Tere, head klassikaraadio kuulajad ja tere tulemast kuulama hoo esimest heligaja saadet. Arvo Pärdi 80. sünnipäeva eel on meie saate avaosa pühendatud helilooja loomingule ja täpsemini tema autoriplaatidele. Tänases saates on külas mitmeid inimesi, kes ühel või teisel viisil on pärliloomingu ja albumitega kokku puutunud. Nii räägib muusikaajakirjanik immo Mihkelson sellest, mis saanuks siis, kui plaadifirma ECM produtsent Manfred Eicher ei oleks juhuslikult oma autoraadiost. Kord Pärdi Tabula Raasat kuulnud. Mitmetel Pärdi albumitele laulnud tenor Arvo Aun tunnistab aga et ühele Pärdi plaadile jäid salvestamise käigus juhuslikult linti linnuhääled. Te saate teises osas. Ühises vestlusringis räägivad Pärdi muusika ideaalidest ja nende otsingutest muusikateadlane Kerri Kotta, sopran Kaia Urb, ansambli Vox Clamantis kunstiline juht ja dirigent Jaan-Eik Tulve ning ajakirja muusika peatoimetaja Tiia Remmel. Arvo Pärdi albumite lugu algab otsekui ühest pooljuhuslikust hetkest. Muusikaajakirjanik immo Mihkelson räägib, kuidas plaadifirma ECM-i juht Manfred Eicher istus kordama autoroolis koolis sealt esimest korda Arvo Pärdi muusikat. Ma olen seda Manfred ei suust, ma arvan, kaks korda kuulnud. Ja mõlemal korral on ta lisanud väikesi detaile. Seal ei olnud kiirtee, ta sõitis oma autoga seal uus auto ja tal oli hästi äge stereo, seal oli pilkane pime sügise. Kruttisin raadiot seal igasugust eetrisaginat teie vidinate vahel häkkida, kuulis niisugust muusikat, mis teda. Alguses köitis ja siis ta sai aru, et see muusika on nii huvitav, et ta ei saa sõites seda kuulata. Ta sõitis kõrvalteele, jäi seisma ja kuulas loo lõpuni ja see lummastada, nii et ta ei saanud rahu. Ta hakkas tuttavate sõprade käest otsima. Kes võis olla selle muusika autor, mis muusikas oli. Ja lihtsalt see, et kui keegi ütles Pärdi nime ühe võimaliku kandidaadina tundus see nimi talle huvitav ja ta ei teadnud Pärtel just jõudnud Austriasse oli nii-öelda lähikonnas täiesti kättesaadavus ulatusest. Siis ta hankis kontakti Pärdiga, siis ta hankis selle muusika kiisale Tabula Rasa, mida te soovitate kuulata ja Bingo, ta oli täpselt see lugu, mida ta oli raadiost kuulnud. Ja sealt see lugu, alguses ta võttis ühendust, helistas, andis plaate Arvo Pärdi kuulata, mida tema oli teinud, et äkki tuleb Pärt tuvi ja ta pakkus, et võiks salvestada midagi. Esialgu tundub, et Pärt oli üsna ükskõikne kogu selle asja vastu, et noh, mingisugune noor sakslane, mingi äge mees pakub salvestada rohkem Tšassiga tegelenud ja ja nad tegid selle esimese plaadi vist niimoodi ära. See esimene sessioon, kui nad koos olid stuudios, see oli Šveitsis Oissar oli üürinud ühe stuudio, siis ta oli saatnud Kiisczarretele traatrazenoodi sama õliga teinud Gidon Kremer, iga saatnud Gidon Kremer noodi ja tehti mikrofoniproov. Mõlemad olid noodist selle loo ära õppinud. Mängiti esimest korda. Tundus olevat kõik paigas, Pärti aisa, rahetasid seal mikrofonide taga igaks juhuks mängida teist korda veel üle. Ja Aivar on meenutanud, et see oli niisugune salvestus, niisugune elekter oli selles muusikas ja esituses ja värskus, mille kordumist nagu ei loodagi kunagi kuulda oma elus. Ja see oli see hetk, kus ta esimest korda Pärdiga stuudios kohtus. Et siis Aivar ütles, et ta sai aru, et, et see peab olema midagi niisugust, mis tõenäoliselt nagu suurelt öeldud, aga muudab maailma. Ja ta pärast kinnitas, et tema arvates nii see oli ka, et see plaat, see salvestus, need lood panid inimesi teistmoodi kuidagi muusikat kuulama või kuidagi pingsamate keskendunult ja ja kõik see vaikuse, heli vahekorda ja kõik see oli tänu sellele plaadile. Aga. Pisut spekuleerida ja mõelda, et seda juhuslikku seika Manfred Aicheri autoroolis autoraadiot kuulates ei oleks juhtunud, siis kas Arvo Pärdi muusika oleks ikkagi jõudnud plaatidele ja raadiotesse? Ma olen seda küsimust küsinud näiteks pool hilja järelt, kes vastas, et tema arvates kindlasti oleks, et sellel muusikal oli tema arvates piisavalt jõudu ise kerkida, et see oleks võib-olla juhtunud mõned aastad hiljem. Aga mine sa tea. Siiski, Manfred Asieri renomee oli tohutult kõrge kõikide nende muusika salvestajate juures kaheksakümnendatel aastatel. Ta oli ikkagi peaaegu juba nagu legend ja ma arvan, tänu sellele kuulati ka Pärdi Tabula Rasa plaat. Siis ilmus 84. aasta lõpus ka seda plaati, kuulati teise kõrvaga teravamalt ja kuidagi tähelepanelikumad. Mina arvan küll, et see Maltartheri roll Arvo Pärdi muusikamaailma esitlemises on ikka ääretult suur. Kui me rääkisime sellest rollist Pärt ilma Issemmitu, siis kuidas vastupidi, oleks Issemm ilma pardid. Aitäh jah, tagantjärele, üheksakümnendatel juba õhtuse ajakirjanduslikke klišeesid vanade tissemm toetub kolmele suurele vaalal kilpkonnale, nagu see maailm vanasti oli. Et üks karbark T4 Kiisharreti, siis kolmas oli tema selleks ajaks ja Pärtali see kilpkonn, mis tegelikult Ta algatas Aiseril selle täiesti uue suunana plaadifirmaga. Tabula Rasa oli esimene plaat, et mis sai New seerias uue seeria tiitleid nagu nimed, nagu selle alaharu tekkis plaadifirmas. Ja pärast seda hakkas Aigar ka muud klassikat välja andma. Nii et vähemalt kolmandiku võrra vaesem oleks ise lugu ilma Pärdita. Kas selline edulugu ühe helilooja muusika jõudmisel nõnda suurte plaadifirmasse ja üle kogu maailma on see tõenäoline, juhtub seda 10 või 20 aasta jooksul uuesti või on see midagi täiesti? Kui te vaatate seda tegelikult plaadi business'is muusikaäris seda juhtub seal nagu pidevalt ja kõige tüüpilisem näide on biitlite edulugu ja eesti muusika levikule maailmas on see Arvo Pärdi edulugu ise kaudu teinud sedasama, mida biitlid tegid inglise muusikaga. Nii et kui üks nähtus helilooja muusika, ansambel osutub veduriks, siis ta veab palju teisi enda järel. See on heliloojal endal võimalik kaasa rääkida ühe albumi tegemisel. Tema töö justkui on sellega lõppenud, et ta teeb valmis partituuri ja ulatab selle siis üle muusika. Ütlen, et see on huvitav küsimus ja kuna mina ei ole helilooja ja pole seda protsessi ise niimoodi läbi teinud, aga mind muusikaajakirjanikuna tohutult huvitanud see, kuidas see protsess käib see on üsna erinev ning see Arvo Pärdi ja ise me koostöö on selles mõttes peaaegu nagu musternäide. Kuidas helilooja töö ei lõppe sugugi sellega ära, et ta partituuri ära teinud õied, ta on esiettekandel juhendanud muusikuid kuidagi, et see muusika paremini kõlaks. Üldsegi mitte. Arvo Pärt on ka intervjuudes väljendanud korduvalt, et tema plaadid, mis on ise on välja antud võiksid olla muusikutele, kes tema muusikat mängivad nagu sellised näidised. Et kuulake seda plaati, siis nad saavad umbes teada, kuidas seda muusikat peaks esitama. Mis tähendab seda. Et sellele plaadi tegemisele on eelnenud ka päris hoolikas lihvimise protsess, siis on päris üksjagu palju lugusid, kuidas stuudios olles on otsitud seda õiget kõla. Et kui näiteks tehti seda Aliinale plaati, siis oli tükk aega mikrofoni paigutatud sinna-tänna vasakule, paremale ikka ei kõlanud õigesti. Kre lõpuks leitise Õiga balanss nende selle vasaku ja parema käe ehk siis madalate ja kõrgete helide vahel, et see muusika kuidagi kõlaksid, need ülemhelid ja kõik need komplektid oleksid hästi kuulda. Ja see muusikapõhi oleks nagu õige. Arvo Pärt on teadaolevalt ka väga nõudlik salvestamistel ja kui see tiim nii-öelda kokku saab asja rebart, siis see on nagu osutunud tegelikult võitmatuks kombinatsioonid. Samamoodi sellepärast et ikkagi paljud need issi-emme all tehtud. Pärdi plaadid on väga head. Aeg-ajalt on käinud läbi inimestes, selliseid murepunkte plaadid kaovad ühtäkki ära või keegi neid enam varsti ei kuule. Kuidas on Arvo Pärdi albumitega, kas need on niivõrd ajatud, et ka paarikümne aasta pärast on need kõigil kodus riiulitel olemas ja endiselt valmis kuulamiseks? Aivar on kirjeldanud albumi tegemist või selle mõju inimesele või selle tarbimist, kui raamatut sellel peaks olema algus, lõpp. Ja kui mõeldakse, plaat on tema kirjelduse järgi nagu raamat. Mida sa võtad kätte kõigepealt need kaant, lisavad tiitellehe ootusärevus kerkib, algus on huvitav. Kõikide isemi plaatide algus on seitse sekundit vaikust. Erinevalt teistest plaadifirmadest, mõned plaadifirmad on hakanud ka järgima seda nõksu. Ja üks album on asja arvates ka selline, mille juurde nagu raamatu juurde sa võid pidevalt naasta ja jälle, ja jälle. Et seened eristab albumit lihtsalt muusikapalast. Et see on üks selline kogum palasid, mis moodustab ühe terviku ja niisuguse terviku, mida sa võid jälle ja jälle kätte võtta. Ja mis tekitab sul ka võib-olla visuaalse aistingusesse. Plaadi ümbrise kujundus on ka oma häälestaja. Ning mulle tundub, et Arvo Pärt on väga seda albumi usku ka et see Maltrad aieri idee plaadist kui millestki kestvast. See tundub ka, et on Pärdile meeltmööda. Et mina arvan küll, et kui teised halb on, et võib-olla kaovad, aga üsna tõenäoline, et need albumid Arvo Pärdi heliplaatidest plaadifirma ECM valguses rääkis immo Mihkelson. Aga mis tundega kuulab Pärdi heliplaate, keegi, kes on ise nendel kaasa tegev olnud, räägib mitmetel Pärdi albumitele laulnud tenor Arvo Aun. Tihtilugu ma nüüd viimasel ajal kuulan ikkagi nii, et kui me tahame midagi väga põhjalikult kuulata, siis ikka klapid pähe ja siis saab ikka nagu täieliku elamuse. Need nüansid ka kuuleb siis ära, et mis seal veel on, mida kõlaritest alati ei tule välja. Kas laulja kuulab kuidagi enda lauldud salvestust erilise tähelepanuga või ma tean, et on ka selliseid esinejaid, kes üleüldse nende salvestust sibulat ei taha? Mul oli vahepeal täpselt seesama, et nii kui oli mingi plaat salve tehtud filharmoonia kammerkooriga, nii oma kindlasti seda lähema paari aasta jooksul ei kuulanud. Et siis, kui mingi aeg on sellest nagu mööda läinud, et siis mälestus sellest salvestusest hakkab elama nagu mingit oma elu ja siis, kui sa lõpuks selle peale paned peale paari aastat salvestust, siis avastad seal mingeid taolisi nüansse, mida nagu ei olnud meeleski. Aga samas on see kindlasti väga põnev kuulamiskogemus. Üks asi on tõepoolest see plaadi salvestusprotsess, aga ma kujutan ette, et sama teose esitamine kontserdisaalis on midagi hoopis teistsugust. Millised need võrdlusmomendid teil on just Pärdi muusikat silmas pidades? Nojah, kui nüüd näiteks pidada De Teumi silmas, siis me salvestasime selle Soomes Lohja kirikus ja eks ta kirikus sobibki kõige paremini, me oleme seda teinud ka erinevates kontserdisaalides nii Euroopas kui Austraalias ja Jaapani kohta ma nüüd ei mäleta, kas me teame sellest ette, kandsime, aga need akustika tahage erinevad. Mõnes kirikus tuleb seda akustikat kunstlikult nagu natuke vähendada. Ja no muidugi tänapäevase salvestustehnika juures on see kõik võimalik. Lõigatakse neid asju kokku poole takti pealt, kui on salvestus või isegi poole noodi pealt tõenäoliselt. Aga jah, see oleneb väga palju sellest, konkreetse kiriku akustikast. Et mõnel pool sa tunned kohe, et vot see teos oma niisuguste ütleme pikkade liinidega ja sobiks nagu sellesse akustikas ja teine on nii, et akustikat on liiga palju, et nagu kajab liiga palju, et juba peaks edasi minema, aga veel kaja kestab. Kuid nüüd erakordsest rääkida, siis võib-olla tuleb eelkõige meelde Canon Boca Jaaneni salvestust, see oli vist aastal 97. Tegime seda Niguliste kirikus ja kogunesime sinna õhtul kella 11-ks õhtul on vaikne, siis ja hommikul kella nelja-viieni olid salvestused. Ja vist kas viis või kuus päeva järjest, no peaaegu nädal vist järjest. Ja siis õhtul ei saanud hakata salvestama sellepärast, et kuskilt tuli kirikunurka ka käisime seda väljas seal kuulamas, tuli niisugune hästi madal bassiheli ja siis me lõpuks saime aru, et need on mingid hilisõhtused, laevad, mis Tallinna sadamast väljuvad ja esimesed paar päeva ei saanud salvestada mitte midagi ja siis lükati see aeg ikkagi niimoodi, et me ei tulnud kell 11 vaid tulime vist kas pooli, eks seal alles sinna need laevad olid siis lahkunud. Aga sellele vaatamata, kui hoolega kuulata Pärdi Canon pokayanenit, siis kuuleme seal hommikust linnulaulu natukene klappidega kuulata ja isegi paaris kohas on koera haukumist. No see on ekstreemne muidugi. Aga niimoodi ütleme mul ei tule meelde, et mingi plaat oleks tehtud nii et publik on sees, sellepärast seda kahinat ja kõike on ikka niipalju, et no nii palju oleks need katkestamisi või tuleks sealt kõike välja lõigata, kui see üldse võimalik oleks. Aga samal ajal kui muidugi publik on sulle lähedal ütleme, et kirikus on ka tihtilugu niimoodi, et esimene rida kuulajaid kirikus istub võib-olla sinust 15 meetri kaugusel, siis kontserdisaalis tihtilugu on see märksa lähemal ja kontserdisaalid on ka väga erinevad. Et, et selles mõttes, kui sa juba näed seda reaktsiooni, kuidas publik reageerib mingile asjale, mõnel tulevad pisarad silma, mõni on silmad kinni. Vot siis see mõjub küll kuidagi veel inspireeriva maalt, et tihtilugu ongi nii, et valid välja näiteks. No ma ei tea, kuidas teistel minu puhul, et ma valin nagu välja mingid paar kuulajat, kelle puhul ma näen, et neil on emotsioone ja siis püüangi nagu laulda konkreetselt nendele inimestele ja siis kui sealt tuleb nagu seda seda vastu energiat ka tagasi, et ma näen, et tõesti pisar tuleb silma midagi, no vot siis laulja või artiste jaoks on see juba väga suur suur asi ja siis on kontsert ikka väga korda läinud. Juhul kui muidugi mingeid ABS ei juhtu, seda ikka tuleb ette. Albumil ei ole ilmselt apsud lubatud, et see peab olema nii terviklikke veen. Ja no apsud ikkagi jah, kui on, ütleme tõesti salvestusstuudios või kirikus, mis on muudetud antud hetkel stuudiaks siis püütakse loomulikult kõik apsud sealt välja saada, aga sellepärast ongi klappidega väga huvitav kuulata, et sealt kuuleb tõesti taolisi asju, mida kõlarist ei tule esile, lihtsalt klapid on sul niivõrd kõrvadele, suruvad sulle peale parasjagu ja seda ongi väga huvitav kuulata ja ega see ei ole mitte ainult loomulikult Pärdi plaatidega nii, aga ükskõik mis plaati sa kuulad ala, et ei leia mingisuguses üks huvitava apsu sealt seest ja, ja võib-olla see teebki selle asja huvitavaks. Et muidu oleks liiga steriilne, liiga puhas ja liiga perfektne. Arvo Pärdi muusika on puudutanud paljusid meist. Klassikaraadio stuudios on täna inimesed, kes on ühel või teisel põhjusel Pärdi heliplaate korduvalt käes hoidnud. Nad on nendel plaatidel olnud kaasa tegevad, neid analüüsinud või süvenenud, kuulanud. Hea meel on tervitada stuudios kirja muusika, peatoimetajat ja Remmelit laulja. Sopran Kaia Urb, ansambli Vox Clamantis kunstiline juht, dirigent Jaan-Eik Tulve ja muusikateadlane Kerri Kotta. Arvo Pärt on juba mitmendat aastat tituleeritud kui maailmas enim esitatud elav helilooja. See tähendab, et tema looming kõlab erinevates kontserdipaikades üle kogu maailma ja võime vaid oletada, kui paljudele kuulajatele. Aga kas muusika ühel helikandjal suudab need oletused ületada? Ega see üks lihtne heliplaat, et on võimeline pakkuma kuulajale samasugust ehtsat tunnet. Ker. No miks ta ei ole, ma julgeksin öelda, et kui me räägime sellisest läbimõeldud ülesehitusest, siis laat on mõneti kontserdiga üsna sarnane struktuur puhtmuusikaliselt et sageli on ju ka plaadi peal väga selgelt läbi mõeldud, mis võiksid olla seal raamistavad lood ja missugune on selle plaadi tervikdramaturgia, kuhu võib-olla langeb raskuspunkt. Ja ka hea kontserdi puhul üldiselt noh, sellised asjad ei ole juhuslikud, kui nad on ikkagi nagu läbimõeldud ja, ja nendega on arvestatud. Mis muidugi nüüd muudab kontserdi ja, ja plaadi kuulamise erinevaks on võib-olla suuresti see privaatne kogemus, mis plaadikuulamisega kaasneb. Kuigi see on ka kontserdil mõnikord võimalik, aga, aga plaadi puhul ikkagi oled tõesti ainult nagu sina ja siis see muusika. Ma arvan, et Arvo Pärt on tegelikult helilooja, kes nagu sobib CD-plaadile ma arvangi, et Arvo Pärt on mingis mõttes CD plaadi ajastu helilooja, ta võib-olla ei sobi nii hästi LP-le noh, kui me räägime tintinnabuli muusikast, siis selle, selline rafineeritud esteetika on midagi, mis minu meelest haakub või võiks haakuda ka sellise digitaalse salvestuse ülimat nagu puhtust võib-olla taotleva esteetikaga. Nii et võib-olla ei ole sega juhused, et Arvo Pärdi muusika eelkõige hakkas just levima nagu CD-plaatide kaudu või sai nagu laiemalt tuntuks ja heliloojana. Kahtlemata tähendab ta, ühelt poolt jah, tema muusika, aga teiselt poolt ka selle muusika selline atmosfäär või, või ka olemas, kui sellist sõna kasutada. Tegelikult võib-olla muudab sobivaks seda kuulata just sellises privaatses keskkonnas, nii et võib-olla ta ei olegi nii palju kontserdi helilooja ja miks teda muidugi kontserdil esitatakse, see on pikem traditsioon. Ta on, on vägagi plaadi helilooja. Kui Arvo Pärt oleks bänd, siis ta võib-olla läks primaarset stuudiobänd ja ei annaks väga palju kontserte, ma oletan. Et Arvo Pärt tõesti enamusele meist või meie põlvkonnast, me oleme keriga üks põlvkond jõudis läbi lintide läbi plaatida hakatuseks läbi kassettide, sellepärast et siis veel CD-sid siin Eestis ei olnud, kui meie konservatooriumis käisime. Nii et tõesti ta meile jõudis läbi kuulamisest, me oleme ikkagi niivõrd noored, et meie teda kontserdi laval siin Eestis ei mäleta. 70.-te aastate keskpaigani ta meieni jõudis ja läbi nende salvestuste läbi nende esimeste issimi plaatide hiljard ansambli poolt ja teiste, väga kõrgetasemeliste muusikute poolt salvestatud plaatide. Ja ma mäletan, kui ma läksin Prantsusmaale 91. aastal, siis üks sõber, temal olid kõik need selleks ajaks ilmunud bardi plaadid kõik olemas. Ega Pärt sellel ajal Prantsusmaa oli väga tuntud veel ei olnud, et muusikud teda teadsid. Sellised friigid teadsid aga, aga laiemas muusikahuviliste või kontserdipublikuringis ta nagu teda ikkagi veel ei teatud. Ja noh, mul oli muidugi kohe meeldiv üllatus, et minu sõber teda teadis ja tal need plaadid olemas ja siis me kuulasime seda ja ja tõesti, kui näiteks Pärdi plaate kuulata, siis tundub kõik niivõrd niivõrd ideaalne ja niivõrd puhas tundub nagu natukene ebareaalne või teises maailmas olev see muusika, see esitus ja võib-olla sellepärast mõnikord tekib tunne, et et teda nagu ei eksisteerigi. Sellepärast et kuidas sa ikka kontserd lähed, kui, kui tegelikult seda siis ei olegi olemas, et siis istud ja kuidas, aga, aga siin edasi mõtiskledes ma pean nagu oma tundeid avama, et mina isiklikult ei ole üldse plaadi inimene. Mõnikord ma küll kuulan, aga mitte nüüd väga tihedasti, et mulle eelkõige ikkagi meeldib kontserdil käia ja mulle meeldib see emotsioon, mida muusikud seal annavad ja minu arust just kontsert on nagu haruldane hetk pärast plaadil. Ikkagi on see võimalus alati, et võtame uuesti ja vaatame, et kuidas paremini ja kontserdil seda võimalust kunagi ei ole ja mul on tunne, et kontsert sellist olukorda mitte kunagi ei saa võrrelda plaadi olukorraga, et võib-olla ainult siis, kui see plaat ongi kontserdil salvestatud aga siis hakkavad kontserdil tihtipeale sellised väikesed detailid, mida mõnikord nimetatakse, et mingisugused väiksed tolmukübemed jäävad nagu tähele panemata ja need ei ole minu arust kontserdil olulised. Ja kui sa sedasama pärast kuuled salvestust, vastad, et näed, et seal oli selline asi, seal oli selline, et ei pannudki tähele. Mulle väga meeldib kontserdil kuulata ja ka Arvo Pärdi muusikat, mulle meeldib kontserdil kuulata. Ma arvan tegelikult, et ma saan ikkagi kontserdil sellest, mina isiklikult saan suurema elamuse. Nüüd veel paar sammu edasi minnes, siis ma olen avastanud, kuna meie, Vox Clamantisega ka väga palju Arvo Pärdi muusikat esitama, et tegelikult midagi sellist ebamaist, mida puutuda ei tohi, sest vastupidi, mida rohkem seda puudud, mida rohkem sa seda laulad, seda rohkem sa sinna sisse lähed ja seda rohkem sa tajud seda vabadust, mis seal tegelikult sees on, seda emotsiooni, mis seal sees on seal on väga suur ja väga võimas elu hingamine ja seda on väga suur nauding kogeda, seda ise esitada ja ega seda seda kuulata, nii et Arvo Pärdi muusika on minu jaoks selline puhas õhk, millest kunagi ei saa nagu küll, et kogu aeg hingad ja, ja tunned ennast hästi seal sees ja tahavad nagu rohkem saadet, see et meil on selliseid kogemusi olnud, näiteks laulda 14 korda järjest, vist oli seal festivalil kanolbuka hea nimi kaks korda päevas ja mis meid kõiki nagu alguses isegi nagu mõtlesime, et kuidas me sellega hakkama saame, et 14 korda järjest, et nagu väsitama tegelikult iga kord, kui see esimene akordavusel Canoni alguses kõlama hakkab, siis nauding nagu tuleb ka sisse. Jälle hakkab see asi lahti, rullub meie ees ja, ja jälle me saame seda läbi elada ja seal üks tohutu suur emotsionaalne ja vaimne kõrghetk. Ja nüüd peaaegu kaks kuud tagasi, meil oli Manchesteris selline huvitav kogemus, kus toimus Arvo Pärdi, Gerhard Richteri kohtumine kunstisaalis. Selle ürituse idee oligi, et kohtuvad Arvo Pärt oma uue loo Fatima lasteloo kaudu ja Gerhard Richter oma uute teoste kaudu, mis kõnelesid Auschwitzi lastest. Selles näitusesaalis olid siis Richteri pildid üleval ja meie laulsime seda väikest lugu Fatima lastest seal. See oli näituse korraldajate idee just, et et see muusika ei tuleks mitte lindi pealt, vaid oleks elav ettekanne publiku seas. Laulsime siis seda kolme päeva jooksul kella 10-st hommikul kuni kella üheksani õhtul kokku 309 korda ja jällegi samamoodi, et esimesel hommikul, kui me olime viis korda ära laulnud, siis ma mõtlesin, et milline tunne on meil kolm päeva hiljem õhtul, et me saime sellest väga kiiresti aru kui esimese päeva jooksul, et see oli fantastiline elamus, täiesti erakordne elamus, kogu aeg, uus, kogu aeg muutuv ja toitev, meeletult toitev. Ja huvitav oli ka see, et väga palju publikust tuli sinna näitusele. Nad ei läinud enam ära. Need jäid sinna seisma, istusid pool päeva ja mõned inimesed tulid veel järgmine päev tagasi istusid jälle pool päeva ja mõned isegi terve päev, et see on toit, ei ole konservtoitu, mis on orgaaniline, mis on elav ja mida võib tarvitada ilma kartuseta, et tekiks allergia. Salvestusprotsess ei pruugigi väga palju kontserdiolukorrast erinev, kui ka seal võib mitusada korda ühte visama teost ette kanda või ühte lõiku sellest vaid Kaia Urb. Teie olete olnud mõlemas situatsioonis nii kontserdisaalis esitamas Arvo Pärdi muusikat kui korduvalt mitmetel plaatidel. Ja vot minu käest on hästi palju küsitud, et kuidasmoodi peaks laulma Arvo Pärti, kuidas tekitada see tunne või see atmosfäär, eks ole, sest kui sa vaatad noodipilti, ta tundub hästi lihtne, aga just see laultes tekiks nüüd just nimelt see niisugune Arvo Pärdi muusika fenomen, ma ise niuke atmosfäär. Ja vot mul siin tekkis just see mõte, et meie kõige esimene plaate Teoom vot see oli niisugune hästi huvitav protsess, kus nagu see kolmik Tõnu Kaljuste ja kammerkoor ühelt poolt ja siis Arvo Pärt, eks ole, see hakkas nagu otsima seda niisugust ühisnimetajate, seda niisugust ühist keelt, mis on pärast nagu kõikide nende aastate jooksul meid noh, kandnud kõikidele Natalie ja, ja see oli hästi huvitav protsess iseenesest, kuidas me otsisime erinevaid koosseise, erinevaid häälte sobilikke kooskõlasid ja just nimelt vot seda erilist kõla. Vot seda, et mismoodi siis laulda Arvo Pärti mulle siinjuures tuli meelde. Pärdi päevade pressikonverentsil kõlas läbi niisugune mõte, et kuidas laulda Arvo Pärti, et samas on see muusika instrumentaalne. Aga teda peaks laulma soojalt. Ja vot täpselt see ongi, et sa pead teda laulma nagu võimalikult täpselt ja noh, pealtnäha nagu ilma suurema vibraator ja ilma suurema dramatismitab, kuigi selles minu jaoks näiteks Pärdi muusikas on niisugune tohutu kirg ja tohutu tramotis, kuigi ta võib olla pealtnäha näeb välja natuke steriilne või kui mängu kuulame seda plaati ja me räägime sellest idealistlikult mingisugusest kõlamaailmas, siis tegelikult seal taga on, vot see on niisugune pulbitsev või mingisugune kirg ja elu ja see niisugune. Et see ingel on niisugune väga niukene, kirglik hingel. Aga ühest küljest on need lindistused, mis on nagu hästi huvitav protsess omaette, eriti korrubertise viibib sealjuures siis see on niisugune noh, nagu veel üks loominguline etapp nagu juures veel, et üks on see, kui ta seda kirjutas ja teine asi on nüüd see, kuidas seda koos nagu luuakse siis nagu helikandjale. Aga siis hästi huvitav, on veel see esitamise protsess. Sest et kui ma meenutan tagasi näiteks neid sammude Teumi plaadiesitluskontsert Euroopas muidugi aeg oli hoopis teine, et aeg oli teine, publik oli natuke teistsugune ja see on meeletu huvi ja niisugune enese kaemuslik, kuse soov publiku poolt ja kuidas publik nagu sulandus sellesse pardi muusi, kuidas ta ahmis seda ja mul jälle mul tuleb näiteks kõnnikontsert meelde, kui me esitlesime Canoni plaati ja Kölni katedraal oli sõna tõsises mõttes täiesti nii pungil rahvast täis. Ja aeg oli märtsi algus, õues oli kaheksa kraadi, kirikus oli ka umbes kaheksa kraadi, laulsime, suured aurupilved olid meil kõigil ümber, nii et see veel lisas mingisuguse omaette atmosfääri. Ja siis igale poole kõikvõimalikesse kohtadesse oli pandud tohutult palju küünlaid ja, ja, ja siis need igal pool istuvad inimesed põrandal, nad istusid isegi meie jalgade ees täiesti, see oli nii pungil täis inimesi. Ja, ja see õhustik, just see valgus ja varjud ja need Hubisevad küünlad, sajad, sajad sajad küünlad ja see oli tõesti sündmus omaette. Aga kui nüüd ühtäkki võetakse public eest esinejad ette, asetatakse mikrofonid, öeldakse, kellaaeg, mis ajaks peab plaat linti saama. Muusika. Siis ta peab selle tunde ise, see on nagu protsess, mis käivitab sind ja ta käivitub nagu ise. Ja see hingamine hakkab jälle nagu algusest peale. Sa tahad nagu, nagu iga kord jälle vähemalt sama tihedat mõtet edasi anda, nagu sul eelmine kord õnnestus või isegi natukene midagi veel sinna juurde panna. See Pärdi muusika läbipaistvus ise tingib nagu selle, et ta peaks nagu kontserdil kõlama nii ideaalselt nagu plaadi pealt vähemalt tekib see endal see niisugune soov, minu eesmärk. Aga seda ei tohi mitte mingil juhul segamini ajada stabiilsusega, mida mina näiteks pardimuusikas mitte mingil juhul ei, ei taju, kuigi ta on klaar oma struktuurilt kuidagi nii selge ja läbipaistev. No vot see on see asi, et mida me mõtleme lihtsuse all ja, ja mida mõtleme täiuslikkuse all ja steriilse all, et tegelikult ta seab lihtsalt väga suured tehnilised nõuded, see on baas, et see kõik oleks puhtalt hääled, joonistuksid välja, aga alates sellest, kui see baas on olemas, siis ta minust äärmiselt emotsionaalne muusika kindlasti dramaatiline, kõik kõik asjad on seal sellised, et jah, kõigepealt tehniliselt tuleb see asi viia nagu paika ja siis siis lase ennast vabaks. Et laulja ja ei tohi ennast tunda mingitki moodi kammitseda. Jah, aga tehnika all sa ilmselt mõtled siin praegu natukene midagi muud pisut, et kui võib-olla lihtsalt seda, mida võib-olla traditsioonilises mõttes tehnika all sageli kohe mõeldakse mitte mingit virtuaalsust või teatavat puht füüsilist, puht mehhaanilist võimekust või sa ilmselt ei mõtle mitte seda ainult sellepärast, et see tehnika küsimus on ju ka minu meelest Arvo Pärdi juures mõnede spetsiifiline või ei ole saanud muidugi need teoreetiku küsimus praktikule. Tähendab tehnika tagab selle, et lauljal laulab puhtalt. See on nagu kõige olulisem, eks. Jah, ühesõnaga, ta peab tehniliselt olema nii palju ette valmistatud tehniliselt niivõrd küps. Seda pingutust ei tohi olla selles muusikas kuulda. Just ma mõtlengi, et kas ei ole, pigem pigem see jah, et sooritus ei tohiks välja paista. Aga see ongi just see tehniline pagas, näiteks kui me kuuleme hiljard, ansamblit või siis kammerkoori või võiks juba, keda veel siis Arvo muusika ei, ei vaja nagu sellist ühte inimest nagu sa rääkisid ennem, et kuidas Pärti laulda või kuidas Pärti mängida, et kui sa sellest aru saad, sellest muusikast aru saad, siis seda võib laulda ju väga erinevalt just nimelt emotsionaalselt vähem emotsionaalselt. Kui see tehniline baas on seal paigas ja, ja, ja mõte on seal olemas, siis siis seal väga palju piiranguid ei ole. No tõesti, kui nüüd veel sellistest tehnilistest küsimustest rääkida nagu vibraator, siis vibrato seda muusikat, nagu tunnistab. Jah, aga kui me räägime intentinobulist, siis kindlasti, kus on need puhtalt kolmkõlad ja see, see klaver kõlab olema, kus, nagu intervallid ise hakkavad mängima ja kui need sekundid kannavad edasi nüüd seda sõnumit fina, seda emotsiooni, siis seal on, ta on omaettemärgiga sealse vibrado. Ta hägustaks selle lihtsalt ära. Aga kui me räägime aadamast ootamaidkust, siis see on juba hoopis teistsugune seal, nagu ilma või praod on kohti, mida on lausa lausa raske ette kujutada. Arvo muusika on loomulik ja inimhääl on loomulikult milles on vibreeriv, et seda natuke nadi juurde natuke vähem, noh, see on selline väga väike detail, et aga kui me siin puudutasime tehnikat, et siis see on kahjuks tehnile asi, et et teda ei tohi niiviisi läbi loksutada, siis selle muusika selline hävitamine Võib-olla lisaksin siia juurde, et jahedam Arvo Pärdi muusika on loomulik, kindlasti, aga samaaegselt võib-olla paradoksaalselt on ta ka väga range konstruktsioon ja see, mida te rääkisite praegu interpretatsiooni kohta. Mõneti tulenebki sellest, et, et et see, mille helilooja ilmselt sest eile annab esitamiseks, on baarselt mingisugune väga rangelt organiseeritud struktuur mis sellisena mingis mõttes muutumatu ja, ja väga üheselt paigas. Aga teiselt poolt tõesti nagu tema muusikas väga sageli see struktuur võib konkreetselt nüüd juba, kui me räägime konkreetsest elavast ettekandest, võib avalduda väga erineval moel. Noh, Arvo Pärdi langa teoseid ju teatavasti, kus tegelikult ühele samale põhistruktuurile on tehtud mitu erinevat seadet. Noh, võib-olla fraatores on üks kõige selliseid markantsemaid selles mõttes natukene ju sarnaneb sellele samale mõtteviisile nagu nagu Pachele lõpus kirjutades oma fuugakunsti, kirjutanud ta seda ka ju tegelikult niivõrd konkreetsed instrumendid silmas pidades ta eelkõige kirjutas väga täiuslikku muusikat osalise või helistruktuuri millele võib anda väga palju erinevaid konkreetseid vorme. Ma arvan, et sealt tuleb võib-olla see vabadus, et isegi kui me räägime Arvo Pärdi teosest millest eksisteerib ainult üks versioon, kuigi selliseid vist jääb aina vähemaks. Mul on tunne ka siis ikkagi on just nimelt see struktuur, aga mitte väga palju üle selle, tähendab mis seal partituuridest sageli puudub. On ju kõik see, mis puudutab agoogikat ja seda ma mõtlen graafiliselt ei ole seda üldreeglina fikseeritud. Partituuri salongi primaarset, ainult noodid. Sageli jah, see argo muusikavorm ja struktuur, see on nagu täiesti midagi ideaalset selle muusika esitamiseks on väga oluline just nimelt seda vormi tunda, seda struktuuri tunda, tajuda, tunnetada ja kui sa seda taipad sellest testist aru saada, sest Arvo ju kasutab ka instrumentaallugude puhul tihtipeale teksti ja kui sa selle maailmaga nagu kokku puutud, vot see on nagu üks selline teejuhis, nagu et tihtipeale just nimelt kohtame muusikud väga erinevaid muusikuid, kes mängivad sedasama lugu. Ja ei saa öeldagi, et vot see oleks parem või teine oleks parem, võib meeldida võiks, võib meeldida rohkem. Aga kui nad ennast sinna sisse puurivad ja seda sisemist vereringet nagu väga põhjalikult tundma õpivad, siis see ongi see, mille sees nad võivad üks ühtemoodi ja teine teistmoodi tegutseda. Kõikide nende ideaalide või vähemasti nende otsingute kõige tervislikumaks tulemiks võiks ollagi heliplaat ja ma olen juba mõnda aega silmitsi Tiia Remmeli ees. Laual lebab üks plaat ja milline oli see Arvo Pärdi plaat, mille järele teie käed haarasid, kui ta kodusele plaadi riiulile lähenesite? Nojah, mul on tõepoolest kaks lemmikplaati Pärdilt ja üks on siis Arbos siis issi-emme üks kaunimaid plaate ja teine on siis absoluutselt ebaoriginaalselt meie parimaks plaadiks läbi aegade tunnistatud Tabula Rasa ja Need teosed, mis on nendel plaatidel, on minu jaoks puht täiesti isiklikult. Ma räägin täiesti nagu individuaalses seisukohast minu jaoks nagu tema parimad teosed, mida ma armastan üle kõige kogu looming on väga kaunis, aga ikkagi mingisugused asjad on lähedasemad. Edasi seitsmekümnendatel kaheksakümnendatel kirjutatud ja ma olen ise mõelnud, et miks just need teosed ja iseenda jaoks nagu mingi sellise seletuse leidnud Need on hästi lähedased sellele allikale sellele algallikale, kus siis tintinnabuli-stiil tekkis või kus ta puhkes, ütleme niimoodi, mida lähedasemad algallikale, seda tugevamad, seda intensiivsemat, seda ma ei oska öelda, nagu just sündinud on need teosed minule mõjuvad nemad ja Arbasega selline k lugu. Et kuna mina olen ju ikkagi mingis küllaltki suure osa oma elust elanud nõukogude ajal, siis mina mäletan seda pärisorast perioodi siis seda tintinnabuli-eelset perioodi ja pean ütlema, et ma olen ka kuulnud veel enne, kui Pärt läks siis läände kontserdisaalis kolmanda sümfoonia ettekannet. Ma olin siis üsna noor, sihuke teismeline tütarlaps, aga, aga see on mul väga hästi meeles esitus. Ja siis oli ju pikk vaikus, eks ole. Siis nõukogude ajal ei kuuldud mitte midagi värdist ja siis kui ma siis sattusin raadiost kuulama jälle, kui ajad läksid nagu vabamaks, mängite sedasama Harbose plaati ja see mõjus nagu ilmutus selles raadios, sest et noh, kõigepealt, et noh, ei olnud võimalik jälgida, kuidas see stiilimuutus toimus Pärdi loomingus, kõrvus olid siis ütleme, tavangordistlikud teosed klaveriteosed, aga kuna mina olin klaveritaustaga, sellepärast ma tean neid klaveriteoseid nagu partiita sõnatiinid, kaase Alatooriline diagrammid, Nendega sai siis tegeldud. Ja siis see kolmas sümfoonia, mis juba oli nagu andis märke sellest, mis hakkab tulema, aga siis kuulis seda ehedat uut ja see oli lihtsalt täielik vapustus. Saad teosed sellelt plaadilt, siis Arbos anden, Vasthermetsu paabel, see on hästi depo fondis. Täiesti selline, ma ei tea. Noh, ma ei oska öelda, süda jäi seisma, selline esimene muusika ja siis minu üks väga suuri lemmikuid Slang for langeniaarem, mis on minu meelest on lihtsalt täiesti uskumatu lugu. Miniatuurne, aga samas nagu nii intensiivne, nii sügav ja samas mingisugune selline seos või, või selline ma ei oska öelda, mingisugune süntees, mis sellest teadus on loodud kaasaja Pärdi enda, selle erilise stiili ja samas siis saksa romantismi vahel tekst on siis saksa romantilise poeedi lennanud fon Brentaal poolt, see on selline surma ihkav ja võrdlemisi sünge tekst, aga ma ei oska öelda see kõik kokku, midagi täiesti vapustavad see väikene lugu. Nii et seda plaati olen ma siis ikka ja jälle üle kuulanud ja ma pean muidugi rõõmuga ütlema, kuna siis meil praegu Pärdi päevadel toimuvad need albumite kontserdid siis just nimelt selle plaadi kontsert oli ja minu meelest olid imelised ettekanded. Ostavad maantee ka muidugi mu suur lemmik, nii et see veel ka seal, nii et täiesti väga-väga õnnelik ja Taabula roosast siis ütleks seda, et noh muidugi see ei ole absoluutselt originaal öelda. Tabula Rasa on üks suuri lemmikuid Pärdi loomingust, aga kõike kõike seda nüüd ikkagi olnud, olles kuulnud, mis ta on, no tema looming on ju väga-väga suur. Ikkagi Tabula Rasa nagu mingi briljant seal keskel, ma ei oska öelda minu jaoks see lihtsalt vapustab mind iga kord. Ja kahtlemata ma ei saa ka üle sellest, et mulle ikkagi meeldib siis päris algne ettekanne, kus on Gidon Kremer ja Tatjana krindenko, seal on mingi selline, ma ei oska öelda selle ajastu, selline mingi ajastu võbin on seal sees, et kus tehakse midagi lubamatut tegelikult ajastu poolt lubamatut, aga see ikka on võimalik. Vot see mingi selline keelatud. Samas võimalikkus, see annab kuidagi mingi lisaväärtuse sellele esitusele. Siis sellel plaadil. Et see ajastu, millest sa rääkisid, see nagu Pärdi puhul äärmiselt oluline, ma olen ise kogu aeg seda mõelnud. Et kuuekümnendad aastad, noh, mina olen sündinud kuuekümnete aastate lõpus, aga see oli ju paarkümmend aastat peale sõda. Eks ole, tähendab, need inimesed, kes siis elasid, need on nagu meie kui inimesed, kes mäletavad Eesti taasiseseisvumist 90.-te aastate alguses, et meil on isegi praegu rohkem aega mööda läinud ja see on nagu eila 90.-te aastate algus. Et see 60.-te aastate keskpaik ja 40.-te aastate keskpaik, see oli sel ajal ka nagu eilne päev, et see oli nagu täiesti käegakatsutav. Samas ta on niivõrd pikk aeg, et selline sumbumine ja, ja seisak ja kõik see jõudis juba ikkagi inimestele täiesti reaalsusesse, inimesed elasid selle sees siis, kui tuleb järsku seesama kolmas sümfoonia, millest sa rääkisid. Ja kõik see kolmas sümfoonia, seda tuleb just vaadata selles selles hetkes, kus elavad nõukogude inimesed, kes ei tea absoluutselt mitte midagi, kas pole mitte midagi kuulnud ja siis järsku tuleb selline asi. See andis juba ju nii-öelda selliseid ärevaid signaale Nõukogude korrale see sümfoonia, sest see hakkas juba kalduma sinna, kuhu nagu ei tohtinud kalduda. Kuigi kuuekümnendad oli ju niukene vabanemise aeg mingis mõttes, aga seitsmekümnendatel hakkas jälle ära keerama, ütleme. Ja kolmas sümfoonia on see, see on ka selline ukse avamine, et kuskil on hoopis midagi muud ja ja see, mida meie siin teame ja kuulame ja näeme ja mida meil õpetatakse, et seal on üks väike oledki tähtsusetu hetk, ainult et see oli suur avanemine, et kui me praegu seda kuulame, siis me ju kõik teame, me teame ajalugu palju paremini. Me teame seda muusikat, mis seal ajaloos on olnud keskajas ja, ja veel kaugemale ja et kõige seda tunneme. Aga ma kujutan ette, et sellel 71. aastal vist või millal see esiettekanne siin oli, et see võis olla ikka täiesti midagi, midagi erilist. No siit tekibki see mõte, et et ühest küljest, kui me kuulame pardimuusikat, siis see tundub kuidagi niisugune hästi noh, niisugune ideaalne ja, ja igavikuline, ühest küljest ja niisugune nagu kõiki aegu kokkuvõttev selt kostab natukene nagu Grigoriaani natuke mingit vanamuusikat, samas on ta nagu ääretult kaasaegne. Ja samas ta resoneerib kogu aeg sellesama hetkega, kus ta praegu on, eks ole, et kui me räägime siin 60.-te 70.-te 80.-te, eks ole, ja siis need pingekohad, millele tema siis nagu mida me nagu tajume hästi tema muusikat kuulates, eks ole, just seda dramatismi, eks ole, siis praeguses hetkes, kus ta kirjutab niivõrd üldinimlikel teemadel ja puudutab vaatajaid globaalseid teemasid ja, ja seda inimlikkuse, niisugust üldinimlikku nagu pinget, et ta on nagu samas samas nagu kõike aegu haariume, samas nagu väga selles Kes need väga kaasaegne täpselt me rääkisime siin sellest varajasest perioodist ja, ja tõdekofooniast, mis oli ju ka tegelikult nõukogude liidus täiesti selline inimesed olid koti sees ja keegi siis tegi kuskilt augu sisse, et ma ei saa seda isegi kuigi need on, kõik on geniaalselt, minu jaoks on nagu see pardi varane periood ka ikkagi geniaalne aga ka eriti geniaalne on see siis, kui kui me mõtleme, millises olukorras inimesed siis elasid ja millise sellepärast tema elas ja kuidas järsku oma mõtteid ja avastusi viidimisi. Aga nüüd nagu sa ütlesid, et Pärt on jäänud kaasaegseks ja ta väga täpselt tajub seda, mida ka praeguses hetkes vaja on ja, ja muidugi see silmapiir, mida ta praegu näeb, see on noh, jällegi täiesti noh, mina ütleksin nagu prohvetlik, et no me olime sinuga koos viis aastat tagasi Istanbulis kui toimus Aadama itku esiettekanne. Ja Aadam, see oli teos oli tellitud Istanbuli festivali poolt. No türgi on, kuigi ta on meile võib-olla lähedane, see on siiski hoopis teine kultuur. Täiesti teine maailm. Ja Aadam on see persoon, kes ühendab seda kahte maailm. Ja see esiettekanne toimus juuni alguses. Me läksime juba paar päeva varem sinna, et proove teha juuni alguses Türgis. See on kõige ideaalsem ilm, mida võib ette kujutada ja nii need päevad seal möödusid suure päikese. Ja järsku, kui oli see esiettekanne, hommik, tõusime üles hotellis, lükkasin kardinad eest ära vaadanud, mis toimub, et kuidagi taevas on pilvine, sellist kerget uduvihma nagu tuleb. Türklased isegi ütles, et huvitav, et sellist asja nagu põrandale ei mäletagi, et juunis siin selline ilm oleks ja mida päev edasi. Õhtupoole läks seda suuremaks vihm arenes kuni sinnamaani välja, et kui siis reaalselt toimus Aadama itku esiettekanne Püha Jüri kirikus siis oli selline tunne, nagu kõik luugid oleksid taevast lahti tõmmatud, käis suur paukumine sõna otseses mõttes vett voolas, jajajah, välkud sähvisid. Ja kui siis kontsert läbi sai, siis kellelgi polnud vaja mitte midagi öelda. Nii türklased, eestlased, kui seal oli üle maailma, oli rahvast koos. Kõik said aru, et see ongi see Aadama. Kõik need mõtted ja mälestused on nii ilusad ja loovad pildi kui Pärdi tõelisest ajatust muusikast nüüd need vestlused võiksid siin jätkuda, jätkuda kahjuks. Kell stuudio seinal tiksub armutult ja meie saateaeg hakkab lõpule jõudma. Aga suur tänu teile kõigile täna tulemast. Soovin teile ilusaid hetki Pärdi albumite ja muusika lummuses. Pärdi muusikast rääkisid vestlusringis muusikateadlane Kerri Kotta sopran Kaia Urb, ansambli Vox Clamantis kunstiline juht ja dirigent Jaan-Eik Tulve ning ajakirja muusika peatoimetaja ja Remmel. Alanud hooaja esimene heligaja saade oli pühendatud helilooja Arvo Pärdi albumitele. Saates jagasid mõtteid ka muusikaajakirjanik, immo Mihkelson ja laulja Arvo Aun. Juba järgmise nädala heliga Te fookuses on põhjalikumalt Pärdi päevad. Saame kuulda mõtteid ja muljeid mitmetelt festivali kontsertidelt. Klassikale raadio tähistab aga septembrikuus helilooja Arvo Pärdi kaheksakümnendat sünnipäeva ja sel puhul on eetris suur valik helilooja teoseid, albumeid, kontserdiülekandeid ning ka immo Mihkelsoni koostatud dokumentaalsari Arvo Pärt seljavaikus. Tänase saate tegid helioperaatorid Katrin maadike, Helle Paas ning toimetaja Johanna Mängel. Aitäh kuulamast ja kaunist päeva teile.