Tänases saates püüame pakkuda mõned killud Nõukogude Eesti kultuuripildist aastal 1947. Mõned killud sellepärast et kogu pilt, kui selle edasiandmine ka võimalik oleks nõuaks palju rohkem aega, kui meie käsutuses on. Kuid kindudeski peaksid peegelduma mõned nendest sõjajärgsetele aastatele omastest vastuoludest objektiivsetest ja subjektiivsetest teguritest, mis õige oluliselt mõjutasid meie toonast kultuuripoliitikat. Täpsustuseks, nii palju kultuuri mõiste on väga avar. Meie piirdume kirjanduse, kujutava kunsti ja muusikaga. 1947. aasta maikuu tõi Eestimaale sõnumi, et kolm meie kultuuritegelast said kõrge Üleliidulise tunnustuse Stalini preemia osaliseks. Need olid August Jakobson. Dramaatilise jutustusega elutasita tellis Gustav Ernesaks, kes preemia sai teenete eest muusika alal ja kolmandana Vladimir Tomberg, kelle käe all oli valminud täispikk film Nõukogude Eesti. Teatavasti oli juba 1946. aastal Stalini preemia laureaadiks pärjatud Eugen Kapp ooperitasuleegid eest. Niisiis tunnustus noore liiduvabariigi kultuurile missugune. Samal ajal äratas üldist tähelepanu August Jakobsoni uus näidend, võitlus rindejooneta, mille Tallinna Draamateater 1947. aasta märtsis oma parimate jõududega lavale tõi. 26. märtsil ilmus Rahva hääles koguni erilehekülg pealkirjaga võitlus rindejooneta väärt teos, mis paljastab eesti kodanlike natsionalistide kiskja näo. Hinnangud teosele olid ülivõrdes. Selle kohta mõned näited. Anton Vaarandi kirjutab. Me tunneme end pealtvaatajatena suurel ajaloolise lahinguväljal, kus on käimas ägedad hiigelvõitlused sotsiaalse õigluse, inimsoo tuleviku pärast. August Jakobson ei õõgu, vaid leegid. Algus Raadik. Näidend võitlus rindejooneta on tugevaks löögiks tänapäeva vaenulike elementide ideoloogiale, kes püüavad ülistada kodanliku Eesti aega. Ka nagu mäletan, etendus tõepoolest köitis ja pani paljude asjade üle järele mõtlema. Ja eks see teos kuuluga kirjaniku loomingu paremikku. Selle näidendi lavaletulek muidugi oli tähtsündmus, kuid paratamatult jäi ta varju lähenevale suurpeole 12.-le üldlaulupeole, mis oli esimene laulupidu pärast sõda ja üldse esimene nõukogude ajal. Täna 40 aastat tagasi oli peoni jäänud veel vähem kui kuu aega sest märtsis oli kindlaks määratud, et laulupidu toimub 28. ja 29. juunil. Loomulikult olid maikuu lõpuks ettevalmistused jõudnud haripunkti nii linnas kui ka maal. Hiljuti ma külastasin tolleaegsed laulupeo büroo juhatajat Mari Brauni, et küsida, mis on meelde jäänud viimastest nädalatest enne suurt pidu. Need päevad vemiitsivad seal büroos niivõrd pikaks enne laulupeo algust, et lihtsalt tuli tõu, eks madrats ja magada samas laua peal. Üks paar nädalat enne, et jõuda kõigega valmis. 28. mail 1947 kirjutas Rahva hääl, et lauluväljakul töötab iga päev kuni 200 töölist laululava ümberehitustööde lõpetamiseks. Palju oli juttu sellestki, et väljak korrastatakse peamiselt ühiskondlikus korras lauljate ja ka laulupeo büroo töötajate osavõtul. Ma ei tea, kas teise kooli ei olnud aga filharmoonia naiskoor, Tombi niiskur ja riiklike niiskus, need otsivad kogu aeg osa lauluväljaku korrastamisest, istutasime puid. Riiklik meeskoor oli evidki kõigeks valmis. Nad käisid ju metsast ja Tõivad lipuvardas valastele. Puud saab saagisid metsas maha ja autoga tõid ära ja puhastasid seal ära ja kui muud teha ei olnud, siis oli neid laudu vaja vähemasti abistada, tassida ja ja teha nii, et me olime sellega harjunud. 1947. aasta üldlaulupeost me räägime lähemalt ülejärgmises saates. Kuid veel üht kildu selle aasta kultuuripildist tahaks lühidalt tutvustada. Nimelt oli see aasta Eesti Nõukogude filmikunsti sünniaasta. Kogu kevade ja suve käis kõva töökaameratega ja kuuendal novembril 1947 esilinastus meie esimene mängufilm elutasita tellis. Üldse oli kinol sõjajärgsetel aastatel oluline koht meie kultuurielus. Nõukogude filmid, sotsialismi ehitamisest ja sõjast olid mitte ainult rahva ideoloogilised mõjutajad, vaid ka kultuuriväärtuste vahendajad. Kõrgelt tuleb hinnata seda, et filmikunsti tarbijateks said nüüd rändkinode vahendusel ka maainimesed. Kodanlikus Eestis olid kinod ainult linnades. Tõsi küll, olid ka mõned üksikud rändkinod, aga need kuulusid rohkem laadapalagani juurde, kui et oleksid olnud rahva vaimsete vajaduste rahuldajad. Maarahvas tahtis kinosse. Rändkinodel tööpuudust polnud. Kuid mõnikord jah, meenutab Olga Lauristin, kes 40 aastat tagasi töötas vabariigi kinematograafiaministrina. Ja niisugune juhus mul rändkinos Hiiumaal. Inimesed tahaksid tulla kinos ja raha ei ole maal, sel ajal olid sissetulekud nendel väga väikesed. Poiss küsib, et aga mis ta siis on, võta mune. Tema arvestasidki piletihinna munade peale ümber võttis mune, rahvas sai pilti vaadata. Tema sai plaani täis, sest Murad andis ta kokkuostu ära. Kassa plaani ja külastajate põlangi tehti iseseisvalt otsustas ja poisil ei mõelnudki ma sellepärast mingit märkustega noomitust teha. Meil oligi mehaanikute kokkutulek ja tema siis kohe nii täitsa uhkelt rääkis oma kogemustest, kuidas tema seal hakkama sain. Muidugi naersime ja. Nüüd korraks kirjandusellu. Seitsmendal mail 1947 avaldas Rahva hääl Eestimaa kommunistliku bolševike partei keskkomitee esimese sekretäri Nikolai Karotamme avaliku kirja Postimehe toimetusele, kes 16. aprillil oli oma lehes ära trükkinud Felix Kotta luuletuse ilmaennustust alapealkirjaga May eelne hõljeton. Avaliku kirja toon oli võrdlemisi terav. Mis siis partei juhti häiris? Felix Kotta luuletas. Kuid meile, kas May saabuv külm või soe on täiesti ükstaspuha. Meie minevikku, kevade, Mayssey poe lilli, noppime tööde luhal. Nikolai Karotamm Kuidas võidakse nõukogude ajalehe veergudel niisugus superlatiivsed rumalust kirjutada? Felix kotale ja Postimehe toimetusele on see ükstaspuha. Kas tänavu mais tuleb, ütleme, 20 kraadi sooja või 20 kraadi külma? Järgneb arutlus selle üle, kui tähtis on ilm põllumehele ja põllusaak meie kõikide toidulauale. Sellepärast siis ka süüdistus superlatiivsed rumaluses. Edasi oli kotal. Tarbetut ilu ei harrasta töötajad, Gazetki alleson lehita, lilled ja lehed ei ole söödavad tehaseid, neist eiei. Ja siin on selle luuletuse teine suur viga lillede ja tehase üksteisele vastu seadmine. Nõukogude inimese ja looduse üksteisele vastu seadmine. Nõukogude inimese esteetiliste nõuete rahuldamise eitamine. Nagu öeldakse, ei ole kahte kolmandata. Ja Karotamm arvates teebki kota kolmanda vea, kui laseb endisel vürts poodnikul kodanliku aega ülistada. Et mis siis kõike küll temasugune võis endale lubada. Sellest järeldus. Vladimir Majakovskit tõlkides on Felix Kotta hakanud oma sule sünnitustes Majakovski poosi võtma. Ent see tuleb välja umbes nii, nagu räägitakse ühes üldtuntud Valmis härjast koodel litsed Jovi, litset povi. Ja mis on lubatud jupiterile, pole lubatud härjale. Selles oli karutamel muidugi õigus, et kotta pole Majakovski ja seepärast arvas, et luuletuse avaldamine oli eksisamm. Ja toimetus peab sellest tegema järelduse. 21. mail teataski Rahva hääl, et nii Felix Kotta kui ka Postimees tunnistavad oma viga. Praegu seda luuletust üle lugedes taipame poeedi taotlusi märksa paremini, kui Karotam seda tegi. Võib-olla ta ei osanud, aga võib olla ka, ei tahtnud näha, et see May eelne hõljeton on esimesest viimse reani satiir. Kuigi mitte just kõige tugevama sulega kirja pandud. See on satiir vildaka elusse suhtumise pihta. Oli ju siis palju neid, kes tõsimeeli arvasid, et ilus eluslooduses kirjanduses on mingi kolmanda või neljandajärguline nähtus mida seepärast ei tule tõsiselt võtta. Tunnistati üksnes nõndanimetatud tööpoeesiat. Eriti tugevnes niisugune suhtumine pärast partei keskkomitee otsust ajakirjade Leningrad ja Zvezda ta kohta milles dogmaatikud lugesid välja peamiselt seda, et kirjandus ja ka kunst need on ühildatavad loosungite ja plakatitega. Tõsi küll, 1947. aasta kultuuripoliitika veel sellel tasemel polnud. Aga sümptomid olid olemas ja mõne aasta möödudes sugenes nendest raske haigus. Ma ei oska arvata, kui tõsiselt Johannes Semper ise seda võttis. Aga andes 1947. aasta juulis hinnangut keskkomitee otsusele järgnenud perioodi kirjanduselule kirjutas ta sõna-sõnalt. Ei laula praegu keegi enam nukruses ja üksindusest, luuletused on reipad seotud kaasaja tõusumeeleoludega. Ei leia meiena pessimistlikke noote Debora Vaarandi värssides. Tema talgud lööne suus ja tema sumisevad metsad ja teised poeemi ning luuletused on tunnistuseks luuletaja ideoloogilisest ja kunstilisest kasvust. Seda avaldust pole mõtet kommenteerida. Küll aga tahaks öelda mõne sõna toonase proosa kohta, mis hakkas välja kutsuma järjest teravamaid väitlusi. Ja Eesti Nõukogude proosa, eriti romaan ei tahtnud jalgu alla võtta, nagu siis kriitikud kurtsid. Novelle ja jutustusi, kirjutasid August Jakobson, Rudolf Sirge, Paul Viiding, Eduard Männik ja teised tuntud autorid ning esimesi hinnatavaid samme novellistina tegi Osvald Tooming. Kuid igaühe üle oli nuriseda. Romaane oli kahe sõja jaoks aasta kohta ilmunud ainult kolm. Oskar Lutsu, Jüri pügal, Erni krusteni pekside raamat ja Richard Rohu kaks perekonda. Kõik kogenud autorid, kõigil hea tahe, aga kõigil tuliga kriitika valus kadalipp läbi käia. Ja ikka nähti seda, mida nende teostes ei olnud mitte aga seda, mis seal tegelikult oli. Ma ei taha väita, nagu olnuks tegemist väljapaistvate teostega. Eriti Oskar Lutsu oma oli nõrk. Kuid nii või teisiti olid need raamatud oma aja lapsed peegeldades kirjanikke, otsinguid, ilma milleta poleks ka leidmist küpsemist. Kuid toonane kultuuripoliitika ei tunnistanud mingisugust evolutsiooni, vaid üksnes revolutsiooni, üksnes nõudmist olla küps. Kirjanduses ennustas see pikaajalist põdemist ja see jäänud tulemata. Mäletan sõjajärgsete aastate kunsti näitusi igasuguseid kevad, sügis, tähtpäeva ja nii edasi. Alati olid need rahvarohked ja juttu nende ümber oli igasugust kuid aegamööda hakkas taieste temaatiline paljus kokku tõmbuma. Just nagu käsu järgi hakkasid mõningad teemad kitsalt domineerima. Nüüd olen ma NSV Liidu rahvakunstniku professor Evald Okas ateljees, et küsida, kas ka kujutava kunsti teenritele oli midagi ette heita. Või oli mõni asi isegi surmapatt. Formalism formalism oli see ikka Mess, milles süüdistati paljude kunstnike, seda past isegi poogid, teinekord niimoodi kelgelt kui ei meeldinud pilt, et see formalistlik lihtsalt eks ole või olnud oma värvidelt ei olnud nii, nagu ta looduses on täpselt seal juba formalism. Aga nüüd on teised seisukohad, jaan. Me tunnistame implissenisse ja kõike, aga siis sel ajal oli 900 surmapattu, oli aga nii, et võis vaadata, aga niimoodi täpselt teha sobib. Eesti kultuuritegelastest oli sõja ajal nõukogude tagalas kõige arvukamalt kunstnike minu arvates pidise positiivset mõju avaldama loomingule ja kunstielule üldse. See realistlik kool ja niisugune, noh, see ei olnud osa vanematel kunstnikel oli koerast noored, kes sinna läksime, meie puutusime kokku kõik sellega ja see ikka juba läks siis ja, ja me olime otseeluga seotud, käisin rindel joonistamas ja nii edasi. Tegelikult see valuline sisse minek ei olnud selle kunstiga kokkusulamine. Aga et meile etteheited oli, seda oli küll sellepärast palju, ühtelugu küll ei olnud eluga ikkagi kontaktis, ei teadnud näiteks minul isiklikult, et vaat ma olen kujutanud seal tulid või põllutööd või ma ei olnud seda nii täpselt teinud, nagu seda tegelikult on, ei olnud. Olgugi et ma katsun seda üldistada või seal see ei olnud nagu ei tulnud kõne alla, ikka pidi olema see masinat ei täpselt need peks noortel kunstnikel leppades on igasugused Üsna kesksele kohale tõusis 40 aastat tagasi revolutsiooni ja sõjateema. No seda oli ikka jah ja ja see oli ka loomulik, sest et meie olime ka kõik kas sõjaväest tulnud või sõjaga koos käinud rindel joonistamas ja see teema kummitab mina isiklikult olen ka mitu korda mõtlenud, et ma enam sõjateemad ei tee, aga ikka tegin jälle vahepeal ja mul oli seda materjali palju ja ajastul teeb. Ma ei mäleta, et evalt okast oleks siis väga palju kritiseeritud. Kus maal oli metsatööd olevat kõik täitsa valesti teinud seal, kuidas seda puud langetatakse, olgugi et ma ise olin metsatööd teinud. Tööpataljonis oli niisugune komme, et noh, võeti grupp inimesi kokku ja siis nemad siis kirjutasid oma nime all, et vaat see, see kunstnik on seal kõik need, need vead on selle asja juures, et miks ta seda ei kujuta, nii ja naa. Kui plakatid hakkas tegema siis see oli nii palju nõuandjaid, igaüks soovitas, et pärast ei tulnudki sellest plakatist õiget pilti õigetasse välja. Eks seal olnud kunstnikule ka asfaldi juhendajate viga. Eriti siis, kui nõuanne oli täiesti kunstiväline. Mulle meenuvad Adamson Eriku nõndanimetatud rahvapildid, need väikesed pildikesed, dekoratiivsed kriitika kargas nendele eriti raevukalt kallale. Kunstnik peab rahvast rumalaks, et naerab temal üksnes need naiivsed pildikesed ja nõnda edasi. See süüdistus kasvas nagu lumepall. Rahvapillid, temal olid nii nagu Adamson neil on, niisugune dekoratiivne külg oli tähtsam ja joonistus või tema ei teinud seda joonistust, nii nagu nüüd sel ajal siis nõuti, et oleks väga täpne jää joonistas Stahli väga hea värvimeelega ja ta oli väga huvitava kompositsiooniga. Need pildid on, nendel on oma teine ülesanne, nendel ei ole mitte lihtsalt, et anda ja seda täpselt edasi, mis seal toimub, vaid nendel on niisugune noh, nii nagu tema oma nahatöödest, portselanimaali, see annab edasi toredat meeleolu. Nii et kolli polnudki? 1947. aasta novembrikuu looming avaldas Aurora Semperi kirjutise Eesti nõu kogulikust heliloomingust. Selles on muuhulgas žanrite kaupa kokku võetud, mida meie heliloojad olid seitsme nõukogude võimuaasta jooksul loonud. Liitsin arvud ja sain massilaulust kuni sümfooniat ja ooperiteni 838 oopust. Haruldane viljakus. Kui võtta arvesse, et sellesse perioodi kuuluvad ka sõja-aastad helilooja Harry Kõrvits, mis oli siis iseloomulik? Nooremat tol korral ju eriti ei olnud, sest me teame, konservatooriumisse astusid alles kõrver ja, ja temaealised norme ja teised. 45. aastal oli just rõõmustav, et vanad meistrid, näiteks Artur Kapp ju kirjutas rohkem sümfooniaid kui kogu oma eluaeg. Seitsme aasta jooksul, mis tal jäi veel meie keskel viibida kirjutas neli sümfooniat. Samuti veel sümfoonilisi teoseid, kammermuusikat. Artur Lemba oli väga produktiivne, hea välja, hakkas jätkama oma tööd, nii et selles mõttes oli meil hea eeskuju. Ja keskpõlvkond. See jätkas oma tööd. Nii oli tore, et looming hakkas vedu võtma kohe ja. Ja ega esialgu heliloojate üle ei nurisetud. Dki oli eri stiilide käsitluste ja vormide rahulik kooseksisteerimine, kui nii võiks öelda. Kuid 1947. aasta alguses tuli sellesse esimene dissonants. Viiendal märtsil esines kirjanik Mart raud avaliku protestiga Tudor vetiku laulu surematus kohta. Sõnade autor väitis, et helilooja olevat luuletuse teksti helides täiesti pea peale pööranud luuletuse viimase rea Lenini mõtte, tõest ja jõust olevata, formalistliku harmoniseerimisega täiesti summutanud ja nõnda edasi. Nii et formalism ka heliloomingusse. Aprilli alguses 1947 arutas heliloojate liidu üldkoosolek seda protesti ja koos sellega võitlust formalismi vastu meie heliloomingusse. Ma ei tea öelda, kelle dikteerituna said nahutada Alfred Karindi kantaat, võit Tudor vetiku kantaat, sõnatu vanne ning Boris kõrveri ja Leo Normeti operett. Hermese kannul. Peatume pikemalt viimati nimetatu juures. Mis selle operetiga lahti oli. Harri Kõrvits. Aga meil nähtavasti ei olnud veel ülevaadet kaja Nõukogude päriti loomingust laiemas mõttes, siin meil ei olnud õieti võrdluspilte ka aga võib-olla teatav kartus ühelt poolt, et kuidas selle operetiga ikkagi on, selle haiguse peab ikka läbi põdema, võib-olla see ka andis oma tooni arutelule ja ma mäletan, et noh, et nii nagu nagu oodati, midagi uut ja võimalusi, oli seda vana operetitrafaretti, aga me näeme, et et ega, ega me tänapäeva ilma nende traditsioon jäliste kujudeta ja tüüpideta operetti suurt kirjutada ei saa. Ja mis oli selle opereti sisu, seda küsin juba autoritelt. Leo Normet. See oli sporditeemaline operett ja eks ta mootorratturitest kõnelenud võistlused pluss veel sõnaga inimeste äravahetamised, mis vahepeal juhtusid. Nii et, et oli koomikat, oli nagu spordielevust ja. Harri Kõrvits rääkis vanadest rahwarettidest oli neid palju, Boris Kõrver palju või liiga palju. Mõned kohad kahtlemata oli meenutada klassikaliselt eeskujude järgi tehtud aga et ta nüüd oleks tervikuna selle mõõdu välja andnud. Vist mitte, ma arvan ka vist nii, kuigi me olime esimese kursuse tudengid, seda kirjutasin sellegipoolest juba natukene nagu nagu oma peaga lõikes teatrid olid tükist huvitatud. Siin võiks seal ühe asja ütelda, et meil oli väga suur kaasa muretseja ja kaasa hoolitseja ja see oli aguliidik. Meie kohtusime temaga siis, kui alles ei, v oli küpsemas ja lüüdi kriidi otsemaid meelises. Tema unistuseks oli teha ainult eesti ooperit. Kuna ta sai kolmekümnendatel aastasel Priit Ardaga töötada. Aga ta oleks tahtnud loomulikult mitmekesisemat repertuaari ja lootis meie operetist Hermese kannul selles mõttes päris palju. Isegi väga huvitav on see, et kui noh, tulid need samased kirjutused ajakirjas staaja Leningrad ja ja siis leiti, et ühesõnaga igasuguste niisuguste kaasaegsete tantsurütmide kasutatav, ütleme nii, et see on noh, tolleaegse vänge väljenduse kohaselt lömitamine lääne ees. Isegi siis lüüdika ei jätnud jonni, Pole Estonia oli sellest huvitatud tänulüüdikule ja üks teine teatrolli veel väga huvitatud. Aga noh, kui tulid need kirjutused, staalse Lenin teadis, siis selle teise teatrijuht astus varsti ülesse ja noh, ütles teisipidi, kui ta enne oli rääkinud. Mis teisipidi siis oli? Seal olevat olnud Lääne eeskujusid, mida meie õigeks ei pea. Pidanuks võib-olla muusikalisi lahendusi olema rookeani rahvuslikele algel ehkki meil on seal sees ka seda mitmete araablaste, nii, ütleme muusika. Nonii, ta kujunes. Ja autorid, kas jäite nõusse tehtud kriitikaga, kas teile endile ka sõna anti? Aga miks siis mitte lõppude lõpuks, eks ole, noh nagu öeldakse, õigus oli meie poolega siis lõpuks kuule pööramine, mis varem muidugi endaga administratiivseid vahendeid kuni ütleme, etenduse ärakeelamise kaasa tõid, ega see siis siis nagu öeldakse, meie moraali pidanud kõigutama mikspärast teda lavale toonud olnud, sellepärast nagu ma ütlesin, meie olime esimese kursuse tudengid ja kui konservatooriumi lõpetanud ja aeg oli soodne, noh me siis ise enam hakkasime asja natuke kriitilisemalt vaatama ja tegime muid asju. Eks see oli meile ikka väikeseks löögiks ka esialgse hinnangu puhul, mis oli küllaltki soodne. Jäime ikka lootma, et see lugu ka lavale tuleb. Aga nüüd on, sest loostanud mõned meloodiad kõlanud. Hea seegi, ja lõpuks, kui ma nüüd ennast asetaks siin aega 40 aastat tagasi ja ise kõik läbi elaksin, ma ikkagi ei teaks, mis asi on formalism muusikas. Mina isiklikult ei oskaks teile ära seletada, kui ta misse formalism õieti olema tead see oli niisugune udune väljamõeldus ühesõnaga inimeste poolt, kes asjast ise aru midagi ei saanud ja püüdsid seda kuidagiviisi nii mingisuguse uduse termini taha peita oma endale nõmeduste seal huvitav formalism, nii laia diapasooniga, kõik, mis mujale ei mahtunud sisse nii-öelda kõige Forbaga, mis tegelikult oli, ütleme eriloomingus seda lausa ikka välja ei ütle. Vist polnud see selge ka 40 aastat tagasi ega muidu poleks rahva hääl teinud heliloojate liidule tõsiseid etteheiteid formaalse suhtumise pärast Mart Raua kaebusse Tuudor vetiku peale. Nimelt olid heliloojad esiotsa leidnud, et Lenini teemat võib käsitleda ka nii, nagu tegi Vettik. Ent siis olid ilmamuutused seisukohtade ümberhindamise näol nii äkilised, et suisa imesta. Juba paari päeva pärast heliloojate liidu uuel koosolekul õdvendati tehtud koosoleku otsuses öeldi otse välja, et vetikasüüdlane. Samas nõuti ideeris poliitilise kasvatustöö parandamist heliloojate hulgas. Seigad, mida me tänases saates puudutasime, olid esialgu vaid kriimud toonase kultuuripildi üldiselt optimistlikul Panool valmistuti suurpeoks, laulupeoks sõitis kümneid ja kümneid tuhandeid näidates selgesti, et rahvas on mitte ainult kultuuritarbija, vaid kalooja.