Tänavu veebruaris on tähtpäev Eesti NSV teenelisel kollektiivil. Tallinna kammerkooril möödub 25 aastat, selle koori loomisest. Tänases muusikalises tunnis kuulete mosaiiki aastate pikku kogunenud lindistustest. Mälestuste ja mõttekilde Tallinna kammerkoorist lauldud aastaist jagavad Ene Üleoja ilmeindas Lembit Veevo Jüri Roomere, Peeter Perens, Johan Merila ning dirigendid Kuno areng ja Ants Üleoja. 60.-te aastate alguses oli Uno Naissoo, kavatses luua kas vokaalansambel või siis mingisugune eksperimentaalne koor, kes laulaks uuemaid teoseid, samuti laulaks protsessi. Ning nagu innustaks heliloojaid kirjutama uuema ja moodsama helikeelega. Kuna Swing klapp, kus ka lauldi Toredat sässiliku muusikat, läks 50.-te aastate lõpul laiali, siis tekkis nagu tema töös tühimik, mis tuli täita. Kuna mina 61. aastal tulin ka tööle Tallinna muusikakooli, siis ta võttis mind nagu kaasosaliseks kui heliloojate liidu liiget ja siis hakkas kahekesi plaani pidama. Tema ettepanekul sai kutsutud teatud hulk lauljaid, kes oskasid hästi noodist laulda ning kellel oli ka häält. 1962. aasta 15.-ks veebruariks Tallinna muusikakooli esimeses proovis sai proovitud, kui ma ei eksi, kurtwaili septembri laulu. Samuti paar Cyrillus Kreegi laulu. Üks oli vist talvine õhtu. Koorijuhtidena hakkasid tegutsema koorilauljad ise tähendab nende hulgas olid siis Enega kaasik, Üleoja eri klass. Peeter Perens, Kalju terasmaa, mina ise natuke aitasin kaasa. Kohe lisandusid ka Laine Karindi samuti ka Ants Üleoja ja Silvia Männik ning Kuno areng. Ja kui veel juurde tuli Heino Kaljuste, siis oli meie dirigentide nii-öelda koosseis väga suur, nii et igaüks sai proovida mõnda laulu. Peale nende oli lauljaid vanas svingklapist veel Ustus, Agur ning hilja Hollas huvi. Samuti Jüri Roo, Roomere, Sirje Kiik ning Anu Anton. Palju seadeid tegid Uno Naissoo samuti ja Aarne Vahuri põhiliselt just sässilikke laule. Uno Naissoo esimestest lauludest. Me laulsime sulle, väikemees. Siis oli tehtud seade Evald Vainu öisest ekspressist, mida me esitasime väikse instrumentaalansambli saatel. See laul vist oligi esimene lindistatud laul, Anti Marguste pöördus mitmel korral meie poole. Ma mäletan paar väga eksperimentaalset teost. Üks oli jääb jälgedesse Linda Ruudi sõnadele ja teine oli meie ei saa olla samuti ka linud poegadega. Väga põneva teose kirjutas meile Kuldar Sink. See oli mitmeosaline teos väga huvitava koorikäsitlusega ning väga huvitavate sooladega, selle nimetus oli aastaajad, mitmeosaline teos, mina ise kirjutasin Juta Kaidla tekstile. Niisuguguse Chessilik kammerliku laulu, millest vestles lill samuti haned, luiged, haned, luiged, muidugi oli nii mitteks ässilik laulvaid tavalisem armooniaga, kuid see kujunes meil ringreisidel väga edukalt minevaks lauluks. Hiljem sai veel kirjutatud minu poolt laul kadakad, mis küll samal ajal ka raadiokoori poolsey lindistatud samuti kui palju päevi. Ning hiljem kantaat kevade, mis oli mõeldud otseselt kammerkoorile ja siis orkestrile. Veel hiljem kui ma enam kooris laulnud sai kirjutatud kammerkoorile laul härra Viivi Luige tekstile. Võtmed võtmega. Esimesed aastad Tallinna kammerkoori tegevuses ma nimetaks neid romantilisi naiivseks ajastuks. Me avasime nagu ukse uutele marjamaadele ja uued avarused uute suundade rikkus või lausa hinge kinni. Meile näis, et me tuleme kõigega toime, sest kõik lauljad olid loomulikult väga-väga hea kõrvaga ja võimelised lehest laulma päris rasket repertuaari. Või see vaid näis meile. Suhteliselt noor seltskond arvas, et vokaalne haritus pole vajariki. Mõnigi laulja intoneeris küll puhtalt tegi seda, aga üpris kilu häälega. Loomulikult jõuti pisitasa äratundmisele, et siiski iga stiil vajab ka kindlat vokaalset lähenemist. Esimestel aastatel tegutseti uhkes üksinduses kuradiga pool, kus esinesime, oli see Riias, Moskvas, Leningradis, Viljandis igal pool. Meie entusiasm nakatas kohalike koorifana tikuid. Niisiis esimesele kammerkoorile tulijaga aastate jooksul lisa ja lisakusjuures. Eks meie nii headest kui halbadest küljest oli järeltulijatel palju õppida. Tallinna kammerkoori oma nägu hakkas selgemat ilmet võtma ja oma nägu kujundama sellest perioodist alates, kui kooridirigendiks sai värskelt Leningradi aspirantuurist tulnud noor vihane mees tol ajal, kuna areng, see oli niisugune omapärane huvitav ja lausa vapustav aeg, kus me tutvusime, avangard, istliku koorimuusikaga, mis tuli kõigepealt Poola heliloojate kosevskijadwardovski loomingu kaudu meie juurde. Ja siis me laulsime Salmenhara ja nüüstati loomingut. Ja muidugi meie oma heliloojad, need heliloojad, kes kammerkoori ridades laulsid Uno Naissoo, Heino lemming, Lembit Veevo. Nende värsked uued teosed olid ka tol ajal meie jaoks rabavalt huvitavad. Ja muidugi teine suund, milles me hakkasime minema, oli siis vanamuusika, Madrikkalid ja motetid, mida meie koorid olid ka vähe laulnud. See oli meie jaoks ka lavastuslik, sest meil kodumaal puudus eeskuju selle muusika tegemiseks. Kui meil praegu on näiteks Hortus Musicus, kui meil on olemas filharmoonia kammerkoor, siis sel ajal Meil ei olnud taolisi eeskujusid, nii-öelda interpretatsiooni, lised laenud või inspiratsiooniallikad olid Soome kammerkoorid, Rootsi kammerkoorid ja kuna koorijuhtide segakoori koosseis oli olnud ka Debretseni koorifestivalil, siis olime kuulnud seal ka inglise ja prantsuse koore. Ja ma mäletan, et see oli üheks niisuguseks tõukejõuks, mis sundis meid korrigeerima senist suhtumist muusikasse ja otsima uusi teid ka vanamuusika interpreteerimisel võiks olla Öelda, et see periood oli pööraselt huvitav. Eriti ma meenutan ühte perioodi, kus me töötasime Kožuhhovski kooriteosega faremiidosi, see oli ulatuslik kooriteos raske ja ma võiksin öelda just, et see pakkus meile kõikidele teavatavat sportlikku huvi. Kas me käime temast üle, kas me saame partidega maha, kas me üldse oma võimetega küündime selleni? Tõepoolest, iga proov oli loominguline, põnev, erutav, kaasakiskuv. Kui meenutada meie koori algaastaid veel siis mulle tundub, et üsna heasse vormi tõusis Tallinna kammerkoor aastatel 1000 967968 ja kõik me ootasime, et noh, huvitav ka, et millal siis ükskord avaneb võimalus kaugemale sõita. Ja esimene selleks tekkis 1968. aasta sügisel tegemist oli Nõukogude Liidu kultuuri sõnadega Saksa demokraatlikus vabariigis mis siis usaldati Eesti NSV-le. Sellise suure ettevõtmise käigus juhtub ikka mõningaid üllatusi ja ootamatusi. Meil oli selleks Lembit Veevo kadumaminek suures Moskva linnas igal juhul me sõitsime Moskvast välva ilma temata ja kõik arutasime, et Lembitu jaoks on nüüd see sõit nagu sõidetud. Kui me siis poolteist päeva hiljem aga Berliini jõudsime, siis üllatas Lembit meid uuesti ja nimelt sellega, et ta juba seisis enne meid suure ostmaanhofi vaksali perroonil. Ja suure lahke naeratusega tervitas meid siis seal koos kohaliku puhkpilliorkestriga. Hiljem selgus, et osa meie riikliku akadeemilise meeskoorilauljaid sõitis Berliini hoopiski lennukiga ja ja eks siis Lembit oskas ennast kombineerida selle lennuki peale, kui nüüd veel meenutada. No kasvõi natukene humoorikaid juhtumeid sellelt sõidult, siis ikkagi jällegi sellesama Lembituga seoses. Nimelt oli meie sealviibimise programm üsna tihe ja, ja vist alles kuskil neli, viis päeva hiljem avanes siis esimest korda võimalus tõsiselt raha kulutada, kui kõik kogunesid uuesti bussi juurde, süled asju täis, kõik olid huvitatud, mis sina said ja mis sina ostsid ja, ja ja eks selles suures saginas keegi ei pannud tähelegi, et Lembit oli hoopiski mitte midagi, ainult üks pisikene puupulgake seal otsas paberis propeller, mida ta siis rõõmsa näoga seal puhus ja ja lõpuks keegi taipas küsida, et kuule, Lembit, mida sina siis Saika Lembit puhus seda topelt mittevastased, näe, võtsin selle. Ei maksa teile midagi, aga teeb palju rõõmu. Ilme hindas Pärast kordaläinud kultuuripäevadel esinemisi Saksa DV Tšehhoslovakkias. Need olid siis 1968 ja 69 vastavalt. Usaldati meile siis raske ülesanne esindada Nõukogude Liitu Itaaliasse retsus toimuval rahvusvahelisel kooride festivalil. See oli väga julge samm, me ei teadnud sellest tasemest midagi, ei teadnud, palju koore sinna tuleb, tuli täiesti pimesi minek. Valmistusime selleks hoolikalt ja kuna meile oli Need andmed, et seal polüfoonia konkurss vastavalt sellele, siis tehti kava võimalikult palju Polifoonilist koorimuusikat kaasa siis sellele eelnes laululaager Pärnus, siis see oli juba viies laululaager arvult kus me siis laulsime partettides ja häälerühmades läbi isegi harjutasime, pöörasime suurt tähelepanu ansamblile. Võtsime osa siis kooride kategooriast, kus võistles 18 koori, meil oli kohustuslik laul bankeeri jubinate ja sinna juurde laulsime valdo kaks materjali ja see oli kõik, mida võis esimeses voorus laulda, selle järel siis žürii otsustas, kes pääses edasi. Me läksime tundmatusse kohta, kus oli kuumus. Akustikat absoluutselt ei olnud, oli niisugune tunne, et sulepadi on suu peale pandud, pead laulma hakkama. Me olime väsinud sõiduraskustest, aga meil oli ainult üks tunne, et me ei tohi vähemasti eesti muusikale häbi teha. Ja see hetk, kui Kuuno areng seisis meie ees paar paar hetke kinnisilmi. Me lülitasime ennast ümber ja nii me siis seal need kolm laulu ära laulsime. Aplaus oli kaunis kena ja siis pärast seda kohe teatati, oleme edasi pressinud, teise vooru, teine voor oli väga hilja, meie olime loosiga jälle esinejate hulgast nende kuue hulgast, kes välja valiti viimased ja kui me siis sealt saalist välja tulime, siis tänaval meid juba rünnati ja, ja nii kaunis tegevus oli meie ümber. Ja hõigati. Oh, ja me ei saanud siis aru, et arvasime, et nii väga viisakalt suhtutakse. Kõikidesse žürii oli väga autoriteetne. Otsuse tegemine läks väga kiiresti, 10 minuti pärast tuli see juba läbi raadio ette loetud tänaval oli kõik kuulda, kui lihtsalt paluti tähelepanu atentsioone atensioone. Primo preemia Horsopoliphoneku internatsionaal ehk kui teda retso kooruda, kaamera selle sõnaga kooruda, kaamera algasid kõik. Ja kui sinna öeldi Tallinn, siis muidugi meie suust. Lihtsalt tuli üks hirmu ja üllatuse röögatus, sest me ei olnud mitte selleks ette valmistatud. Muidugi, meie tunded olid väga haripunktil, meie dirigent sõna otseses mõttes võeti rahva õlgadele ja Me läksime oma ööbimispaika, kogu see tänavatäis rahvast tuli meile järele ja seal siis meie lütseumi trepil, kus me ööbisime, seal kujunes välja terve kesköine kontsert paratamatult, sest rahvas lihtsalt ei lasknud meid ära. Järgmisel päeval me olime ennast üles andnud ka esinema teises kategoorias, see tähendab rahvalaulu kategoorias ja me valisime kavasse eesti klassikast, Peeter süda, lina, katkuja, Cyrillus Kreegi magamatsikene ja muidugi oli meil kaasas siis Veljo Tormise jaanilaulud, sest tormist siis alles hakati laulma, Tormise kuulsus alles tuli ja me väga tahtsime tormist laulda neile. Teisel päeval saime ära laulda oma lina, katku ja maga matsikene. Ja jällegi teatati, et oleme edasi pääsenud teise vooru selle peale meil oli ainult üks õige, elagu tormis, sest me teadsime, et me tahaksime tormist laulda. Teine voor oli siis jälle ühesel. Ausalt öelda ajataju kadus seal ära. Need kaks päeva olid nii muljeterohked olnud ja nii vapustavad meie jaoks, et tundus, et need kaks päeva olid ajaliselt nagu kaks nädalat pärast teises voorus. Kui me laulsime Tormise jaanilaulud ära, siis viimast lehekülge enam lõpetada ei saanud, sellepärast et rahvas hakkas saalis aplodeerima karjuma, kõik tõusid püsti. Nüüd järgnes siis teine ehmatus. Varsti selgus, et anti ka selles kategoorias Tallinna kammerkoorile esimene preemia. Noh, siis läks jällegi Tallinna poole, Telegram. Et võitsime veel ühe esikoha. Muidugi suurimaks tänuks selle konkursi eest oli meile sõit edasi Rooma Peneetsesse härra vennasse, seal me andsime siis ühe kontserdi ja see on jäänud minu mäletamist mööda meie kammerkoori ajaloos üheks tippkontserdiks, sest kõigepealt oli väga hea saal ja teadagi, kammerkoor on niisugune koor, kellel on akustika väga tähtis, see on jäänud üheks aegade kontserdiks. Või siis natukene ette rutates, järgmistel esinemistel on midagi taolist veel kogetud. See oli aastal 1975, kui me võtsime osa Varssavi sügise kontsertidest ja oli meil üks kontsert seitsmeni linnas. Väga hea akustikaga saalis ja vot seal oli kooril jälle mingi täistoonus, see oli lihtsalt jälle üks tippelamus. Ja veel kolmaski kord 1978, kui me olime Eesti kultuuripäevadel kotkas siis ainus täis metraažiline kontsert, mille me andsime ühe kooli saalis, see oli jälle midagi niisugust, mis jääb alatiseks meelde ja ei oskagi ära rääkida, mis seal kontserdil õieti toimus, mis oli see, mis pani selle koori ja dirigendi nii üheskoos hingama. Ja mismoodi publik seda kontserti vastu võttis? Arvo Ratassepp juba 1000 963. aastal kui olid Tallinna kammerkooril esise teised esinemised selja taga. Ja kuna siis Tallinna kammerkoor plaanitses hakata korraldama ka omade kontserte, siis vajati ilmselt rohkem lauljaid, kui neid vajati üksikute laulude lindistamisel. Mina ise muusikainimene ei ole, tähendab, olen küll õppinud, kuigi palju viiulimängu ja juba sellest ajast mõnen laulud terve rea inimestega kõrvuti nagu meie tuntud helilooja Heino Lemmik Lembit Veevo, Aarne Männik, Uno Naissoo, Alo Põldmäe, kes ka on spetsiaalselt kirjutanud Meie Tallinna kammerkoorile, aga samuti ka meie tuntud koorijuhtidega Peterpeerinud siga, Heino Kaljuste, Venno lauluga laene Karindiga, Toomas kapteniga, Uno taremaa endale, Loit meie teiste paljude lauljatega olen olnud ka pikemat aega Tallinna kammerkoori president ja meil on isegi oma põhikiri olemas. Kuid ma arvan, see on võib-olla üks vähestest koolidest, kes niivõrd vähe pöörab tähelepanu oma põhikirjale. See koor põhiliselt musitseerib. Ja selle tõttu ongi siin äärmiselt huvitav laulda. Ja kuigi näiteks ma siiski praegu laulab veel edasi Teaduste Akadeemia meeskooris siis ei pea sugugi raskeks veel tulla õhtul veel kaks tundi laulda Tallinna kammerkooriga, sest need on täiesti Nemad koorid ja täiesti erinevad laulud. Ja see laulmine. Tallinna kammerkooris on mul siiamaale pakkunud väga suurt rahuldust. Peeter Perens Laotasin endajate laiali vanu kammerkooripäevilt tehtud fotosid. Ja fotode abil tuleb silma ette palju hetki erinevaist aastaist. Nad nagu siin fototki on nagu kaleidoskoopilised talletunud mällu. Siin on arretso Petrarca nimelise teatrisaal. Siin onu Naissoo klaveri taga lindistamas kammerkooriga. Siin näen ma Rootsi muusika entusiasti Harri olti, kes unustamatult viis meid läbi Rootsimaa. Siin näen sõpruskoore Aavez olli jõvest kammerkoori Stockholmi kammerkoori. Näen ühte toredat fotot, kus kaugelt maalt tulnuna viis meesterahvast poseerivad rongiplatvormil, parukad peas. Kõik see on olnud, näen siin kammerkoori Stravinski psalmide sümfooniakontserdil välismaareisidel ja see kõik on olnud väga vaheldusrikas, põnev, rikastav ja usun, et igal ühel meist kammerkoorilauljatest on olnud ja on ja jääb oma Tallinna kammerkoor. Tallinna kammerkooril on tõepoolest olnud eriline roll meie kultuuripildis just nimelt epohhiloov roll niisugune pioneeriroll. Ja kui me möödunud aastal võisime tõdeda seda, et meie vabariigis toimus esimene kammerkooride festival siis veerand sajandit tagasi loodud Tallinna kammerkoor on kindlasti olnud ka selle tänase sündmuse noh, nii-öelda mõtteliseks algatajaks ja kui rääkida veel sellest Tallinna kammerkoori noh, nihukesest avangardistlikust osast, siis muidugi on tore meenutada neid aegu, kus Tallinna kammerkoor mõjus meie kultuuripildis ja meie koorimuusika nii igapäevast, teatavas mõttes Mõttes niukse intrigeeriva noorukina või kuidagi pisut ärritavalt, tema mõjus oma uute suundadega ja tekitas poleemikat. Praegu me vaatame võrdlemisi naerusui rahulikult sellele perioodile, see on üle elatud ja on andnud kindlasti see periood jõudu uute kollektiivide tekkimiseks ja uued tasandi tekkimiseks meie koorimuusikast. Nüüd koorilauljana sellele perioodile tagasi vaadates võib öelda, et see oli äärmiselt rikas periood see rikastas kõiki koorilauljad ja kindlasti rikastas ka dirigente, avardus, meie silmaring, avardus, meie muusikasse suhtumine, avardus, meie suhtlemine. Sest Tallinna kammerkoor oli ju ka kultuurivahendaja ja suhtleja rahvusvahelises mastaabis ja kui mitmedki meist on nüüd juba Tallinna kammerkoorist lahkunud, siis me mõtleme nendele aastatele erilise tänutundega. Me oleme muusikutena kõik arenenud. Meil on olnud ülevaid hetki nendest aegadest. Meil on olnud põnevaid hetki nendest aegadest ja mis on eriti südamesse jäänud, lisaks nihukse loomingulisele põlemisele see et Tallinna kammerkoor oli eriliselt monoliitne kollektiiv ja eriliselt sõbralik kollektiiv, seal valitsesid niuksed, inimlikud, soojad, eriliselt sõbralikud suhted ja ma ütleksin, et Tallinna kammerkoori niisugune sisemine pale või moraalne pale on olnud alati kuidagi kõrge. Ma arvan, et kollektiivi näo kujundab või kujundavad alati juhidki, seisavad kollektiiv ees Tallinna kammerkoori ees. Sel ajal seisis kolm erinevat loovisiksust praeguseks nädalasse varisenud professor Arvo Ratassepp, Kuno areng, Ants Üleoja need olid kolm erinevat karakterit, kolm erinevat loovisiksust, kolm erinevat loojanatuuri, kes vastastikku 11 täiendasid kolm suveräänset erinäolist ja eripalgelist dirigenti, kes rikastasid nii-öelda koori oma olemusega. Ja kui rääkida viimaste aastate põnevamatest sündmustest või ülesannetest, siis lühidalt mõjutaksin võib-olla 75. aastal toimunud Varssavi sügise kontserdile, kus koorile õnnestus osa võtta Nõukogude Liidu esindusega. Nimelt oli meil seal lööginumbriteks Veljo Tormis ja Tarmo Lepik. Nende teosed said väga hea vastuvõtu ja sellest õigusest ei, meil väga hea mälestus. Hiljem on olnud võimalus käia veel Soomes Kotka linna päevadel ja terve rida veel muid üritusi, nimelt näiteks 81. aastal. Me esindasime Tallinnat Kiievi päevadel. Järgmisel aastal oli meil võimalus järjekordselt esineda rahvusvahelisel koorikonkursil, nimelt Iirimaal Corki linnas. Seal me küll nii hiilgavalt ei hinnatud meie esinemist kui aretsus, saime seal teise koha, kuid teine koht on hea koht, mis näitab taset. Koju tulles ootas meid ees jällegi järjekordne konkus, see oli martsale 100.-le sünnipäevale pühendatud vabariiklik kooride võistulaulmine, kus me siis kammerkoorile klassis õnnestus saada esimene koht. Ja üldse peab ütlema, et Mart Saart laulnud ja loodan, et ka tulevikus leidub meie kavades tema jaoks ruumi. Siis On käidud Liidu linnades ringi üks meeldejäävam sündmus oli Vladimiri koorifestival mis pühendatud Tanjevile ja võib-olla meie, kes me oleme nii oma teada koolivabariik, hakkame mõnes mõtteski võib-olla natuke maha jääma, võib-olla initsiatiivi kaotama. Ja meil peaks olema võimalusi ka Tallinna koorifestivalil, mis 70 Tesla ja 76. aastal nagu toimus ja pärast soikus, et siiski tulla selle küsimuse juurde, peaasi, et need hakkaksid jällegi uuesti meil nagu vedu võtma. Ja siis möödunud aastal oli kooriuga kooli linnas Gruusias toredal festivali, millest võib-olla mõne sõnaga räägiks. Eelmise aasta kevadel, maikuus oli Gruusias väga huvitav üritus, nimelt koorilinnas toimus kammerkooride festival, millele nad ise andsid lausa niukse üleliidulise tähenduse ja tähtsuse. Peab ütlema, et selle festivali organisatsiooniline pool oli küllaltki hästi korras. Selles mõttes, et kõikidele kooridele oli võimaldatud iseseisvad esinemised kuni poole tunni ulatuses siis olid väljasõidukontserdid lähematesse linnadesse ja suurematesse punktidesse. Nii et seetõttu kõikidel kooridel oli ülesandeid kuhjaga ja just see jättis hea mulje. Sõitsime välja küllaltki väikse koosseisuga, aga noh, eks selle eest kõik andsid oma parima ja arvan, et me siiski meie vabariigi koorimuusikale seal häbi ei teinud. Võib-olla nüüd siis mõne sõnaga nendest noorema generatsiooni heliloojatest, kelle teoseid Tallinna kammerkoor paari-kolme viimase aasta jooksul nagu laulnud on, ega see nimistu väga suur ei ole. Aga siiski me arvame, et küllaltki lootustandev. No René Eesperenimi on kahtlemata koorimuusika inimestele hästi teada. Praegu selle kontserdi kavva tuleb suhteliselt väga värske teos, mille pealkiri on Kaczubilatsiooni seal niisugune tore teos koos orelisopran solistiga ja segakooriga. Esiettekanne sellest teosest on toimunud juba ja nüüd siis meie juubelikontserdil tuleb tänavu teist korda ettekandele. Nii oleme viimasel ajal olnud ka küllaltki tihedas koostöös Urmas Sisaski ka verivärske konservatooriumi lõpetanud helilooja, keda üldiselt koorimuusika inimesed siiski juba tunnevad üle maa. No vast kõige rohkem laineid löönud on tema näärioratoorium, mida eelmisel aastal ette kanti. Ja seekord meie kavas on temalt neli etüüdi. Omapärase helikeelega mees. Ja võiks arvata, et kui ta jätkuva huviga nii-öelda kooridele edaspidi ka kirjutab, siis sellel mehel on tulevikukoori komponistina. Oleme laulnud veel noorematest meestest mõningaid teoseid, Märt Ratas sepalt ja on küllaltki tihedad kokkupuuted olnud ka Alo Ritsingu. Ka tema on meil suhteliselt populaarne koorihelilooja, kuna ise tunneb hästi nii segakoori kui ka meeskoori kaks aastat tagasi võistluskontserdil, kus selgitati välja parimaid aasta kooriteoseid, oli meil võimalus Alo Ritsingu ka päris läbi mitme teose tuttavaks saada. Nii ootame kannatamatult, et need noored mehed siiski segakoori jaoks ikkagi tulevikus kirjutaks, sest see kõige massilise kooriliik meie vabariigis nende jaoks on väga palju repertuaari vaja. Nagu kokku võtta mingi resümeed, teha siis kooruma 25 aasta jooksul on mingi jälje jätnud kahtlemata Eesti koolimuusikasse. Ja on tore, et tema eeskuju on tekkinud terve rida taolisi koore meil vabariigis ja ka väljaspool ja kui vaadata seda meie kooli tulemusi, siis selle aasta jooksul võib-olla mõningad faktid on huvipakkuvad, näiteks 25 aasta jooksul on umbes 400 kooli teost ära õpitud ja umbes 400 kontserti on antud ja neist väljaspool vabariiki teistes liiduvabariikides ja linnades 102 rajada ka 70 tähendab iga neljas kontsert on olnud nõukogude liidu teistes linnades iga kuues kuskil välismaal. Ja üldiselt on siiski minu arust, et niisugune tihe side olnud just eesti heliloojatega, väga paljud on meile spetsiaalselt minu arust eesti kooride ja selle hulgas ka kammerkoori põhiülesanne on siiski meie muusika demonstreerimine, tema propageerimine meili. Kuid samas on ka kool teinud palju vennasrahvaste muusika propageerimisel ja paljude teiste maade varasema muusika esitamisel. Nüüd oleme katsunud leida repertuaari, mis kõigepealt huvitaks koori ja mis hoiaks koos koorilauljaid ja et nad ikkagi tuleksid ka homme jälle laulma, sest kooroni oma olemuselt isetegevuslik koor ja selles mõttes tahaks just tooted homne päev Poleks temal huvitav, et meil portfellis oleks palju toredaid oopusi, nii et omalt poolt sooviksin koorile 25. aastapäeva puhul toredat laulu, homset toredaid kontserte ja head vaimu.