Lugupeetud seltsimehed täna 100 aastat tagasi Lakrs tuksumast Lydia Koidula süda. Koidula on eesti kultuuriloos juba ammu saanud inimesest sümboliks. Ja see, kui me täna oleme kogunenud siia tema maise matka lõpp-punkti siis selleks, et avaldada austust vaimule ärksale vaimule, kes ärkas ise ja kes äratas ja seepärast ei rohtu, see rada Koidula kalmule ei ole rohtunud, seni ei rohtu ka järgmise 100 aasta jooksul, niikaua kuni püsib meie kultuur, meie keel, Meie rahvas. Täna on ka teine mälestusväärne päev sest täna 40 aasta eest said teoks Koidula sõnad. Mu isamaa on minu arm ja tahan puhata su rüppe heidan unele mu püha Eestimaa. Nende luuletaja sõnadega avan meie tänase mälestustalituse. Austatud seltsimehed. Eesti kirjanduse kujunenud. Mis ajal ning rahvusliku liikumise alguses esile kerkinud kirjanike ja kultuuritegelaste seas on Lydia Koidula eriline kuu Janseni tütrena kasvasta elavate rahvuslike ja rahvusvaheliste kultuurihuvide õhkkonnas. Eesti Postimehe radikaalsemate kaastööliste esijoones Jakobsoni samuti Kreutzwaldi otsesel mõjul aga ka teiste rahvaste revolutsioonilise romantilise kirjanduse õhutusel kujunesid noore poetess siis edumeelsed veendumused. Harukordne anne, jõuline isiksus, täiuslik pühendumine oma pühendumine oma missioonile tõstsid Lydia Koidula erakordselt väljapaistvale kohale kujunevas eesti kultuuriloos. Just temast sai ajajärgu silmapaistvaim võitluslaulik. Just temast sai eesti kirjanduse Shan tark. Koidula luule ei saanud ega saa jätta ükskõikseks kedagi, kel süda avatud ja koduma käekäik. Kallis Mu isamaa on minu arm. Meil aiaäärne tänavas, mis mulle jutustad, koidiku, tuul, ema süda sind surmani ja veel paljud teised, kes oleks nende luuletuste inimhinge kõige sügavamaid keeli puudutavates tundmustest külmaks jäänud. Kes meist ei oleks neid oma sisimas kõige südamalt läbi elanud elu ja ajaga rinnutsi olles neist tuge ja kinnitust leidnud. Suur luule on aegumatu, sest ta kõlab sotsiaalselt kirkalt läbi aegade. Erutab inimhingi, äratab sotsiaalse südametunnistuse iga tõeline luuletaja, olles oma ajajärgu hüüdja hääl, ulatub ikka kaugele üle oma aja. Tänagi kinnitame täiel häälel koidule. Meie koidulauliku kirgastav sõna kuulub Nõukogude Eesti sotsialistliku kultuuri alusmüüri. Koidula ja meie kaasaegne kirjandus. Koidula ja meie laulupeod, Koidula ja Vanemuine ning kogu Eesti teatrilugu tervenisti aga ka Koidula ja meie rahva rängad katsumused, suure isamaasõja karmidel aastat Koidula ja uue ühiskonnakorra rajamise keerulised aastakümned. Kõik see on ju lahutamatu. Just Nõukogude Eestis omandas Koidula looming tõeliselt üldrahvaliku tunnustuse. Ta kirjanduslik pärand leidis täielikku publitseerimist ja lülitamist üldharidusprogrammidesse. Just Nõukogude Eestis täitus ka isamaa lauliku viimne soov puhata kodumullas. Ning tähistades täna mälestusmiitingu ka 100 aasta möödumist päevast mil Laksast lakkas tuku tuksumast Lydia Koidula süda märgime ühtlasi 40 aasta möödumist suure olulise tähtsusega kultuurisündmusest Nõukogude Eestis Lydia Koidula põrmu ümber, mis sest siia metsakalmistu mändide alla avaldada aastakümnete tagant veelkordset tunnustust neile ühiskonna ja kultuuritegelastele kes selle erakordse kõlbelise väärtusega toimingu juba esimesel sõjajärgsel aastal organiseerisid. Johannes Vares-Barbarus, Nigol Andresen, Johannes Semper, Eduard Päll, Juhan Smuul ja Debora Vaarandi, Mart Raudja, Ralf Parve, Gustav Ernesaks kas ja kümned teisedki Nõukogude Eesti kultuuri suurkujud andsid oma panuse selleks, et Lydia Koidula põrm siin oma rahvapühamus aukohal olla saaks ja täie õigusega kuulub neile selle eest rahva sügav tänu. Kuid muidugi tähtsaim ei seisne mälestustes. Eesti luule ja näitekirjanduse klassik Lydia Koidula kuulub meie tänasesse aega. Ta kuulub kogu meie rahvale. Aga ta kuulub ka kõigile teistele nagu Puškini Grassovi nagu esse, Ukrainka ja Šotaabrustaveli on koidulagi nimi südamelähedane kõigile nõukogude inimestele tema loomingu vaimsus elab edasi üle kogu meie maa. Ja seda muidugi mitte ainuüksi oma loomingu esteetiliste väärtuste pärast, vaid eeskätt selles sotsiaalse õigluse käite võitmise ülla eesmärgi tõttu, mis tema luule igast reast kiirgab kaugele üle keele piiride. Poetess südametunnistus oli nii puhas, ta on nii suur, et Koidula luule tähtsus on aegumatu kõigile progressiivsetele inimestele kogu maailmas. Gustav Ernesaksa viisistatud Mu isamaa on minu arm, mis hinge liigutavalt lõpetab. Meie laulupidusid kõlab samavõrra kaasa ka meie külaliste, venelaste, ukrainlaste, lätlaste, armeenlaste, soomlaste ja ungarlaste ja paljude-paljude teiste hinges. Sest las laimab võõra kadedus. Sa siiski elad südames, mu isamaa? Tõsi, on Koiduladki püüdnud oma vedamiate rakendada kõikvõimalikud hääletorud, kelle valdajat klassivaenu tõttu tahaksid Koidula, tema kodumaast ja meie ajast lahutada. Kuid nende vaev on asjatu. Suur luule ei hakka iial teenima sotsiaalset valet, mis tahes ebaõiglust. Koidula luule puhul ei ole liialdus öelda, et just meie päevil on ta omandanud erilise aktuaalsuse kommunistlikule parteile isegi kõlapinna ja see ei ole sugugi kumine. Koidula laulis ju teisel ajal kui see, milles elame meie ja oleks silmakirjalikult naiivne otsida tema luules kommunistlikke ideid. Kuid Koidula loomingu mõtte ja sügavam sisu on just tänapäeva kommunismi rajama tuleviku jaoks, mitte millegagi asendatav vaimuvara päevil NLKP 27. kongressi suuniseid ellu viies, mil kogu rahvas on asunud ühiskonda resoluutselt tervendama, mil ühiselt otsitakse uusi ideid. Edasiliikumise oluliseks kiirendamiseks pakub Koidula kunsti nägemus ja usk õigluse võidusse, uut elujõudu. Usk inimese ja rahva surematusse, viha, avatuse ja ülekohtu vastu, mis läbib punase joonena Koidula loomingut. See on võimas tegur meie vaimuelu ergutamiseks, hoidmaks inimesekeskselt koosil kogu meie kultuuri käekäiku. Koidula mitmel põlvkonnal eesti kultuurimeistril aidanud elada ja luua. Ei ole kahtlust, et aitab seda ka tulevikus. Tahan lõpetada Johannes Vares-Barbaruse sõnadega, mida ta ütles 1944. aastal Koidula kalmult kroonlinnas. Koidula on meie minevik. Ent tema looming on ka meie olevik ja tulevik. Koidula luule sisendab ka tänapäeval meisse kõigisse meelekindlust. Kuulutab meie rahvusliku kultuuri kuldset hommikut koitu, milles ka siin puhkab, luuletaja koidab meile üha uuesti ja valguses. Seistes täna siin metsakalmistul Lydia Koidula hauakünka jalamil, kinnitame veelkordselt, et Koidula laulud elavad edasi meie südameis. Et tema looming üha uues säras valgustab meie teed arengule ja progressile aitab kaasa meie maa ja rahva hüvanguks. Ta möödub, kandes endas kummalisi ja kauneid elusid mis puhkeb neist leek, lubadusi verbleb lummaleside silmis tulvil kuldseid sädemeist ja süda värata. Ta kerge kujusust möödub, pöördub, kaob ja ilmub taas ning 1000 veidrat igatsust ja tujus purskub laulma seletaiks taas kriis kirgastuses selgesesse Hormuse hajud, nii et inimsilm ei näe vaid luule vastu pimedust ja surma. Sel tõstab hapra igavese käe. Surnutele olgu nad väikesed või suured, hiljutised või ammused surnutele pole meie mäletamise minuteid tarvis. Aga meile endile, elavaile on need minutid meie eneste ja meie hetke mõtestamiseks olulisemad, kui teinekord märkame küsida endalt täna uuesti. Kes ja mis Koidula inimene ja legend meil õieti oli, on, võib möönda, Koidula oli juba oma eluajal mõiste oma eluajal ilmutus aga peab ka tunnistama, ta elu polnud subjektiivselt kuigi õnneliku inimese oma. Võib-olla polnud see kõik nii ühekülgselt ängistav, nagu hilisem traditsioon on mõneti kujutanud. Ütleme doktor Mihkelson oli puht perekondlikult siiski vist päris kena mees, võib-olla peaks ta olema pälvinud meilt seda mööda koha siia Koidula kõrvalegi. Ometi jäi elu koidule palju võlgu. Esiteks oli ülekohtuselt lühike elu, ta ei saanud ju isegi mitte neljakümmet kolme aastat täis. Selles elus oli haigusi, ühiskondliku ängi, armu, pettumusi, närvipingeid, muret isa Janseni maine pärast. Ja muidugi irdu rebituse valu Koidula-le romantiliseks balevuseks tõusnud isamaast. Ka kirjandusliku eneseteostuse mõttes oli Koidula elu trümfidest kaugel vähemalt silmaga nähtavaid vormides. Kahest tillukesest värsivihikust ju rohkemat ei saavutanud ja tunnistagem sedagi, mis enam temani ei küündinud. Luhtumise järelvarju Koidula saatusel ta laste kaotsiminekut nii eesti kultuurile kui rahvusele. Koidula inimlik traagika on meie teadvuses salgematu ja ometigi on tema roll tema ajalooline kirjanduslooline rahvuslooline roll. Sealjuures imelisel kombel võiks ütelda triumfaalne sest ta on ju ilma iga kahtluseta meie minevikku kõige vaieldamatu maid. Meie sageli nii ennasthävitava skeptitsismi kiuste kõige vaieldamatu maid, suuri nimesid kui mitte kõige vaieldamatu suurnimi ja kindlasti kõige vaieldamatu suur naise nimi, mis meil leidub. Kõigepealt koidule kui luuletaja, kaks värsivihikut, seda küll, aga kokku mitusada luuletust ja nende seas hulk selliseid, milleta eesti vanem luule oleks kujuteldamatu. Tema suured kesksed isamaalised luuletused nagu mu isamaa on minu arm ülendavad Koidula luule, meie rahvusromantilise luule Pipuks ja harjaks. Nende emotsionaalne ehedus ja suhteline vormi nõrkus asetab nad omaaegsest eesti luulest niivõrd üle nagu miski meie kirjandusloos harva on ümbrusest üle olnud võib-olla ainult isa, Janseni virdav küllane keel tema eelsest Eesti ajalehekeelest, aga ärgem unustagem siingi põhimõttelist vahet. Isa võttis oma keelekülluse lihtsalt oma ümbert lihtsalt rahvasuust üle. Tütrel polnud oma luule nõtkust kuskilt üle võtta, ükskõik et paljuski Saksa eeskujudel eesti meeles ja eesti keeles lõi ta selle endale. Ja meile ise. Ja meie rahvusromantilisi isamaaluule tipp Jahari Aga luuletaja, kelle päralt on ühes rahvuslikus luulemaastikus need mäetipud on igaveseks selle maastikujumalate õnnelik hõimlane. Me teame ammu, et Koidula oli nii repertuaari loojana kui organiseerija, eesti rahvusliku teatri hingevedru ning et ta selles asjas püstitas oma ehituse veel rohkem õhku, veel rohkem tühjusesse, kui ta seda luuletajana tegigi. Kuid rajas ometi midagi igipüsivat nii organisatsioonilisest kui kirjanduslikus mõttes. Meie jutustav proosa sai omalajal Koidula juttude hulga juttudest hulga virgutusi. Pooleteise aastakümne jooksul oli Koidula, Kreutzwaldi oma isa ning mõnede teiste kõrval üks meie proosaeide jätkajaid. Aga jutuloomingus siiski ühena mitmete seas ja mitte eriti originaalselt, samal ajal, kui ta teises proosa loomeliigis oli ainulaadne algataja, osa nii isikuloo kui kultuuriloo küljes tänini kütkestavat kirjavahetuste autori äärmiselt tänuga troll kirjavahetustes avaneb Koidula rahutu vaimu mitmekülgsus vaatlemise ütlemis, nõtkus ning arutlemisvõime vahest täielikumalt kui kuskil mujal. Nii et neis ainulaadses kirjades omastele, Albergile, šotile, Wiedemanni, kellele veel ning ennekõike kirjades Kreutzwaldi-le ilmneb kogu selle omas ajas nii enneolematuks nooreks naiseks kehastunud isiksuse sarm. Jaa, Koidula isiklik kõtkestavus pidi olema erakordne, kui oma ja õpetatud mehed seda Helsingist Berliinini ja Budapesti nii tähele panid ja kui kaasaegsed naisedki ta võluvust korduvalt möönnud. Nähtavasti oli Koidula sõna- ja sule ja silmavaate toonust tõstvat puudutust ta tegevusruumist üha tunda kuni Vana-Kreutzwaldi kõige liigutavama Koidula-le saadetud luuletuse lõpu ridadeni mis ka ükskord, kui ma ilm leigeks läinud, mu süda, külm, võiksin mõlemate vilu mälestustes soojendada. Uuest meelde tuleb dada endist kevadise ilu, kus kõik lilled, Õilme, narmas, õhkasimad, armas. Koidula on Eesti enesetunnetus loo jaoks üks neid haruldasi ande, andumuse, momendi ja missiooni sära, sulameid milliseid iga rahva kultuuriloos mingil arvul leiduma peab. Ja saaks sellest teadlikuks ning teadvustaks sellest teisi rahvaid. Seitsme aasta pärast, 24. detsembril 1993 seisame siinsamas Koidula 150. sünnipäeva tähistuseks. Tahaksime tungivalt loota, et lisaks üsna tõhusa Koidula uurimusliku tööviljadele, mis meil juba olemas on, on meil siis ette näidata ka asju, mida meil seni ikka veel pole esmajoones suur, terviklik analüüsi, sügav ja väljenduskirgas Koidula-monograafia. Siis oleksime tema mälestuse e sendile tõestanud. Et oleme kasutanud päeva, mis meile antud ka tema nime päriseks endassevõtuks. Sest see nimi oli ju paljuski meie päeva koidukuulutus. Isa isa, kellele sa kirjutad? Ma kirjutan eesti rähvale, mu laps, neile rõõmuks ja õpetuseks. Aga isa, kui sina pisikeseks jääd ja mina suureks saan, kas lubad mind ka neile kirjutada? Ühe tillukese raamatu? Vaevalt küll aimas postipapa, et see, mida viieaastase lapsesuu Huisku ütles, saab kord teoks niisuguses avaras ühiskondlikus hõlmavuses emotsionaalses vääringus, mis aegade kulus, on muutunud meie jaoks sümbolina kõlavat nimeks Lydia Koidula. Ehkki juba enam kui neli aastakümmet varem oli ennatlikult küps Kristian Jaak tõestanud, et ta selle maa keel võib laulutuules taevani tõusta oli ometi Koidula see, kui Kalevipoeg kõrvale jätta. Kets rahva äratajana ja teadvustajana panid täishääli kõlama meie emakeelse luulesõna. Koidula on eesti kunstluule suur vaarema Emajõe ööbik ja koidulaulik, kellele isamaa oli tema arm aiaäärse tänavakasteheinast kuni kõige ülevam, aadete ja tõotusteni. Just niisugusena võttis ta omaks rahvas, kellel kulmud kuumavad töös ja selginud sihid silmade ees, kes mehisel meelel ehitab koda ja keda laulik üles kutsub. Mitte meie oma tasu, ärgu sõlmiku meid nüüd Isamaa, kuid sinu kasu olgu meie elu püü. Kirjutamine oli koidule luulekohus ehk tänaselt öeldes missioon polnud paljas fraas või kujundiline võte koidu, kui ta kodumaale kinnitas. Su laps, maa Koidula ja Isamaa on meile tähenduselt niisama lahutamatud mõisted, nagu on seda venelastele Puškin, ungarlaste pättusi, poolakatele mitt skeemid, lätlastele, Rainis võit ukrainlastele, Taras tšenko. Kuid kui tuleb olnud mitte ainult patriootilise luuletee osutaja, ta on meile ega üleajaline tunde laulik ja seda mitte üksnes mugandatud ema südame, veel mõne teisegi meie hinge pinnasesse istutatud kauni laenulise salmikuga vaid niisuguste ainulist lüürika helmestega nagu üürid. Kevade on salatulnud Kalju kiri, ööbik laulab targast linnukest või veel paljud teised, kust kajab aiatiga laulikute igiaegne tõdemus. Laulud, pisarad on ikka salapiisad südamest. Ja ometi on suur patt olla väike, suurtel aegadel tunnistas ta ise. Aja keerukuses ja vastuoludes mõistmises ja mõistmatuses oli ta oma südame köitnud. Isamaaga. Isamaa Mul seisab põues peidus Isamaa mu ülem, varandus. Koidula põhi lõimelt demokraatlikule luulele on võõras tühikõlaline rahvuse afek. Tema isamaa armastust hoiab ülal suur ja jõuline tunne kogu oma vahetu kiindumuse ja elamusliku siirusega. Ja selles on olnud tema mõju meie Eeellastele meile endile. Jamis kandub edasi meie järglastesse. Kuid luulega ja luuletajatega on aru tihti nõnda, et me nende olemasolu harjumuspärase endastmõistetavusega võtame. Meie teadvuses on nende jaoks kindel koht ja nende sõna kuulub meie igapäevavõime isegi kipume neid kuidagi unustama. Aga Tais kõla saavutavad nad alles rasketel rahvale saatuslikel kriitilistel hetkedel. Eks ole, seega Emajõe ööbikuga nõnda, meenutagem või sõjapäevi, kui võitlused saksa Anastajatega sai Koidula sõnast kilp ja mõõk, lahingusse, saatja või vastupanule õhutaja, suure isamaasõja ränkadel aastatel omasid erilist tähendust, tema sõnad sind surmani küll tahan ma kalliks pidada. Neil karmidel aegadel, kus meie sünnimaal oli Koidula sõna käsutatud, vaikima või see üksnes poolihääli sai kõnelda oma ikestatud rahvaga. Elasta luulenõukogude tagalas töötavate eestlaste ning rahvuskorpuse võitlejate seas kui kõige kaasaegsem lahingulaul. Tema luuletusi trükiti korduvalt rahva hääles. Almanahhi sõjasarv rinde ajalehtedes. Moskvas ilmunud emakeelse lugemikus deklareeriti sageli raadios. Temast avaldati arvukalt artikleid ja sõnavõtte. Talle pühendati luuletusi, eriti 1943. aasta detsembris, koidulauliku 100. sünniaastapäeval, mida tähistati väärikalt, nii tagalas kui rindel. Oli seadusepärane, et enne taasvabale kodumaale naasmist otsiti üles Koidula haud mürskudest lõhutud Kroonlinna kalmistul ning anti tõotus täita luuletaja viimne soov panna ta puhkama kodumaa rüppe. Täpselt 40 aastat tagasi seisid mitmed meist siinsamas nõlval kuhu oleme kogunenud täna Meie rahva suure tütre 100. surma-aastapäeval seisime tookord erilise pühaliku tunde ja väärika teadmisega, et oleme täitnud oma kohustuse luuletaja ees sängitades ta igatsetud kodumaa mulda. Ja nagu siis, nii ka täna. Me kordame siin kalmul seistes koidulauliku enda kinnitus. Eesti muld ja Eesti süda, kes neid jõuaks lahuta. 100 aastat on möödunud Lydia Koidula surmast kuid pikk ajavahemik tema surmast kuni tänaseni ei ole suutnud vajutada teda unustuse hõlma. Lydia Koidula poolt loodu, tema aktiivne tegevus vaatamata lühikesele eluajale oli veenev, meisterlik, kogu rahva püüdlusi ja taotlusi arvestav ja suunav. Nõukogude Eesti kogu rahvas, kultuuriüldsus peavad kalliks ja meie elust lahutamatuks Lydia Koidula loomingut. Tema elu ja looming. Loomingu äädikas tunnustamisest annab tunnistust tema põrmu ümbermatmine kroonlinnast kodumaa mulda. Tema loomingu järjekindel populariseerimine. Koidula loomingu juurde on tuldud ja tullakse ikka ja jälle tagasi. Suurt ja läbimõeldud tööd on tehtud tema kirjandusliku pärandi publitseerimisel. Paljud Koidula luuletekstid on heliloojate poolt viisistatud ja neid kantakse, et kontsertidel ja meie laulupidudel tema laulutekstidele loodud laule on esitanud ka teiste liiduvabariikide koorid. Meeldiv oli näiteks käesoleval aastal kuulata Mu isamaa on minu arm Valgevene televisiooni ja raadiokomitee, segakoori ja Aleksandrov koori esituses. Lydia Koidula looming on regulaarselt meie vabariigiteatrite repertuaaris. Kaasaegne teatriteadus räägib õigusega Lydia Koidulast kui eesti teatriloojast. Isegi enam meie rahvusliku teatri sünniperioodi ei nimetagi teisiti kui Lydia Koidula teatriks. Lydia Koidula tähelepanuväärse osa tõttu eesti kultuuriloos on teda kirjanduslikult laialdaselt kujutatud. Palju ainet on meie ärkamishääle andnud ka tänapäeva autorile Koidula On lavalt näidatud mitmes vabariigiteatris ja ka väljaspool vabariigipiire. Mõni aeg tagasi tõusis Lydia Koidula tähelepanu keskmesse taas Pärnus. Luuletaja lapsepõlvelinnas. Mati Undi vaimude tund Jannseni tänaval valgustab poetessi isiksust uudselt uurides selle kangelasliku naise isikliku elu ja kunstniku missiooni vahekorda. Ja küllap asjaolu, et etendus Pärnus tõi palju elevust ja isegi vaidlusi tõendab veel kord Koidula inimkarakteri hingesuurust ja tähtsust. Tema ajas vähenema osa Eesti üha arenevas kultuurielus. Eks sedasama kinnitab ka teadlaste ja kunstnike pöördumine Koidula isiku jäädvustamisele oma uurimustes ja oma teostes. Koidula osa Eesti kultuuriloos. Pimine meie koolides. Ka edaspidi jääb Koidula isik ja looming meile pühaks. Siia metsakalmistu mändide alla tulevad ikka ja jälle nii meie vabariigi elanikud kui ka teiste rahvaste esindajad. Et osutada au suurele eesti naisluuletajale. Süda kuis nii ruttu tõused kuumalt rinnus põksuma kui su nime suhu võtan. Püha Eesti isamaa. Head olen näinud. Ja paha. Mõnda jõudsin kaota. Mõnda elus jätta maha. Sind ei iial unusta. Sinu rinnul olen hinganud. Vaevalt astusin sinu õhku, olen joonud, kui ma rõõmust hõiska siin. Minu pisarad, sa näinud, minu muret, kuulnud sa, Eestimaa mu tööd, mu laulu, Sul neid tulin rääkima, oh ei jõua iial öeldama, kuis täidad südame, sinu rüppe, tahan heitama kord viimse unele ema kombel kinni katta, lapsetuks vat rinda sa, Eesti muld ja Eesti süda kes neid jõuaks lahuta. Palun, nüüd asetada pärjad ja lilled Kalvule. Tänan teid kõiki, kes te tulite täna siia austamaks, Lydia Koidula.