Tänase saate alguses astume korraks 1944.-sse aastasse selle aasta hilissügisesse endine rindemees ja partisan Eugen Samosson sai siis esimese suure ülesanded tsiviilelus nii-öelda lähetuse uuele võitluspostile. Selle ülesande andja oli toonane Pärnumaa täitevkomitee esimees Ilmar Jürisson. Mis ülesanne see oli? Saadeti Pärnu põhjapoolsemas valdas, oli lelle vald. Jürisson kutsus enda juurde, ütles Samoson, mine sinna, vaata, kuidas seal on, kas üldse nõukogude võim ongi vallas? Noh, kõhe oli muidugi võõrasse kohta minna. Kõht oli ka tühi, ei olnud ju raha, kopikad taskus, Jürisson andis nagu tollal nimetati okupatsioone aeg rohelist karabani suitsu. Kaks pakki oma kasvatatud tubakast oli ta muidugi Tolid, leiba ei olnud, see pidi leiba kaasendama. Külm ilm oli, mütsiga ei olnud, lumelörtsi 100.. No sõjaväeautoga sain sinna. Seersant ütles, et noh, et sõidu eest nagu tuleks ikka midagi tasuda ka, nägi seda rohelist karavani, seal oli kaamelit peal ja muidugi eesti keeles kirjutatud, arvas, et mõni hiigla hea varis maa, suits, trofee suitsu teistele näidata näedrovee. Küllap ta selle pärast ega tal tubakapuudust muidugi ei olnud, tol ajal meil armee sõnu tuvaga puudust ei olnud. Et suitsu tahaksid ka muidugi, aga ega muljest kahju ei olnud, ma suitsumees ei olnud ja siis läksin Lelle vallamajasse. Vallamaja oli tühi, uksed lahti, seebid lahti, kaks kirjutas masinat, meetodit viimseks pulkadeks põrandal puruks löödud mööbel tuli lõhutud, ühtegi hingelist ei olnud. Aga siis naabritalust otsa talu oli seal, peremees oli nii tore mees juhatas mis, kuidas kelle juurde minna ja saingi seal varsti tuttavaks ühe mehega. Tugevasti vanem Smart Hansson. Temast sai üks esimese abimehi tegelikult kes väga ausalt juhatas mind inimeste juurde, kes võiksid abistada ja ausad abistada ja nii läks elu käima. Kas harva, kui telefoniühendust oli, ta katkes, aga sain korralduse metsavarumine käima panna, kõigepealt aniga tegime ja varumine, vilja varumine, teadmine riigile, nagu mulle öeldi 1800. Inimestel on Lelle vallas enne sõda sõja tagajärjel paljud olid põgenenud, kuid öeldi, et kokku on lelle Piirismetsades 500 meest. Enamasti saksa propaganda pärast tulid suured nagu välja, kui me kutsusime nüüd. Aga oli ka neid, kes jäidki sinna pikemaks ajaks. Oli isegi paugutamist tugevast paugutamist, aga rahvas oli lelle suurepärane. Hästi tuli kaasa näiteks Järvakandi kandis metsas oli küttepuid enamasti sõjavangidel tehtud kännud, proksid seal, mis läks siis küttepuudeks, paberipuud. Neid oli ikkagi kokku midagi, kas kolme-nelja 1000 tihuringis metsas, Tallinnat tuli varustada küttematerjaliga, see korraldus tuli juba Tallinna poolt otse meil vald. Ja see asi läks siis nii hästi korda, et ma sain esimese aukirja Weimari allkirjaga ja Sveimer saatis mulle ka veel käskjalaga või kasti sees oli vorsti võid ja pudel, võid ise arvata ja raha, midagi 400 rubla hakkasin endast lugupidav selles mõttes, et ma olen ka millekski suuteline. Ja, ja see rahvas mind õpetas sellesse, et, et kui sa ikka nendele toetud noh, nina püsti ei aja siis sa saad midagi ära teha. Ja vot see lelleõppetund just oligi selles. Niimoodi algas siis ühe mehe karjäär pärast sõda. Ja kui palju oli siis nii või natuke teistsuguseid algusi. Üldse oli inimesi vähe, aga organiseerimiskogemustega inimesi hoopis vähe. Kui sageli tuli siis hüpata vette tundmatus kohas. Aga töö tuli teha, elu käima panna, tugevat pidasid vastu, kasvasid ja arenesid tõelisteks juhtideks. Paljudel tuli noil rasketel aastatel anda oma elu. Nad täitsid ülesande lõpuni. Kuid oli ka nõrgemaid, kes ei suutnud vankrit vedada ja hoopis nõrku, kes vahetasid oma varasemad veel lõplikult kinnistumata tõekspidamised kulakute ja nende käsilaste puskaripudeli vastu. Sedagi juhtus ja mitte harva. Elu ei ole kunagi konfliktideta, eriti rohkesti on neid rasketel aegadel. Leida selles labürindis õige tee jääda raskustes kindlat jalgadele. See oli meie noore Nõukogude kaadri karastumise põhitingimus sõjajärgsetel aastatel. Partei ja nõukogudeveteranidega juttu ajades olen korduvalt kuulnud repliike, et sõjajärgsetel aastatel olid ülema ja alluva vahelised suhted praegusest selgemad ja lihtsamad. Tööstiil oli teine Edasi püüamegi pilku heita nendesse suhetesse ning mõni sõna öelda ka toonase tööstiili kohta. Seda peamiselt keskasutustes. Jutuvoorus on Eduard Tinn D kes sõjajärgsetel aastatel kogus kogemusi rahvakomissaride nõukogus. Partei keskkomitees ja maakonna parteikomitees töötades. Suurem osa nendest inimestest, kes oli partei ja nõukogude tööl vähemalt vastutavatel kohtadel netolit kas otse sõjaväest tulnud või nii või teisiti, kõik olid sõja üle elanud ja see dikteeris ka omavahelise käitumise teatud määral. No mis mõttes ta dikteeris ja kuidas see Wella kujunes? Ega ma ei saa ütelda, et mind oleks keegi Nutella käsutanudki, et just nii ma pidin vasta ütlema, meil minu khati ilusti hüponeetikas karutami või ütleme, Weimari juures ma olin jutuajamistel niimoodi teha, ei anna modi teha ja kõik rääkides ilusti ära küsitle, kas oled aru saanud ja, aga mis iseloomulik oli seda kõiki, mida sul oli räägitud ja mida sa nüüd lubanud seda tuli täita. Seda tuli vastuvaidlematult täita. Kui sa seda ei täitnud, ega siis pikka juttu ei olnud maha võeti koha pealt parteilastele vastutusele järgnedes. Aga kui sa neid täitsid ja mingi viga või viperus juhtus? Nad olid nõus sind kaitsma alati. Eriti võib seda sekemis karutami koht. Mingisugune noh, mitmesuguseid viperusi juhtus, sealt oli juhtunud ja kuda hea töömees oli tema alati kaitsesse tammi. Aga nõudlikus oli suur. Nõudlikkust. Ega selle tööstiili juures ei võinud ka naljade ja ma näiteks räägin teile vahelduseks kasin ühe naljaloo. Me ju istusime siis tööl öösel kella kahe kella kolmeni. Niikaua kui Stalin, Mosmosistus töölaua taga nii kaua pidime meie kohal olema, sellet juhtus, koogivabariik, helistati või Obletata või mingeid andmeid, sekretärid istusid kohal, jaaparatistus, kohalia, Lapoled, kohet. Viivitamatult pidid kõik saama. Kõik need mehed olid kohal, nukk vahel ei olnud eriti teha, vahel tegime projekte, siin vahel on teha midagi. Istusime, vestleme, mul on üks vestlemine meelde jäänud, kui ma olin partei organiseerimisliistrueerimise osakonnas. Ta organisaator oril särgil ta kommeratud ja õhtal kõik vastutavat organisaatoreid, no ma ei tea, üks 10 12 meest, mis meil seal oli, ajavad jutt, kelleltki tab saada suured pretensioonid, kes Moskva linnarajoonikomitee sekretäriks, kes Leningradi sekretäriks. Kõike viimatise küsitakse minu kätte Eduard Jaanovits. Kelleks sina saada tahad? Minule tekkis nende jutt seal kõik mallaja, vastasin neile nalja, toni. Mina tahan saata Türki sultanics. Vaikus. Sellega see jutuajamine lõppes, kõik läksime laiali magama. Hommikul lähen tööle osakonna juhataja juurde osakonna juhatajaks, siis oli seltsimees hoolino. Araabia küsib Curienti, mida sa elad tal seal rääkisid seal, kus seal Noet õhtal kui istusite ja omavahel juttu ajasite. Ma hakkasin naerma, et ütles ma tekkinud seal naljad. Kõik mehed tahtsid hästi suurteks meesteks saadet, ka minul siis endal valida ei ole, kuhu mind pannaks või kuhu määratakse. Mina viskasin nalja türgi sultani stan saada. Noh, olin naeris ka selle pääle ja sellega see asi lõppes. Aga see näitab, kuivõrd hoolsad teised olid ette kandma. Ja see aeg kõne, kus nali oleks võinud päris halvasti lõppeda. Näiteks Saaremaa täitevkomitee esimees Kipper minuga ühel ajal õppis Moskvas kõrgemas parteikoolis. Ühel vana-aasta õhtul ta pani kammi oma nina alla, sellest said vuntsid. Juuksed tõmbas natike. Net laupäeva peale ja Hitler, mis Hitler valmis nuppele pühi kutsuti kohe parteikomiteesse. Miks Hitleri mängid? Äärepealt poleks ta kõrgemast parteikoolist välja visata. Minuga asi siiski nii ei läinud. Mind Türki sultan üks ma ei saanud ta ka kahe nädala pärast kutsuti büroole ja määrati osakonna juhataja asetäitjaks. Et see koht käib ka esialgu niikaua kui sultanics, nõudlikkus ja, ja niisugune ülesannete täpne ja viivitamatu täitmine, kas siis kandus, ütleme kõrgemalt kallakul maakonna tasemele mis ikka käsk oli antud, seda tuli täita. Näiteks kui ma ise maakonnas olid. Ma kutsusin, la part torgib kokku, rääkisin nendel ära. Aga siis ju peale seda, kui oli ära räägitud, oli see ükskõik siis viljavarumise ehk või, või valimiste aeg või, või metsatööd või mõjus, sõitsin pidevalt päeva ringi mööda, valdasid, kontrollisid täita, tuli ei olnud, et räägid siis sead uskuma lihtsalt sõna võimu, et naised teeb. On ju vana organiseerimistööpõhimõtet otsuse vastuvõtmine ja tegelikult kõige tähtsam on see täitmise kontroll, täitmise organiseerimine. Ilma selleta on ju tegelikult see tühi sõnade kuidas ütelda mäng või või ei taha rängimine öelda. Kontroll peab olema täid. Nii õpetas mind siis vabariiklik juhtkond, nii partei kui Nõukogude juhtkond. Aga eks vabariigi juhtkond, eks seisak käis ka kohapeal kontrollimas, tihti käis, käis no kõige kõrgemad juhid muidugi nendel siis vaba peale sõda, nad olid niivõrd hõivatud, et ega nad väga palju ei käinud ka. Käisid, aga mitmesugused volinikud loomulikult käisid, vaatasid, kontrollisid netega. Ega sealt sul pääsu ei olnud, ikka mis teha, tuli, see tuli teha. Mingisugust juttu ei andnud. Näiteks töötasin Weimari juures väga informatsiooniosakonna juhatajana, mis tähendas igal hommikul, ma pidin temale ette kandma kõik statistiliste andmete nii-ütelda lühidalt kokkuvõtet, mis vabariigis toimub. Kuidas maareformi teostamine, kuidas hobulaenutuspunktid, kuidas varrumised, mis meeleolud on, kuidas linnas kaubandus kõigist nisukest, ma pidin tegema talle seal kuskil üks, 10 või 15 minutit kaubikute kanti. Kui mina seal jäin teinekord pool tundi, mitte mina jäänud viljad olin alati kohal, aga mul pakliku seal rahvakomissaride vastu platsil need sisse jäi. Mina täpselt kell üheksa sisse ei olnud läinud, ma sain ise sauna selle, olgugi, et ma istusin ukse taga ja ootasin, millal sisse saada. Amolek pidanud ise lipanaga sisse ja täidan oma ülesannet. Praegu sageli kurdetakse selle üle, parteitöös on ka väga palju pabereid tekkinud ja paberlikuks läinud ja, ja mõni partei töötleme pate Yorganis ei saagi muud teha, kui ainult paberitega tegeleda, ei saagi algorganisatsioonides käia. Kuidas siis oli too Oi, paberitega, minul oli vähetegi püst. Nii naljakas kui see ka on, isegi maa, kui võtame nüüd partei keskkomitee töö. Organiseerimise instrolemmis, osakond, ma olin seal osakonna juhataja asetäitja. Tükk aega, meil oli küll üks väike sektor, informatsiooni, sektor, söök korjas informatsiooni, mida me seal rääkisime temale ja ja maakondades, korjas informatsiooni kokku, tegi meie juhtkonnale ja Worfa läks. Tuleb meelde, et Anton Vaarandi oma mälestusteraamatus meenutab sõjajärgsete aastate tööstiili vabariigi valitsuses tolleaegse Ministrite nõukogu esimehe Arnold Veimeri sagedase ütlusega. Laud olgu puhas. Teisisõnu ükski avaldus ei tohi seisma jääda. Sellest siis küsimus Hendrik Allikule, kes pärast sõda oli Ministrite nõukogu esimehe asetäitja. Kuidas seda põhimõtet tegelikkuses realiseeriti? Oli ka meie valitsusel tol ajal ja ma arvan ka praegu on ikkagi see, et nende küsimused nii väga palju ei veniks. Kui palju see alati õnnestus? Selle kohta ma ei julge rääkida. Nii kategooriliselt, sellepärast ta oli väga palju küsimusi, et küsimus on, aga kuidas lahendada see võib olla, et kuidas seda lahendada ka lihtsalt ei saa lahendada, ei ole, kuidas lahendab sedasama maamees oma mured, aga sa tead, et maamehel on puudu hobuse kabjaraudadest, sa tead, et hobune ilma rauda teda ei saa liikuda. Aga sul ei ole lihtsalt sõdravdanda. Vaata see küsimas, venib enam koguneravad alla saab väike näites toodud, aga need suuri näitajaid võiks tuua väga palju ja eriti. Hulga rohkem kui vaja. Paberiuputus suureneb, neid pabereid tuleb nii palju, et neid keegi ei jõua lugeda tihtipeale. Ja siis on neid pabereid tihtipeale ka seal laua peal rohkem, kui sa suudad need läbi töötada, olgugi et töötati tol ajal palju ja ka ebaratsionaalselt ma ütleksin, noh näiteks siis ju öötöö oli moodis ja seal muidugi ei olnud ratsionaalne, aga see ei olnud ka meie väljamõeldud, istusid ja egas seal istumisel alade tolku ei olnud, ma mäletan, ma olin 40. aastal kaubanduse rahvakomissar, tuli ka töötada öösel Agas. Püüdsime sellest muidugi hoida, nii rohkem kui sai käidud oli. Aga siis ma mäletan, et ükskord kella kaheksa-üheksa paiku oli see liidule kaubanduse rahvakomissari piim of oli mulle helistanud töö juure ja mulle helistati seal ja noormees muidugi häbematu ka võib-olla suure ülemusele ütlema. Ma siis ütlesin, et ütelge seltsimees liupiima võib-olla. Et meil kaubanduse rahvakomissariaadis Eestis töö algab hommikul kell üheksa kestab õhtul kella kuueni tund lõunavahe. Et teistele aeg kellaaegade palun mitte helistada. No ja siis hiljem olin Moskvas seal ju piima koguk tuletas meelde, ütles, et otsime Praha linna, ostsime veerelt. Täiesti õieti tegite, Meie täiesti ilma istume ja, ja sellele mingit tolku, vaat seda tuli tol ajal ka, et aga see ei olnud ka mitte võib-olla ka ainult sellest tingitud. Et nüüd seal Staliniga võistlus ja kui Stalin istus, siis pidid liidu vastavad ministrid istuma ja pidid osakonna juhataja võtad jäänud kohtad Valgaatselt helistama. Tihti sellele paberitele suurest rohkusest. See on nüüd küll teisest ooperist ja ameeriklased olid tuntud kindral, see kirbu endale nõndanimetatud Trish, ta kirjutas oma mälestused, need on vene keeles ilmunud, meil kättesaadavad temale peale koore sõda Ameerika kindralstaabiülemaks viis aastat aega. Jess temaga oma mälestustes kirjutab, et eksivad need, kes arvavad, et juhtival kohal inimestel on aega mõelda. Temal muuseas siis tõesti selle idee üles, et tuleks veel seal kindralstaabile uus osakond neist inimestest, kel aeg oleks mõelda. Kes arvab, et kindralstaabi ülem mõelda, sabad seeksid. Et hommikul lähed, tööl, on paberite pakk on seal laua peal ja see on ainus mõttena. Aga tihtipeale ta suurena, siis võtad veel portfelli, kodu kaasa arvatud seal. Meil mõte oli muidugi hea ja nagu te ütlesite, et laud oleks puhas ja sai selle poolt püütud, aga seda kaugeltki mitte alati ei saanud. Et ühest küljest olid neid küsimusi, mida meie lihtsalt ei saanud lahendada, ei suutnud lahendada. Ja teiseks oli kole palju nii-öelda seda bürokraatiat. Sellega võiks veel ühe näite tuua, ma olin seal põllu, ta rahvakomissar, põllutööminister, kui ma ei eksi, oli 86 aruandlust, mis me pidime saatma liidu põllud. Ministrile tuli telegrammile siia ühepäevased ja kolme päeva tagaja, viie päeva seitsme ja kuus korda. Ja siis ükskord me hakkasime vaatama, et mida tõesti meie arvates vaja oleks. Kuule, tõmba see maha ja siis neid ei saatnud, saatsime teised ja mitte keegi küsinudki selle. Ja eile ma löön selle liidu põllud rahvakomissari juures. Rääkisin talle chakas naer, medalit jätke teine pool ka saatmata, vaadake kas keegi kipsi, vot nii siis tühja tööd neis tühja tööd oli tõesti, oli väga palju veel, seda ei ole mitte ainult tol ajal ja saad, on praegu tühja kantselei tööd, keegi, on ta kunagi välja mõtelnud. Vedas. Mulle tundub, et me oleme suured võlglased nende inimeste ees, kes pärast sõda juhtisid ülesehitustööd eestimaal. Pikad aastakümned me nende nimesid peaaegu ei nimetanud ja seda vaid subjektiivsetel põhjustel. Kohalike inimeste, meie endi hulgast kasvanud juhtide kõrval oli ka neid, keda siinse kaadrinappuse tõttu väljast appi saadeti. Ja neid mehi oli siis ka mitmesuguseid. Nagu mäletab praegune personaalpensionär Veronika Alt, kes pärast sõda töötas mõnda aega Ministrite nõukogu kahe aseesimehe ja esimehe enda sekretärina. Näiteks mõnda aega oli niisugune aseesimees nagu Konstantin Boyczov. No mul ei olnud nii tööalast otsest kontakti, ma nägin teda liikumas nagu ma teisi käsi esimene nägin ja ja teadsin, et temast väga peeti lugu juba sellepärast, et tema seda rahvas, kelle juurde ta nüüd tuli, taustas seda. Ta omandas selle keele, no mitte veel perfektselt, aga ta oli võimeline rahva ees esinema koosolekutel. Ma muidugi kuulsin teda ja ta oli väga armastatud. Aga teda süüdistati täitsa mehhanismis, mis oli muidugi kurioosne. Hiljem kujulisakaloffed, kui kogemata temale eesti leht pandi laualiste viskas selle kohe eemale. Ja temal oli ju põllumeestega oli tegemist talurahvaga, oli tegemist, aga see käis ikka niimoodi pildi abil siis v või rusika abil. Naljaga räägite, kui põrutab kõvasti vastu lauda, kõik saavad aru, mida tahetakse. Tänased meenutajad on kõik nimetanud Arnold Weimari nime millisena tema on meelde jäänud. Kõigepealt, ma ütleksin tema kohta, et ta oli suur autoriteet ja suurte teadmistega ja elukogemustega see kõik, mis ta oli talletanud sinnamaani, kui, kui ta ministrit lugu esimehe ametis oli. Ta oli nõudlik, aga nii enda kui teiste suhtes, nagu öeldakse, trafaretne ütlemine küll, aga, aga no ta ei olnud tori kunagi. Kuid andis ülesande, siis see oli maksimaalselt selgeks tehtud, mida taotleti, mida taheti saada. Ja ülesandide täitjad püüdsid ka maksimaalselt oma parima anda, sellepärast et oli piinlik Veemeri ees kui ei olnud oma ülesannete kõrgusel see tööatmosfäär, sööri, see oli väga soodne, kõik olid, täitsid oma ülesandeid, no ütleksin entusiastlikult. Kuigi see sõna on ta nii ära leierdatud, aga, aga mingi niuke nagu perspektiiv oli, et kõik me ootasime, et kõik läheb paremaks ja, ja juba need sõjaraskused selja taga kõike, mis Veimeri kohta veel ja temal olid jahegividandid tol ajal ju eriti oli tarvis hoida igasuguste juhuslike intsidentide eest ja ja siis ta ei tohtinud kunagi väljuda ilma Taiudant temaga koos ei oleks. Aga vahest juhtus sellel kabinetil oli Kaksust adjutant istus ja samas toas, kus sekretär ja tema pidi kogu aeg silma peal hoidma, nüüd Veemia Rälpsaks niimoodi ka vahest juhtuski, tema läks sellest tagumisest uksest ja korraga vaatame välja, aknast näeme, emer läheb, läks kindlasti keskkomiteesse ja läks ilma, et tal ei olnud kaasas oleks olnud. Eks temalt nõuti distsipliini selles mõttes, et ta ei võinud omapäi. Ta pidi ka arvestama seda, et tema isikut oli tarvis kaitsta. Tema võttis osa kohe isiklikult oma oma kätega taastamistöödest, siis ma mäletan, kuidas seal Peimer eriti raskeid kive, kuidas ta siin Harju tänaval neid tõstis ja siis nii, et tema ei eraldanud ennast teistest. Tema täitis ainult selliseid ülesandeid, nagu oli ministrite nõukogu esimehele ette nähtud. Aga kui inimene teistest ei eraldanud sugu niisama, oli paid Sof nad kõik lihtsalt vigu, nägime neid sageli ikkagi noh, kui mitte oma töölaua taga Siska. Ühises sööklas seal oli üks laud, oli, kus tavaliselt istusid Veimer ja tema asetäitjad ja, ja asjalikult sai siis seal kõht täis söödud, jälje jätkatud trimmeriga tekstis. Need tekkis niisugune tööalane kontakt, tema oma raamatut kirjutades kasutas minu abi õhtuti. Tavaliselt oli see, kui juba päevane töö oli nagu juba vaibunud, siis ta võttis oma raamatu tegemise kahel korral temal või oli neid koordi, võis isegi rohkem olla, kui, kui ma käisin tema juures kodus kirjutamas ikka seda raamatut, üks tuba kasulastest, see päike, poiss. Ühe korra ma mäletan, kuidas poisis tuli ja istus tema põlvel ja nühkis ennast tema vastu ja ja ei, meil on hästi ma ennast sellest segada, ta ikka. Te nimetasite need raamatud, see on üks asi ja teine asi, kasulapsed võib-olla natuke lähemalt, mis raamat ja, ja need kasulapsed. No raamat oli see Eesti NSV tööstustõusuteel, see oli tema esimene raamat, mida ta kirjutas. Nojah, ta oli harjunud siis masinasse dikteerima feibiksiga veel aru, arutasime protsente välja ja kahel korral ma käisin temaga isegi Moskvas koos valitsuse vaguniga ja siis ka just sellepärast, et tema raamatut jätkas igal pool, kus tema oli peale nende otseste ülesannete, millega ta tegeles, ema, jah, tema kasulapsed. Üks poeg oli pari Moskvas vist juba puitud kasulapseks. Ja hiljem ta võttis juurde vanemateta jäänud lapsi ükse Lüdid. Ja teine oli siis poisslapsi kõige noorem nendest. Nii et nad kasvasid selles peres ja võib ütelda, et need olid õnneliku saatusega lapsed sattusid sinna. Ja ongi tänaseks kõik. Aga lõpuks ma pöördun taas kuulajate poole, kellel on huvitavaid meenutusi sõjajärgsetest aastatest, olge lahked. Mikrofon on teie päralt. Saagem osaliseks oma sünnimaa ajaloo talletamisel.