Need aastad ei unune. Meie saates on täna juttu sõjajärgsete aastate eesti naistest kelle jaoks oli see periood omamoodi ärkamisaeg, mil lisaks tööle ja kodule tuli olla aktiivne osaleja ühiskondlikus tegevuses. Muidugi polnud eesti naine kunagi saanud elada niimoodi, nagu sakslased vanasti oma naiste pärisosa. Kolme Kaaga iseloomustasid Kinder, Kirche lapsed, köök, kirik. Sajandite jooksul oli meie naistel tulnud loendamatuid kordi Ta enda õlgadele meeste tööd ja meeste ülesanded kaitsta oma kodu ja oma lapsi. Kui sõjatuli maad laastas. Eesti naiste hulgast on võrsunud kartmatuid, revolutsiooni võitlejaid, kelle nime ka tulevikus meeles peetakse. Kui ma aga rääkisin ärkamisajast, siis tähendab see seda, et sõjajärgsetel aastatel muutus naiste kaasalöömine elu ümberkorraldamisel massiliseks. Nad hakkasid tunnetama oma jõudu ja rakendama oma võimeid ühiskonna heaks. Selle perioodi kordaminekutes kujunes see sageli määravaks. Mida küll tuli naistel sõjajärgsetel aastatel oma õlgadele võtta näiteks maal, meenutab praegune personaalpensionär Hilda Bloom, kes 40 aastat tagasi töötas Harjumaal Anija valla täitevkomitee esimehena. Just siis olite alune seal veelgi raskem, sellepärast et mehi ei olnud naised ise kõntsivad, kellel oli hobust ja kui hobust ei olnud, siis seda lainete, kas siis hobulaenutuspunktidest või ja kogu see füüsiline ränkraske töö oli kõneste teha. Põhimõtteliselt mehed olid metsavarumisel talvistel perioodidel, aga kus ei olnud mees, ma ei oska, naised olid võrdväärselt meestega, nii et seal mingisugust vahet ei olnud, oli see siis naine, valitsuse mees, normanni sulle antud rahvamajandust ja sa pidid selle ära täitma, ükskõik siis kuidas muidugi jah, oli raske, töö oli raske ja, ja mets oli lumine ja see oli siis juba niisugune äärmine juus, kui, kui naine ei läinud sinna metsaveole või täitnud oma normi või ülesandeid. Kuid ega linnas polnud kergem, meenutab elupõline narvalane Alide Bürgema, kes pärast sõda aitas taastada Kreenholmi manufaktuuri. Kreenholm oli niisugune, et ma kunagi ei arvanud, et teda saab taastada. Seal ainud olid luukered. Vabriku seemned ei olnud uksi, Cap need katusega mitte midagi. Vabrikud asuvad saarel ja sinna vabrikud juure ei saanud, sild oli puru ja siis naised, nii palju kui neid siin veel oli, lapsukesed tassi sead, need palkisi meestele, kes sigivad ajutise sillad saivad vabriku juures ei olnud mingisuguse osasi masinatele, mis olid järele jäänud, tuli otsida ka prahihunnikus ja kõik sai ikkagi vähehaaval tehtud. Aknad ei allunud diees, aknad ees olid kaltsud, oomika tulime jääkülm. Elektrivalgus teedi olnud vette ei olnud, jões tassisime vett. Aga vanavabrik hakkas elama ja seda tänu naistele, kes külma ja pimedust trotsides panid masinad tööle. Sel ajal tuli naistel tihti niisugust tööd teha, mida traditsiooniliselt peeti meeste tööks. Näiteks hilisem kauaaegne Eesti põllumajanduse akadeemia rektor Minnak Leement töötas sõjajärgsetel aastatel Sovhooside Pea valitsuse peainsenerina. Naine peainseneri ametikohal oleks kodanlikus Eestis olnud mõeldamatu. Seetõttu polnud imestada, kui vanemad spetsialistid, kes teda isiklikult ei tundnud, pöördusid telefoni teel härra peainseneri poole. Mis siis ikka, töö, mis talle ära teha tuli, oli tõepoolest mehine. Kõigepealt tuli taastate seda tehnikaid, mis sakslased nii või teisiti rüüstatule maha jätsid. Varuosi tuli valmistatud hästi palju ja põlve otsas, seda sai tehtud ja sai kohe rakendatud Cami ettevõtet, täpseid jooniseid oli ka raske teha sellest, et kõik vanad osad olid niivõrd kulunud, et esialgseid mõõtmeid kah kätte ei saanud ja, ja suureks abiks oli kogu vabariigile muidugi nii juutidele kui ka sovhoosidele oli sisendile Punane Krull. See oli kollektiiv, kes nii väga heatahtlikult väga heasoovlikult kõiki meie palveid ja ettepanekuid realiseeris. Tuli küll pinkide juures seista vahest ja konsulteerida ja nõu pidada meistritega, aga asi läks, mul õnnestus ka avastata Tartus sakslaste poolt moodustatud varuosade ladu Nõukogude traktorit. Ja siis me saime sealt ka hästi palju osi, mis aitasid ka masinat käiku lasta. Selleks, et kuidagi tsentraliseeritud korras masinat tehnika korda seada saaks. Moodustasime, remondibaasid, suuremad remondibaasid, nii oli Tartus töökoda organiseeritud sinnas ei pinke, sinna sai meistrit otsitud ja saadud ka muidugi. Ja ka Tallinnas ja ma sõidan nüüd mööda talleksist ja vaatan, et vot siin tuli käed külge lüüa ja vanas laudas tähendab teha töökoja ruumid. Alguses nii-öelda baasiks talleksile oli siis põllutöökomissariaadi töökoda parem tiib seal Ta läks siis tuli ka teiste küsimustega tegemist teha näiteks varustuse küsimuste lahendamisega transport küsimuste lahendamisega, meie siis ei teinud suurt vahet, kellel, mis on tarvis teha. Kui oli väga aktuaalne probleem päevakorda tekkinud, siis ikka Öise perega püüdsime seda lahendate, aga konkreetsed ülesanded olid muidugi tehnika taastamine ja traktoristide kaadri ettevalmistamine, nii oli Ülenurmel siis organiseeritud maskursused sovhooside jaoks. Need olid kõik väga vaevaliselt ettevõtmised, sealhulgas tehnika remondi, asja organiseerimine ja masinate remont ja noorte kokkusaamine turistide kursustele suunamiseks. Nii tuli siis töötada ebanaiselikult töökohal kuid siis tulid naised ka riigijuhtimise juurde. Valimistel 1947. aasta veebruaris valiti Eesti NSV ülemnõukogusse 24 naisrahvasaadikut. Naine võis kanda ka ministriportfelli. Näiteks Olga Lauristin oli esimestel sõjajärgsetel aastatel sotsiaalkindlustuse minister. 1947. aasta märtsis sai temast kinematograafia minister. Ministri asetäitjana töötas hell Maran naine täitevkomitee esimehena, vallas, külanõukogus. See polnud siis sugugi ebatavaline. Esimene Harjumaa täitevkomitee esimees pärast sõda oli samuti naine, Alide summerling. Aga nüüd taas Hilda Bloomi meenutus, sedakorda ka tööst Anija valla täitevkomitee esimehena, mis naise jaoks oli ikkagi raske koht. Jah, oli, sellepärast oli raske, et tol ajal ei olnud mingisugust transporti. Aga kui palju tol ajal oli igasuguse ähvarduskirju, et vaat kui ta nüüd liiguta seal, siis laseme teid maha. Võib-olla me teid üles hommikul ärkasid, kiri oli ukse taga, et ega dokumente kui niiviisi ma kaasa kunagi ei võtnud, kui võtsin, siis jätsin ema juurde. Sellepärast et ega ma ei teadnud ja mis muga võib kuskil juhtuda ja oli meil üks vallapart torgiks Poltaraanov. Meie kahekesi sõitsime ratastega läbi terve Anija valla kevadisel perioodil, et kuidas tehakse vallas kevadkülvi, milline on see läbiviimine, protsent ja kuidas üldse töötatakse, mida tehakse. Kujutage ette Anija vald, see on ju Aegviidust kuni koseni ja, ja ma ei tea, kus kohta veel välja sinna Raasiku poole ja, ja siis Vetla poole see kõik kahekesti ratastega sõitsime ellu, jäime pere koju ja siis mul oli juba kaks poega ja, aga kuna lihtsalt tahtsin töötada, elu oli väga huvitav, kuidagi nagu tiivad olid tugevad ja need tiivad kantsivad valla täitevkomitee esimehe palk oli 600 rubla, praegu 60 rubla, sellest, siis tuli ära elada ja, aga, aga sellega sai läbi, elasite ei virisenud, et palk on väike, võtma tööle ei lähe. Jutuks oli ähvardamine ja hirmutamine. Tõsi küll, ega bandiidid hoolinud sellest, et tegemist naisega. Tuli liikuda majandite vahel peamiselt öösiti, päeval tuli tööd teha seal, eks sõitsin siis nõgiaru poole Tartust, see oli keske, järsku tunnen, et masin hakkas vingerdama, kummid läbi. Juht oli mul automaadiga mees, sõjamees ronis, Milla vaatas ringi ja siis kutsus mind velled. Jah, kummid on tühjad ja kui me vaatasime, uurisime seda asja valgustite abil, siis nägime, et, et need on kuulidega läbi lastud. Kuulnud masina mürin, jahi kiiresti sõitsime ka. Jäime ootama, et vot vot nüüd ronivad välja, mina panin oma valmis ja vaata, jõudis automaadi, ootasime mõni aeg. Nägime, kuidas üks mees, automaat rinnal, kõndis meist mööda, aga ei teinud neist välja. Ei tea, kas ta siis ootas, et kedagi teisi seal või mis plaanid tal olid, ei tea, aga möödus ja, ja siis me hakkasime kumme parandama ja kombineerima, et edasi saaks sõita. Aga kes seda teab, kuidas see asi oleks võinud lõppeda? Natuke hiljem käisin keskkomiteele sandil Albu vallas lahendamas kaebuse küsimust, siis olin ühes käes, niimoodi. Kardina taga istus bandiit. Ma teadsin, miks ma nägin, kuidas ta lippas tuppa ja mida siis perenaisega teise poole kardidudega rääkisin. Tema asjast ikka ootasin, et tuleb üks, valan sealt kardina tagant, aga seekord ka vedas ja nooliga teisi juhtumeid. Oli järjekordne riigi laenuläbiviimise kampaania ja anti kätte siis valla täitevkomiteest nimekiri, dokumendid, et vaat need need talud pead käima nüüd läbi ja siis seal siis niisuguse summa eest realiseerima, neid riigilaenu pileteid oli juba õhtune aeg ja siis läksin, siis käisin need talud kõik läbi ja jõudsin lõpuks siis nagu selle eelviimasesse tallu läksin siis sisse, mina muidugi siis ei teadnud veel õieti, kes nad on ja mis nad on, läksin sinna sisse, kaks meesterahvast olid kodus, võtsin oma pojad kaasa, et kuna pime oli juba, see on nagu nagu julgem käia, ehkki ta oli siis seal nagu kuue aastane poisipõnn. Aga ikkagi julgustus ikka, meesterahvas oli kaasas ja pandi meid siis viisakalt istuma, siis sinna ja suur koer oli väga ilus, niisugune hunt oli, öeldi, et leedi, nüüd mine sinna ukse ette, leedi heitis sinna ukse ette, seda siis nii kergesti välja ei saa sellest majast. No ja hakkasime siis seal juttu ajama ja, ja ikkagi kõik sellest sellest poliitikast ja milleks seda laenu vaja on ja meie oleme ikka eestlased ja ja milleks, Me oleme neid toetama ja minul oli ka siis niisugune hulljulge jonn ja kõik need siis, kuidas ei ole, need mina olen sõja läbi teinud ja tagasi tulnud ja midagi niisugust pole nagu siin räägiti ja no siis seal muidugi mind seal siis hirmutati ta ja oli niisugune tunne tõesti, et ega sealt majast välja ei tule. Aga siis lõpuks siis peremees tuli välja, et nad olid vennaga kahekesi seal kodus, naisperet ei olnud see nii, et tegid mulle ikka seekord kuuma näha, seal, kui ma sealt välja sain, vaatasin küll tagasi, mõtlesin, et kas need lasevad või see oli täitsa väljas juba või saame minema, mõtlesin, mindlased, mäed, last, mis mõttes lastuna hakata tapma. Aga ei, välja saime, aga see on jah, mulle jäänud siiamaani meelde see riigile. Nendel läks õnneks, aga kümnetel ja kümnetel naisaktivistidel ei läinud. Tööd naiste hulgas pidas Eestimaa kommunistliku bolševike partei keskkomitee sõjajärgsetel aastatel eriti tähtsaks moodustasid naised siis tublisti rohkem kui poole meie vabariigi elanikkonnast. Seda suurt jõudu oli tarvis oskuslikult suunata. Naiste organiseerumise tähtsündmuseks võib pidada Eesti NSV naiste esimest kongressi, mis toimus kolmandal ja neljandal märtsil 1945 Tallinnas ja millest võttis osa üle 700 naise linnast ja maalt. Kongressi peakõneleja oli Eesti NSV sotsiaalkindlustuse rahvakomissar Olga Lauristin. Kuid pikema kõnega pöördus naiste poole ka partei keskkomitee esimene sekretär Nikolai Karotamm. Võeti vastu ulatuslik läkitus Nõukogude Eesti naistele. Kuigi kongress oli isikukultuse ajastule omaselt paraatlik iga sõna võtnud, seal tõotas ja kohustus tegema seda ja teist ning teadagi kelle nime pruukides oli seal siiski võimalik rääkida ka puudustest ja muredest. Aga missugusel pinnal selle kohta lühidalt minna kreemestilt. Isiklikud asjad ja probleemid, nagu taandusivat, teisejärguliseks põhimine oli ikka see töö, mis oli kiire eetris taastamise. Ja mida maa naistelt nõuti? Kord lüüa majja et liiga palju segavad igasugused kõrvalised isikud, see oli pehmelt öeldud kõrvalised isikud. Bandiidid, et kulakute võimu hästi tugev, tuleb ikka ükskord korteri ja külla. Üks kõnelejaid kongressil oli tuntud pedagoog ja õpikute autor Linda Vihalemm. Ja haridusministeeriumis ministri asetäitja Maran tegi mulle ülesandeks üks kõne teha. Ta vaatas selle kõne läbi ja ma esinesin seal kongressil, kiideti nii heaks, et ajakirjanikud võtsid siis selle materjali, avaldasid ajakirjanduses. Nüüd ma ei mäleta enam, mis sisuliselt oli. Aga see oli nii pedagoogiline üldse sel ajal pedagoogilised mured olid seal küll. Ma mäletan seda ainet, ma kõnelesin seal, et uus tõusikutest. Et nüüd tahavad lapsed minna autodega kooli ja nii suurt osa mängida. Ega neid nimesid poleks palju olnudki, sest eraautosid siis polnud ja ametiautosid kasutasid vähesed. Ja siis õhtul oli vist üks niisugune pidulik koosolemine või midagi selletaolist või oli seesama, kongressi ajal? Ma nagu ei mäleta, aga seda ma mäletan. Su õe Kosmodemjanskaja ema esines seal ja rääkis, kuidas tema tütar siis oli surmatud. See oli nii väga väga südamesse minev ja inimesed nutsid. Ljubov Kosmodemjanskaja esines kongressil. Ta kutsus Eesti naisi üles töötama rahvamajanduse taastamisel ennastsalgavalt sest sõjahaavade parandamine on parim viis austada kallite hukkunute mälestust. Kuid edasi. Täpselt 40 aastat tagasi, see on kaheksandal märtsil 1947 avaldati ajakirjanduses Eestimaa kommunistliku bolševike partei keskkomitee määrus naistekomisjonide moodustamise kohta. Määrati kindlaks nende komisjonide asutamise kord, õigused ja ülesanded. Partei keskkomitees, samuti partei maakonna ja linnakomiteedes, asutati naiste tööosakond. Muide, partei keskkomitees asus seda osakonda juhtima tuntud revolutsioonivõitleja Juljana Delman. Naistekomisjonid moodustati maakondade ja linnade parteikomiteede ning valdade parteiorganisatsioonide juures. Samuti külanõukogudes, suurtes ettevõtetes ja asutustes. Väikestes ettevõtetes ja asutustes, kus töötas kuni 15 naist. Valiti naiste organisaator. Naistekomisjonide ülesannete loetelu oli määruses pikk ja üksikasjalik. Esikohale oli seatud naiste poliitiline kasvatamine ja aktiviseerimine. Naisest kui emast, perenaisest ja koduhoidjast räägiti, siis vähem. 1946. aastal ilmuma hakanud ajakiri Eesti naine praegune Nõukogude naine sai 1947. aasta märtsis ajalehes Rahva hääl tublisti sarjata, sellepärast et ta liiga palju tähelepanu pööras kodukultuurile vähem ja juhuslikult, aga kirjutas naiste osalemisest ühiskondlikus elus. Pisut naistekomisjonide tegevusest Maal. Kes ja kuidas Hildabloob? Ehkki siis tol ajal oli väga palju, oli aktiivseid naisi, aga lihtsalt inimesed kartsivad, kartsivad metsavendi, kartsivad igasuguseid ähvardusi ja, ja ei tahtnud saada nagu pilkealuseks, et vaata nüüd nagu nimetati, et lähed punaste pooleni avalikult. Aga olid küllaltki palju selliseid aktiivseid, kes tahtsivad midagi sellele uuele kaasa elada, kaasa anda tugevad niuksed, kommunistlikud noored, naised, olivad tüdrukud, kes kuulusid naiskomisjoni. Ja millega nad siis tol ajal tegelesime, muidugi tol ajal tuli tegeleda kõige sellega, mis sõda oli järgi jätnud. Väga palju oli maal perekondi, kus mehed ja vennad ja pojad langesivad. Neid perekondi oli vaja abistada nii materiaalselt kui moraalselt. Ja sellepärast, et oli igasugust elementi omaal, kes sihilikult surus neid alla ja son võeti arvele, emad, naised, üksikud, kellel olid väikesed lapsed, jälgiti nende töötingimusi ja püüti nii-öelda igas asjas kaasa aidata. Sellele tolleaegne naine võiks elada normaalsetes tingimustes, kultuurielus olid laulukoorid vaatamata sellele, et töö oli raske ja päevad olid pikad ja riietus oli vilets ja toit ei olnud see, millega olid, oldi harjunud. Siis olid näiteringid, mängisime isegi Ta on ühte näidendit, naised. See oli just kaheksandaks märtsiks, esitasime selle naistraktoristid, kes oli ja peab ütlema seda, et ega tol ajal ei olnudki vaja käia majast majja, et nüüd lähme hakkame tegema, siis tuldi kokku, tuldi lihtsalt kokku, et mida me teeme. No ja, ja siis, kui see-eestvedaja oli väga niisugune tugev, energiline, siis teeme, vaat, teeme seda, esitame selle laulu, esitame vaat selle programmi selle kava, ütleme, naistepäevaks seal. Ja see võeti kätte, muidugi oli olemas ka valla kultuuriosakond ja siis valla kultuuriosakonna juhataja, kas vaadati programm läbi ja naistepäev? Ma tahaks, naised ise tekivad omale kontserdil, rahvamajad olid inimesi täis naisi kui mehi, noori kui vanumite, nüüd nagu, nagu praegu on vaid lihtsalt inimesed tulid sellepärast et elu oli uus. Elu dikteeris kõiki, ise ei olnud vaja teha tööd linnukese pärast vaid elu ise dikteeris, et vaat nüüd sa pead seda tegema. Vajalik on vaja, koosolek, kokkuvõte on vaja, tuldi kohale, see elu oli nagu täisvereline elu, sellepärast et kogu elu nõudis, et nii on vaja teha. Teeme juttu veel ühe Harjumaa valla naistest nimelt toonase Harku valla omadest rääkimas on Helia Vitsur, kauaaegne parteitöötaja, kes 40 aastat tagasi asus Harku valla komsorgi kohale selja taga koonduslaagrite õudused okupeeritud Eestis ja fašistlikul Saksamaal. Küllap Harkuski oldi aktiivsed. Ja tol ajal oli ka maarahvast palju. Harku vallas oli tegevuspõld väga lai ja Harku vallas oli siis valitud naiskomisjon Reet lahe juhtimisel. Tema oli sõjaperioodil olnud tagalas, selle tõttu võib-olla omas kindlaid mõtteid, mida ta siis ka hakkas Harkus rakendama. Täna ümber koondus siis väga lai noorte ja naiste aktiiv. Nii et sinna naiskomisjoni valiti kassis mõni agara külavolinik naine, nagu leida keldrimägi mõni aktiivne kommunistlik noor nagu salme Reintev või luba lillak. Kuna sel perioodil oli palju vallas seitsme klassilise poole väga palju. Õpetajad aitasid kaasa selle naiste töö ja noortetöö korraldamisele ja siin peab ära märkima just Harku seitsmeklassilises koolis oli tol ajal direktor Linda Toivere õpetaja Helmi Veske pioneerijuht. Ilse Heinluht, kes väga aktiivselt oma kooli piirkonnas tegelesid laste küsimusega. Tuletame meelde, et oli sõjajärgne periood, palju oli orbusid, palju invaliide, palju langenute perekondi. Sellest lähtus ka siis tookordne probleemistik ja, ja tööde organiseerimine. Näiteks Muraste seitsmeklassilise kooli piirkonnas oli väga aktiivne kommunistlik noorpioneerijuht Susanna auramenco, kes oskas ümbruskonna noori naisi ja vanemaid naisi kõiki koondada siis ka igasuguste küsimuste lahendamisele. Nüüd räägime kole palju vaba aja veetmisest tol ajal. Vaba aja veetmine ei olnud üldse küsimus. Sellepärast et siis oli vaja teha tööd paremini rutamini ja rohkem maaoludes oli vaja käima panna isetegevus. Aga Harku piirkonnas niisuguseid klubisid tänapäeva mõiste järgi üldse ei olnudki. Kõik see isetegevus mahtus seitsmeklassiliste koolide saalidesse. See oli täies ulatuses isetegevuseks, sest seda tegid kohapealsed inimesed aktiivi juhtimisel. Sageli need saalid olid lagunenud, ahjud olid lagunenud, neid tuli alles siis enne üritust jälle mitu päeva kütta ja parandada ja jällegi aktiivi abil puid vedasid küll metsakohustuse alusel välja. Talupidajad aga klubisse kütteks ära lõhkuda, tuli jälle kommunistlikele noortelt, leidsid tütarlapsed omale tegevust, leidsid naised omale tegevust ja organiseerisid juba ümbruskonna. Ikka täiesti võib öelda, et, et aktiivsele osavõtule, kus ta siis abisoitega mõni probleem tekkis. Naiste küsimuses tegutses Harju maakonna komitees Aliis Tooming, tema oli naiste instruktor. Tema jõudis igale poole ja Tal olid sellised mõtted välja öelda, et sellest nagu haarati kinni kohe nii õhinaga ja ei kerkinud kahtlusi, et kas nüüd seda saab teha või. Need on niisugused, niisugused raskused taoskas asja niimoodi kohtadel väga lahendada. Et meie kandi rahvas igatahes läks väga aktiivselt kaasa. Aliis Tooming teatavasti oli revolutsionääride perekonnast, oli nii-öelda Uku talu peretütar. Alles hiljuti lahkus ta meie hulgast jäädavalt. Kuid lõpuks veel ühest asjast. Selsamal 1947. aastal algasid ettevalmistused põllumajanduse kollektiviseerimiseks, mis ka maanaiste elu põhjalikult muutis. Öeldakse, et kõige suuremad poliitikud on naised ja meie naiskomisjoni liikmed käisivad lihtsalt naistega juttu ajamas sest need on niisugused, ega nemad nii lihtsalt ei otsusta seda, nemad vinnutavad, venitavad ja mõtlevad ja suitsetavad ja aga, aga naistele tehti see asi selgeks. Ja kui siis oli see kolhooside moodustamine, ma mäletan, et isegi minu ema oli mitte Anija kolhoosi, vaid edu kolhoosi asutajaliige, siis naised olid nii ägedad, et nende algatusel põhimiselt pandigi see asi paika, nemad ütlesid, vat tuleb minna ja tuleb see asi ära teha. Ja ega siis meestel ei olnud kah enam seal midagi, sellepärast et mis sa ikka seal vastu hakkad, kui perenaine ütleb ja teha ja ja kodus ehki, see mees tegi seda füüsilist tööd, aga põhimõtteliselt see suuna ikkagi alati talus oli ikka naineks, ütlevad nüüd hakkame seda tegema ja seda tegema. Ja ka täpselt olid nii, et meie, Anija naised, ma ei tea, kuidas mujal olivad väga aktiivsed. Usun, et täna olnud paljude paikade naistest tagasivaates rääkida huvitavat ja mitmekesist kuid kõikjale ju ei jõua. Ja ees on saatepäevi, mis nii või teisiti haaravat kanaste elu ja tegevust 40 aastat tagasi. Praegu aga lõpetame järjekordse naistepäeva õnnitlusega.