Tundsin halvasti linna, kus olin sündinud ja astunud esimesed sammud oma elus samuti ka kõik järgmised, mis mind ikka ummikusse viisid. Käisin nii harva väljas, aeg-ajalt astusin akna juurde, lükkasin eesriided kõrvale ja vaatasin välja. Siis aga läksin kähku tagasi toa teise otsa sinna, kus seisis voodi. Tundsin ennast ebamugavalt selles õhurikkuses hälbinuna, nende loendamatute ja mõistetamatute perspektiivide ees. Ent tol ajal oskasin ma veel tegutseda, kui seda just hädasti vaja oli. Kõigepealt aga tõstsin silmad taeva poole, kust meile abi tuleb, kus teed pole tähistatud, kus võib vabalt ringi ekselda nagu kõrbes, kus miski häirib pilt, kuhu, kuhu ka ei vaataks, kui mitte arvestada pilgu küündimatust. Seepärast kui kõik viltu veab, tõstangi silmad taeva poole, mis on küll üksluine, sinna ei saa mina ju midagi parata. Aga pakub, kab pilvisena tinasena ja udu, looris puhkust, linna küla ja maa, tohuvabohust ja sõgetusest. Nooremas eas mõtlesin, et oleks hea elada väljade vahel. Läksin Lüneburgi nõmmele peas kummitamas väljad, läksin Lüneburgi nõmmele lähemal oli teisigi nõmmesid, aga üks hääl ütles mulle. Teile on vaja nimelt Lüneburgi nõmme. Ennast sinatanud ei ole ma suurt kunagi. Sõna esimene pool etendas siin ilmselt oma osa. Lüneburgi nõmme meeldinud, mulle üldse mitte ei meeldinud. Tulin pettunult, kuid samal ajal ka kergendatult tagasi. Jah, ma ei tea, miks, aga ma pole kunagi pettunud olnud. Ja pettunud olen ma sageli olnud eriti esialgu, ilma et ma samal ajal või viivuke hiljem poleks tundnud vaieldamatut kergendust. Hakkasin astuma. Missugune kõnnak, alajäsemed, puised, nagu oleks loodus mind põlvel liigestest ilma jätnud. Jalad astuvad võimalikult kaugele kummalegi poole. Liikumissuunad telge seevastu on kere otsesem kui mingi kompenseerima mehhanismid. Lõpp nagu kaltsukott ning õõtsub metsikult vaagna ettearvamatute tõugete taktis. Olen neid vigu püüdnud korduvalt parandada, rinda ette ajada, põlvi painutada, asetada üksteise ette jalgu, mida mul on vähemalt viis kuus. Kuid need katsed on alati ühteviisi lõpp lõppenud. Tasakaalukaotusega, millele järgnes kukkumine. Käima peab nii nagu hinged, mõtlemata sellele, mida teed. Kui mina kõndisin mõtlemata sellele, mida teen, astusin eespool täheldatud viisil. Aga kui hakkasin ennast jälgima, astusin paar räiget toredat sammu ja prantsutasin siis maha. Seepärast otsustasin käega lüüa. Minu arvates on niisugune kehahoiak vähemalt osaliselt tingitud kalduvusest, millest mul pole kunagi õnnestunud päriselt vabaneda ja millel enesestmõistetavalt oli otsustav tähtsus kujunemisaastail kus iseloom välja areneb. Kõnelen lõpmata pikast ajajärgust esimeste tooli najal komberdatud sammude ja humanitaargümnaasiumi kolmanda klassi vahel, millega mu õpingud lõppesid. Nimelt oli mul tülikas harjumus tahta kaljukindlalt jätkata ja lõpetada päeva nii nagu poleks midagi juhtunud, kuigi olin oma püksid täis, pissinud või sittunud mis üsna sündis reeglipäraselt hommikupoolikul kui kella 10 ja poole 11 vahel. Ma ei tea miks, aga mul oli talumatu juba ainult mõte riideid vahetada või lasta emal seda teha. Kuigi ema ainus soov oli mind aidata, et ja ma liikusin magama heitmiseni ringi, kandes väikeste kintsude vahel või tagumiku külge kleepunud endaga kaasas oma pidamatuse, kipitavaid, rutisevaid ja haisvaid tagajärgi. Siit siis harki aetud jalgade Buile ja ettevaatlik astumine ning ülakeha meeletu kõikumine, mis ilmselt pidid tra petma veenma, et olen mured reibas ja lõbus ning muutma usutavaks mu seletused alakeha paindumatuse kohta, mille veeretasin päriliku reuma kaela. Need pingutused kulutasid ära mu nooruse energia. Nii palju, kui seda üldse oli. Ma muutusin enneaegu libestunuks umbusklikuks. Hakkasin armastama varjul olekut ja horisontaalasendit noorukite armetud otsustused, mis midagi ei lahenda. Niisiis pole mõtet häbeneda, targutagem julgesti, udu jääb ka uduks. Oli ilus ilm. Astusin mööda tänavat, hoidudes võimalikult kõnnitee lähedale. Ka kõige laiem kõnnitee pole küllalt lai minu jaoks, kui ma liikuma lähen ja mul on vastumeelt häirida võõraid inimesi. Üks politseinik peatas mind, öeldes, sõidutee on sõidukite kõnnitee jalakäijate jaoks nagu vana testamendi käsuõpetuses. Seepärast ronisin kõnniteele ja äärepealt oleksin vabandust palunud. Kõnniteel pidasin kirjeldamatus tunglemises vastu oma tubli 20 sammu, kuni pidin pikali viskuma, et hoiduda löömaks astumast üht last, mäletan, et tal olid peal väikesed Kuljustega rakmed. Küllap kujutas ta enda meelest poni veohobust. Oleksin ta rõõmuga lömaks astunud, sest ma jälestan lapsi ja oleksin talle sellega muidugi teele osutanud. Kuid ma kartsin tagajärgi. Kõik inimesed on omavahel sugulased, nii et tuleb jätta igasugune Tartus elava liiklusega tänavatel peaks loodama spetsiaalsed rajad nende pisikeste vastikute olendite jaoks nende vankrikeste ja kettakeste, isside-emmede, ammede ja pallide lutikest keratakeste jaoks, kogu nende vastiku väikese õnnemaa ilmakese jaoks. Niisiis, ma kukkusin ja kukkudes tõmbasin kaasa ühel litrites ja pitsides vana daami, kes kaalus arvatavasti paarisaja naela ringis. Tema kisa peale jooksid inimesed muidugi kohe kui lootsin, et ta murdis endal reieluu sest vanadel daamidel murdub reieluu kergesti. Ent kahjuks mitte küllalt kergesti. Kasutasin tekkinud segadust põgenemiseks tasakesi vandudes, just nagu oleksin mina kannatada saanu, kes ma olin, ainult et ma poleks saanud seda tõestada. Lapsi ja imikuid ei Lintsita kunagi, nad võivad teha mis tahes, kuid on ikka juba ette puhtaks pestud. Mina Lintsiksin neid mõnuga. Ma ei taha sellega öelda, et paneksin ise käed külge. Ei, ma pole ju julmur, kuid ma rõhutaksin selleks teisi ja kui asi aetud, teeksin neile välja. Ent vaevalt olin saanud jätkata oma hüplevad, peldeldavad sarapandat. Kui mind peatas teine politseinik, esimesega pisiasjadeni sarnane, nii sarnane, küsisin endalt, kas ta pole äkki toosama. Ta juhtis mu tähelepanu sellele, et kõnnitee on kõigi inimeste jaoks just nagu oleks selge, et mind ei saa sellesse kategooriasse arvata. Kas te soovite astuksin jõkke? Küsisin ma, kuigi erak, leituse jõgi mulle sel hetkel üldse meelde ei tulnud. Astuge, kuhu tahate, ainult ärge võtke enda alla kogu tänavat, et vastas tema. Sihtisin tema ülahuult, mis oli vähemalt kolme sentimeetri paksune ja puhusin sellele peale. Loodetavasti tegin seda täiesti loomulikult nagu inimene, kes rasketest sündmustest masendunud sügavasti ohkab, kuid ta ei löönud kohkuma. Nähtavasti oli ta laipade lahkamise ja väljakaevamisega harjunud kuid ei saa nii käidud, nagu käivad kõik inimesed, siis oleks teil targem kodus istuda, ütles ta. Arvasin ise täpipealt sedasama. Ja see ta uskus mul kodu olevat, oli ainult meelitada tav. Sel hetkel läks meist mööda matuserong, nagu vahel juhtub. Kübarad lendasid peast ja tuhandetel sõrmedel oli hirmsasti tööd. Kui mina isiklikult oleksin sunnitud risti ettelööma, püüaksin seda teha nagu ette nähtud ninajuurele, nabale vasemale, rinnanibu le paremale relani pole aga nende vilets rüht ning põgusad kiired ja hooletud liigutused jätsid mulje, nagu ripuksid nad kägaras ristil, põlved krõnksu ja käed tolgendamas. Tõsisemad usklikud jäid seisma ja pobisesid midagi. Mis politseiniku puutub, siis tardus ta valvel, seisan kusse, silmad kinni ja käsi kõrva ääres. Leinajate sõidukites nägin inimesi elavalt vestlemas, küllap nad meenutasid juhtumusi kadunukese elust. Mulle tundub, nagu oleksin kuulnud, et surnuvankrirakend ei ole mehe ja naise puhul ühesugune kuid mul pole õnnestunud teada saada, milles seisab erinevus. Hobused haisutasid ja roojasid, nagu oleks neil laadatee jalge all. Ma ei näinud ühtegi inimest, kes oleks tänud. Aga meie juures ei võta viimne teekond kuigi palju aega. Asjatult kiirendate sammu. Viimane troska teeniaskonnaga sõidab juba teist mööda. Hingetõmbeaeg on läbi, inimesed virguvad, hoidke eest. Seepärast siis juhtuski, et ma kolmandat korda peatusin, seekord omal tahtel. Ja voorimehe võtsin. Mulle olid ilmselt mõju avaldanud äsja mööda veerenud tuubil täis troskad, kus inimesed elavalt vestlesid. Voorimehe troska on suur must kast, ta õõtsub oma vedrudel, aknad on väikesed, lehkab kopituse järgi Sakke kardunud nurka. Tundsin, kuidas mu kübar nühkis vastu lage. Hetk hiljem tõusin ja sulgesin aknad. Sisistusin tagasi seljaga sõidusuunas. Hakkasin just tukkuma jääma, kui kellegi hääl mind ehmatas. Voorimehehääl püüdnud asjata ennast läbi klaasi kuuldavaks teha, oli ta ukse avanud. Nägin ainult tema vuldsem, kuhu küsis ta Taali ainult selleks pukist alla roninud, et seda küsida. Ja mina arvasin, et olen juba kaugel, mõtlesin ja sorisin mälus, et leida mõne tänava või monumendi nime. Kas te ei taha matrjoškad maha müüa, küsisin ma ilma hobuseta, lisasin juurde, mida ma hobusega peale pidin hakkama. Aga mida matrioskadega peale pidin hakkama? Kas selles üldse saigi pikali heita, kes pidi mulle süüa tooma? Loomaaeda vastasima tuleb harva ette, et suuremas linnas poleks loomaaeda. Ärge sõitke liiga kiiresti, lisasin juurde. Ta naeris. Küllap tegi talle nalja mõte, et ta võiks liiga ruttu loomaaeda jõuda või perspektiiv troskata jääda või lihtsalt minu isik vaest muutis. Minu viibimine raiskas sõidukit niivõrd, et nähes mind seal sees pealaealuses hämaruses ja konksus põlved vastu akent voorimees, imestas, kas ikka ongi tema troska, kas see üldse ongi troska? Heitis kähku pilgu hobusele ja rahunes, aga kas inimene ise üldse teab, miks ta naerab? Igatahes ei naernud voorimees kaua ja seepärast arvan, et asi polnud minus. Ta sulges ukse ja ronis pukki. Varsti hakkas hobune liikuma. Ja tol ajal oli mul veel pisut raha. Kahtlustasin ikka veel, kas ei varastatud minut seda väikest summat, mille isa surres mulle jättis kingitusena ilma pärandusmaksuta. Aga mul lihtsalt polnud seda enam, sellest hoolimata elas ja nii edasi, nii nagu tahtsin, välja arvatud üks punkt. Olukorral, mida võib defineerida, kui täielikku ostujõuetust on üks väga suur puudus, sunnib teid ennast liigutama. Kui oled tõesti ilma rahata, juhtub näiteks harva, et võid lasta tuua aeg-ajalt toitu oma pelgupaiku. Järelikult oled sunnitud vähemalt kord nädalas välja minema ja ennast liigutama. Niisugustes tingimustes ei ole inimesel loomulikult aadressi. Seepärast saingi mõningase hilinemisega teada, et mind otsitakse mingi minusse puutuva asja pärast ma ei mäleta, mil viisil. Ajalehti ma ei loega, ei mäleta, et oleksin neil aastail kellegagi rääkinud, välja arvatud kolm-neli korda toidu pärast. Igatahes pidin ma ühel või teisel teel asjast haisu ninna saama, muidu poleks ma ilmaski läinud notar niideri juurde. Imelik, et mõned nimed kuidagi meelest ei lähe ja tema poleks mind ilmaski vastu võtnud. Ta tahtis mu isikut kindlaks teha, see võttis tublisti aega. Näitasin talle metallist initsiaale oma kübara küljes. Need ei tähendanud küll midagi, kuid tugevdasid tõenäolisust. Kirjutage alla, ütles ta. Ta mängis silindrikujulise joonlauaga, millega oleks võinud härja maha lüüa. Lugege üle, ütles ta. Selle jutuajamise juures viibis ilmselt tunnistajana üks noor naine. Võib-olla müüdab, toppisin pataka taskusse, valesti teete, ütles notar. Mina aga mõtlesin, et ta oleks pidanud paluma raha üle lugeda, enne kui alla kirjutas. Ta on siis oleks olnud korrektsem. Kust ma teid vajaduse korral leida võiksin, küsis ta. Trepijalal tuli mul midagi pähe. Natuke mõelnud, läksin uuesti üles temalt küsima, kust see raha pärit on, lisades, et mul on õigus seda teada saada. Ta ütles mulle ühe naise nime, millel on unustanud. Võib-olla oli toominud põlvedel hoidnud, kui olin alles väga väike ja võib-olla olin teda kallistanud, mõnikord olnud sellestki küllalt. Ütlesin, kui olin väga väike, sest hiljem ei oleks kallistamisest enam mitte midagi välja tulnud. Tänu sellele summale oli mul veel natuke raha õige vähe. Kui see eelseisva elu peale ära jagada, polnud sedasama hästi kui olemaski. Kui ma just liiga pessimistlikult tulevikku ei vaadanud koputasin vaheseinale oma kübara kõrval, sest pidi minu hindamist mööda asetsema, seal ju voorimehe, selg. Polster disest lendas välja tolmupilv, võtsin taskust kivi ja tagusin seni, kuni troska peatus. Panin tähele, et enne peatumist sõit aeglustunud nagu sünnib enamiku sõidukite pool, ei troska jäi järsku seisma. Sõiduk vappus, voorimees oma kõrges pukis arvatavasti kuulates nägin hobust, nagu oleksin teda oma ihusilmaga näinud. Daiwa ei olnud iga pisema peatuse puhul lonti, vaid ootas kikkis kõrvu. Vaatasin aknast välja. Me sõitsime jälle, tagusin uuesti vastu seina, kuni troska uuesti peatus. Voorimees ronis vandudes pukist maha, lasksin aknaklaasi alla, et ta ei hakkaks jälle ust avama. Rutem, rutem, ta oli näost punasem, täpsemalt öeldes tumelilla. Kas pahameelest või tuulest, ütlesin talle, et võtan ta terveks päevaks. Ta vastased peab kell kolm matustele minema, oh ka need surnud. Ma ütlesin talle, et ma ei taha enam loomaaeda minna, ärme lähme loomaaeda, ütlesime tema vastased, temal ükskõik kuhu nimelt sõita ainult mitte liiga kaugele hobuse pärast. Ja meile räägitakse lihtrahva kõnepruugis. Küsisin, kas ta teab mõnda restorani. Te sööte koos minuga, lisasin juurde. Mulle meeldib niisugusesse kohta minna koos mõne alalise Kundega. Seal oli pikk Claude, kahe täpselt niisama pika pingiga kummalgi pool. Minu vastas istudes rääkis ta mulle oma elust, oma naisest, oma hobusest siis veel kord oma elust, kibedasti elust, milles olevate eelkõige süüdi tema iseloom. Ta küsis, kas ma tean, mis tähendab igasuguse ilmaga väljas olla. Sain teada, et on voorimehi, kes seisavad peatuskohtades päev läbi istudes soojas troskas ja oodates, et mõni sõit ja nad üles raputaks. Nii võis talitada vanasti, aga tänapäeval tuleb rakendada teisi Teid, kui tahad elu lõpuni vastu pidada. Kirjeldasin talle oma olukorda, rääkisin sellest, mille olen kaotanud ja mida otsin. Panime mõlemad oma parima välja, et teineteist mõista ja ennast arusaadavaks teha. Ta sai aru, et jäin oma toast ilma ja et mulle on vaja uut. Aga muul läks tal kõrvust mööda. Ta oli endale pähe võtnud ja miski ei saanud seda mõtet enam välja ajada. Et ma otsin möbleeritud tuba. Ta võttis taskust eelmise või üle-eelmise päeva õhtulehe ja asus kuulutusi uurima, märkides viis, kuus ära sellesama imetillukese pliiatsiga, millega ta värisev käsi ajalehe kaudu hipodroomilt kaasa mängis. Küllap ta märkis ära niisugused, mida ta ise oleks märkinud minu asemel või need, mis asusid tema linnajaos. Hobuse pärast. Oleksin ta ainult segadusse ajanud, kui oleksin öelnud, et tunnistan toas ainult voodi ja kõik muu sisustus, öökapp kaasa arvatud, tuleks välja viia enne, kui nõustun oma jalga tuppa tõstma. Kella kolme paiku äratasime hobuse ja asusime teele. Voorimees kutsus mind enda kõrvale, kes aga mind tõmbas juba tükk aega troska sisse ja ma istusin endisele kohale tagasi. Sõitsime loodetavasti süsteemikindlalt mööda aadresse, mida ta oli alla kriipsutanud. Lühike talvepäev kaldus juba õhtusse. Mulle tundub, et talvepäevadel ainsad päevad, mida olen tõesti tunnetanud eriti need hurmavad hetked, mis eelnevad päeva kustumisele. Ta tõmbas diagonaalselt järjest maha aadressid, mis ta oli alla kriipsutada või õigemini ristiga ära märkinud, nagu teeb lihtrahvas ja mis osutusid kõlbmatuks. Hiljem ta näitas mulle ajalehti ja soovitas seda alles hoida, et mitte uuesti minna kohtadesse, kus ma juba tulemusteta käinud olin. Vaatamata suletud Akeldele troska kriiksumisele ja tänava kärele, kuulsin teda laulmas üksi seal kõrges pukis. Ta oli eelistanud mind matusetalitusele ja see tõsiasi jääb igaveseks kestma. Ta laulis nii kaugel lagendikul, kus noor kangelane puhkab igavest und. Need on ainsad sõnad, mis mulle laulust meelde jäid. Iga kord, kui peatusime ronista pukist alla ja aitas mind välja, kõlistasin ukse taga, mille ta mulle juhatas ja mõnikord kattusinka majja sisse. Mäletan et mul tekkis veider tunne, olles jälle pärast nii pikka aega nelja seina vahel. Tema ootas mind kõnniteel ja aitas tagasi troskasse mind hakkasse voorimees surmani tüütama, ta kobis jälle pukki ja me hakkasime jälle sõitma. Ja siis juhtus järgmine lugu. Ta peatus, raputasin roidumuse turjalt ja valmistusin välja ronima, kuid ta ei tulnud ust avama ja mind aitama, nii et olin sunnitud ise maha tulema. Ta süütas laternaid. Armastan petrooleumilamp, Olkinad, kus küünaldega esimesed valgusallikad, mida ma tundma õppisin, tähed välja arvatud. Küsisin talt, kas tohiksin süüdata teise laterna, sest esimese oli ta juba ise põlema pannud. Ta andis mulle tikutoosi, Maavasin hingedel liikuva kumera klaasukesekese süütasin tule ja sulgesin kohe ukse, et tahtsaks rahulikult ja heledalt põleda oma soojas majakeses varjul tuule eest. See rõõm sai mulle osaks. Laternate valgel ei läinud meie midagi, eraldasime ähmaselt, ainult hobuse Sapsusid, teised seest nägid laternaid kaugelt. Nägin kahte lahus seisvat kollast täppi. Aeglaselt õudsumas. Kui rakend pöördus, oli näha üht vastavalt kas punast või rohelist silma kumerad rondi, mis kiiskas puhtas värvis nagu kiriku aknamosaiigi kild. Kui viimane aadress oli läbi käidud, tegi kutsari ettepaneku viia mind ühte temale tuntud võõrastemajja, kus mul igati mõnus pidi olema. Voorimees hotell, repoled võimatu, oli isegi tõenäoline. Tänu tema soovitusele ei pidanud mul midagi puuduma, kõigi mugavustega, ütles ta silma pilgutades. Minu arvates toimus jutuajamine kõnniteel maja ees, kust ma just välja olin tulnud. Mulle meenub latern selle valgel hobusel nõgus higine külg ja troska ukselingil voorimehe pillases kindas käsi. Mina ulatasin troska katusest peajagu kõrgemale, tegin talle ettepaneku juua üks klaasi. Hobune polnud terve päeva jooksul midagi söönud ega joonud. Ütlesin seda voorimehele, aga ta vastas, et tema hobune kinnitavad keha alles talli tagasi jõudes. Ja kui loom sööks töö ajal ükskõik mida, kas või ainult õunapabulad või suhkrutüki, saaks ta niisuguse kõhuvalu ja voolmed, et ei suudaks edasi sõita ja võiks nende kätte isegi surra. Seepärast pidi ta iga kord, kui ta ühel või teisel põhjusel tuli, hobuse juurest kaugemale minna, hobuse lõuad rihmaga kinni siduda, et heasüdamlikud möödujad ei saaks looma millegagi kostitada. Kui olime paar klaasikest joonud, palus Kutser Milde, teeksin temale ja tema naisele seda au ja ööbiksin nende juures. Tema kodu polnud kaugel. Tuntud tagantjärele tarkuses arvasin, et ta oli terve päeva oma kodu ümberringi tiirutanud. Nad elasid hoovis seal asust, tõllakuur, nad elasid selle peal väga tore paik, mina oleksin sellega rahul olnud. Olles mind tutvustanud oma kaasale erakordselt lopsaka tagumikuga naisele jättis ta meid kahekesi. Oli kohe näha, et naine ei tundnud ennast minu seltsis hästi. Sain temast aru, mina niisugustel puhkudel ei häbene, pole mõtet ei lõpetada ega jätkata, parem siiski lõpetada. Ütlesin, et lähen alla kuuria, heidan magama. Voorimees vaidles vastu. Mina jäin oma juurde. Ta juhtis naise tähelepanu koera naelale mu pealael, sest olin viisakusest kübara peast võtnud. See tuleb lasta lahti lõigata, ütles naine. Kutser nimetas ühte arsti, keda ta ise kõrgelt hindas tooli tema vabastanud sõlmekesest istlikul. Kui ta tahab kuuris magada, las ta siis magab, ütles naine. Voorimees, võttis laualt lambi ja läks ees tõllakuuri viivale trepile, mis oli pigem redel, jättes oma naise pimedasse. Ta laotas nurka õlgede peale hobuseteki ja jättis mulle toosi tikke, juhuks kui mul peaks öösel valgust vaja olema. Mida hobune sel ajal tegi, kui ma seal pimedas lamasin, kuulsin hobust kuidagi erilisel viisil puristades joovad aeg-ajalt rottide jooksu krabinal ning pea kohal üleval minu arvustamisega ametis oleva voorimehe ja tema naise summutatud hääli. Hoidsin peos tikutoosi suurt rootsi tuletikkude kar. Tõusin pimedaks ja tõmbasin ühe põlema. Lühiaegne leek võimaldas mul troskad kätte leida. Mul tuli tahtmine, mis kohe jälle kadus. Tõllakuurile tuli otsa panna. Kobasin pimedas troscani, avasin ukse, rotid jooksid troskast välja, mina ronisin sisse. Ennast magama asutades märkasin kohe troska ei ole normaalasendis vaid tagant püsti aetud, sest aisad olid maas. Nii oligi parem, see võimaldas mul pikali heita jalad kõrgemal kui vastaspingil asuv pea. Öösel tundsin mitu korda, kuidas hobune mind läbi akna vaatab. Tundsin temast sõõrmetest tuleva hingeõhupuudus sust lahti rakendatud hobusele pidi minut raiskas viibimine veider tunduma. Mul oli külm, sest olin teki maha unustanud, aga mitte nii külm, et sellele järele minna. Polnud enam nii pime, nägin jootmisküla, sõime seinale riputatud rakmeid, pangesid harju ja muud. Läksin ukse juurde, aga ei saanud seda lahti. Hobuse pilk jälgis mind. Kas hobused siis kunagi emaga? Arvasin, et voorimees oleks pidanud ta kinni siduma küna külge näiteks. Niisiis olin sunnitud aknast välja ronima. See polnud sugugi kerge, aga mis on üldse kerge? Kõigepealt pistsin välja pea, siis toetasin käed hoovi maha, kuna puusad veel akna Lengidesse takerdusid. Mäletan rohututt, millesse mõlema käega klammerdusin, püüdes puusi lahti väänata. Oleksin pidanud enne mantli seljast võtma ja aknast välja viskama, aga selle peale oleksin pidanud varem tulema. Olin vaevalt hoovist väljas, kui mulle midagi pähe turgatas. Väsimus, torkasin rahatähetikutoosi, läksin hoovi tagasi ja asetasin tikutoosi aknale, kust olin välja tulnud. Hobune seisis akna juures, astunud mõned sammud mööda tänavat, pöördusin hoovi tagasi ja võtsin oma raha ära. Tikud jätsin, sest need ei kuulunud mulle. Hobune seisis ikka akna juures. Mul oli sellest hobusest juba kõrini. Hakris vaevalt ahhetama. Ma ei teadnud, kus ma olen. Võtsin umbkaudu suuna, et varem valge kätte jõuda. Mulle oleks meeldinud vaadata silmapiiri merel või kõrbes. Kui juhtun hommikul väljas olema, lähen päikesele vastu ja kui juhtun väljas olema, õhtul järgnen päikesele kuni varjude riigini välja. Ma ei tea, miks jutustasin, selle loo. Oleksin niisama hästi võinud jutustada mõne teise ehkki jutustan teinekord mõne teise ja te näete inimesed, et sealt pole vahet.