Õpetajal on tegelikult kaks niisugust toredat päeva. Üks on siis, kui lapsed tulevad esimesel septembril kooli ja ja teine on see päev, kui nad oma klassikalise või kooli on ära lõpetanud. Esimene september on mõne arvates eriline päev, teiste arvates mitte. Missugune pääl ta teie jaoks on? No minu jaoks Tampidupäev lihtsalt see on tore, sellepärast et niisugune puhkus, kus sa oled võtnud ja uusi mõtteid kogunud ja see on saanud läbi ja siis ikka kisub tööle. Tegelikult ei olegi ju nii, et õpetajatel oleks terve suvi vaba, vaid juba juba hulk aega enne esimese septembri saabumist tuletate kooli ja hakkate ennast kooliks valmis seadma. Millised on need õpetajate ettevalmistused? Kooliaasta alguseks? No kõigepealt peab ise olema selleks valmis. Kuidas seda saavutada? Mina ei tea, minul tuleb see isenesest ka muidugi tuleb sättida välja kõik see, mis millist tunnustust on õpilased saanud ja et see oleks neil silma ees ja teisest küljest peaks vaatama üle juba kuidas läheb töökavade koostamine ja millised võimalused, millised uuendused tulevad. Uuel õppeaastal, tuleb teha niisugune väikene tagasivaade endasse. Millised õnnestumised. No ei ole midagi salata ka ebaõnnestumised, et neid vigu rohkem mitte korrata. Kas teie lähete algavale õppeaastale vastu hea meelega? Küll vaim on valmis. Vaim on valmis ja aga üksi ma pole midagi, aga ma mõtlen seda, et see kollektiiv, kes meil on, et see on tõesti nii, et et ma ei jõua neid ära tänada, sest noh ma olen nüüd kõigest poolteist aastat ja siin koolis olnud ja ja ikka võin öelda seda, et need väikesed mehepojad, kes tundi tulevad, et nende ettevalmistus on olnud teiste õpetajate töö vili ja kahtlemata ka koduse toe vili ja nii ta on Mis te arvate, kes või mis on koolis kõige tähtsam? No siin ei ole teist vastust, kui ikka õpilane. Millised on teie mälestused esimesest septembrist? Need on elus nii palju olnu teha ja eks need viimased viimased, kus ma nüüd ise olen pidanud õpetama, need on nüüd eredamad. Aga koolipoisina ma ei tea, vist see, kui esimest korda sai mindud kooli ja jaa, jaa. Noh, oli niisugune tunne, et kuskil seal esimese veerandi lõpuks, et see Jamaid lõpegi ära peabki käima jääma. Ja, aga noh, neid teisi sellepärast, et need on ikkagi neid kooliminekuid on olnud tulnud elus küllalt palju. Ega te arvu ei oska öelda, mitmes esimene september teil see need on, mis, mis kooliga seondub. Noh, kõigepealt 11 klassi, kui ma ise õppisin siis pedagoogikaülikool viis aastat, noh, vahepeal ta võttis kätte ja tuli vahele. Suur Nõukogude armee seal muidugi see esimene september ei olnud midagi, aga siis vahelduva eduga, ma olen nüüd seda ametit pidanud kuskil juba 30 aasta ringis. Kui ma nüüd õigesti arvestan, tuleb meil 46 esimest septembrit. Kui ütelda seesama kuupäev, esimene september, mis on see, mis kõigepealt pähe lööb Aga noh mis need kõigepealt esimesena pähe lõi, see lõi pähe see omal ajal, kui olid vene koolidesse tüdrukutel need pruunid seelikud ja ja valged põlled ja, ja siis gladioolid käes ja sammusid kooli. Miks ta mulle nalja teeb, nalja teeb selle? See sellepärast, et noh, et õpetajale viiakse lilli, aga, aga esimesel septembril ma ei tea, kas on see nüüd tänuavaldus või, või võib ta tänapäeval tunduda rohkem niisugused äraostmisele? Tõepoolest niimoodi on, et, et see lõi mulle kohe selline pilt silme. Aga tore on, kui lapsed tulevad ja toovad lilli. Ei nojah, muidugi on tore ja lilli on alati hea saada. Mida te soovite kõikidele kooliminejatele, alustame õpilastest. Millised on teie soovitused neile? Minu soovitused ja ütlen kohe nii, ärge kartke. Ja teistsugust soovitust ütlekski. Aga mida ütleb õpetaja Mihkel Koppel kõikidele kolleegidele? Kõigepealt jõudu ja valmisolekut ja tuleb vastu võtta kõik targad uuendused. No seda me oskame kõik, isegi rumalatest uuendustest, vaatame mööda jõudu, jaksu ja eelkõige tervist.