No kas sa tõrjumüüakuntšidi passon, etnossad, kak Itaagi sättima, Asjon leetmaa loos Pilipisse. Kahjuks küll. Stiidak minuga näedlase nimetuse. Ja see seal ka transpordi kõrval väga hea. Armastab muusikat, aga nagu koolipoisid ikka, on töötamine sageli vastumeelne. Iztovi pretrinima jätsi protilt Akwellieni. Isegi raske ütelda, sageli tuleb lihtsalt kontrollida jälgi tähja oma väga ohverdada trükija, määlingeedeedsiduse intress, üldse muusika ja väga, meil on vaja lähemal ajal välja töötada graafik kes kunas pääseb klaveri juurde, sest muidu on alati arusaamatusi. Tüdruk on mul viieaastane, tema on väga suur entusiast selles osas ja väga palju ka ise teeb meloodiaid ja ja saadab ka neid, nii et valib igasuguseid helistikke ja olen teda rõõm näha, ainult et õpetada ma ei julge. Ma võid olla purustan, tema toredad mõtted. Taks vastusumusega õnnes, kuule jah, on küll. Natsid moosekant, Puidet, preemeni, atakk, ideetivuseni täkmelinki. Tahaksin loota, tegelikult kogu aeg on tunne, et midagi on puudu ja lihtsalt õppimise pärast õppida ei ole ma kunagi kavatsenud. Unistasin sellest, et kirjutada muusikat. Ta käe Metš näo väswasnik lausa otsinud Lanno ja esimese loo kirjutasin kuueaastasena. Kakerdab talatsioonile seda kraana või Share, andsin nad Stahli, seda nimetatakse Kadini bot. Instrument on klaveril lihtsalt katsetasin ja mida ma ette kujutasin, seda seal mängisin. Vajalikud noodid. Küsisin isa käest. Atrields põrmused, Danton ja ta oli muusikaõpetaja koolis. Juhatas kooli orkestrit ja on oma pedagoogilise praktika vältel sadu puhkpilli mängijaid välja õpetanud ja ema Tagasihoidlikult öeldes ja ka oli muusik oli pianist, väikselt taks. Ja tuleb veel Jäniza bootilisatavamas ta või stopoi rannas Nuzzani, muusiku. Ja ma väga armastasin muusikat, nad oskasid seda mulle niiviisi serveerida, et ikka ja jälle tahtsin seda kuulata. Aga kui muusika vaid mobiilis Siiski instrumentaalmuusikat suuremas osas hakatis kompasyydaras klassikuid, kriidi ema armastusega mängida kodus. Annab peredele titteri, esse tuli Bowcrigu lantnuse. Ei mäleta, ta suri ka üsna ammu. Aga siiski paistab, et et ta mängis mulle südamesse midagi, mis ei kadunud koos temaga. Ta on juba 30 aastat hauas. Atletavastataja skaalast nopiti priorodu, väga merd, eriti oma niisugused eredamad mälestused üleniustanud siukses merega ja ei kujuta ette, et võiks elada kuskil väga kuiva koha peal omorje võistoni butis, saalitavuse. Kirjutasin küll, joonistasin. Kuidagi raske oli leida vahendeid enese väljendamiseks, katsetasin värssidega akvarell idega, muusikaga paistis, et viimane oli siiski parim kreegi Shastantsel asemel Lubymangi kompasi tarand. Iiliktooniputuse võitis. No kriigi muidugi armastan edasi õpinguaastail siis mulle meeldis väga Tšaikovski, kuna tema väga nii täpselt ja hästi väljendas oma tundeid, ma imetlesin, kuidas ta ühe ja selle sama orkestri koosseisuga võis anda, nii. Erinevat muusikat on hästi, kasutas kõik need võimalused ära. Aga hiljem. No ja tundus, et see on kuidagi liiga ära seletatud, kõike oleks tahtnud natukene nii endale avastamiseks ka midagi ja selle tõttu niisugune komplitseeritud helikeel hakkas rohkem meeldima, nii et see niisugune ümberhindamine tuli pikkamööda. Muidugi ma ei eita Tšaikovskit praegu, aga kui keegi nagu niimoodi kirjutab, siis ma seda küll ei saa. Aga nii kui ma niisugust tõsist muusikalist vaimutoitu ma läksin, siis ma küll kuulaksin meelsamini kas partoki või või siis seal meie Pärti, kedagi kaasaegse niversbriblekaid oma teravmeelsusega jooma sisugusega teed, siiski see kaasaegne helikeel alati ei too enesega Kaasa sügavat sisu. Ja isegi raske on ütelda, millise, millesse sisukus esineb, aga lihtsalt tunned, et inimene mõtleb ja lihtsalt ei kommenteeri oma väljendusvahenditega. See muidugi korrapealt ei löönud nii minus läbi nagu pikka aega juurdlesin, analüüsisin neid uusi voolusid kuni hakkasin otsima vennast selles. Ma ei usu, et ma oleks veel täiesti leidnud. Ma lihtsalt tundsin, et kui ma kirjutan vanade vahenditega siis paratamatult kuulub siiski eelnevas ajajärku. Ja kuidagi ei ole küllaldane selleks, et saaksin väljendada oma mõtteid, nii nagu need tõesti olla. Lihtsalt ei rahulda see keel. Kuigi ma väga hindan kõike seda muusikat, mis on kirjutatud. Aga see peab jääma nii, ma tunnen, et ma enam samas stiilis edasi ei saa teha. Ja, ja teiseks ta siiski oli tehtud väga nii kiirustades, läbimõtlemata ja kuna puudusid küllaldased kogemuseta, oli ikkagi esimene niisugune suuremõõdulisi töö siis. Lihtsalt puht ruumiliselt ta ka ei ole mulle enesele vastuvõetav. Praegusel hetkel vähemalt mitte. Ja helikeel kahtlemata ka on edasi arenenud. Ei, ma ei ole vahepeal palju kirjutanud. Aga ma usun, ma olen siiski kasvanud, sest ma kogu aeg kuulan seda muusikat, juurdlen ja tajun enam-vähem, kuidas ma seda ise tahaksingi. Väga ta oli väga tore inimene ja ma võiksin öelda. Südamlik ja tema peamine, nii lähenemismeetod minule seisnes selles, et ta jõudis mind julgustada, noomis mind alati minu enesekriitika pärast, mis tapvat ära minu loomingu. Ja. Võib-olla tänu temale. Ma siiski olen julgenud üldse katsetada nii. Paljude asjadega. Mäletan väga sageli ma sattusin kuidagi kriisi, kui mingi otsingutel kohe ei tabanud märki ja kuidagi nagu pahandasin enda peale ja mõtlesin, et jäägu siiapaika. Siis tema oli see, kes korjas jälle kõik need killud üles ja hakkas neist leidma. Siiski neid väärtusi, mis tasuksid, edasiarendamist vajaksid ja ta otseselt nagu iga kord kui ta kandis niisuguse laengu mulle, et ma pidin kohe edasi töötama, sest ma olin parasjagu pessimistliku nii suhtumisega omaenese edusammudesse Nadžemibutseni mägedes. Ja praegu on otsene vajadus Siiski lõpetada üks tsükkel palu noortele. Kuna ma praegu ise töötan laste muusikakoolis, siis ma iga päev milline puudusel uuema repertuaari järele ja jäätise uus ei ole, ühteviisi vastu võetakse, võib olla küll väga hea muusika, kuid tehniliselt kuidagi kas kättesaamatu või, või helikeel mõnevõrra mitte mõistetav lastele või sisuliselt liiga raske. Ja nüüd oleme katsunud püüda neid proportsioone kuidagi kooskõlla viia. Ja kontsert on siiski mul ka hingedel ja olen selle kallal tasapisi töötanud. Mõtlesin seda ka just noortele. Rohkem sellise kallakuga kirjutada. Näiteks laste muusikakooli lõpetamisel või kuskil muusikakooli seal esimestel kursustel mängida midagi niisugust. Trantsete Tagoogitsiski härrad, mõte. Meeldib, kuid ei tunne siiski, et klaveri õpetamises oleks minu kutsumus. Aga ka ütles, et sellest võib oletada, et mulle meeldib rohkem niisuguse teoreetilise kallakuga õpetamine, mis lähemal siiski sellele niisuguse loomingule otseselt. Kuigi interpretatsioon on ka looming aga näiteks ansamblitundides õpetada lapsi kasutama seda teoreetilist materjali, mida nad solfedžo tundides läbi võtavad, kasutame neid akorde, nendest moodustama saateid lihtsatele lauludele, tajuma ühehäälse loo funktsionaalsust, näiteks kujundama lihtsaid faktuure. Ja siin ma tunnen siiski ennast märksa paremini ja tunnen, et ma saan siiski täie nii-öelda Südamega ashi sõita. Judse Askašitsevam otsiendaja Pisalt härra võimus võetest läti takk, meeste trükingi elan, mulle meeldib, kuid ma ei tunne siin ennast mitte väga kodus, kuna ma ise ei tegele kooriga. Olen siiski märganud, et paremat koorilaulud on kirjutatud nende poolt, kes ise tegelevad kooriga. Aga mul siiski kontaktkooriga on võrdlemisi vähene, olen peaasjalikult kuulaja ja selle tõttu kindlasti ka vähem leidlik igasuguste võimalustega. Aggie altari Sestonski muusiki, võishide haružinna, Subenna vampliiskini maasterami härra võttis, nii. Väga meeldib. Tormis same, samuti Veevo, Tamberg naiskomposiit, Rovkatu rõhus, niiet. Märgsaarega. Kahjuks vähe, see on rohkem niisugune suvine ütlemine. Aga niisugust regulaarset sportimist ei ole tervis lubanud.