Nüüd algavas saates me räägime Karl August Hermanist kahel põhjusel, kõigepealt leian ma. Ta on nagu jäänud teenimatult varju, tema kohta on öeldud kergekäeliselt. Nonii, suguseid, eitavaid hinnanguid ja teine asi, ma tahan juhtida tähelepanu, et Tartu linnamuuseum tegutseb juba mõnda aega uues hoones, seal väga stiilne, ilus hoone, kuhu tasub sisse astuda ja need kaks teemat omavahel on seotud. Karl August Hermann. Selles majas töötanud ajakirjanikuna ja meie stuudiokülaline on Tartu linnamuuseumi teadur Heili Pullerits. Tere tulemast kõigepealt tere tulemast, aga nüüd, enne kui me räägime Hermannist, räägime me teie majast linnamuuseumihoone, mis on seal olulist kultuurilooliselt. Valminud aastal 1750 ning tema arhitektiks oli peaaegu 40 aastat Tartus töötanud ja tuntud ehitusmeister Walter, kes nagu teada, on ka Tartu raekoja ehitanud, see on väga stiilne, väga suurepärane maja. Aga peale selle, On see maja ka seotud väga huvitavate Eesti kultuuriloo sündmustega, aga peale selle on väga huvitav ka selle maja ehitanud Piston koorsside perekonna ajalugu. Me teame, et see maja asub endise Kivisilla otsas, tähendab siis praeguse jalakäijate silla otsas ülejõe linnaosas. Ja see oli Tartu kolmas linnaosa ja see oli põhiliselt kui suvituslinnaosa ning sellesse linnaossa, sellal kui Woldemar Conrad von Bristol Cars hakkas seda maja ehitama, tema ei tohtinud üldse ehitada kivimaju. Ja just tänu sellele me saame ka teada selle maja ehitamise loo alguse sellepärast, et see tõi kaasa Piston koorssidele kohtuprotsessi selle maja kohta on ju väga huvitav. Legend räägib, takse, ET Pistol koorsid ehitasid selle maja just selle jaoks, et siin vastu ta vene tsaaririigi kroonitud päid Tartust. See oli läbi sõitnud siis kui see tulevane Vene keisrinna Katariina, teine kas alles Pavel esimesele end näitama, nii-öelda kosjakaupa tegema, aga ta oli ju siin käinud ka vene valitsejanna ana ning oli majutatud tollal kui talivalitsejanna roppkasse Ropka mõisasse Wonessiiversite juurde, aga muidugi mõista olid ju väga paljud aadlikud huvitatud sellest kui veel kunagi mõni kroonitud pea peaks Tartusse jõudma. Veedaks öö nende majas. Aga sinna siiski kroonitud peade jõudnud? Ei kroonitud pead kahjuks siia pole jõudnud, sellepärast et juba Pistolgorsid müüsid selle maja aastal 1809 maha ja ta on oma niisuguse aadel Ko balleeliku välimuse tänud ja seoses sellega, et maja ees oli omal ajal, kui ta ehitati, oli Emajõe lisajõgi koonu jõgi ja tema sissekäik oli üldse kivi tänavalt, siis ta peegeldus seal viis, oli väga uhke palee. Aga hiljem 19. sajandi esimesel veerandil aeti kolu jõgi kinni. Tekkis sinna hoopis ärikeskus, kui läks juba kaupmehe kätte, siis kaupmees paniga Maiatiini. Noh, kui me nüüd läheme sellesse perioodi, kui Karl August Hermann sinna majja ilmus, see oli siis kaheksakümnendad aastad mis siis toimus selles See oli aasta 1886 selle maja, kui peauksest siseneda paremal pool vastu Raatuse tänavat oli aastal 1885 sisse seadnud trükikoja. See oli väga hea dolla, täiesti moodne, trükiga ta vasakule. Ühel pool olid mitmesugused kauplused selles vaesunud viinakauplus, tubakakauplus seal on olnud, kus need soovid. Portselanilaod aga teisel korrusel on olnud üürikorter. Ta on olnud pandimaja, isegi need, et tõepoolest niisuguse oopis teine sisu oli 19. sajandi juba alates teisest veerandist sellel majal olemas. Selles majas tegutses siis Eesti. Postimees jah, nimelt on ju teada, et aastal 1886 ostis ära Karl August Hermann Pärnu Postimehe ja hakkas seda välja andma Tartus. Linge Herman ja temaga paralleelselt võib öelda ja et ka hilisemad Postimehe toimetajad ja omanikud näiteks Jaan Tõnisson, nad on olnud ikkagi majanduslikult mõtlevad inimesed. Ning Herman mõtles ka kohe selle peale, kuidas saaks postimehest välja anda juba omad trükikojas, mis vähendaks tunduvalt kulutusi Postimehe väljaandmisele. Ja kui ta leidis, siis Moloki trükikoda läheb müüki siis esimesel mail 1886 see leping ka sõlmiti. See on nüüd aasta 86, jäänutame, et 80 sai ta filosoofiadoktori paberid, leidsid ülikoolist, tuli Eestisse, otsis tööd, seda oli isegi raske leida. Alguses tal, tal oli isegi kavatsus minna Venemaale sealt tööd otsima. Nüüd siis aja kirjanikukarjäär 1891 on üks tähtis aasta, siis tegid tema oma lehepäevaleheks esimeseks Eesti päevale. Esimeseks Eesti Päevaleheks ja sellega Herman on oma nime Eesti ajakirjanduse ajalukku põlistanud. Kui ka Herman ei oleks midagi muud teinud, oleks ainult selle teinud siis ikkagi oleks seda väärt olema Eesti kultuuriloo tegelaste väga väärikas galeriis ja me ei kujuta tänapäeval üldse ette elu teisiti, kui meiega hommikul vaatame värsket ajalehte ja siin me peame arvestama, et tõesti selle, mis omal ajal hakkas juba kasvatama, papa Jansen, et sellele niisuguse Igapäevase hommikuse ajalehe armastuse, eestlase ajalehe armastuse, selle on kasvatanud siis Karl August Hermann On teada, et Herman sai väga esindusliku ja väga väärika kaastöötajate ringi. Vildewist juhtis seda seltskonda. Hermanni oli selline arvamine, et kui tema hakkas seda ajalehte postimeest välja andma, et ta lihtsalt alguses käivitab selle projekti ja siis astub kõrvale ning seda hakkavad tegema teised ja tema jääks ainult Postimehe trükijaks. Ning Postimehe ümber koondusid noored kirjanikud, publitsistid, poliitikud ja nende hulgas oli ka Vilde. Eduard Vilde oligi plaan 87. aastal Postimees endale osta. Sõlmiti isegi leping. Vilde pidi selle järgi maksma 1500 rubla ja kaks aastat kohustus Vilde pärast seda Hermanni trükikojas lehte edasi trükkima, kuid paraku Peterburis trükiasjade peavalitsuses Vildet ei kinnistatud toimetada aks ning ajalehte ähvardas isegi nii panemine. Kuna Vildet ei kitintatud toimetajaks Hermanit enam ei peetud ka toimetajaks ja omanikuks. Siis sõitis Herman kiiresti Peterburi ja ta sai trükiasjade peavalitsusest uuesti loa nii lehte toimetada kui ka välja anda. Herman on ise öelnud, et tema leht on teadlikult apoliitiline, see on rohkem niisugune teadmiste ja kultuurilevitaja kassermannile on seda ette heidetud, seda niisugust joont. Hermanile on üldse ette heidetud väga paljusid asju, nende hulgas on see ajalehe apoliitiline joon, aga kõik need noored inimesed, kes sinna ümber koondusid, need olid ju ka väga erinevate poliitiliste vaadetega ja sellepärast oli Hermanni ajaleht ka niisugune määraselt Isamaaline ajaleht. Aga peale selle on ju Hermannile pidevalt olnud probleeme venestamisega. Eri Pullerits me jõudsime venestamise juurde. Aasta 1891 oli tähtis ka selle poolest toimus neljas laulupidu. Ado Grenzsteini nimi tuleb siin mängu. Oi Grenzsteini ka ei ole Herman mitte kunagi läbi saanud, kui tal on ka teistega väikseid ütlemise olnud, ütleme Treffneri ka siis alati on. Herman on nüüd see mees, kes veendunud, et Treffner on väga suurte teadmistega mees aga ta on ülikooli lõpetanud, ta tark mees, aga seda, et Grenzsteini oli ju ka Viinis koolitanud ennast pedagoogiks. Aga nende vaated läksid absoluutselt vastu. Kui laulupeol kerkis üles see probleem, et just enne ütles, et õigeusklikud ei saa Eesti laulupidudel õieti osaleda. Nad peavad laulma samuti vaimuliku kontserdi ajal luterliku kirikulaule puuduvad õigeusu kirikulaulud. Peale selle ei ole üheski kontserdi kavas ühtegi laulu Venegi häälset laulu. Ta soovitas, et näiteks on ju laul seerinki koslik, mida kõik oskavad, võiks ju selle laulu siis vähemalt laulupeo programmi võtta. Aga selle vastu oli Hermann kohe väga. Ta siinse ideoloogiline vastasseis tuleb väga ilusasti välja. Seda on talle Bernstein ka jälle ette heitnud. Hermanni-le ei ole muusikalist haridust üldse, et kuigi ta käis Peterburis ja tahtis seda haridust saada, aga hakkas ta seal tegelema liialt seltsieluga ja laulukooridega ja tal ei olnud üldse aega oma muusikalist haridust täiendada. Ja ometi juhtisse mees, veerand sajandit Eesti muusikaelu, kui igapäevast tegevust jälgida ja laulu ja mängu leht tuleks ära nimetada siis Rahva Lõbu leht andis ta vahepeal välja ja siis ta hakkas uuesti oma seda laulu ja mängulehte välja andma. Aga jälle vist kehvade tulemustega. Huvilisi oli vähe ja maksujõulist publikut ei jätkunud. Kahtlemata ei jätkunud muidugimõista Herman oma laulu ja mängu lehes teki väga palju ära selleks, et inimestele anda algteadmisi muusikast laulu ja mängu lehes hakkas ta ju välja andma oma algteadmisi, veri mänguõpetuseks. Siis ilmusid laulu ja mängu lehes tol ajal tuntud laulude noodid peale. Selle armastas Herman rääkida seal näiteks tuntud heliloojatest nagu Mozartist kidalauljast, Fjodor šariaat pinnist või näiteks ära seletada, mis tähendab lauleldus. Ta küsib. Mis lauletus siis tähendab ja vastab ise, et laulendus tähendab seda, mida ladina keeles sõna ooper ütleb. Kuid tere ei ütle asja ära, tan sõnast oopus, mitmus tähendab siis õieti tööd või ka teod. Muusikaga ei ole tal midagi tegemist. Et mehel heliloojal tublisti tööd on, siis on teda nii hakatud hüüdma, aga mina ei käi selle sisu pihta, ei tee seda sisu ühtegi arusaadavaks, avavad sõna. Lahendus oleks tõepoolest see sõna, mis avaks selle sõna taga peituva. Töö sisu ja tema siis tegi siis selle esimese Eesti laulendus emaatid. Ehkki esimese Eesti laulatuse ta ütles niimoodi, et muidugimõista esimese laulelduse tekki Miina Härma murueide tütreid siis kirjutas Lemba Lembitu tütar ja Uku ja Vanemuine, see oli juba Hermanni lauleldus, see, mille kallal ta oli tööd teinud lausa 10 aastat. Aga no muidugimõista ooperist on siiski asi väga, väga kaugel. Meie eesmärk ongi rääkida erinevatest tahkudest, tema tegevusest on ju väga mitmekülgne olnud ja ja tulemused on olnud ka erinevad. Aga räägime näiteks kasvõi sellest tema tööst Tartu Ülikoolis õppejõuna eesti keele lektori koht oli aastate täitmata, kohale kandideeris kolm meest, Karl August Hermann sai selle koha. Kuidas see asi edasi läks? Karl August Hermann valiti Tartu Ülikooli eesti keele lektoriks 1889. aastal ja ta oli üheksas mees sellel kohal. Kui tuletada meelde, siis esimene näiteks oli Tartu Jaani kiriku ülemõpetaja Lents, kuues oli veel Man ja üheksas oli siis Herman, kes mainis ära just seda, et tema tahab üliõpilastele tõelist ja korrektset eesti keelt, et õpetada, et ükskord on saanud ülikoolis eesti keele lektori koha mees, kes seda keelt näeb, kes on tegelenud väga põhjalikult selle keele grammatikaga ja loengud olid eesti keeles, loengud olid eesti keeles ja peale selle romaan on näiteks oma loengutes muidugimõista kõiki, neid, mis ta ise aastate jooksul on eesti keele parandamiseks teinud, neid on ta muidugi ka seal kasutanud uusi sõnu tõmmatud uusi sõnu jah, Leteks ja Hermani puhul üks väga huvitav asi on see, et ta soovitas üldiselt rahvusvaheliselt tuntud nimesid eesnimesid, tõlkida Herman 1887. aastal on teinud vot niisuguse ettepaneku, et miks me kasutame meesterahva eesnimena. Viktor, miks me ei võiks kasutada võit. Miks me kasutame Konstantin, aga mitte kindlus, miks Erst, mis saksa keeles tähendab ju tõde, et võiksime hoopis kasutada eestikeelseid nimesid? Neid ettepanekuid, mis praegu tekitavad muljet, on tal teisigi, näiteks ma loen siit praegu. Dilemma asemel on ta soovitanud eestikeelset sõna, hakkaksik, kimbatus või nihilismi asemel ei midagi, juhtus aga on ka sõnum, mis on läinud kõik. On käiku läinud, see näiteks see Hermann 1897. aastal on soovitanud tüki asemel kasutada pala teatripala kirja, aga noh, see on lihtsalt saksakeelne tükk, et sealt tulnud sõnad võiks hoopis eestikeelne pala kasutada. Siis Ta soovitanud ka kasutada. ESM-ist tundub meile praegu nii, et väga huvitav, et sõna pilt selle asemel võiks kasutada Kuie vorsti asemel võiks kasutada mauk randa asemel rõdu, mida praegu ju väga edukalt kasutatakse. Aga no näiteks me ei kujuta ette, et me kahvli asemel kasutaksime sõna ahing. Aga on ju siiski ka sõnad nagu sünnipäev, haritlane, ainuõigus, saatkond, mis on käiku läinud, nii et tema oli siis meie esimene keeleuuendaja ka veel kõigele lisaks. Oi, minu arvates on ta keeleuuenduslik töö ikka väga tähelepanu väärne, kuigi ta on tõepoolest teinud ka väga kummalisi ettepanekuid. Ja Need kummalised ettepanekud meenusid mulle just mõni aasta tagasi, kui arutati meil ajakirjanduses väga teravalt laialdaselt seda probleemi, et kuidas Eestimaad see nimetada, kas nimetada Eestimaa või Eesti ja siis mul tuli meelde, et omale rajal soovitas Hermanoppis sõna eestla. Et laha-lõpulised sõnad on eesti keeles väga eesti kohanimedes väga levinud, Mustla, Hargla, Ridala, et miks ei võiks siis olla ka sõnad eesta Prantsusmaa asemele näiteks prantsla Inglismaa asemele imbla Türgima asemele türklasi. Ja nii edasi. No eestla kõlab päris romantiliselt, jätame selle praegu kõrvale, aga nüüd, kui sajand vahetus, Herman pani oma ajakirjaniku töö maha ja ta alustas veel ühte asja, ta alustas esimese entsüklopeedia väljaandmist aastad olid 1000 900904 ja siis selle nelja aasta sisse mahtus esimene köide 12 vihikut. Missugune see situatsioon võis olla, kui ta seda tööd tegema hakkas? See oli Hermanni üks väga suur ettevõtmisi ja ta on öelnud, et Eesti on kultuurrahvas ja igal kultuurrahval peab olema oma entsüklopeedia. Herman haarasse asjal sarvist kinni, ta tõlkis muidugi teistest Endscropeedilistest väljaannetes tekste, aga peale selle pöördus herm on ka kohalike inimeste poole. Näiteks on teada, et ta pöördus Sangaste krahvi Bergi poole, et see kirjutaks sõnast ader. Aga kõrgoli teiste asjadega seotud, ütles talle ära. Ja siis on sellesama sõnaga Ader seotud kahtlemata üks Eesti meedias või üldse kogu Eesti ajaloos üks huvitav käik. Pretsedent jahe, see on sponsorlus nii-öelda. Meie ei jäänud Hermanni mitte midagi muud üle, kui ta pöördus põllutööriistade kaupmehed Voorepoole ta entsüklopeedias adra kohta käiva artikli lõpus märgib ära, et atero on Eestis ja võimalik Tartus osta Faure kauplusest, aga kahjuks jäi see tehing katki. Lehedat muidugimõista oli Hermanni ikka väga raske rahaliselt seda teha, kuigi Herman ütles, et see entsüklopeedia peaks olema igas vallamajas saada sellepärast et ta ei usu, et kõik vallavanemad, vallasekretärid ja üldse ringi vallas asju käivad ajamas käivad inimesed oleksid nii targad, et nad suudaksid kõikidele küsimustele vastata. Ja peale selle Herman pöördus oma entsüklopeedias ka lugejate poole. Ta ütles niimoodi, et kirjutage, palun, on oma koha, oma paiga kohta legende, kirjutage, millised tähtsad silmapaistvat Eesti kultuuriloo isikud on selle paigaga seotud. Nii et Herman tahtis sellest raamatust ikkagi teha. Väga suurt ja põhjalikku eesti kultuurilugu käsitlevat teost. Entsüklopeedia jäi katki, jäi katki võib-olla mõnigi muu tema algatus, aga siiski tema saavutused ja tema teened Eesti kultuuri ees on oluliselt ja nad on väga mitmekülgse ja mitmetahulise mehe panus meie kultuuri. Nonii, meie soovisime tänase saate ka juhtida tähelepanu nii Tartu linnamuuseumile kui ka Karl August Hermann. Saate külaline oli Heili Pullerits. Mina olen saate toimetaja, Martin Viirand.