Need aastad ei unune. Tänases pilgu heitmises sündmustele 40 aastat tagasi peatume kõigepealt mõningatel toonastel rahvusvahelise elu probleemidel millel oli teatav mõju ka siin Eestimaal mingi osa inimeste mõtete tegude, aga samuti kahtluste kujundajana. Edasi kõneleme pisut eesti emigrantidest läänes, eeskätt Ameerika Ühendriikides. Kuna pärast sõda vaevalt et oli perekonda, kellel keegi lähematest või kaugematest omastest poleks sõjakeerises kaduma läinud ja siia jäänud muretsema pannud. Ma ei mäleta, et meie siin Eestimaal oleksime sõjajärgsetel aastatel maailma asjadest hästi informeeritud olnud. Polnud siis ju väliskommentaatoreid, kes eetris või trükisõnas üks, kaks, kolm oleks segased asjad selgeks rääkinud. Polnud siis ka informatsiooni paljude sündmuste kohta rajada ka, või tuli see informatsioon meieni suure hilinemisega. Ent see vähenegi, mis me saime, pluss kuulujutud panid mõnikord muret tundma küll vahel isegi päris musta muret, kui kuulujutud lähtusid nendelt, kes metsas redutasid või nendelt, kes ise legaalselt elasid, aga nõukogude võimu jaoks kivi taskus kandsid. Me oleme juba rääkinud, missuguse ergutava süsti pandiitlusele andis see, kui ekspeaminister Churchill viiendal märtsil 1946 oma Hultonis peetud kõnes kuulutas välja ristisõja Nõukogude Liidu ja sotsialismi vastu. Ja kui nüüd aasta hiljem, 12. märtsil 1947 kuulutas Ameerika Ühendriikide president Harry Truman läkituses kongressile, et kõik see, mis Churchill oli veel vaid deklaratsioon saab edaspidiseks Ühendriikide välispoliitika aluseks oli resonants siinsete vana korra ihalejad juures veelgi suurem. Kuid see on eri teema, millest räägime edaspidi. Churchill ja Truman olid mõlemad külma sõja väljakuulutajad üks sõnades, teine tegudes. 1947. aastal terminit külm sõda veel ei teatud, see tuli veidi hiljem. Kuid see sõda oma paljudes väljendusvormides oli juba olemas. See tähendab, oli avaliku vaen sotsialistlike riikide suhtes, kuni relvaga ähvardamiseni oli kõigi rahvusvaheliste sõlmprobleemide ummikusse ajamine. Oli sotsialismiga majandusliku ja kultuurilise suhtlemise tegelik lõpetamine oli ohjeldamatu laimupropaganda Nõukogude ja tema inimeste vastu ja nõnda edasi. Ent õigluse huvides tuleb öelda, et tõi Churchilli kõne. Ega Trumani doktriini seaduslikustamine polnud külma sõja tegelik algus. Sõda algas juba 1945. aasta juuli lõpus, kui USA polügoonil lõhkes esimene aatomipomm. Presidenti olevat beebi sünd nagu katseobjekti kodeeritud nimetati nii väga rõõmustanud, et ta olevat kohe oma lähikondlastele kinnitanud, et on alanud tuumaajastu ja see on Ameerika ajastu. Ta oli täiesti kindel, et tuumapommimonopol jääb ameeriklastele kauaks ajaks ja see annab õiguse kogu maailma üle valitseda, seda omatahtsi ümber korraldada. Selles aatomipommilummuses elasid Ühendriikide poliitikud, kindralid ja businessmanid veel 1947. aastal ja edaspidi, ehkki reaalsus seda suurusehullustus ei toetanud. Jah, olid mõned segavad asjaolud, millest tuli soovunelmate täitumise huvides kiiresti lahti saada. Kõige segava meist muidugi oli Nõukogude Liidu olemasolu. Truman oli küll kogu sõja aja pöialt hoidnud, et ränk heitlus fašistliku Saksamaa purustamiseks oleks Nõukogude Liitu niivõrd kurnanud, et see iseenesest kokku variseks. Aga lausa seletamatu oli, et seda ei juhtunud. Et see põlatud maa oli sõja lõppedes hoopiski tugevam kui kunagi varem. Ja tema rahvusvaheline autoriteet mõõtmatult suurem kui enne sõda. Ja mis samuti hirmus. Punaarmee vabastus missioon oli seitsme Euroopa riigi rahvastel võimaldanud lahti öelda kapitalismi-ist. Oli ühe kolmandiku Saksamaast viinud pöördumatute demokraatlike muudatuste teele. Kommunistide autoriteet pärast sõda oli kõikjal tohutult kasvanud. Kommunistlikud parteid olid näiteks Prantsusmaal ja Itaalias kujunenud arvestatavaks poliitiliseks jõuks ilma kelleta ei läinud korda isegi kabinette moodustada. Trumani 12. märtsiläkituses sisalduv doktriin oli otsene sõjaline ähvardus, kuna sellega pandi alus Nõukogude Liidu sisse piiramisele USA sõjaliste baaside tiheda võrguga. Veel samal, 1947. aastal sündinud nõndanimetatud Marshalli plaani elluviimine pidi majanduslikult ja poliitiliselt tugevdama kapitalismi Lääne-Euroopas ning valmistama ette pinda Nõukogude vastaste sõjaliste blokkide loomisele. Esimene ja tugevam neist Nato näol moodustus teatavasti 1949. aasta märtsis. Kuid nüüd on ka teada, et juba 1947. aastal oli USA staapides valmis Nõukogude Liidu linnade aatomipommitamise plaan. Ja 1948. aasta kevadeks oli kavandatud Saksamaa eriti Berliini probleemi teravdamisega provotseerida. Kolmanda maailmasõja tegelik puhkemine. Kõigile peaks selge olema, missugust vaoshoitust, selget mõistust, aga ka printsipiaalsuse nõudis olukord Nõukogude välispoliitikat. 40 aasta eest söandasid vähesed oma ankeeti märkida, et nad on ise käinud või et neil on sugulasi välismaal. Just nagu polekski olnud neid kümneid tuhandeid eestlasi, keda sõjakeeris võõrsile paiskas ja kes ka sinna jäid. Et ankeedi üks küsimusi vastamata jäi, oli vahel muidugi tingitud sellest, et esialgu polnud ärasõitnute saatuse kohta mingit teavet. Enamikul juhtudel aga sugulased lihtsalt salati maha, sest isikukultuse oludes võisid isegi kaudsed sidemed välismaaga suuri pahandusi tekitada. Alles 1950.-te aastate teisel poolel juleti nendes sugulastest avalikult rääkima hakata ja siis loodi nendega vahetud sidemed kuni vastastikuste külas käikudeni. Pikka aega püsis ka isikukultuse ajast pärit ühekülgne hinnang väliseestlast mõttele et kõik, kes sõjajärgsetel aastatel kohe ei Repatrieerunud, on halvad inimesed. Kuid kunagi pole saanud välismaal elavaid eestlasi ühe mõõdupuuga mõõta. Nende hulgas on olnud ja on mitmesuguste vaadetega inimesi. Ja need, kes vägisi fašistliku mundrisse topiti, pole võrreldavad sõja roimaritega, keda paraku pagenud eestlaste hulgas pole vähe. Eesti emigrandid oma mitmekesisuses on reaalsus, mida tuleb arvestada ja võtta nii nagu asjalood tegelikult on. Ja oleks aluseta väliseestlastest rääkida üksnes 40.-te aastate esimesel poolel pagenute põhjal. NAGU itta niga läände hakata Eestis siirduma juba sadakond aastat tagasi. Läänes oli esialgu peasihtpunkt Põhja-Ameerika, kus olid kõige soodsamad võimalused naturaliseerumiseks. Eriti arukalt rändas eestlasi sinnakanti pärast 1905. aasta revolutsiooni, kui kodumail vägivallatsesid sobrasovi ja Siiversi karistussalgad. On andmeid, et uude maailma jõudis siis kuni 15000 eestlast, kes kõik siiski silla alatiseks jäänud. Kodunt kaasa võetud revolutsioonimeelsus soodustas võõrsilgi eesti tööliste kiiret organiseerimist. Alguses töölisklubidesse, hiljem töölisklubide liitu. Asutati ka oma häälekandja. Uus ilm, mis tänavu ilmub juba 70 kaheksandat aastat. Progressiivne eesti tööliskond kujunes tugevaks vastukaaluks sealsete väliseestlaste kodanlik rahvuslikule Jaclarikaalsele suunale. Haripunkti saavutas Eesti töölisliikumine seal kolmekümnendail aastail mil rööbiti palgavõitlusega astuti resoluutselt väljaka fašismi vastu. Näiteks Hispaania kodusõja päevil siirdus ka Ameerika eestlasi võitlema Franco vastu. Asukohamaal endal võttis see võitlus vahel ehtameerikaliku vormid. Nagu jutustas mulle Jon asfelt, keda hiljuti külastasin tema praeguses kodus Tallinnas meriväljal. Ameerikas ei lasta tervelt 60 aastat. Alates 1931.-st aastast kuulus ta Ühendriikide kommunistliku partei ridadesse. Järgnev lugu kuulub 30.-sse aastasse, mil asfelt töötas New Yorkis Steinway klaverivabrikus. Enne seda, seal oli väga palju sakslasi ja Ungarlisi aga seal sakslaste sees oli juba suur propaganda fašismi poolt Hitler, Hitleri Hitler, meie debartmendis oli üks sakslane, kes oli Murdis alla ja sundis oma mõtteid igat viisi, meie mõtted hakkasid siis kokku põrkama, mina rääkisin sotsialismi-ist ja progressiivsetest ideedest ja tema rääkis fašismi ja Hitlerist ja viimede läks niimoodi, et kutsus mind välja. Et ta peksab mind läbi nagu ta on kõik teised läbi peksnud. Näete, ma olen ju väikene mees terve eluahel mööda saatnud õrnaviiuliga Malsroos surmalaps, aga mul tuli järsku niisugune idee pähe mapist siin kinda sisse väikese tükikese, säält metalli ja see tegi minu käed tugevaks, raskeks. Ja nii kui ta mulle kallale hüppas, kui ma temale sarvede vahele pistsin. Nii oli ta minu automobiili pumperites peal ja kõik ümberringi töölised imestasid ja vaatasid, et kuidas see, nii et me oleme kõik peksa saanud tema käes ja ja nyyd väikemees ja. Ja edasi paar näidet sõja ajast, mil progressiivsed Ameerika eestlased toetasid võitlust hitlerlike anastajate vastu. Kolm aastat tagasi on lindistatud meenutus Aini patesse Jürgensonil kes sõja ajal oli Ameerika Nõukogude sõprusühingu naistekomitee president. Sõda algas siis meil San Franciscos asutati vene abistus komitee ja see ei olnud mitte asutatud ning tööliste poolt seal olid advokaadid ja enamikul arstid, tähendab jõukad inimesed, nemad tegid selle alguse, neil olid ruumid meie, siis organiseerisime kõik nagu leedulased, lätlased, kes seal rooli armeenlased, siis olid juudid, hiinlased siis oligi meil sakslased, kes olid Hitleri vastased. Ma mäletan, veel oli suur Reali oli see Sandra siis kui linna sees 15000 mahutusega, see oli siis nii laeni inimesi täis, nii et. Ja muidugi meil oli kaunis hea kontakt Hollywoodi inimestega seal. No siis neid oli siis kaks kolmteistkümne tüki seal Charlie Chaplini tegi, oli seal ja siis kõik ütlesid ikka oma tervitused ja ja siis programm oli väga huvitav. Meie Sis baltlased, leedulast, lätlast, eestlased, korraldasime peo ja kujutage nüüd ette pool raps on väga kuulus neegre laulja ja tema tulijal ja esines meil laval. Ja kui ma teda esitasin. Ma siis ütlesin talle, et meil siin enamiseni leedulasest lätlasi, eestlased valdavad ka vene keelt, nii et me oleme varakult nii üles kasvanud ja ja siin meie hulgas on ka palju venelasi. Ta laulis seda siis nii toredasti, rahvas läks marru, mis Elmustajate? Ja ja sissetulek ikka punaarmeele ja, ja siis rohtusi ja niisuguseid asju, kõiki igasuguseid haiglatarbeid ja, ja isegi meie võtsime oma peale üheks aastaks Moskva Moskovski kardeemuski. Seal olid lapsed, tähendab, kelle isad ja emad olid mõrvatud, tapetud no siis me pidasime seda üle veel, saatsime neile kõik igasugust ja nii etigi kogu see aeg. Edasi meenutab sõja aega mihkel nukk, ajale uus ilm, kauaaegne toimetaja. Selle armee mobiliseerida kõik jõud, mis iganes oli sõja võitmises algusest kohe peale meremehed läksid tagasi merele. Töömehed läksid tagasi sõjatööstusse. Naisringid said organiseeritud üle maa, kes hakkasid valmistama kampsunis soki ja korjama raha punaarmee, samuti Ameerika armee toetuseks ja see andis sanesid häid tulemusi. Jutine report peale sõda näitasime, olime saatmisele 200000 dollari eest Eesti organisatsioonide üksi. Siis meil oli eriliselt kom. Aste eesti lahkus korpusele, et neil oleks tank, millega kiiremini teavitada fašistlike röövvallutajate. Paljud meremehed said surma enne seda musta nimekirja pandud poliitiliste vaadete pärast. Sõja ajal neid võeti kõik vastulaevadesse. Meelen töömehed, kes töötasid kaugel Alaskas, Eidrid seal tarvilikul baaside asju, et võite sõda, sest ma ise olengi sõjatööstus. Selle esiisiklikult. Sa neste nukk, seeski ilusti siin rohkem tarvis siin meil Nõukogude liidus meile oma küllalt meilt suurema Abivaid veel anda siin viima jään siia sõjateenistusse, kuni kui 1946. aasta läks toimetestaažovil mõjule. Kõigi aegade ulatuslikum immigratsioon Eestist läände toimus teise maailmasõja lõpuperioodil. Nüüd mõningaid probleeme sellega seoses. Oleme saatesse palunud ajaloo kandidaat Lembit võime. Kõigepealt, kes läksid ja miks läksid. Rajal levitas propagandast tekkinud selline võiks öelda, kaitserefleks põgeneda. Ma tahaks, võib-olla tuleb isegi arvestada mõningaid muid asjaolusid, nagu nõukogude võimu headus 1941. aastal klassivaenlase suhtes rakendatud repressioonid kui nii-öelda need avaldasid kindlasti mõju sotsiaalpsühholoogilise faktori, nagu seda faktorit me iseenesest olema küll nii tagasihoidlikult maininud, kuid arvestades situatsiooni, teist maailmasõda, natslik propagandat seisma tuis avaldas tugevat mõju sellega on seotud ka siis suurel määral need kõik need ideoloogilise võitluse mõningat teravat küll, et mis meil tuleb tänapäeval nagu läbi veel elada suure hulga eestlaskonna saabumine Saksamaale ja Rootsi. Eks see lõi ka teatavad võimalused sotsialismi progressi vastaseks tegevuseks mitte üksnes propagandaks, vaid ka sihipäraseks tegevuseks. Ja nagu aeg on näidanud, kasutati seda võimaluse piires küllalt efektiivselt ära, ikkagi suudeti luua organisatsioone ettevõtmisi, mis otseselt siis läksid rahvusvahelise reaktsioonide teenistusse arvestades tolle aja külma sõjasituatsioone, muidu on pilt täiesti selge, et tolle aja doktriinides seisukohalt ikkagi arvestati sõja puhklemisega nõukogude liidu vastu ja sellest ka tingituna võiks öelda kodanlik natsioonistliku mõttelaadi maailmavaate küllalt kerge elustamine, süvendamine. Me ei hakka siin praegu arve esitama, olulisem on ehk teada, kes need emigrandid oma klassi kuuluvuselt põhiliselt olid. Oli päritolult intelligents või siis inimesed, kes olid töötanud tööstuse põllumajanduse sfääris, kui mu klassikoosseisud põhilises osas oli tegemist ikkagi kas väikekodanluse esindajatega vähemal või suuremal määral suurkodanluse ta vähemalt. On teada, et inimesed, kes jäid Saksamaa lääneossa, pidid sõja lõppedes kaua aega virelema ümber asustatute ehk nõndanimetatud tipiide laagrites. Alles 1948.-st aastast peale lubati neil asuda kas Ameerika Ühendriikidesse, Kanadasse, Austraaliasse või mujale. Kuidas aga olid lood nendega, kes siirdusid Rootsi? Rootsis oli mõnevõrra isegi lihtsam Rootsi otseselt teisest maailmasõjast osa võtnud enese organiseerimisoskus ja ka teiselt poolt võimalus pärastsõjaaegsel eestlaskonnal ikkagi kiiresti aitas leida, nagu Rootsi ühiskonnas oma koha ja oma tee ühelt poolt ja teiselt poolt ikkagi otsene poliitiline rakendatus nõukogudevastasele sotsialismi vastasel laine selgusest organisatsioonilt, neil lubati kõik luua, Rootsi valitsus ikkagi ka praktiliselt seda ei takistanud. Nii et see isetegevuslik areng, mis mõneti tol ajal oli küllalt tugev, see jätkus väga intensiivselt ikkagi 50.-te aastateni. Tõsi küll, muidugi rida faktoreid hakkas seda piirama külma sõja enda möödumine, demograafiline situatsioon ehk assimilatsiooniprotsess sealhulgas sest integreerumine vastava oma ühiskondlikku ellu mitte eestlasena, vaid rootslasena igati sobivam. Igati soovitav on. Seda enam, et ka Rootsi enda sisserännupoliitika tol ajal molekule tundub suures osas toetusi ikkagi assimilatsiooni mõttele. Sest on teada, et hilisematel aastatel on Rootsis välja kujunenud kindlam sisserännupoliitika, mis arvestab siis ka vähemusrahvuste huve. Väliseestlaste organisatsioonide osa nõukogude-vastases propagandas on hästi teada samuti see, et osa väliseestlasi on otseselt rakendunud välisluurete teenistusse. Kas siin võib arvata, et oli mingi nööritõmbaja? Siin võib-olla mõnes mõttes me oleme nagu alla hindanud kaotatud klassi uuesti organiseerimisoskust nagu liigselt tähelepanu pööranud ka sellele, et reamaade reaktsiooniline juhtkond pidas avalikuks külma sõja tingimustes need nagu kasutusele võtta siis me ei tohi muidugi unustada kahet, et ikkagi tema ise organiseerib koos, kui talle vajalik pind on tehtud, oli küllaltki kõrge, see lõi ka teatava baasi, mille puhul ka teatud maade poliitilised ringkonnad nägid võimalusi. Tol ajal oli kommunismivastases tegevuses nende kaasatõmbamise ja ma arvan, et see sai ka küllalt oluliseks faktoriks, miks ikkagi rida maid pärast neid niinimetatud ümberasustatud isikuid oma maale lasid siis tulla vastavalt tähendasid oma immigratsiooniseadusi Ameerika ühendriigid, eriti laulja ja rida teisigi riike, Kanadast, rääkimata. Pärast sõda on Läänes eksisteerinud mitmesuguseid pagulase ehk eksiilvalitsusi. Ei puudunud ka nende hulgas Eesti oma eesotsas endise kodanliku poliitiku August treiga. Miks ikkagi niisugune liivakasti mäng? Kui on olemas sisserännumaa võimude heatahtlik hoiak või otsene soosing ja kui on olemas isikud, kes siis endisel kodumaal esindasid siis kodanliku parlamentliku süsteemi siis tekib ka reaalne võimalus vastava eksiil võimigrantliku valitsuse moodustamiseks. Väga suur hulk eestlus Kundu koondus Rootsis vastava poliitilise propaganda ja vastavate organisatsioonide loomisega tekkis ka see reaalne võimalus, mida muidugi kah ära kasutamata. Seda enam, et rahvusvahelises kontekstis oli, seisis ju päevakorral ikkagi kapitalismi restaureerimine olgu ta siis Baltimaades või siis juba tervikuna kogu sotsialismisüsteemi suhtes. Vot selline üldine situatsioon külma sõja perioodil aetus tugevalt kaasa selliste eksiilvalitsuste moodustamisele Läänes. Ja kui nüüd otseselt me räägime jah, tõesti Oslos valmis saanud valitsuses 1000 954. aastal siis järgnevatel aastatel vastavalt sellele, kui keegi valitsuse liikmetest, keda nad sinna siis kopeerisid, arvasid suri, siis jätkati selle valitsuse kontinaliteeti kuni tänapäevani. Kui näiteks 1963. aastal rei suri siis peaministrina presidendi ametisse Otseselt kodanliku Parlamendi tegelasena kirja või arvesse ei tuleks võtta vaid ta on tegemist eeskätt kodanliku Eesti diplomaatilise korpuse esindajana. Sel viisil on kah seda järjepidevust jätkatud kuninid käesoleva ajani. Siis seda nimetatud eksiilvalitsust juhib Tõnis Kint, kellel veel pisut on puudu 100-st aastast. Välisallikate andmetel on kõige vanemaid Demigrantlike eksiilvalitsusi Poola immigrantlik valitsus, kes istub regulaarselt koosseis Londonis. Liikmete vanus praktiliselt alla 90 ühelgi juhul ei ole reaalses poliitilises elus ka väliseestlaskonna keskel temast siiski üpris vähe räägitakse. Ta on selline poliitiline ekvilibristid ikka rohkem kui reaalses tegelikkuses esinev poliitiline jõud millest me võiksime rääkida. Tänan, Lembit võimet selgituste eest selle teema juurde tuleme edaspidigi õpetada, aga tahaksin Jon asfalti meenutusega sellest, kuidas ta külma sõja perioodil oli ka üks paljudest, kes Ameerika Ühendriikides sattus tagakiusamise alla. Mina isiklikult olin neli korda selles SPA Kahekesi noor noorurid, kes linde üle kuulasid, ma mäletan seda nii selgesti, kui ma esmakordselt käisin seal juurdlusbüroos esitati mulle nimetage mulle kommunistisid, kellega te ühes töötasid New Yorgis täitsa oli, ma olin maja, mis siis. Ja ma nimetasin terve rida kõiki kommunistasid, kes on surnud. Lõppude lõpuks tähendati minule. Et mispärast tee niisusid, ideesid omas peas kannate, te olete majandusliselt küllalt hääl järjel Aru saamata, mis pärast ees ja ma ütlesin sellepärast, et ma näen tulevikku. Et kogus see ühiskond, mida teie praegu esitate ja kelle teenistuses te praegu olete, on mäda. Kordasin just Lenini sõnu.