Tervist head helikaja, saate kuulajad. Mina olen toimetaja Stein feld ja tänases saates räägime me peamiselt keelpillimängust. Nimelt on seitsmendal oktoobril algamas Eesti keelpillimängijate konkurss ja sellist konkurssi pole Eestis toimunud. Juba 28 aastat ja keelpillimängust vestlevad stuudios Tiina pangseppe Kaido Välja ning Mart Laas, Ardo Västrik ja Henry-David Varema. Samuti räägime ka Tallinna filharmoonia ja Eesti riikliku sümfooniaorkestri avakontsertidest. Need Kellid tänavu keelpillikesksed, sest ERSO-s soleeris tippviiuldaja Triin Ruubel, kes on kevadest ka ERSO, üks kontsertmeistreid ja Tallinna kammerorkestriga musitseeris. Maailmakuulus viiuldaja Ilja kringalts. Muusikateadlane Kai Gutmannaga jagab muljeid Pariisi filharmoonias kuuldud kontsertidelt, kus Pariisor kestrit juhatas Paavo Järvi ja kus kõlas eesti muusika. Kontserdid koosnesid Arvo Pärdi muusikast ja maailma esiettekandele tuli ka Erkki-Sven Tüüri uus teos, so wind. Arvo Pärdi teosest Tabula Rasa soleerisid ühel laval koos solistid Victoria mullova ja eesti viiuldaja Mari Poll, kes on esimene eesti solist, kes Pariisi filharmoonia laval on esinenud. Alustuseks aga väikene ülevaade sisukast muusikanädalast, mis eelmise ja praeguse helikaja saate vahele jäi. Möödunud nädalal saime rikkamaks kahe tipptasemel Steinway ja Sons kontsertklaveri võrra mis asuvad nüüdsest Mustpeade majas valges saalis. Ja teine klaver on Tartus, Eduard Tubina saalis. Uue klaverihankimise idee algas Tallinna filharmoonia oli juba aastal 2011 ja nüüd on siis uus klaver kohal. Tallinna filharmoonia kunstiline juht Eri Klas. Täna käitub minu unistus siit, varsti tuuakse sisse klaverite kuningas Steinway klaveristressi maksis 150000 ja sellel raha korjas kokku Eesti rahvas. Ja loodetavasti hakkab see kõla siia meelitama häid pianist kui ka väga palju publikut. Seal saab olema väga mõjuv sõnum kogu rahvale ja mustperse vahele ja Tallinna filharmoonia. Margit offeraints direktor avab kaane, et mängida siis selle pilli esimesed helid siin saalis seal ajalooline hetk. Sadakond Eesti eraettevõtjate ja annetajad kogusid selle 50000 eurot ja Tallinna linn panises puuduoleva 100000 ja täna Ma olen siin, see on üks suur õnn ja ma loodan, et saan lõpuks ometi saavutab professionaalse dimensiooni. Algas ka uus kontserdisari romantiline klaver, mis on Eesti kontserdi uus algatus ja toob hooaja jooksul publiku ette kaheksa kontserti. Neist seitsmel esinevad eesti pianistid ja sarja kunstiline nõustaja on Sten Lassmann. Mina pakkusin meie hüüdlauseks romantiline klaver sest see on kõige laiema tähendusväljaga selle sõnapaariga juba jõuab väga-väga paljude inimesteni ja samuti võimaldab see erinevatel pianistidel koostada oma kavasid, leida enda loominguline fookus, see nii-öelda romantiline sisu. On ju õieti kogu klaveriliteratuuri keskmeks. Travel ongi väga selline romantiline pill. Sarja avakontsert toimus 24. septembril. Estonia saalis esines pianist Kai Ratassepp. Uut hooaega alustasid hooaja avakontsertidega nii Vanemuise sümfooniaorkester, Tallinna filharmoonia kui ka Eesti riiklik sümfooniaorkester mida loodab ersale tulevaks hooajaks peadirigent maestro Neeme Järvi. R sool on vaja head vahekorda dirigentidega, mis on kõige peamine asi, professionaalne dirigent, professionaalne orkester, kui on hea dirigent, ERSO särab. Miks ERSO-l on väga koormatud seepärast, et kõik need nii eesti kontserdit kui Nargen festivali on ERSO kaelas tegelikult ERSO on ainukene orkester, kes meil on kõrgesti professionaalne orkester ja ta on tööga kinni aasta läbi. 23. septembril toimus ka Mustpeade majas ESM-i uue plaadi Jesu valdo esitlusplaadil kõlab Carlo Chez valdada venosa Erkki-Sven Tüüri ja pretiini looming. Plaadil musitseerivad Eesti filharmoonia kammerkoor, Tallinna Kammer kester, dirigeerib Tõnu Kaljuste. Nimetatud heliplaat Ta oli Eesti Raadio pikaaegse helirežissööri Maidomaadiku kõige viimaseks lõpetatud tööks dirigent Tõnu Kaljuste. Pole elus niisugust situatsiooni olnud, et töötad reede õhtul niisuguse plaadistuse ja kus on kuulamise ja tähelepanu ja suhtlemise konsultatsioon kõrge. Ja saad valmisalase albumiga, mis on pikaajaline töö. Järgmine õhtu teatatakse, et see inimene, kellega sa koos töötasid, lõpetas oma elutegevuse. See oli niivõrd ootamatu, nii et seda hakata kirjeldama siin praegu täitsa ainuvõimalik, kui seda plaati kuulata. Selline oli väike ülevaade muusikanädalast, mis jäi eelmise ja tänase heliga saate vahele. Aga nüüd jätkame tänase saate põhiteemal ja selleks on keelpillimäng Eestis ja peagi lähenev Eesti keelpillimängijate konkurss, mis toimub Tallinnas seitsmendast 16. oktoobrini. Miks on sellise konkursi toimumises olnud 28 aastane paus? Mida on korraldajad eesmärgiks võtnud ja mida nad konkursiga loodavad saavutada? Stuudios on viiuldajad Tiina Panksepp ja Kaido Välja ning tšellistid Mart Laas, Ardo Västrik ja Henry-David Varema. Hooajad on alanud, kontserdid käima lükatud ja meil oli eelmisel nädalal väga tihe nädalalõpp. Eesti riikliku sümfooniaorkestri ees soleerib noor viiuldaja Triin Ruubel. Oli ka tore kontsert Tallinna kammerorkestrilt. Ja muide, pühapäeval orkestrite Parii ees esines Mari Poll ühel laval koos Victoria mullabaga. Minule kui pianistile tundub selle põhjal, et meil on sellised rahvusvaheliselt solistid, kes mängivad nii kuulsate orkestrite ees antud juhul siis mari pall või meil on ka väga häid keelpilli mängijaid, kes juba aastaid töötavad väga heades välismaa orkestrites. Et mis mõtteid kogu see asi täis, siis nüüd siin sügise hakul tekitab konkurss, on tulemas, oma kontserdid tehtud, et milline on keelpillimängijate tase ja keelpillimuusika seisukord Eestis praegu? Tegemist on siis eesti keelpillimängijate konkursiga, mis on pühendatud Eduard Tubina 110.-le sünniaastapäevale ja eks see konkurss ja sellepärast ongi ellu kutsutud, et selliseid soliste nii orkestrite eeskuju orkestrite sees oleks ikka rohkem ja rohkem. Üks tulemus oli nüüd selline nädalalõpp, nagu meil praegu oli, kus tõesti Mari Poll esines maailma ühe tunnustatuma viiuldaja Victoria mullovoga koos mängides siis Arvo Pärdi, Tabula roosat dirigendipuldis, maestro Paavo Järvi ja meie oma ERSO uus kontsertmeister Triin Ruubel astus väga väärikalt, et ka orkestri ees üles esitades Sibeliuse viiulikontserti. Et need konkursid ja võistlused ja kogu see õpetus peakski nagu sinnamaani välja jõudma, et selliseid nädalalõppe ja selliseid kontserte oleks ikka rohkem ja rohkem. Eesti keelpillimängijate konkurss, seda pole olnud 28 aastat ja see oli siis eesti keelpillimängijatele mõeldud konkurss, nii et tegelikult me üritame siin kõik, kes me siin istume, ümber laua, seda konkursi traditsiooni taastada, sest kujutage ette, ikkagi 28 aastat pole olnud konkursi, see on ikka päris pikk aeg. Mina lisaksin juurde just pedagoogilise aspekti, kui hästi õpetavad praegu eesti keelpillipedagoogid, et on meil selliseid solist, kes on võimelised esinema maailma suurtel lavadel. Paljud mängivad juba ka maailma mainekate orkestrites. Just tahaks esile tõsta seda, et mis on sündinud siin, ütleme, selle 100 aasta jooksul Muusikaakadeemia haridust andes siia tahaks lisada just ka keskastme hariduse ning algastme hariduse Eesti muusikakoolid, kus tulevad väga väärikad õpilased, kes astuvad siis edasi muusikakeskkooli ja Otsa Elleri kooli ning muusikaakadeemiasse. Et me näeksime tervet seda perspektiivi, et ükski tippsolist ei sünni lihtsalt sõrmenipsust, vaid vaid see on üks 16 18 aastat väga tõsist harjutamist, igapäevast pingelist tööd. Mina mõtlen selle peale, kuidas konkursside tähendus on muutunud paarikümne 30 aastaga. Mulle tundub, et varem oli sedalaadi konkusid, nagu nüüd peatselt algab Eesti keelpillimängijate konkurss rohkem nagu standardiks, noh, mida me seal all mõtleme, mitu vooru, orkestrisolistina finaalvoorus esinemine kui tänapäeval. Tundub, et siiski paljude õppurite jaoks on see siht asendunud orkestri konkursi tegemisega millel on kahtlemata väga suur tähtsus tulevase elupaika saamiseks. Aga paraku nende konkursite repertuaar piirdub tihti ekspositsiooniga klassitsistlikus kontserdist, osaga romantilises kontserdist ja mõnest kesti partiist, nii et see oskus ja kogemus valmistada ette väga ulatuslik ja mitmekülgne soolokava eest ta siis konkusi pingelist atmosfääris esitab ta noorte jaoks on see väga-väga uudne kogemus ja, ja see ongi üks põhjus, miks selliseid konkursse neid peaks ka meie kodutasandil tegema, et tõesti see tuleproov oleks nagu vääriline sellele ajale, mis inimesed on oma õpingutel kulutanud. Ei mina tahaks võib-olla lihtsalt hoopis selle aspekti, et tegelikult ju mina olengi sellest generatsioonist, kes sellisel vabariiklikul konkursil kunagi mänginud ei ole ja ma võiksin öelda, et tegelikkuses, kui selline asi oleks olnud. Me võime fantaseerida, mis siis oleks olnud samas nüüd nii-öelda seda hoopis teisest küljest vaadates seda üritust lähenevat, see kindlasti oleks toonud hoopis teistsugust lähenemist kaasa ja, ja kahtlemata oleks teada saanud juba nii-öelda natuke varem, kui tõsine see elu on, eks ju. Ma sain aru, et Hardo tahtis öelda, et oleks tema eluajal see konkurss olnud, siis oleks kindlasti sellest osa võtnud. Mina olen nii vana, et mina olen osa võtnud juba päris mitmest neist ja ja ma mäletan tõesti seda, et üheks kõige suuremaks stiimuliks selle konkursi puhul oligi see, et sai orkestriga mängida, kui sa jõuad kolmandasse vooru, loomulikult. Kui nüüd mõelda, et see 28 aastat on päris pikk aeg, terve inimpõlv, kus seda keelpilli nii-öelda kõrgema astme konkursi või kõige vanemast me oma ei ole olnud, siis kui nüüd mõelda pianistide elust, siis on natuke vähemalt see olukord 2002 oli 2008, oli konkurss ja ka eelmisel aastal. Aga kui nüüd niimoodi mõelda, siis näiteks Age juurika, seal on tulemas lähiajal esinemine koos ERSO-ga ja tegelikult on see ka vist üks väheseid, kui mitte üks esimesi kordi, kus ta seda oma 36 aastat kestnud eluteel siis kogeda saab, et tegelikult on see üks üleüldisem probleem, mis ei ole ka ainult konkursi vaatepunktist. Tõepoolest, ega oma rahvusliku sümfooniaorkestri ette kodumaisel esinejal saada on tõepoolest raske ja mõnes mõttes peabki seda võib-olla selliste ürituste kaudu soodustama ning mida koostöö vormis sarnaselt nagu on interpreetide liidu ja Eesti kontserdi koostööterminite liidu ja sümfooniaorkestri koostöö. Et tõepoolest ei jätaks seda nüüd ainult juhuse või välismäleshendi hooleks. Et seda enam annab see konkursil võimaluse üritada saada kolmandasse vooru konkurson kolme vooruline isegi sel aastal, kuna nii kaua ainult konkursi olulisimaid korraldaja videovooru, et nad üldse teada, kuna vanusepiiri ei ole, see ei ole mitte täiskasvanute konkurss, on konkurss kõigile, sest me ei osanud absoluutselt prognoosida ette, palju osavõtjaid oli, kas on suur huvi, kas on väike huvi, milline võib olla tase ja selleks oli vaja korralduse videovoor, et me saaksime näha, kui palju üldse osavõtul nagu soovijaid on? Kas võib rääkida põhjustest, et miks need 28 aastat selle konkursi korraldamisse selline auk oli tekkinud? No kui päris ausalt ütelda, siis ei oskagi neid põhjuseid päris tuua, et tundub, et siin on teatud võib-olla seltskondade eriarvamused. Kuid võib-olla keegi oskab seltskonnast täpsemalt arvata. Ei, ma arvan, et kõige suurem põhjus oli ikkagi see, et kui me mõtleme, viimane konkurss toimus 87 ja vahepeal Eestis võib vabaks ja katkesid need sellised nii-öelda keelpillimängijate traditsioonid ära. Miks keelpillimängijate traditsioonid katkesid, kui teiste instrumentalistide traditsioonid ei katkenud, aga loomulikult põhjuseid teavad need, kes teavad. Põhjuseks võib olla peavad olema inimesed, kes selle asja enda kanda võtavad. Kui nüüd 87. aastal oli meile hinnakivi ja Eesti filharmoonia Eesti riiklik komisjon oli ka kultuuri-kultuuriministeeriumi määratud komisjon pandi kokku, neil olid võimalused ja antivahendeid ja kästi ära teha siis praegune konkursi korraldus tugineb mittetulundusühingutele, kes oma vabast ajast hoia vabast tahtest seda asja teevad. Ja võib-olla nii palju, ma ütlen vahele, et ega päris nagu tühise aega ei ole ka olnud, on toimunud ju Elleri nimelised rahvusvahelised viiuldajate konkursid, aga seal olid ainult riiuldajatele, seal küll ei ole teisi meie Kelbli perekonnaliikmeid. Ma tuletaks seda ajalugu natuke meelde, see oli nõukaaeg nii-öelda, mida me kutsume. Et sellel ajal oli ju kõik üles ehitatud rangele järjepidevuse selles mõttes, et põhimõtteliselt pidi olema niimoodi, et ühel aastal oli liiduvabariigisisene konkurss, siis oli regiooni konkurss enamasti nelja aasta tagant, mis toimus siis Eesti kuuluvust regiooni siis Eesti, Läti, Leedu, Valgevene, tänapäeval, Moldova, Moldaavia, siis sellele järgnes üleliiduline konkursi ja siis Tšaikovski konkursi, ehk siis et, et suurriik, et saaks välja valida kõikidest parimad ja panna välja oma nii-öelda superkoondised, siis kõik auhinnad koju jätta. See oli selle süsteemi ülesehitamist tegelik põhjus. Ja loomulikult, kui riik ära lagunes, siis nagu Kaido just ütles, et enamik riike ei korraldanud, siis ei leidunud neid korraldajad keelpillimängijate hulgas. Siiamaani me nüüd üritame, ma saan arunevad. Kuidas välja tuleb, see selgub hiljem siis, kui konkurss läbi on. Kahtlemata seal on kaks aspekti, üks on tõesti need inimesed, kellel on see huvi ja energia ja isegi joon ei hullumeelne missioon, eks seda asja teha ja kuidas siis need valikud sünnivad, ongi ju täiesti konkreetselt nende inimeste huvide soovidest lähtuvad, aga teine pool on ka praktiline, et kuidas niukseid konkurssi rahastatakse, see seab ka väga selged piirangud ning üks nagu positiivne aspekt ka selle konkursi juures. Et kuigi nüüd sellist süsteemi, kus kultuuriministeerium korraldab konkursse, Me ei üritagi mitte taastuda, siis on siiski äärmiselt tänuväärne, et on saavutatud selline pikemaajaline, maksnud kokkulepe, arusaam, et olulisi rahvuslikke konkursse on vaja toetada ning seetõttu on ka selline seisukoht, et niisugune suurema rahaeraldis sellistele konkusitele on ka pikemas perspektiivis garanteeritud. No vähemalt ühele sellisele olulisele konkursile aastas ja loomulikult need siis roteeruvad, kuna ilma sellise mingisugusegi kindlus, et ta on ikkagi väga närvesööv, selliseid konkursi korraldasid, et nagu me teame, möödunud konkurss pianistide konkursil nii palju toimivad tihti need on ju olukorras, kus paar päeva enne konkursi algust on veel poolrahastust saamata ja noh, sellist närvikõdi võib olla keeruline, mängijad lihtsalt ei talu ja sellepärast ei ole neid toimunud, need konkusse Lisaks kultuuriministeeriumile ja muidugi on Kultuurkapitali helikunsti sihtkapital ka väga selgelt aru saanud selle konkursi vajalikkusest ja olnud väga mõistev ja toetav. Eesti keelpillimängijate konkursi korraldab Eesti keelpilliõpetajate ühingu juhatus ja tegelikult see ei ole sündinud nagu ka tühjale kohale, kuna juba 2010 seesama juhatus alustas keskastmele mõeldud konkursi korraldamisega, mis toimub Tartus ja praeguse tuleva konkursi ettevalmistamisega, oleme me tegelikult tegelenud intensiivselt juba vähemalt kolm aastat. Et need on pikad protsessid. Nüüd jääb vaid üle loota, et need harjutajad, kes on ennast üles andnud, hindavad seda aastatepikkust tööd ja siiski ka tippvormis kohale tulevad mängima. Selle tippvormi ja taseme kohta, et see pikk periood, mida ei ole olnud. Ma saan aru, et meil on väga häid noori mängijaid ja ütleme, need neist parimad, kes on käinud juba rahvusvahelistel konkurssidel mujal. No eelkõige näiteks meil siin kõige ligemale Lätis, kus on tõesti päris mitu rahvusvahelist konkursi ja nendel on ikkagi kolme voorulise suure konkursi ettevalmistus, kus on kavas suurem, on olemas, aga näiteks täiesti vaeslapse osas on kõik need aastad olnud vioolamängijad kuigi Lätis toimuga Tomrovski nimeline konkurss, kus on ka vioolamängijad, aga seal viimati kestel eesti vioolamängija ikka väga ammu ja kontrabassimängijatel kaan. Ma küll ei tea, et Lätis ma ei ole ühtegi kuulnud, et siin lähemas areaalis Peterburis toimub, rääkisin just žüriiliikme Aleksandr šiloga. See on meie jaoks väga raske, kes teavad, ja tase on seal ka muidugi. No kui oleks isegi tore, mina ei ütle, et kes seda peaks korraldama või ei oska öelda või et kui näiteks seesama nii-öelda regioon või mingisugune Baltikumi sisene võiks olla, ei peaaegu olema suur, et võiks olla veeemmigi konkus, kui tahetas, aga või ütleme kasvõi seesama veel, paneme valgevene juurde või Moldova ja põhiline on ikkagi oleksid inimesed, kes seda suudaksid, tahaksid korraldada ja teine asi on ikkagi raha. Ilma rahata ei saa mitte midagi teha. Lisaks rahale ja inimestele, kes korraldavad, ikka tahaks rõhutada, et ikka noortel oleks motivatsiooni ja inspiratsioonikonkurssidel osalemiseks. Et tõesti võtta see, et miks ma seal osalen. Miks ma õpin ära kolm vooru ja mitte ei tee nii nagu siin eelnevalt juttu oli, et õpin ära selle sissejuhatuse ja siis teise sissejuhatuse, et oleks seda inspiratsiooni tegeleda näha, sest see annab võimalused suurteks lavadeks reaalselt. Et oleks soovi suurtele lavadele pürgida. Jääte kolme voorulise konkursi puhul seda võib, nad on mõnes mõttes spordiga võrrelda, et need on nagu erinevad spordialad. No näiteks ütleme, kui on kolm vooru, siis ma võin võrrelda seda jäähokiga, kus on kolm kolmandik aega ja karistusaeg ja karistused on, seal. Meil karistusi ei anta, dopingut ka ei kontrollita, ausalt öeldes, aga aga samas on nii, et sa võid ju võita esimese kolmandiku, aga lõpuks võidab see, kes mängu lõpus võidab, nüüd natukene saab siin nagu paralleele tõmmata, selles mõttes ikkagi konkurss, on ka võistlus ja loomulikult on see suur kasutegur, aga mismoodi ja kõik on nii vastalisi, kui on poolehoidjaid, aga see väljakutseoskus jagada ennast mitte ainult suurkava ära õppida? Kolm korda järjest ütleme, et sa jõuad viimasesse vooru finaali suuta vastu pidada ja lõpuks määrab kõige rohkem stabiilsus ja mis on eriti oluline minu meelest. Mida need kogemused, mis seal saadakse, on see, et suuta võimalikult ideaalilähedaselt realiseerida oma antud hetke oskused sama sportlastel võistlusel. Spordis siiski hinnata on oluliselt lihtsam ja selgem Paredaga sentimeetri peale ja asi on ikkagi suhteliselt üheselt mõõdetav, aga nüüd muusikat hinnata on midagi muud. Ma ütleks kohe jälle vastu, et meid, me ei taha vaielda, aga et Telekom spordisega selliseid alad nagu iluvõimlemine, iluuisutamine, et kus on täpselt selles mõttes sarnasus muusikaga olemas ja seal on ka oma punktisüsteem ja kõik. Ja lõpuks on mingil hetkel, kui kõik on võrdse, siis jääb üle otsustada, sellel kohtunikul kas meeldib või ei meeldi, kes meeldib rohkem, see saabki rohkem punkte. Kõige professionaalsuse juures. Meiduga virtuaalspaas ikka ei ole ju kolmest aktselita ennast hoopis teised nimed seal lihtsalt. Me jätkame vestlust eesti keelpillimängu ja peatselt läheneva Eesti keelpillimängijate konkursi üle ja stuudios on viiuldajad Tiina Panksepp ja Kaido Välja ning tšellistid Henri-David, Varema, Ardo Västrik ja Mart Laas. Ja mina tahaksin rääkida, kuidas me seda kavaga koostasime. Pidasime väga oluliseks, sest esimeses ja teises voorus, et need oleksid kontserdid, need oleks meeldivat kuulata ja et artistile või sellele noorele muusikule jääks ka vabad käed, et siis enda jaoks valida sobiv kava. Et kui me siin just mõõdulintidest rääkisime, siis üks aspekt, mis konkursite puhul tihti esile kerkib, on žürii kokkupanemine, kes need hindajad on ja tundub, et maailmas on üldiselt päris suureks probleemiks, miks, et nagu ei, ei usaldata. Ta žürii objektiivsust siis, kui tulevad mängu õpilase-õpetaja suhted ja noh, seda ju ei ole ju võimalik kuidagi sajaprotsendiliselt määratleda, pigem võiks ju arvata ja loota, et sellised asjad ei mõjuta otsuseid. Aga kahtlemata on lihtsam kõrvaltvaatajal seda asja hinnata, kui ta näeb, et ei ole žüriis pedagooge, kelle oma õpilased esinevad antud konkursi puhul. Et see oli ka üheks eesmärgiks, et žürii, kes on kutsutud esinejaid hindama, oleks võimalikult objektiivne, kes ei oleks kuidagimoodi otseselt nende inimestega seotud ja see tundub, et on õnnestunud seekord. Žürii tööd juhib seekord viiuldaja taustaga hinnatud muusikateadlane Kristel Pappel, kes siis loodetavasti leiab kõik need õiged talendid ja head esitused üles. Konkursikavas on ka uudisloomingut igale pillirühmale on tellitud eesti helilooja uudisteos. No ja siin me läksime nagu jälle ajaloos tagasi, ma olen nendest eelmistest vabariiklik konkurss kolm korda osa võtnud ja minu mälu ulatub siis tagasi aastasse 75, kus ma esimest korda osalenud ja seal oli tõesti ka punase nootel alles ma näitasin siin kolleegidele seal oli ka tellitud kõigilt eesti heliloojatelt kohustuslik lugu, mida kõik mängisid, aga uudisteos ja kõigil pillidel, souli, soolopillile ja nüüd meile tegime samamoodi. Tõnu Kõrvits. Son kirjutanud viiuliteose Timo Steiner on kirjutanud Viola loo. Rein Rannap tegi ühe toreda loo tšellole. Mardil see lugu väga meeldib, ta lubas seda ka hiljem kasutada oma kontsertrepertuaaris. Ja Mirjam Tally kirjutas Contra passidele. Sellise uue looga on just, aga põneb, sellel puuduvad igasugused esitamise traditsioonid. Et kuidas nüüd see noor inimene seda interpreteerib, mis ta sealt leia, mis ta sellest tähtsaks peab. Et YouTube'ist kuulata ei saa, kellelegi järgi mängida ei saa. Et see on, ma arvan, väga põnev kuulamine. Ja kui nüüd vähegi meie heliloojatel on võimalik, siis me loodame, et nad tulevad ka kuulama oma teose erinevaid esitusi ja annavad ka oma heakskiidu, siis nende arvates kõige paremini välja tulnud mängimisele. Mina tahaks rääkida veel meie seotusest Eduard Tubina 110. sünniaastapäevaga ja see koostöö sai alguse teatri muusikamuuseumi tolleaegse muusikaosakonna juhataja Risto lehistega koostöös. Ja jällegi me nägime päris palju vaeva, et otsida kõikidele pillirühmadele siis Eduard Tubina teosed. Kergem oli leida viiuliteoseid väga põhjalikult, otsisime bioolale, nüüd vioolat esitavad tema jõulasonaati esimest osa ja väga põnev saab olema tšellode rühmas, kus tuleb esitusele Tubina tšellokontsert, mis on lõpetamata, mis on tegelikult Tubina poolt ka orkestreeri mata. Ja seda on vist küllaltki vähe Eestis esitatud, kas paar-kolm korda ja kontrabassidel on Tubin loonud suurepärase kontrabassikontserdi, kuigi me peame nüüd kurvastusega nentima, et seda me finaalis ei kuule, kuna see inimene, kes oli selle endale kavasse märkinud siiski teatud põhjustel ei osale. Kuid Me leidsime Ludwig juhti kaks pala kontra passidele. Ja me teame ju väga hästi, et Ludvig juht on olnud Eduard Tubin, aga tihedates sidemetes ja Ludwig juhtile on pühendatud Tubina kontrabassikontsert. Need teosed ei ole tegelikult väga palju lavadele esitatud ja juba siin meil kevadel olid siin mõned sissejuhatavad kontserdid ja tõesti, see on väga värske muusika. Ja ma loodan, et nüüd äkki hakatakse lisaks Ellerile, mida väga palju esitatakse, mis on väga väärt muusika et leitakse üles ka Tubina teosed, mis tõesti on pärlid. Tea, kas oleks ka kohane siis rääkida sellest, kuidas see konkurss kajastust leiab ja kui palju see huvi tekitab tava kuulajates? Loomulikult väga loodame, et antud juhul tulevad paljud noored seda konkurssi kuulama aga samas see paneb ka mõtlema, et mis sellise konkursi sõnum on nagu laiemale kuulajaskonnale. Tundub, et Eestis praegu selline konkurss siiski on rohkem selline nišiettevõtmine aga huvitaval kombel just paralleeli tuues, hetkel on toimumas Vilniuses Tšul joonise nimeline pianistide konkurss ja nagu ma aru saan seal näiteks kogu kolmas voor ja lõppkontsert kantakse otseülekandes televisioonis üle ning esimese ja teise vooru etteasted olid ka vist Leedu Delfi leheküljele üle kantud koos kommentaariumit uudistega. Tundub, et seal selline ettevõtmine nagu veidike enesestmõistetavam ja nad peavad vähem muretsema selle pärast, et see huvi tekitaks, et need meie puhul on palju just juttu on selles, et kuidas üldse teadvustada, et selline asi toimub ja huvi tekitada selle vastu. Just et kuidas leida publikut ka, kes ei ole otseselt meie oma nišist pärit et inimesed leiaksid selle konkursi ülesse? Neid huvitaks keelpillimuusika. Võivad olla kindlad, et nad kuulevad väga häid noori talente. Ja me tõesti oleme tegelenud ka sellega, et nagu reklaamida seda üritust ei ole kerge. Oleme palju võtnud eeskuju ka juba kaks korda toimunud klassikatähtedest, mis minu meelest leidis siiski väga toreda vastukaja. Ja kui Brüsselis näiteks toimub kuninganna Elizabethiga, kus siis tõesti iga taksojuht teab, kes sai viiuldajatest teise vooru või ei saanud. Me oleme väga palju püüdnud, et see leiaks laia vastukaja, kas ta leiab? Eks see selgub pärast. No aga see on ju ka suur võimalus, tegelikult kui meil on 14 15 16 oktoobril finaalkontserdil Estonia kontserdisaalis. Meil on laval ERSO, kes on meie esindusorkester, dirigendipuldis on Mikk Murdvee. Meil on mängijad, kes on jõudnud kolmandasse vooru, kes kindlasti järgnevate kümnendite jooksul täidavad väga paljusid kontserdisaali oma muusikaga. Et ka paljudele lihtsalt muusikahuvilistele on see ka soodne võimalus väga head muusikat kuulata heas esituses ja esinduskontserdisaalis. Me muidugi soovime kõigile osavõtjatele kõige paremat, aga teatud määral on tegemist ka talendid koju ettevõtmisega, sellepärast et tänapäeval kõik piirid on lahti. Väga paljud meie andekad keelpillimängijad õpivad välismaal ja loomulikult nad osalevad sellel konkursil, me ei teinud ka piiranguid selles mõttes, et konkursil on lubatud osaleda ka siin õppivatele elavatel välismaalastel. Aga ühte talendid koju, need kõik, kes õpivad, no väga paljud Saksamaal Inglismaal tulevad siia ja nüüd osalevad, voorud toimuvad, ehk siis esinemised toimuvad esimesed voorud päeval, lastel kooli ajal õppis muusikakeskkoolis, sai direktsiooniga ja üldse õpetajatega kokkulepitut, jah, Nad tulevad kuulama, aga pärast nad peavad kirjutama retsensiooni, siin on tegemist ka teatud ainete lõimumisega, sellepärast et et seda retsensiooni seda vaatab ja loeb nii eesti keele õpetaja kui ka muusikaajaloo õpetaja kui ka eriala õpetaja, nii et kasu missugune. Parimat retsensioonid või esseed, siis pannakse ülesse ka meie koduleheküljele wwwstaablee. Ja sedasama me siis teeme ka otsa koolis, et õpilased tulevad kuulama, kirjutavad kontserdiarvustuse ja loodame samamoodi tagasisidet just ka nende nii-öelda kogemuste lugemise põhjal, et mida ühed noored sellisest konkursist ja sellistest esitustest arvavad. Muidugi probleem on ainult selles, et need on ka need nii-öelda nishi noored tõde, laiema publiku huvi saavutamine on on keeruline ja et minule tundub, et raadiost jääb siin väheks, oleks vaja olla kogu aeg telekas, aga kuidas seda saavutada, see on juba keerulisem. Stuudios olid viiuldajad Tiina Panksepp ja Kaido Välja ning tšellistid Mart Laas, Ardo Västrik ja Henry-David Varema. Ja see, kuidas eesti keeles pillimängijate konkurss läheb, selgub juba 16. oktoobril, kui toimub viimane finaalkontsert-konkurss. Ise algab aga seitsmendal oktoobril. Pikemalt jäime juttu ajama veel Tiina Pankseppa ja Ardo Västrikuga, kes jagavad oma muljeid nii Eesti riikliku sümfooniaorkestri kui ka Tallinna kammerorkestri kava kontsertidest. Minul oli õnn kuulata reedel, 18. septembril ERSO kontsertmeistrit Triin Ruubel kes esitas ERSO avakontserdil Sibeliuse viiulikontserti. Nii nagu Triin on ühes oma intervjuus ennem maininud, on see üks tema lemmikkontserte juba nooruspõlvest peale ja sama võin ma ka täie kindlusega ütelda enda kohta, et just see kontsert oma müstilisuse ja erilise kõlaga on mind alati väga väga võlunud ja selle kontserti suhtes on tihtilugu väga erinevaid interpretatsioon, tuleb ka meelde kunagi, kui Becca kuusis ta võitis Sibeliuse konkursi, mis toimub Soomes siis tema esituse kohta olid ka nagu küllaltki vastakad arvamused. Triin Ruubel on noor, 28 aastane viiuldaja ja selgus, et ta mängib seda kolmas kord orkestriga. See on kindlasti üks selline kontsert, mis areneb kasvat, muudab oma värve ja oma kuju iga esitusega ja, ja kindlasti ka sellega, kui inimene saab vanemaks. Mulle väga meeldis, kuidas Triin Ruubel käsitles selle kontserti just sellist kõlalist aspekt, et millised kaunid värvid suutis ta leida ja, ja eriliselt jääb meelde tema taotlused ja kujutus teises osas, et kui eriline, soe lähenemine. Väga tore, et üks noor muusik tuleb tagasi Eestisse, tahaks väga loota, et ta selle teabe, mis ta on ise kogunud pides Lääne-Euroopas, toob siia meile tagasi. Kindlasti on tal see kohe võimalus jagada oma orkestris kõlakultuuri suhtes tehnilise soorituse täpsuse suhtes inspiratsiooni suhtes muusikalise väljenduse raseerimise osas. Ja kindlasti kõlab iga orkester täpselt nii nagu tema 100 liiget seal mängib just ka Triinu intervjuust vaadates, et ta peab seda väga oluliseks, et iga inimene annab enda väga suure panuse ja iga inimene on inspireeritud mängima orkestris, sest sellest sünnib siis koguteos. See ei ole ainult solist, see ei ole ainult dirigent, vaid see on terve suur organism. Ja eks sellel teel on, on väga palju võimalusi igalühel individuaalselt areneda. Väga suur rõõm on see, Triinul on väga hea viiul, mis on tema vääriline ja siia juurde võiks tuua ka sellise päikesemurekoha meie eesti keelpillimängijate osas. Kuna väga levinud on maailmas, et väga häid pille laenult vaadatakse andekatele noortele instrumentalist idele kuid Eestis see võimalus puudub. Eestis on igaühe oma isiklik mure, kas tal on piisavalt võimalusi muretseda endale hea pill. Triin Ruubeli pill ei ole ju eestist laenutatud, et see on ka üks koht, mida me tahaks konkursiga ka nagu näidata väärilistel mängijatel peab olema vääriline pilja, värline poogen ja tõesti maailmatraditsioon näitab, kuidas seda on võimalik parimate laenutada kas muusikaakadeemia fondidest või on meil lausa mingit erainvestorit, kes on võtnud omale südameasjaks toetada noori. Jah, minul selle kontserdi puhul ka meeldi, sest tema, see toonikäsitlus ja seda on küll hästi halb öelda, aga et nagu väga ilusasti mängis, et see kõlatahe ja mis mulle veel meeldis, et kohati oli nagu solist, aga ta samas mängis väga hästi ansamblis. Ta oli nagu orkestriga üks. Disorkestrit kaasata oma kõla kujutlusse ja kuidas tal see õnnestus. Alati saab olla paindlikum orkestri poolt, et võib-olla seekord kuidagi tema taotlused olid võib-olla pisut üllatuslikud orkestrile võib-olla orkester ei suutnud alati kõigele kohe kaasa minna, aga veel kord rõhutan, et kindlasti alati on arenemise ruumi ja hea esituse garandiks on alati solisti, dirigendi ja orkestri väga tihe ja tähelepanelik koostöö. Ja selles osas on alata eriti võimalus edasi areneda, et kuidas orkester kuulab solisti, tema värve, tema nüansse, kuidas ta reageerib tempodele ja kuidas ta ise annab pultseerivat rütmi, mida väga eriliselt nõuab Sibeliuse viiulikontserti kolmas osa mis on väga tiheda ja keerulise faktuuriga vii orkestri jaoks kui solistina. Ja iga õnnestunud kontserdi järel ei ole kunagi ühte head tegurit, oli suurepärane solist või oli suurepärane dirigent või oli tohutult hea orkester, vaid just koostöö ja koostöö osa võiks alati olla kõige suurem eesmärk. Nii orkestri antidele, solistile, dirigendile jääme ootama järgmiseid, kontserte, kus seda saab edasi arendada. Hooaja avakontsertide suhtes on alati väga kõrged ootused, see on avapauk, mis näitab, mis hakkab edasi juhtuma muusikaelus ja nõnda oli ka selle nimetatud 18. septembri ERSO kontserdiga. Saal oli puupüsti täis ja ootused olid väga-väga kõrged. Seekordne kava oli natukene tundmatumat laadi teosed, mida seal olid esitusele võetud ei ole väga tihti Eestis esitatud ning võib-olla selle tõttu jäi see muusika ehk ka pisut võõraks ka esitajatele. Ja seda peab ütlema ka kuulaja seisukohast. Pean silmas Brahmsi teost, mis kõlas esimesena samuti Screabinit. Mida võis kavalehelt lugeda, et ei ole tõesti väga kaua Eestis esitatud. Ja samas võiks liigitada ka viimasena kõlanud painbergeri teose ja kui tulla kontserdi alguse juurde sisse Pramsi teos oli tõesti väga pikk ning mulle tundub, kas teos väsitas esitajaid. Pean silmas orkestrit või oli see teos siiski esitajatele jäänud võõraks, et seal esines teatud koosmängulisi ja individuaalsete soorituste vajakajäämisi. Räägime ka sellest, Tallinna filharmoonia avakontsert. Tallinna filharmoonia avakontsert oli väga põnev, põnev, mitme asja poolest kahtlemata ta oli ka väga hea, see kontsert kandis pealkirja Ameerikas serenaad, seal võib rääkida muidugi mitmest asjast. Solist vilja kringolts on loomulikult välismaalane, eks ju, ja ei oleks nagu siinkohal õige rääkida tema headusest eesti keelpillimängu kontekstis, sest see ei ole õige. Tema esitas siis Bernsteini serenaadi, mis ei ole ka Eestis liiga tihti esitatav teos. Teda kuulates oli selline imeline tunne, et nagu kõik on nagu paigas, et aga samas oli aru saada tema sellisest isiksuse veidike. Eks Sintrilisusest ta elas nagu omaette maailmas, aga samas kõik oli nagu niivõrd läbi tunnetatud, oli läbimõeldud, samasse ülisuurepärase nii-öelda üleoleku tundega mängitud. Mis ma tahan rõhutada, et siis selle Bernsusteni serenaad esituse ajal ei olnud võib-olla tunda tema sellist väga erilisust, et oli lihtsalt väga hea viiuldaja, kes loomulikult mängis väga-väga hästi, aga kahtlemata lisaloona esitatud paganiiniga priis tõestas, et tal on täielik. Nimetaks seda pakt kuradiga sõlmitud. Et see oli tõesti üliinimlik, seda näha otse 10 meetri kauguselt sellist viiulimängu samas kuulda, kuidas kõik see välja tuleb, oli tõesti selline elamus. Ja just tahaks lisada, et reedesel kontserdil oli just väga hästi kuulda Triin Ruubeli isiksuse eripärad tema kõlataotlustes ja tema väljendusviisis, et see oli nagu väga läbitunnetatud. Ei, kahtlemata Silja gringo mäng oli ka väga tunnetatud, ma ei tahaks ütelda ühtegi halba sõna tema esituse kohta, et see oli just väga hästi kõik läbi mõeldud, väga hästi tunnetatud. Ja muidugi saal reageeris pööraselt tormiliselt sellele, aga mis oleks õige Eesti keelpillimänguseisukohalt just rääkida, on ikkagi Tallinna kammerorkester see, mis nad ikkagi sellel avakontserdil saavutasid. Kahtlemata neid oli neli täiesti võõrast lugu, kahtlemata see oli nendele väga suur väljakutse. Aga see, ütleme selline kõlaline väljendus oli omaette tase. Kindlasti nii-öelda eesti keelpillimängu kontekstis on see kooslus ikkagi väga eriline. Kes see teab, mispärast see on, et võib-olla see on sellepärast et nüüd on mingisugused peadirigendi nõudmised hakanud vilja kandma, võib olla. Kas oleks näiteks põhjust võrrelda teie kui keelpillimängijad näiteks meie riikliku orkestri keelpilli kõla või selle rühma seisukohast? No alati võib võrrelda ja peab märkima, tihtilugu, ka mängijad on needsamad ja nagu me siin eelnevalt rääkisime, et on alati väga suurepäraseid õnnestumisi, on võib-olla mitte nii suuri õnnestumisi. Kuid kindlasti mõlemad kooslused kajastavad just täpselt seda hetkeseisu, mis meil praegu Eestis on. Et enamus nendest inimestest, kes mängivad kummaski orkestris, on õppinud Eestis. Mõnedel on õnnestunud tudeerida ka välismaal erinevates kas Kesk-Euroopa või Põhja-Euroopa kõrgkoolides. Kuid tõesti, et mõlemad kollektiivid peegeldavad meie keelpillimängijate hetkeseisu. Aga natuke lihtsalt puudutas see, kui seoses Eesti riikliku sümfooniaorkestri avakontserdiga ütles nende peadirigent meedias, et Eestis on üks tõsiseltvõetav orkester aga samas pärast seda kontserti et huvitav, milline orkester see siis on. No veelkord kõikidele kollektiividele olnud suurepäraseid õnnestumisi on olnud mitte nii suuri õnnestumisi ja seal käib alati kõikide kollektiivide kohta ja tegelikult meil on veel esindusorkestrit, meil on suurepärane rahvus, pari, orkester, meil on jõudsalt arenev ja kasvav Vanemuise sümfooniaorkester, kes just ka tegi oma hooaja avakontserti laupäeval Tallinnas. Nii et ma usun, et see kõik kokku ongi üks eesti keelpillimaastik, mida me Eesti keelpilliõpetajate ühinguga oleme püüdnud viia sinna, et kõikidel noortel oleks võimalus Eestis ennast parimast küljest näidata. Sest kui sa tahad jõuda kasvõi meie rahvusorkestris või Tallinna kammerorkestri suure kontserdiga või kui sa tahad jõuda maailma lavadele, siis sellised konkursid loovadki üldse aluse, sa oled võimeline seda tegema. Orkestri ees mängimine on nõnda suur pingutus nii füüsiliselt kui vaimselt, et seda peab mitu korda saama kogeda ennem kui tekivad tõelised pärlid. Tallinna kammerorkestri hooaja ava kontserdil kõlas ka üks uudisteos Joonas Tarmilt. Ja teame, et temagi on ju keelpillitaustaga, tan viiuldaja. Kuidas tema teos mõjus selle maailma esiettekanne ja kuidas just võiks analüüsida seda keelpillikäsitluse seisukohast? Noh, mingis mõttes, see kõlas tegelikult tuttavalt, sest Tallinna kammerorkester on ju Joonas tornimuusikat ka ennem esitanud, et mingisugused ma ütleks selle kohta selline tormilik mõju selles loos oli täpselt samamoodi olemas selline teatud kuulaja šokeerimine. Ma võib-olla ei oska nii täpselt öelda selle keelblik käsituse kohta. Kahtlemata see oli väga huvitav, see oli kindlasti väga hästi kirjutatud, kui ma oleks ise seda mängima pidanud, mulle kindlasti väga huvitav olnud, aga see lugu pagulane merel kajastab seda meie sotsiaalpoliitilist olukorda, mille keskel me läheme, aga samas šokeeriv Pealkiri kajastus väga ilusti ka selles muusikast. Ma ei taha siinkohal öelda, et see muusika nüüd otseselt kirjeldas situatsiooni, aga teatud moodi mõtlema pani küll. Ja kindlasti see oli väga põnev lugu ja esitus. Loodetavasti kuuleme. Kui Tallinnas toimus Joonas Tarmi teose pagulane merel esiettekanne, siis Pariisis esitati eelmisel nädalavahetusel Arvo Pärdi muusikat, et ja maailma esiettekandes kõlas Pariisi orkestri esituses Erkki-Sven Tüüri teos so wind ja esimese eesti solistina soleeris Pariisi filharmoonias ka eesti viiuldaja Mari Poll. Kontserti käis kuulamas kaigutmann. Molly, et Pariisist on ikkagi väga ülevad seal saalis istudes eestlasena oli tõesti väga soe tunne ja uhke tunne nähakse sellises olulises kontserdipaigas sellise orkestriga mängituna eesti heliloojaid eesti dirigendi esituses ja eesti solisti osalusel. Kaks suurt kontserti laupäeval orkestri Tepparii ja Paavo Järvi ja Pariisi orkestrikoor esitasid päris mahuka kava Arvo Pärdi teostest. Samuti isoleeris Victoria mullova teosega passa. Gallia. Pühapäevane kontsert koosnes Arvo Pärdi kui ka siis Erkki-Sven Tüüri loomingust. Arvo Pärdi teostest kõlas fraatress Swansongi ja tabula rasa ning Erkki-Sven Tüüri maailma esiettekandes Sovude kõnd. Akustika oli tõesti väga hea, väga hästi oli kuulda just orkestri erinevad kihid või muusika erinevad tasandid üldmuljena, nii palju kui ma ka pärast kontserti rääkisin mõlemi heliloojaga või oma kolleegidega, olid nad ikkagi sellest akustikast väga-väga vaimustatud. Räägime nüüd Mari Polli esinemisest koos Victoria mullovaga Tabula Rasa nimelisest teosest. Kui ma suvel tegin mari palliga Pärnus intervjuu, siis tuli sellest juttu, et sügisel tal selline kontsert ees seisab. See oli selline tore kokkusattumus, et ta ütles, et Victoria mulla vali mari varases nooruses tema üks lemmikviiuldaja ja üks esimesi CD plaate, mille mari endale sai, oli just nimelt Victoria mullova salvestus. Nii et et selline tore ring on nüüd moodustunud mari lapsepõlvest kuni tema küpse professionaalse eani praegusel ajal. Et kuidas nad laval. Koosmõjusid tegemist on ju tõesti kahe väga erineva interpreedi ka aga kui ma kuulasin Tabula Rasa esimest osa, siis ma ei oleks teinud vahet sellisel viisil, et oleks arusaadav olnud silmad kinni pannes, kumb on kogenum mängija ja kumb noorem nad minu meelest moodustasid väga tugeva partnerluse just selles mõttes ütles, et nad olid mõlemad oma karakteriga ja oma iseloomuga ja selles esimeses osas minu meelest oli nii tugev energia mis nendest solistidest õhkus, mis moodustas sellise mõjuga tõesti sinna rõdu ridadesse. Vapustava energiaga mängitud esimene osa minu meelest nad olid iseseisvad isiksused, kes andsid sellesse teosesse mõlemad oma panuse, mis on ka võimalik interpretatsiooni viis ja sellisena meeldis mulle väga. Arvo pärgilt oli kavas mõlemal õhtul ühtekokku päris mitu teost. Et millised jätsid sulle isiklikult kõige eredama mulje või olid sinu jaoks õnnestunumalt? Kõige rohkem jäid südamesse kreedo ja kolmanda sümfoonia ettekanne. Kreedos osales ka Pariisi orkestrikoor, mis on tegelikult amatöörmuusikutest, mitte professionaalne koor ja tõesti väga hea tasemega koor ja võib-olla võiks välja tuua veel orkestri vaskpillirühma ja tõesti väga-väga nauditav esitus oli, see võib olla üks paremaid Kredasid, mida ma olen oma elus kuulnud ja sama võib öelda kolmanda sümfoonia kohta. Väga ilusti kujundatud teos dirigendi ja orkestri poolt räägime ka natukene Erkki-Sven Tüüri maailma esiettekandest saabude pinud eesti keeles võiks seda tõlkida külva tuult oli minu jaoks tõesti selline suur õnnestumine pärast heliloojaga juttu ajades sain maga aru, ka helilooja jäi selle esitusega 100 protsenti rahule. Tegelikult, ega see vist väga sage juhus ei ole, kui helilooja pärast oma teose esiettekannet niivõrd kindlalt ennast tunneb. Ja kuulajana oli see ettekanne tõesti ääretult hästi läbi tunnetatud. Tegelikult see teos ju on välja kasvanud ühiskonna valuteemadest mis seda teost on ellu kutsunud, on praeguse aja teemad, nagu klimaatilised muutused, rahvaste massilised ränded, äärmuslike liikumiste kasv ja paljud muud asjad, mis on heliloojad pannud neid mõtteid endast välja laskma selle teosega. Tüüri enda sõnade kohaselt ta ei ole seda teost mõelnud nagu programmilise sümfoonilise poeemi na ehk siis, et ta ei ole nagu nendesamade ühiskonna protsesside niisugune muusikaline ümberjutustus aga need on seal sees ja moodustavad nagu sellise dramaturgia võib-olla sellele teosele. Ja kui ma meenutan nüüd helilooja vestlust pärast kontserti, siis tema hinnangul on just selles teoses kõige paremini õnnestunud need kompositsiooni printsiibid, millega ta on viimase 10 aasta jooksul tegelenud. Nii et suur rõõm on olnud olla sellise teose ettekande juures. Sellised olid siis kaigutmanni muljed Pariisis toimunud kontsertidelt. Tänases saates rääkisime me Eesti keelpillimängijate konkursist, mõtisklesime Tallinna kammerorkestri ja Eesti riikliku sümfooniaorkestri hooaja avakontsertidest ning juttu tuli nii Erkki-Sven Tüüri kui noore helilooja Jonas Tarmi teoste esiettekannetest. Ka järgmisel nädalal on ees mitmeid huvitavaid ettekandeid. Esiettekanded, näiteks Mirjam tallilt ja Ülo Rigulilt Eesti filharmoonia kammerkoori uues kontserdisarjas vitraažid. Ja esimesel oktoobril saab kuulata esimest korda ka Urmas Sisaski loomingul põhinevat multimeediaetendust Universumi armastus. Esimene oktoober on aga loomulikult rahvusvaheline muusikapäev ja siis toimub mitusada kontserti üle Eesti. Ja ärge unustage ka klassikaraadioviktoriini, mis toimub rahvusvahelise muusikapäeva hommik, kui juba algusega kell seitse, kus siis klassikaraadio veebileheküljel saate vastata mitmesugustele huvitavatele muusika küsimustele. Tänase heligajas saatma tegid helioperaator Katrin maadik ja toimetaja Nele-Eva Stein häält. Ilusat.