Viibides Nõukogude draamakirjanike delegatsiooni liikmena möödunud aasta lõpul 30 päeva Ungari pealinnas Budapestis oli mul iga üksikpäev sellist 30-st linnaga tutvumise programmi surutud. Kuid õnneks avanes peaaegu igal õhtul suurepärane võimalus tutvuda Budapesti teatrieluga. Põlevkivist, vaja rõhutada, et ma seda võimalust ka üpris ohtralt kasutasin. Ütlen avameelselt, kuni tolle Ungari reisini ei olnud maarahva demokraatiamaade külastamise väljavaadetest eriti vaimustatud. Arvasime, et väga eredaid nii-öelda silma kargavaid muljeid võib kirjaniku ilukutsega inimene saada ainult lääneriikidest kuid teinekord on asi koguni vastupidine. Nägin sellel reisil madioritemm, maad ja rahvast mõne serva pealt väga lähedalt. Ja mõnigi kord jäin ma nähtu üle päris paraja hämmastusega järele mõtlema. Budapest jätab külalisele üldiselt hea mulje. 1956. aasta kontrrevolutsiooni raskeid jäljed on linnailmest pea täiesti kadunud ja rahvas meenutab seda aega ainult kui koledust, mida kunagi enam läbi elada ei taha. Kontrrevolutsiooni mässukatse on täielikult hukka mõistetud ning selle organiseerijad ja suritajaid vihatakse. Elu on Budapesti tänavaile rahvarohke ja vilgas. Kauplused on hästi varustatud, inimesed tunduvad heatujulised ja Piaatri piletid paljudes teatrites on kuude kaupa ette müüdud. Budapesti linnatransport on tipptundides märksa rohkem ülekoormatud kui meie Tallinna oma. Neil on transpordivahendeid nagu ma järgi uurisin ka märksa napimalt kui meil. Kuid kui Budapestis õhtul teatrist väljud, siis ootab seal teatri ees autobusside pikk rida. On olemas kõik liininumbrid ja need sõidavad seal teatri eest igaüks oma marsruudi lõpp-peatusesse. Selle äärmiselt meeldiva üllatuse käiku rakendamine oli tekkinud sealse autobussipargi juhtkonna initsiatiivil ja teenib elanikkonna ülisuure rahulolu. Sest see on vastutulek ja kaaskodaniku arvestamine. Suur inimlik, tõeliselt kommunistliku elulaadi juurde kuuluv viisakust. Ja sellest peaksid meie autobussipargi juhtivad tegelased tõsiseid järeldusi tegema. Siis hakkas mulle silma kummilutt. Saan täiesti aru, miks Ungari polis meil oma pehmel Petruvad kumminuia suure lustiga kannab ja kiidab, et ilma selle riista puhta oleks korra hoidmine mõnigi kord väga keeruline leida ka kuidagi haaval alustab mõni liiga joodud veinist vihane meeste kamp räuskamist aitab politseinikul kumminuia pihku võtmisest et viia joodikute käre mõrim kiiresti viisaka jutu lahenduseni. Ma ei saa ka kuidagi aru, miks meie miilits oma Ungari ametipinnast halvemas olukorras peab olema. Ja mõnda rusikaid tiirutavad joodikut ainult hella sõna ja vile tiristamisega viisakaks tohib meelitada. Mulle on mõni tark püüdnud väita, et nõukogude inimese vastu ei sobi tõsta kumminuia. Kuid avalikku korda ohustab huligaan ei ole ometi mingi nõukogude inimene. Kumminui meie tubli Militsionäri vöörihma küljes oleks juba oma olemasolu Taulise rõhutamisega veenvaks hoiatuseks huligaanide jõugule. Et kaaskodanike kimbutamine toob kohe kaasa korravalvuri otsustava sekka löömise. Selle sõna kõige lihtsamas ja selgemast tähenduses. Ungari pealinna tänavail miinus hulle korduvalt et Tallinnas on pikkade aastate jooksul korraldatud palju liiklastikaadi. Kuid oleme, kui tõele au anda, mitte eriti palju saavutanud. Ikka minnakse üle tänava, seal, kus juhtub ja isegi valgusfoori punane tuli suurtel tänava ristidel ei peata pahatihti meie inimest. Budapestis ei uskunud oma silmi. Rahvaliiklusdistsipliin on silmapaistvalt hea, üle tänava minnakse tõepoolest ainult seal, kus on ülekäigumärk ja punasel tulel on selline jõud. Et ka kõige kärsituma seisab nagu müüri taga. Milles on siis asi? Kuidas temperamentne ja kärsitu ungarlane on selle kindlalt saavutanud, mis meile jahedale ja just nagu aeglasele põhjamaalasele on kättesaamatuks jäänud. Et selles küsimuses selgust saada, pöördusin liiklust reguleeriva politseiniku poole. Selgus, et ka Ungari autoinspektsioon võitles aastaid tänavaliikluses valitseva anarhia vastu. Jalakäijaid pliiti manitsemiste ja viimistega korrarmastajaks kasvatada. Liiklusnädalail vilistasid liikluspolitseinikud kas või suud, raku vilistasid ka ühiskondlikud abimehed, niipalju kui jõudsid. Aga rahvas tänaval vilistas sellele vilistamisele ja käis kuidas tahtis. Täpselt nii nagu meil oleme ju küllalt ja küllalt peal näinud, kuidas punaste käesidemetega noormehed ja neiud tänavatel arglikult viledega vilistavad, et meie paiguti lausa metsikult distsiplineerimatut jalakäijad veidigi korrale kutsuda. Asjata. Mõni üksik kuulab, suurem osa lööb käega. Aga mõnelgi kuuleb nooruke korralekutsuja teenimatult päris raskeid sõnu. Ka Ungaris ei olnud lugu põrmugi parem. Aga siis leidsid sealsed liikluse korraldajad lihtsa vahendi, mille rakendamine lausa välkkiirelt ülihäid tagajärgi andis. Abielu oli rahatrahv. Iga eksimus tänavaliikluse vastu läks maksma 20 foriiti. Selline sunniviisiline rahakoti kergendamine lõikas nagu noaga kõik korralagedusele sest 20 Forindi eest saab tavaline Budapesti elanik osta vähemalt ühe päeva kolme korraliku söögikorrad toidumoona. Kui aga on tegemist tehase töölisega mehega, siis ta selle kahekümnelise eest kaks päeva ja ka sigaretid on tolle summa sees. On aga tegemist naistöölisega kusagilt tehasest, siis ta selle raha eest lahedasti kolm kaunist päeva. Kindlasti kerkib praegu pea igal raadiokuulajal küsimusi, et millest need erinevused tingitud olla? Ma jutustan teile täpselt, mida ma nägin. Kuulsin ja maitsesin Budapesti ühe suurima tehase sööklas nimelt tehasest tungiv trump, mille toodangut ka meil Nõukogude liidus ülihästi tuntakse. Tolle tehase töökorraldusest kõnelen ma mujal, aga tööliste toidustamisest siinkohal. Kolmest roast koosnev lõuna maksab tihase sööklas umbes neli-viis. Foriti toidud on tollesama söökla köögikokkade poolt väga maitsvalt valmistatud. Ja meie Budapesti peatuskohas Royal Hotelli esmaklassilises restoranis maksis umbes samasugune lõuna vähemalt 45 foriiti lihtsamas restoranis umbes 30 Forinti ja tavalises sööklas umbes 15 Forinti. Ning peamine erinevus oli ainult võib-olla mõnede väikeste salatite lisamisest ja söögisaali ja serviisi luksuses kusjuures kalurite rohkus ja portsjoni suurus võis olla veel koguni tungstram tehase söökla poolel. Oma söökla lõunahinnale maksab tehase rohkem kui poole juurde sest seal on asi samadel alustel nagu meiegi tehaste juures. Minu küsimustele vastates kõneles üks noor jutukas naistööline et mitmesuguste soodustuste tõttu, mida ta tehasest saab olevat ta oma töö luusidele hakanud kärmed lõpu tegema. Ta on saanud paar hoiatust järjest ja see on pannud teda järgi mõtlema, kuna ta siiski väga tõsiselt on huvitatud oma töökoha hoidmisest. Aga seda saab säilitada ainult korraliku tööga. Kuidas te oma palgaga läbi tuleb? Neiu ütles, et tuleb. Hommikul tööle tulles joob ta veerand liitrit kakaod. Hea ja odava lõunast saapatehasest. Aga õhtusöögist ei teada oma talje huvides üldse lugu. Ning selle tõttu jääb tal teisteks kulutusteks päris korralikult raha järgi. Ungaris räägitakse palju tööjõu nappusest, kuid tuletame meelde, et Ungari vabariigi pindala on ainult kaks korda suurem meie omast. Aga elanikke on 10 miljonit, seega viis korda rohkem, kui nii. Seal veel tööjõupuudusest rääkida on küll pagan teab mis. Tegelikult on ungarlastel väga palju tööjõu peidetud reserve ja need on nii silmatorkavalt halvasti peidetud, et hakkavad võõralegi igal sammul silma. Toon sellise näite. Budapestis kohtad üpris tihti väikesi kauplusi, kus müüakse igasugust nipet-näpet ja kus leti taga on neli-viis loorikut ja üks istub lisaks veel kassas. Suurema osa päevast veedavad neiut seal istumise ja lobisemisega Sist, ainult mõne pealelõunase tunni jooksul on poekeses rohkem ostid. Kui ma sisenesin, küsis üks mu soovi. Teine näitas kaupa, kolmas seisis juuris ja naeratas, neljas pakkis ja viies võttis raha. Kui nii vaadata, siis jätkus töökest tõesti nagu kõigile. Mõningates Ungari tihases on rakendatud päris huvitavaid tööliste Preimiirimise süsteemi. Seal esineb näiteks sellistki moodust. Et aasta lõpul, kui tehas on täitnud kõik vajalikud näitajad, saavad töölised tehase puhascasust ühe osa umbes nende kolme-nelja nädala töötasu suuruse summa. Et aga seda nõndanimetatud Kadifikatsiooni saavutada püüab iga tööline olemas suure heaperemeheliku hoolega kogu aasta oma tehase huvide eest valvel. Ta peab olema huvitatud toodangu kvaliteedist, materjalide kokkuhoiust, praadi, mitte esinemist ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Ühesõnaga tal õlg tõelised peremehe kohusse ja teda hoiab alati erksalt valvel eelmainitud materiaalne huvitatus. See pidi olema suure majandusliku efektiga üritus, sest tehase kasumi suurusest sõltub töölisi, isikliku kasumi suurus. Me teame juba ligi 10 aastat, kui suur osatähtsust kasvõi meie kolhoosimajanduse viimaste aastate kiire arengu juures on olnud väga meeldivalt propagandistile. Rubla leid, pöörduksin ma tagasi Piaatri radadele ja puudutaksin kõigepealt mõne sõnaga draamakirjanikke rahvusvahelist konverentsi. Seal oli kõne all peamiselt üks päevakorrapunkt. Sotsialistliku draamakirjanduse olukord ja arenemise suunad tänapäeval. Delegatsioone oli kokku tulnud päris mitmelt maalt. Kõigepealt muidugi meie külalislahked, peremehed, ungarlased, siis oli veel esindatud Tšehhoslovakkia, Saksamaa, Bulgaaria, Jugoslaavia ja Nõukogude Liit. Konverentsi töö oli korraldatud selliselt, et koosistumine toimus mitmes omavahel ühendatud radio fitseeritud saalis väikeste kohvilaudade taga millega oli loodud juba eeldused rohkem mugavaks kergeks vestluseks, kui asjalikuks kogu auditooriumi haaravaks vaidluseks. Nii taga minema kippus. Paljudes sõnavõttudes veeretati teravaid probleeme peost pihku nagu süte seest korjatud tulikuuma kartulit. Osa ungarlased Jugoslaavias püüdsid kilbile upitada modernismi ja lääne ajakirjanduses seda osa, mis teravaid sotsiaalseid probleeme püüab varjata asendades neid tihti magamistoa pikantse probleemidega, see tähendab probleemidega jutumärkides. Konverentsil oli päris teravat juttu ka nõndanimetatud distantsi teooria ümber mis meilgi Nõukogude Eestis mõnede kirjanike hulgas käibel olla. Selle teooria pooldajad arutavad, et tänapäeva sündmuste kohele ning just nimelt heatasemeline kujutamine kirjanduses olla väga raske, kui mitte lausa võimatu. Et võib kergesti juhtuda aktuaalsete probleemide valgustamisel ja lahkemisel rumalaid möödalaskmisi, valestimõistmisi, räpakaid, etrutamisi ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Kõiki neid pahandusi saavad aga ära hoida, kui lasta tekkida ajaline distants mille kauguselt pidavat olema võimalik käsitletavad ajajärku ja selle sündmusi õigesti näha ja eksimatult hinnata. Kirjaniku isikliku mugavuse seisukohalt on selle teooria pooldajaid kahtlemata õigus sest palju mõnusam ja ohutum on sõjas vooriga järgi sõita, kui avandardis liikuda või koguni lahingu ajal luuret teostada. Võidakse öelda, praegu ei ole ju sõda. Kuid arvan, et võitlus, mis meil nõukogude maal praegu käib. Võitlus rahva jõuka elu eest on lahing, mida peetakse kõike jõude ka kirjanduslike maksimaalsel rakendades. Keegi ju ei eita rahva revolutsioonilise mineviku kujutamise tähtsust ja vajalikkust aga keegi ei tohiks ka seda eitada, et meie suurtänapäev on hetkel palju tähtsam ja vajalikum. Kuidas jääb aga nüüd selle hoiatava häälega, et täna on meil nina kirjeldatav alles juustele liiga lähedal ja meie ei näe ega taipa veel kõike? Aasta-paari pärast oleks meil tõepoolest igast tänasest keerukast elu detailist ja selle veelgi kiirukamas seosest tervikuga võib olla palju parem, Levari. Aga kui selliselt hakkaksid arutama mitte kirjanikud, vaid ütleme, riigimehed, kes peavad suutma ette näha, jaga suunata suuri sündmusi rahva elus. Ja majandusteadlased, kes planeerivad pikalt ette meie majanduse arengut ja pedagoogid, kes kasvatavad meie noorsugu kauge, kindla perspektiiviga. Ja isegi arhitektid, kes planeerivad linnu ja hiiglaslikke tehaseid. Kui nemad kõik hakkaksid distantsi teooria taha varju pugema siis need sama toda teooriat pooldavad kirjanikud tunnistaksid eelpool loetletud amet, mehed ühel häälel täiesti kõlbab, teeks. Aga kuidas siis meie ühiskonnategelased suudavad tänapäeva selgesti mõista ja homset õigesti ette näha? Vastus on lihtne. Nad tunnevad põhjalikult elu ja selle arenemise seadusi. Aga kirjanik, tema peab ju ka väga põhjalikult elu ja selle seadusi tundma. Tema, kui ta tahab olla tõeline kirjanik, peab rahvaga koos ehitajate esiridades olema. Budapesti konverentsil räägiti, et mõnel kunstnikul on selline tehnika, et kui seisad maalimise ajal tema Mulbertile väga lähedal siis ei taipa hästi kõike, mida ta nende värvilaikude joontega ütelda tahab. Pilt lõuendil on nagu veidi ähmane astuda mõne sammu eemale ja korraga on kõik selge ja huvitav. Ka kirjanik peaks olema selline kunstnik, et suudaks tänasest kirjutades astuda vahetevahel mõneks hetkeks kujutatavast eemale, et näha asju teravalt ja selgelt ka homse seisukohalt. Ning tänapäevast kirjutada tuleb tingimata täna, et sellega aidata homsel kiiremini ja paremini kujuneda. Siis on kirjalik omakohus ja rahva ees täitnud ja ka ise ehitajaga õlg õla kõrval tööd teinud. Muidu on ta ainult tagantjärgi tark, kes kirjeldab ja võib-olla koguni karmilt kritiseerib teiste tegusid. Aga ise antud etappi otseselt ehitada ei ole aidanud. Mingit vastutust just nagu ei kanna. Kas ikka tõesti ei kanna? Kannab vastutust ja just eriti selle eest, et on eemale hoidnud. Konverentsil tõsteti nõue, et meie ajastu tõeliselt aktiivne kirjanik peaks võimalikult palju praeguste suurte probleemidega tegelevate inimeste keskel olema neid tähelepanelikult jälgima ja just nimelt tänalist, poeemi novelli või näidendi kirjutama lugeja või teatrikülastaja siis oma tänase ehitaja on kirjanikule kindlasti väga tänulik, kui see tema elus esinevaid rõõme ja raskusi heas kunstiteoses huvitavalt näitab. Veel kostis Budapesti konverentsilt teravaid ütlemisi teatrikriitikute aadressil ja kriitika mahajäämusi kohta üldse. Ka see probleem, meil tuntud, aga kabineti kriitikute mugav vägi vaatab elu endiselt raadio, televisiooni ja ajakirjanduse kaudu ning poetab käisest tarkusi, mida on mõnigi kord rohkem kui piinlik lugeda. Kriitik istub kohvikus ja bee volitusi. Ida ilu lähem uurimine ei huvita, tema süda rahva eluprobleemide pärast ei valuta. Aga kuidas siis vastutustundega kirjanik, kes alati elu ja töö keskel materjali kogub ja südant valutab, tema kriitikat usaldada ja arvestada saab. Tol konverentsi kostis hääl, et küllaltki suur osa noorte draamakirjanike ja kirjanike loomingust on väga väikese väärtusega. Et nende pilk on tihti nüri, jalad nokivad elu ääremaadel tühiste asjakese kallal. See kõik on ka meil väga tuttav jutt. Alles hiljuti kõlas Rudolf Sirge õigustatud kurtmine sirbi ja vasara veergudel. Kuhu lähed, novell? Vastaksin sellele. Novell kipub minema sinna, kuhu peamisel Nigol Andresen ta rea aastate kestel on tasapisi suunanud. Eks ole see ju peaaegu alati ikka Nigol Andresen olnud, kes noorte nigelamad jäämasemaid tühkisi pahatihti suursaavutusteks kipub hindama ning sellega noortele autoritele väga rumalaid karuteeneid osutanud. Tol konverentsil rõhutati, et kirjandust ei tohi juhtida administreerimisega aga ei tohi ka seda unustada, et meie elus ei tohi midagi minna lausa isevoolu teed. Nii ei tohi seda ka kirjandussõnu. Autori vabadus, loominguvabadus ei tule viia vägivaldsesse seoses isevooluga ja kui see kusagil nii ka on, siis on see administreerimise eest veelgi suurem kuritegu. Võidakse küsida, miks, kuidas? Aga sellepärast, et isevoolu teed väga harva mind sinna, kuhu on väga tarvis. On muidugi erandeid ja ka meil leidub noori autoreid, kes juhidena õigest sotsiaalsest vaistust valivad. Õige teemajja, õige teema, lahendusi. Kui sellele kaasneb ka veel parasjagu kunstimeisterlikkust, siis on asjad korras. Paljud noored aga ei oska alati ise õiget leida ning ootavad ja tahavad õigusega. Esialgu õigele suunamist. Kunagi ei tohi, aga kirjanduslikel võistlustel ilutsevad sõnavahtu premeerida, nagu seda ka meil pahatihti tehtud on ja küllap ka veel tulevikus tehakse. Tol konverentsil leidus üksikuid kaunishingi, kes nõudsid kirjanikule täielikku loominguvabadust, see tähendab vabadust kirjutada sellest, mis pähe kargab, järgi mõtlemata, kellele seda tarvis on. Vastaspool ei nimetanud seda vabaduseks vaid vastutustundetuks tegutsemiseks ja leiti, et taolistele autoritele seda muidugi keelata ei saa, et nad lollusi kirjutavad. Aga trükivalgust ja raiskamist neile kuidagi lubada ei tohiks. Nii palju siinkohal Budapesti konverentsist ja seal üles kerkinud mõtetest.