Raadio kaks on nüüd meie vabariigi suurel juubelil 90. juubelil helistanud meie riigikogu esimehele Ene Ergmale tere päevast kere ja loomulikult teile ka siis imetoredat aastapäeva jätku. Ja teile ka kõigile meile Hibensorat aastapäeva. Ene Ergma, me oleme täna selle saate jooksul mete mänginud Lennart Mere kõne katkendeid ja üks neist on pärit 94.-st aastast, sest siis sai meie vabariigi 76 aastaseks. Lennart Meri rääkis seal tol hetkel, kui Vene väed olid veel see sellest, et kõik suured raskused on selja taga ja me peame olema õnnelikud, et me oleme suutnud oma riigi üles ehitada ilma siis verd kuulamata. Kuidas teile tundub praegu, kas meie riigi ülesehitamise raskused tõesti ka tänasel päeval aastal 2008 on, on selja taga ja võime uhkelt öelda, et me oleme oma riigi ilusasti üles ehitanud? Teate, ma arvan, et viiki saab ehitada kogu aeg muutuvad ju tingimused muutuvad, meie ümbrus aastal 1994 oli ju teine olukord, üldiselt me teadsime väga hästi, milline oli siis meie suur idanaaber. Millises olukorras ta oli? On juba teine olukord ja eks riigi ülesehitamine ja riigi ütleme kõik need komponendid, millest koosneb riik. Neid tuleb kogu aeg täiustada. Riik ei ole iialgi valmis, nii nagu teate, ei ole ju Tallinna linn iialgi valmis. Ja pidevalt tuleb see Ülemiste järv meile kaela. Ja pidevalt, võib-olla selle peale mõelda, et ülemist, kui ta valmis saab, võib-olla siis jah, tuleks, aga ma arvan ikkagi optimistlikult, et meil on palju palju teha, et see riik muutuks tõesti niisuguseks turvaliseks kohaks, kus on ja elada, aga te teate, et me ei ela ju enam niimoodi, et meie elame siin ja mis kõik toimub väljaspool see ju ei puuduta meid. Vot see on see väga tõsine asi, kõik, mis toimub väljaspool, ükskõik kui kaugele see on, see ikkagi puudutab kuidagi ka meediat. Kui te praegu vaatate pidupäeva puhul Eestile otsa, siis mis on see koht, mida te eelisjärjekorras arendaksite või millele nii-öelda tähelepanu pööraksid ta kõige rohkem? Teater on üks asi, millest ma räägin pidevalt, mul on endalgi juba mõtlen, et kas ma ei räägi seda liiga tihti. Haritud inimesed? Meid ei ole hästi palju. Aga selleks, et me elaksime hästi, meil peab olema haritud inimesed. Taasiseseisvumise järel ma viitan mõningatele väljaspool Eestit tulnud kommentaaridele, on öeldud, et Eesti on väga kiiresti arenenud ja selles mõttes väga silmapaistev riik meile endale meeldib. Ja, ja kindlasti on see teisest küljest kohustus meelde tuletada, et kõik asjad Eestis ei ole hästi, meil on kohti, mille pärast muretseda küll ja küll. Milliste sõnadega teie iseloomustaksite eestlast, kas me oleme mingis mõttes idealistlik rahvas, kes näeb väga hästi nii-öelda palki oma silmas või on meil sellega siiski probleeme? Et me oleme niisugune natukene võib-olla selles mõttes imelik, imelik rahvas, et meil on kogu aeg tunne, et me võiksime olla paremaid ja natuke, oleme liiga kriitilised enda suhtes, aga ütlesite, et väljaspool vaadatakse, et me oleme kiiresti arenenud. No kujutame ette, et me sõidame autoga 300 kilomeetrit tunnis. Mees mööda lendavad paljud asjad, mida me ei pane tähele, saab olla näiteks sõita ainult väga lühikest aega ja ka edasi tuleb juba sõita aeglasemalt. Jõuad valmis olla selleks pikaajaliseks sõiduks, me tegime väga väikese aja jooksul suure spurdi. Ja eks see võttis ka paljudel meist, nagu öeldakse, võhma välja. Sest kui te panete staieri jooksma kõigepealt sprinti ja nõuete sisu pikka maad natuke läheb raskeks. Kas meile võib ette heita loorberitele puhkama jäämist? Jah, võib-olla ma ütlen seda, et võib-olla natuke, Me imetlesime natukene oma naba natuke liiga kaua, aga ei ole midagi, see kõik, kõik niisugused asjad ausalt öeldes lähevad mööda. Nii et mina olen selles mõttes optimistlik ja ma olen väga optimistlik, kui ma täna nägin omal siin lossihoovil tudengeid Eesti üliõpilaskorporatsioonides, kus nad tulid koos oma teedega, kus olid seal nii pisikesed-pisikesed, kes vaatasid suuri silmi, et mida nüüd nende isad ja emad seal teevad. Ja nad olid väga-väga positiivselt meelestatud ja see on ju tulevik selle peale. Mina olen küll täielikult, nagu öeldakse, minu, minu Jackpot nende noorte inimeste peal. Ene Ergma, Lennart Meri läbi oma kõnede 90. aastate jooksul rääkis väga palju julgeolekust ja sellest, mis on meie julgeoleku garantii. Kui teie käest praegu küsida aastal 2008, siis kas julgeolek, Eesti riigi üldine julgeolek on meil prioriteet? No mis kindlasti on selle nii-öelda top kolme sees ja mis võiks olla praegusel hetkel meie julgeoleku garantii? No meie julgeoleku garantii tuli meil ju aastal 2004 aga see ei tähenda seda, et me peaksime siin istuma ja mõtlema, et noh, me oleme nüüd NATO liige ja me oleme Euroopa Liidu liige ja ma ei pea mitte midagi tegema, ka meie peame panustama nendes ütleme, struktuuridesse ja julgeolekusse. See on meie kohus. Siin ei saa olla niimoodi, et teised tulevad, meie teevad ära. Ja meil on ikkagi päris karm õppetund. Mõelge, mis toimus 39. aastal 30.-te aastate lõpus. Ka seda ma ei tule, tuleb meil läbi mõtiskleda ja vaadake, mis toimub praegu ka teist poolt idapiiri. Et meie vabaduses koor on praegu, eks ole kaks, üks, kaks korda. Me oleme oma vabadust võidelnud ja kätte saanud. See on, see on absoluutselt ime et ühe sajandi jooksul üks pisikene pisikene maa oma pisikese rahvaga suutis seda teha. Aga seda imet ei saa toimuda ju kogu aeg, nii et me peame seda vabadust hoidma. Peame mõtlema selle peale, et 90 aastat tagasi mind on vapustanud, kui noorelt koolipoisid tulid välja, jah, nad olid kindlasti noored inimesed, palju uljamad. Mida nad kujutasid ette oma riigist, mitte midagi ju. Milline see, võib-olla nad olid valmis selle nimel surema ja surigi vabadussõjas. Aga meie noortel on juba tegelikult ju see kogemus teada, et sa ei tohi oma riiki maha mängida. Kui sa tahad seda oma riiki tõepoolest. Ja seda suurem peaks olema meie praeguste noorte kaitsetahe. Jah, kindlasti, aga ma olen ka veendunud, et see kaitsetahe Meie noortes olemas. Tuletagem meelde seda õnnetut aprilli kui palju noori mehi tuli välja. Ma ei ütle neid välja, kes tulid lõhkuma, aga kui palju meie toredaid eesti noori erinevatest rahvustest tulid kaitsma oma riiki? Ene Ergma räägime pidupäeva juttu ka. Kuidas teie pidupäev praegu jätkub? Ilmselt presidendi vastuvõtt Estonias on see, mis, Ja see on, mis mind ees ootab, aga mul oli väga sümpaatne, sümpaatne üritus, alates kella ühest kuni peaaegu kella kolmeni oli, olin ma Teaduste akadeemias kanti üles Eesti vabariigi teadus-kultuuri- ja spordipreemiate. See on väga ülev moment just inimestele ja eriti teadlastele, kes nii vähe on üldsuse huvi olnud. Ja mul oli väga meeldiv näiteks elutöö preemiad said kaks suurepärast teadlast, Kulbach professor, akadeemik, Kulbach ja professor Tiina Talvik, Tartu Ülikooli emeriitprofessor. Ja, aga tore on, et sellel niisugusel tähtsal päeval tunnustab oma oma teadlasi, tunnustab kultuuriinimesi, tunnustamast sportlasi ja hästi tore oli vaadata ju veevägilased Gerd Kanteri, kes sai ka spordipreemia. Ja ma pilgutasid talle silmade, pilgutas mulle vastu, ütles, et ta mäletab minu soovi. Nii et Ene Ergma praegu, kui see aastapäeva pidustuste päev on poole peal, võite öelda, et kõik on korda läinud. Kõik on korda läinud ja isegi hommikul ma suutsin isegi ilma ilus hoida. See oli minu tehtud. Väga suured tänud teile selle eest. Aitäh teile jutuajamise eest ja toredat pidupäeva jätku, Ene Ergma. Hirmsat ilusat sünnipäeva jätku meile kõigile.