Uus elukorraldus rahuldas Joonassei igas suhtes. Ta leidis siiski üsna sageli võimalust üksindusse tõmbuda, et vastata arvukatele kirjadele, mida ta nüüd sai ja mida ta oma viisakuses ei võinud vastamata jätta. Neist puudutas Joonase loomingut valdav enamik aga saatja isikut, kes otsis julgustust oma kunstnikukutsumises, küsis nõu või palus rahalist abi. Sedamööda, kuidas Joonase nimi ajalehe veergudel tihedamini esinema hakkas pöörduti tema nagu kõigi teistegi poole palvetega kaasa lüüa paljudes väga põlastusele väärsete ülekohtujuhtumite paljastamisel. Joonas vastas võttis sõnakunstiküsimustes, tänas, andis nõu ja loobus lipsused pisikest toetussummat saata ning andis ka allkirju õiglastele protestiavaldustele. Mis te leiate, pisteti. Sa oled siis nüüd poliitikaga tegelema hakanud, jäta see parem kirjanikele ja inetutele vanatüdrukutele, soovitas ratto. Ei, tema kirjutas alla ainult sellistele protestiavaldustele, mis kuulutasid end igasugusest erakonna vaimust vabaks. Kuid niisugust kaunist sõltumatust kuulutasid nad ju kõik. Nädalast nädalasse kandis Joonas pungil taskutes ikka unarusse jäänud ja ikka uuenevad posti. Ta vastas kõige tungivamatele läkitustele, mille saatjad olid enamasti tundmatud ja hoidis paremateks aedagedaks neid, millele vastamiseks oli vaja aega, see tähendab sõprade kirju. Igatahes tegid kõik need kohustused logelemise ja hooletu muretuse võimatuks. Ta tundis kogu aeg, et on millegagi hiljaks jäänud ja kellegi süüdi. Isegi siis, kui ta töötas, mida nüüdki veel vahetevahel ette tuli. Louisi energia kulus ikka rohkem ja rohkem laste peale. Ja sinna juurde püüdis naine kõigest jõust ära teha, kõik, mida mees teistsuguses olukorras ise oleks majas teha võinud. Joonas oli sellepärast õnnetu. Tema töötas ja lõpuks oma lõbuks. Naisele jäi raskem osa. Ta märkas seda selgesti neil tundidel, kui Louis käis väljas sisseoste tegemas. Telefon. Karjus vanem poiss. Joonas jättis pildi sinnapaika ja tuli natukese aja pärast süda rahul, tagasi. Järjekordne lõunakutse vastu võetud gaasiarve nurgas, ametnik, kui laps oli talle välisukse lahti teinud, võtke vastu. Kui Joonas vabanes väris ukselt või telefoni juurest, järgnes sõber või õpilane vahel mõlemad talle väikesesse tuppa, et pooleli jäänud jutu lõpetada. Vähehaaval kodunesid kõik koridoriga. Nad jäid sinna pidama, lobisesid omavahel, kutsusid Joonase eemalt vahekohtunikuks või astusid viivuks ise väikesesse tuppa sisse. Siin ometi on üks koht, kus teiega rahulikult rääkida saab, hüüdsid tulijad Joona sellis. See on õige ja nõustusta. Kui nii edasi läheb, siis me ei näe teineteist enam üldse. Ta teadis ka, et need, kellega ta enam kokku ei saanud, olid pettunud ja kurvastas, sellepärast. Sageli olid need just sellised sõbrad, keda ta kõige meelsamini oleks näha tahtnud. Aga tal polnud aega, ta ei saanud kõike vastu võtta. See jätmata mainele mõju avaldamata ja leiti, et ta on pärast edu saavutamist uhkeks läinud. Ei võta enam kedagi jutule. Sibulat, tõsi, ta armastas maalikunsti, Louisi oma lapsi ratoonud ja veel mõnda ning suhtus sümpaatiaga kõigisse teistesse kuid elu on lühike, aeg on kiire ja ta energial olid omad piirid. Raske on maailma ja inimesi maalida ning samal ajal nendega koos elada. Kuid teisest küljest ei saanute nuriseda ega oma kimbatust seletada sest siis patsutati talle kohe õlale. Sa oled õnnega koos, vanapoiss, niisugune on kuulsuse hind. Niisiis kuhjus aina uut posti, õpilased ei kannatanud vähimatki järeleandmisi ja nüüd voolas kokku ka veel seltskonna inimesi, kelle huvi maalikunsti vastu Joonas muide väga kõrgelt hindas. Sest nad oleksid ju võinud nagu iga teinegi kiinduda hoopis Inglise kuninglikku perekonda või võidu söömistesse joomistesse. Oli tegemist peamiselt kõrgema seltskonnadaamidega, kes aga paistsid silma võrratu kombe lihtsusega. Ise nad maale ei ostnud, vaid üksnes tõid kunstniku juurde kaasa oma sõpru. Need aga väga tihti petsid daamide lootusi, kes ootasid, et nad nende eest ostavad. Vastutasuks abistasid daamid, Luisin eriti just külalistele tee keetmisel. Tassid käisid käest kätte, liikusid läbi koridori suurde tuppa ja siis tuldud teed tagasi, et lõpuks maanduda pisikeses ateljees. Käputäie sõprade ja külaliste keskel, kes parajasti täitsid kogu toa, maalis Joonas kuni hetkeni, mil tal tuli pintslit käest panna, et tänulikult pihku võtta teetass millegagi võluv naisisik, eriti tema jaoks oli täis kallanud. Teie ideed, vaatas lisandit, mille mõni õpilane oli tema molbertil asetanud. Naeris koos sõpradega, pidas hetkeks vahet, et paluda kedagi lahkesti posti viia. Öösel valmis kirjutatud kirjapakk tõstis üles keskmise lapse, kes oli talle käpuli jalgu jäänud. Poseeris fotograafile. Ja kui kostis Joonas telefon vehkis tassiga, puges vabandades läbi rahvahulga, mis täitis koridori, tulid tagasi, maalis läbi ühe pildi nurga pidas pausi. Kinnitas võluvale naisisikule, et loomulikult on ta nõustuda portrateerima. Pöördus jälle tagasi oma Molverti juurde. Ta töötas. Aga mis parata, Joonas allkiri. Kes on, küsis ta. Kas postiljon ei Kashmiri sunnitöölised kohe kohe ja ta jooksis uksele vastu võtma noort inimarmastajat ning tema protestikirja küsis murelikult, kas seal pole pistmist poliitikaga. Kirjutas alla, kui teda oli täielikult rahustatud ja ühtlasi tublisti noomitud kohustuste teemal, mida kunstniku eesõigused talle peale panevad. Ilmus siis taas külaliste juurde, et lasta endale esitleda hiljuti suuri võite saavutanud poksijat. Mingi välisriigi suurimat dramaturgi, kelle nimest aru ei saanud. Dramaturg seisis temaga viis minutit vastamisi väljendades tardunud miimikaga kõike seda, mida prantsuse keelt oskamata ei saanud selgemini öelda. Sel ajal, kui Joonas siiras empaatiaga pead noogutas. Õnneks lahendas selle väljapääsmatu olukorra uusim moejutlustaja, kes palus, et teda suurele kunstnikule esitletaks. Vaimustatud väljendas Joonas oma vaimustust kobastaskus kirja pakki, haaras pintslit ja tahtis maalima hakata. Kuid pidi enne veel käima tänu avaldamas setteri paari eest, kes talle samas üle anti, paigutas nad magamistuppa, tuli tagasi, et võtta annetajalt vastu lõunakutse lahkus Louisi karjete peale ja pidi nentima, et sektorid polnud kahtlemata kasvatatud tubaseks eluviisiks. Ja siis nad duširuumi, kus nad lõugasid niisuguse püsivusega, et lõpuks ei pannud seda enam keegi tähele. Üle külaliste peade tabasta vahetevahel kaugelt Louisi pilgu ja talle näis, et see pilk oli kurb. Lõpuks jõudis päeva õhtule osa külalisi lahkus, teised riivitasid veel suures toas jälgedes heldimusega, kuidas Louis lapsi magama pani? Kusjuures teda lahkelt abistas elegantse kübaraga kaunitar, kes oli lahkunud ootamatu et pöörduma tagasi oma villasse, kus elu on laiali paisatud kahele korrusele kus kõik on võrratult kõledam ja külmem kui Joonase juures. Ühel laupäeva pärastlõunal tõi ratoolu viisile nupuka pesu kuivata ja mida võis kinnitada köögi lakke. Ta leidis korteritungil täis ja pisikeses toas asjatundjate keskele Joonasi, kes maalis koerte kinkijad. Kuna teda ennast maalise ametlik kunstnik. Nagu ütles Louis, täitis viimane riiklikku tellimust. Sellest tuleb kunstnik töö juures. Ratto tõmbus toanurka, et vaadata sõpra, kes ilmselt oli käsilolevast üritusest täiesti haaratud. Üks asjatundja, kes polnud rattood iial näinud, kummardus talle lähemale. Eks ta näeb hea välja. Rattooivastanud Te, olete maalija, jätkas teine. Mina ka, uskuge mind, ta käib alla juba imestus, ratto ja edu tagajärg. Edu vastu ei saa, tan läbi. Käib alla või on läbi. Kunstnik, kes käib alla, on läbi. Vaadake ise, tal pole enam midagi maalida. Nüüd maalitakse teda ennast ja riputatakse seina. Oli juba kesköö, kui nad lõpuks magamistuppa tulid. Louis Yaratoovistusid voodil, Joonas seisis. Kõik kolm vaikisid. Lapsed magasid, koerad olid maale kostile antud. Louis oli äsja lõpetanud Nõukogude virna pesemise. Mida Joonase rattu olid kahekesi kuivatanud ja väsimus oli magus. Võtke, teenija oli ratoon nõudekuhja nähes soovitanud. Aga Louis vastas kurvameelselt, kuhu me ta paneme. Ja nüüd nad vaikisid. Oled sa endaga rahul? Küsis rattu, äkki? Joonas naeratas. Aga tal oli väsinud nägu. Ja kõik inimesed on minu vastu head. Aga kunstnikud on sageli niisugused. Isegi kõige suuremad neist ei ole kindlad, kas nad üldse olemas on. Ja siis nad hakkavad tõendeid otsima, arvustavad teisi ja mõistavad hukka. See annab meile kindlust. See on olemasolutõend. Ratuur raputas pead. Usu mind, jätkas Joonas. Ma tunnen neid, neid peab armastama. Nii et sina oled siis olemas? Küsis radoon. Sina ju ei räägi iial kellestki halba. Jonas hakkas naerma, aga ma mõtlen neis sageli halba. Ainult et ma unustan kohe ära. Ta tõsines. Ma ei tea kindlasti, kas ma ikka olen olemas. Aga kindlasti hakkan ükskord olema, selles, ma olen veendunud. Rattooge siis mida Louis sellest arvab? Naine raputas end roidumisest üles, et Joonasele õigust anda. Külaliste arvamusel polnud tähtsust, oluline oli Jonasite. Ta sai väga hästi aru, et laps meest segas, poiss kasvab. Tal oleks vaja diivan osta, aga see võtab ruumi, mis teha, kuni nad ükskord suurema korteri leiavad. Joonas vaatas magamistoas ringi. Ideaalne lahendusse muidugi poleks, voodi oli liiga suur. Aga tuba oli päev otsa tühi. Seda taluviisile ütleski ja naine jäi mõtlema. Magamistoas Joonasi vähemalt ei segataks. Kes ikka julgeb voodil istuda. Mis sina arvad? Küsis Louis omakorda ratoolt rattoovates sõpra. Joonasega silmitses vastasmaja aknaid. Ta tõstis pilgud tähita taeva poole ja läks, tõmbas kardinad ette. Tagasi tulles naeratas ratoole ja istus sõna lausumata tema kõrvale voodile. Silmanähtavalt kurnatud Louis lubas minna dushi võtma. Kui sõbrad kahekesi jäid, tundis Joonas rattu õlga oma õla vastas. Ta ei pööranud pead, kuid ütles. Ma armastan maalida. Tahaksin maalide eluaeg. Ööd ja päevad. Kas pole õnn rattoovaatustada hellalt? Jah. Lapsed kasvasid ja Joonas oli õnnelik, nähes, et nad on nii lõbusad ja terved. Nad käisid juba koolis, tulid kella nelja ajal koju laupäeva pärastlõunal, neljapäeval ning sagedastel ja pikkadel koolivaheaegadel võis Joonas neist nüüdki veel päev otsa rõõmu tunda. Nad ei olnud veel nii suured, et mõistlikult mängida, aga küllalt tugevad ta kogu maja oma tülide ja naeruga. Neid oli vaja rahustada, ähvardada ja mõnikord teha nägu, et nüüd on nahades soolas. Neile oli vaja pesu pesta ja nööbeete ajada. Louis ei tulnud sellega enam toime. Teenijale polnud korteris ruumi ega olnud mõeldavgi tuua võõraste inimeste intiimses õhkkonda, milles nad elasid. Tegi Joonas ettepaneku kutsuda appi Luuiisiliseks jäänu tõderoos, kellel oli täiskasvanud tütar ja nõustus Louis. Roosiga ei ole piinlik. Teda võib minema saata, millal tahad. Joonas rõõmustas selle lahenduse üle, mis pidi kergendama Louisi saatust ja ühtlasi tema enda südametunnistust. Mida naise kannatused vaevasid? Kergendus oli seda suurem tõde võttis tütre sageli toeks kaasa. Heasüdamlikumad inimesi, kui nemad ei võinud enam ollagi. Need ausad hingede hiilgasid vooruse ja omakasupüüdmatus paistuses. Nad tegid lausa võimatut, et abielupaari aidata ega hoidnud aega kokku. Omajagu mõjus kaasa ka nende senise üksildase elu igavus ja meeldivalt vaba õhkkond. Mida nad Louisi juures leidsid. Nagu oodata oli, ei tundnud keegi piinlikust ja esimesest päevast peale tundsid mõlemad sugulased end täiesti nagu kodus. Suur tuba muutus ühisruumiks, mis täitis söögisaali pesutoa ja laste mänguruumi otstarvet. Väike tuba, kus magas pesamuna jäi piltide laoks ja mahutas ära välivoodi, kus roos mõnikord magas. Kui tütart kaasas ei olnud. Joonas reserveeris endale magamistoa ning töötas voodi aknavahelises kitsukeses ruumis. Ta pidi ainult ootama, kuni tuba ära koristatakse, sest lastetuba tuli esimeses järjekorras. Hiljem segati teda aga ainult siis, kui mõnda pesutüki otsima tuldi. Maja ainuke kapasus nimelt selles ruumis. Külalised, keda nüüd küll pisut vähem käis, olid samuti ära harjunud. Ja vastu Louisi lootusid, pikutasid nad häbenemata abieluvoodis et Joonasega mugavamalt lobiseda. Ka lapsed käisid isa tervitamas. Näita pilti. Joonas näitas käsilolevat maali ning suudles neid õrnalt. Iga kord, kui ta neid nägi. Tunnistaja, et ta süda on ilma ühegi reservatsiooniga terveni nende päralt. Ilma nendeta pole enam muud kui tühjuse üksindus. Ta armastas neid niisama palju kui oma kunsti. Sestpeale laste polnud maailmas midagi, milles oleks niisama palju elu olnud. Aga ometi töötas Joonas järjest vähem, ilma et ta ise oleks teadnud, miks ta oli endiselt püüdlik. Aga nüüd oli tal isegi neil hetkedel raske maalida, kui ta üksi oli. Need hetked kuulutas ta taevast vahtides. Ta oli ikka olnud hajameelne ja mõtlik kuid nüüd muutuste unistajaks. Ta mõtiskles maalikunstist ja oma kutsuma, sest selle asemel, et maalida. Ma armastan maalida, kinnitas ta endale veelgi. Kuid käsi pintslitega jäi jõuetult rippu. Ja ta kuulas kaugeid raadiohelisid. Ta maine halvenes. Talle toodi lugeda artikleid, kus teda ignoreeriti või kurjalt arvustati ja mõningaid, mis olid nii õelad, et ta süda kokku kiskus. Aga ta kinnitas endale, et neist rünnakuistki võib kasu olla. Et need õhutavad teda senisest paremini tööd. Tema. Need, kes talle ikka veel külas käisid, kohtlesid teda nüüd vähema aupaklikkusega nagu vana sõpra, keda pole vaja häbeneda. Kui Joonas tahtis tööle hakata, ütlesid nad. Tühja sul sellega nii kiire on? Jonas tundised, teatavas mõttes sidusid nad teda juba omaenda läbikukkumisega. Kuid teisest küljest oli selles uues solidaarsusest ka midagi head. Rattoo kehitas õlgu. Oled sina ka loll, nad ei armasta sind põrmugi. Nüüd nad armastavad mind juba natuke, vastas Joonas veidi armastust on tohutu suur asi. Mis see loeb, kuidas see saavutatud on keda vestles nagu ennegi, kirjutas kirju ja maalis nii palju, kui sai aeg-ajalt maalista tõepoolest eriti pühapäeva pärastlõunati. Kui lapsed Louisi roosiga jalutama läksid. Õhtul tundis ta rõõmu, et oli poolelioleva pildiga veidi edasijõudnud. Sel perioodil maalis ta taevaid. Kui kunstikaupmees ühel heal päeval teatas, et läbimüügi märgatava vähenemise tõttu on ta sunnitud kuutasu vähendama, kiitis Joonas selle teguviisi heaks. Kuid Louis ei varjanud oma rahutust. Oli parajasti september. Lapsed tuli kooliaasta alguseks riidesse panna. Tasus oma tavalise julgusega ise tööle, aga jäi varsti hätta. Roososkas küll nõelude ja nööpiate ajada polnud aga mingi õmbleja. Aga ta kadunud mehe nõbu oli, see tuli Luisi lapi vahetevahel seadistanud sisse Joonase toanurgas toolil. See tasane naisterahvas istus seal muide väga vaikselt, koguni nii vaikselt, et Louis soovitas Joonasele maalide vahelduseks naistöölist. Hea mõte kleidis Joonas Ta tegi katset. Rikkus ära kaks lõuendit ja pöördus siis pooleli jäänud taeva juurde tagasi. Järgmisel päeval lonkis ta Goa mööda korterit ringi ja andus maalimise asemel mõtisklusele. Üks õpilane tulid suure õhinaga näitama pikka artiklit, mida ta muidu poleks lugenud ja kust ta teada sai. Et tema looming on asjata üleskiidetud ja ühtlasi oma aja ära elanud. Helistas kunstikaupmees, et järjekordselt väljendada rahutust läbimüügi järsu languse pärast. Ta ütles õpilasele, et artiklis on tõetera sees. Aga et temal Joonasele on veel palju tööaastaid ees. Kaupmehele, vastas ta, et mõistab ta muresid aga ei jaga neid. Tal on ees suur, hoopis enneolematu töö, täiesti uus algus. Seda öeldes tundis ta, et räägid tõtt ja ta täht särab endiselt. Oli ainult vaja head organiseerimist. Järgmistel päevadel. Püüdiste töötada koridoris, siis duširuumis elektrivalgel ja lõpuks köögis. Hakkasid teda nüüd äkki häirima inimesed, keda ta kohtas kõikjal. Nii need, keda ta vaevalt tundis, kui ka omaksed, keda ta armastas. Mõneks ajaks jättis ta jälle töö katki ja mõtles järele. Tuleks hea meelega maalinud looduses kui aastaaeg oleks lubanud. Aga õnnetuseks oli parajasti talv tulekul ja enne kevadet oli raske maastikumaali harrastada. Ta tegi siiski katset, kuid loobus. Külm tungis üdini. Mitu päeva Veedist oma piltide keskel istudes nende ees või vahel ka aknast välja vahtides Taimaalinud enam. Siis tekkis talle harjumus hommikuti väljas käia. Ta võttis pähe hakata Pisandama detaile, näiteks mõned puud on viltu vajunud maja või möödaminnes tabatud profiili. Aga õhtuks polnud tal midagi tehtud. Kõige tõsisemale kiusatusele, nagu ajalehed, juhuslik kohtumine, vaateaknad või kuum kohv andis ta seevastu kohe järele. Igal õhtul otsis ta väsimatult vabandusi et uinutada südametunnistuse piina, milles ta enam hetkekski ei vabanenud. Kui see ilmne tühjuse periood möödub, hakata jälle maalima ja paremini kui enne, see on kindel, miski lihtsalt settib temas muud midagi ja varsti lööb õnnetäht selles hämaras udus uuesti särama nagu puhtaks pestud. Seniks aga istuste päevad otsa kohvikutes. Ta vastas, et alkohol tekitab temas samasugust elevust kui varem kõige pingelisemad tööpäevad, mil ta mõtles pooleliolevale maalile helluse ja soojusega mida ta võis võrrelda ainult tunnetega oma laste vastu. Teise konjaki järel tundis ta samasugust südant, pigistavad erutust kui see, mis tegi temast ühtaegu maailma isanda ja orja. Aga nüüd nautis seda niisugust meeleolu lihtsalt tühjuses käed jõude, ilma et oleks seda töösse valanud. Kuid selline seisund meenutas siiski kõige rohkem seda rõõmu, millele ta elas ja ta veetis pikki tunde istudes, unistades kuskil suitsuses lärmakas kohas. Kui ta hoidis kõrvale neist paikadest ja linnaosadest, kus käisid kunstnikud kui ta kohtas mõnd tuttavat, kes rääkis talle tema loomingust, valdas teda kabuhirm. Siis tahtis ta põgeneda, seda oli silmaga näha ja ta põgeneski. Ta teadis küll, mida temast selja taga räägitakse. Peab ennast ränmrandiks. Ja ta ebamugavustunne kassas. Ta ei naeratanud enam igal võimalikul juhul. Ja endised sõbrad tegid sellest kummaliselt, kuid paratamatu järelduse. See, et ta enam ei naerata, tähendab, et ta on endaga rahul. See teadmine tegi ta veel belglikumaks ja umbusklikumaks. Piisas sellest, kui ta kuhugi kohvikusse astudes kartma hakkas, et keegi külastajatest on ta ära tundnud ja kõik temast tumenes. Hetkeks jäi ta paigale, täiesti võimetu ja tulvil ülevoolavat muret varjates oma õnnetust suletud ilme taha ning ühtlasi tajudes äkilist ahnet sõpruse, nälga. Ja väljus kähku. Külon lõust, kuuliste kord lahkumishetkel kedagi ütlevat. Ta käis veel vaid kõige ise äralikumates kohtades, kus keegi teda ei tundnud. Seal võis ta rääkida ja naeratada. Ta moodustaasia südamlikuks, keegi küsinud temalt midagi. Ta leidis paar vähenõudlikku sõpra. Eriti meelsasti seltsis ta ühe kelneriga, kes teenis jaama puhvetis, kus ta sageli käis. See kelner oli temalt kord küsinud. Millega härra ka eraelus tegeleb. Värvidega, vastas Joonas. Kas maalikunstnik või muidu maaler? Kunstnik. Noh, see on raske asi, arvas kelner. Ja nad ei puudutanud enam seda küsimust. Jah, see oli raske asi küll. Aga Joonas lootis välja rabelda niipea kui selgusele jõuab, kuidas oma tööd organiseerida. Juhuse ja viinaklaasi soodustusel tutvusta veel mitmete inimestega. Naised aitasid teda. Nendega võis ta rääkida, olgu enne või pärast armuasju ja mis peamine, natuke Huubeldagi. Nad mõistsid teda isegi siis, kui tal ei õnnestunud neid veenda. Mõnikord näis talle, et endine jõud hakkab tagasi tulema. Kord, kui üks sõbranna oli teda julgustanud, hakkas ta otsustavalt tegutsema. Ta läks koju ja püüdis jälle magamistoast töötada. Ka õmblejad ei olnud kohal. Aga tunni aja pärast pani ta lõuendi ära. Naeratas Loviisile ilma teda nägemata ja läks välja. Ta jäi päev otsa ja veetis oma sõbratari juures ilma, et tal muide jaksu oleks olnud teda ihaldada. Hommikul ootas teda kibe, laastatud näoga valu kehastus Louis. Louis küsis, kas ta on selle naisega maganud. Joonas vastas, et ta oli liiga purjus ja seda ei juhtunud. Aga teiste naistega on ta seda varem küll teinud. Ja esimest korda pidite murduval südamel vaatama Loviisi uppunu nägu, kus paistis üllatus ja piiritu valu. Nüüd tuli tal meelde, et kogu selle aja ei olnud oma naise peale mõelnud. Ja tal hakkas häbi. Ta palus andeks, ütles, et see on nüüd möödas ja homsest peale on kõik jälle nagu ennegi. Louis ei suutnud rääkida ja pööras näo ära, et peita pisaraid.