Eelmisel nädalavahetusel tähistati Eestis taas hõimupäeva. Kuna hõimuliikumise edendamine on jätkuvalt aktuaalne, siis käsitlen seda teemat ka tänases rahvamuusikasaates kuid sellevõrra ehk ootamatu kandi pealt. Kui nüüd Eesti suhted Soomega ja Ungariga kõrvale jätta siis keskmise eestlase arvates seisneb hõimuliikumise idee peamiselt selles, et meil kui suhteliselt edasijõudnud rahval tuleb ärgitada Venemaa avarustel elavate soome-ugri hõimukaaslaste eneseteadvust toetada igati nende kultuurilisi Ninka poliitilisi pürgimusi, päästmaks neid venestumisest ja venestamisest. Ise Nõukogude Liidust välja pääsenuna on meil praegu muidugi hea ja turvaline kritiseerida Venemaa rahvuspoliitikat või lausa sarjata oma soome-ugri hõimukaaslasi süüdistades neid kas rahvuslikus passiivsuses või venemeelsuses. Vaat siinkohas tahaksingi välja öelda veidi ebameeldiva tõe, et ega eestlased ise kah patust puhtad pole ning hõimuasjade ajamine Eesti vabariigi enda territooriumil pole teps mitte alati õiglane vennalik olnud ega ole vist praegugi, kui näiteks ingerisoomlaste kodakondsuse probleeme silmas pidada. Niimoodi laulsid aasta tagasi hõimupäevade lõppkontserdil rahvusraamatukogus Tallinna setud ansamblist sõsar. Ka nädal tagasi samas toimunud hõimukontserdil esindasid Eestit vaid setud. Setudest on tavaliselt räägitud kui võru murde setu murrakut kõnelevast eestlaste etnilisest rühmast. Viimasel ajal räägitakse neist tihti aga kui omaette rahvast, kel oma keel, kultuur ja territoorium mis kahe riigi vahel küll ära jaotatud. Viini loba, ideede. Setude probleem on minu arvates praegu tugevasti ülepolitiseeritud ning võitluses Tartu rahuriigi piiride taastamise pärast on setud poliitikute mängu kanniks muudetud. Eesti rahvusradikaalide üheks väiteks on, et kui Petserimaad tagasi ei saa, siis on seto rahva edasine saatus enam kui küsitav. Nonii kurvas tulevikus kahtlen väga, sest valdav osa setus elage praegu Eestis praktiliselt tantsetum ja nagu muugi Kagu-Eesti ääremaaks muutunud sest ida poole väljundit enam pole. Tallinn on kaugel. Venestamise ohtu kah nagu poleks. On aga võimendanud teine oht, setude pöördumatu eestistumine. See algas juba Tartu rahuga, mil setode alad liideti esmakordselt nende ajaloos administratiivselt Eesti alaga. Siis said setud lausa käsu korras eesti perekonnanimed, mis muidu olnuks neil kui õigeusklikud rahval venepärased nagu Siberi setudele praegugi on. Ja paljudel idapoolsetel soome-ugri rahvastel, muuseas samuti setud said ka eestikeelse kooli, mis veelgi lähendas neid eestlastele. See oli positiivne, kuid kokkuvõttes oli setude õigeuskliku kultuuritraditsiooni integreerimine eesti protestantliku kultuuri maailma aga neile hukatuslik. Setode eest istumine on juba tõesti pöördumatu ja etnograafina ning Vene impeeriumi rahvaste punase raamatu ühe autorina mis on just elavdanud minu nägemust setomaal toimuvast. Pean kurvalt nentima, et Eesti Veli, arendades Venemaal soome-ugri hõimuliikumist on setusid vaikselt enda hulka sulatamas. Ehk siis assimileerimine, ükskõik kui üllad ja heatahtlikud Poleks eestlaste tegevuse ajendid tulemas on objektiivselt võttes üks seto omapärane kultuur on kadumas. Nõnda on siis lood hõimuasjadega, Kagu-Eestis. Lähme nüüd aga Narva jõe taha. See muistne Eestiski tuntud regi värsiline laul maailma loomisest linnumunadest kõlas endisest eesti hingelist pärit isuri naiste esituses helisalvestatud Eesti riigi ringhäälingus 1937. aastal. Tegemist on ühe väikese hõimurahva isurite veel väiksema rahvakilluga, kes saatuse tahtel Tartu rahu järgse piiri tõmbamise tõttu Eesti vabariigi territooriumile jäi. Kuidas siis seal hõimuasju aeti? Sellest saate lõpu poole. Kes eesti ingelist midagi ei tea, siis ütlen, et see oli väike maa-ala Narva jõe ja lauga ehk vene keeli Luuga jõe vahel, mis endisest Ingeri maast Eesti vabariigi koosseisu jäi. Narva-Jõesuu juures suubub Narva jõkke Rossana jõgi, mille kallastel asusidki mõned isuri. Ingerisoome ja vene külad asusid, sest teise maailmasõja järel jäinest küladest üsna vähe järele. Ligi kahest 1000-st Eestist 1934. aastal elanud soomlasest isurist elas üle 1400 inimese just selles Narva vallas. Isureid oli siis Eestis 837 inimest, vadjalasi kolm ja soomlasi 1076. Isurite ja vadjalaste olid selle maa-ala põlisasukad. Seitsmeteistkümnendal sajandil tulid sinna ka soomlased. Erilist segunemist nagu ingelis mujalgi hõimurahvaste vahel ei toimunud, sest isurid vadjalasi olid vene õigeusku, soomlased aga luterlased. Etnilised usulised ja poliitilised olud kujunesid aastasadade vältel Narva ja Neeva jõe vahelisel maa-alal sellisteks, et vadjalaste ja isurite hakkasid pikkamisi venestuma ning Vadja keel ongi nüüdseks peaaegu hääbunud. Isuri keel pidas kauem vastu, kuid selles keeles kõnelevaid lapsi enam pole. Koos viimaste keele oskajatega on tänini püsinud ka omakeelne regilaul. Kuuldud laulus oli eeslauljaks vadjalane Taarja lehti kaaslauljateks aga veel viis isuri naist, väikülast, ropsust ja kalliverest. Vadja ja isuri keel on niivõrd lähedased, et selline ühislaulmine isegi segakeeles laulmine on Ingeris üsna tavaline olnud. Antud juhul oli küll ebatavaline, et kõik kuus naist olid pärit erinevatest küladest ning enne Tallinnasse sõitu 1937. aastal pidid nad kooslaulmist mõnda aega harjutama sest igas külas lauldi ja natuke isemoodi Nende Eesti ringhäälingus heli plaadistatud laule on hiljem avaldatud nii Soomes kui Eestis. Ning karjapasunamängijad Bioterpugatšov osalesid 1900 kolmekümnendail aastail August Pulsti korraldatud muusikamuuseumi ringreisidel üle kogu Eesti tutvustades nõnda ka Eesti Ingerit. Kuulame nüüd lauga jõe suudmes vadja jõge opera külas sündinud Darja Lehti esituses rituaalset pulmaitku, millega pulmapäeval äratati magavat mõrkjat. Eespool mainitud biotarpugatšov ehk hiljem biotor liivanud elas üle jõe Narva-Jõesuu lähedal Magerburgis ja oli kuulus karjapasuna ehk truba mängija. Tema esituses kõlab küla karjusemetsa lugu. Maagilisi verejooksu sulgemise sõnu loeb nüüd isur, paro mägi, kes oli pärit Narva-Jõesuu lähedal Rossana kaldal asuvast väik külast. Pidage väiküla nimi nüüd meeles. Kuulame nüüd pulmalaule. Kui peigmees pruudile järele tuli, siis tema pulma gaasikud laulsid väravate avamise laulu eeslauljaks anna kivisooropsu külast. Tema ema oli muide vadjalane. Pulmade eelõhtul aga korraldati pruudile rituaalne saun mille juurde kuulus ka eriline vihtlemis laul. Eeslauljaks seegi kord Anna Kivisoo. Regi värsilised pulmalaulud jäikud on selline laulu saand, mida ingerimaal esitati tavaliselt emakeeles isegi siis, kui külarahva tavakeeleks oli juba vene keel. Nõnda oli see näiteks juba mainitud Väi külas, mille isoritest elanikud laulsid 1920. aastal peamiselt vene keeles, välja arvatud pulmalaulud ja itkud. Ka meil, Alutagusel, kus Iisaku ümbruses eestistus rühm venelasi lauldi pulmalaule kaua aega vene keeles, olgugi et koduseks keeleks oli juba eesti keel. Narva jõeäärsed isurid suhtlesid üsna elavalt Virumaa eestlastega kellelt mõningaid laule ja kombeki üle võeti. Nõnda on eestipoolseks mõjuks Ingeris peetud mardisandiks käimist ja sellega kaasneva laulu esitamist. Kuulame nüüd Eesti ingeri rahvalaulikute esituses mardilaulu, mida lauldakse küll omal kohalikul viisil. Eeslauljaks isur Tatjana Jekorova ropsukilast. Küllap panite tähele, et lauldakse kuidagi venepäraselt, keel samuti kangevõitu, olgugi et esitatakse oma vanu rahvalaule Nende klassikalisel kujul. Paraku olid need isuri vadja naised, kes 1937. aastal Tallinnas laulmas käisid ilmselt täiesti kakskeelsed, kusjuures ametlikuks asjaajamiskeeleks oli nende kodukülades juba ammu vene keel. Isuri keel oli vaid kodukeeleks. Vene keel oli kirikus ja koolis ning selline olukord säilis mõnda aega peale rassona äärsete külade liitmist Eestiga naabruses asuvates ingerisoome külades kallivele, vana küla, kullaküla ja Hannika oli kooli ja kirikukeeleks traditsiooniliselt soome keel. Kuna isureid ja soomlasi oli Eestis vähe, siis polnud neil ka kultuuriautonoomia seadusega ettenähtud õigusi ja võimalusi. Eesti Ingeri Spydiaga hõimuväljadega midagi peale hakkama. Soomlased said hõimude raames pidevat virgutus nii Eestist kui Soomest. Eesti Ingerist läks vabatahtlike, isegi Soome talvesõtta 1939. aastal. Rohkem probleeme tekkis isuritega vähikülas saar külas. Järgsus, kes olid traditsiooniliselt Vene õigeusulised ning üldiselt vene orientatsiooniga ei aidanud isegi isuri ja eesti keele lähedus mis pidanuks omavahelist suhtlemist soodustama. Vaatamata ühisele Läänemere Soomelisele aluspõhjale oli isurite ja eestlaste kujunemiste liialt erinevates kultuurimaailmades kulgenud. Ja nüüd ma siis tutvustaks põgusalt, kuidas hõimude ööd isurite seas korraldama hakata. Alljärgnevate materjalide eest tahaks aga tänada oma endist õpilast Tallinna 32.-st keskkoolist Illimar putnikud. Selle vahendusel minu kätte sattus mahukas kodulooline uurimus väiküla ajaloost. Selle autoriks on samast külast pärit Borissi Meljanov Jõgi kes sündis 1915.-le aastal ning elas viimati Ivangorodi. Muidugi võitlema töös, esineda subjektiivseid hinnanguid, kuid mõningaid. Sündmusi ta kirjeldab, toetudes protokollidele ja muudele dokumentidele. 1922. aasta tähtsam sündmus toimus neljandal veebruaril, mil kõik 102 küla pere esindajad vallamajja kokku kutsuti. Kohal oli siseministeeriumi esindaja härra Saamuel Sommer, kes teatas, et vastavalt Eesti vabariigi valitsuse otsusele 29.-st juunist 1921 tuleb Petserimaa Narvataguse valdades korrastada perekonnanimede küsimus. Kell perekonnanime pole, sellele tuleb see anda, lähtudes enamasti nimevaliku vabatahtlikkusest. Kes valitsusena määrust vabatahtlikult täita ei soovi. Neile annab vastav komisjon nimed sundkorras. Samas soovitas härra Sommer veidi järele mõelda ja sobivad nimed kohe kirja panna. Mõned kohalolijad, sealhulgas kaks kooliõpetajat esitasid protesti, öeldes, et enamikul väiküla elanikest on juba perekonnanimed. Nagu lasnikov, riskin bussinsakalofi nii edasi. Selle peale, teatas härra Sommer näeb enda ees lausa mässajaid. Ta ütles veel, et kuna väiküla talupojad pole venelased, vaid isurid, see tähendab eestlaste veresugulased siis pole neil sünnis kanda võõra kõlalisi nimesid. Ning kas nad seda tahavad või mitte. Uued nimed saavad neile antud isegi sundkorras ja igal juhul mitte vene nimed. Talle vastu hakanud. Kooliõpetajatele teatas Samuel Sommer, et kuigi Eesti on väike riik mässajate jaoks ikka mõni kaugem koht leidub. Ja nii siis väljus neljandal veebruaril 1922 Makar Timaiivov vallamajast kui Makar kannel. Semjon Orežkin, kui Semjon raud. Gripina bussi nagu Agripina kotkas, Victor Samsonov, Victor merikotkas, Mihhail Kalašnikovi, Mihhail Kalamees, Aleksei bussin kui Aleksei kivisoo tema abikaasat Anna Kivisood, ehk siis tegelikult Anna bussina. Kuulsime täna kahes laulus eeslauljana ja kuuleme temalt veel Üht kutset jaanitulele. Aleksander Veskimäe Sai Kaseks Aleksander Kuzmin Markuseks Alexandra Frolova sai Roosililleks Konstantini Emiliano sai jõeks eespool kuuldud biotarpogatšov SAISis. Doktor liivandiks. Ise saksapärast nime kandnud Saamuel Sommer sõitis aga ära. Kuid ka 50 aastat hiljem ei kasutanud isoritest külarahvas omavahel eesti perekonnanimesid nagu Parissimiljanov jõgi. Oma uurimuses märgib. Kuni 1930.-te aastate alguseni toimus koolide Väi külas vene keeles kuid siis nõudsid naabruses elanud ingerisoomlased, keda toetasid ka eestlased. Selle muutmist eesti ja soomekeelseks. Küsimus läks isegi riigikogu vene saadikuteni välja. Kaheksandal novembril 1931 kokku tulnud 44 isurist lapsevanemast otsustasid 43 nõnda. Meile võõraste ingerisoomeorganisatsioonide poolt soovitav kooli reformimine on täiesti vastuvõetamatu, kuna oma lastega me räägime kodus vaid vene keeles. See on neile emakeeleks. Kuid riigikeeletundide arvu suurendamist meie koolis me peame mitte ainult soovitavaks, vaid lausa vajalikuks. Venekeelne kool suleti Väi külas neli aastat hiljem. Kõrge rahvahariduse ametnik Tallinnast teatas siis, et Eesti vabariigi valitsus peab väiküla ja saarkülaelanikke isurite, eks. Aga kuna isuri on eestlaste veresugulased, siis valitsus ei saa mingil juhul lubada isurite lastel õppida vene koolis. 1935. aastal mindi kirikus üle eestikeelsele jumalateenistusele. Protestiks hakkas kolmandik rahvast paatidega Narva-Jõesuu kirikus käima, kus säilis venekeelne teenistus. Nagu kuulsime, ei tahtnud vaiküla isurid oma venekeelsest koolist kirikust kuidagi loobuda. Selle jutu taustal võib tunduda esialgu lausa kurioosumina küla krooniku Boriss imeljanovi märkus, et väiküla kooli kogu 56 aastase ajaloo vältel oli õpetajatele alati suureks probleemiks koolilaste vilets vene keele oskus sest kodus kõneldi isuri keelt. Ja hoopis mõistmatuna võib mõnelegi kuulajale tunduda veel üks porissimiljanovi jõe mõttekäik. Ta kirjutas. Meie Wen, külase tähendab päi, külaelanikud oleme ennast alati pidanud ja peame praegugi venelasteks. Kuigi, mis on võimalik, pole nendeks kunagi olnudki. Kuid selline on juba meie esivanematelt lähtunud traditsioon. Muide ka mulle endale on ingerimaal üks Pisuri eideke veel 1960.-te aastate lõpus öelnud, et nad on kõik venelased, vaid keel on teine. Kuulame nüüd vahepeal veel üht isuri rahvalauluropsu külast pärit Maria Vahteri sündinud Jefimova eestlaulmisel. See on leinava lese laul, kes kurdab, et on leseks jäänud, kuid kellel on rõõmuks kolm poega. Üks on Rootsis praostiks, teine piiskopiks, kolmas on aga kodune härra. Küllap mõni kuulaja on juba mõttes pahandanud, et mis imelikku hõimupäeva juttu täna Tõnurist ajab? Eks ma muidugi veidi provotseerisin nii mõtlema, kuid tänase saate tagamõte oligi näidata, et hõimuliikumine on tõsisem asi, kui arvame. Alati pole veri paksem kui vesi ning pelgalt hõimusugulasest rääkimine ei saavuta eesmärki, kui me ei arvesta ühe või teise hõimurahva ajaloolist ja etnokultuurilist tausta. Eesti vabariigi hõimuasjade ajamine endises Eesti Ingeris ei arvestanud seda ja leidis, nagu kuulsite, isurite vastuseisu. Huvitav on veel üks fakt. 1989. aasta rahvaloenduse andmeil elas Eestis 306 isurit. Neist pidas isuri keelt emakeeleks. Või teiseks keeleks vaid 35 protsenti eesti keelt valdas umbes 45 protsenti. Need võisid samad inimesed olla ja võib üsna kindlalt väita, et eestlastest hõimurahva keskel elades ajavad enam kui pooled isurite oma asju vene keeles. Miks siis nii, võid küsida? Hõimupäeva saate lõpetangi küsimusega, kuid Ingerimaa rahvamuusika juurde tulen ühes järgmises saates tagasi.