Tere eetris on portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Suurbritannias Manchesteri ülikoolis korraldati 2006. aastal katse telepaatia tuvastamiseks. Paatial mõeldakse tunnetuse ja mõtete ülekannet inimeselt inimesele ja mõnikord ka siis loomadele. Katse korraldati psühholoogide ja arvutiteadlaste koostöös. Viimased pidid looma virtuaalse maailma. Selles viibis samaaegselt uuritavate paar, kes asusid ülikooli suure hoone erinevate korruste erinevates ruumides ilma igasuguse tehnilise sidevõimaluseta. Üks osapooltest, kes oli nõndanimetatud tootja, pidi edastama partnerist vastuvõtjale suuniseid virtuaalses keskkonnas leiduvate asjade valikul kokku 200 uuritavaga proovitidele, paeti eksistentsi tõenduspõhiselt kaitsta või siis ümber lükata. Kuna uurijate arvates ei olnud varasemat katset piisavalt usaldusväärsed lootsid virtuaalses keskkonnas vältida subjektiivseid manipulatsioone või reaalse maailma objektiivselt füüsilisi piiranguid. Muuhulgas siis ka seda katsealustelt võtta võimalus varasemate kokkulepete kas või ala teadlikeks eelistusteks, mida reaalse elumärgid võivad. Seerida. Katsete lõpuks avaldatud teaduslikus artiklis tõdevad uurijad, et tulemused ei erinenud juhusest ja telepaatia hüpoteesi. Need tulemused ei toeta. Aga aastal 2014 toimus järjekordne telepaatia kontrollkatse seekord Leilt katsealuseid kaks ja mõlemad teadlased Hispaanias asust doktor Ale Handrory ja tema partner doktor Maicel Berg viibis Indias Seegoli, nende vahe üle seitsme ja poole 1000 kilomeetri. Katsealused püüdsid paaritunnise sessiooni käigus edastada teineteisele sõnumit kõigi üllatuseks. Seekord aga mõtete üle. Kane õnnestus. Üks meestest võttis vastu hispaaniakeelse sõna ola, mis tähistab tervitust ja teine leidis oma peast itaaliakeelse sõnumi sea. Enne aga nüüd, kui keegi tormab juba telefoniga viskama, olgu täpsustatud, et mehi ühendus peale ühise planeedi pall, internet ja selle otstes traadi küljes ripuvad pähe pandavad elektroodid mille kaudu ühe poole teatud suunaline mõttetegevus kutsus teises esile valgusse ähvatustega nägemisaistingu millest oli morsekoodi liku loogikaga võimalik dešifreerida, siis antud sõnad. Tehniliselt oli seega tegemist internetti vahendatud piitubi ehk ajust ajju tehnilise kommunikatsiooni, mitte siis otseses mõttes mõtete siirdamise ja telepaatia. Faktiliselt aga peetakse seda esimeseks dokumenteeritud telepaatia sarnase kommunikatsioonidemonstratsiooniks. Teadlased loodavad, et tulevikus suudetakse lugeda näiteks ajuvigastuse tõttu mittekontaktse seisundis või koomas inimese olukorra hinnangut või ka soove. Ja just äsja avaldati veelgi värskem artikkel ajust ajju sõnumiülekande teemal. Ja see algab sõnadega, et neile teadaolevalt demonstreerivad hoopiski nemad Washingtoni ülikoolist ajaloos esmakordselt ajust ajju signaalide siirdamist. Artikli autoritega võib siiski vaielda, sest Kuim riieraja Berg püüdsid vastuvõtja nägemisväljas sinna neid saatva isiku pea pinnalt loodud elektriliste signaalidega sähvatusi, tekitades Telegrami kombel edasi kanda sümbolid, et neid siis tehniliselt dešifreerida soovitud sõna siis kam selles katses. Tädi põhimõtteliselt sarnast aju, elektrilise aktiivsuse, registreerimise ja transgraniaalse ajustimulatsiooni tehnoloogiat nagu Rieraja Bergi puhul. Kuus Katsaga meenutas natukene rohkem alguses mainitud telepaatia testi virtuaalmaailmas kuna sellelegi sisuks oli kahe osapoole vahel kokkulepe. Ütlemine nägemisväljas asuvate asjade küsimuses jutumärkides. Telepaatia asemel kasutati ajus tekkivate elektriliste signaalide tehnilist vahendamist. Katses osales seekord 10 inimest, kes jagunesid viide paari. Katseks oli populaarne seltskonnamäng, milles 20 ei jah küsimusega beelitakse partnerile teadaolevat objekti. Näiteks kui testi objektiks oli haikala, võiks küsida, kas seal lendab, kas on imetaja, kas on lemmikloomi ja nii edasi. Ja sellise objekti esitas osalejale arvuti juhu valimine. Seega ei olnud osalejad teadlikud võimalikest sõnadest. Küsimusele vastaja pidisega vaatama paarikümne sekundi jooksul ühele kahest lambist kirjaga vastavalt siis kas ei või jah. Jahi puhul tema ajus tekkiv signaal edastati nii, et küsijal nägemisvälja tekkis samuti valgust näha nagu varemgi mainitud ja selle puudumine täites siis vastavalt ei vastust. Seni kogutud info põhjal pidi ta otsustama, milline temale kuvatust neljast valikust olekse õige võrdlemas kontrollkatses kasutati. Ütleme siis, et seda õiget telepaatia meetodit millega aga saadi õigeid vastuseid umbes 18-l protsendil kordadest. Pooleteise kilomeetri kauguselt traati pidi ühendatud peanaha pinnale asetatud tehnoloogia abil oli aga õigete vastuste hulk koguni 72 protsenti, üksikutel juhtudel isegi parem. Ühe järeldusena võib nüüd öelda, et kui telepaatiat Ei olegi olemas, siis vähemalt infotehnoloogiliselt tehakse see mingil moel lõpuks ikka ära. Esialgu on aga kiiruse piir umbes 25 bitti kahe tunni jooksul.