Esimene, kelle argipäeval pärast jõule oli kogu Jeerundi naisperel paar, kus tuline Kiive garaagen, friit ja Kristiina viibisid suurema osa päevast seal. Hilja õhtul, kui paar naist leivaküpsetamise järever koristasid, teised aga õhtusööki valmistasid, tormas karjanaine kisades ja käsi kokku lüües sisse. Jeesus, Jeesus, missugune hirmus õnnetus on juhtunud. Praegu tuuakse reel Arne kördi poja surnukeha koju. Jumal aidaku küürdia hingat nende õnnetuses. Sisse astusid Aalto on üks mees, kes elas pisut kaugemal teeäärses majas. Nemad olidki surnu saatseid kohanud. Naised kogunesid nende ümber. Kristiina seisis värisedes eemal, ise näost kaame. Haldan lauritsa teener, kes tundis Annet juba lapsest saadik nuttis kõva häälega, kui ta jutustas. Bentein siira Eeriku pojapoeg oli Aarne tapnud. Vana-aasta õhtul olid piiskopi teenrid meestetoas istudes Trimbanud ja siis oli Bentein tulnud. Ta oli nüüd püha ihurebendi preestri juures kirjutajaks. Mehed ei olnud tahtnud teda esmalt endi hulka võtta. Aga ta oli Aarnele meelde tuletanud, et nad on ühe külamehed. Anne oli lubanud tal siis enda kõrval istet võtta ja nad olid joonud. Kuid siis oli nende vahel kakluseks läinud. Arne oli nii raevukalt rünnanud. Bentein oli laualt noa haaranud ja sellega Aarnele kõrisse ja mitu korda rindu torganud. Arne oli peaaegu silmapilkselt hinge heitnud. Piiskop oli õnnetust väga südamesse võtnud, ta oli ise selle eest hoolt kandnud, et surnukeha saaks korda seatud ja andnud oma mehed seda pikale koduteele saatma. Pentteni, laskmata raudu panna ja heitnud kirikust välja. Ning kui ta ei olnud juba üles poodud, siis seda veel tehakse. Haldan pidi juhtunust mitu korda rääkima, sedamööda, kuidas inimesi juurde voolas. Laurits ja Siimon astusid samuti paar kusse, olles märganud talus rahutuste sagimist. Laurits oli väga erutatud. Ta käskis hobuse sadudada ja tahtis kohe järsakule ratsutada. Kui ta minema hakkas, langes tema pilk Kristiina Lubi Valgre näole. Võib-olla tahad sa minuga kaasa tulla? Küsis isa. Kristiina kõhkles, pisut. Värises, kuid noogutas siis pead, sest ta ei suutnud ainsatki sõna lausuda. Kas tal ei hakka liiga külm, arvas Ragn Frit. Homme on ju öine jumalateenistus ja siis läheme ameti kõik sinna. Laurits vaatas oma naisele otsa. Ta märkas ka Siimanni ilmet. Aga siis astus ta Kristiina juurde ja võttis tal õlgade ümbert kinni. Kristiina oli tema kasuõde pea seda meeles, tähendas ta. Ja võib-olla tahab ta Ingat surnukeha korrastamisel aidata. Kõigi meeleheide ja hirm olid Kristiina südame otsekui kokku kiskunud. Läks soojaks tänulikkusest isa vastu nende sõnade pärast. Kuna Kristiina kaasa läheb, siis tahtis rahabinfid, et nad sööksid enne õhtuks keedetud putru. Ta tahtis kangale kingitusi saata ühe uue linase palaka, vahaküünlaid ja värsket leiba. Ja ta palus edasi öelda, et tuleb ka ise sinna aitama. Matuste vastu valmistada. Söödi vähe, kuid räägiti palju. Üks tuletas teisele meelde neid katsumusi, mida jumal oli küürdile ja hingale saatnud. Nende talu olid hävitanud Kivilaviinid ja suurvesi. Mitu vanemat last olid neil surnud. Kõik Kaarne õed-vennad olid alles alaealised. Nüüd paaril viimasel aastal oli neil õnne olnud, kui piiskop oli küüdi järsaku lama asemikuks määranud ja lapsed, kes neil alles olid jäänud, olid ilusad ja paljutõotavad. Aga ema armastas Aarnet tunduvalt rohkem kui ülejäänud lapsi. Kuid lauasistujad valetasid, kasiira häirikut. Preester oli lugupeetud ja armastatud ning külarahvas tundis tema üle uhkust. Ta oli õpetatud taibukas mees ega olnud kõigi nende aastate jooksul, mis ta oli, kirikut teeninud, ühtegi pühade jutlust, missat või jumalateenistust, mille pidamine tema kohuseks oli vahele jätnud. Nooruses oli ta teeninud sõjamehena tuunebergi krahvi halvial aga ta oli õnnetul kombel surmanud üha taga kõrgestisündinud isanda ja siis Oslo piiskopilt kaitset otsinud. Kui too märkas, millise kergusega ta raamatutarkusi omandas, hakkas ta teda preestriks koolitama. Ja kui asjaolud poleks nii olnud, et Siräirikul oli selle vana tapmisloo pärast ikka veel vaenlasi poleks ta eluilmaski siia väikesesse kirikusse konutama jäänud. Ja siis olid tal need lapsed. Ainult muret ja vaeva olid oma suguvõsaga näinud. Igalpool kihelkondades oldi arvamusel, et ei ole mõistlik nõuda preestritel mungaelu kuna neil läheb ometi majapidamisest naisterahva abi vaja ja nad võivad siiski tunde vajadust naise järele, kes nende eest hoolitseksid. Seepärast ei pidanud keegi seda suureks patuks, et Siräirikul oli olnud kolm last oma Virkinaga, kes nooruses ta juures teenis. Kuid sel õhtul arvati siiski, et paistab, nagu tahaks jumala teda selle sohielu pärast karistada. Nii palju halba on ta lapsed ja lapselapsed talle põhjustanud. Ja keegi arvas, et küllap oli selleski oma mõtte, et preestril ei tohi naist ja lapsi olla sest nüüd tekib ju tõenäoliselt vaen ja tüli preestri ja järsaku rahva vahel. Siimann teadis üsna palju Pentteni elust Oslos ja jutustas sellest. Bentein oli saanud Maarja kiriku praosti juurde kirjutajaks ja nähtavasti töökas noormees. Ta meeldis ka paljudele naistele. Tal olid ju need silmad ja peale selle jahvatab tal suuvärk vahetpidamata. Nii ma nägi, meelest on ta ilus mees peamiselt niisuguste prouade silmis, kes arvavad, et nende mehed neid petavad. Ja siis veel niisuguste noorte tütarlaste silmis, kellel pole midagi selle vastu, kui mehed nende suhtes vabalt käituvad. Pent, teine oli küllalt kaval, ta ei läinud sedasorti naistega liialt kaugele nende seltsis piirduste sõnadega omandas puhta eluviisiga noormehe mainet. Kuidas see lugu oli, nii et kuningas Haakon oli ise vaga ja kasin isand ja nõudis oma meestelt karskeid ja vooruslik eluviise just noortelt. Teistest ei saanud jagu. Ja nüüd tuli välja, et ükskõik missuguseid Ben noored sõjasulased poleks ka tegema hiilinud, olgu siis pummeldama, täringut mängima, õlut jooma või muud niisugust ette võtma. Kõigest sai Hirdi preester teada ja uljaspead pidid pihile minema, trahvi maksma ja karmi karistust kandma. Ja paar-kolm tuli päisemat noorukit, kihutati isegi minema. Aga lõpuks tuli välja, et see oli see rebane, peente insekretaarius, kes salamahti kõigis õlletubades kahtlastes majades ringi luusis. Tema kuulas tüdrukute pihtimusi ja jagas neile pattude andeksandmist. Kristiina istus ema kõrval, ta püüdis süüa, et keegi ei märkaks, kuidas temaga lood on. Kui ta käsi värises, nii et körti luksus iga kord maha, kui ta rusikaga võttis. Ja keel tundus suus nii paks ja kuiv, et ta ei suutnud leivatükke alla neelata. Aga kui Siimon hakkas Penttenist rääkima, ei suutnud ta enam teeseldagi söömist. Ta haaras kätega pingiservast kinni. Hirm ja vastikustunne haaras teda nii, et süda läks pahaks ja pea hakkas pööritama. Põlvili langeda, leinata ja unustada kõik muu. Kui ema talle üleriided selga aitas suudles ta tütart põsele. Kristiina polnud enam harjunud ema hellitustega. Tal hakkas sellest palju kergem. Ta pani silmapilguga pea Ragenfidi õlale, kuid nutta ei suutnud. Kui ta õuele astus, nägi ta, et hulk inimesi tahtsid nendega kaasa tulla. Haldan silla, Jon ja Simon oma teengiga. Talle valmistas uskumatut piina, et need kaks võõrast ühest tulid. Oli lõikavalt külm õhtu. Nii et lumi kriuksub jalgade all. Tähed sirasid tihedalt nagu härmatis mustal taeval. Kui nad olid tüki maad ratsutanud, kuulsid nad lõunapoolsetel niitudel röökimiste hiilgamist ning pöörast kabjamüdinat. Pisut edasi tee tõusul jõudiski kogu jõuk neile kihutades järele ja ajas neist metalli Görisedes mööda, niiet auravate härmas hobusekehade hõng neile vastu paiskus. Kui nad ise olid sunnitud kõrvale lumme tõmbuma. Nad jõudsid paika, kust nägid järsakut mäenõlvalt teisel bossil jõge. Hoonete vahel kumas valgus keset õue lumehange oli põlevaid tõrvikuid pistetud ja leegi kuma heitis valgele nõlvale punaseid varje. Tumedad hooned oleksid nagu hüübinud verega üle tõmmatud. Üks Aarne väike õde tammus õuel jalalt jalale. Käed olid tal käigee peal kokku pandud. Kristiina suudles ära nutetud külmunud last. Ta süda oli raske nagu kivi. Ja liikmed oleksid otsekui tina täis olnud, kui ta trepist üles aidakambrisse läks, kuhu Aarne oli viidud. Uksel võtsid teda vastu laul ja paljude põlevate küünalde valgus. Keset aidakambrit seisis linaga kaetud kirst, milles Aarne oli koju toodud. Pukkide peal oli seatud lauajupid ja nende peale oli asetatud kirst pead. Siis seisis noor preester, raamat käes, laulis ümberringi põlvitas inimesi, näod paksude mantlite peidus. Laurits süütas oma küünla seal juba põleva küljest, asetas selle kirstu kõrvale ja laskus põlvili. Kristiina tahtis sedasama teha, kuid tema küünal ei jäänud kuidagi seisma. Siis võttis Siimon selle enda kätte ja aitas teda. Niikaua, kui preester luges, põlvitasid kõik ja kordasid sosinal tema sõnu. Ning hingeaur hõljus nende suu ümber. Aidas oli jäiselt külm. Kui preester raamatu sulges ja rahvas püsti tõusis, astus Laurits Inga juurde. Naine vahtis üksisilmi Kristiinat ja näis lauritsa sõnu vaevalt kuulvat. Kingitusi, mis Laurits talle ulatas, hoidis ta niisuguse näoga, nagu ei tunnekski ta, et tal midagi käes on. Kas sina tulid ka Kristiina, ütles ta imeliku vaoshoitud häälega. Võib-olla sa tahaksid väga mu poega näha, nii nagu ta mu juurde tagasi tuli. Ta tõstis paar küünalt kõrvale, haaras Kristiinal käsivarrest väriseva käega kinni ja tõmbas teise käega suliline lahkunu näolt. See oli hallikaskollane nagu savi huuled ja karva ja pisut tavalini, et ühtlased kitsad kollakasvalged hambad olid näha, otsekui oleks näolt piltlik naeratus. Pikkade ripsmete alt paistis ribake kustunud silmi ja põsenukkidel olid mõned sinakasmustad laigud. Olid neetud löökide jäljed või laibaplekid. Võib-olla tahad teda suudelda? Küsisin ka samal toonil. Kristiina kallutas end kuulekalt ettepoole ning surus huuled vastu koolnu põske. See oli külm ja niiske nagu kastele. Ja Kristiina tundis kergelt laibalehka. Surnukeha oli nähtavasti küünalde soojusest üles sulama hakanud. Kristiina jäi käed kirstu laual põlvitama, sest ta ei suutnud tõusta. Inga tõmbas surilina veel rohkem kõrvale, nii et suur noa haavli rangluu nähtavale tuli. Siis pöördusin ka inimeste poole ja ütles väriseva häälega. Nagu ma näen, on see vale, mis rahvas räägib, et kuulnud mehe haav hakkab verd jooksma, kui see, kes tema surmas süüdi on. Teda puudutab ta nüüd külmem ja mitte nii ilus kui, siis kui sina temaga viimast korda siin tee peal kohtamas käisid. Ma näen, sa ei suudle teda nüüd just eriti hea meelega. Aga ma olen kuulnud, et siis säde mahuli ei põlanud. Inga, ütles Laurits ja astus sammu ettepoole. Oled sa mõistuse kaotanud või mida sa jampsid? Muidugi te olete nii tähtsad seal Jörundil, sina, Laurits, oled liiga rikas mees, et mu poeg oleks julgenud mõeldes sinu tütart ausalt kosida ka tema ise. Kristiina ei pidanud teda selleks küllalt heaks. Aga ta oli küllalt hea, et talle öösel maanteel järele joosta ja temaga sel õhtul, kui poiss ärasõit siis võsas kelgutada. Küsi tüdrukult endalt, siis saame näha, kas ta julgeb seda siin Aarne surnukeha juurest tagasi ajada. Oma lodevusega on ta selles kõiges süüdi. Laurits ei küsinud. Ta pöördus küürdi poole ohjeldama naist ta arust ära. Kuid Kristiina tõstis oma kahvatu näo ja vaatas meeleheites enda ümber. Ma käisin Aarnega sel viimasel õhtul kohtamas. Ta palus mult seda, kas meie vahel ei juhtunud midagi, mis oleks lubamatud. Taibanud, milles asi seisab hüüdiste valjusti. Ma ei tea, mida sa mõtled, Inga, kas sa valetad Aarne peale, kes siin lamab? Iial pole ta mind ei meelitanud ega ahvatlenud. Aga Inga naeris valjusti, ei, Arnemite, aga preester Bentein, tema ei lasknud sul endaga niimoodi mängida. Küsi küünhildilt. Pentteni emalt. Tema pesi sopasu tütre seljast. Laurits. Ja küsi ükspuha missuguselt mehelt, kes oli vana-aasta õhtul piiskop meestetoas, kus peente pilka Sarnet, et see oli lasknud tüdrukul minna ja jäänud ise narriks. Seejärel oli tüdruk lubanud Bentellil oma ürbi all kodu poole kõndida ja tahtnud temaga samasugust mängu mängida. Laurits haaras tal õlgadest kinni ja vajutas kääda suule. Viida siit välja küürt. Kas sul ei ole häbi kõnelda nii selle tugi noormehe surnukeha juurest? Aga kui ka kõik su lapsed siin surnud samaksid, ei tahaks ma kuulata, kuidas sa minu tütre kohta valetad. Sina, pöörd vastutad selle eest, mida see hullumeelne naine siin räägib. Küüt võttis oma naise ümbert kinni ja tahtis teda ära viia. Kuid ütles siis laulitsele. Igatahes oli see Kristiina, kellest Aarne ja Pentten rääkisid, kui mu poeg oma elu kaotas. Nähtavasti ei ole sina kuulnud, aga juba sügisel liikus külaskumu ringi. Siimon lõi oma mõõga lähima rõivakirstu sisse. Ei, kallid inimesed, nüüd otsige mõni muu kõneaine. Mida siin surnutoas heietada, kui seda on minu mõrsja preester, kas te ei saa rahvast taltsutada, et nad siin sündsalt käituksid? Preester Kristiina nägi nüüd, et see on hundinurme noorim poeg, kes oli jõuludeks koju tulnud avas raamatu ja läks ka juurde. Kuid Laurits hüüdis, et need, kes olid tema tütre kohta midagi rääkinud, ükskõik, kes nad olid, söövad kord veel oma sõnu ja hinga, karjus, eks võta minult elu. Laurits nagu su tütar võttis minut kogu mu tröösti ja rõõmu ja pea pulmi selle rüütlipojaga. Aga ometi teavad kõik, et ta sai juba Pentteni naiseks siin maanteel. Ja ta viskas palaka, mille laulitz talle oli toonud. Ülek, istu Kristiinale. Mul pole vaja Aarne matmiseks raagem, Friidi linasid. Tee endale sellest pearätik või peidad ära, et oma võsa jõmpsikas sellesse mähkida. Ja mine alla orgu ja aita küünhildil üles poodud poega leinata. Laurits kört ja preester haarasite rõngast kinni. Siimon püüdis Kristiinat üles tõsta, kes kummuli seal kallamas. Kristiina tõukas ta käe jõuga eemale, ajas end sirgu ja hüüdis niimodi põlvitades valjusti. Halastaja jumal, aita mind, see on vale. Ta sirutas oma käe välja ja hoidis seda lähima küünlatule kohal. Surnuraamil. Näis, nagu oleks leek longu vajunud ja kõrvale kaldunud. Kristiina tajus, et kõikide silmad olid temale suunatud. Talle tundus, et see kestis kaua. Siis tundis ta korraga kõrvetavad valu peopesal ja langes läbilõikavalt karjatades selili põrandale. Ta ise arvas, et ta minestas. Aga ometi märkas ta, et Siimon ja preester testita üles. Hinga, karjus midagi. Ta nägi isa kohkunud nägu ja kuulis preestrit hüüdvat, et säärast proovi ei maksa kellelgi tõsiselt võtta, sest nii ei saa jumalat endale tunnistajaks kutsuda. Siis kandis Siimon teda aia trepist alla. Simoni teener jooksis talli. Hetk hiljem istus Kristiina ikka veel pooluimasena Simoni sadulas mässitud tema mantlis ja nad ratsutasid nii kiiresti kui hobuste jalad võtsid alla orgu küla poole. Nad olid juba hõõrundi lähistelt, kui Laurits neile järele jõudis. Ülejäänud saatjaskond järgnes neile ludinal kaugel tagapool. Emale, ära räägi midagi, ütles Siimon. Kuderlistina ukselävel maha tõstis. Kuulsime täna õhtul liiga palju segast juttu. Pole ime, et lõpuks teadvuse kaotasid. Rääkinfit lamas voodis, ärkvel, kui nad sisse astusid. Küsis, kuidas leinamajas oli. Simon võttis kõikide eest vastamise enda peale ja seal oli palju küünlaid ja palju rahvast. Ja, ja preester oli kohal, hulli, nurmetuur, mod, sira Eeriku kohta oli ta kuulnud, et see oli juba õhtule rahva marisse ratsutanud. Sel moel saadi üle keerulisest olukorrast matustel. Peame laskma poisile hingepalve lugeda, ütles Raagnfit. Andku jumal Ingale jõudu, selle hea tubli naise õlule pannakse liiga rängad katsumused. Laurits kordas järele sedaviisi, mida Siimann ette laulis. Ja vähe aja pärast arvas Siimann, et nüüd tuleks puhkama minna. Sest Kristiina on väsinud ja kurb. Pisut hiljem, kui raaginfitoli uinud, viskas Laurits endale mõned rõivatükid ümber ja läks ning istus tütre voodi servale. Ta leidis pimedas Kristiina tee ja ütles väga leebelt. Nüüd räägi mulle ära, laps, mis on selles jutus, mida Inga keerutas, tõsi ja mis vale. Nuuksudes. Jutustas Kristiina kõigest, mis oli juhtunud tol õhtul, kui Aarne Samarisse ratsutas. Laurits ei öelnud suurt midagi. Sisuniskistina voodis, isale lähemale. Lõi käed ta kaela ümber ja tihkustada. Mina olen Johannes Urmas, süüdi hingalon, õigus. Aarne ise palus sind temaga kohtama tulla, ütles Laurits ja tõmbas teki tütre paljastele õlgadele. Minu poolt oli muidugi järelemõtlematu, et ma lasin teil nii palju koos olla. Aga ma arvasin, et poisil on rohkem oidu peas. Ma ei hakka teile etteheiteid tegema, ma mõistan, kui raske sul on niisuguseid asju taluda. Ometi poleks ma kunagi arvanud, et mõni minu tütar võiks siin külas halba kuulsesse sattuda. Su emal ei ole kerge, kui ta seda teada saab. Eks aga ma hädaga Kööl sildi juurde läksid ja mulle rääkima ei tulnud. See oli nii uisapäisa tehtud, et ma ei suuda mõista, kuidas sa võisid nii rumalasti toimida. Ma ei saa enam siia külasse jääda, nuttis Kristiina. Ühelegi inimesele ei julge ma enam silma vaadata. Küüt ja siira Eerik peavad nüüd selle eest hoolt kandma, et need laimujutud sinu kohta ühe Sarnega maha maetakse, ütles Laurits. Siimon saab sind selles asjas kõige paremini kaitsta, jätkas ta ja patsutas Kristiinat pimedas. Kas sa ei pannud tähele, kui kenasti ja mõistlikult seda asja võttis? Isa Kristiina surus end tema vastu ning palus kartlikult härdalt isa, saada mind kloostrisse. Kuula mind ometi. Ma olen sellele ammu mõelnud. Võib-olla saab Ulfilt terveks, kui ma tema asemele lähen. Mäletad neid kingi pidama talle sügisel õmblesin need, millel on helmed peal. Torkasin nii valusasti sõrme. Terav kuldniit lõikas mu käed veriseks, aga ma õmblesin neid edasi. Sest minu meelest oli nii laiduväärt, et ma ei armastama õde nõnda palju, et oleksin tahtnud nunnaks saada ja teda seeläbi aidata. Aarne küsis minult kord, seda. Oleksin ma siis jah öelnud, ei oleks seda kõike juhtunud.