Tere eetris on portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Kuna inimelu on ühekordne ja kõik seni saavutatu lõpeb kooseluga sistanud teadmiste kuhjumisele juhul kui neid talletada, jääbki mulje, et järgmine põlvkond on eelmisest targemad ja tulemuslikumalt geniseni pusket teadmiste kasv võrdub liigi arenguga. See tähendab, et teadvus arendab inimliiki. Järelikult on elul ka eesmärk ehk teaduse, tehnoloogia, majandusliku arengu ning sotsiaalse organisatsiooni muutused teenivad inimeseks olemise paranemist. Sellise nähtuse võib kokku võtta, sõnas progress. Juhul kui see on nii, siis seletab see, miks meil on olemas kosmoselaevad. Ning kui anda veel natukene aega, siis kosmosetehnika poolest mõõdukalt varustatud ja imperialistliku tagasihoidliku motivatsiooniga tsivilisatsioon suudaks mõne ajaga allutada enda hüvanguks terve galaktika. Järelikult suureneb koos universumi vananemisega tõenäosus, et kusagil olev elu teeb kõvasti lärmi ja oleks seetõttu peagi teistele märgatavad. Oma planeedilt lahkumiseks pajatavad paar miljonit taastaton kosmilises mõttes lühike Vii, mis tähendab, et võõraste tsivilisatsioonide üle on olnud piisavalt aega kasvõi kogu linnuraja koloniseerimiseks. Kuid tõenäosuslikus kasvu kiuste ei ole meil mitte ühtegi selget märki elust väljaspool meie koduplaneeti. Ja taoline olukord on paradoksaalne. Sellele probleemile pööras tähelepanufüüsik Enrico fermi ja seetõttu tuntakse taga fermi paradoksina. Pool sajandit on püütud kosmiliste naabrite, mitte kuulmist, nägemist erinevate hüpoteesidega põhjendada. Võib-olla on kauged kolonn tulid juba ammu kohal ka planeedil maa, see tähendab, et meie olemegi kusagilt mujalt siia toodud. Nähtamatuse põhjuseks võib olla kam kosmiliste eluvormide esindajate vaikne loomus kes ei soovi kõva lärmi teha ega endast füüsilistega informatiivsed reostust maha jätta. Sellisel juhul me ilmselt ei ole kaugete külaliste sugulased. Võib-olla kand probleemiks ener ja inimühiskonna viimane ja tehnoloogiliselt kõige rikkama arenguhüpe on aset leidnud tänu üliodavale energiale. Seetõttu on pakutud, et tehnoloogia kasvatab energiakulu ning viimane hakkab järgmise arengusammu sooritamist pidurdama. Näiteks on loobutud suurtest energiamahukatest kosmoseprogrammidest ja juhul, kui kaugete eluvormide areng sõltub samuti energiast ja miks nad ei peaks siis võivad nad olla samasuguse energiaketiga oma planeedi külge aheldatud ning me teineteist ei kuule. Segane. Progressile rajanevad veel paar huvitavat ideed. Näiteks kui tsivilisatsioon jätkab arenemist väga kõrgele tasemele siis peaks loobuma mängust, mille sisuks on katse luua uus elu. Inimene püüab juba praegu sama teha, ilma et oleks oma arengus jõudnud, kui kaugele. Seetõttu võib pidada suhteliselt tõenäoliseks, et elu planeedil maa ongi taoline eksperiment, milles 99 protsenti katsetusi erinevate liikidega on juba edutult lõppenud ja hetkel käib mäng inimest sisaldava katsega. Nii nagu ei taju mänguauto, et sellega mängitakse, jääb ka meid ümbritsev kosmos meile hoomamatuks. Alternatiivselt on nood kauged erulised jõudnud meiega sarnaselt robotite arendamise arengujärku. Õigemini on nad jõudnud kaugemale punkti, milles robotit koos tehisintellektiga muutusid inimesest võimekamaks ning nagu inimene kipub tegema oma mõistusele allajääjatega on masinad neist vähendaibukamatena maha jäänud eluvormid samuti ammu vallutanud. Paremal juhul nad muudetud näidatakse filmis kirjeldatud bioloogilisteks patareidega. Halvemal juhul pole elusaid olendeid enam alles. Kuna kohanemadest liikmetest infot vahetamas süsteemis toimub viimise viisi ehk meie mõistes siis keeleevolutsioon ja masinate tajumehhanismid erinevad inimese omast siis tõenäoliselt me ei saaks nende jutust aru isegi siis, kui sellist signaali IGA PÄEV kohtaksime. Ja kõige värskem fermi paradoksi selgitus pärineb suurriikide poolse interneti andmevoogude pealtkuulamise paljastanud Edward Snowden neilt. Tema peab võimalikuks, et mõni elu järelt meie tasemele või kaugemale jõudnud tsivilisatsioon on samuti andmete pealtkuulamise kriisist väljumiseks hakanud kogu kommunikatsiooni krüpteerima tehes seda ka nii hästi, et kõrvaltvaataja jaoks ei eristu krüpteeritud andmevoog taustamürast mis toobki meid alguse juurde tagasi. Nimelt võib ka arvata, et progress on näiline ja mõningane eduks tõlgendatav meie liigi elus on vaid kosmilises ajas lühike ning juhuslik episood mis suures pildis ei erinegi taustamürast.