Öelge doktor Marley Te ise olete patsiendina kunagi haiglavoodis lamanud, mõnda aega olen. Mul on kaks lõikust olnud ja olen lamanud üks kord kirurgias, teinekord kõnekoloogias. Ja ma võin öelda, et mul on sellest ajast väga meeldivad mälestused. Väga kenad tohtrid olid. Pimesoole lõikas mul praegune meie maja konsultant doktor Johannes Raun. Kui ma olin üsna noor tohter ja günekoloogiline lõikus, oli mul keskhaiglas doktor Mall viste Maret. Kiidan surmani. Pea neist väga lugu ja siis te tundsite seda tunnet, mis on, kui oled teisel pool siis te olite ise juba tohter siis doktor ja ma tean täpselt, mis tunne see on. Pimesool on väike asi, ütleme aga teine, lõikus oli ikka suurem ja ma tean täpselt seda sisetunnet ja seda operatsiooni eelset pabinat, kuni võiks ütelda jaa, arstist, kui sa juba toibud, kuidas õed su ümber toimetavad. Mis tunne on, kui siiski tuleb lahkelt naeratades antakse sulle siiber ja nii et ma tean, mis on seda arst määrab jäägonsele lõplikult otsustas figuur, aga ikkagi õest ja abipersonalist oleneb äärmiselt palju. Ma usun, kui teiegi meil olite ikkagi see, et antud puhas tuba ja enam-vähem korras kõik see ikka mõjub psüühikale. Te neid mõtteid, mäletate, mida siis seal valget lage vaadates mõelda sai ja missugused need hirmud olid, sest et ehkki arst ja palju oskab võib-olla ise oma seda diagnoosi panna, kas tekkis ka vahel mõni niisugune kahtlus või niisugune tunne mehed ja ma ei ütleks, mina olen eluaeg olnud sportliku eluhoiakuga inimene. Minu jaoks on ikkagi see nii-öelda eesmärgile pürgimine olulisem kui mingi väikene hirm sellise asja eest, sest inimene peab paljud asjad ületama. Me ei tohi ennast psüühiliselt lasta hunnikusse. Ja psüühika ongi selles loos üks äärmiselt oluline asi. Ta ei paista kusagilt nagu eriti välja. Aga see, mida patsient haiglas olles ka kergematel juhtudel mõtleb, teeb kuidagi vist natukene, kajastub ka tema haigusloos? Kindlasti mitte ainult haigusloos, vaid eriti, mis on ohtlik ja oluline tema paranemisse. Osa inimesi häälestab ennast juba selleks, et ah, ma ei saagi terveks. Ei tohin ennast häälestada. Me peame ikka kõvasti võitlema oma tervise ja elu ja kõige niisuguste asjade eest. Mis te arvate, see mõte mul praegu tuli nüüd kummaliselt vähe, aga me oleme palju rääkinud neist läänevõimalustest ja Lääne haiglatest, küllap te olete mõnda ka näinud ja kuidas seal kõik on ja mida meil ei ole, kas see, et seal inimesed rohkem naeratavad, sellest me oleme ka ju omavahel palju rääkinud, see, et nende elukorraldus on rajatud sellele, et nad võib-olla rohkem võivad üksteisele muuta sest tõepoolest elu korraldatud, kas see kajastub ka patsiendi psüühikas haiglas? No mina olen ainult käinud külalisena, olen olnud Helsingi, Kotka ja Toronto haiglates ja ma ei oska seda nüüd tohtri pilguga öelda, aga ma ütleks, et ega seal olulist üldvahet ei ole, ütleme üldpilt meie haiglas ei ole sugugi halvem kui näiteks Toronto küllaltki suures linna haiglas. Seal on televiisorikast alates, seal on telefon igas palatis. Ta on tõesti nagu teie ütlete, rohkem naeratavad inimesed. Näiteks too ratas torkas silma, et meditsiin, personal, välja arvatud arstid, olid põhiliselt mustanahalist. Ja ma ütlen, nendes valge hammaste välgatus koridoris vastu tulles. Nad naeratasid pidevalt. No ma ei tea, kuidas teie vaatate, kas need pidev naeratus on vajalik, aga noh, võib-olla ta on. Ei, ma arvan, et naeratus minu enda näol, kui ma olen patsient, on mulle vajalikum tegelikult aga see naeratus on siiski mingi peegeldus. Naeratatakse harvemini võib-olla oma kui mingile objektile subjekt reeglina on ikka teine inimene, vahel naeratatakse muidugi ka, kui ma mõtlen oma koduteed või tööteed, kui ma kodust välja tulen, siis mu kohta on vahel hommikut ühte väikest koera ja ma kohe tunnen, et et ajab, selge on see, et ma suhtun temasse. Tähendab, aga igal juhul naeratus, mingi ühenduse võtmine. Ja kahtlemata ja võiks siiski, kuna ma olen küllaltki pikast laseriga tohter, ma võiks öelda seda, et tundub, et praegu inimesed on ikka jah, natuke üldse vähem naeratavad, isegi kui nad olid 10 aastat tagas kuidagi niisugune morn, kes hoiak on paljudel inimestel, ka patsient naeratad teie meelest ära naeratavat harva ja ravib ennast seega vähem, ravib vähem, mis üldse öelda minu arust üks ravivahend on kahtlemata huumor. Kui inimesel on ikka huumorimeel antud ja ta on seda arendanud seal, õnnelik inimene. Aga meie haiglas teame seda, et nalja võib teha tõesti, aga põhiliselt meeste palates naistab alates. Me teeme harva, sest et paljud ei saa aru nutavad pärast ja teine asi on see, et kuidas mõnda asja võtad, eks ole, juhtub äpardusi, mitmesuguseid äpardusi võib juhtuda inimese endaga. Kas ta võtab seda traagiliselt või naerab ta kõigiga koos, jutustab teistelegi veel ja mitte ei ravi ainult ennast, selle naeruga hoit, tervet palatit, terved palatid ja teate isegi ma ütleks, tohter, kes saan seal palades kad, tema vajaks vahest natuke psüühilist toetust. Kui on ainult sünged, ainult ahastavad, ainult nutvad ja kõiki süüdistavad haiged. Arst kulub ilmselt kiirelt ja siis see vastupeegeldus jääb tuhmimaks või hoopis üldse eksastasid ju ka toonus olla äärmiselt oluline ja teate, nad paranevad paremini sellised optimistlikud ja me ju teame haiglas seda väga hästi, et tavaliselt on heas toonuses humoorikad rasked, haiged kergemad, haiged on hapud, väga pessimistlikud, võtavad mingit imet, no ega nii hirmus palju mingit teenindamist tähendab, mis neid ise terveks teeks. Nojah, ma ei tea mingit kõrgendatud ootused. Tähendab, me paneme põhirõhu tabletile, süstile, tilguti le, mingitele aparaatidele ja asjadele isegi juba noh, ütleme uuringutest alates, et, et see nagu parandab mind, aga ma ise laman, ootan, seda paraneb ja niisugune passiivne suhtumine haigusesse. Inimene peab olema aktiivne, olite haiglas, te nägite, kui vähesed inimesed näiteks isegi loevad haiglas. Et inimesel on raamata, loeb, ta kuulab vaikset muusikat, ta lülitub välja. Me näeme, vähe lugejaid. Ühtepidi ma tundsin siin, et ma vajan privaatsust, omati olemist, sest et noh, inimesed on siin siiski tihedalt koos ja nad on võõrad omavahel. Et teistpidi oli tõepoolest üpris mõnus suhelda, õppida tundma täiesti teistsuguseid inimesi, näha nende maailma see põnev. No see on põnev kahtlemata, sest eks ikka inimene jääb ka haiglapalatis omamoodi india viidiks ja üks väike kollektiiv, nagu teie, olite seal neli või viis inimest. Te pidite ikkagi liituma mingil moel ja üksteisega arvestama, peab tekkima kollektiiv, vaadake isegi see väike mikrokollektiiv palates aitab parandada. Kui palju te näete, kuidas need tekivad, kas on ka inimesi, kes suudavad olla siin nädal või kaks sees niimoodi lohistab oma etteselt teiste poole ja ei, kontakteeru ei hakka suhtlema on täitma omaette ja neid on küll. On küll, kes põhiliselt lamavad ühes asendis, vaatavad kas aknast välja või ukse poole, silmad on selliseid küll, aga no teate, hea küll, kui kõrvalhaige ei saa temaga kontakti, aga personal peab ju temaga kontakti, saab kas saab? Ma ütleks, et saab, ma võin öelda ühe kogemuse, meil oli siin kunagi, sellest on nüüd ikka üks neli-viis aastat tagasi, eks. S-i mees, keskealine algul küllaltki raske haige ja kui ma läksin teda vaatama, ta oli minu valates, siis ta esimene asi oli see, et ta vaatas mulle otsa, ütles, ma ei taha teiega rääkida ja mina siis nagu palusina püüdsin siin hapu, leiad, annab poole viia oma juttu ja kordas veel. Ma ei taha teiega rääkida, mina siis tõusin, ma ütlesin, et ega mul ei ole siis midagi teha, et ma annan teile aega homme hommikuni mõtelda, mõtelge see asi nüüd läbi. Kas te tahate ravi saada, kas te olete mures oma tervise pärast, homme hommikul räägime uuesti, kui te siis ei taha, ega siis muud ei midagi, kirjutame koju tagasi. Järgmine hommikul oli see mees absoluutselt avatud, vabandas, ütles ma olin niivõrd stressis, ma olin pahane oma rajooni arstile, kes sundis mind haiglasse pärast väga hea kontakt, ta paranes sokkis lihtsale shoks, arst peab olema väga kohane väga erinevate meeleoludega, väga erinevate ise rõõmudega ja olukordadega. Ja sealjuures justkui enda iseloom peaks väga stabiilne olema, kui lähed kuskile palatesse. Öeldakse. Oi, doktor, miks te tänani morn olete, kas teil on midagi paha, miks te ei naerata? Carstoleb palatisse, siis haige soovib temaga suhelda. Eriti kui eelmisel päeval olnud mingisugused analüüsid, mingisugused uuringud. Ta on, et siis on südames värinat, siis oodatakse, oodatakse ikka häid sõnumeid, mida arstidel kahjuks alati öelda ei ole. Ast peab ütlema igasuguseid asju, vist me ikka püüame ütelda võimalikult paljud tõelistat rajal oli natukene see asi teistmoodi ja, ning väike riiklik surve oli teiselaadiline. Aga me püüaksime jah, siiski haiged olla kursis, mitte et me ütleme talle ühe arvu, Me seletame missa arv, tähendab see ongi oluline, millega see seotud on, kuidas see minu enesetundega on seotud ja kuidas ma saan hakata selle vastu võitlema, et see muutuks, haiged tahab teiega lõputult rääkida, tal oleks hea meel, kui te istuksite ta voodiservas nohh tund, poolteist ja ta saaks muutkui arutada seda oma haigust ja muid asju rääkida ja, ja eks me võiks rääkida pikemini ka, kui meil ei oleks nii palju kirjatööd. Näiteks koos haigekassasüsteemiga kasvas meil nüüd veel kirjatöö, sest nüüd on vaja haigekassakaardita ette kõik neid asju. Nii et haigetel mõtlevad jah, et arst on nüüd ainult tema jaoks, aga kahjuks me oleme väga palju siiski puuga seotud. Tundub nii, et mis siis ikka, nojah, varakult tuleb ta nüüd siia küll ja sekendab siin ringi, jookseb palatitest läbi juba. Ta ongi vaba ja kell kaks juba hõlmad vöö vahele ja läinud ta ongi. No mis arstielul viga ja no see on jah, niisugune näilik vaatamine, aga tegelikult ta nii ei ole. Ja meiesuguses suures ajas konsiiliumid ja pidevad konsultatsioonid, pidevad haigete arutelud, probleem on ikka väga palju. Me oleme Mustamäe haiglas siis endine kiirabihaigla, seda nime teavad vist väga paljud tallinlased ja üldse Eestimaa elanikud paremini veel kui seda Mustamäe haiglat. Me oleme selle Mustamäe haigla 12. korrusel. Teraapiaosakond, mis see on? Teraapia on kogu meditsiini alus A ja O. Sest kõik on alanud siiski teraapiast. Õigem on teda nimetada muidugi siseosakonnaks, sest teraapia ravi saanud õige väljendus. Nii et meil on 60 kohta, 10 neist on kardioloogia Instituudi käes, kus teiegi lamasite ja ülejäänud 50 on meiega. Kõik on üldpalatit, välja arvatud kolm voodit meil intensiivpalatis, see on siis raske kontingent, kes vajab intensiivravis. See oli palat, mille uks oli reeglina avatud eriti nüüd kuumaga, aga ka sellepärast, et oleks noh, iga hetk nähtav, iga hetk kuuldav ehkki kõikide voodite kõrval on need väljakutse nupud, mis kohe tööle hakkavad, kui patsient vajub, tähendab, selles palatis on ilmselt sageli inimesi, kes ei suuda ka vajutada. Ja enamuses ongi. Sest üldiselt haigekassa maksab kolme päeva eest seal ravi, see on kõrgendatud tasu, 520 krooni vist oli üks päev, muidu yldpalat maksab 150 krooni ja see, kuidas tullakse kardioloogia instituudi palatitesse, kus mul oli peaaegu julgen öelda, et õnn viibida, sest ma sain oma tervist seal tõesti tagasi. Ja ma sain aru paljudest asjadest, mis minuga juhtub, see on ka muide väga oluline, ikkagi need 50 ülejäänud voodikohta, need ülejäänud palatid, kuidas sinna tullakse, sellest, kuidas tullakse oma südameasjadega siia otse kardioloog instituudi, sellest ma sain nagu lähema ettekujutuse. Aga need ülejäänud haigused, mida need inimesed põevad, kuidas nad siia tulevad, kardioloogi haiged on instituudi vooditel plaanilised haiged, meie haiged on üle 90 protsendi, siit on nagu meie ütleme, kiire põhiliselt kiirabiga reanimobiiliga ja siis polikliinikute poolt juba raskes seisundis haiged, kellel kirjutatakse, see ilus sõnad siito nurgale ja kes tuleb mis tähendab kiiret ja seega kallimat uuringut. Kõigepealt, mis viga on, et saaks alustada sageli kiiret ja kallimat ravi? Ja kahjuks küll, jah. Meie ravi on sageli väga kallis nagu võtta ühte tavalist kopsupõletikku või ütleme, keskmise raskusega kopsupõletikku arvestades kõiki nende antibiootikumide hindu, jänes ei ole enam mitte odav ravi. Kui me räägime nendest inimestest, kes siia satuvad, siis ma kujutan ette, et neid on laias laastus õige mitmesse sort. Ei, ma ei mõtle, esimene, teine kõrgel sort siin vaid siia sattumise põhjuste järgi siiski vist võimalik natukene eraldada, et, et kes, kuidas, miks osa on siin vanad inimesed, kes on põdenud ja põdenud. Mulle tundub ka, et Nende visiiditasude kõikide asjade pärast nagu ikka tahtnud seda arsti kutsuda ja asi on lihtsalt kaugele läinud. Ja nüüd on see kopsupõletik nii kaugele, et enam kodus olla ei saa. On see nõnda ja see on niimoodi, aga veel kahju on, on see, et keskealised töötavad inimesed, sageli jäävad ka väga viivitama. Mõeldakse, et siis ma saan kiirem tööle, ma paranen siis kuidagi kodus kiirem, aga asi on enamuses vastupidi. Tulles koheselt alustada intensiivsete õiget ära. Me näeme praegu korduvalt, vaata eriti niisugused pühadega ja kopsupõletikkudega ja Askmaatilised haiged nad kuidagi viivitavad liiga palju. Ma ei ütleks isegi, et nad meile alati ütled, teate, et ma, ma ei kutsunud arsti selle raha pärast ei, nad lihtsalt, mille tõstetud, aga võib olla ka see, et töö tahab tegemist, raha tahab teenimist. Firma juhile ei meeldi, kui inimene on töölt ära millegipärast haigevoodis, kui veel jalul püsib, ometigi, mis väike palavik ikka teeb ja kardetakse töökohtade pärast, eriti inimesed, kes on üle 50 noor, veel on lootusrikkam, et leiab jälle uue töö, aga eriti need pensionieelikud ja sellised nad tõesti kardavad. Ja päris tõesti sattunud siia inimesi sisse, kes on hoidnud kinni just sellepärast, et saaks ikka töö ikka töö ikka töö tehtud ja kui paljudel arste õdesid on osakond, meid on neli arsti plussis, Instituudis astud, aga meie oleme neljakesi kolmordinaator 50 50 voodikoha peale. Ja õdesid õdesid on meil umbes 17 kohta, natuke on täitmata ja kolmanda kreets süda, Rõngud. Kas teie olete see inimene, kes meelsasti võtab noori naisi tööle vaatamata sellele, et nendel ikka juhtub see, et nad jäävad korraks töölt ära lapsi kasvatama? Teate, meil on kõik tulnud noored tavaliselt ikka kui tööle võtame, siis nagu pilt käib üle, et kas ta just praegu hakkab dekreeti minema, aga muud me tavaliselt ei küsi. Näete, jälle tuuakse kedagi kiirabi, ilmselt. Aga sanitarid tööle võtmisel, muidugi esitan mina neile avameelse küsimuse, kuidas on alkoholiga? Sest selle koha pealt on meil kurbi kogemusi. Me oleme palju pidanud sanitari vahetama vahetpidamata, vaatamata sellele, et te küsite, kuidas on kõiks oskuslik sanitar, kes oskab rasket haiget pöörata ja neid linnu ilusasti ja kiiresti talle alla panna ja kõiki niisuguseid asju teha. See on kulda väärt. Ja näiteks mul isiklikult on väga kahju, üks väga tore sanitar, kes meil oli aastaid. Ta on nooreealine pensionär, ta käib neid aeg-ajalt veel abistamas. Ta läks lihtsalt sellepärast ära. Meil oli siis sest üks periood sellel kevadel, kus üks peast üsna kehvakene haige tegi meile äärmiselt palju muret, lõhkus meie aknaid ja voodeid ja kõike muud. Sanitar lihtsalt ei pidanud sellele, kasime selle vastu. Oleks selle ühe haige pärast ära, sest seda haiget ei olnud kuskile võimalik panna. Me helistasime kuni sotsiaal ameti peaaegu direktorite nii välja ja keegi teda ei tahtnud. Mis ta nüüd on saanud teha? Meie jutt tegelikult jäigi pooleli ka haigetest, ütleme jah, on need haiged, kes on kenad ja korralikud inimesed, aga eksi ja jah, ikka jõuavad need, kes vaatamata sellele, et nad on kenad ja korralikud, lihtsalt iseennast hooletusse jätnud. Iseendast ei ole jaksanud võib-olla hoolide nii palju kui peaks, sest kõik muu on alati tähtsam. Ma olen märganud, et osakonnas on ka hoopis teistsuguseid haigeid ja üldse mitte vähe inimesed, kelle kohta võib-olla ei saa öelda alati kenad ja korralikud. Kahjuks jah, ja see protsent on kasvanud näiteks aastat viis-kuus tagasi oli meil aasta jooksul umbes 80 90 maksimum 100 niinimetatud topsiku loogilist haiget see tähendab haiged, kes on võtnud üleliia alkoholi, alkoholi, surrogaat, ravimeid või joonud keemilisi aineid äädikat või muud. Piduriõli, määrdeõlisid kõike, mida te soovite, on alles menüü ja kõiki, mida te soovite, on ette tulnud. Möödunud aastal oli neid juba peaaegu 250 ja see aasta iga aastaga me ületame juba kõik eelmised rekordid, just täna hommiku lasin silmade eest läbi. Momendil peaks meil olema selliseid inimesi, kes on mingil moel ise oma olukorras süüdi. Kuus Meil oli hommikul 46 haiget, praegu on suvi, osa voodid on tühjad, nii et mitte väike protsent ja enamuses, mis kõige kurvem on nad töötud. Kindlustamata tähendab selles mõttes töötud, et nad oleksid töötuna arvel vaid lihtsalt nad ei tööta kusagil, nad ei ela kusagil ka seesama härra, kellega, kellega me eile kohtusime pärast ta ütles, et tema on 17 aastat mittetöötav inimene. Ta oli 36 aastane, tähendab, ei olegi, paistis välja küll nagu üle 50, aga no ta vastas raditele objespetšenne, tal oli valge särk, kui ta pärast ära läks. Aga no meile tulevad muidugi ka hoopis teistmoodi inimesed, kes on nii mustad, et meie all valve osakonna personal faktiliselt rõivastub katku ülikondades, ütleme prostal. Nad pestakse seal alguses vastuvõtus puhtaks, enne kui nad siirduvakse aetakse paljaks kõik karvad ja pestakse suurte pikkade harjadega, sest neid sageli seal puudutada. Sageli on nad täitunud sügelist kõikide sekretidega koos võib juhtuda nii, et teil ühes palatis siin on kahesed Polatika üks voodi sisaldab, täisid ja teine sügilisi. Nojah, kui nad aga tulevad, siis me paremale kokku, aga muidu me püüame ikka hoida neid täiesti eraldi ja teeme pärast seda ikka kapitaalse puhastuse sest me peame tagama siiski täidist on vist lihtsam vabaneda inimene lihtsalt kõikidest tema ihukarvadest vabastada ja korralikult ikka uhada veega, meil on head vahendid, mida nagu määritakse, aga sügelised, see võtab aega, see piinav inimest ja see tekitab natukene seda tunnet ka, et millal ta mulle külge hakkab, kui ma pean temaga siiski tegelema. Tähendab, sanitar peab vahel tegelema ja neid pöörama lausa kummikinnastes ja meil on väga palju kummikindaid ja nii kui ma arvan, te märkasite, et meie protseduuri tõde on ka kummikinnastes nos AIDSi profülaktika. Sest ka meil on üks aidsikandja olnud sees viiruskandja, HIV positiivne noormees, kes meile seda ei ütelnud. Juhuslikult saime teada nii et me peame olema üsna valvsad ja nad tulevad ja need on reeglina haiged kes vajavad kallimat uuringut kallimat lähenemist, et vahetevahel, sest et see kõik on kiire, nende elu gene ripub juuksekarva otsas, nad on kusagilt üles korjatud, vaevalt hingad. Kahjuks jah, sest nad on sageli meil mitmekümned tunnid tilkade all, sest nende elu tegevused on juba niivõrd viletsad, et nad vajavad pidevalt läbi puudutamist ja puhastamist ja vere puhastamist lihtsalt. Oi, mis siin siis nüüd on näidatud? Pakasin siis täis. Ta ütles mulle, et politseis miilitsas tegi ta demonstratsioon veinile, ütles aga seal hakitud Ma sain, no ja mis, mis tema seisund? Joami, mis tema, kuidas ta sattus tellile ta ütles, et ta võttis džinni ühe tanki. Tähendab kuidagi endast ära täiesti mulle ta ütles, et tema jõi ära purgikese džinni ja jõi ära mingit veini, et tema viina ju, aga tarvitab veine ja teda toidab ema. Kui ma küsisin, et kuidas te elate, eile olevat olnud takjas, kelle aga samas ma ei tea. Aga siis oli tulnud linna ja turu juures olevat tema juurde tulnud mingisugused seltsimehed norinud tema käest seinte ja mis siis edasi on, tema ei tea, kuidas ta teile sattus, mis seisundis, kes ja kuidas ta tõi siia valvetuppa toodi, kiirabi, kurjustas sealt üles? Meile meeldis. On veel kahtlus ka, et tal on kopsutuberkuloos, võib-olla ma ei ole veel pilti näinud, aga valvearst ütles, et aga imelik kopsuröntgen. Nii et võib-olla tuleb sealt ka nüüd teil olnud siin vähem tööpäev, see, mis te olete, kuna nüüd hommik, kui me räägime, et praktiliselt üks öö on ta ka tehtud, ka siin midagi tõmmata praegu olles lõppesid, tilgad on veel praegugi käsi isegi pärg. Kogu öö on teda tilgutati, et nüüd on kõik terved ja nüüd on seda mürki temast välja aetud, kõvasti. Kõvasti on ta pissinud. Kõik on nüüd enam-vähem likvideerinud, mis tal on, näete, ta on juba liikumisvõimeline. Sest tulles oli meil haigus luule kirjutatud tundmatu mees. Nüüd juba on öelnud, kes tahab ja me teame tema passiandmeid, ta ütles, millega oma aadressi täpselt elab Tammsaare teel siin ja te peate olema natuke kriminalistid ka siin uurimata päritolu uurima, noh neid seoseid, asju miskil, taust on vajalik, taust on äärmiselt vajalik, meil aga näiteks mismoodi, kuidas, kui palju ta jõi muidugi seda ma ei tea. Kas ta midagi süstib, kas ta võtab tablette, seda mul ei ole seni veel tunnistanud, võib-olla mul õnnestub seda saldudes, seda infot igalt, seal ta on, sest ta on korduvalt nõudnud meie käest juba rahusteid. Narkomaani on palju, siis ma ei ütleks, et nad päris narkomaanid on. Narkomaane ei ole eriti palju üksikud aga lihtsalt ravimite sihipärased kuritarvitas nii, praegu ta sulges kempsu ennast meie meest või lihtsalt oli tõesti äärmine vajadus, ilmselt arvasid ka vajadus ja aga mis ta siis nüüd edasi saab, kui kaua, missuguse perspektiiviga ta nüüd siin on siis ja mis siis edasi saab, on töötu, tema eest keegi nüüd ei maksa, haigekassa ütleb, miks te võtate sellised inimesed sisse? Nendest keegi ei maksa. Ja ma arvan jah seda kiirelt välja kirjutada, ainult ma pean selgitama, mis on kopsudega. Võib-olla ta vajaks tuberkuloosi dispanserisse, et mitte näiteks nakatada teisi sellega praegu ei tea. Ümber siin palatisse need aktiivset tuberkuloosipisikud, mida on riik. Ei, ma ei tea, sest et peale seda lahangut ma lähen röntgenisse, vaatan praegu te lähete lahangule ja suri, üks normaalne kena inimene eile hommikul ja on vaja teada, mis seal juhtus ja me tahame täpsustada, sest haigel olid mõningad haigused, tal oli juba infarkt olnud ja muid probleeme teeme, aga praegu meil on teine versioon tema surma põhjuseks. Me tahame olla kindlad, kas me õieti jõudsime teda surma hetkelt diagnost. Kas see on ka vajalik, tähendab, niikuinii on kõik möödas läbi selle inimese jaoks ju arstid on kaunis uudishimulikud ilma uudis, hirmutame meditsiinis ei peaks vastu? Ei, see ei ole mitte mingi paha uudishimu, aga siiski siht, et haiglasse saabunud haiged, kes kiirelt surevad, peaks ikka lahkama. Peaks vaatama, mis Juks ja osakond siin on, selline, kus kahjuks väga palju on just seda surma küll. Meil on väga kirev seltskond, sageli on nii, et teised haiglad justkui taha neid võtta, need lootusetud ja raskeid ja ebaselgeid ja siis nad toovad meil. Sest muidugi meie potentsiaal on natukene teine kui teistel, sest meil on siiski kõik erialad koos. Nüüd onkoloogia, eks ole, mul on tunne, et me ei suudabki seda meest praegu ära oodata, teil on aeg tõesti? Ta lahangule me räägime seda juttu edasi, sest et see oli praegu üks näide nii öelda dokumentaalnäide hetkeolukorrast. Kui kaua ta siin sees on teie mõistes praegu siis kui te olete kõik analüüsid teinud, kõik välja selgitanud, oleneb nüüd röntgen vastust. Kas mul on vaja konsulteerida või suunata teda haiglasse, sest muidu ma arvan, me saame ära ära teades, et te saadate ta tagasi tänavale sellesse täpselt sellesse seisu, eks ole, kust teda üles korjasite ja õnneks on ta siiski õnnelik, tal on kodukoht, tal on aadress, tal on ema, aga enamuses on nad täitsa kodutud, töötud, kodutud, et kuidas siit haigla uksest taas välja astub, siis täpselt sinna tänavale, aga no ma kardan, ta läheb kuskil turule või kuskile baari ukse taha või? Lapsed on teil ju siin sees, kes on käe pannud endale külg? Kahjuks jah, nad on väga noorukid, meie võtame alates 15 aastast alla, seda peaksid olema lastehaiglates. Põhimass on ikka 15 19, vahel mis nendel on, miks on nad siis eluga pahuksis? Ma kuskil südame sees olen veendunud, et, et suur osa ja vist peaaegu kõik nendest on sellised, kes sugugi surra ei soovi. Nad ilmselt selle aktiga soovivad maailmale midagi näidata, mida tähelepanu endale pöörata, lootes, et nad ikka ära päästetakse. No enamuses muidugi päästetakse, enamus on ta demonstratiivtegu ikka see pall, vaadake, kellest te hakkate ilma jääma pöörabki lõpuks tähelepanu ja kuna nad on nii noored, need enamus lapsi, siis nad püüavad sellega pöörata eriti tähelepanu oma kodu poolt. Kodused probleemid, isa, isa aru, isa sunnib millekski. Ema nõuab, et ta saaks paremaid hindeid, sõbrannaga ei ole kontakti, siis on korduvalt juhuseid olnud, kus on pisikesed kirjad veetud lauale, sellest loeme välja, et on esimene armastuse tunne, poiss on justkui vaadantest tüdrukut. No niisugused pisikesed banaalselt põhjused, aga tema jaoks on see tema maal. Ja meile tunduvad nad väikesed banaalselt need põhjused, teine kate teooria on neid, kes on veidi vanemad, sageli korduvad vallalised või, või mahajäetud naised lastega, mis on omamoodi traagika. Ja küll kui vallaline inimene veel, aga kui tal on väiksed lapsed, see on kohutav, ta peaks oma lastele, ta jätab lapsed ja otsustab lahkuda ja see lahkumine aga tõsisem, see ei ole enam demonstratiivne vesisem. Ja kolmas kategooria on veel päris vanad inimesed, kus nad tunnevad, et nende lapsed ja lapselapsed neid ei taha. All täna reanimatsioonis käisin vaatamas ühte 70 alguses naist. Ka tegi ravimitega enesetapu katse, sellepärast ka ilmselt kodused asjad. Nad tunnevad ennast ülelist tuuakse siia ja siis siin sõna otseses mõttes puhutakse neile elu sisse, aga juhtub ka, et ei puhut ja ei puutu iga kord. Õnneks on need mitteelu tagasi saanud isikud, vanemad, tavaliselt on need mehed ja suured lapsendajad. Et seal on organismis endas juba tasakaal nii ära, et enam need Tiigutid ja kõik need rohud sealtkaudu ei aita. Sageli on nad kuskil siis lamanud juba Päivi Päivi suurtel amatistega tuuakse, murtakse naabrite poolt uksed sisse või siis kuskil heinamaadel on nad lamanud. Vot see on nüüd niisugune teine kategooria, aga need noored lapsed, noh enamuses ma ikka päästame ikka väga suurest, mis neist edasi saab, siis me loodame, et nad on abi saanud, eks lumepsühhiaatrit nendega vestelda ja osa me saadame edasi psühhoneuroloogia haiglasse. Osa anname kriisikeskusele. Meil on ka see number olema see võimalus. Osadele tulevad siis muretsevad ja erutatud vanemad järgi. Räägime vanematega iga kord ei ole mitte sellest kasu, sellepärast et tulevad vahest tagasi. Kui palju maksab keskmiselt üks haiglapäev, kas see keskmine on ka teada? Keskmine päev maksab 150 krooni kui teda viia nüüd haigekassa arvete järgi, see on üks ka keskmine mingi standart inimene, eks ole, on inimesi, kellel on ta väiksem, ilmselt, mida vähem uuringuid või, või naljalt väiksem ei ole ning siin on vesi soojuskorteri pinna, see on ainult see, kõik küllus läheb sinna sisse, kõik, iga osakond nii-öelda praegu finantseerib ennast ise, on ju väga kalleid uuringuid, muide mis on kõige kallim, eks kompuuter on muidugi teilasinstrist kirjaski, ütleme mõned nii-öelda andmed inimestele, et mis miski maksab. Näiteks röntgenpilt on 107 krooni. Florogramm ma saan siis kahes projektsioonis otsevaade ja siis üks külg võttes on 63 see, mida ikka aeg-ajalt inimestele vanasti vähemalt tehtiga profülaktiliselt, et vaadati kopsud läbi ja noh, kasvõi niisugused pisikesed asjad. Aga veel palju niisuguseid täpsemaid asju on muidugi palju kallimad. No need kuulsad kompuutrid ja asjad ja need on, need on ikka tuhandete sees. Ilona õnneks kaks kompuuteraparaati, nii et see on meid väga-väga palju aidanud, vaatame põskkoopaid ja kilpnäärmeid ja kopse ja sisikonda igalt poolt, niiet väga suur pluss. Ja siis on see veel, kus ekraanile tuleb kõik Solograafia, Racheli ja, ja igavesti ka palju kasutame, nii et viimastel aastatel me oleme ikka palju saanud meditsiinilist aparatuuri, mis meid abistab. Kumb on kallim keskmisele patsiendile, kas needsamad uuringud või või siis see ravi, need tabletid, süstid, tilguti, mu oleneb mis, mis ravide saate näiteks Saate tilgutite steri, lahu on tehtud meie apteegis, siis on kuskil krooni juures. Kui meie apteeke, jõua neid valmistada nii palju, meil on suur maja, aeg-ajalt tuleb meil võtta neid juba valmis, steriilne, nagu meie nimetame, mis on juba kuskil vabrikus valmistatud kõik absoluutselt stabiilsena, see on kuskil 10 krooni juures. Kes maksab kinni need tänavalt korjatud, ei kellelegiga kuhugi kuuluvate inimeste uuringud ja ravi kuus miljonit maksab siis kas Tallinna linn või Eesti vabariik või kuidas oli selliste täiesti põhja läinud inimeste ravi eest. Aga kuidas me saame need ravimid, noh me ei saa näidata ravimata, pastab jama arstiks, meie ei saa olla ametnikud. No näiteks ma küsisin meie büroo poolt. Ettev tervishoiuamet on meile kuskil maikuu lõpus võlg umbes 900000. Need on nüüd töötute eest, mis meie oleme haiglaga kulutanud, aga mis on tasuvat makstud, mingi väikene summa oli üle ühe miljoni, aga praegu on see võlg umbes 900000. Aga tuleb järgmine selline kraavist kuskilt, eks ole, ka tema vajab ravi. Töötuid on meil olnud, kellel on tasumata 47000 Keila töötud. Kui mõtled, et on niisugune imelik. Ja kõigele vaatamata ükskõik, mis seisundis ta siia tuleb, ükskõik kui põhja ta ise on ennast lasknud on ta arsti silmis ikkagi inimene ja inimene tuleb päästa. Kas te vahel olete tundnud sisimas selle töö mõttetuse tunne, et te teete siin kalli uuringud ravite ja siis ühel hetkel te saadate ta tänavale täpselt samasse kohta, kust ta tulnud on, teades, et ta varsti del jälle tagasi, muidu on neid püsi või niukseid alalisi kliente, kes teatud vaheaegadega satuvad ka palju, ikka on jah? No aga mis teha? Näiteks veel kurvem on meie jaoks see küllaltki sageli satuvad siia Soome kodanikud sageli olnud töötud, kindlustamata Me ju ravime neid, nad tuuakse tavaliselt kuskilt hotellist või vabandage, pordumajas, kus neid on siis tablettidega uimaseks tehtud, vennad on ülejoonud ja kui me siis hakkame neid peale seda kallist ravi välja kirjutame, siis ta ütleb, et aga mul ei ole raha ja tal ei ole teha. Ma tean, et meie haigla on esid esitanud Soomes konnale mingisuguseid arveid ja asju ja vaat lubatud 200000 krooni tasuda, mis on siin arveid juba olnud ja hea mees, kes lubabki. Aga tööd tuleb ju teha iga päev, meil neid, kes arveid maksmata jätavad, on päris palju. Mitte ainult need, kellele millestki maksta ei olegi. Kahjuks, ja, ja ma eile natukene küsitlesin meie pearaamatupidajat, sest meil on praegu uus pearaamatupidaja väga energiline noor daam, kes tegeleb sellega, kes helistab pidevalt teatud asutustesse, kus eriti laekuvad need maksmata Arved sest sageli asutused annavad ju garantiikirja. Me ei taha neid garantiikirja nähagi, sest selle taga ei ole mitte midagi. See on asutuse, pitsati ja ülemuse allkirjaga paber, paber, mis jääb paberiks. Näiteks seal öeldi mulle meie pearaamatupidaja juures, et on olemas selline asutus nagu tõuloomakasvatuse ühing, Freed. Mina kuulsin seda esimest korda, garantiikirju oli seal terve rida, nende praegune võlg on 97500 krooni, selline ilusa nimega asutus nagu Eesti kokakoola. Võiks ju arvata, et rikas asutus arve 23. märtsil oli näiteks 46500 aktsiaselts Astera garantiid olemas, näiteks 31. jaanuaril käesolevas seal arve 54500. Ja nii edasi, Tallinna korvpallikool 5676. Palju helistatud sinna, kõik on jäänud sinna. Kahjuks on terve rida suuri asutusi, mis ei maksa oma sotsiaalmaks. See 13 protsenti tähendab, kõige laiemad maksjad on need, kellel see lihtsalt maha võetakse, need eelarvelised asutused, väikesepalgaliste töötajate kasutus, et noh, need asutused, kus meie teiega töötame ja ja vaadake, arst, kui ta võtab haige vastu, ei ole ju bürokraat ega paberite tagaajaja, et ennem kui ma hakkan tegelema haigega, küsin, kas teie paberid on korras, kas teil on tasutud, kas teil on kõik niisugused asjad? Meie maja ikkagi ütleme kiirabihaigla selle sisulises tähenduses, meil on enamuses tegu selliste haigetega, et seal algul ei püsi üldse niukseid küsimusi. Me hakkame tegutsema ja pärast selgub, et nad on nii-öelda meie võõraslapsed, keda me peame toitma ja katma. Räägime surmast. Haiglas ei pääse surmast eriti sellises osakonnas nagu teie oma. Kuidas siin statistika on, kui te vaatate viimaseid aastaid ja seda aastat ja möödunud aastal suri meil 54 haiget? Osa neist läheb ilma lahinguta, kui nad on kindlad haiged, kõik meil on seal selge Osamenest, siis lahkame umbes 50 protsenti kuulub lahingule. Käesoleva aasta, millest on möödunud nüüd täpselt viis ja pool kuud. Meil on juba surnud 37 haiget meie osa, milles on asi, kas ravi on kehvemaks läinud, kas ravimeid ei jätku? Elanikkond on ikka haige, palju on ikka vanu inimesi, 10 nendest on siis need eluheidikud, kes on meil siis kohtumeti lahanguli läinud, need on siis suuregaatide joojad ja muud. Ja kui teid huvitab näiteks, kui palju nad meil on ajaliselt? 15 minutit, null tundi, üks tund, kaks tundi, kolm tundi, enamus 80 90 protsenti on alla ühe päeva. See näitab, milline tegevus toimub nende ümber ja milline on see kategooria. Sageli nad ei jõuagi meie vastuvõtu raamidelt kaugemale. Siis kui meie teiega olime niisugused kutsevaliku eas inimesed, siis oli arstikutse populaarne perekonnale, kus noor inimene läks arstiteadus Tartusse õppima, kuidas praeguse seis on ja ma ütleks, et on suurepäraseid noor interne meil Nad on ju kaks aastat Meliternatuuris meie majas peale kuuenda kursuse lõpetamist on suurepäraseid tohtreid, kes on iseseisvaks tööks täiesti küpsed aga on kad, noori tohtreid ka see aasta on olnud, kes ütlevad, et teate, ma olen teinud vale valiku ükstaskõik, mida ka meditsiini ma siiski ei vali. Ja see on muidugi kahju, kui ta siis on puhtalt kaheksa aastast tegelenud meditsiiniga ja siis ütleb, et ma ei tee. Kuulge, see on ju ka maksumaksjate rahade olnud, eks. Teda on haritud jah, aga ju ta ka põhjalikult milleski pettunud.