30 laulu aastat kui hakata lugema muusikakooliõpingutest peale 24 hooaega ooperisolistina 1963.-st 67. Ni Estonias siis 11 hooaega Vanemuises ja edasi taas Estonias. Enne seda töö Vanemuise ooperikooris ja aastarammi solistina. 58 lavarolli 30 ringis. Vokaalsümfoonilise suurvormide tenoripartiisid ohtralt kammerlaule. Mitmete konkursside ja Georg Otsa nimelise preemia laureaat. Ligi 20 aastat pedagoogitööd. Tänane galakontsert lõpetab Estonia seekordsed esinemised Soomes kus Ivo kuusel oli roll kõigis kolmes kaasa viidud lavastuses ja mõlemas pidulikus kontserdis. Enne ärasõitu oli kogu teatripereproovide ja etenduste leilis. Ent ometi söandasin paluda aega veel mikrofoni jutuks. Kirjade järgi jõuab Ivo Kuusk laupäeval oma esimese juubelini. Selle aja laulja leidis, sest on ju pinge alati suur, kui olla üheaegselt teatri juhtivaid tenoreid konservatooriumi laulukateedri juhataja ja vahel ka ise lavastada. No lavastuse teed ei ole viimastel aastatel olnud, aga konservatooriumi tööse jah, on ja see jääb sellega, ma loodan jätkata, kui ma teatas kunagi lõpetan. Teatas ka praegu, pean ütlema seda, et kui siin kümmekond aastat tagasi oleks mulle keegi ennustada, et ma taolisi ooperis nagu praegu laulan peaksite repertuaaris olema, siis ma oleksin selles suuresti kahelnud, sest need tundusid ikka väga-väga massiivsed, suured ja rasked, minu jaoks aga tuleb välja, et inimene siiski on ühtne üsna vastupidav. Ja praegu tõepoolest, ega on mulle meeldima hakanud. Nüüd seesama hoovanssina Luisa Miller üksjagu on üldiselt ikka, kus ikka tenori lugu laulda on, seal on ikka ikka Molga teha. Kui mõelda just noh, ütleme viimase 10 aasta asju enam-vähem, nad on väga erinevad olnud kõik omavahel nii autorite poolest kui olla tegelase puht karakteri omaduste poolest. Siin niisugused erinevad tegelased, nagu näiteks Grigori Boriss kodunowis ja jeenik müüdud mõrsja lennutegelane. No sinna ma lisaksin veel Donseroomi ka kihlus kloostris, mis oli päris teistmoodi mees, vanamees ma ei tea, vist on natukene seda huumorisoont mul eluks mitte eriti alava peletise koomilised situatsioonid mulle kuidagi meeldinud. Võib-olla selles, et elus ikka ikka püüab inimene hoiduda väga kramplikult igasugustest niisugustes situatsioonides, kus ta naljakas või rumalasse olukorda jääb ja laval kuidagi nagu vabaneb ja isegi väga mõnusa nendesse niisugustesse koomilistes totratesse situatsioonidesse sukelduda. Niiet hüüded, mõrsja, näitaja, jää kihlus kloostris, need akusid lihtsalt lõbu teha väga suurt lõbu. Vabane ikka ilus ja kena nimi. Arevi need ja. Ja nii ta taas korjaaioorsele. Me ei näe, haldas aines siinset neiut, siinsed neiud. Muidugi kihlus kloostri puhul, laulda tuleb rütmiliselt rasked partiid ja intonatsiooneliselt egase nautlemine nüüd koomelisuse sees. Ega see ilma kontrollita ei tohtinud olla, aga mulle väga meeldis teha. No see oli nüüd ooper, milles te tegite kaasa ka üsna oma lavatee alguses ja nüüd küpse meistrina Näiteks nojah, esimene osa päris esimene osa tegelikult mul oli saadik Verdi aidas siis teine lugu ja esietendus, kus ma solistina nii välja tulid, võib-olla masin võin natukene eksida, oli Põltsamaal, oli Gustav Ernesaksa ooperis kosilased Mulgimaalt aga nisu nakkus juba ooperitegelane oli ka nimeline. Siis seda ma ikka pead, jah, Antonialt kihlus kloostris küllaltki keeruline roll tolle aja kohta, kui ma mõtlen, et seal on väga raske, sellele on sees ja kõrged Essituur ja ja aga noh, nüüd ma juba nii vana mullutada Jaldatud lault pandi vanameest laulma. Olete kasvanud üle sellest? Igas mõttes gabariitide mõttes. Aga see on muidugi väga tore, kui on samas ooperis võimalik leida teine roll, mis vastab nii gabariitidele kui võib-olla mõnevõrra muutunud hääleomadustele ja minule jättis muidugi kadunud Endel Ani käsitlusesse osa niivõrd unustamatu, unustamatu mulje, et kui see asi kerkis päevakorda siis ma kohe hirmsasti tahtsin seda lugu teha. Natukene muidugi ses ooperis pettusi nii selle lavastusliku kontseptsiooni koha pealt minu jaoks kujutlus sellest asjast jäi meie lavastuses siine selliseks ikad vankril rattal taheti telg panna teise kohta ja siis ta hakkas välkama tahes-tahtmata, et ei olnud päris tsentrumis, seal tahtis lavastaja nagu ooperikeskseteks kujudeks Mendoza ja dueniat. Aga tegelikult terve see veer varriga Donseroomi ümber keele peale, nii on ka helilooja muusika kirjutanud kõik need leitmotiivid, mis seal neid läbivad. Ja, ja kõik need ja noh, seal oli isegi tollise ruumi fraase finaalis ja ka mujal oli antud dueniale laulda siis natukene võib-olla mingisugune niisugune väike loks sinna sisse tekkis, et teda hoida. Heas professionaalses vormis oleks pidanud teda sagedamini laulma, aga ta lihtsalt röövis häält niivõrd paljud seda ei suutnud ise väga palju laulda. Ja ta viis viisiga näiteks ikka itaalia ooperite jaoks, nagu sellel ajal oli ka rügemendi tütar niisuguste ooperite loomise jaoks viis nagu häälepaigast, ei tea. Kes lavastas Vanemuises? Vanemuises lavastas Ird, Estonias ansiiluv, no see on nüüd noore inimese mälestus, mälestus nõusena, ilus meie ajal, kõik oli väga ilus ja nii edasi, minule on unustamatu, on on tordiku Teo Maiste kadegi nende osa teo tegi siin ka ja samuti seal Linda kögordi Sloveenia. Ja peale selle veel see munkade pilt, see oli ka tõesti niisuguste kloostri boheemlaslik tramburai, see oli ka hästi vahvalt lavastatud pilt, siin nats, Herkisid pool pesu väel ja taheti koomikat välja pitsitada, aga sealse koomika kukkus välja. Ta oli koomil, tähendab koomika, mis kasvab välja ülitõsidusest siis seoni koomilisus, aga kui teda kohe pitsitatakse välja rahvast, rahvast naerutada kuidagi juba ette, ise ära naerdes sisse muidugi pärale ei jõua. Ahne. Jah, ma olen ristega saba nooremal nool. On Jaku. Võib-olla et üldse viimaselajal lavastajad tahavad natuke natuke liiga palju teha teisiti, kui alati on tehtud ja see alati ei anna publiku jaoks ja ma arvan, et vist ka osatäitjate jaoks mitte just täistulemust. Mina olen seda selle üle mõelnud ka palju põhjus võib olla selles, et informatsioon on hästi palju just nimelt kirja pandud informatsiooni filosofeerimist iga asja üle. Esmalt on lavastajad endale selle selgeks teinud, mis kuskil tehti, milliseid filosoofilise mõttepealse põhineb, baseerub aga tegelikult see kõik on ju tekkinud inimeste loomuliku mängulusti lapseliku lähenemise taustal. See on pärast tehtud seal resultaate nüüd resultaadiks uuesti sinna valgusse minna, kätte saada see lõbusus, mängulust, see, see vahenditus, selle, see on väga raske ja see nõuab väga suurt meistrit, et minna sellelt keeruliselt lihtsale tagasi. Ma olen kaugel sellest, et midagi oma kogemust nagu esile tuua, neid on liiga vähe ja, ja, ja tarkuse peale ka ei pretendeeri. Aga näiteks needsamad asjad, mis sai tehtud Vanemuises kah olude sunnil täiesti, et oli ütleme, töönälg oli ja tekkimisest sima roosa salaabielu ja kui ma tõlget tegin, siis mul mõttemäng tekkis samal taustal, mina ei uurinud seda tagapõhja, miks üks või teine nii teeb või, või mis, see ajalooline tagapõhi alles taas siis, kui mul olid, oli tekst tehtud. Siis ma hakkasin uurima Keszeczyma roosa oli, mis ta tegin, oma teadsin, muidu kestavad, aga mispärast nii või mis pärast teistmoodi? Mulle tundus ka, et see niisugune vahetu reaalne taju ja see reaalsuse tasapind Villutiga lähtuda, see vist peaks olema kõige õigem, sest ma olen vaatanud siin, kui Estonias tegime, nõidkütti kah seda allegooriat oli nii kole palju, et silus muusika kadus sinna taha ära. Algul, kui lavastaja rääkis, saalis küll tundus olema palju häid mõtteid, fantaasia lokkas lausa realiseerida kuidagi ei saa, võib-olla filmi oleks teinud selle selle lavastaja juhendamisel ja, või, või nende moment improvisatsiooni, välgatuste lepp baseerudes võib-olla oleks midagi tund. Aga vat ooper on siiski teise spetsiifikaga, seal peab usaldama siiski muusikat ja, ja ta peab olema siiski niipalju kui seal seda realismi enda peab sees olema, üle filosofeerida nagu ei, siiski ei tohi. See muusikaline dramaturgia, see liin on ikka kõige tähtsam, see peab jääma elama. Ma pean ütlema seda, et mul on lihtsalt kahju. Seda on ju meil siin kunstinõukogus hiljemgi palju arutatud, sest see muusikaline kvaliteet oli väga hea. Meil muusika oli hästi välja töötatud, osaliselt sobivad ja üleüldse seob, see oleks vajanud, võib olla tõesti ümber lavastamist või midagi niisugust aga teater kaelav omas ajas, iga asi kuulub omasse ajastusse, omasse. Tal on oma koht olemas. Nendega siin kahetseda midagi ei ole, ma olen paksu nahaga sellepärast, et ma olen palju suurvorme laulnud. Õpid pika suure raske loo ära ja esitatakse üks või kaks korda. Eks ta jääb nii nagu hobi raamidesse. Kuigi suurvormi saab vähe ette kanda, jaga plaadistamise võimalust, on harva. Olete te siiski üks meie aktiivsemaid suurvormi soliste? No see on üks selline selline ilus maa, mis kuulub ainult iseendale. Seal ükski lavastaja ennast vahele ei suru, ainult dirigendi kontseptsioon, kui see seened Jäpustuma apsu, seal peab alluma. Aga see muusika kuulub nagu endale. Ja see on see niisugune puhas, ilma vigurite. Ma mõnikord olen endale öelnud ja mitte ainult endale ka kolleegidega vesteldes mõni mõni lugu mulle tundub kirbutsirkus muusika saatel ja tegelikult võiks vaadata ausalt saali ja laulda see muusikamaa. Ja ta oleks kindlasti mõjusam kui see, kui me väga sebima ringi. Nii, aga suurvormid ja see on niisugune vahetu seal kuidas seda ütelda. No te olete laulnud väga paljude erinevate autorite suurvormides alates seal Bachist ja teistest vanadest meistritest kuni täiesti kaasaegse, nii välja uute teosteni, mis on kirjutatud ilmselt otseteid silmas pidades ühe solistina, nagu näiteks Tambergi Ja ma neis vahet ei leia, tähendab selles, et kuidas ma neisse suhtun Bachisemale viimasel ajal ettevaatlikud hakanud suhtuma, sellepärast et nagu ma juba varem ütlesin, et hääl on hääl ei ole nii liikuvana nagu juubel rohkem. Aga varem mulle väga meeldis Bachi haamal messi laulda. Siis seal mõned numbriga fantaadid veel, need on päris head rida. Ja, aga on hakanud tõmbama nagu rohkem niisugused dramaturgiliselt, noh, ütleme nagu Haydenil on siin aastaajad ja loomine ja noh, sellised nagu Singsbil midagi Tauramsi ärinalda ja see oli väga meeldiv, see oli väga meeldiv töömeeskoor ka, teda ka nii suure entusiasmiga tegijana ilusti kõlab ilus muusika, miks mitte teha? Ega alati kõikide asjadega, nii elab maa muide sellesama Tambergi amoresega gaasi laabus õige nobedasti. Nii kange stiili, kus asi on, küll mulle ka meeldib. Kuigi helilooja võib seda ise ütelda muidugi paralleel täpselt selle lennuga seal motiive, kattukaid on lennustama sama muusikat, Mooreses sama muusikat, aga tekstid on väga võluvad seal amores, puhas taol. Ta ütleb kõik välja, aga see ei jäta kuidagi niisugust kahtlast, maiku, siiras looduse päraneni, inimlik. Alatu. Soodustes suunime, mõtle võimestamise. Ka täna on näha juut Aadeesoonisto, need. Mis on osa musiga? Tambergi muusikaga on teil kokkupuuteid olnud ka laval. Peate silmas lend, lend aga rohkem Serenoos ei olnud, ei säranud mõelanud. Ma kahetsen, et ma seda ei laulnud. See ooper mulle väga meeldis. Väga meeldis. Seda kadedusega, vaatasid kolleege, kes seda tegid, aga mina sellel ajal Estonia teatris veel ei olnud ja mul see seda õnne mulle osaks elavnenud. Võib-olla tuleb kunagi veel, ei kui ma silmas pääsel tenori rolli, siis Kristjanit ja see on ikka noor mees, mõõgakangelane ja ja kaunis poiss. Aga lend, see on muidugi üks väga omapärane teosel. See oli kummaline jah, sellepärast et Tamberg nagu minu valis selleks tüübiks minu hääle ja ja tegelikult Tarmo Sild lauliste tublisti rohkem kui Vena oli olude sunnil, ega see hääl alati vormis ei ole. Ja üldiselt ega, ega mul teda kerge laulda ei olnud Stahli küllaltki madalas registris retsitatiivne. Ja nagu ma ise ka ikka natuke süüdi ole, asjasse nii väga ei süvenenud maa peal ütleme, õnnestus küll, aga ega ta mulle niisugust jälge ei jätnud, et oleks mille kallal väga suurt vaeva näha, see jätab nagu keele sügavam nagu ainult iseennast süüdistada võib-olla natukene natukene klassini minna. Et kas te oskate ise sellel mingit põhjust ka tagantjärele nüüd näha? Põhjus on väga-väga objektiivne nõukogu, kõik põhjused, vähemalt vabanda poole pealt, tööd oli palju, selle vahepeal oli mitu korda mul pikalt Venemaa gastrollinud seal 80 kontserdi kontsertilised, kas trollid ja siis vahepeal tuli jõuda see ka ära teha esimeses voorus lemma välja? Samadel põhjustel. Ei jõudnud selgeks lugu. Neid jutt viis juba kas trollide peale kontsertidega Iga aasta on kaks korda Nõukogude liidus kuskil käia kuus, kaheksa, 10 kontserte, niimoodi jagunebki sügis- ja kevadperioodi peale. Nüüd viimane oli mul Petrošovotsk Murmanski ja nende linnade vahel, siis oli kuus kontserti. Mis oli kavas, esimene pool on Eesti kava autorite kaupa võib niimoodi ütelda, et mul on seal Mart Saar. Tormis on sees. Oja on Eesti autorid ja, ja siis on mul sees Glinka, Rahmaninovi, Schubert, rehastraus. Saaroja ja Tormis on ka need, keda kõige rohkem on meie kartoteegis teie laulduna mille poolest just üks või teine nendest autoritest nimelt on teid niimoodi köitnud? Iga eestlane, kes muusikat armastab. Mu arvusta peaskusid lauludest räägitakse, peaks esimesena just nimetama Mart Saart. Kui mina ausalt pean ütlema, siis ega mina ise nende juurde ei tulnud. Need on mulle elu ette toonud. Siin muidugi tänu Vardo Rumessen ele valis mind kah. Kui Mart Saareplaatide antoloogiat tehti Mart Saarelaulude esitajaks nende hulka, paljud lauljad on meil sellest võtsid osa. Ja siis tal tekkis ketserlik mõte, et võib-olla oja laulud. Ja sellest on plaat ka olemas. Ja need oja laulud mulle väga hingelähedased, nad on kuidagi, ta on niisugune. Rahmaninovi krahv oli, nagu ka mulle väga meeldib. On samas jälle meie niisugune Liivilik, teisiti ütle Liivi tekstidele paljudele Liivi tekstidele süüdi tekstidele. Mulle see niisugune romantiline, natuke traagilise alatooniga muusika on väga hingelähedane. Parasjagu seal Khanis ekspressiivsust, see on mulle kahingele nädala ja mulle lihtsalt see pakkus suurt. Aga et ma oleks ise lausa selle, oli küll, seal olid mõned lood, mida ma tingimata tahtsin omandada, aga Mae aastaid-aastaid ei saanud näiteks ojalaulu ei naera. Siis ma sain need laulud ja, ja seal on mõned veel, mis ma olen nagu need jätnud enda repertuaari kaga tav, nüüd ilmus noot oma laulude kogu, ma arvan nüüd teda hakatakse rohkem laulma, aga mitte ka väga palju, sest ta, ta on raske. Ta on raske laudas, vokaalselt peab ikka olema täis diapasoon peab olema, mida ütelda selle lauluga? Ega ta noorte inimeste laul ei ole. Aga kui nüüd läheksime pedagoogitöö juurde võib-olla meenutaksite kõigepealt oma õpetajaid, kellest, mida olete saanud, sest ma arvan, et nüüd olles ise laulupedagoog, oskate te kindlasti ka paremini analüüsida seda, mis just üks või teine õpetaja teile väga kasulikku on andnud. No kõige esimese kohapeal on, minu jaoks on Rudolf jaks Ta küll polnud minu esimene õpetaja aga ta sai selleks kohe päris minu laulu õppimise algul siiski. Õnneks. Aga tema on mul kogu aeg olnud nii nagu nagu eeskujuks just selles mõttes, et ta oli parasjagu ettevaatlik. Tema armastatum ütlemine oli see tee tööd, elame-näeme. Ei olnud mingit niisugust auahnet tõttamist, kõik oli siiski tema puhul nagu suunatud selle õpilase heaks edasi järgmine õpetaja oli mul konservatooriumis oli Viktor Gurjev. Tema puhul ma nii ei metoodilist külge ei rõhutaks, aga musikaalsust ja ja seda ta, Ma olin tema dublandiks Estonia teatris, samal ajal oma konservatooriumis õppisin siis mul on ta jäänud ka, kui väga tõsiselt töösse suhtuv, vaja väga nõudliku pedagoogina meelde möödas, see mind kokku viinud. Veel mõnede pedagoogidega, kelle hulgas ma nagu nimetaksin esimesena Moskvas Gennadi Vladimir saadel geneezenite nimelises instituudis, no tema oli nüüd juba mulle kui professionaal reaalsele lauljale väga tarvis, sellel etapil tähendab kõik, mis oli kogunenud veel summeerumata, tema oskas selle väga targalt panna ja esitada ja mulle selgeks teha minu stereotüübi. Ühesõnaga see, mis ma võin teha, mis ma ei või teha, kuidas peaks tegema ja kuidas ma kauem kestaks. No sest eks see üle jõulaulmine sedasama liiga tõtlikel, nii nagu ma kärsitu iseloom olen. Eks ma olen endale liiga ka teinud mitmel korral üle laulnud oma hääle. Aga noh, Ta siiski alles jäänud tänu tohtritele. Siis tema puhul ma tõesti väga palju paralleele tõmban sellega, et kuidasmoodi Jõks rääkis seda, milline see töö saaks olema siis, kui tema enam ei juhenda, selle ma pidin iseendas leidma iseenda jaoks leidma ise. Aga tegelikult ma leidsin inimese ja see nüüd mul on nagu nagu kindlus ja pilt on üpris selge, endal ka nüüd pedagoogitööd tehes Moscan näha, julgen siiski ütelda, seda päris nii kindlalt oskan näha inimeste arengus, oskan teda, kujutad ette, esimese kursuse tudengina, mismoodi ta peaks kuskil seal aasta-paari või kolme, nelja möödudes, kuidas ta, mis ta peaks tegema või kuidas, milline peaks olema kaugemale, et ega ei oska edasi, kui nad juba lähevad käe alt ära, hakkavad iseseisvalt tööd tegema, siis juba sõltub inimesest endast. Kui kaua olete nüüd pedagoogina töötanud? Kui üpris kaua Tartus ma olin juba muusikakoolis, olin pedagoog. Seal Tartus oli ka mitmeid lõpetajaid ka. Külm ja osa nendest on praegu teie kolleegid. Rohkem ei olegi nii ja siis on konservatooriumis, nüüd on ja on ka paar lõpetajat juba. Sellel aastal lõpetas Tiiu Johanson tänavuaastane lõpetaja. Jah, no see on, sellist tuleb ka suhteliselt harva ette. Looduslikult head eeldused. Töökas elame-näeme. Aga nii, et siiamaani tema areng on olnud niisugune, nagu te, et nägite talle. Areng on olnud suurem, kui ma ette nägin seda rõõmsam ja noh, nüüd on siis nüüd ka neli tükki on praegu minu klassis nüüd ja ja teevad tublisti tööd ja ega, ega muud ei oskagi ütelda, veksleid välja ei anna. Kas mõni teine orkaan on üks tehnorõnga? Töö noortega on meile lahtise lugu, kõige pakilisem. Jah, on küll, probleem ei ole mitte selles, et meil neid poleks. Neid on, aga neid on ka niivõrd palju tarvis, et alati nad värvatakse enne ära, enne kui nad valmis saavad. Mulle tundub, et seal on see viga, see probleem, kõik nad töötavad kuskil kooris, aga tenorihääl on siiski küllaltki raskelt seatav hääl. Ja, ja kui ta just lausa ei ole niisugune väga raudne, oota, ma mõtlen hääleaparatuuriga inimene siis nad ikka kuidagi väärastuvad juba suure töökoormuse tõttu baritonid kasvavad sagedamini kooris solistiks välja ja bassid tenorit juba harva. Sest madal hääl on tugevam hääl, tema tajub oma tämbrit, oma hoiakut, lausa solisti hoiakud kooris ka. Ja see ei ole nii häiriv koorijuhile või dirigendile või, aga kui tenoriga ikka on tal ikka korralik häälematerjal. Ikka seal hakkab lausa tämbriga laulma, kui nüüd natukene häält tõstab, nii, tal pannakse kohe käsi peale, et ei tohi kõvasti laulda, siis hakatakse kuidagi vääralt tagasi hoidma. Ja siis tekib üks sugune pigistatud või tagasihoitud laulmismaneer, mis mitte ei lase normaalsed areneda häälel välja. Praegu kui, kui vaadata meie laulukateedri üliõpilasi, kuidas pilt on. Sest meie teatrites väga tugev solistide Grupp on kõik enam-vähem üheealised, nooremaid on nüüd tulnud võrdlemisi vähe, igas on loota niisugust suurt plejaadi peale ka. Ja tulemus on, ma ütlen suurt plejaadi. Aga see. Loodus ei salli tühja kohta ja seda tühja kohta ei tule. Ma lihtsalt julgen niimoodi ütelda, seda kuulda. Muide, kas järgmine roll on teada? Hoffmann Hoffmanni lugudes väga raske lugu, jällegi järjekordselt kogu aeg läheb raskemaks, ise naeran, mida pension lähemale, seda raskem elada. Ju see vist nii peab olema, sellepärast et neid elu jooksul kogutud kogemusi tuleb ikka kuskil rakendada. Kui ainult see seadus veel ei hakkaks tegutsema, et kui noor oskaks ja vana suudaks, loodame, et seda veel ei ole. Ta. Nähtavasti seda veel niipea ei tule. Aga nüüd siis Soome. Kas trollide uue hooaja ja Hoffmanni vahele jääb ikkagi suvepuhkus? Mis selleks plaanis olnud? Lihtsalt laiselda natukene, see puhkus on nii lühikene. Suuri plaane pidada ei saa, kuskil 10. paiku saab sõita maale siis seal on 29, on juba konservatooriumis õppenõukogu, augustikuus, tähendab teater puhkab kuskil kuni 20. septembrini. Teine amet nõuab. Aga kust see laisklemise koht teil on? Orissaare Saaremaal, mis ma siis oskan soovida väga ilusat suve ja ilusat puhkust ja ma arvan, et mõned ilusad kalad võiks tulla moodi rõõmustama ja mõned ilusad seened ja marjad ja ilusad päikselised päevad ja kas ilusad paadisõidud kah? Paadisõitu, võib-olla mitte, aga need eelnevad soovid on väga head, aitäh. Ja läbi Koit ruttake. Ja ma annan nii, kuid piiski rutama jupp ja.