Kolmanda Georg Otsa nimelise muusikanädala järel võib vist küll juba kõnelda kaunist traditsioonist, mis kuulub meie pealinna muusika kevadesse. Selle traditsiooni üks osa on ka noorte ooperisolistide konkurss millel samuti on oma traditsioonid ja kindlad põhimõtted. Üks muusikanädala peanisi initsiaator patareid ja liikuma panijaid. Estonia peanäitejuht Aarne Mikk tuletas neid konkurssi avades meelde. Ei taheta dubleerida teisi üleliidulisi ja tsooni konkursse. Otsa nädala konkurss ei pea olema väga armu, kas osavõtukutsed saadetakse 10-le teatrile? Igaühest võib tulla üks naise, üks neist, solist. Konkurss on stiililt ja suunitluselt kindla põhjaga repertuaari valik piiritletud ja igal aastal erinev imestades nii osavõtjaid oma repertuaari laiendama. Kõik see on täies vastavuses Georg Otsa loomingu põhimõtetega. Konkursi repertuaari valikul on aluseks võetud igal aastal heliloojat, kellel mingi ümmargune juubelitähtpäev. Tänavu olid nendeks Kluk, Borodin, Sappoorin, Rawell ja püssi. Tähtpäeva väliselt tuli igal konkursandil väljastpoolt Eestit esitada üks meie helilooja pala. See oli selleaastane uuendus. Noori lauljaid hindas auväärne žüriis esimees NSV Liidu rahvakunstnik Ivan Petrov liikmed NSV Liidu rahvakunstnik Hendrik Krumm, Eesti NSV Rahvakunstnikud, Leili Tammel ja Roman Matsav Armeenia NSV teeneline kunstnik Susanna Martti Rossi anud. Kahju oli ainult sellest, et jällegi nagu eelmistel aastastel oli osavõtjate arv siiski väga väike. Peale Estonia ja Vanemuise veel esindajad Riia-Minski ja Odessa ooperi diaatritest kokku kuus lauljat. Tore, et konkurss siiski toimus ja eks iga osavõtja püüdis anda oma parima. Selles saates tutvume kõigi osavõtjatega. Intervjuud nendega on tehtud enne otsuse teatavaks saamist. Nii et iga laulja enesehinnang peaks olema siiras ja millestki mõjutamata. Oma sõna sekka ütlevad ka žürii esimees Ivan Petrov ja žürii liige Hendrik Krumm ning meie konservatooriumi laulukateedri juhataja Ivo Kuusk kes mõlemat vooru saalist hoolega jälgis. Ja igas tükis ei pruugi need hinnangud ja arvamused kokku langeda. Aga eks selleks konkursid ongi, et õppida ja kogemusi omandada. Esimese numbri tõmbas loosimisel Mati kõrts. Esimest aastat Estonia solist ja viimast aastat Tallinna konservatooriumi üliõpilane. Ooperikooris laulnud 1981.-st aastast. Õpinguid alustas Viktor Gurjevi juures jätkab Rostislav Gurjevi klassis esinenud Obertona Endel jal Chinas kas tuunina Verdi Travjotas, Lenskija trikeerollides, Tšaikovski Jevgenia niiginis ning Nemorinonautonitseti armujoogis. Kuidas siis tunne pärast konkursi esinemist on? Endatunne on halb, siiski ei läinud kõik nii nagu ma lootsin, vähesed kogemused veel ja vaja veel õppida jastaseerida laulmise tehnikat rohkem parem olen ja keskkooli ajal koolinoortekonkurssidest osa võtnud, see on nagu minu jaoks praegu jah, siiani ikka suur konkurss. Mis ajast te teadsite sellel konkursil laulate ja kui kaua ettevalmistusi tegite? Jaanuarikuust saadik hakkasin juba natukene ette valmistama neid asju, näiteks Boroditš on ainult üksainuke aaria tenorile ja siis tuli ära laulda, vaatamata sellele päris jõugu on, ei ole, see annab kindlasti juurde, kui oleks tingimust laiemalt, sellepärast et repertuaar praegu on tõesti kitsas ja paljudele hääleliikidele lihtsalt ei ole vastavaid aariaid. Teil endal seisab nüüd ees jälle eksamisessioon ja konservatooriumi lõpetamine, töökoht on käes, kindel ja teada. Aga kas on ka teada, mis on järgmine töö Estonias? Sügisel üks väiksem osatäitmine on Hoffmanni lugudest, tahaks muidugi käimasolevatesse ooperites ka veel sisse minna. Kuulame nüüd Mati kõrtsi esituses osmiiniaariat Klucky ooperist palverändurid Mekast klaveril Merike käber. Pools. Mal A. Kuulsite laulmas Mati kõrtsi kaune mõist esindas tenor Eugen Antoni. Ta on lõpetanud Tallinna konservatooriumi 1982. aastal Viktor Gurjevi klassis. Õpiajal töötas Estonia ooperikooris, lõpetamise järel suunati Vanemuisesse, solistiks. Osadest võiks nimetada maagikut menotti konsulis Mil foori, Rossini abielu, veksli Is jutustajad, Orfiguus, thernestotonid, setid on ta spales. Kas töö konkursiks ettevalmistamiseks oli pingeline ja pikaajaline? Ta oli pingeline, aga ta pikaajaline oli, seda ei saa ütelda, kuna alles hiljuti saime teada üldse konkursi kava ja ma ise käisin siin uurimas, millal see tuleb ja tahaks, et üldse varem teatritesse oleks saadetud nõudmised konkursite kohta siis inimesed võib-olla tõesti rohkem saaks osa võtta. Seekord oli liiga lühike aeg ja liiga uus ka tagavara ei olnud midagi. Kuidas teil endal tunne esinemist? Täna oli? Päris soodne tunne. Läks nii nagu tahtsin, meeleolu oli hea ja pabinat nii suurt ei olnud nagu esimesel voorul, kuigi näiteks teine voor oli palju raskem kui esimene, harjusin selle saaliga ja eile sain poolteist tundi harjutada, siin. Nagu rahunesin maha, teile see ei olnud just esimene konkurss? Jah, ei olnud. Aga no nii raske, aga see oli küll esimene, ma tean, te olete Mart Saare-nimelisest lauljate konkursist meil osa võtnud, aga kust veel pole Saraatovi konkursi võtnud, kus olid liidust esinejad, keda valiti pärast Soome Rahvusvahelisele ta sealt läks üks inimene ainult meie konkursist. Siis olen Minskis Baltimaade konkursist osa võtnud. Siis te olete ilmselt päris hea konkursi närviga, mida konkursid teile annavad? Seda närvi annavadki, et pärast ei ole mingit hirmud publiku ees. Kõige suurem hirm on just konkursitel esinemised siis, kui pärast mõni tähtis esinemine või etendus siis niiskus närvi enam ei tule. Kas Vanemuine on tenori jaoks hea teater, kas tööd on küllalt liiga palju või vähe? Teda liiga palju, aga kvaliteet ei ole see, mis tahaks. Tahaks rohkem laulda, oopereid, rohkem laulda, klassikat, nüüd viimane ooper, mis meil tuli Donbass kohale, kus tõesti viie aasta jooksul sain esimest korda ennast avada ja ehtsat tenori rolli mängida, enne olid kas kohalikud heliloojad või mingisugused unustatud või harva käivad ooperid. Ja nad ei olnud tenori jaoks kuigi Bristiis paskvale viis tase niivõrd kõrgele, et see ei ole minu jaoks praktiliselt probleeme. Ooperite valikuna. Kas on teada ka järgmine roll juba? Ei ole teada. Kuulame nüüd Eugen Antoni esituses Devisii romanssi klaveril Unantoni. Sel ajal, kui zürii tegi kinniste uste taga otsust, palusin meie laulukateedri juhatajalt Ivo kuuselt tema isiklikku arvamust. Ja see arvamus kattus žürii otsusega väga täpselt, olgu systena kommentaatoriks. Nüüd tulevad siis meie tenorid, no see on veel üks väga valus maa, kui Anthony puhul on juba tänu sellele ta teadvus on pikema aja jooksul nagu töötanud, on ta nagu midagi kinnistanud, endal nagu kõrgete nootide võtmisel. Ei ütle, et need kõige õigemad on just, aga vähemalt fikseerib näidelda. Professionaalina peab hakkama saama siis matiga, sile muidugi kõrgete nootide raskused, õige suured ja närveerides nendega lausa kaotab ära. Kus järjest muusikalist külge niisugust legaato külge jälgedes siis Antoni taotlused olid ikka üpris professionaalsed, tempot hästi välja peetud, aeglased. Häiris ka mõningal määral liikmena saalsus, aga nad olid üldised teistest konkursantidest natukene maad nõrgemad. Kahjuks. Ja ei julge nagu võiksidki Velleriti pakkuda, mis suunas nemad arenevad ja kui kaugele nemad arenevad, seda näitab nüüd nende töö. Aga see töö peab olema ikka ikka väga-väga tõsine ja pingeline materjalid, mõlematel ilusat hääle värv on väga ilus. Ivan Petrov lisas Tenorid on veel väga noored, neil tuleb palju õppida, nad laulavad alles nagu klassis. Teatris on vaja teistmoodi hääle andmist, suuremat jõudu on vaja aega. Järgmiseks kuulame laulmas Tatjana udi nukkuvat. Sündinud, elanud ja õppinud Odessas, lõpetas konservatooriumi. Möödunud kevadel praegustaseerib Odessa ooperi- ja balletiteatris laulnud Tatjana Jevgeni needinis ja Yoland, et praegu valmistab ette Liisa partiid Padaimandas. Niisiis kogu senine lavakarjäär on seotud Tšaikovski, ka praegu kuuleme tema esituses poorini sügispidu klaveril Maryskuja. Paistab, et on õige noor, lauljakene, aga väga kena häälematerjaliga. Kena näeb ta ise ka välja. Taotlused on, mõned on ikka päris meeldivad, kõik ju ei õnnestu. Aga lauljaks karistoradoks laulaks üldse inimene kujuneda. Tatjana nuhkava ütles, et teda konkursantide väike arv ei häiri. Võib tulla 100 hulgas võitjaks või jääda 600. kohata, kõik oleneb kvaliteedist. Aga konkursist osa võtta tahtis ta väga. Ja tema jaoks on see esimene konkurss üldse. Head sõnad vastuvõtjatele korraldajatele kinnitavad, et otsanädal on tõesti leidnud oma näo ja muutunud muusikasündmuseks. Repertuaar raske ja huvitav andis uusi teadmisi. Esmakordne kokkupuude eesti muusikaga oli meeldiv. Saima aaria Eugen Kapi tasu leekidest muutus väga lähedaseks. Huvitav ja raske oli Jaroslav naaria, Boroditši vürst Igorist. Suhtlemine muusikaga ja muusikutega niisugusel tasandil tõstab laulja intellektuaalset taset ja see ongi konkursi puhul peamine. Tatjana adi nurka vale tõi see konkurss ka ühe kahest teisest preemiast ning laureaaditiitli. Ja nüüd kuulame Saima aariat Eugen Kapi tasu leekidest klaveril Maryskuja. Aleksander, keda Lõpetas Minski konservatooriumi 1980. aastal ja asus samal aastal solistina tööle Valgevene akadeemilisse suurde teatrisse laulnud Antonio dialektorellot Mozarti Figaro pulmas ning Don Joannis Schleemiili ohvenbachi Hoffmanni lugudes vaaraod Verdi ja idas Graf Rostovi, Prokofjevi sõjas ja rahus sabakinit Rimski korsakovi tsaari mõrsjas partolotrossimisel, Jahabennajajas. Praegu valmistab ette tapageeno ja Sarastro partiisid Mozarti võluflöödi. Tööd ja lavakogemusi jätkub, aga konkurss on konkurss ja lavalt tulles ning kohe mikrofoni ette sattudes ohkas ta higi pühkides. Aleksander, keda peab repertuaari väga huvitavaks ja lauljat arendavaks heliloojad, keda vähe esitatakse lauljatega, nõuavad stiilitundmist ja nüansirikkust kahetseb, et osavõtjaid nii armastatud laulja nimelisest konkursist on vähe aga arvab, et võistlus esikoha pärast on ehk nii tihedamgi. Või mõnevõrra vääristama Nasaalsus kõrgemas registris muidu ilus jõuline hääl. Ettekanne natukene. Ma ei ütleks, primitiivne, aga natukene monotoonne sellist kammerlaulja impulssi nagu pole. Aleksander, keda laulab pest uurse vigu, pleed Shapoorini ooperist Deckabristid. Ja teine naislaulja sellel konkursil, Tiiu Reinu Johanson esimest hooaega Estonia solist, seni ainuke osa Amelia Verdi maskipallis. Konservatooriumi lõpetamine käesoleval kevadel eriala õpetaja Ivo Kuusk Tiiu Reinu Johansoni esituses kuulame Ifi genejja aariat Klucky ooperis Ifi genejja Taurises klaveril Jaak Luts. No mina ei ole ise oma esinemisega kunagi rahul sest et alati võib paremini ja närviga, ma kaotan väga palju, nii et ma olen alati võimeline paremaks, aga ei suuda realiseerida. Sellepärast ma ei ole kunagi rahul, mitmes konkursse teie elus üldse on. See praktiliselt on esimene konkus. Käisin Tšeljabinskis üleliidulisel ettelaulmisel, nagu see ei olnud konkus, vaid lihtsalt Rio de Janeiro konkursi valik, niuke ettelaulmine, seal ma käisin, see oli ka nagu noh siis peaaegu et konkurss. Aga see on nüüd esimene tõeline konkurss. Mida andis teile selleks konkursiks valmistumine? No see on stiimul, kuigi praegu mul on teisigi stiimuleid. Ma lõpetan, konservatoorium riigieksam on just laupäeval. Aga noh, see annab jällegi põhjust töö tegemiseks ja suuremaks enda kokkuvõtmiseks enda proovimiseks lihtsalt oli ainult enne lauldud muld ei püsiromanss, teised õppisin kõik spetsiaalselt selle konkursi jaoks on, need on väga-väga värsked ja toored veel, nii et ma ei ole nendega enne kusagil esinenud praegu täiesti esimest korda näiteks ma avastasin täiesti Klucky praegu enda jaoks, kumb tundus raskem kasse konkursiks valmistamine või riigieksam. Ausalt öeldes on riigieksam praegu täiesti ära unustatud soli tänase päevani, nüüd õhtul tuleb hakata seda kava siis ette valmistama. Korralikud laulud on muidugi selged, aga lihtsalt ei ole neid olnud aega üldse korrata. Kas teatris nüüd peale ameelija on ka midagi ees ootamas ja tulemas kohe juba tead, Hoffmanni lugudes on üks selline väike kurtisaan, nii osariigieksam on mul siis nagu ooperistuudios diplomietendusel inimhääl ja see hakkab järgmisel aastal minema siis teatritükina. Kaivo Kuuse arvamus oma õpilase esinemisest Tiiu rei nagu minu enda õpilane, sealt ma ei ütle mitte midagi, ütleme nii, et programm, mida täitis ja laulis oma keskpärast laulu, mitte kõige paremat laulaksid konserveerimine ja väikesed kogemused, tähendab just need konkursi kogemused. Aga mulle üldiselt ma olen üpris rahul. Noh, tema puhul võib nagu julgemalt tulevikku vaadata, tal on ikka füüsiliselt on hääl välja arendatud. Ta on ise väga erudeeritud ja kammerlaulu külg, on tal tugev. Ooperis veel suuri katseid teinud pole, tundub, et tal siiski on Kalavalised eeldused olemas, tähendab. Žürii omistas mõlemale naislauljale niidatjanadi nuhkavale kui Tiiu Reina Johansonile teise preemia ja laureaaditiitli. Ka laureaatide kontsertmeistrit märgiti ära. Praegu laulab Tiiu Reino Johanson debiicii romansi marjunetid klaveril. Jaak Luts. Aivas grantsmanis on sünnilt riialane, lõpetas seal 1982. aastal konservatooriumi kurjantiipossi klassis ja sellest peale on kodulinna ooperiteatri solist. Õpingute ajal laulis kolm aastat ooperikooris. 1984. aastal võitis vabariikidevahelisel konkursil Riias teise koha ja laureaaditiitli. Kõik senised osad on olnud passi rollid parlaamiga Boriss kodunowis lõpetas konservatooriumi. Hiljem on lisandunud kreemi Jevgenia niiginis Timur Putšiini Durandotis külma daatrinski korsakovi lumineius Sparafitsile Regoletos, kurat, Marabuell troosaki ooperis. Katse jagurat. Seekordsel konkursil valis Aga Borodiini loomingust mitte kontsaki väidigorjaaria, mis seal kirjutatud Youpparitonile. Kuulemegi, seda nüüd Aivar skrantsmanni see esituses klaveril Maris Skuja. Küsimusele, kuidas on ta oma esinemisega rahul, vastas Aivar skrantsmanis. Lauljakarjäär ei ole küll veel kuigi pikk kas on ka heliloojate seas oma lemmikut tekkinud? Kus on raske, sest neid autoreid esitatakse üldiselt harva. Igoriaaria oli esimene bariton ja tema repertuaaris. See on passilja prestiiži küsimus. Väga hakkas meeldima Rawell, kelle muusikat varem polnud laulnud ja üldse tekkis huvi prantsuse muusika vastu. Kammerlaul meeldib talle nagunii ja Riia pakub küllalt võimalusi sellega tegeleda. Ja väga meeldis, et kavas pidi olema eesti helilooja teos. Kui tähistati Mart Saaresajandat sünniaastapäeva, toimusid ka Riias juubelikontserdid ja sealt tärkas huvi tema ning teistegi eesti heliloojate loomingu vastu. Tal on kavas edaspidi neid veel terve rida ära. Kaks aastat tagasi veetis grantsmanis filmigrupiga kuu aega Saaremaal ja õppis eesti läti Westmiku järgi lihtsamaid jutte meie keeles ajama. Ütleb, et nüüd on palju ununud, kuid laulmisel aitas ikkagi. Ja tulevikuplaanid. Ja tuumajõustav tallini ta puudut otsin Nogievangersats pallid jamistist. Plaanidest kõvasti ei räägita, aga sügisel võtab ta osa Glinka nimelisest konkursist kammerlaulu alal. See on temale viimane konkursi võimalus, siis edaspidi ei mahu enam lubatud vanusepiiridesse. Tallinnas on talle kindlasti kõvasti palju pöidlahoidjaid, sest Aivas grantsmanis viis kaasa seekordse otsa konkursi esikoha ja laureaaditiitli samuti ka eripreemia Eesti helilooja teose parima esituse eest. On küll jah, ooperilaulja, nagu me teame väga tugeva kammerlaulja meisterlikkuse, aga või kammerlaul väga hästi välja töötatud, on hästi ühtlane bariton, kõrged noodid võib olla natukene niisugused kuivavõitu aga väga ilmekas, hea fraseerimisega igatepidi meres professionaalne laulja. Sama kinnitas ka Ivan Petrov, tõeline laulja, vaba esinemise ja peene stiilitajuga. Ja mida žürii esimees eriti esile tõstis. Kõik laulud olid esitatud originaalkeeles, keelte valdamine on aga lauljale väga tähtis. Kuulami Mart Saare laulu lõputa teel klaveril maris kuja, kes pälvis ühe kahest kontsertmeistripreemiast. Mida siis öelda seekordse lauljate konkursi kohta tervikuna? Et osavõtjaid oli väga väheses konkursile ei saa ju mängida, eriti kõrget hinnet, panna tal ei ole mingit erilist mainet. Sooviks küll, et tulevikus oleks see konkurss natukenekaalukam, ma ausalt öeldes ei teagi, kes koostas selle konkursiprogrammi. Aga loodame. Ja siia lisada oma mõtted žürii liige Hendrik Krumm. Kui ma vaatan seda konkurss, siis muidugi ja muidugi rääkida ja, ja raske on leida seda optimaalselt. Aga mulle tundub nüüd niiviisi, et me tahtsime konkurssidel teha niiviisi, et noh, et iga konkurss oleks ise nägu heliloojate poolest ja niiviisi sellel konkursil on minu arust üks ebaõnnestunud asi on see, et kohustuslikuks karjed või ooperiks võeti Prodiini vürst Igor ja kuna Prodiin on kirjutanud ainult ühe ooperi ja seal ei ole kõigile häälteliikidele, ei ole ole laulda sellega me lõikasime näiteks sellelt konkursilt ära vähemalt terve koloratuur ja kergelt sõpronid. Sellepärast et nad lihtsalt ei tule ja ka meie vabariigis on praegu kaks niisugust lootuse all noort solisti, kes oleks tahtnud tulla konkursil, nad lihtsalt ei saanud osaleda, see on üks asi. Kui nüüd veel rääkida sellest, et missuguseid ettepanekuid siis ma täna istusin siin žüriis ja vaatasin seda Georgi pilti seal seina peal ja, ja mõtlesin selle peale, et et meil on küll nette püssi ja meil on Klucky ja meil on nisust peened heliloojad, kõik omamoodi, mida väga vähe lauldakse. Aga mul tuli niisugune ettepanek, et tegelikult ka seal ooperilauljale lauljale üldse ei teeks paha, kui selles konkursiprogrammis oleks näiteks ette nähtud üks klassikaline operett Taarja näiteks Kalmanistrile haarist ja nii baritoni sopranit väga raskeid, ulatuslikke vokaalselt küllaltki raskeid ja ma isegi arvan sellega, et me jälgiksime natuke ka seda Georg Otsa liine, et tema ampluaa ja, ja, ja kuskilt võib-olla see oleks selles mõttes ka ainukene konkurss, ütleme liidus, kus üldse nõutakse operetimuusikat. Kui siin Georg Otsa päevade organiseerijad, nad ei olegi püüdnud sellest mingisugust mammutkonkurssi teha. Ja selles mõttes ma usun, et kui sinu jaoks tulnud 50 inimest, siis me oleks olnud omadega väga vahel. Aga, ja tegelikult ma pean ütlema, et kuus on ikkagi natuke vähega. Sellepärast et juba kipub niiviisi tulema, et peale esimest tuuri on juba kõik nagu selge ei teki enam niisugust kaalukausi peal olevaid inimesi ja, ja kuidagi see võistlus muutub väga niisuguseks selgeks juba algusest peale, ma kujutan ette, et siin Tallinnas peaks ikka, me peaks jõudma selleni. Et siin üks, 15 inimest ikka niiviisi oleks, vähemalt võtaks konkursist osa, siis oleks meie pealinna jaoks vist paras olevat. Kõigepealt me peaks, katsume kuidagi selle konkursi populaarseks saada selles mõttes, et üle liidu teda tuntakse ja teatakse, siia tahetakse tulla. Ja võib-olla siis, kui see tung muutub juba nii suureks, et me ei suuda enam vastu võtta siis hakkama piirama neid asju nende heliloojatega kuidagi suunama teda niiviisi praegu tundub niiviisi, et me natuke hirmutame selle väga peene repertuaariga, võib-olla teinekord peab jah, väga tõsiselt ennem läbi mõtlema ja arutame need konkursi tingimused. Tore on neid konkurss toimub ja ma usun, et kõige suurem kasutegur on just siin nendel noortel, kes seda konkursi kuuluvad, need muusikakooli noored lauljad ja ja konservatooriumi inimesed, keda saalis ohtrasti oli siis muidugi ma olen kohutavalt õnnelik selle üle, et selle Georg Otsa nädala raames on hakanud toimuma niisugused seminarid nagu Rolf koduni seminar sellest saksa liidist ja niisugused asjad, neid peaks selle nädala liinis olema võimalikult rohkem ja nende peale ei tohiks karta raha kulutada, sellepärast et see on niisugune asi, mis, mis paneb meie noortelauljatel ja ka pedagoogidel ja kõigil teistel ajud natukene liikuma. Nõnda on siis seekordne konkurss läbi esikoha tiitel taas juba kolmandat korda Riiga läinud. Estonial on kena komme kutsuda otsa konkursi laureaat esinema külalistena oma etendustele Tiiu Reinu Johansoniga, kohtume seal laval nagunii. Loodame siis järgmisel hooajal kohtuda ka temaga teist kohta jaganud Odessa solisti Tatjana adi nuhkavaga ja riialase Aivar skrantsmanisega esimese preemia laureaadi iga tema lõpetabki saate Orestesseaarjaga Klucky ooperis Ifi genejja Taurises.