Kallid kuulajad. See oli umbes kaks ja pool 1000 aastat tagasi kui Rooma valitseja servius Tullius jagas oma linnakodanikud, viige suurde rühma. Ja kõige rikkamaid ja vastavalt ka kõige paremaid. Ja kõige hinnatumaid nimetas ta klassidki. Aastasadade jooksul selle sõna tähendus üha avardus kandus üle võib-olla otsesemalt nii vaimueliidile mitte enam nii palju konkreetselt kõrgema kihiga seotult ja sealt edasi üldse ees, kujulikule ja eeskuju andvale, normipärasele, eraldiseisvale, väljapaistvale. Ja me oleme harjunud, et sellel sõnal On õieti nii kaks varianti, eks ole, klassik ja klassitsism kusjuures rida klassitsism on klassikud, kuigi kõik klassikud pole klassitsistid, sest et meil on nüüd kombeks kujunenud nõnda, et kui noh, kuskil nii keegi on väga silma paistnud ja väga palju ära teinud. On kipp omal alal siis ta võib olla klassik sõltumatult ajastust, millal ta on elanud või laadist, milles ta on loonud ja tegutsenud. Klassitsism ise on aga kõigepealt ja laiemas mõttes üks ajastu suures kultuuriloos mis on põhiliselt seotud 18. sajandi teise poolega. Ja sellisena peidab ta enesesse paljugi vastuolulist. Ja hoopiski mitte klassitsistliku ja klassitsism siis juba kui kitsamas mõttes teatud joontega stiilisuund. Selle samal ajal, aga sugugi mitte ainult sellel ajal. Nii see on selline aeg kunstide loos, mis nagu kokku võtab ja üldistab ja ühendab peaaegu kõike eelnenud kõigepealt pöördudes otseselt vahetult antiigi poole aga samal ajal väga tihedalt välja, kasvades üle antiigi näiteks muusika seisu, kohardoopia, renessansi renessansist, klassitsistliku ooperi juurde. Samuti on väga tugevad sidemed baroki ja eriti brokko muusikaga. Lõppude lõpuks on siin aga mitte üksi ennustavat, vaid mõndagi, lausa romantilist. Ja mis puudutab klassitsismi ennast, siis me teame, et see nähtus ise tähendab ikkagi nii või teisiti niukse vanema kultuuriperioodi, olgu siis need antud ul antiigi uuestisündi ja sellisena. Me võime klassitsismi stonio klassitsismi näol rääkida veel mõned korrad ja väga aktiivselt ka meie 20. sajandil. Sellel ajal on eri kunstide niukses sisus ja vormis üsnagi palju erinevat olnud. Aga võib-olla tasuks siiski Pealt vaadata, miks siis mindi üle, kus oli see pööre, mis pärast mind üle barokist ja rokkkoost sellele järel klassitsismi. Entsüklopeedia andmetel väga lihtsad mis puudutab kujutavasse kunsti ja minu ülesanne kujutava kunstivalgusest. Täna on köiti teist ekraani Teile vastu panna muusika ekraanile, panna vastu kujutava kunstiekraani ja peegeldada seal umbes analoogseid nähtusi analoogset sündmustikku ning ning loomingut kujutava kunsti alal. Täidisperioodid. Ja sama lihtne entsüklopeedia ütleb niiviisi. Klassitsism algab tegelikult prantsuse revolutsiooniga, see on siis 1789 ja tuleb järgmise sajandi kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel lühis väga lühikene periood. Ja Edasi seletab ta just nagu vastuseks teie küsimusele, et ta oli esile kutsutud opositsioonina genitlevale rokokookoole väga kergemeelseks pinnapealseks muutunud helis Parockile. See on niisugune formaalne asja seletamine jaotasid siis ise, kui mõiste kujutavas kunstis ongi kuidagi lähevad tänapäeval nagu ei jäänud mitte täisväärtuslikuks päris täisväärtuslikuks soni jutumat, sõelud kunstivooluks kuna ta liiga palju tegutseb vanaga, vähe toob nagu uut esile. Ja tänasegi ettekanne puhul hõikas Paavo tagasi kohvikus vana tuttav Kuletsalerdasitsismist rääkima, et see on niisugune väga kahtlane. Ja imelik ettevõte tegelikult tasid, siis on väga-väga tähtis periood kunsti arengus, kujutava kunsti arengus. Ta on kui nii võiks öelda arveteõiendamine vanaga ja panga avamine uuele ajastule kujutavas kunstis. Ja sünnib see üleminek just vanade antiikset vormide, uue elustamisega, antiiksate vormidel, ranguse selguse puhtuse elustamisega. Tegelikult niisugune verevärskendus antiigi mõjul ei ole esmakordne. Me teame, et rooma kunst ärkas ja sai oma jõu põhiliselt kreeka antiikkunstist. Me teame, et romaani kunst sai oma esimesed tõuked oma Elukaudselt. Rooma kunstis on siis jällegi antiikse pest mõjutustest. Jaakootikas räägitakse tihti Potto renessansist sonis perioodidest, kus järjest sisse antiikkunsti mõju. Jõuame ressaanseni välja, mis on täielikult antiikse kunsti nii-öelda uuestisünniajastuks ja temale järgneb barokk ja isegi kokku on ju kah kaudselt seotud kogu aeg antiikset vormidega. Ja sest antiiksust ei saa me tänapäevani lahti ja kui te praegu lähete kunstimuuseumisse ja vaatate just lahti olevat Picasso näitust, siis te märkate, ka Picasso ei saanud läbi päris ilma antiikset impulssi deta. Niisiis klasid siis on, on üks nendest suurtest laenetustest, kus kogu aeg meil nii märkame, antiikkunsti mõju. Kuid tegelikult ei olnud sugugi nii puhtalt antiikkunstimõjuline kui paljud eelnevad perioodid ja sellega siitsismi või nagu ta nimetatakse uusklassitsismi perioodi üheks põhiliseks tunnuseks on, kui ma läheksin enne vana karv, õiendamine ja uue panga avamine on see, et tema ka on kadunud, suurte stiilide iseenesest mõistetav. Rahvalikus kõigest läbi imbus suurest gootika. Niisugune võiks öelda konfliktituminek, gootika meister gooti perioodil tegi kunsti, ta ei mõelnud, et son gooti stiil klassitsismi perioodil kunstnik mõtleb, mis soon, klassitsistlik stiil, kas ma teemia rooma moodi teenida kreeka moodi või valimina tema asemel hoopiski ühe teise stiililaadi. Nii et on hoopis teine kunsti niisugune karakter tulutses rassismiga. Ja tema niisugune lõplik analüüs ja ja selgitamine ei olegi nii väga lihtne, aga me räägime neist täna võib-olla natukene veel. Aga mispärast selline rahulolematus siis sellega, mis oli? Võib-olla rokoko nii mänglev? Nii graatsiline, nii muretu, kui ta tegelikult ka ei olnud, ei näinud olevat. Oli see ju üks niisugune õnneliku naeratusega tantsisklemine ühe väga suure perioodi langemise poole. See oli ju tantsisklemine aristokraatia tantsisklemise õieti prantsuse revolutsioonile vastu. Ja teiselt poolt need tõusvad jõud, see väga värske, täiesti pruukimatu, kolmanda seisuse jõud selle asjalik elusse suhtumine, selle kaine pilk, tema töökas iga päev, töökas iga päev, mida ei tundnud brokko, kunsti nautiv inimene. See nõudis enesele midagi. Niukest, võib-olla vooruslik, kumad midagi tugevamal moraalsemal pinnal olevat järeleproovitud, võib-olla isegi midagi kõlblat. Milleks väga niisugused suured eeskujud olid niisuguses vanas kultuuriperioodis olemas. Puiduselge on see, et Fjodor ism läks koguma arenguga täieliku elangusele ja kogu möödunud ütleme 18.-st sajand suur valguses sajand panimat liikuma hoopis uued mõtted, samal ajal toimub, toimub ju majanduselus toimub ütleme ühiskondades suured puudused inglise Inglismaal tööstuse arenguga, samuti Prantsusmaal ja järjest saab suurema eluõiguse kolmas seisus ja tuleb ajaloo areenile hoopis uus inimene, kes siiamaani ma kunstimaailmas peaaegu üldse ei olnud esindatud. Et väga-väga tagasihoidlikul kujul. Ja muidugi see see areng viib otsemat teed välja juhi puhtamal kujul prantsuse revolutsioonini. Ja see juba uus uus jõud, võimul tuleb jõud, kus, millele ta kehasuseks kujutavas kunstis on, on ta viidi rootslaste vanne sümboosel kujul. Siis sa muidugi nõudis uut vormi, nõudis uut lähenemist ja kõige õigem kõige puhtamalt muidugi nähtislantiiksuses tuli tuju uuesti päevakorrale antiik inimeseni ideaalse. Ideaalne kuju tema harmooniline terviklikkus, mis, mis ju mitte ainult kujutavas kunstis ja kirjanduses suurt mõju avaldas. Tuletame seenioride Küütetjasturmutrandide tormi ja tungi ajastu nähtus ja nii edasi. Ja ametis on samal ajal just see aeg, eks ole, kus mõistus peab oma nisukest pidevat pidupäeva päeva, mis üha muutub nihukeseks, eredamaks ja valgemaks kui sõidetakse Niukest selgust kõikidesse sihukestesse hämarates soppidesse, kus tõustakse niuksed aga mõistusliku reaalsuse tunnetamise kaudu vastu senini pühaks peetud, usud omadele kus samal ajal väga tugevasti kasvab usk inimese headusse inimese võimetesse, mida peetakse piiramatuks näiteks on huvitav, kas või Rammo oma noh, puht niukses pianistlikus koolis üks toredamaid seisukohti on just see, et inimese eeldused on piiramatud neid või parandada, noh, vaat nii kaugele justkui te neid arendate Ja sel puhul tuletage veel kahte suurt poolt ühelt poolt russo liikum alus ajaperioodil, teiselt poolt Voltal. Intellektuaalse tugev rõhutame teiselt poolt uute rõhutamine paralleelselt ja muidugi raatsiva mõistuse nii-öelda võimuletulek inimmõttes oli tol perioodil, ütleme esimest korda nii tugeval kuune Ja sest, et kui renessansi näiteks inimene ise tõusis oma jõuga päevakorda, siis mitte nii palju mõistus, eks ole. Ja, ja ja samuti siin tualettfilosoofia psühholoogia tulevad mängu tuleb, tuleb inimese kogemuse küsimus. Eksperimendi küsimus, uued teaduslikud meetodid ja kõik see muudab muudab inimmõistuse tegevust ja, ja maailmakujutlust tohutul kombel ja muidugi saadab mõjuga klaseitsismile, mis siis iialgi olla nii terviklik, nii ühtlane kui ükski teine vanem stiilsa kunagi. Jah, see esimene ism kõikide paljude järgnevate ismide seas. Kui mõelda muusikale, siis me veel pärast võib-olla sellest natuke räägime, on muusika nonii, klassitsismi otseses mõttes nagu kõige vähem klassitsistlik. Ja ometi on siin väga palju neid jooni. Kõige otsesemalt on muusika seotud antiik antiidiga ja võib-olla Klucky ooperireformi kaudu. See suur ooperihelilooja kes kasvas. Oma juurtega Itaalia Varokse sihukese hiilgeooperipinnal ja kirjutas selliseid oopereid palju ka ise. On avaldanud niisugust mõtet, kui ta näeb, kuhu on välja jõudnud Napoli koolkond oma lauljate, sihukese oma valitseva virtuoosliku segama äärmiselt säravate lavastustega, kus see draama, mille pärast kord antiiktragöödia poole pöörduti ja ooperi üldse sündis, on üsnagi varjule jäänud. Ütlete nõnda. Vaatemängudest kõige pidulikum on muutunud naeruväärseks ja igavaks. Tahaksin muusikat piirata tema tõelise ülesandega. See on teenida luulet, teenida draamat. Klokk pöördub ainestiku osas otseselt antiigi poole, väga paljud tema ooperitest, mis on loodud juba pärast kuuekümnendaid aastaid, 18. sajandil, on pärit Vana-Kreeka mütoloogiast või ajaloost ja samal ajal pöördub ta antiigi poole ka ülekantud mõttes, kuna tema tõstab uuesti kilbile ooperi, nii nagu see sündis renessansi ajal sündis antiiktragöödia vaimus. Ta tõstab kõigepealt esile draama. Selle jaoks, et draamat võimalikult paremini esitada, katsub ta tolleaegse ja veel kauemgi kestva numbri ooperi tähendab, kus üksikud laulud, üksikud koorid on rangelt üksteisest eraldatud, katsub neid üksiknumbreid üksteisele lähendada, ta katsub kaotada vahet retsitatiivi tähendab siis, kui orkester pani käed sülle ja tšembala saatel laulis tegelane ja aaria vahel, kus omakorda tegelane pani käed rinnale risti, pilaates nad laiali ja laulis aariat, seisis tegevus, katsus seda vahet kaotada, ühendas retsitatiivi laudvama meloodia orkestriga ja samal ajal piiras aariat väiksemaks lauluks, millel on väga tugev side Omaaegse lihtsa rahvaliku lauluga. Ta kasutab koori vana antiiktragöödia traditsiooni järgi. Ta taotleb, et orkester kõlaks kirglikult ja taotleb etem orkestri avamäng oleks sisuliselt oma meeleolu poolest seotud. Ooperisisuga ka mitte ei oleks ainult üks särav ja pidulik avaakord, ükskõik mis siis ooperi sündmustiku järgneb. Ta taotles, et tegelased oleksid elusad inimesed niuksed, elu, ehtsad inimesed, mitte ranged ja pidulikud printsid. Seda kõike ta avaldas oma ooperites ooperites, milledest Peetakse reform ooperiks 1762.-st aastast pärinevat orsteost. Tegelikult siin võib-olla ta veel oma reformini päriselt ei suudagi teostada, see on esimene. Aga me saame täna kuulata Conradi esituses Ühte aariat sellest ooperist, see on kõrvalise tegelase aaria seal Amori aaria, kusjuures tegelane samal ajal omandab nii küllaltki tähtsa osa tegevuse suunamisel tema Porsche uuesti juriididzee juurde ja ühesõnaga sõlmib kokku need üsnagi kurvaks minevad lahtised otsad, selle ooperi sündmustikus. See niisugune üsnagi tõsistest asjadest kõnelev muusika, kus räägitakse lootuste uuesti elustamisest ja uue õnne leidmisest ja armastatu kokkusaamisest, on antud nii kerges muretus tantsulises väga lihtsas plaanis. Ja tuletagem veel enne seda, kui me seda kuuleme, meelde, et Kluk arvas, et kõige olulisem tema jaoks on õilis lihtsus. Kas me tohiksime paluda? Esitavad Conrad ja Vilma Mallene. Teiseks, me kuuleme prantsuse revolutsiooni perioodi suur helilooja rubiini laulu see on vaimuliku sisuga talveline pöördumine jumalaema poole, Ave Maria. Kerbiini On väga ilmekaks näiteks selle aja muusikast. Ta on väga suurejooneline helilooja, kes oma paatusliku väljenduse poolest oma ühte suurte kirgede poolest ühtaegu on otseselt seotud prantsuse revolutsiooniga. Ja teiselt poolt eriloomingu mõttes väga tugevasti Beethoveni ka, kes ilmselt noh, nihukest sugulust rubiini loojanatuuriga tundes on vägagi palju mitte just üle võtnud, aga te vägagi palju. Me leiame paralleelselt ja mõningal määral võib-olla ka tõesti eeskuju võetud Beethoveni juures eriti kui me peame silmas rubiini revolutsiooni aegset ooperiloomingut. See on aeg, kus muusika võib-olla tõesti nii nagu ainult meie päevadel. On olnud pööratud masside poole, see on muusika, kus kirjutati tuhandetele, kus toimusid tohutud vabaõhukontserdid ja kus suhteliselt vähe esineb vaimuliku muusika, teenis umbes samas plaanis nagu Endel ajal suuri vabastuse ideid. Ja samal ajal kaovad sellist enesesse pööratud vaikset lüürikat, mis võib-olla pole nii tüüpiline rubiini endale, kellel isegi reekviemi kõlavad suurel määral läbi niuksed, revolutsioonilised, marsi intonatsioonid, tookord kõige läbivamad. Ja ometi väga tüüpiline, kui me mõtleme eriti instrumentaalmuusikale, eriti mitmesuguste sonaadi sümfooniatsüklite väga süvenenud aeglastele osadele palun. Me räägime siin antiigi uuesti elustamisest millisel kujul see sünnib kõikides kujutavates kunstidest ja kus võetakse need konkreetsed eeskujud Prantsusmaal igal pool mujal, kus Antigiga tegelikult mingit pistmist pole olnud. Kunstis muidugi, Me mõtleme klassitsismi sõna kuuldes ennekõike arhitektuurile ja arhitektuur muidugi on ka kõige niisugusema rahvalikum kunst, mis kõige rohkem nii, kuidas muusika võrrelda läks rahva sekka, mida rahvas veidi rohkem nägi ja me teame, et klasid siiski perioodil näiteks on Pariisis tohutult palju ehitatud ja mitte ainult Pariisvad, mitmed teised linnad on saanud just klassitsismi perioodil omale niisuguse põhilise kuju ja klassitsismi mõjud me teame, on väga suured olnud kah meie maal. Kui mõelda klassitsismi arhitektuurile, siis tahtma tuleb meelde, et 18. sajandi jooksul teose terve rida väljakaevamisi antiikarhitektuuri valdkonnas ja esijoones tuleb meile taolise kuulsa mehe nimi nagu vingelmann kes aastal 1764 andis välja oma kuulsa raamatu vanaaja. Ajalugu, mis avaldas suurt mõju, kudus üles terve rea arhitekte ise sõitma rooma ja Kreekasse mõõtmaniputuma vanade templitega, vanade ehitusmälestistega. Meenutame kasvõi taolist nime nagu suflee. Ja see harrastus algab põhiliselt juba varagasitsismiga, algab juba enne päriskasitseismi, see on siis 18. sajandi keskpaika ja selle suure liikumise tulemusena märgiks ainult ühte tohutut monumentaalsaavutust, mis oleks võrrelda võib-olla muusika nimetatud Pariisi kesklinnas. Üles ehitavad võidukaarte plas Letuaali nimeliste võidukaart, mille kõrgus 50 meetrit võrdub meie Tallinnas kõigile silma ees oleva Niguliste kiriku torni kiviosa kõrgusega paar meetrit madalamaid kuid oma suurepärases proportsioonis ja tasakaalustavad vormis. Muidugi ta ei mõju taolise vertikaalse piigina postina, vaid vaid rahulikku suure monumentaalehitusena mis väljendab klassitsismi põhimõtteid võib-olla kõige puhtamalt. Muidugi ei saa kunagi. Nende tasid Sislikude ehitusvormide juures unustad ära antiikkunsti samastiku tema Joonia ja tooria stiili korral korde ja distsipliine. Ja nende mõju on, kes on meie maal väga kaua. Kuni veel käesoleva sajandi võiks olla käesoleva sajandi poole algusesse välja. Teine poolt. Me ei tohi jällegi ära unusta, kummigraltriseerime klassitsismi. Samal ajal aastalt 1777 algab tegelikult juba metallkarkassi. Moodsa insenerliku arhitektuuriajalugu nimetati tol aastal Inglismaal sild, kus esimest korda rakendati palu metallivalu rauda uut, uut korruptsiooni, arhitektuuri loomise. Ma toon see näit ainult selleks, et teie mõistaksite, kui mitmeplaaniline on klassitsism kujutavas kunstis ja arhitektuuris samal ajal sellest mitme plaanilisusest ja käsitlesime karakterist rääkides näiteks maalikunstis meenutama ainult ühte nime, tänas tohutu kiire aeg arvestades meenutame ainult laviini, kelle orastaste vanglast juba rääkisime. Kes tõi maalikunsti antiikse põhimõte selles mõttes, et ta viis kujud ühtsele kindlale pinnale ühele pinnale, pildil tõi sisse alasti keha. Nii öelda austuse, lähtus põhimõttest, et kõige tugevamad emotsioone avaldab just alasti keha tunnetamine Sonsis harmoonilise harmoonilise füüsilise kasvatuse kauge mõju filosoofias ja, ja kunstis. Ja samal ajal see ta viib, kujutades neid vapraid Horaatslasi, kes annavad vande. Seal kõrval näete pildi servas. Kahju, et täna meil ei õnnestunud saada kinofilmid pilte. Näete, naisi näete ema õdedega, kes on vapustavalt sellest vandest ja selle väikse kõrvalgrupi haarab ja hõlmab endas niisugune väike gene, sentimentaalne, romantiline. Perekonnaelu-idüll, mille ühelt poolt on nagu kohukkasid sisemine side Rakokooliku tund elemendiga kuid teine pool viitab ta ühele uuele nähtusele, Trasid siis, mis see on? Indiviidi inimese lihtsat, tavaliselt enam kolmanda seisuse, inimese murede ja inimlikkuse tulekunsti. See on see väike perekonnaidüll ja see läheb pärast eriti tugevasti saksa kujutavas kunstis ja viib lõpuks välja saksa romantilise kujutava kunsti põhikarakteri juurde. Aga juured ulatuvad just klassitsistliku loomingus. Ja kolmandaks, kui lubate mulle paar minutit mul on, rääkimata skulptuur skulptuurist, nii palju, et seal muidugi võib-olla kõige tugevamalt Levad välja antiikkunsti mõjud, kuna tuur teate vastu oli rohkem silma teeskontic maal ja tuletama ainult ühte nime, Ühte veetslast, kanoovad kelle looming paljude pisi reproduktsioon on tuttav ka meil jagus tugevalt, lööb läbi just niisugune klassitsismi üks nõrk külg, son võetakse üle ainult klassikaline vorm kuid uut sisu ei leita ja tekib niisugune genitleb natuke kooli kanova skulptuur, millele nimetanud veel ühe nimega kõigile tuntud taanlane, turvas. Ja lõpuks nende meeste juurest sõidame ükskord meie juurde tagasi ja tuletame meelde meie vana peitsem värki, kes Roomas õppides just nende mõjutuste varal veel sajandi lõpul, käesoleva sajandi algul. Neid ideid kandis Eesti kunsti ja siis kas siis kauge akustika meie aega oleks pool nüüd kurjalt kasutatud aega. Aga kui skulptuuri puhul no tõepoolest see inimese keha ükskõik siis kas soojemalt või külmemat ülistamine, noh, on nii stiiliga puhtalt seotud nii antiigist, klassitsismi küllap siis ka arhitektuuris, mõningal määral kuritarvitatakse neid klassitsistlik eeskujusid, antiiksed, eeskujusid sellepärast et see põhiehitus antiigist tempel ei ole ju mitte seotud enam kuidagiviisi 18. sajandi. Ja lihtsalt tehti antiiksammastest, fassaad taga oli raudkonstruktsioon muude pangamaja. Me teame taiaskunniks maju, ees, antiiktempli fassaadi taga hoopis midagi muud. Kas ohvitserid palee taolistes Ja sellega mendi, nagu ma mäletan, üsnagi liiale, kui isegi mõisates lautadele anti ikka selline väga pidulik sammastatud fassaad. Palun, tulge Padis hobusetalli kreeka tempel praegunzorkoloogia seal sees. Suurepärane akord ja see on tüüpiline seltsimees, on tüüpingasetsistlik tähtis, eks ole. Väga põnev, huvitavamaid. Kui teil oli võtta valmis materjal ja valmis eeskujud, siis muusikas selliseid eeskujusid puhtantiikseid muidugi ei ole, lihtsalt sellepärast et meil ei ole materjali Vana-Kreeka või Vana-Rooma muusika kohta, vähemalt mitte nii palju ja mitte sellist, mida saaks lausa nüüd sobivalt üle kanda 18.-sse sajandisse. Ja kui ma hakkasin mõtlema selle peale, mis klassitsism muusikas on, ei oskagi praegu ütelda, kuivõrd siin saaks selliseid noh, selliseid vastukajasid otseselt leida. See on nähtavasti rohkem see antiigivaimusuuruse vaimu puhtuse ja iluideaali ülevõtmine seeläbi sajandite arenenud ja ikka kindlat vormi otsinud. Mõte, mis realiseerib üht ennast vormi tunde, tasakaalu saavutamise mõttes tõesti nii erakordselt ideaalile lähedasel kujul, klassikviini klassikalises muusikas, ma mõtlen just sonaadivormi siin ja mitte üksi sonaadivormi, vaid üldse sonaaditsüklit, ka. See on niisugune väga suur proportsioonitunne, mis väljendab ka Põhijoontes ikkagi midagi üllast, midagi suurt, see on omamoodi ülemlaul inimesele ülevaate eesmärkide teenimisele ja võitlusele nende eest see on isikliku allutamine üldisele. Ja see on võib-olla üldse juba muusikale niisuguse väga tugeva kasvatusliku suunava mõju omistamine selle noh, niisuguseks puht muusikaliseks väljenduseks on just vormi arengu üldistusena sonaadivorm, mis ju lõppude lõpuks teatud määral kas mitte pole seotud siiski selle niisuguse küllaltki range kompositsiooni skeemiga. Klassitsistlikus. Ja siin, andke andeks, jälle mul alati, kui ta räägib muusikasse klassitsistlikus, vormist, mul tekib niisugune kadedustunne selles mõttes, et teil ei ole. Teil ei ole õieti ees mingis uuskreeka vormi. Dir pole mingisugust inimese kunstiga mõtte aheldajat Nacole, kujutavas kunstis, arhitektuuris. Ja kunstnik, jaagu, kunstnik sellel ajal tahab ennast lahti rebida õieti igasugustest ahelatest ka oma suunajate ja oma väga olulised suunava rahakotiahelatest, siis on tal selleks tõesti vabad käed. Selles mõttes niuksed hiililist kitsikust. Stiirilist rangust ei ole. Aga muidugi mõningal määral seda sunnib peale asjade loomulik käik lihtsalt ajaloos. See vorm sellisel kujul sünnib väga pikka aega, kui me mõtleme vana süüdi peale, me mõtleme kõiksuguste, vana teeb ka meelelahutuslike instrumentaalvormide peale, nagu seda on õhtused serenaadi, nagu seda on kassatsioonide, nagu seda on paljud teisedki divertisimendid. See on pidevalt üks otsimise periood, erineme instrumentide koosseis, erineb instrumentide hulk, erinev vormiosade hulk ja üks pidev tendents, üks pidev tendents, mille poole kui barokis see areng jõuab kulminatsiooni fugas tema monistliku printsiibiga, tähendab kõik on suunatud ühe teema ühe muusikalise mõtte ühe kujundi valgustamisele mitmest küljest siis siin läheb tee juba varastest kontrastidest. Kahele kahele teemale kahe teema vastandamisele sünnib esialgu väga tagasihoidlikud, sama muusika kordub aga lihtsalt dominanthelistikus ja siis uuesti toonikas. Ja järk-järgult need nii-öelda sündivad vormiosad saavutavad iseseisvuse, nii nagu see sünnibki sonaadivormis. Mis on siis printsiibi poolest niisugune dualistlik vorm. Ja teisest küljest mängib siin väga suurt osa otseselt võib-olla rokokooaegne muusika, millega, kui barokiaegne, muusika, onu lineaarne, eks ole, see on polüfoonilise muusika, kus meloodiliselt liinid kulgevad üksteise kõrval, ükskõik, kas nad imiteerivad 11 või nad on kontrastsed meloodiad. Nad liiguvad üksteise kõrval üsnagi sõltumatult või 11 küll arvestades ja üks Allas algab, teine lõpeb, kolmas on kuskil oma jutu keskel. Need on omamoodi lõppematu niisugune meloodia siis sellel ajal juba ruko koos, nii nagu kõik selle niukseks pisikeseks mänglevaks. Kõik pommid lähevad väiksemaks, eks ole. Ja selle mäega sellest mängust tuntakse suurt lõbu sellel ajal ka muusikas sünnib fraasi lühenemine, kujunevad väikesed motiivid ja motiiv saab ka klassikalises muusikas 18. sajandi klassikalises muusikas määravaks nimelt suurest fraasist, mis on antud üksteise kõrval need fraasid, kvadraat selt, sümmeetriliselt eraldatakse üksikud motiivid, neid üksikuid motiive valitakse ja nyyd antakse neid vastamisi varieerida, sest neid kõikvõimalikud tookordsete vahenditega ja seisab aluseks Haydni juures välja kujunenud nõndanimetatud otiiv töötlusele. See on nihukesele muusikaliste kujundite vastandamise ja võitluse vormile, mille kulminatsiooni viib Beethoven, nagu me teame, kellest need sisemised vastuolud tõesti kõige tugevamad on. Me kuulasime täna ühte Haydni kvarteti Haydni, see heatahtlik rõõmusse, tasakaalukas see mees, kes viis vürstilossi seinte vahele päris lihtsa inimese muusika, kuigi ta ise käis ka pidulikuses rõivastes ringi kes nelja inimese muusika kaudu Nathan juhtisid orkestris ka päris head mehed olema, kõnelemata esimesest riiulist, kellele ta eriti kirjutas oma siinist kirjutas tema ja arendas välja kvarteti tsükli selle sees ka sonaadivormi, eriti tema töötluse. Kvarteti kohta kirjutab toredasti tööte Selterile omaaegsele tuntud laululoojale. Selline Vii muusikaliste esituste viis on mulle instrumentaalmuusikast kõige mõistetavam. Siin kuuldakse nelja mõistlikku inimest omavahel vestlemas. Siin tundub teile, et te võidate midagi nende diskussiooni kuulates ja instrumentide omapära tundma õppides. Tsenter vastab ka ja kuulaja ei tea mitte, mis temaga juhtub. Ta usub, et ta mängib kaasa. Talle tundub, et ta mõistab mõistetamatut. Ollakse haaratud ja isegi teata, millest me kuuleme. Haydni kvarteti, mis on kuulub kvartetti sarja aastast 1790 juba õige küpsesse oopusse. See on senine grupp kvarteti, mille kohta vanameister ise kirjutab, et ta on siin katsunud hoopis teistmoodi kui varem ennast väljendada. Moraalset karakterit väljendada kvarteti nimetuseks on lõoke võib-olla sellepärast, et see esimene viiul, mis siin soleerib tõepoolest nii lõokese kõrgustele vastu juubeldab ja drillerdab ja kui me seda kuuleme, võib-olla mõtet tähele panna seda, kuidas juba nii varakult sünnib teemade, üksteisele lähenemine selles kvartetis. Kui seda nooti vaadata, siis siin materjalis, teemast teemasse partiist partisse on pidevalt kokkupuutepunktid, tähendab, ühelt poolt on vastamisi pandud erinevad kujundid ja samal ajal on nendes väga tugev sisemine ühtsus ja kuidas küll põhiliselt valitseb esimene viiul, nii nagu see esialgses kvartetis oli, aga mida töötlevamaks lähevad lõigud või mida enam on tegemist üleminekulõikudega suure, seda suurema tähtsusega on ka kõik teised pillid, nii nagu me seda teame, ongi omane sellele muusikavormile. Kui ühele komplitseeritumatest üldse muusikas kuuleksime, siis Haydni kvartetti esitab kvartett koosseisus Endel Lippus, Mati Kärmas, Paul Purga ja Toomas Tammeleht. Nii kvartett ise kui nähtus ja ka see kvartett otseselt on väga õpetlikud selles mõttes, et ühelt poolt Nad on väga seotud oma ajaga, millest kasvab välja kvartett kodusest musitseerimisest, mis küll varsti selliseid partite kirjutades, nagu te kuulsite, läks nii kaugele, muidugi seda kodus enam musitseerida ei saanud ja kujunesid professionaalsed mängijad edasi, see on seotud barokiaja tohutu keelpillimuusika arenguga ja üldse keelpillimeisterlikkuse arenguga. Siis edasi, kui sellise kvarteti arengu jooksul me näeme tervet arenguprotsessi üldse muusikas kuusk 1750 sünnib pööre polüfoonia Ast homofooniasse. Üks hääl oma meloodiaga varitseb ja allutab enesele teised. Siis niipea kui hakkab nii konkreetselt arenema, eriti Haydni juures sonaadivorm, eriti tema töötlus, selgub, et hinnapolüfoonia ikkagi toime ei tule, see on läinud teises plaanis. Kontrapunkt, imiteerimine, üksikute motiivide vastandamine kõikides vältes, ilma selleta ei kujutaks enesele töötlust ette ja sellisel kujul, eks ole, me olime ühtaegu homofoonias, niivõrd-kuivõrd, see on, valitseb selles stiiliperioodil ja samal ajal kõikidest töötlustes on polüfoonilise elemendid mitte enam iseseisvate vormidena, aga elemendid ja võtted kõigiti läbivad, nagu me seda nägime ka siin. Nii nüüd edasi, hästi, see on kõik niisugune tasakaalustatud ja samal ajal kui palju selliseid õrnu tundeid kui palju maalähedast hoogu selles menuetis, mida Haydni toob kvartetti. Ja kui me vaatame edasi, kui palju järjest tugevamaid tundeid, tuleb ka sellest kõige kammerlikum masse kõige intiimsemasse kõikidest muusikavormidest. See on huvitav, et selles nii tasakaalustatud perioodis vaat just nimelt niukseid järjest kasvavad järjest ägedamad tunded kus nende noh, sihukene ideeline alus. Seda kvartetti kuulates oli mulje, et väga paljudel Hayden on saanud invalt perioodid Sonserokoolik maalähedus, osalt muretus nagu seda kuulates nagu ei aimagi, et lähedal on prantsuse revolutsioon. Ja nii lähedal eksi lähedal, vaid ta nimetatult. Ja selles ongi, ongi õieti kogu klassitsismi niisugune omapärane joon. Ta on vastuoluline, mitut pidi. Siin on tulevase romantika romantismijooni sees möödunu kogu jooni sees ja, ja kõike seob, nagu vähemalt Hayden juurus rahulikuks tervikuks nisugune antiik, inimesest välja kasvavat Ikla suurusel, kasvanud harmoonia ja niisuguse tasakaalu ja ja, ja usu, usu veendumusest inimesse, Erusse. See valitseksid. Aga tundelisuse, mis üha rohkem esile tõuseb, sellel ajal ka toob nii puhtteoreetiliselt, juba muusikasse või kunsti, aga eriti muusikasse afektide teooria, mis on tegelikult 100 aastat vana, aga mille väga selgeks kujutajaks muusikas väljendajaks, muusikas on Haydni suur eeskuju ja õpetaja, nagu ta seda ise tunnistas, see on vana Bachi kõige vanem poeg Philipp Emanuel Bach oma sonaatidega. Vaat see on juba niisugune paatuslik kirgede kokku põrkamine ehk üldse nagu afektide teooria räägib, tähendab hingeliikumiste jälgimisest muusikas mitte enam mitte näiteks looduse jäljendamist, kui räägitakse looduse matkamisest, vaid looduse matkimisel mõistetakse inimese tunnete just just hingeliste liikumiste hingeliste vastuolude matkimist muusikas. Kusjuures need, isegi need hingelised liikumised on ära klassifitseeritud koguni mitmesuguste teoreetikute poolt sellel sajandil. Võib-olla selle väljenduseks on tormi ja tungi luule. No siin peaks nimetama nähtavasti eriti saksa luuletajaid ja võib-olla eriti sillerit. Kuulaksime meil on Mikk Mikiver siin võib-olla ta loeb meile natuke midagi sillerist, ma isegi ei tea, mis on. Ja rüütel kõnnib, jahid ei nüüd kaupmees kogub riik, kus Toomas Alle valib enesele viinamäe seakuningas maanteede peale alle ja künnisele panek. Kui kõik siis ammu ära antud, oli. Noored Schilleri puhul tahaks meenutada ühte ühte pisiasja mis valgustab taoliste vaibuda ja kogu klassitsistliku liikumise kiiret levikut kogu Euroopas. Ja ka meil, kui silla suri võrdlemisi noorelt 1000 815000 800000 8815 13, ühesõnaga kohe pärast tema surma mõned aastad. Esimene mälestussammas temale püstvaks Eestis puhtu poolsaarel kellelegi Aadi soost suured luuleharrastaja poolt, kelle nimi oli. Miine fon, Helvid ja praeguse monument on taastavad oma ainsal kohal. Ja originaali säilmed on Haapsalu rajooni muuseumi esisel platsil väljas. Nii et väike näide Schilleri seostest ja väga varajasest seostest Eestiga. Ja seda võiks täiendada ka muusika osas muidugi teada, nii nagu kirjandusegi vallasega muusikas, eestlased sellega nüüd kokku puutunud, aga meie maal nii näiteks üks esimesi Mozarti Don Juan'i etendusi toimus Tallinnas saksa ooperitrupi poolt ja veidi hiljem see oli 26. aastal vist 1926 ja hiljem ka Tartus. Ja eriti aga oli Mozarti ja mõningal määral ka Haydni kõrval meil tuntud üks vähem tuntud nimi, kelle kohta aga räägitakse tema omal ajal oli sama kuulus võib-olla kuus on veel kui haid mingi omamoodi ka väga viljakas helilooja. See on tšehhi päritolu, nii nagu väga paljud tolle aja muusikud olid, kes Euroopa mitmesuguste skulptuuri tsentrimites kunstiga tegelesid Vanhal, kes kirjutas väga palju instrumentaalmuusikat ja kes muuhulgas kui me räägime muusikaajaloos, tavaliselt Mozart kompanistki ennast vabaks tegi kirikust ja õuest ja iseenesele noh, nihukest natuke ohtlikult kõikuvad leiba hakkas teenima ka see tšehh olevat samal ajal ja võib-olla isegi veidi varem enesele elatust saanud juba siis nii konkreetselt eriloominguga, mis oli määratud laiemale kuulajaskonnale. Nii et need kokkupuutepunktid on tugevad ja kui vaadata siin kõrval ütleme vene kunsti näiteks siis 18. sajandil klassitsism on seal väga tugeva jälje peal, noh seepeale arhitektuuris niikuinii ja ka muusikas, kui me vaatame selliseid mehi nagu suur viiuldaja, omaaegne niisugune idapoolne paganiini Handoskin või niisugune vaimuliku muusika suur autor, aga ühtaegu ka üldse instrumentaalmuusikakirjutaja Bortnjanski, siis need sonaadid, mis sellel ajal kirjutatakse, on niivõrd lähedased oma helikeelelt, kõnelemata vormikäsitlusest Viini klassikale, seda tõepoolest üsna raske. On isegi eraldada, kuivõrd see võib-olla veidi primitiivsem ja sisuliselt vähem kaalukas. Nii, see on aeg, kus harmoonia üha suuremat rolli hakkab mängima, kus muusikas väga oluline on niisugune noh, ülesehituse täpsus, selge liigestatus, ja kui me kuulame ka näiteks sellest ajast pärinevaid vokaal asju, mida me näeme. Me näeme kõigepealt muidugi homofonilisele muusikale omast kõikevalitsevat meloodiat, kus väga suurt rolli mängib kolmkõla, eks ole, mis on harmoonilist päritolu. Me näeme saates väga puhast ja väga selgete harmoonilist funktsioonide rõhutamist orkestri poolt. Me näeme väga kindlalt see suure kadentside näol, mis üksikuid fraas, üksikuid perioode, mis on omavahel kohadraatsed eraldavad. Ja samal ajal muidugi me kuuleme ka mitte üksi tõsiseid ilmeid, nagu võib-olla võiks arvata või jutust mulje jääda, aga üsnagi rõõmsat, üsnagi ulakat, kuna peame arvestama, et see on aeg, kus koomiline ooper tõsisemalt pri kõrval ka väga suurt edu võidab. Kõikides Euroopa maades. Kuuleksime nüüd laulmas seltsimees Kuslapit. Ta esitab meile kaks aariat, üks neist on pärit heliloojad, kes küll kahjuks nii mõtleksid niukse kahtlase faktiga muusika ajalukku läinud seal seal ei häiri niivõrd-kuivõrd teda mõrtsukatöös kahtlustatud Saleeri viini õukonna komponist ja vägagi niisugune nimekas õppejõud ja konservatooriumi juhataja. Tema kirjutanud ooperi Aksuur. Me kuuleme siin märjukest väga piduliku, väga suurejoonelist ülistuslaulu sellele kuningale. Just niisuguste fanfaarsete ja marsilist intenatsioonidega. Ja teiseks. Niisugune noh, Mozarti eelkäija ja väga tugevasti Mozartit mõjustanud ooperi komponistoli paisi Ello Napoli kooliga, mees, kes muuhulgas seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel aastatel töötas meil siin õige lähedal Peterburis, nagu väga paljud Itaalia muusikud tema ooperis ladis kord ja Fortenata kuuleme aariat hoopiski vastandlikku Saleerile. Hästi rühikat, hästi hea tujulist, kella tiksumist imiteerivad. Vot midagi sellist, nagu põhitoonis on väga lähedane haidile. Kuuleksime palun. Klassitsismi ja temaga seotud tormiliittungi perioodi nii-öelda kajastust, aga Eestis on tänases kavas on ette nähtud kuulata. Võib-olla esimese eesti luuletaja Kristian Jaakob pedesoni ennast ise nimetanud Kristjani Jaaguks ja pannud selga mustakuue ja kõndis Riiast Tartusse. Tema luuletust, sest selles mehes kajastub ühelt poolt bit ainult valguse ajastu nii-öelda mõttekäik, vaid käästuka, klassitsismi ennas, elanud edasi viivate vastuolude nähtus, mis ei vabastanud mitte ainult kolmandat seisust vaid mis kaudselt viis edasi kah rahvaste vabastamise ja niisugustel suurtele suurtele mõtetele, millega meie kultuurielu nii-öelda algus paratamatult ka seotud. Niisiis paluksime Christian. Kas lauluallikas külmas põhjatuules nagu rahva meeles oma Kased ei vala? Laulutuules ei või taevani tõustes üles. Igavus. See on kahtlemata üheks näiteks peale kõige muu klassikalise perioodi erakordsest rikkusest ja lõpuks tahaks selle perioodi nii-öelda rehabiliteerimisega mainida seda uut ainevalda, mida tasid siis hoolimata oma seotusest antiikmotiivist jõuga, ometigi toob kultuuri ja kunsti arengusse. Ja kuna aeg on hoopis lõppenud, ma nimetaksin ainult ühe nime ja ma mõtlen, et see nimi ütleb väga palju maa nimetatakse Ald Kooja nime ka tema elagu sel perioodil ka tema loob sel perioodil. Kuid nagu ei muusikud, ei lase ta ennast aheldada niivõrd tugevalt klassitsismi antiikset vormide tuimast mõjust vaid õpib rohkem hispaania kunstilt Ellgreegolt Velaskeselt ja loob samal ajal inimkonna suurte suure revolutsioonini öelda kumas uue kunsti, avab uue laine valla uue jõu. Naerab välja kuningad ja näeb võib-olla tugevamalt kui ükski teine. Imelik küll, klassitsismi harmoonia taustal näeb inimkonna tookordse ja võib-olla ka ette, nähes tänapäeva nisust aastavat kriisi tuletame kas või meelde tema hiiglast, kes irvitava näoga istub maakera piiril ja kuusirp, valgustab ta, irvitavad nägu ja all laiub linn ja maa songoya. Ja see on klassitsismi üks niisugune kummaline pool mille teiseks muusikaalseks näiteks võib-olla võiks olla oma niukse vapustavusega. Pidu ja kui ma mõtlen suurte kunstikute peale, siis ma tuleb mulle ikka meelde mäestik. Ja kui me kujutame ette nihukest suurt lainetust, mida üks mägede, noh, selline tohutu mägedega maa-ala enesest kujutab siis see rahulik lainetus nendest niukestest keskmistest, suurtest mägedest, see on see, mis moodustab tegelikult ühe ajastu stiili. Ja need tohutud tipud, mis nii irduvad sellest mäestikust, ükskõik kui kõrge ta poleks, need, need on päris omaette, mitte päris üksinda, ükskõik, nende juured väga tugevasti on täpselt samas pinnases, kus kõik teised mäed, nii nagu Elbrus, millel peaaegu et tema lumistel tippudel ei olegi enam sidet sellega, mis tema ümber on Kristraktides ainega Kristian Jaak Peterson, meil. Ja sellepärast võib-olla me täna ei räägigi nii palju üksikutest kunstnikest ja tõepoolest me ei räägi isegi mitte Beethoven võib-olla just sellepärast, et temas ka nägukojas klassitsismi, rahu, nagu me seda räägime, ei ole. Võib-olla ta ei irvita selle üle, mida ta näeb elus, nii nagu seda teeb Kooja, seda enam, ta valutab oma südant selle pärast teda enam, ta võitleb selle vastu, seda suurejoonelisem on see looming. Ja ma tahaksin veel lõpuks öelda seda, et seal aed, kus kunst väljub salongist, kus kust väljub 20 inimese kuuldekaugusest sadade inimeste kuuldekaugusse, 18. sajandil läheb muusika ja läheb ka kujutav kunstnäitustele suurtele kontsertidele. Nad on akadeemiast ja läheb väljaakadeemiast. Läheb välja reeglitest, läheb välja aadlihindamisest. Ja see on aeg, mis suundub muusikas, kuna see on nii suur, nii palju on väljendada, see suundub muusikas paratamatult orkestri poole. Tähelepanu koondub ühelt poolt klaverile, esiteks üldse klaver sünnib. Haamerklaver on mõeldav tänu tehnika arengule ja teiselt poolt klaverile kui esimesele oreli järel orgistraalsele instrumendile üldse muusikas. Ja läheb kuni Beethoveni välja, kust ta tõepoolest juburgistriks kujunebki ja orkester ise mingisugusest keelpillikvartetile lisatud paarist-kolmest puhkpillist kasvab välja kolme kortse. Vaskpuhkpillide koosseisuni kasvab välja nendele võimsatele trumboonidele, mis kõlavad Beethoveni Viiendas sümfooniast. Ja sellepärast võib-olla me ei jääkski mitte nende tippude juurde vaid vaataksime lõpuks natuke filmi filmi sellest ajast, nii nagu see võib-olla oli sellele ajale nii noh, laias mastaabis tüüpilisem. Vaatame filmi haidmist sellest, kuidas ta kord töötas esterhaasilossis sellest, kuidas ta kord protestiks kauaaegse tööl kinnipidamise vastu, kus mehed ei olnud pikki kuid olnud oma perekonna juures kirjutas lahkumise sümfoonia. Mis saab ka täna meile lahkumise sümfooniaks sellelt õhtult, kus me natuke tegime juttu klassitsismi Üks märkus nii palju, et see lavastatakse Kadrioru lossis sondis eesti barokk kunsti taustal ja kogu kostümeeritud ja muu on õieti vara varaklassitsismi vaimus varrukatega ja niisugune kerge, natukene koolik, võluv.