Kultuuriloolane raamatuteadlane ja lastekirjanik Voldemar Miller esindab seda. Kaduma hakkavad generatsiooni, kelles olid ühendatud suured teadmised, soe süda ja avar hing. Voldemar Miller on olnud ka sage külaline Eesti raadiosaadetes. Aga oma läbielamistest sõja perioodil ei ole Voldemar Miller seni veel rääkinud. Ta alustab täna oma juttu päevadest, kui sakslased Tartu vallutasid. Mul on nii meeles, kuidas tulid sakslased sinna mehharia tänaval, elasin. Need esimesed jalgratturid tulid sisse ja teiselt poolt ikka kogu aeg tulistati, aga nemad nii rahulikult naerdes ühtisid seal õues pesid ennast ja nagu ei oleks mitte midagi aus, kõige suurem, lõbusam asi olevat. Samal ajal siis need, kes olid eesti sõjaväest ja ka kaitseliidust, kes oli kõrvale jäänud küüditamisest, olid metsades olnud, need tulid ja tegid siis seal näituseväljakul tehti Baker laenud ja seal olid need siis valge lindimehed. Mina käisin ka seal ja mina olen ka nendega koos üks kordadel luurel käinud, teiselt poolt siis vaid tulistati kogu aeg. Aga siis oli sellest ka ei räägita enam palju. Stalini roll oli nii nagu oli Napoleoni sõdade ajal tühja maa taktika. Ta tahtis tühja maa jätta ja tartus pandi nii palju maju põlema ja kogu aeg süütepommidega teiselt poolt neid Tartu linmaju tulistada. D. Ja räägiti ka sees, oli inimesi, kes süütasid ja mina olen mitme maja kustutamise juures olnud ja ma võiksin ütelda, et maal kaks maja mamisti ise ka ära kaitsnud, see oli näiteks ei tule tänava nime meeli. Selle otsa kohal oli üks kahekordne puumaja ja eemal terve tänav põles ja mõlemal pool majad põlesid ja mul on nii selgestimeelsed leegid lõid asfaltteele keskele kokku ja ja kui ma läksin sinna maja juurde, siis inimesed olid kõik aias kõikuid oma asju piiritlenud ja ja me ma vaatasin, et seal on lai tänav vahel ja ma ütlesin, et mis asja, et et et kaitseväära tähendab ja võtsin veeämbri ja ma ühele naisele, kes seal oli, põrutasin kohutavalt peal ja üks mees tuli ta. Ja meie kahekesi siis kustutasime neid aknaid, mille vastu selt, et leegid käisid, esimaja jäi alles ja alguses oli vastuvõtt väga saksasõbralik. Sest inimesed olid ju väga tüdinud kõigist, sest ma nägin seda küüditamist ka esimest küüditamist, ma käisin vaatamas neid vaguneid, ise ma ei puutunud sellega, kogu käisid kuuldused, et Neid Eesti vastupanuliikumisi valgega on, neid hakati jälle omakorda kuidagi. Nähtavasti sakslased kartsid, hakati kada ka kiusama, tähendab ja siis hakkas tekkima mõningane niisugune väikene vimm ja luua omakorda ka sakslaste vastu. Selle juures võiks ühe huvitava episoodi rääkida. 41. aasta 31. detsembril oli Vanemuise all kohvikus noh, seal oli sihuke uus aasta olemine ja siis on mul kangesti meeles, kuidas kaks üliõpilast üksteisel kaelas kinni läksid, kahe Saksa ohvitseri uurija laulsid neile, et mõisad põlevad, saksad surevad, mets maha ja väitele. Ja need ütles ja work, work ja vool. Nüüd selle okupatsiooni ajal oli veel üks episood, kus minul on oma huvitav kogemus. Nimelt üks mingisugune, ma ei tea, mis ta amet oli, igatahes tema oli saksa arhiivide poolt, aga ta oli majori astmest. Tema käis korduvalt arhiivifaili, sealt teada, et esimese saksa okupatsiooniaegsed materjalid on seal arhiivis olemas ja ühel ilusal päeval tuli Soldottidega saksa sõduritega sinna ja neid ära viima. Mina ja praegu Ameerikas elav Evalterink kahekesi viisime siis nii palju, kui me jõudsime teise tuppa. Mis oli teie ametikoht sel ajal seal arhiivis, siis olin ma mingisugune assistent, oli elemma, olin lihtsalt, aga siis sain assistendiks. Tähendab, see asi ikka nii lõppeski, et te saite osa materjali siis nagu kõrvaltuppa viia ka siis ülejäänud asjad neid veidi. Gara Heidi ära ja nii, et natukese natukese sellest esimesest okupatsioonist jäid. No ja siis tuli, 43. aastal, kui pommitamine ükskord käis, siis ma käisin vaatamas ja seal oli siis botaanikaaias need majad, mis seal oli kus need olid siis kõik puruks Lippmaa pere, keda ma väga hästi tundsin, need olid siis seal hukkunud ja Silip ma vähegi selle tõttu, et tema ei olnud sel ajal just Heilt kodus kõikide pereliikmete ja sel päeval see on ka veel üks huvitav mälestus, siis kui ma sealt mööda tänavat läksin siis tuli kirjanik Ristikivi tema töödes geograafia kabinetis. See asjus Tema tuli mulle varsti, rääkige, mis temaga oli juhtunud, tema oli sel ajal tööl olnud. Ja üks lennukipomm oli kukkunud selle maja peale ja läinud sealt tema tall teisel korrusel, sealt läbi keldrisse joonud, plahvatanud. Ma käisin pärast vaatamas ja see oli tema kirjutatud üleval tagant umbes meeter 20 või poolteist meetrit, eemalt oli auk hoidla läbi läinud ja oli meil keldris. Ei läinud ju, ei olnud. Trupi 44. aasta veebruaris mind mobiliseeriti Saksa sõjaväkke, aga meie direktor tender oli saanud Jalmar mäeg allkirjaga tõendi, et arhiivi evakueerimise tõttu i kuulu mobilisatsiooni alla. Aga kui ma läksin sinna komisjoni, siis võetigi mu käest ära. Ega mäe on neid kõigile andnud. No ja kui ma tulin trepist alla, siis tuli mulle vastu mulle vähe tuttav, aga minust palju noorem. Sama kooli mees, kirurg, ülikoolis töötajad, see. Loll, miks ei tulnud ennem minu juure oleks teinud tühjaks saanud tule minu juurde vaatama, Ekamis ära muud ei saa, et ehk saab sind vähemasti rivituks teha. Ja seda ma käisin tema juures ja mul oli tõesti üks seljaviga ja siis ta kirjutas mulle igavese pikad juhendid, kuidas mina auravad leib, mitt, kui palju kordi tema juures kõik ravil käinud ja muu säärane seljaviga. Kui mina olin mobiliseeritud, siis ma jäin esiteks kopsupõletikku. Nii et tartus õpil algasin, kohe sain külmetuse ja kui tagasi siis läksin, siis viidi meid Kloogale ja Kloogal, tehti minust siis voorikompanii arve pidaja ehk Rehnud füürer kõlab ju uhkelt ja Rehnuks, füürer oli amet sellepärast et ma istusin seal, mul oli köögi taga oma aite pisikene kamber ja meie vält veebel, kes oli Eesti vabariigiaegne velg, veebel ja vist ka nõukogude armeest üle põgenenud. See oli üks osa, on mees, tegi nii, et ikka nad sinna tuldi ajutiselt. Nagu poolpuhkusel tulid, oli õppepataljon, aga ühtlasi ka niisugune reservpataljon. Siis peeti ikka kaks-kolm päeva need veel seal selle tõttu meil oli kogu aeg sihukeste reservi, mida oli igasugust asja. Just moonasemadel teona ja seal oli muud ka ja sellest ajast on mul ka üsna põnevad mälestused. Ja seal üks Tartumaa luulja kandi poiss, ütles Trei, kuidas effed, SS on vabatahtlik, aga mind mobiliseeriti, kuidas mulle saab SS-mundrid selga. Siis öeldi, et oi, sõid, kutsusid kindral, seal see poiss võttis paar teist kaasa ja laskis jalga hoopis. Aga pärast sain ma teada, et kui ta koju oli läinud Stahli läinud metsa ja kui nüüd Ženja vägede mehed tulid ära, oli nende koos, maitsesid punaselt, tapsite ära tegelikult novot ja seal oli mul sellega seoses Khani küllaltki põnevaid asju. Nimelt üsna sealt lähedal oli sissi juudilaager. Tee teadsite, et seal norm ja seda me teadsime. Ja siis mingisugust imelikku, suurt pikka kaevikud seal või mingist ala kaevasid nüüd seal, kas sellel mõtet oli lihtsalt, et juudid teeksid. Ja siis kui ma tulin näiteks, see oli peenem, kui ma sain tulin siis köögist oma supiga, siis üks juudi mees oli kõik, teised olid selleks ajaks ära viidud, ikka seal ääre peal ja mina andsin talle ja ma mäletan, kuidas sakslane hirmsa vihaga mind selle eest sõimati, seda juuti siis peksis. Aga juudil oli pintsaku all nähtavasti mingisugune plaat kõmises Ayulgi juulil polnud häda midagi, peamine asi oli see, et ta ei saanud mulle midagi teha, sest see oli, tema oli reamees, aga mina oli Eesti sõjaväest välja tulnud nooremallohvitserina ja selle tõttu olin mina seal ka Ado ohvitseri vormis ja anti varsti üle, aga millegipärast sealt meie juurest läbi otse selle meie maja juurest läbi tulid neil laagris mehed. Üks juudi arst käis iga päev sealt läbi, ei tea, mis ülesanded temal olid. Ja veel üks juudi vanem vanem mees, niisugune. Ja mina eriti vanemal mehele hakkasin andma ikka. Kuna ma ütlesin mul leival ja need jäägid, iga kord pätsi leiba ja midagi, mis oli, tähendab aga seal oligi armeest, kes hakkasid selle vihastama, siis mina ütlesin sellele mehele. Minul oli tagaaken. Et olgu sinu tagaakna all, akna kaudu andsime Timalik Jantšenko siis sellele juudi arstile, kui selliselt läbi läks. Sellel ma andsin harilikult midagi paremat, kui tervelt mööda läks. Sellega seoses on mul veel üks elamus juba nüüd nõukogude ajal juhtus nii, et ükskord ma lähen võidu väljakul ja seal hakkan trammil minemine, üks mees tuleb ju vaat-vaat, ma mõtlesin kuidagi uttavaid unega. Alles pärast loen lehest, et et need, kes sealt laagrist pääsenud, nüüd Tšehhi juudid, need olid siin käinud ja siis tuli mulle meelde. See oli hea arst. Siis ma mõtlesin küll, et nüüd, kui ta oleks minu ära tulnud, mis tal seisust meeles olnud kas minust kui Essestlasest või sellest, kes neile kogu aeg andistan. Ja kui see tapmise öö oli, siis seda kisa ja seda me kuulsime ka. Ja mina ütlesin. Ma ei saanud aru, mis seal tapetakse, jõudu, ma ütlesin, et lähme. Mis seal teha, sakslaste adi, see mees oli ise selle tõttu ruttu tulnud Saksa armeesse, ta oli olnud nõukogude ajal kange komnoor ja mingisugune tegelane. Paljud seda ei suudeta teha, et mitmed päästsid ennast niimoodi lid. Vot nii ja meie kompaniist selle juurde ei viidud ühtegi eestlast, vaid ainult meil oli seal üks sakslane, kes oli endine niisugune kaupmehe voorimees, see sinna viidi, osa võtma. Ja hommikul ta tuli nii surutult tagasi ja pani oma asja uksed, et, et me lähme nüüd ära. Kas ta rääkis ka midagi, mis seal toimus? Ei, mitte midagi. Mitte midagi ta ei rääkinud, aga ütlesin talle, et me, me läheme nüüd ära ja pani oma käed kokku ja läks, mine ennem kui minema arenuks. Füüreri üks sain, olid siin Westholmi gümnaasiumis, olid meil kursused ja need olid just kohe pärast Tallinna pommitamist ja muuseas tammil Tallinna pommitamise tuli, paistis Kloogal ja väga hästi välja. Ja siis me tulime koos linna, aga enne seda just sain mina Kloogal ühe mingisuguse värise kopsupõletikku. Ja selle jaoks olid mingisugused tabletid ja need olid nii mürgised, et neid ei antud sulle isegi käte, vaid pliid ise minema ambulantsi ja sealt anti ükshaaval neid. Nojaa, aga kui ma siia tulin, see katkes ja siis ühel õhtul, juhul kui ma hakkasin tegema oma mingi juust, tööd, käsi nii väriseb ja ei saanud teha. Kraadis mul oli 41,3 ja siis viidi mind sinna alla Ambolandsi, seal oli üks arstiteaduse üliõpilane. Need teised andsid, seal olid öelda roosad valged tabletid ikkagi kõiki ükshaaval ja ettevaatlikult demandid kumbagi kaks ja ütles, et võta kuuma vei mõniga sisse, saad üle ja mina võtsingi. Jaa. Siis tuli õhuhäire, teised raputasid mind. Mina aiva pikale enam ei jäänud. Ja hommikul see oli esimene kord, kus ma nägin iseennast ülevalt. Näen, et teised minu voodi juures esimees seal välkveebel mind seal raputab majja ärkanud ja viimaks ärkasin kella 10 paigu, Join terve, nagu poleks haige olnudki. Ja kui ma siis näitasin oma sõbrast arstile, mis voole oli sisse andud korraga, siis kohkus tagantjärele, kes see hull oli, kui poleks sinu hobuse süda on, saaks kohe surnud olnud. Nähtavasti nii, väga mürgised tabletid, mina sõjas üks või kaks korda käisin märki laskmisega, rohkem ma ei ole lasknud. Ja siis määrati meie voorikompaniile, et Pärnu kaudu Riiga minna. Me olime teel tööd ja hommikul järsku kompaniiülem, ohvitserid kutsuvad mehed välja ja ütlevad, et sellel ei ole mingit mõtet. Sakslased tahavad meid ainult suurtükilihaks viia. Te olete mobiliseeritud mehed, mis teiega ikka tehakse katsugu erariided ja minge minema. Minge katsuge koju ja kõik istusid hobuste selga, ohvitserid sõitsid pidulikult minema. No teil oli SS munder seljas, pritsiti siis teha vahetuskaupa või kuidas? Ei, see ei olnud nii lihtne, seal olid kaks. Kes ei oskanud ka kusagile minna, et nemad olid need, kes olid punaarmee üle jooksnud ja siis hakkasin, mina ütlesin, et aga katsume Virtsu koorimine eksami Saaremaale minema. Hakkasime minema ja siis nägime, kuidas vene sõjavangi viidi, sakslased kahel pool ja nägime, kuidas üks sõjavang katsus seal võsa vahel üleöö bota, sakslane. Sakslane andis talle paugu järgminegist tagantpoolt oli, andis teise paugu ja siis sai, ma ei tea, kuidas saime teada, et et näiteks niimoodi tulevad, neid võetakse nagu sõjavange ja ja siis tuli õnneks üks naine, Ta ütles, et ta on Lihula preestri naine. Uu, tulge olge natuke, meil on seal metsa, siis maja, tulge sinna. Küll siis näed, mis pärast saab. Nimelt oli sel ajal suur valge laeva ootus. Mina olen mitu korda, ütles BBC, on selles süüdi, et nii palju inimesi meil niimoodi elektrit kõik ootasid, inglased tulevad vahele ja venelased ei tule, tähendab, see on vaid paljudele inimestele halba teinud ja meie läksime sinna ja olime seal tükk aega puude all ja ja siis tulid venelased juba siin puu all suure kuuse all. Saime sealt majast süüa ja tähendab istusite puu all ööbisid puu all ja ja siis minul oli kompanii raha, ma hommikul jagasin selle laiali ja millegipärast ja mängisime kaarte ja õhtuks õige raam millegipärast kõik tagasi minu käes. Kõik nad kaotasid 22 suuremat kaotust. Ja me olime seal ja mis neid hingehoidja oli see, et kui mina olin veel seal laagris, siis minu naine oli Haapsalus haiglaõde Janjaatsel mehed Hoied haiglast, äkki on äkki Saxerti liitrit naine toimul üsna suurel Su Külli. Niikaua, kuni igal õhtul Ansipi iga päev üks kord võtsid kumbki lonksu, siis läks kohe rõõmsaks. Ja kui see pudel tühjaks sai, siis üks vehtest neist, kes oli vanem allohvitser pidišeporema, nii suurtükiväes on olemas ja need olid, see ütleb, et mina küll ennast nende käteaia ei anna, mina lasen ennast maha venelaste kätte ja ja teine ütleb selle peale, et kuule, sina oled kangem mees, et sina lase ennem mind siis ennast. Ja mina ütlen selle peale, et mina küll ei lähe, et mina, mispärast peaks ennast maha laskma ja tahtis pea kuninga maha lasta, aga sissi välkveebel see ei lasknud minna ja siis ma läksin sealt. See oli üks nagu läbi kuivatada, b kuivatatud niisugune endine soo, ma läksin ja siis kuulsin selja taga, kuulsin muuseas kahte pauku ja pärast tuli välja, nad olidki ennast niimoodi maha lasknud. Ja seal vale, jõudsin Lehtoni juurde, vaatasin seda ja seal oli üks mundris mees, revolver siin, nii, ja nagu oleks ta jänese maha lasknud, nii nagu poleks pärast enam liigutanudki, lamas maas, istus, istus ja minu ütlemise peale ka midagi ei teinud ja ma läksin, siis mõtlesin mina ka, et kas ma siis tõesti olen nii loll ja siis ma mõtlesin, et kuidas siis teha. Ja ma ütlesin, et kõige parem on siis nii, et ma panen psühhotsesid lõua alla ja varbaga, vajutan päästikule. Aga läksin siiski edasi. Läksin üle tee, seal olid maja, seal olid vene sõjaväelast juba. Kui ma sinna läksin, teisel pool oli soo jälle siis neil läksid mulle veel järele, aga mind nad ei tabanud. Siis ma sattusin soomülkasse, aga no ütleme, et elu on mind ikka vägisi hoidnud. Ja see mülgas võib-olla oli see ka linad, Bly ootamise auk või mis ta oli? Jal kiskus vägisi mind Puhja ja siis ma mõtlesin, et panen pea vee alla ja ongi kõik. Ja siis justnagu oleks keegi torkanud pajuoksa minule kätte all olnud. Siis ma hoidsin selle pajuoksast vasaku käega pajuoksast ja paremaga, siis panin püsseli kabiliga kaar püsi sinna ja ronisin välja, siis jõudsin ühe maja juures ja oli täiesti tühi. Midagi. Aadasin ühtegi inimest muidugi olnud, inimesed olid ära läinud. Vaatasin, käisin seal sahvrist, Sanš tüki sinki. Sõin siis sinki ja sain sealt pohlamarju ja neid sõin. Kui ma jõudsin sinna jõe äärde ja siis nagu oleks keegi ette kohedend, sinna kolmajõeääre jõudsin, siis oli seal jõe ääres aat. Läksin selle paadiga üle teisele poole ja hakkasin minema, ma mõtlesin, et ma lähen haapsallu. Minu naine oli Haapsalus haiglas õde, tema vanemad elasid ka seal. Läksin ja jõudsin sinna küla, Rõude küla. Ja hommik oli väga vara alles, päike hakkas tõusma, mõtlesin ott hirmus mall, kole väsinud ju. Et sealt metsast kauge on, kole kauged, kesin hommikul varamin, näeb, hakkasin minema ja järsku tulid kolm punaarmeel just välja kahest toast majast. Need olid eesti korpuse mehed ja ma sattusin nende käte vanud, aga tuli välja, et kaklekt olid Siberi eestlased. Üks neist oli väga kena mees, ajasime juttu ja nõnda edasi. Nemad olid kuidagi hulkudes ka maha jäänud ja pidid virtsu minema ja ja mina ütlesin, et hea küll, ma juhatan teid siis Virtsu poole ja kui seal ühes kohas ööbima jäime hommikul üks oli neist venelane, siis ma läksin välja, et lähen kusele ja panin ajama, aga see oli vareveldulnud silaskis jälle mulle. Automaadist järele ma ei tabanud. Jälle jõudsin jõeääre ja jälle oli paat, just nagu minu jaoks oli. Ja läksin siis üle ja nüüd läksin metsade kaudu sinna Haapsalu poole ja siis seal öös metsas, järsku tuli mul naine vastu ta kohkus. Mina ütlesin, et ära karda midagi. Aga kas ma saaks kera riideid? Tema ütleb? Jah, meil poiss tuli just toimule, ma pole elus veel nii kaltsus riideid näinud, kui need on. Ja mina otsisin siis selle mundri maha, andsin sellele, sellele oli hea meel, sest need olid, need olid mul väga hea Strider. Panin püssi põõsasse, hakkasin niimoodi haapsalu poole minema ja läksin rahulikult mööda teed. Paar sõna vene keelt ka oskasin ja vaatasin ennem teel, mis kohad on, mis esimest, aga paar korda tuli vene patrull Varstu, mina, mina siis seletasin neile puuvene keeles, et tulen sealt masina rehelkija, lähen sinna ja lasti mind läbi, kuni sattusin ühe mehega, kui see mees oli maalt süüa tuua, maa toonud. See oli Haapsalust sooh, ma tean küll, kuidas siit linna saab. Ja siis sellega koos Läksin Haapsalu poole. Vahepeal muidugi maalin nii ära iba kurnatud, et ma ei suutnud, ma istusin puu alla ja ta vihastas, aga viimaks ootus, ootus toetab, ikka läksin ja jõudsin siis sinna. Haapsalus jõudsin Haapsalusse ja minu naine elas oma isa ja emaga seal üsna seal. Vaksali lähedal läksin sinna. Ja seal oli ka üks huvitav lugu. Mina koputan aknale, tuleb akna peale, näed mind, käed üles ja kaob ära. Teistelt Volli Volli tuli selline tagasi, Baader tegi ukse laadina küsimustes. No tuli välja, et seal oli jutt, see ära need seal sadamas oli olnud üks nende ukrainlaste eestlaste vahel lahing ja üks olevat temaga rääkinud oma silmaga näinud, kuidas mina olen maha lastud täiesti kindlalt müünud, ära tundnud ja mind näinud ja maha lastud. Olin siis surnu tuli koju. Kes need ukrainlased olid, need olid siis sõjavangid. Plaadi oblased need olidki. Need olidki plaasulast. Kas see nõukogude võimud teid kuidagi kiusasid, kas ta teid uurisid, kas ülekuulamisi toimus? See läks mul kohutavalt õnnelikult, nimelt Haapsalu kõik arstid ja need olid jalga lasknud, läände läinud. Ja minu naine selle haigla vanemõena oi, haigla juhtimise oma kätte saanud. Ja tal oli seal säärane positsioon, et ma läksin sinna komissariaati koha ja ütlesin, missioon, kes ma olen ja kust toonud ja mure ei tehtud mitte midagi. Koguli Anti mulle dokument, ma tahtsin vaadata, mis Tartus minu majast järele ega jäänud, on ka seal midagi järele jäänud. Et lähen Tartusse, anti mulle koguni lubasine sõiduks. Sõitsin ja nüüd tulin ma siis stallina ja jälle nagu mingisugune imelik saatuse mäng. Tulen maksalis, väljaukseline väljak tühi, ainult üks inimene ja see on minu töökaaslane arhiivist ainomartid, kuidas nii, juust juustu ja see hakkab kauplema kangesti toidule, arhiivide osakonda, et et organov arhiivide osakonna ülem, kes eelmisel nõukogude ajal oli ülema asetäitja ja siis oli ülimaks Veimer ja otsib kangesti vanu arhiivitöötajaid, neid on vaja ja mina ei lähe, kuidas, kuidas ma lähen ja ta ajas nii kaua peale, kuni ma räägin ja ma rääkisin seal siis üks Siberi eestlasest naine oli siis seal kaadrites rääkisin sellele kõik ausalt ära. Ta kirjutas kõik üles ja ma kirjutasin alla ja pärast tuli välja. Ta oli Saksa sõjaväes olemise välja jätnud ja nad olid meelega välja jäetud. Nimelt tuli välja, et see organov oli organov, kuidas ta õigemon Diaadihetsialis arhiivis ei saa töötada ilma mana kirja ja saksa keelt oskamata ja ühtegi meest ei olnud ta seni leidnud. Ja mina olin siis esimene ainus mees sellest aasta arhiivitöötajate kaadrist ja saadeti mind esiteks siis Haapsalu lähedal liival ja olid üks osa meie arhiivi evakueeritud sinna, sealt agunetega neid ära viima. Ma sõitsin sealt Tartusse muuseas, kolm päeva muljeid ja tervishoiu muuseumimehed olid ka selle tõttu saime lõppude lõpuks ikkagi Tartusse, neil olid piiritust. Need andsid rongimeistrile piiritust ja siis me saime, saime jälle edasi. No ja kui ma läksin Tartusse, läksin sisse maja, ma olin elanud, oli ära põlenud, seal oli ainult niuke, üks raudvoodi rippus tala küljest alla, see oli kõik, mis õier jäätunud. Nagu ma läksin sinna arhiivi, siis jah, kina oli üks ukraina juuditari tegelikult, kelle mees oli olnud julgeoleku major ja kes oli siin. Kuigi laevaga mindi siis hukka saanud, kuid Tallinnast ära mind, see võtsime suure rõõmuga vastu, aga kui kolme päeva pärast tuli järsku käskkiri, millega mind oli määratud selle arhiivi, nüüd oli ta siis Eesti riigiarhiivi Tartu osakond selle juhataja kohusetäitjaks siis sai temast minu suur vaenlane, sest tema oli tahtnud selleks. Ja sellel Korsioon hirmus segased lood, kui palju muidugi mitu korda minu käelisi esitati, jäle kaebusi ja kui mitu korda ma olin peaaegu minemast? Nojah, need on aga juba jälle uued lood. Aitäh seekordse jutuajamise eest. Kultuuriloolane raamatuuurija ja lastekirjanik Voldemar Miller, saate toimetaja, Jan-Martin Viirand.