Jaa, tere, head. Klassikaraadio kuulajad algab 12. septembri helikaja. Mina olen toimetaja Kersti Inno. Eile sai 80 aastaseks kuulsaks meeste helilooja Arvo Pärt. Oleme õnnelikud ja uhked, et Arvo Pärt ja tema muusika on meil olemas. Tänases helikajas keskendume kee, helilooja 80.-le sünnipäevale pühendatud Nargen festivali Pärdi päevadele. Arvo Pärdi üks olulisemaid mõttekaaslasi ja interpreet. Nargen festivali kunstiline juht Tõnu Kaljuste on paljude aastate jooksul tähistanud oma muusikutega Arvo Pärdi sünnipäeva pakkunud küll Pärdi pidunädalat ehk küll Pärdi päevade raames sisukaid kavu Arvo Pärdi loomingust. Tänavuse festivali kava fookuses olid Arvo Pärdi teosed Saksa plaadifirma ECM uue seeria tori plaatidelt. Neid on kokku 14. Arvo Pärdi loomingul levimine maailma kirikutes ja kontserdisaalides saigi alguse peamiselt just tänu õnnestunud plaadistustele. Festivali kontserdid andsid unikaalse võimaluse kuulata neile jäädvustatud loomingut uutes tõlgendustes erinevate dirigentide ja kollektiivide esituses. Kontsertidel esinesid Eesti parimad muusikakollektiivid, Eesti filharmoonia kammerkoor, Eesti rahvusmeeskoor, Vox Clamantis, disWoodses musikaales kolleegium, musikaale, tütarlastekoor Ellerhein, Tallinna muusikakeskkooli noortekoor, Tallinna Cameron kester, Eesti riiklik sümfooniaorkester. Kaastegevad olid hulk soliste Eestist ja mõniga kaugemalt, näiteks sopran patrisse Rosario ja organist Christopher Bauer. Spropent. Pärdi päevade kontsertide dirigendid olid Tõnu Kaljuste, Tiivel leiton, Paul Hillier, Jaan-Eik Tulve, Risto Joost, Endrik Üksvärav ja Kaspars Putnis. Pärdi päevade kavas on ühtekokku 12 kontserti Tallinnas, Tartus, Paides, Rakveres ja Riias. Sülgaja algavasse saatesse kutsusin kokku vestlusringi, et jagada mõtteid tänavustelt Pärdi päevadest. Mul on hea meel tervitada stuudios Eesti muusika ja teatriakadeemia emeriitprofessorit ene üle ajat. Muusikakriitik kutt Igor Karsnek muusikateadlast Eesti muusika teatriakadeemias, professorid Kerry kotad ja noort heliloojat ja koorijuhti Pärt Uusbergi. Tere tulemast. Me istume siin ümmarguse laua ümber, Arvo Pärdi sünnipäev hommikupoolikul ja saadame siit mõttes ja eetri kaudu õnnitlusi heliloojale. Käesolevaks hetkeks on toimunud kaheksa kontserti. Pärdi päevadel, kus on kõlanud muusika 12-lt albumilt. Sünnipäeva kontserdil Tallinnas, Paides, Rakveres on veel ees, aga üldpilt festivalist on kahtlemata juba olemas. Rohkem kui nädalasse on siin mahtunud tohutu kontsentratsioon Pärdi muusikast. Nende teostega on paljudel enamasti juba mingi suhe olemas. Salvestistelt või varasematelt kontsertidelt, aga ma usun, et need kontserdid ja ettekanded juhtisid taas mõtted Arvo Pärdi fenomeni juurde üldisemalt, et kuidas keegi seda näeb ja tunnetab. Täna Arvo Pärdi sünnipäeval võiks. Püüda sõnastada? Ma võtaksin siis jutujärje üles sellest petiste siin laua taga istuvad väga erinevate põlvkondade inimesed, mina nende hulgast olen see kõige vanem põlvkond ja ühtlasi ka Arvo Pärdi hea kaaslane. Ja meie suhted Arvo Pärdi muusikaga on seetõttu kindlasti erinevad. Sest ma hakkasin ühel päeval mõtlema, et kui me olime tudengid siis alustas oma loometeed Veljo Tormis, kelle looming selleks hetkeks praktiliselt veel kõik kirjutamata, me kasvasime koos Tormise loominguga, teadmata, mis veel tuleb. Sama lugu oli Arvo Pärdiga. Ja tema esimesed teosed langesid ju tegelikult täiesti puhtale pinnale või kui öelda Tabula Rasa olime me kõik. Meil ei olnud veel teada, missuguse positsiooni Arvo Pärt kunagi saavutab. Me olime võib-olla mõnevõrra vabamad oma väljaütlemistes ja suhtumises. Ja seetõttu mina julgen öelda, et, et need esiettekanded, mida meil õnnestus kuulda, oli tõepoolest mitte avastuslikud, vaid suisa ilmutuslikud. Ma pean siin silmas näiteks Proetcontra kreedo esiettekanne, see ei lähe eales meelest. Siis tabula rasa krindenkoja, kreemer ja eriklass. Ja siis on niisugused ilmutuslikud ettekanded olnud. Minu meelest ületamatu tänase päevani. Samuti muidugi Canon paka eani, teda on nüüd mitmes versioonis saanud kuulda, aga ma pean ütlema, et ikkagi see esimene Kaljuste poolt antud versioon ja eriti plaadi versioon on minu jaoks nagu praegu ka täiuslikud, ületamatud Jagada, Mike agar Aadama itk tuleb juba perioodil, kus imidži loodud heliloojast eks ole, ja seda võrra on teinekord isegi raskem kuulata ja raskem kuulda seda, mida hetkel tehakse. No siin oli juttu praegu just Pärdi muusika Limutuslikkusest. Ma mäletan seda 1977. aasta sügist, kui esiettekandele tuli tibi saalist Tabula Rasa ja kuna ma olin siis kunsti teise kursuse tudeng, siis mingisugused asjad jooksevad risti niimoodi, et ma sellele esiettekandele ei jõudnud ja kuna meil oli seal ka ansamblis, mille juurde ma kohe tulen, oli rida muusikuid, muuseas Andres Uibo mängis ühes rokkansamblis koos minuga klahvpille, siis meil ülejärgmisel päeval oli bändiproov ja see toimus niimodi. Keegi kuskilt sai selle kontserdisalvestise bändiproovi eraotsiti klubi ruumist suur lindimakk pandi kõlarit külge. Proov mõõdus kuulates seda Tabula Rasa, esimene kuulasime vaikuses, kuulasime uuesti ja siis juba igaüks kommenteerides need noh, et see on markantne näide, et võib olla selliseid bändiproov oli veel, kus bändiproovid jäid ära, aga kuulati Pärdi muusikat. Aga tulles nüüd Pärdi selle kõige varasema loomingu juurde, et ei betomaabiliaga nimetatud kreedo ja Pro, et contra ei kuulu sugugi mitte Pärdises päris esimesse loomeperioodi Pärdi klaverimuusika, mis tükk aega oli kuni variatsioonid Ariinus, Kaja Laar, Pala Liinale, aga 50.-te lõpus kirjutas jupertuma Kaksumatiini. Ta kirjutas partiid diagrammid ja ma olen kunstitudeng isiklikult mänginud ühte pärisematiini klaverieksamil ja Pärdi partiidad ja tegelikult minu jaoks avaldus Tartu neoklassitsistlikus, kus on juba mingeid selliseid vihjeid, näiteks kolmanda sümfoonia suunas ja pargid Sarabanud, mis on kolm kõlastada harmooniate peal seisev ja samas nagu aeglaselt kulgev muusika, kus meloodiana äärmiselt napp ja minimalistlik, aga, aga noh, ta on täiesti vaimu sööbiv. Ma kujutan ette, et ma Eeveesele päris esimese nätaka sainius Pärdi partida sellest osas, mille nimi on rabanud ja kus tegelikult olid need seemned embrivanaalsel kujul ja samas ka juba omamoodi neoklassitsism küpse, kui oli täiesti olemas. Et ma kujutan ette, et oleks aeg, pianistid, avastaksid ka need neli Verdi viiekümnendatel kirjutatud lugu, millest siis diagrammid on küll natukene hiljem. Milleks on siin Kaksunatiini, milleks on siis partiiga? Ma usun, et kui nende põlvkondade järgi lähme, siis mina peaksin ilmselt olema järgmine. Ma pean tunnistama, et ma ei mäleta nii-öelda nätakat mingisugusest konkreetsest teosest sest mina olen tõesti põlvkond, kes oli veel liiga noor, kui see kuulus kontsert seal TPI aulas toimus ja, ja väga kaua ei olnud, aga üldse teadlik sellise kontserdi toimumise olemasolust. Tegelikult ikkagi hakati jo Pärdist jälle tasahilju rohkem rääkima 80.-te keskel ja kuskil alles siis, kui hakkas tema nimi aina rohkem ja rohkem nagu teadvusesse mängima. Aga kui rääkida ikkagi sellisest esimesest meeldejäävast kohtumisest, siis ei olegi, see võib olla niivõrd kontserdisaalis ja seoses mingi konkreetse teosega, vaid see on pigem kokkusaamine selle mõtteviisiga. Võib-olla üks esimesi selliseid mälestusi, mis tuleb, et on kunagi seitsmekümnendatel, oli vist Ivalo Randalu tehtud intervjuu Arvo Pärdiga, mis vist kunagi 80.-te keskel, kui Arvo Pärdist oli võimalik taasrajada, keda trükiti teater, muusika, kino, sära, samuti mitmed Merike Vaitma artiklid ja võib-olla ka teiste artiklid konkreetselt praegu väga ei mäleta, kus tintinnabuli stiilist ja sellest, kui kompositsioonitehnikast kirjutati ja, ja siis juba hilisem kokkupuude juba erinevate teostega mitte ainult tintinnabuli stiilis kirjutatud teostega, vaid nagu, nagu Igor ütles ka tegelikult varasemate teostega mida analüüsides on tegelikult näha, et kui ka stiililiselt või puht väliselt see muutus oleks justkui olnud väga suur Arvo Pärdi muusikast siis kompositsiooni tehnilises plaanis see mõtteviis tegelikult ei muutu, ütleme võib-olla jah, fikseeritakse mingisugused reeglid tintinnabuli puhul, mis on need võib-olla veel rangemad ja eelkõige veel mandatumad kui võib-olla Arvo Pärdi varasemas loomingus. Aga see mõtteviis ikkagi mingisugune süsteem või mingisugune konstruktsioon, millel siis teos põhineb, ikkagi ammendada loogiliselt põhjani on tegelikult olemas ka varasemates teostes, nii et nii nagu on nagu tintinnabuli stiilis teostas võimalik struktuuri seisukohalt põhjendada noodiolemasolu, miks ta seal täpselt on. Vahemärkusena võib öelda, et selle Pärdi muusikaga väga heaks pedagoogiliseks materjaliks, õppejõud on sageli väga raske leida, kuidas öelda selliseid pedagoogiliselt sobivaid teoseid, kus, kus kõik oleks võimalik õpilastel ärasele tada ja selgitada. Arvo Pärdi teosed on selles mõttes alati väga tänuväärne materjal, et seal need alati seda võimaldavad. Ja tegelikult tõesti, kui me vaatame ka 60.-te teoseid ja isegi neid, mis näiliselt on kollaažilikud ja justkui erinevatest stiilidest kokku pandud ka tegelikult seal on taga üsna selline raudne strukturaalne mõtlemine, nii et tundub, et see on ikkagi olnud Arvo Pärdiga algusest peale kaasas. Ega see kvaliteet, mis paratamatult sellise väga põhjanimineva mõtlemisega kaasneb, nii et minu võib-olla see ilmutus või äratundmine oli pigem selle mõtteviisi kaudu ja need teosed said juba pigem nagu selle väljenduseks. Mina siis, kui kõige noorem liige siin juturingis kohtusin Arvo Pärdi muusikaga palju hiljem mind siin varem mainitud momentidel polnud olemaski veel siis, kui tabula rasa ettekanne oli näiteks ja aga mäletan, et minu selline võib-olla ilmutuslik kohtumine oli tema muusikaga sellise koorilaulu näol nagu magniifikat, mida me siis Raplas minu tungival palvel oma emale võtsime kavva noortekooriga, mina olin seda kusagil kuulnud ja mind kuidagi väga sügavalt puudutas selle loo atmosfääri või pühalikus ja imetan, et kuidagi ma tundsin, et üks koor, kes seda kirikus laulis, et sinna kirikuruumi tekkis nagu palju enam sellist vaikuse ja keskendatuse kohalolu, kui oli varasemate lugude puhul, siis ma veel ei osanud absoluutselt näha, isegi polnud kuulnud sellisest mõistest nagu tintinnabuli, et ma ei osanud üldse jälgida Pärdi muusika puhul väga selget struktuuri, millest siin ka oli juttu, et see kõik tuli minu juurde hiljem ma mäletan, et ma isegi alguses natuke pettusin, kui ma kuulsin, et selles muusikas on nii palju matemaatikat, sest varem olles tundus mulle justkui matemaatiline komponeerimine kuidagi, et see ei tule nii-öelda puhtast südamest. Nüüd ma nii ei arva. Ma arvan, et neid asju on võimalik ühendada ja, ja selline strukturaalne mõtlemine võib mingis mõttes palju enam isegi puudutada ja muusika sellist igavikulist välja nii-öelda. Ja siis siis ma mäletan, minuvanuste seas levisid sellised salvestused nagu Liinale ja peegel peeglis, et sealt ka kumas sellist pühalikkust ja mingis mõttes lihtsalt mitte selle sõna halvas tähenduses, aga sihukest lihtsat ilu ja, ja, ja sealt hakkas siis nagu Arvo Pärt minu teadvusesse tulema. Ja ma arvan, et see, mis mind tema muusika puhul on kõige enam kuulama pannud, on just selline võib-olla kõlataju ja, ja selline nagu vaikusele orienteeritud. Räägime nüüd tänavusest festivalist, et kuidas tundus teile see festival tervikuna? Selle üldkontseptsioon on, kuidas need albumid olid muusikute ja dirigentide vahel jaotatud, sest mitmel kontserdil ju oli loodud uus tervik mitmest albumist avakontserdil lausa kolmest albumist. No mina käisin kolmel kontserdil ja need kolm kontserti toimusid ka erinevates kohtades, nii näiteks kontsert pealkirjaga Triewium arvas Niguliste kirikus järgnev Noblessneris sai kuulata Lomentaatajat ind printsiip ja kontserti ja siis mina käisin Tallinna Jaani kirikus ka NATO-ga ja litani kuulamas ja selleks koosseisus oli otsas musikaalas samas Vox Clamantisega Canon Pakojaanen oli samal ajal Tartu Jaani kirikus. Kuna ma olen omal ajal töötanud ka Eesti raadios, helirežissöörina oli peale kõige muu oli huvitav jälgida, kuidas erinevad kollektiivid kohanevad ja kasutavad ära erinevaid akustilisi võimalusi niivõrd erinevates kohtades, nagu on seda Niguliste kirik, nagu seda on Jaani kiriku akustika ja nagu hiiglaslik Noblessneri valukoda, kus on kindlasti võidus suured koosseisud ja kus väikeste koosseisude puhul on võimalik ka mingite probleemide tekke. Lahendate intridžipa puhul oligi tegemist suurte koosseisudega ja siinkohal peaks kindlasti toonitama ja manitsema ka natukene ettevaatusele interpreet, olgu nad meie kodumaised välismaised, kes esinevad Niguliste kirikus ja see on muidugi ette teada, et sealne Kaja on väga pikk erinevate andmete, kas seitse kuni üheksa sekundit on seejärelkajaga, teine asi, mis selle kajaga ka kaasneb, on selline kerge tämbraalne muutus tänu nendele peegeldustele. Ja muidu mul ei ole põhjust öelda kolleego muusikale kohta ühtegi kriitilist märkust ettekandele sel tasandil ja teoste ettevalmistusega tehtud töö ja ka esitusliku visiooni suhtes, seetõttu au ja kiitus Hendrik Üksvärava, aga siiski solistide kohandumine, Niguliste kiriku akustika oleks võib-olla võinud olla rohkem süvenenud rohkem selle ruumi eripära arvestades. Ja tulemuseks oli see tämbraasat, näiteks kõrged hääled läksid tänu kergele forsseerimisel, läksid kiledaks. Noh, ma saan aru, et solist sopran võib-olla arvestades natukene akustikat valesti, et ja samas näiteks otseses muusikaalas Jaani kirikus litani ja Canon vajame ettekandel kasutas Jaani kiriku väga sõbraliku ja kontsertette kanneuse teist ideaalset akustikat ka täiesti ideaalselt ära. Akustikast rääkides ma lisaksin siia, et ma kuulasin Vox Clamantis olevistes Nad laulsid passinud Oleviste kiriku akustiline ruum ja sellega kohanemine võttis ka seal natukene lauljatelt, jaga pillimeestelt aega. Niisugune tunne oli alguses, et nad ei leia nagu päris õiget balanssi omavahel evangelistid ja siis instrumentaalgrupp. Ja samal ajal osa lauljatest siis jaga, solistid olid üleval koori peal, aga Oleviste kooripealne ja kirik on väga kõrge, need distants oli äärmiselt suur ja vaat siin ma küll tunnustan väga Jaan-Eik Tulve oskust Need üksused kokku panna, seal ei olnud milligrammigi nii nagu armastab öelda Arvo Pärt kõikumist nii-öelda sünkroonsuses. Alguses oli väike sünkrooni kõikumine külvad, kui oli see kohanemisperiood nagu nii, et siin oli väga targalt arvestatud ruumi ja seda oskuslikult siis väga paika pandud. Ja kui nüüd rääkida veel muusikast ja struktuurist, siis minul tekkis seda teost kuulates niisugune kummaline, kuidas ma ütlen, võib-olla isegi vastuolu. Ühest küljest ma nautisin struktuure, mooduleid, nende muutumist, nende varjundeid. Ma imetlesin koloriiti, mida saavutab alati Vox Clamantis. Ja see koloriit ei ole koloriit koloriidi pärast, selle taga on just nimelt see Pärdi vaimsus. Ühest küljest tugev struktuuritunnetus, tämbrite mäng, intonatsiooni täpsus, testimilligrammine, puhtus, aga kummalisel kombel ei jõudnud minuli narr dif. Ma panin silmad kinni ja mõtlesin, et siin võiks olla minu jaoks mis tahes ka teine vaimulik tekst. See ei pea olema tingimata Johannese evangeeliumist, tead, mina ei osanud hetkel nagu seostada ja siis mul tekkis üks niisugune mõte, kui raske on tabada Pärdi muusikas sidusust ja tervikut, et mis on täiuslik. Samas muidugi ma tahan öelda, et kolmest kuuldud kontserdist, mida mina kuulsin, need olid siis passivad Edeum ja Misereere. Mulle jättis siiski kõige eredama kogemuse just nimelt klomantise ettekanne Pacia. Aga just see, et luua tervik ja nüüd, kui ma räägin sellest terviku tekkimisest, no ma räägin, kui kuulaja ma ei räägi, kui muusikateadlane, siis minu meelest väga hea terviku lõi Misereeres dirigent, dirigent Paul Hillier. Poolhylieri niisukene tervikutaju oli minu meelest, et väga hea, sellepärast et ka see materjal ongi küllalt kontrastiderohke ja vahel nagu mosaiik gene ja, ja nendest kildudest tervik kokku panna. See õnnestus minu meelest suurepäraselt. Ma haakuksin sellesama jutuga, sest tekkis palju sarnaseid mõtteid. Võib-olla isegi jah, selle struktuuri ja esituse jutu võiks kokku võtta nii, et see festival on näidanud, et hoolimata sellisest kindlast kompositsioonitehnikast ja mingis mõttes taandatud kompositsioonitehnikast, mis nagu võib-olla ei eeldaks esmapilgul esituslikus mõttes niivõrd erinevate ülesannete püstitamist et see festival siiski näitas, et iga teos on ikkagi vägagi omaette maailm ja samuti loomulikult sõltub see sellest, kus see teos siis etega antakse. Ja, ja tõesti, et iga teos siis sageli esitab mingisugused oma ülesanded ja noh, siis sõltub interpreetide, kui hästi või, või adekvaatselt nad sellega nagu hakkama saavad. Ma tahaksin haakuda ka veel sellega, et tõesti ka minu jaoks jäi sellest festivalist kõlama üks juhtmõte, mis need esitused sellel festivalil plaadistustest mingis mõttes väga erinevaks. Ja, ja see on just nimelt see küpsemise protsess, ma olen nõus täiesti selle asja osas, aga minu meelest see küpsemise protsess ja võimalus seda nii-öelda reaalajas kogeda algas juba minu meelest esimesest kontserdist. Ja minu meelest oli päris hästi just ka tajuda selles topeltkontserdis Tabula Rasa mis ka mingis mõttes küpses ja muutus sügavamaks või siis nagu läbi tunnetatumaks esituse käigus. Mistõttu mul on üldse jäänud sellelt festivalilt mulje, et ma olen nagu nautinud siin või muna meeldinud rohkem just suurteosed. Et sageli need lühikese mad teosed, noh, nad mängitakse läbi, mõned neist on õnnestunud väga hästi, mõned on võib-olla olnud tooremad või laiali rohkem harali. Aga just suurteoste puhul on ikkagi väga sageli ja väga erinevate ettekannete puhul jõutud nagu selle teatava küpsuse või siis sellise sügavuseni teatavaks hetkeks. Et mõnikord on olnud isegi kontserdil kuulates mulje, et, et kas see kuidagi ei ole pealiskaudne, et kas ei ole kuidagi kiirustades tehtud, aga on tõesti huvitav, et ka esitus ise on teatav protsess ka veel mingis mõttes nagu ettevalmistus tähendab seda ilmselt võimendab omakorda see, et nendele esitatavatele teostele on tõesti olnud väga erinev vorm, kui me räägime nagu laiemas plaanis ja see on ilmselt ka need põhjus, mis seda tervikut mõjutab. Noh, kasvõi semise Reere, millest nüüd siin lõpus juttu tuli. Ma arvan, et see on üsna kapriisne vorm, vähemalt sellises traditsioonilise kontsert muusika mõttes ja, ja miks ta on kapriisne. Minu meelest on võib-olla see, et tegelikult selline dünaamiline kulminatsioon tuleb üsna alguses see siire tekstil ja sellele järgneb tegelikult tohutu pikk meditatiivne peaaegu mitte millestki väga üksikutest nootidest väga hõreda struktuuriga üles ehitatud, väga pike, sellist keskendumist nõudev osa, mis peaks nüüd mingis mõttes osutuma kulminatsiooniks või või moodustama mingi teise, mingi teises mõttes kulminatsiooni mingi sisulisemalt, võib-olla vaimsema kulminatsiooni sellele välisele kulminatsioonini, mis tuleb üsna teose alguses kohe koori poolt ja, ja siin jah, ma nõustun, et pool hilieril on minu meelest just võime võtta kokku selliseid suurvorme muide võime, mis minu meelest iseloomustab ka väga hästi Tõnu Kaljuste, kuigi hoopis teises plaanis ta teeb seda hoopis teiste vahenditega. Et kui Paul Hillier on pigem selline noh, võib isegi öelda ehtinglaslikult natukene distantseeritud, aga, aga need on mingisugused detailidena ansid, millega ta paneb selle suurema terviku nagu toimima siis siis Tõnu on võib-olla mõneti nagu dramaatilisem samas kunagi minemata vastuollu võib-olla selle muusika nagu ütleme sellise olemusega. Kas ka jagada mõtteid, mis tekkisid, esiteks tahaks öelda aitäh üldse klassikaraadiole selle võimalusest festivalil käia, külastamas neid kontserte, mina kirjutasin isegi kuuele kontserdile, nii et mul tekkis täitsa selline festivali tunne, et peaaegu iga õhtu jälle oma päevategemised on tehtud ja siis lõpetad õhtu Pärdi muusikaga ja ma arvan, et sain päris hea ülevaate toimunust. Mõningad mõtted, mis tekkisid, on see, et on üldse omaette eriline. Ma arvan, et, et saab sellise festivali korraldada, et üks helilooja üldse nii palju muusikat kirjutanud. Et tõesti ühest küljest on see nagu sarnane helikeel, see on ühe autori käekirjaga, teisest küljest, nagu siin Kerri Kotta juba ütles, siiski iga lugu on nagu oma maailm ja mingi lähtepunkt loo kirjutamisel on olnud alati pisut erinev ja seda oli nagu huvitav jälgida. Ühest küljest siis heliloojana, noh et mis need lähtepunktid olid ja kuidas teos nagu vormiliselt ja sisuliselt kokku pandud oli ja teisest küljest siis ettekande kvaliteeti jälgida ja siis isiklikult tekkis selline nagu hea meel ka selle üle, et meil üldse on sellised kollektiivid nagu ERSO, Tallinna kammerorkester ja Eesti filharmoonia kammerkoor, tramm aga Tallinna muusikakeskkooli noortekoor, ellerhein Woodžes. Olles Vox Clamantis, kolleegium muusikale, et üldse on võimalik ette kanda taolist muusikat siiski minu meelest väga kõrgel kvaliteedil siin siia-sinna, väikestele, võib-olla nii kvaliteetsete hetkedel, aga, aga ma mäletan lihtsalt, ma sattusin kevadel Vilniuses kuulama Pärdide Teumi täitsa kalli pileti eest ja ka esitasid professionaalsed kollektiivid seda orkestrile oli see vägagi kohane, nad said sellega ilusti hakkama, aga koor absoluutselt ei laulnud seda De Teumi ära, pluss teiseks oli see kontserdisaali akustika üldse ei võimaldanud sellel muusikal mõjule pääseda. Ja ka dirigendile oli näha, et ta nagu kombib seda muusikat hiljem. Kui seesama dirigent juhatas näiteks Mozarti, siis ta oli nagu kala vees. Seda Pärkida tõesti neid gregooriuse laululike fraaseda täiesti kompis. Ja siis ma lihtsalt mõtlesin sellele, et tegelikult on meil siin Eestis ikkagi minu meelest nagu väga hästi, et meil on dirigente ja muusikuid ja heliloojaid kes loovad ideaalis selliseid sümbioos, nagu on tõesti Arvo Pärti. Tõnu Kaljuste näiteks on ju minule isiklikult väga hingelähedane dirigent, kuna ma lihtsalt olen tema käe all palju laulnud, on Risto Joost ja nautisin väga seda kontserti, eriti, kuna lihtsalt riisto hingestatus mind tohutult liigutab ja see, kuidas ta nagu suudab muusika lisaks sellele, et seda maailma lihtsalt niimoodi nagu koos hoida, et ta suudab selle panna minu jaoks nagu lendama, olgugi et oli tunda, et võib-olla ei olnud liiga palju proove tehtud sellega, aga, ja aga see mind isegi ei seganud, sest ma olin nagu Ristoga kaasas pluss seal kõlasid ka teosed, mis mind võib-olla Arvo Pärdi loomingus kõige enam on kõnetanud, et tõesti see samade Deum ja Berliiner messe. Et neid ühel kontserdil kuulata oli minu jaoks väga meeldiv ja siis tahaks veel öelda ühe mõtte, võib-olla, et üks võib-olla natuke kurb asi minu jaoks on see, et Tallinna linnaruumis ei ole lihtsalt vaikust ja seal tekib väike error sellega, et kui helilooja üks ikkagi selline noh, täiesti kompositsiooni element on vaikus ja, ja see ime tabamine just tihtilugu ongi helikohtumine vaikusega siis Noblessneris, kus võib-olla oli seda vaikust isegi kõige rohkem häiris mind prožektorite taustamüra või oli see mingi ventilatsioon, aga kogu aeg midagi ikkagi vaikselt tundes. Nii et kordagi ei olnud täielikku vaikust. Ja Jaani kirik on ju lausa tipptunnitsenter ja arutasin seda ka oma isaga, kes on rohkem nagu kunsti vallas tegev, et tema ütles ka selle peale, et see oleks sama, et kui maali ja põhiidee on selle valge paberikohtumine üksikute joontega, aga see valge paber on juba kuidagi natuke tahmane või, või selline juba on sinna midagi kritseldatud, siis tegelikult see kohtumise ime kaob ära. Et selles mõttes oli, oli natuke kahju, et võib-olla just see, et Jaani kirikus ei lausa kolm kontserti ja akustiliselt iseenesest väga kihvt kirik, minu meelest aga lihtsalt Arvo Pärdi muusika jaoks minu meelest natuke keeruline sisse elada selle linna mürada. Kas ma tohin siia vahele ühe väikse repliigi öelda, seesama Berliini missa tärt, tema mõttemaailm ja Risto Joost Sanctus missast. Me oleme harjunud Sanctust suurvormides alati kuulma jubilatsioonina pidulikuna ja korraga on see Pärdi Sanctus madalam kui muru madalas registris. Ja see oli minu jaoks täielik avastus ja mulle aitas seda lahti mõtestada ja üks mu perekonda kuuluv dirigent, kes ütles, et, See pürgiks kuu alguse poole, aga ei julge päriselt sinna veel ligineda ja siis mul tuli meelde see repliik mida öeldakse missa keskel katoliku kirikus. Ma ei ole seda väärt, et sa tuled minu juurde. Ja vaat siin on minu meelest Arvo Pärdi olemuse ja muusika mingi kontsentreeritud mõtte. See on nii suur austus selle valguse suunas, kuhu ta pürgib. Et ta ei pea Sanctust noh, nii-öelda välja nagu karjuma või juubeldades laulma, hõiskama, hõiskama ja ja mida ma veel tahan öelda sellesama kontserdi kohta. Kuigi magnifikaadis oli väike praak intonatsiooniga. Aga mulle meeldis mingisugune eriline inimlik soojus, millega semagnificat tööle hakkas. Tänases helikajas on arutluse all Nargen festivali Pärdi päevad. Vestlusringis on Ene Üleoja, Kerri Kotta, Igor Karsnek ja Pärt Uusberg. Jätkame arutelu Pärdi loomingu interpretatsioonis. Pärt ise on öelnud, et üks kaunimaid instrumente on inimhääl, aga Pärdi muusika nõuab inimhäält, et erilisi andeid ja, ja üüratult palju ja paljude aastate jooksul siin tundus, et ideaalne ongi Pärdi muusika esitamiseks meie filharmoonia kammerkoor, kes nagu tunnetus koos, Tõnu Kaljuste ka seda aga, aga tänapäeval on tõesti, me kuulsime siin festivalil ka, et on tulnud neid koore ja ansambleid, kellel on Pärdi tunnetus ja, ja kes esitavad seda suurepäraselt, aga mis need Pärti interpretatsiooni? Peamised kriteeriumid kes seda oskab öelda, aga ma siin tuletaksin meelde, et sopraneelse Torp andis oma intervjuus klassikaraadios mõni päev tagasi. Ja tema rääkis sellest vokaalsest vastutusest, mis lasub vokalisti peal lauldes Pärti. Ta ütles umbes niimoodi, et diapasoon kaks Oktovi ja selle sees pidevalt üksikud noodid hüpetena. Sul ei ole võimalik mitte midagi korrigeerida töö käigus, nagu ütleme, pika fraasi puhul sakas saad kätte selle kõla helikõrguse intonatsiooni või ei saa parandada, pole võimalik ja see teeb selle vastutuse tohutult suureks söövad siis, kui ma kuulasin Clamantist ja nende evangeliste nelja ja nad ju seal nii-öelda modelleerisid kahe ja kolme kaupa ja nii nagu vot siis ma pean ütlema küll, et mind hämmastas ja võlus see võime. Vaat niimoodi minna vokaali peale intoneerida. Seal oli niukseid lummavaid momente, ma mäletan, kui Jaanika Kuusik ja ja Mikk teedee laulsid kahekesi, olime niuke lõik. See oli perfektne. Ja siis kõik need kuulsad Pärdi sekundid, nende täpne intoneerimine, nii et ta nõuab lauljatelt ikkagi minu meelest mingit erilist vokaali valitsemist. Minu arust on kaks aspekti, mis mina, värd ise koorijuhina olen kogenud Ta on ikkagi intonatsioon ja sisemine pulsitaju, et kas või seesama magnificat, et kui me seda laulsime, arendas meie koori seda kahte elementi tohutult edasi lihtsalt need, kui need kaks elementi on paigas, siis minu meelest hakkab see muusika nagu ise hingama, et need fraasid on niimoodi loodud, et see kõik nagu hingab. Aga on vaja pigem ennast nagu taandada sellele muusikale, ta on ka suguluses minu meelest sellise renessansspolüfoonia või näiteks nii-öelda, et tuleks leida selline, vähemalt tema koorimuusika puhul nagu sarnane lihtsus ja. Siis ma ei ole muidugi interpreet seetõttu, kas minu arvamus siin üldse nagu väga adekvaatne on, aga ma võin võib-olla reflekteerida seda, mida ma kuulen saalist. Mulle tundub, et Arvo Pärte, ta mõtleb instrumentaalselt. Mõnikord öeldakse, et on heliloojad, kes on instrumentaalheliloojad ja heliloojad, kes on vokaalmuusika heliloojad. Ja Arvo Pärt, hoolimata väga paljudest vokaalteostest, mis ta on kirjutanud, Ta mõtleb instrumentaalsete, tähendab, ta käsitleb vokaalhäält ka mingis mõttes nagu, nagu instrument. Nii et hoolimata võib-olla mõnikord selle partii näilisest lihtsusest on need raskused just nimelt seal nagu ene ütles, et siin ei ole seda tavapärast kaal, muusika nagu konteksti, sul ei ole neid harjumuspäraseid toetuspunkte ilmselt millele ehitada üles siis nii-öelda kogu see maja, vaid tõesti, iga iga noot tuleb tabada absoluutselt perfektselt ja kohe. Ja, ja ilmselt see on see, mis teeb selle kolmkõla laulmise Arvo Pärdi muusikas raskeks. Et just nimelt, et traditsioonilises muusikas kolmkõla saanud mingi Arbe tša mingi armoonia peal laulandiks sealt need harmoonia, helisid, meloodia liigub teatavas kindlas suunas. Ma liigun kuskile kulminatsiooni suunas või, või vastupidi, tulen sealt kuskilt alla. Saan nagu grupp, see on mingis mõttes nagu Neuma jah, tavapärases kontserdimuusikas, aga Arvo Pärdi muusikast tundub, et need, need kolm, neli, need on mingis mõttes nagu täiesti eraldi või nendevaheline seos ei ole selline. Tavapärane tunnetuslikus mõttes ja siis järsku on mingi lihtsa asjalaulmine tohutult keeruline, Sansa mingis mõttes nagu uuesti käima õppimine, ma võib-olla oskan käia, aga kui ma hakkan mõtlema umbes 200-le lihasgrupile, mis sellest osa võtavad, siis järsku tundub see kohutavalt keeruline ja raske ja ma ei oska seda teha. Ja on võimalik, et kohtades Arvo Pärdi muusikaga ja proovides teda nagu esitada seda näilist lihtsust või võib tekkida mingisugune äkki analoogiline fenomen selles osas. Ma viiksin sind keri jutu instrumentaalsusest ja eel kuuldud mõtte Pärdi sarnasusest renessansspolüfoonia, ma võiksin need kaks asja kokku tegelenud, sellepärast et Pärdi tintinnabuli-stiili teostes ühelt poolt on, on tõesti tajutavat vokaalikäsitlus, on pigem instrumentaalne, aga teiselt poolt instrumentaalansambel seal taga see liigub pigem jälle vokaalses suunas, kasvõi sellise fraseerimise mõttes, tähendab need kaks vokaal-instrumentaalne tasand nagu, nagu ühtlustavad nii mõneski värdi teos ja tuues nüüd siia juurde juskui reaalsuse renessansspolüfoonia, kus siis see pole sugugi mitte justkui täpselt samamoodi nagu ta palestiina ja Madalmaade koolkonna heli toetas 16. sajandi alguses, 15. On teil on ka Pärdi teostes näiteks arvusesson, erinevad rütmi kaanonid, tähendab, see on teistsugune kontrapunkti tehnika kasutamine, kui seda olnuks hilisemas barokkmuusikas hilisrenessansi, mis oli juba kirjutanud mitte ühtegi instrumenti lugu, aga samas, kui võtta mõni palestiina modeti, siis on seda täiesti võimalik loomutruult ühegi intonatsiooniga patustamata palestiina muusika mõtte vastu on seda võimalik ette kanda ka näiteks kleebi kvartetiga või mistahes instrumentaalse koosseisuga, mille testituur langeb kokku inimene esituuriga. Need põhimõttelised, need kaks asja. On on nagu ühe medali, kaks külge. Nii Pärdi muusikas kui madalamad kohad. Ja Pärdi loomingustki, kui palju on neid teoseid, mis on erinevatele koosseisude Leeton instrumentidele, on vokaalile materjal? Jah, tähendab siin võib täitsa haakuda Igori mõttega, et võib-olla tõesti on õigem isegi öelda, et see pole ei vokaalnega instrumentaalne, vaid vaid see muusika pole instrumendi spetsiifiline. Ta on primaar sealt ikkagi noh, kui me räägime lihtsalt mingisugusest nootidega õlide kogumist anda primaarset struktuur, mis on siis realiseeritav mõnikord ka rohkem kui ühel võimalikul viisil, et kasvõi see paralleel Bachi fuuga kunstiga, teosega, mis ei ole kirjutatud ühelegi spetsiifilisele instrumentide grupile mis on lihtsalt komponeeritud heli järgnevusstruktuurina, mida võib realiseerida väga erineval moel. Kummastav on see mingis intervjuus on Arvo Pärt öelnud niimoodi, et näiteks tema koorilaul kooriteos solfedžo, mida Tallinna kammerkoor ka omal ajal vist esmaettekandes esitest Arvo Pärt ütles, et sellest näiliselt lihtsast heliredelist ei ole ühtegi korralikku salvestust, tähendab, ei ole võimelised kaablid kõrge tasemega lauljad seda nii intoneerima, et oleks ideaalne. Ja ma nii mäletan, kuidas vaevlesin nende intonatsioonide kallal, kuidas me ei saanud seda häälestust ja pingestatus kätte, eks ole, ikka kuskilt tuli see mingisugune möödaminek just intonatsioonist ja mingist salapärast, vat ma ei, ma ei oska öelda, mida Pärt paneb oma heliredelisse. Ta paneb sinna midagi rohkemat kui keegi teine. Ja noh, vastutus nagu selle helimaterjali ees on niivõrd suur, et noh, peab väga hoolega mõtlema, kes ja kui palju seda suudab edastada. Noh, selline muusikateaduslik arutlus siinjuures võiks olla see, et traditsioonilises muusikas astmeline liikumine on midagi normatiivselt, see on see, mida peaaegu ei panda tähele, eks ole, klassikaline traditsioon, range polüfoonia. Kui me õpime seal nii-öelda näiteks partii või meloodia kujundust, siis väga palju saavad tähelepanuhüpped kui meloodiat lõhkuvad nähtused. Kuidas neid tuleb tasakaalustada, kuidas neid tuleb väga ettevaatlikult ette valmistada, hoolikalt. Astmeline liikumine on midagi, mis juhtub justkui nagu iseenesest ja mul on tunne, et Pärdi muusikas astmeline liikumine annabki ainult selle helireas, ta ütleb, et sellega peab olema kõik väljendatud. Ja ma usun, et see on üks võimalus või põhjus, miks selline lihtne asi järsku võib tekitada neid raskusi ja ja, ja intonatsioon oli see probleem, sest nüüd järsku on iga heli selles lihtsas reas järsku oluline, see pole lihtsalt mingi läbimine, liikumine järk järgmise hüppeni, mis peaks siis publiku tähelepanu haarama. Ja siis tega astmelisele liikumisele ja nende niinimetatud kooskõla tekib alatihti ka see kuulus Pärdi sekkunud, eks ole. Mis sekundit, kui me teame, Pärt küll hakkasutab harva väikest sekundit, pigem suurt sekundit, aga mis on ikkagi Tysoneeriv intervjuu nagu meil koolis õpetatakse ja kui seda lauda vala inflatsiooniga, siis on ta tõesti dissonants. Kunst on ju selles, kuidas see dissonants lauda konsoneerikakse. Nagu see on võib-olla see miski, mida kosmoseuurijad astrofüüsikud räägivad tumeenergia ja varjatud massi sellisest fenomenist, et noh, et Pärdi puuna sõna tumeenergia julgeks kasutada pigem ütleme siis varjatud energia, aga mis on see kisa kvaliteet, mis muudab dissonantsi konsoneerivaks, näiteks, et noh, et see mõtteline suhe sellesse intervalli ja läbi selle avamaks midagi, mis on sõnulseletamatu Jah, Tõnu Kaljuste on kunagi kasutanud Niukest väljundit partituuri elustama, partituuri tuleb elustada. Mina julgeksin seda mõtet üle kanda just nimelt Arvo Pärdi loomingule, ta elustab meie jaoks just kuis elutud helid või tavahelid, eks ole, ja nüüd on küsimus selles, kes selle ära tabab ja kui palju ta tabab. Ainult kolm kontserti, eks ole. Igalühel olid oma tugevused ja ka omad nõrkused. Aga mu jaoks nendest kolmest, see oli siis passijotydeum ja, ja Misery here minu jaoks kõige kir kamelamus just nimelt Dirkamite tugev kirgas elamus oli siiski Vox Clamantis, kelle tämbris ja kelle no mingisuguses elustamisvõimes on energia, et mu meelest rohkem kui võib-olla mõnel teisel kollektiivil. Ja see ühtsuse tunne, kuidas ma ütleksin, et väga head solistid olid ka näiteks Misery ääres aga oli kohti, kus nad olid, igaüks nagu omaette, aga Clamantis puhul on see ansamblis või kooselamise või olemise tunnetus erakordne. Ja kahtlemata see taustsüsteem, vanamuusika interpretatsioon, aita ka minna Pärdini. Ja ma imetlesin muidugi meie eesti lauljaid, kõik Kunivatega soliste, et uskumatult kaunid hääled, uskumatult kaunis vokaalikäsitlus ja siis, kui sinna tuleb sisse seletamatu vaimsus tagasi, siis see on lummuslik külla. Vox Clamantis kontserdil laulis tõesti erakordselt Daniel kirika jal. Seda Jeesuse osa. Ma minu kõrval tundus küll selline täiesti maailmatasemel minu jaoks ka terve see oleviste, nagu vibreeris mehe hääle siuksest maksimaalsest ilust, jäänustaseerimisest. Vaat, ma tahtsin öelda aitäh, et sa tulid selle juurde, kui ma rääkisin sidususest ja kui ma natuke nagu heitsin ette seda, et mul ei tekkinud narratiivi siis narratiivi lõimule tegelikult küll just nimelt Daniel kirikal oma interpretatsiooni, kes ühendas ja andis selle noh, nii-öelda sisu edasi, kui ütleme banaalselt. Ma küsiksin siin, et ka teiste, võib-olla kõrghetki Pärdi partituuri elustamisel sellelt festivalist On tuntud tõde, et kontserdi õnnestumine ja mis tähendab, et sa kontsert kõnetab publikut. Selle tagatiseks pole mitte ainult hea muusika partituur näol ja mitte ainult perfektne esitus, vaid aga kontserdi ülesehitus ja selles suhtes ette ma ei, ma mõtlesin korraks, et see on natukene riskantne samm, kui Canon Boko jaanis Jaani kirikus kantakse ette teatud valik osasid, mitte terve see versioon, mis kestab poolteist tundi vähemalt poolteist tundi pärast ette. Ettekandele tuli seitse osadele skanon Boga Jaaninist. Ja siin on ilmsed taga dirigent Stephen leiton, kes selle valiku tegi. See valik oli niivõrd sidus nii mõtteliselt kui muusikaliselt et kuulajad, kes pole näiteks Canon puhkajale, vaid tervikuna kuulnud, ei kontserdiga plaadil tal ilmselt ei tekkinudki üldse kahtlustki, et see pole terve teos, tähendab, et see on minu arust üks selline kontseptuaalne õnnestumine kogu selle festivali, kuidas on võimalik teha kupüüre, kärpeid niimoodi, et seda absoluutselt ebolaga. Ta ka just tööle selle kontserdi kohta paar sõna Steven Leyton'i kohta, et see oli ka iseenesest minu arust väga kirgas kontsert üldse, et panin tähele, et tihti tõesti nagu aga siin varem ütles, et võib-olla need lühemad Pärdi teosed ei pääsenud nii mõjule, ütleme keelpilliorkestrile, mis kalt siis ma panin tähele, et järsku täiesti ootamatult hakkas tööle selline teos nagu Saalom keelpilliorkestri tööst Leyton'i juhatuses, sest ma isegi olin nagu juba natuke niimoodi suikunud sellisesse mitte nii kontsentreeritud olekusse ja järsku ma hakkasin tähele panema, kuidas lugu hakkas minuni jõudma, aga just eelkõige minu meelest tänu Leyton'i sellisele totaalsele kohalolekule tänavu tõesti oli minu meelest igas millisekundist ka kohal ja orkester hakkas peegeldama minu meelest tema kõlataju. Vähemalt mina tajusin seda lugu niimoodi, et ta suutis muuta sellise pealtnäha kontserdil Väikse side osa sihukeseks kirkaks pärliks. Et see oli, eks ilusat. Võib-olla ma räägin endale vastu, aga, aga näiteks üks väga suur elamus oli kohe päris festivali alguses, kui Marek Gerretz-Traksmann mängis sellesama lihtsa Alina klaveripala Noblessneris. Nii väike pala ja nii suures ruumis järgnesid ju oluliselt nii-öelda arendatumad ja massiivsemad teosed, aga ta tegi seda väga suure süvenemisega ja samas lihtsalt mitte nagu pretensioonikalt, mis alati natukene kimbutab, kui me mängime midagi, milles ei ole esmapilgul suurt tehnilist nõudlikkust, aga. Aga haakuksin ka teistega, et ma ei ole selles mõttes eriti originaalne, et Steve Leyton'i puhul min samuti haaras tema võime olla vajalikul hetkel kohal juures. Ta oli võib-olla selle festivali dirigentidest selline, kes võib öelda mingis mõttes võimlas kõige vähem orkestri ees või püüdis oma ideid alati väga visuaalselt või väga kuidagi illustratiivselt edastada, kaugel sellest. Mulle jäi pigem just nimelt mulje, et ta oli kohal, lasi sellel asjal juhtuda ja ikkagi kuidagi kõik juhtus nii nagu ta, nagu kuidagi soovis ta kommunikeerus intervallidega kuidagi teistmoodi niimoodi, mis, mis minule nii-öelda kuulajana jäi mõneti isegi nagu hoovamatuks, aga ma sain aru sellest, et asi nagu funktsioneerib, see kõik oli väga loomulik ja, ja peen. Sel kontserdil olid interpreedid Rootsis musikaales ja Nargen festivaliorkester ja Tegemist ei ole tingimata koosseisuga, mis võib-olla oleks väga nii-öelda sisse mängitud või läbiproovitud erinevates situatsioonides. Kindlasti ja seda enam tuleb seda nagu esile tõsta, aga, aga siis jah, samuti Pacia Oleviste kirikus tõesti, mille puhul siin mulle isegi tundus, et mina, vastupidi, tajusin seda teost seekord eriti narratiiv, sõnad, kui ma mõtlen selle plaadi peale, sest seal plaadi peal minu jaoks aktiivsus isegi nii selge ei ole, pigem see, see kõla ja kõik. Aga selle Oleviste kiriku ettekandes oli seda narratiivsus tunda küll ja, ja muidugi aitas sellele kaasa nii-öelda muusikute paigutamine sinna siis ülesse nii-öelda koori peale ja ette see tekitas juba iseenesest dialoogi, eks ole, evangelistid olid ees instrumentalistina ja siis nii-öelda tegelased ja koore kõik oli üleval ja samuti jah, need erinevad tämbrid, et Jeesusest oli siin juba juttu. Ma julgeksin öelda, et Pilaatus oli peaaegu karikatuur sellel etendusel, mulle millegipärast jäi mulje, et see oli peaaegu karikatunne, ta väga tämbriliselt eristus ja selgelt nagu vastandus sellele, muidugi on helilooja seal ka, eks ole, väga palju selle karakteri voolimisele juurde anda, hoolimata sellisest võib-olla väiksest välisest narratiivsusest on ju Pilatuse, meloodia ja tintinnabuli hääl selgelt konfliktsed helikõrguslikud mõttes, eks ole, tekivad seal hõõrumised nii-öelda madalate ja kõrgete laadi astmete vahel. Võib-olla ka jah, selline oreliregistrite valik aitas kaasa, et see narratiivsus tuli minu meelest sealt päris selgelt välja. Aga nõustuksin jah, et see oli väga ühtne ja väga terviklik ettekanne. Mina tahaks ka lisada veel selle avakontserdi kohta minu jaoks ka see kontserdi algus lõi täiesti sellise seisundi, et see lisaks Aliinale fraatras peegel peeglis mingis mõttes Pärdi võib-olla tuntumad lood, aga nad kuidagi mõjusid väga värskelt minu meelest ja ja ka see, kuidas Kaljuste oma sellise keskendatuse ja sellised kõrvaltvaatleja rahuga nagu seda dikteeris kõik, et see oli minu arust väga lummav ja kui tuli veel see ain Valphards, liid, kus nagu helikeel muutus päris tugevasti, tegelikult aga see kuidagi see kontserdi esimene pool just sellelt kontserdilt minu meelest hästi kuidagi kandis, võttis sind endasse, mind pani isegi mõtlema see, et see on Pärdi teosed, kus ta nagu otsis alles seda stiili, et seal on midagi hästi puhast minu meelest, et kui edasi on tal juba ju sellised tegelikult väga vastutusrikkad, tellimustööd, et olles ka ise natuke seda helilooja elu proovinud, siis minu meelest on ikkagi täiesti teine asi, et kas sa kirjutad seda, mida sa ise vaat niimoodi süvitsi otsid või sul on ikkagi tähtaeg ja sa pead kirjutama midagi väga konkreetseks sündmuseks. Ma ei taha olla kuidagi kriitiline siin mingisuguste teoste suhteliselt kohati nagu tabasin ennast mõttelt, et, et kas see tellimuse ja teatav selline taak võib kumada läbi või, või mitte ja samas nendes esimestes lugudes seda absoluutselt ei ole, et seal see kuidagi nagu võtab täiesti endasse minu meelest. Et, et see oli omamoodi kohe selle kogu festivali alguse esimese kontserdi esimene pool oli ka minu jaoks üks tited. Mulle tuli praegu millegipärast meelde maitseedeewise ütlus džässi kohta, et soovitus kõigile interPeetrile ärge mängige džässis noote, mis seal on, mängige seda, mida noodis ei ole. Kas ei ole Pärdi muusika puhul täpselt seesama, et tuleb esitleda seda, mida noodis ei ole? Arutluse all olid Nargen festivali Pärdi päevad suur aitäh vestlusringis osalejatele Ene Üleoja, Kerri Kotta, Igor Karsnek ja Pärt Uusberg. Saate toimetus Kersti Inno ning salvestas Katrin moodik.