Pühakirja Johannese evangeeliumist loeb Einar Kraut. Aga nende seas, kes olid pühadeks üles tulnud jumalat kummardama, olid mõned kreeklased. Need tulid nüüd Galilea Pets aidast pärit Filippuse juurde ja palusid teda isanda. Me tahame Jeesust näha. Filippus tuleb ja ütleb seda Andresele. Andreas ja Filippus tulevad ja ütlevad seda Jeesusele. Aga Jeesus kostab neile. Tund on tulnud inimese poja kirgastamiseks. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei langemaasse ja ei sure, siis ta jääb üksi. Aga kui ta sureb, siis ta kannab palju vilja kes oma elu armastab, see kaotab tema, kes oma elu vihkab selles maailmas. See hoiab teda igaveseks eluks. Kes tahab mind teenida, peab järgnema mulle ja kus olen mina, sinna saab ka mu teenija. Kes iganes mind teenib, seda austab mu isa. Nüüd on mu hing heidutatud. Ja mida ma ütlen, kas ma pean ütlema isa? Kuid ma olen juba astunud sellesse tundi isa kirgasta oma nime. Siis tuli hääl taevast. Ma olen kirgastanud ja kirgastan veel. Rahvahulk, kes seisis, kuulis, arvas siselt kõu müristas, teised ütlesid. Ingel rääkis temaga. Jeesus kostis. See hääl ei sündinud minu, vaid teie pärast. Nüüd käib kohus sele, sina see maailma üle. Nüüd kihutatakse välja selle, sina selle maailma vürst. Ja kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde. Aga seda ta ütles, et viidata, millist surma tal tuleb surra. Rahvahulk vastas talle siis. Meie oleme seadusest kuulnud, et messias jääb igavesti. Kuidas sina siis ütled, et inimese poega peab ülendatama? Kesse inimese poeg on? Jeesus ütles neile siis. Valgus on veel pisut aega teie seas. Kõndige, kuni teil on valgust, et teid ei tabaks pimedus. Kes kõnnib pimeduses, ei tea, kuhu ta läheb. Uskuge valgusesse, kuni teil on valgust ette sünniksite valguse lasteks. Sedasama rääkis Jeesus ning lahkus ja peitis enda nende eest. Ehkki Jeesus oli nende silma all teinud nii suuri tunnustähti, ei uskunud nad siiski temasse. Et läheks täide prohvet Jesaja sõna, mis ta on öelnud issand, kes uskunud, meie kuulutatud ja kellele on ilmutatud issanda käsivart. Seepärast nad ei suutnud uskuda, et Jesaja on veel öelnud. Ta on sagestanud nende silmad ja paadutanud nende meele. Et nad silmadega ei näeks ega meelega mõtleks ega pöörduks ümber ning ma võiksin parandada neis. Seda, ütles Jesaja. Sest ta nägi Jeesuse kirkust ning rääkis temast. Siiski uskus ka palju ülemaid temasse, kuid nad ei tunnistanud seda variseride pärast, et neid ei heidetakse kogudusest välja, sest nad eelistasid inimeste tunnustust jumala tunnustusele. Aga Jeesus hüüdis valjusti, kes minusse usub, see ei usu minusse, vaid temasse, kes minu on saatnud. Ja kes mind näeb, see näeb teda, kes minu on saatnud. Mina olen tulnud valguseks maailma, et ükski, kes usub minusse, ei jääks pimedusse ja kes iganes mu kõnet kuuleb ega pea sellest kinni. Selle üle ei mõista mina kohut. Sest ma ei ole tulnud maailma üle kohut mõistma, vaid maailma päästma. Kes lükkab minu kõrvale ega võta vastu mu kõnet. Sellel on juba kohtumõistja sõna, mis ma olen rääkinud, toosama mõistab tema üle kohut viimsel päeval sest mina ei ole rääkinud omast peast, vaid isa, kes on minu saatnud, on andnud mulle käsu, mida ma pean ütlema ja mida ma pean rääkima. Ja ma tean, et tema käsk on igavene elu. Mida ma siis räägin? Seda ma räägin nõnda, nagu isa mul on öelnud. Jeesus Kristus, jumala poeg, maailma valgus. Anna, et me usuksime valgusesse ja sünniksime valguse lasteks. Anna, et me jääks pimedusse, et sina avaksid meie silmad, et sina tõmbaksid meid enese juurde oma kirkusesse. Aamen.