Veidi enne kui ma kodumaale tagasi sõitma hakkasin, küsis minutiks Ungari poeet Joseph Attila nimelise riikliku preemia laureaat, et nüüd, kus ma kuu aja jooksul pea iga õhtu olen tutvunud Budapesti, kinode ja teatrite repertuaariga, et mida ma sellest nende repertuaaripoliitikas Siskaar ütlesin, et ei oska midagi muud arvata, kui et see nende repertuaaripoliitika tundub olevat rohkem kui kummaline. Ja küsisin omakorda, et kas tema ei tahaks seda mulle seletada, miks neil mõningate päris korralikude Lääne päritoluga teoste kõrval on kinode ja teatrite repertuaaris ka igasugust, väga halba lausa pornograafia ja muu amoraalsusega rahva moraali lammutavat. Mu jutukaaslane ütles, et see on neil veel päris suur omaette probleem. Ja viis jutu kiirelt isale. Mõistsin, et too teema on sellele inimesele väga piinlik. Ja rohkem ma selles suunastele küsimusi ei esitanud. Kui me olime külas Ungari filmistuudios hunniia, siis kerkis seal jutuajamise käigus sama küsimus üles ning seal seletati asja nyyd ümber. Ungari on kõik uksed, aknad pärani lahti, et värske õhk igalt poolt sisse pääseks. Meie küsisime, kas nad sellest suurest tuule tõmbuses viimaks ränka lohu ei saa mille peale naeru virinaga vastati, et seda hakkavad nad juba ise ka kartma. Kui mulle tehti ettepanek esineda Budapesti raadiost sõnavõtuga ja sooviti, et ma seal kõnelexinka oma teatrimuljetest Budapestis, siis ma esialgu keeldusin mõnegi teatri repertuaari puudutamast mullaga, soovitasid seltsimehed Ungari raadiost. Et ma just oma isikliku arvamuse täie avameelsusega lagedale tooksin. Kuna toosama repertuaari küsimus on Ungari avalikkuses juba hulk aega suurte vaidluste põhjustajaks ja ikka külalisi, arvamused kuluksid siin marjaks ära. Kaasas olnud siidimehed Budapesti ülikoolist ja Kirjanike liidus seda soovi toetasid. Siis võtsime oma küünla vaka alt välja, kusjuures olin hindamise kindel, et küllap nad kõik krõbedad kohad välja lõikavad. Hiljem aga kuulsin, et ka kõige krõbedam oli eetrisse läinud. Noh, annaks taevas, et see ütlemine Ungari asjale kasuks läks. Kuid nüüd on vist juba aeg selle küsimusega ka siin meie raadiokuulajate ees lagedale tulla. Mida siis endast kujutab see kummaline repertuaaripoliitika. Et asjast selgemat ülevaadet anda, pean ma küsimust veidi laiemalt vaatlema. Ungaris onu Ungari Töölispartei autoriteet väga suur kommunistidest peetakse väga lugu ja Jaanus Kadari nimi on rahva seas väga populaarne. 1956. aasta kontrrevolutsioon sai täiel rindel hävitavalt lüüa. Rahvas ei unusta kunagi kontrrevolutsiooni juht jõukude elajalike metsikusi ja meenutab õudmisega nende rahvavaenuliku plaane, kui nad oleksid võimu juurde pääsenud. Ollakse väga rahul, et need jõugud piiride taha põgenesid, et peamine ja kõige mürgisem rahvavaenulik saast madjarite maalt lahkus. See saastaga alustas seal piiride taga kohe metsikut laimukampaaniat ungari rahva ja tema valitsuse vastu. Karjuti, et Ungari on suur vanglas, et seal rahvas nälgib ja vaevleb, et seal ei maksta töö eest inimväärset tasu, et seal valitseb suur tööpuudus ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Rahvademokraatliku Ungari valitsus andis sellele laimukampaaniale väga huvitava ja väga mõjuva vastulöögi. Kõik Ungari kodanikud, kes panid lauale välispassi hinna, 1000 pointi ja kes ei olnud hetkel mingi kriminaalprotsessiosalised ning keda tööülesanded lubasid välja sõita võisid sõita välismaale. Võisid sõita kas turismigruppide koosseisus või puhkusele või sugulasi külastama ükskõik kuhu. Olge ainult lahked ja kõike. Ma ei tea praegu varasemate aastate vastavaid arve, kuid mulle rääkisid Ungari seltsimehed, et 1963. aastal sõitis Ungarist välisriikidesse midagi umbes paarsada 1000 ungarlaste ja tagasi Ungarisse sõitis seesama paarsada 1000 piiritaguseid jõugud vaikisid nagu puuga pähe saanud. Kõik jutud terrorist vanglaprillidest väljast ja tööpuudusest kadusid. Kuid välismaal käinud ungarlaste hulgast hakkas liikuma palju jutte välismaal oma silmaga lähtu ja oma kõrvaga kuuldu põhjal. Ungaris jätkub tööd ja leiba kõigile, kes ainult viitsib tööd teha. Kuid selgus, et just välismaal on asi mitme kandi pealt päris hull. Ja välismaiste laimuveskite rumalad fabritsiiringud muutusid nende väljamõtlejate vastu valusateks bumerangi teks ja lendasid nende heliste pihta tagasi. Rahvademokraatliku Ungari vaenlase nüüd küll vaikisid, kuid nad ei vandunud veel kaugeltki alla. Neil on ju käigus märksa kavalamad võtted, mis neile lõppkokkuvõttes hulgast suurimat efekti tõotavad anda. Ja üks osa sellest salakavalad plaanist ongi see kummalisena tunduv lugu repertuaariga repertuaariga, Budapesti teatrites ja mitte ainult Budapesti, vaid kogu rahvademokraatliku, Ungari territooriumi, kinodes ja teatrites. Need on need ümberringi pärani lahti uksed ja aknad. Ungari kinode repertuaaris on paljude heade filmide kõrval ka väga palju lääne filme kus teravaid sotsiaalseid probleeme püütakse varjata kitsaste isiklike draamade, igasuguste abielurikkumiste, vägistamiste, röövimiste, tapmiste ja muu taolise näitamisega ning pahatihti ka nende amoraalsuste õigustamisega. Just nagu oleks kõik need kodanliku elulaadi juurde kuuluvad hüved ja vabadused. Samasugune või veelgi kummalisem tundub repertuaari valik teatrites. Miks see siis nii on? Kas näiteks nõukogudedramaturgia ei pakuks Ungari teatripublikule huvi? Kindlasti pakuks, seda on mitmete varem Budapesti teatrite repertuaaris olnud Nõukogude näidendite suur külastatavus selgesti näidanud. Miks siis Ungari teatrite lavadel praegu ei ole ainsatki nõukogude tänapäeva kujutavad näidendid. Ungari diaatri tegelased lahutasid, käsi jookasid. Väga huvitava märkuse tegi selle arusaamatu loo kohta konverentsil Moskva dramaturg Stein meilgi hästi tuntud näidendi ookean autor, kes toda lugu seal lähemalt uurinud oli. Tema ütles, et peamiseks kurja juureks on halvad ja oskamatult tehtud realised tõlked mis meie näidendites tihti täiesti moonutatud pildi annavad ning mille tõttu Jernigi kunstilist tõlget ungari keelde. Tõenäoliselt see olukord Ungari ideoloogilise rinde ühes tähtsamas sektoris, kinos ja teatris varsti normaliseerub. Kuid praegu võib nähtu ja kuuldu najal ütelda, et imperialismi osav võte on juba teatavaid tagajärgi andnud. Kõik see, mida Ungari progressiivsed jõud inimestele head püüavad, anda neid sisemiselt paremaks ja tugevamaks muuta. Seda head püütakse hävitada Taulise teatrietendusega lagu, näiteks Shandarpetafi nimelises teatris nähtud Irma, sa kallike. Too firma on prantsuse autori muusikaline komöödia, kus päris särtsaka muusika kõrval hargneb melodramaatiline pornograafia ja mille tegelaste loetelu juba ise alla päris selge ülevaate, mida see näitemäng rahvale pakub. Peosaal prostituut hirmal, kes kogu näidendi läbib deviisi all iga töö on hea, mis leiba annab. Tal on kaaspeategelasteks neli varaste aferisti. Siis on üks õhtukooliõpetaja, kes tolles õhtukoolis jutumärkides õpetab varastele aferistidele neile vajalikku elutarkust. Kogu komöödiast, mis propageerib kuritegevust igas astmes lausa õhkub elus aasta kuumi mürgiseid aure. Ja kuna etendusel viibis seekord ja pidi viibima alati ka väga palju loori siis võib arvata, milliseid teeneid jutumärkides see kapitalistliku maailma dramaturgiline mürgi Lill Ungari rahva sirguvale põlvkonnale osutab. Taolisi lodevus, moraalitu süstivaid etendusi on õhtuses Budapestis veelgi. Neid siinkohal ümber jutustama hakata pole mõtet. Käisin ka Budapesti ooperiteatris, kus tol õhtul oli kavas Richard Straussi lühiooper Salome ja teiseks Bela partokil lühiballett. Imeline mandariin. Tolle imelisi mandariini tohutu minu lääneriikides, millest Budapestis palju juttu oli, muutus minulegi liigutajaks ja kuna mulle kodumail kõrvu oli kuuldunud meie akadeemilise ooperi- ja balletiteatri Estonia kavatsus lavastada ka leil too imeline mandariin siis läksin seda vaatama päris suure huviga. Salomee just väga hästi lühiooperi mõõtu välja ei anna, sest etendus vältas tubli kaks tundi. Ent lavastus oli väga kõrge kunstimeisterlikkus ja läbi viidud. Mind veidi küll, hämmastas Salomee nii osaline, tema vokaalsed võimed ei jätnud midagi soovida. Kuid ma ei osanud endale kuidagi ette kujutada, kuidas ei noor ja meeldiva lõuga, kuid vähemalt tsentneri raskune Shalomi oma kuulsa kloori tantsu hiroodi sees tantsida. Kuid ta tantsis, tantsis nii nagu piibli müüt, räägib, tantsis ja laskis ka viimase loori langeda ning iharusest jabur. Juudama keiser pidi pärast tuletantsu välja maksma ristija Johannese peaga. Pea toodigi kandikul Salomeele ja mõni hetk hiljem, kui Sanomee oma kättemaksu kahetsedes kandiku kohal ahastas, laskis Herodes tantsitari sealsamas piikidega läbi torgata. Ooper lõppes, järgnes vaheaeg. Minagi läksin fuajeesse, et madjarid, eeskuju, klaasike veini ära riivata, seisin, klaas käes, rahvamurrus, vaatasin huviga ringi ja mulle miinust tol päeval kuuldud Ungari kolleegi jutt ungarlaste ja eestlaste suurest nii-öelda tüübi sarnasusest. Meenutan seda juttu ja Silvidsin inimesi. Ja järsku märkan üllatusega midagi, mis kuuldut päris ilmekalt tõestama. Kippuv. Eemal akna juures seisab mees, kes väga sarnaneb paljudele tallinlastele tuttava doktor muissariga. Tema, mis tema isegi samasuguseid pikad tugevad sõrmed, mis veiniklaasist hoiavad. Palun väga mõtlemahindamisi tollel hõimu sarnasse. Jutul on mingi veider alus tõesti olemas. Uuesti ringi vaadates nägin juba mitut päris tuttavat inimest. Alavere, sovhoosi direktori tuuleveski nägu. Mees seisis päris mu kõrval ja rääkis laia ungari keelt. Veidi kaugemal seisis noor daam, kes profiilis väga meenutas meie potissi Ellen Niidu. Ja eile laua lähedal juhtus praegu minu poole vaatama tik mees, võta või jäta Tallinna arhitekt Mart Port. Võib-olla ainult ehk natuke vanem ja natuke väsinuna ilmega. Ma vist vaatasin väga tuttavlikku, sest mees silmitses mind paar hetke ja siis tervitas. Noogutasin vastu, ise mõtlesin, et küllap temagi peab mind kellelegi oma tuttava sarnaseks. Ja siis märkasin hämmastusega, et too Mart pordi nägu mees trügib rahvamurrus lähemale. Pidasin hindamise aru, mis keeles ma talle vastan, kui ta minuga ungari keeles rääkima hakkab. Mees jõudiski minu juurde ja küsis omal natuke nagu kahtlev nägu peas. Kust pagan särallet siia said? Minu nägu võis tol hetkel tõesti ilmekalt juhm olla siis see oli tõepoolest arhitekt Mart Port. Ja küllap ta mind sel hetkel parasjagu napakaks pidaski, sest ma tulin selle hõimusarnasuse mõttesillast väga pikkamööda maha. Kuid maha ma tulin ja tuttavale mehele tere, ütlesin juba päris normaalse häälega ja näoga. Selgus, et bordki oli mingi delegatsiooni koosseisus Ungaris oma arhitekti asju ajamas ja rahva ütlemine, et kaks eestlast satuvad maailmas alati kokku, pidas tookordki paika. Siis aga vaheaeg lõppes ja ma võtsin saalis jälle platsi ekas ei kuulus imeline mandariin ära vaadata. Kavalehel seisis väike sisuseletus, kus räägiti, et üks süütu tütarlaps on kimpus kolme gängster iga, kes teda õrna ja abitud oma mustade tegude juures vastu tema tahtmist kasutavad. Ees viie kerkis ja too süütuks tembeldatud neiu vööni lõhkises ja ime lühikeses seelikus karglist koos kolme sünge lõugu sega suures toas ringiratast keerutada. Siis meelitas süüta neiu tänava kohale ulatuvale rõdul Kareldes ühe rikka vanahärra silla tuppa andis sellele vanale totrale korreograafilise keeles mingeid ebamääraseid lubadusi, tantsis vanamehe pea täiesti segi ja siis tulid nurkades bandiidid tapsid tolle armu ihkama vanahärra raputasid ta taskud rahast ja väärt asjadest tühjaks ning süütu leiu hoidis põrandaluuki lahti, kui gängsterid laiba sinna kuhugi alla kukutasid. Süütus peibutas veel mitu korda rõdul, kuni lõpuks illuski too imeline mandariin, kelle kohta kavalehel seisis, et mandariin on 10 elujõule. Mina ei hakka siinkohal seda koreograafiliselt lugu ümber jutustama, sest noori alla 16 aasta võib raadioaparaatide kuuldekaugusele olla ning on mandariin, mis ta on, kuid noortele kuulamiseks vaatamiseks ta küll ei ole. Samuti mitte nõrganärvilistele, sest juba kasvõi see, et laval ühte inimeste 15 minuti jooksul kolm korda vitsikuid ära tapetakse, tapetu uuesti ja uuesti ellu ärkab ja iga kord lõbutüdruku järele meeletuid jahti alustab, on košmaar, millele on raske võrdset leida. Mina isiklikult ei olegi just nõrkade närvidega, kuid selle lühiballetti juuksel tundsin paar korda, kuidas mul kuklas mõned nähtavasti àra poolsemad juuksekarvad püsti kerkisid. Kuid sall valgeks minnes see kohe peaaegu täiesti kustus, just nagu oleks publikul seekord pisut piinlik plaksutada olnud. Kui me aga ühel meeldival diaatri õhtul nautisime naturaalselt ehtsat Silvad, kus mitmete suurepäraste näitlejate kõrval eredalt silma paistis juba küll 75 aastane ent lausa seletamatul põhjusel ikka veel väga sarmikas Sitsiilia, kes publiku vaimustusest lausa marru ajas siis küll ei suutnud valgustatud saal publikut vaikima sundida. Üldiselt on Budapesti teatripublik lihtsalt suurepärane. Ta tundub olevat väga tänulik pealtnäha nagu kõigele, mis lavalt tuleb ja keda jätkub igale tükile ja igale tükile näid külluses, jätkuvad just selle tüki hingelaadile sobivat publikut. Konverentsil tõsteti mõnede osavõtjate poolt väga esile läänemaailmas viimasel ajal laialt tuntuks saanud draama kirjalikke Friedrich türemati maks frishi eriti aga just türemati, kes pidavat kaasaegse draamakirjanduse juhtima täiesti uutele ja väga huvitavatele radadele. Konverentsi ajal nende autorite tõid veel ei olnud teatrilaval näinud, selle tõttu ainult kuulasime. Hiljem õnnestus meil näha üht türemaati kuulsamat teost. Viies Frank. Ma tundsin, vaadates külmavärinaid. See on segu ooperist, komöödiast, melodraamast ja modellist hinnanguks, ütleksin, et ma ei ole laval varem kunagi näinud ühtegi sellist. Noh, kuidas neid leebemalt ütelda ei leiagi parajat sõna. Ja Ungari väga viisakas diaatri publiki tundis ilmselt igavust ega häbenenud seda ka välja näidata. Rohkem tolle kuulsa türelmati teostest Budapestis laval ei olnud. Ning selle ainsal nähtu põhjal oleks ebaõiglane autori kohta lõppotsust teha. Ent maks Frysi Andorra oli väga huvitav näidend. See käsitles läänemaailmas jälle ja jälle üles kerkivad juudiküsimust ja tegi seda päris uudse nurga alt. Näidend on kirjutatud tugeva kirjaniku sulega hea dramaturgia ja olustikutundmisega ja veel ka mingi erilise satiiri rakendamise oskusega. Teatrid on Budapestis õnnelikus olukorras umbes nagu tain, akadeemiline draama teatergi oma näitlejate kollektiivi väga tugeva koosseisu tõttu. Sealgi on palju häid näitlejaid, ainult repertuaar on mõnes osas väga suure küsimärgi alla sattunud. Kuid ungarlased arvavad selle veaga kiiresti toime, tulevad kui ainult head repertuaari küllaldaselt jätkuks. Seda etteheite kivi pillutakse nähtavasti igas riigis kirjanike pihta ja see etteheide on kahjuks õigustatud. Rõhutati aga ka seda, et kirjandust on palju kordi kergem kritiseerida kui head kirjandust teha. Ja eriti just head draamakirjandust. Ega siis ilmaaegu räägita. Head esimest vaatust on võimelised kirjutama 3000 kirjanikku. Head teist vaatust, 300, aga head viimast vaatust suudab kirjutada vast ehk kolm kirjanikku ja sellest tundub oma päris suur tõetera sees olevat. Ent selge on see, et repertuaari põua lõpetab uute talentide kirjandusse tulek. Vanad on suures enamuses juba näidanud, mida nad on suutnud. Nüüd varsti on sõna noortel tervete tõekspidamistega ausatel noortel kellede südamevalu neid kirjutama sunnib ja nad tulevad, need uued võimekad autorid tulevad.