Armu ja rahu teile kõigile. Loen jumala sõna Matteuse evangeeliumi, 27. peatüki 45.-st 55. Salmini. Aga keskpäeval tuli pimeduse üle kogu maa kuni kella kolmeni peale lõunat. Kella kolme paiku aga kisendas Jeesus valju häälega eliieli lemma, sabahtani. See tähendab mu jumal, mu jumal. Mispärast sa mu maha jätsid? Aga mõned seal seisja ist ütlesid seda kuuldes. Seesinane hüüad Eelijatapi. Ja kohe jooksis üks nende seast ja võttis äädikaga immutatud käsna pistis selle Roodsa ja pakkus talle juua. Teised aga rääkisid, noh, olgu, eks me näe, kas eel ja tuleb teda päästma. Jeesusega karjudes taas valju häälega, heitis hinge. Ja enne templi vahevaip kärises kaheks ülevalt alla välja. Maa värises ja kaljud murdusid ja hauakambrid avanesid järkas üles, palju magama, uinunud pühade ihusid. Aga kui väeülem ja need, kes koos temaga Jeesust valvasid, nägid maavärisemist ja seda, mis sündis, lõid nad väga kartma? Ei, ütlesid tõesti. See oli jumala poeg. See on üks lõik suure reede tragöödiast, mis ligi 2000 aastat tagasi toimus Jeruusalemma müüri ääres. Need olid tunnid täis pimedust, valu ja aastust. Preester Vladimir, tud Koona öelnud, meie maa kolgata. Oleme Kristuse siin risti löönud ja kahel pool karistust tan röövlid. Üks Tanitab teda siiani, teine palub. Kolgata, oli pimedus otsekui süngeks eel kajaks sellele, mis oota sees seda rahvast, kes olid Jeesuse välja lükanud oma eludest hüüdega, lööda risti mõõdus vähem kui 40 aastat ja Jeruusalemm hävitati Rooma okupantide poolt. On mõõdas vähem kui 40 aastat sellest, kui meie rahva enamus lükkas oma eludest välja Jeesuse. Ja küsigem nüüd täna, kas on meie olukord parem juutide omast üle 1900 aasta tagasi? Pimedus katab maad ja selles pimeduses Decurjusama hävitustööd. Kui kaua veel? Kui kaua veel talume seda häda Jahastust, seda üksilduse kartusi ja teineteisest mõõda elamise pimedat tööd. Juhan Liiv kirjutas kord eestimaast. Must lagi on moduaal ja minu ajal ka. Ta nagu ahelaisse väel, kui tema saaks kõnelda. Aga luuletaja teadis, kust võiks abi tulla ja ta hüüab. Ning palju pisaraid, nuttu ja palju riiduga. Nii palju, palju valu. Oh issand halasta. Juhan Liiv nägi lahendust issanda halastuses. Kas meie vajame sellist lahendust? Jumala sõna ütles. Aga kui väeülem ja need, kes Jeesust valvasid, nägid maavärisemist ja seda, mis sündis lõid nad väga kartma ja ütlesid tõesti, see oli jumala poeg. See pealik ja tema alamad ärkasid üles oma unest. Liiga palju oli seda, mis sündis selles pimeduses. Küllap on kurjal kogemus, et pimedusega ei või järsult liialdada sest siis võivad nii mõnedki ärgata oma unest. Pahareti kirjapaun Anu kibu väidab, et kõige kindlam viis inimesi pimeduse riiki viia on seda teha rahulikult ja ega mõõda nii et nad üles ei ärkaks. Ja taas kuulame Juhan Liivi ütlemas. Samagatsamagatsamagad. Ja rauad käsist ja jalust lõikavad lihasse. Vahetevahel suure infotulva keskelt leiame meiegi mõne arvu, mis näitab, kui kaugele oleme jõudnud oma und magades. Ja tahaksime küsida, mis saab edasi, kuhu nii jõuame. Aga uni tuleb taas laugei, leiame Suigatame edasi. Oleme sageli kui väikesed lapsed, kes hommikul emale ütlevad ma kohe tõuse ja jälle edasi magavad. Saatan on see, kes seda unerohtu inimestele söödab. Jõuni viib surma. Kurat ütleb, piibel käib ringi nagu möire kaija lõukoeri otsib, keda neelata. Ja kõige kergem on tal neelata magavat inimest, ka magavat kristlast. Seiske püsti kolgata mäel Kristuse risti all. Ja küsigem täna, miks katab pimedus meie maad, mida olen teinud mina selleks, et see pimedus taanduda võix. Pimedus on valguse puudus. Kui palju on minus valgust? Ristiteel ei haletsenud Jeesus iseennast vaid muretses selle pärast, mis saab tema rahvast ta ütlesi Jeruusalemma tütred, ärge nutke mind, vaid nutke iseendid ja oma lapsi. Sest vaata, tulevad päevad, mil hakatakse ütlema mägedele, langeb meie peale ja mäe künkudele katke meid. Millal avanevad meie silmad? Et võiksime kogu tõsidusega näha oma maa ja rahva olukorda. Kui Jeesus kord küsis pimedalt, mida sa tahad, et ma sinule teeksin siis see pime teadis, mida paluda. Tee, et ma jälle näeksin. Tänase päeva paljude pimedate soov, oleks tee mind pimedate brigadiriks. Kas näeme meie, kas näeb Eesti rahvas tänasel päeval? Jeesus Kristus on surnud korgata ristil. Et halastada meie kõikide peale, et kinkida meisse valgust, halastust ja armastust. Kas tahame seda näha või võtame seda päeva, kui aega, mil rabada tööd või pidada pidu ses hämaras, pimedas maailmas? Andku jumal, et võiksime ülesse tõusta unest ja küsida täna. Mida peaksin ma tegema, et pimedus taanduks? Et suudaksime vaadata üle argipäevamurede oma maa ja rahva peale pimeduse peale, mis teda katab ja valguse peale, mis on juba kumamas läbi selle öö? Me peame teadma, et iseenesest ei sünni midagi peale hävingu. Ja mitte keegi ei saa täita seda osa, mille jumal mulle ja sulle on määranud selles maailmas. Me ei tohiks rahulikult pealt vaadata, kuidas inimesed meie kõrvalt pimedusse kaovad. Kui me armastame teda, kes meie eest oma elu jättis siis ei tohiks me magada ja vaid enesele mõelda. Kristuse surm ei ole lõpp, vaid algus. Me palvetame, sina issand, oled surnud meie kõikide eest, et halastada vaestele. See maailm on vaevade maja tulvil kurtmist, häda, kurjust, lootusetust ja pisaraid. Halasta meie kõikide peale halastada kõigile neile, kellel elukoorem on liiga raske kes kukuvad koormate all nägemata abi, halasta kuristiku servale jõudnute peale, üksikute maha jäetute eemale tõugatud ja valestimõistetute peale. Halasta, haigete halvatud ja pimedate peale. Halasta sõdureile, keda sunnitakse tegema Pattaya vangidele, keda koheldakse kui metsikuid loomi. Halasta neile, kes püüdlevad õiguse poole ja aina kohtavad vägivalda. Halasta noormeestele, kes kardavad julma sõjaväge. Halasta kristlastele, kes aina kõnelevad sinust, aga ei täida sinu tahet. Halasta meie kõikide peale. Palume andesta meile, et oleme nii vähe suutnud jagada armastust. Et aina mõtleme endale, unustades sündi oma ligimest. Issand, kes viimsel kohtupäeval meie kõikide üle kohut mõistad tegemata jäetud heategude pärast. Halasta meie kõikide peale. Tule ja ela meis ja loomeid valguse lasteks. Aamen.