neid asju ma laulan veel praegu muide laste muusikakoolis, nii pedagoogilise tööga mingil määral ja ma olen nagu abijõud pedagoogile pianistile ja lapsed siis õpid, õpivad, ühesõnaga saatma mind kui lauljad seal niisugune Me koostis töötame, õpetame neid saatma. Nii et sa oled iga päev treeningusse võib vabalt veel enam-vähem ja ma võin veel laulda kui vaja. Aga millised on praegu sinu repertuaaris, nagu enam lauldavat aariad romansid, sa mõtled seal muusika, koosnid? Carmenit, laulan deli, lap, laulan evolit, laulsin viimasel riigieksamile ühe õpilasega, siis romantilise muidugi Tšaikovski romansse. Suumanid, Schuberti kõiki, mul on päris suur repertuaar. Ma mäletan, et siis, kui sa teatas, et tulid ja meil väga aktiivselt mängiti palli sina olid ka meie võrkpalli naiskonnas naiskonnas sealhulgas sport on alati olnud minuga niisugune. Praegu käin ujumas Estonia tunnis. Loogikat ka teel rääbakat ei tee, aga ma käin ujumas Estonia tunnis olümpiabasseinis, iga teisipäev täna jäi kahjuks ära. Või ma väga vabandan, ma ei pea. Aga ma loodan, et ja järgmine teisipäev. Madendasaseme, aga on sul veel muid harrastusi? Tähendab peale spordi ja laulmisel ma armastan väga käsitööd teha. Millised on siin sinu suurimad saavutused? Kampsuneid muidugi? Laipasid nagu toonud ei ole siiski veel senini. Ja, ja kas sul on selle aktiivse nagu musitseerimisega sportimise, kõrvalrajal aega, teatriskäija, käid Estoniasse ja ka teistes teatrites käia, Estonia teatris katsun kõik etendused ära vaadata, mul on siin veel väga palju sõpru ja sõbrannasid. Ja lastakse sisse Malala ovese muide antud, nii et ma võin vabalt tulla. Ja on ikka rõõm tulla alates jama, inimeste keskede, palju häid sõpru, kes ka nii väga rõõmsalt alati võtavad mind vastu, et tore, et tulid ja nii et see on ka tore. Nii et ma tänan sind selle eest, et sa oled siin majas nii kaua tööd teinud ja ka selle eest, et sul on kontakt nagu väga loomulikult selle majaga säilinud on säilinud, aitäh. Palun. Kuulame nüüd Viivika Vasara ja Teo Maiste esituses teise vaatuse lõpus stseen Richard Straussi ooperist Roosikavaler. Veega. R. Pakson. Oh, AVR ja kõik muu. 14. detsembril sai kuuekümneaastaseks teile tuttav koloriitne mastaapne kuju nii lavalt kui eetrist vabariigi teeneline kunstnik Harri vasar. Millal Harry olid esimest korda siin nendel lavalaudadel? Ma ei tea, kui see hiljuti ei ole välja vahetades, nendel laudadel oleme üldse olnud. Siin käivad ju, remonditi kaasnojah, aga ütleme ausalt, mis olid selle karkassi peal, aga siin ma olin, jah, väga ammu vist hakkan mõtlema 40 aastat tagasi kellega koos. Me olime muusikakoolis, siis õppisin laulu, seal oli Aleksander Püvi siis meeskoorist veel keegi põllu ja vildakas Harri Kuusk. Ja sina ise ka. Ja meid valiti muusikakoolis välja. Sellised noh, kellest arvati, et tulevad, tulevad suured tähed ja mitte eriti kiiresti langevad. Ja siis me olimegi Simmons artistid, see oli väga tore töö, ma tundsin ennast väga hästi ja suure näitlejana, sest ma pidin tihtipeale primadonna või näiteks tooli alla panema, et ta saaks istuda ja siis näiteks ooperis Rigolettot röövisime, tassisime, sildad koti sees lavast välja vähemalt välja ja ja, ja siis vahest suhteliselt silda oli ka natuke raske, siis pidime vaeva nägema ka. Kergemad tega tuli paremini toime, kergemat kergem ja siis balletti tantsida, natuke jalgadest Itaaliaga prints. Ja siis Kalevipojas puhusime pasunat, mina mängisin Kallelt. Liidolijat. Ja publik ilmselt taipas, et see küsimus oli minupoolselt antud teravalt provokatsioonidele. Muidugi. Ja siis tuli meeskoor. Jah, siis Estonias oli väga suur palk 30 rubla näiteks. Ja naisevõtmise töö tuli ja siis ma arvasin, et 30 rublaga ei elata peret ära. Ja Made Pätsi juures me õppisime koos Viktor Gurjevi ka ja siis ta võttis julguse ja viis mind Gustav Ernesaksa juurde ette laulma. Ja ma laulsin seal siis ette, mind võeti kohe meeskoorid ja samast päevast ma sain siis ka seal solistiks ja ka kvarteti esimeseks doonoriks. Ja sealt ma sain tiitli, ma olin tol korral vabariigi kõige noorem teeneline kunstnik ja ja kui ma juhuslikult nii vahest Estonia teatri poole julgesin vaadata, siis mulle mõned vanemad olijad ütlesid, ära siiapoole vaatad, sa ei väärid veel teatrinäitlejana seda tiitlit. Eks ma katsun siis tulevikus õigustada seda, aga ikkagi teater tuli teade tuli ka poolkogemata. Kutsuti mind külalisena siia siia mängima ja laulma politsei operetis getoojagaadee, kus mul olid toredad partnerid, siin üks istub siin Klaudia tiidus, oli mul üks esimesi partnereid ja muidugi minu poolt oli see hulljulge temp, sellepärast et mängida oma kogematusega suurt keevaverelist grusiinlasest ja see sobib sulle. Ja siis oma häälega, mis ka ei vastanud seal lõunamaalastel ikka väga kõrged hääled, nii et ma, ma olin ikka vokaalselt, olin hädas, võib-olla keskmise registriga sain kuidagi hakkama, kogu kõrge noot tuli siis ma olin alati minestamise ääre peal ja vahest läks untsu ka. Kui meie lugesime siin kõik nii trafaretti järgi võetuna esimeseks armastuseks ise, aga nagu kippusid karakterite poole Alguses nojah, arvati, et ma olen esimene armastajaga, siis vaatest, vokaal ei võimaldanud need kõige klassikalisemaid operette laulda ja, ja kui hakkasid tulema karakterrollid, siis mul läks, teatas ka elu natuke lõbusamaks. Mulle meeldis neid teha. Mainid midagi muulased, Vessaid, muhulased, Stella Polaris. Polaris vest said siis siis jumalik komöödia oli üks, kus Aadamat mängisin ja sealt hakkas kuidagimoodi. Harry mulle meenub, et Leningradi Castrol ajal käis hetkeline kumu üle meie oma rahva. Kuidas sa sinu tähendab seotud sinu dialoogiga eriklassiga. Kas võib-olla säilustaksele? No ja see on nüüd, see on nüüd intriig. Ma olin selles kontsertbrigaadis, kes Leningradis esinesime ja millegipärast nõuti minult, et ma pean vene keeles laulma Oklahoma tõllasõitu, ma olin seda väga palju laulnud eesti keeles, see läks mul väga hästi ja publik võttis hästi vastu. Aga ma ei olnud seda kunagi vene keeles laulma. Ja siis ma selleks kontserdiks õppisin selle ära ja pööraselt närveerisin. Ja närveerisin, nii et mul läks hääl ära. Ja kui ma olin garderoobis natukene aega enne lavale minekut, siis Eri Klas dirigeeris selles. Ma ütlesin talle, et mul ei ole, mul läks seal ära. Klas vaata mul otseselt, kuidas saab see ära minna, mida üldse ei ole. Ja ma selle peale siis vihastasin, nii et läksin ja laulsin ikkagi selle laulu ära ja veel vene keeles ka. Kui tohib diakõrvalepõike, siis sel kuul ja nüüd tohib veel kummardada ülemuste ees ma ütleks väikse seiga eriklassis, kui siinsamas siin saalis ilmus pojast proloogis meie nimekas bariton ja laulis, kas võibtiseerites ei või. Sest ta tuli kaks takti varem või jõudes õigele kohale, ütles nüüd võib. Hari, ma tean, et On kirjutanud kuulsad eestlased Karl irg, Gustav Ernesaks seda, et kui töö ja hobi ühinevad, ei ole midagi ilusamat elus. Räägime siis ka hobist, mis nüüd on sinu töö? Nojah, tegelikult minu nagu öeldakse, et juba juba varajases lapsepõlves ma unistasin saada mitte lauljaks ega näitlejaks vaid tahtsin saada kunstnikuks, garaatoriks, sest ma käisin noh, teatris palju ja, ja mind just võlus lavakujundus. Ja eriti kui ma sain sõjaväest lahti, hakkasin käima vaatamas Estonia etendusi veel praeguses Vene Draamateatris ja ja, ja Draamateatris, siis siis mind eelkõige huvitas just lavakujundus ja ja mul on jäänud meelde paljud etendused, kus eesriide avanedes juba ei olnud alal kedagi peale dekoratsioonide. Rahvas aplodeerib saalis, tähendab, see peale minu meeldib paljudele inimestele. Väga sügava mulje, jättis mulle näiteks üks pisikene selline kuningas Leari lavastuses, kui läheb eesriie lahti, lava on pime ja valguse sõõris tormi käes, tule vihisedes viskleb üksik puu. Ja see oli väga-väga niisugune efektne rahvas reageeris sellele hästi. Aga et ma ise hakkasin teatritega, on see oli jah, see oli juhus. Ja ma olen oma seda kunstniku kirge kuidagi rakendanud, rakendanud ja püüdnud rahuldada sellega, et ma kui mul kopsud haigeks seitsme hakkasin tegema, meisterdama kodus marionettnukke. Ja oma poja Aarne viie aastaseks saamise puhul ma tegin talle väikse nukuteatri kodus ja siis ta kutsus oma lasteaiasõbrad seda vaatama ja kasvatajad kasele sellest tuligi, nii et mul tuli kõik lasteaiad läbi käia ja see on läinud ja, ja nüüd mul on kommunari juures nukurahvateater, marionett, meil on, septembrist saab 25 aastat, õieti meil teatrit ei ole, meil on ainult 14 entusiasti. Ja ise ma nimetan seda köögilauateatriks, sest et siiamaani olid nukud meisterdatud kõik minu kodus köögis. Aga nüüd on veel üks väikene ruum ja, ja praegu seisab asi mõlemas ruumis, mida ei saada siiamaani remonditud. Aga no ikka loodame. Me võtsime täna siia kaasa. Ühe publik näeb, et meil on ülesse pandud väike improviseeritud nukulavaraadiokuulajatele, ma annan seda informatsiooni korras. Nii et siis, Harry, mida. Meil on see, ma arvasin, et võib-olla Veera neelust tuleb ka siia, aga teda ei tule tulnud. Ja ka meil on üks niisugune, omal ajal esinesime sageli koos kvartetiga laulsime solistina, siis veerand oli tihtipeale meie meie kontsertidel kaastegev. Teatri või näidendi lihtsalt nii vabast ajast lumivalgeke ja seitse pöialpoissi. Ja kuna mul oli raadiomajas noores eas palju tegemist, siis ükskord võtsin südame rindu ja ja näitasin seda ühele režissöörile Aarne roosile, et ka sellest ei saaks kuuldemängu teha ja ta võttis selle lahkelt vastu. Ja see läkski kuuldemängu ja Veera neelus laulis seal lumivalgetest, mina mängisin, laulsin printsi ja siis elu budist, rääkis lumivalgekese ja nüüd ma mõtlesin, et me teeksime ühe väikese stseeniga seinis midagi keerulist ei ole, aga näha võib, kuidas neid nukke juhitakse üldsest. Saalis istujail oli muidugi põnev jälgida, kuidas näitlejate pisemgi näpuliigutus kajastus nukkude liikumises pani need elama. Kuigi kuuldemäng on lindistatud 30 aastat tagasi, on see kindlasti kõigile kuulajaile tuttav, sest ta käib igihaljana ikka kavas. Praegu aga kuuleksime Harri vasarat laulmas Lauri romanssi, Leo Normeti operetist, Stella Polaris ja teiseks tõllasõitu Rogersi muusikalist Oklahoma. Kui ma soe ja Aga ta ei saare. On väga vedada. Ja sellesamaaegne. Hüüd. Taandun. No ma ei noori ja vanu enda. Tantsu vehkida ja ka kanali, mis Tartu NATO vood, nagu ma ka laternate paar veedab sara Möldre. Pidega. Jope ja kokku. Kõrgetel tama jõgi, pöör tuiskab reisija tuviga. Ka Veerpalu paar 1000 nelja koerte parvpäevaseid ja rootsukonna vooru ja ikka puit on ka meie kõrval ja tobest aasa. Ei mööduks. Armas nuttidega palga. 10. märtsil sai seitsmekümneseks meie hea kolleeg, endine ja solist Klaudia tiidus. Kuidas sa arvad, Claudia, kas meie arvates on Eestimaa aegade jooksul olnud küllaltki rikas koloratuur tähtedest? Ma mõtlen mitte ainult Estonia lava, vaid Eestimaa algame juba liitsa korjusega. Hilisem etapp, veeralleeludki, sina, Klaudia tiidus. Seisuga täna. Margarita Voites, Anu Kaal. Noored püüdlevad sinnapoole. Evedasad kuulsime Liina Saari. Nii et kas pole see olnud küllaltki rikas? Melissa korjusega. Minu jääealised kindlasti teda mäletavad filmi järgi suur vall. See on võrratu ja kõik järglased ka ja noored tuli pisarsilmi kui noorlaudis siin-seal. Seda enam veel, et ta laulis seda laulu, millega mina konservatooriumisse sisse sain. Pääsuke. Aga mida hindialt hindad lauljas kõige enam, ma mõtlen just võib-olla enda hääleliiki arvestamata. Aa, see kehtib kõikide hääleliikide kohta, mida mina arvan. See on see väike sädekene, mis sunnib sind laulma. Ja kui tehnilisest küljest võtta, siis kahtlemata peab oskama üks laulja, pianist Simud sest see on võimeline kõige enam. Püüdma inimese kõige peenemaid hingekeeli. Ilus. Mida tagasi vaadates võiks öelda, et õnnestus, andis elamuse. No siin juba minu kolleegi Ilumets jõudis enda ära, et isegi teda seal all vaimustas pater flai, et jäi mõtlema. Nii oli see minu jaoks väga suur elamus. Ja seoses sellega oli erakordne elamus kui üks venekeelne etendus, ma õppisin vene keeles isegi ära, kui ma veel ei osanudki õieti vene keelt. Käis venekeelne edendus nagu ikka alati ilusti väga rahvast, aga väga hästi võttis ta vastas ja nii väga tundeküllane ooper. Aga siis eesriie läks ette ja. Ja surmvaikus. Ma tean, et see on lõppeda väga traagiliselt ja inimesed on ikka tükk aega vait ja siis alles tuleb aplaus, aga seekord ei tule, ei tule. Mind on juba yles aidatud. Et Eesti ja, ja mõtlesin, et issand jumal, ma laulsin nii halvasti täna et Eestigi hääldi, kuule sealt teiselt poolt riiet. Ja kui siis läks torm lahti äkki ja siis käis vist enneolematult palju kordi see kinni ja lahti. Ja lõppes sellega, et minul oli juba Krimm ära võetud ja parasjagu üleni vaseliini, kui äkki Kirill Raudsepp tuleb ukse taha ja ütleb, et sinuga soovitakse rääkida. Mina tulen välja gruppi inimesi. Ja mul on siis praegu veel mälestuseks väikene karbikene pühendusega sinna taha. Ja üks vanem daam, hallipäine, ütles niimoodi, et et me oleme Leedut, Leedust. Vene teatri draamatrupp. Meil oli täna vaba päev, me tulime vaatama. Ma tahtsin küll muusikalist draamat. No ma ütlen, et kümmend vaakum tuleb vaid, nii et midagi pole teha. Mida, kui tohib küsida? Pärast tulid sa kaua pedagoog, mida praegu teed? Praegu parandan mootorid. See sellepärast ma pidin liialt vara lahkuma siit armastatut lavalt. Minu. Meile sooja salati olnud julge, otsekohene, asjalik vitaalne. Kas oled need iseloomujooned säilitanud ka täna? See on provokatsioon, hiline küsimus. Kõik kõik on seal säilinud, kui, kui oleks ainult veel noorust selge. Kas sealt on pärit ka alati figuurikus alatine ja saledus? Jah, see küsimusel puudus see küsimus puudus, näed isegi laua taga minu armas Olga, lund püsib sedasama äsja. Aga ma olin noorest peast tagant väga pruntis ja ümarik ja, ja nii-ütelda nende vanade rasvade järgi, siis võtsin sealt nii palju, kui võimalik oli, võtta enam juurde ei tule, aga tookord oli väga kurb kuulata, kui üks poiss gümnaasiumi esimeses klassis tegin niisuguse toreda laulud, vot minul oli ilus nimi Ojatter ja ykskord, tulen kooli ja tõmban sahtli lahti, seal sees on kiri. Ojateri plika, pakse madal nagu soodel. Heina Edal. Ärme elame, jätkame, suur aitäh sulle. Klaudia tiidus esituses kuulame Violetta aariat Verdi ooperist Travjad. 14. aprillil aga saab 70 viieseks balletiartist virve viires. Vastu huvitab mind kõige rohkem see periood, millest me vähem teame, et ma mõtlen kusagil aastat 30 kuni 40900. Sa oled hästi informeeritud, sellepärast et 1930 mina astusin selle maja uksest sisse. Ja see läks aga kergesti minule seepärast, et ma tegi nagu nalja olid katsed. Hommikul tulin kodunt välja ja õhtuks ma olin siis siin tantsurühmas. Nojah, ja siis siis algas see ja siis oli jah, meil juhiks oli vahel Olbri. Tema oli tegutsenud juba neli aastat. Tähendab, diaatri tantsurühm oli nelja aastane. See on kaunis vähe, vähe aastaid. See on see iga, mis praegu on meie teatrikunstis. Meil ei ole veel ei olnud eeskujusid, pidime kõik ise tegema. Ja siis me hakkasime vundamenti ehitama. Nii et meie õlgadele lange siis see suur osa vundamendi tegemine ja see jätkus kuni 1944. aastani. Siis lahkus rahe Nolbri. Sest teda Me pidasime nii oma rühma emaks kui ka vaimseks juhiks. Seda oli väga tarvis seepärast, et me olime ikka mitmesugused ja ja ega me nooredid ei viitsinud ega peaga mõtet rohkem tantsis jalgadega. Aga Olbri suunas meid selles suunas, et meie hakkaksime ka aru saama, mis on kunst. Et ta oleks võrdväärne teiste kunstide kõrval. Ja sellest on praegu suur puudus. Ma julgen öelda, no no no no see on niisugune asi, et see on looming ja, ja seal peab olema individuaalsus. Aga meil on kuidagi jah trilli peale läinud tehnika. Aga, ja siis meie rühmast ma räägin sellest vundamendist, kuidas meie siis panimendid maksma. Me panimendit maksma kui head näitlejad. Me kandsime osi, kui te mäletate, kui tuli Burmesteria lavastas Esmeralda. Meil ei olnud tehnilise tantsijad, aga tükk tuli väga hea välja, sest kõik tegid osad, võtame Frallo hakus, võtame padi, Modov linnust, võtame, sööb hot Esmeralda. Ei, Vazov noor tõuseb. Ja Inge Põder oli siis. Siis neljandas reas üks väikemees oli veel vasakult viimane. Ahsoo see olid kes ahsoo. Aga mina mäletan sind juba veel varem, siis kui Helmi Tohvelmani lavastas kalevipoja, see maja taastati ja taastamise esimesele etendusel anti anud esimene vaatus ausat ükse tervelt valmis, siis oli seal siukseid kroonimise pilt ja kui kalevipoja õed seal tantsisid, siis oli vot seal nurgas istus üks väike poiss ja mängis kannelt. Ja see oli nii musikaalne, et Rahelolble ütles, et vaadake ometi, kuidas ta on oma osas. No vot niiviisi, nii et jah, nii palju ma saan siis ütelda, et ega me tehniliselt ei suutnud, vaadake, kui tuleb noor inimene teatrisse ja hakkab alles siis seda tehnikat taga ajama, sellest ei tule midagi välja. Siia peab tulema ikka ühest koolist. Peab olema ettevalmistus, nii et sul on, mille peale ehitada ja vot siis võid sa juba edasi minna. Nii et nüüd ma räägiksin natukene korreograafilise koolist, sellepärast et kõik meie lootus on selle kooli peale ja mis oleks nüüd vaja, meil on nüüd uut meile praegu ja niiviisi, et oleks see mitmekesisem. Sest meie lavastajad on väga, lähevad ajaga kaasa ja Mai Murdmaa ja kõik, aga ei ole kaadrit, kes seda mõistaks. Ja selleks on tarvis moodsat tantsu. Ja seda pole kuulnud ega näinud, aga mina õppisin kolm aastat Hertne kostuudios. Ja seal mina sain teada, mis on tantsukunst. Ja meie õppisime improvisatsiooni. Me õppisime kompositsiooni, õppisime kehatehnikat kõik ja peab ütlema, kui mina läksin Narva ja avasin oma tantsukooli, siis mina sain väga palju materjali, mille najal sai mina tegutseda ja mul ei tulnud mõttessegi minna kuskile veel väljamaale õppima juurde, vaid mul oli materjali nii palju tänu Kertne, kole. Ta oli väga hea pedagoog. Lava õpetas lava, õpetas naerolbree. Tema ütles, et lava see on igaks püha koht. Ja vot niiviisi Need on muidugi ka meil olemas kõigil, kas siin või üldse, aga vastad, ei avaldu nii soovitavalviisil. Ei, nüüd räägime niiviisi, Vena räägin praegu ajast 1930 kuni 44. Peale selle on minu Peallademed neli põlvkonda. Noh, aga ega mina nende eest ei vastuta, nad, nad ise vastutab enda eest. Sa oled vanaema vanavanavanaema, ma ütlen sulle ainult vanavanaema. No ja sa ei saagi seal ööbik fantaasiarikka fantaasiaga. Võib-olla paar sõna lühidalt enda pedagoogitööst, sest viimane aeg oleks olnud ju põhiliselt ainult pedagoog. Ja vanimaga kaua pedagoopali, kuni ma olin 72 veel siis oli, mul oli Viljandis tähendab, kui teatritöö, nagu sai ühele poole 55. aastal 1955, siis oli mul lõpsin. Siis 60. aastal viidi üks skulptuur Ariste koolsid Viljandisse ja siis nemad avastasid, et on üks pedagoog, kes võib seal siis õpetada. No ja siis ma siirdusin sinna ja ja vahepeal muidugi olid korteriprobleemid nagu ikka ja siis ma tulin taga Sainud pärast korteri, nii et nüüd neljane ilusat vanaduspäevi. Mul on väga hea mugav korter, enam tööd ei tee ja mina ütlen, kõige toredam elu pole head tööd teha. Kõne all olnud aegade etenduste meenutuseks muusikat Eugen Kapi balletist Kalevipoeg. Üheksa, teistel mail aga saab 60 aastaseks meie administraator ja toimetaja Helju strikol. Kui ma teid esmakordselt nägin, olite noorsooteatripedagoog ja nüüd juba mõnda aega Estonia kollektiivi liige. Mis teid on teatrijuure toonud, ei ole laval olnud, aga ometi teatri lähedal. Minuga on vist nii nagu muinasjutus, kui inimene midagi väga tahab, siis sõidame, täitub tegelikult, see on õigustatud küsimus, õppisin pedagoogid. Ja peaaegu vist oleksingi jäänud sellele tööle, ega siis kuidagi väga fantastiliselt juhtisid. Ma sattusin teatrisse. Tegelikult ma armastasin teatrit väga lapsest saadik. Mind juba viidi kolmeaastaselt teatrisse. Ja pärast hiljem kasutasin kõik võimalused käia teatris Viljandis oli, kus ma elasin, ainult sõnalavastus, teata. Näiteks, kui ma käisin Tallinnas või Tartus, siis ma vaatasin nii hommikuse kui õhtuse etenduse. Ma mäletan, kui ma ükskord olin Tartus vaadanud hommikul Mozarti võluflööti õhtul vaikset tonni, siis minu seal kaks õppivat onupoega naersid mind, et mul oli väga raske tööpäev selja taga. Ja kui ma käisin Tallinnas, ma käisin ka alati, vaatasin mõlemad etendused, päevased õhtused. Aga ma kunagi mõelnud, et minust saab näitleja ja kui ma olin väike, siis ma mõtlesin, et ma väga tahtsin saada teatrikunstnikuks, kuna mulle räägiti, et mul natukene andi. Aga ma kasvasin sõja perioodil ja ma kaotasin väga noorelt tema vanemad. Ja üldiselt ma ei saanud teostada. Ma lõpetasin õhtukeskkooli, õppisin ise töö kõrvalt kõrgemu kooli ja lõpuks mõni rahul oma elukutsega õpetajana. Ja ükskord ma sattusin ühele sünnipäevale kõrvuti, Jüri järveti ka. Ja me vestlesime seal ja ma ei teadnud, et noorsooteatris mütsi, niisugune koht nagu pedagoogi koht ja ma ei teadnud ka, et see oli ainuke koht, mis oli kolm kuud vakantne, kuna. Kuidagi väga nii nõudlik just pedagoogi. Ta leidis, et inimene peab natuke tundma, mõistma diaatrilt hirmsasti kartis, et pedagoog võib-olla natuke nagu pedantne ja tähenärija ja ja nii, et räägitakse mulle tookord direktor laks ütles, et ta oli ära sattunud 40 kandidaati. Ja, ja ma istusin Jüri järveti kõrval, Jüri Järvet. Järsku keset õhtut minu mulle teate, teie vist sobite. Ja ma vaatasin talle, sure niisugust imestusega, otse küsisin, kuhu ma sobin. Tema ütleb noorsooteatripedagoogi ja see jutti. Ei. Nii. Raivo möödus järsku, mulle helistab noorsooteatri direktorit, teid soovitati mulle, et kas te tuleksite minu jutule ja ta rääkis minuga, aga ta ei andnud mulle mitte midagi kindlat. Ja ütles Pansoli Aafrikas tantsu otsustab kõik, et kui ta tagasi tuleb, vestleb teiega hea. Ja mina muidugi, ma, ma nagu ei julgenudki loota, et ma pääsen teatrisse ja ühel heal päeval öeldi mulle tot Voldemar Panso taptiga rääkida. Muidugi tunnist ära ja läksin tema juurde ja ta rääkis minuga umbes viis minutit, süüdis läksid, et võtame ja niimoodi ma sattusingi tead, siis ma töötasin seal 10 aastat. Kui Voldemar Panso oli peanäitejuht, kui Mikk Mikiver oli peanäitejuht. Ja siis, kui tuli Kalju Komissarov, siis teate nagu muutus väga nooreks. Ja ma olen üldiselt põhiloomult väga arg inimene ja ma kartsin, et jooksul ühel heal päeval öeldakse, et et te olete teatri jaoks liiga vana, et ei sobi enam ja ma lihtsalt Unina ära proovisin siis paar aastat pedagoogina ja kuna ma olin nagu saanud teatripisiku ja ma mulle nagu oli soov uuesti jälle pääseda siia teadis, mida ma nii väga armastasin siis ma kuulsin, et Estonia vajas toimetajat ja tulin siia ja ma ning ta võeti väga keristi vastu ja nüüd ma olengi siin ja Muttika aega ja ma olen väga rahul sellega. Kui te teete oma toimetajatööd reklaammaterjalidega või võtate publikud siin vastu administraatorina Kas on rida tekkinud selliseid probleeme, millega publik ei ole rahul meie majas ja mida te võib-olla tahaks teistmoodi näha siin majas? Vot, ma rääkisin, mina omal ajal väga armastasin diaatrit ja kui ma käisin Tartus ja Tallinnas ma alati külastasin teateid, ma ei olnud nõudlik. Ma vaatasin, muttin, nõudlik vaid vastupidi, võib-olla olin nõudlik. Mulle just väga meeldisid oopereid ja kõik. Aga praegu on see kurbloolased. Meie publik tahab enamasti vaadata opereti ja me ei suuda neid nii palju rahuldada. Tihtipeale mõned head ooperid ja mõned head balletietendused on tihtipeale tühjad. Aga kui te olete siin nagu õhtusel tööpostil kas on etendusse, mida te ise ka vaatate, sagedane? Alati meie peame esimese vaatuse lõpuni siin olema ja ma alati vaatan esimese ohutuse kõikidele valvab vahelvatum teisemast lõpuni, oleneb, kuidas mul on aega, muidugi ma iga tükivaatajana alguses ikka iga koosseisuga vaatanud aru. Aga kas teie soovitusest ka on mingi kollektiiv või, või teatrikülastajate niisugune grupp hakanud aktiivsemalt teades käimaks oma pedagoogiannet ka siin veel kasutate ära? Ma püüan kasutada ja ma püüan alati veenda inimesi, mis mulle meeldib, ja kutsuda neid vaatama ja tihtipeale õnnestumisega. Milliseid teoseid teie arvates peaks Estonia teatris lavale tooma, kui publik teie poole pöördunud? Minu arvates on väga teretulnud, et see ballett pähklipureja, mis on nüüd plaanis ooperites kindlasti publikuga armastab rohkem klassikalise vaktsiinid näiteks ei ole kaua olnud. Nii et püüame ühiselt seda plaanini teha, publik käiks teatris. Suur tänu teile. Meenutuseks omaaegsetest Estonia Putšiini lavastustest Liseti lauluke poeemist, mille esitab Veera neelus, kellel oli käesoleval hooajal samuti juubelipäev.