Mis on Loomingu raamatukogu? See on muidugi võib-olla ebakohane küsimus pärast seda, kui deklareerisin, et me oleme juba seitse aastat tuttavad kuid siiski katsume täpsustada, sest ega me iga kord ei teagi oma headest tuttavatest kõiki. Loomingu Raamatukogu on iga nädal ilmuv kõhetu vihuke mis ammu juba igatseb endale pisut kopsaka maid gaasi ja võib-olla ka pisut mugavamad taskuformaati. Ja eks seda igatsega Loomingu raamatukogu lugejad. Kuid sellega pole hoopiski veel ära öeldud, mis on Loomingu Raamatukogu Loomingu Raamatukogu alatised? Pidevad sõbrad teavad, et see on tõepoolest raamatukogu, mis võtab enda alla juba oma kaks riiulitäit ruumi meie raamatukogus. Sest tõepoolest, seitsme aastaga on ilmunud Loomingu raamatukogus 320 numbrit kokku seega oma 1500 poognat. See on oma sadakond normaalset tavalist kõvakaanega raamatut lugejad tihti ütlevad, et Loomingu Raamatukogu on aken maailma. Tõepoolest, Loomingu Raamatukogu on oma kõhetu kausta juures üsna avar üsna lai aken kultuuri, maailma, kogu maailmakirjandusse, Loomingu raamatukogu olemasolu ajal on seal avaldatud ilukirjanduslikke tõlkeid peaaegu 30-st keelest ja peaaegu 50 rahvuse kirjandusest. Loomingu Raamatukogu ongi seadnud oma ülesandeks võimalikult operatiivselt võimalikult laialdaselt anda lugeja kätte kogu maailma tänapäeva progressiivset kirjandust, eeskätt muidugi lühivormi teoseid ja eeskätt Nõukogude ja teiste nõukogude rahvaste kirjandust. Ma usun, et Loomingu Raamatukogu on selle taotluse teostamisel põhiliselt õnnestunud rada käinud. Ja kui vahel väliselt kõhetute raamatute sekka ongi sattunud mõni sisuliselt kõhetum siis rõhuv enamus raamatuist on sisult kaalukad ja mahukad. Loomingu Raamatukogu on muutunud väga populaarseks lugemismaterjaliks ja sellest kõneleb kõigepealt tema suur tiraaž ja lugejate arv. Täna siin lugejate ees tuleb rääkida veel ühest huvitavast ja rõõmu valmistavast nähtusest. Meie lugejate hulgas on küllalt keele valdajaid, inimesi, kes loevad ilukirjandust ka saksa, inglise, prantsuse, Soome, Rootsi, Leedu, Läti ja paljudes teistes keeltes, samuti ka nendesse keeltesse tõlgitud ilukirjanduse. Ja paljudele on saanud tänuväärseks kombeks oma küünalt mitte vaka all hoida. Nad ei pea suureks vaevaks telefonitoru haarata, sulepea kätte või koguni ise Loomingu raamatukogu uksest sisse astuda ja öelda. Vaadake, ma lugesin sealt ja sealt hiljuti väga huvitav autori väga huvitavaid novelle kui huvitava lühiromaani äkki suvatsetega teie huvi tunda tema vastu ja tema teose eesti keelde panna. Säärased soovitused on toimetuses alati tänuga vastu võetud ja aidanud väljaandel oma kirjandusliku silmapiiri laiendada ja sellega ka teiste lugejate silmapiiri laiendada. Sest on ju arusaadav, et see paar-kolm inimest, kes toimetuses töötavad, kelle õlul õigemini oleks öelda silmadel, lasub kohustus kõike lugeda kõigega kursis, olla, loetust valikut, teha, tõlkeid, tellida, tõlget läbi lugeda, redigeerida korrektuur teha. Et need vähesed inimesed kõike ei suuda ja sellepärast on ka edaspidi lugejates ära säärane heatahtlik abi teretulnud. Täna on tulnud siia Loomingu Raamatukogu mõningaid aktiivsemaid tegelasi. Ja kuna Loomingu Raamatukogu on peamiselt tõlkeväljaanne siis saategi kuulda ja näha mida nad Loomingu raamatukogu kaudu tahavad lähemal ajal lugejale pakkuda ja mitte ainult tõlget, vaid ka originaalset sellega kuulutangi tänase Loomingu Raamatukogu ja tema lugejate tutvumisõhtu avatuks. Nüüd anname sõna Haarald lepikule, keda me tunneme viljaka tõlkijana hea tõlkijana soome keelest ja ka vene keelest. Harald Lepik on Loomingu raamatukogule tõlkinud peaaegu kõik selles väljaandes ilmunud Soome asjad. Tuletame Nende veiko hoovise auga mõtlejad sagaril Pälsi mina olin veel väikene Olavisiipase sinise jakiga tüdruk, hiiri suurt armastus ja kartus. Martid, Larni ilus Karjus, Aabeli meie issanda sipelgad. Allan Yogise kummituskoer, Heikkilonoja, tema majesteet, praegu töötab Haarald Lepik Väino Linna pika teose siin põhjatähe all tõlkimisega Eesti riikliku kirjastuse jaoks ja ühtaegu valmistab Loomingu raamatukogu jaoks Undo Seppese hõljetonide vestlete kogu. Ja nüüd loebki Haarald Lepik sellest ettevalmistada last vestlete kogust ühe veste. Undo Seppen kurtide rõõma, Veski vestlete tsüklist sedasorti mees ja ahju ees ennast soojendanud mees oli oma loole õpetanud, kostis suitsupilvest hääl. Kas keegi tundis teatri Joanat? Kuulnud olen, aga ei tundnud, vastas üks pingil pikutajatest. Ka tema oli niisugune mees, keda ei ole rohkem kui üks omast sordist. Kas lävete kuulata, kui jutustan või olete juba kuulnud lugu kurtide rõõmust? Ei ole. Lase tulla. Räägi lauvälja. Ja nõnda, kas tagumisest pingist kostma jutuvestja innukas. Tetra Hanno oli tõepoolest niisugune, kellest öeldakse, et ta oli sedasorti mees. Juhan oli juba poisikesest peast merele läinud ja purjetanud ühtejutti 30. Aga kui ta lõpuks koju tagasi tuli, ei võinud ta kuulata, et merest üldse räägitaksegi. Kui isegi järve nägi, hakkas röökima. Kodutalus õppis ta maatöö selgeks ja temast sai päris töömurdja, sest ta oli tugev mees ja pidas lõpuks tervet peret üleval. Kõik tööriistad tegi ta ise ja need olid poole vedusamat kui tema. Ta pea oli näiteks peaaegu süld laipulgad kolmveerand tassinud pikad. Kui ta sellega heina loogu kokku tõmbas, kogunes säärane kavamus, mis ainult hädavaevu mahtus kandev isale. Ja ja hakkaja mees oli, aga suupruukimise viis oli tal isevärki. Ta rääkis alati karjudes. Oli ta siis teistega juttu järjel jõmises üksipäini, trumpi särkvelu vähkres unes ikka kajas tema suust sihuke lõugamine, et lähemal olevat akna ja uksepiidad pidid leevenevad. Sellest tema kombest olnud keegi aru ainult pandi suuresti imeks, et millest säärane kisa. Kuid Juhana oli vestlete taga metsakolka nurmedel kündmas tõi tuul külas tema röökimist, justkui oleks sõjavägi liginemas. Kui ta heinamaal aeda tegi, tiirutasid harakad tema pea kohal ega julgenud maha laskuda. Kui ta tänumal kellegagi rääkis, keerutas teine veel nädal aega pead ja kurtis, et küll aga puus, mees, kõrvad pilli lööma. Ei teatud tõesti, mis pärast? Petri Johanna karjus enne, kui hakati aimama, et ta kartis midagi. Nimelt oli teatri käinud kellelegi sõbramehega linnas, laadal Trimbanud sutike linna sakslastega ja läinud koos tuttavatega Loomanäitusele suure looja sõrmejälgi imetlema. Seal olid nad juhtunud ka hülgetiigi juurde ja sõbramees oli Juhanalt naljaviluks küsinud, et kas need ei ole sinu endised põrdsed, sest et oled kord merepahna rookinud selle peal juhala istukile kukkunud, nagu oleks kurikaga pähe saanud ja soikunud, natuke aega silmad kinni katnud ja nutnud nii ägedast ja valju häälega, et kõik kiskjad loomad olid peitu pugenud, sest täherdust müürgamist ei olnud enne üheski issanda loomaaias kuuldud. Seejärel oli Johanna siiski ülestõusnud rahunenud ja kaelustanud kaasas olnud saksoni ning sosistanud sellele, et kord olevat hulk aega jäämägede mere peal hülgepüüdjaks olnud, tapnud seal ühe ja sama nuiaga nii hästi hülgeid kui ka teiste laevade mehi näkku prussakaid. Nii et iseloom oli lõpuks vastu hakanud. Aga Juhana sosin, oli nii vali olnud, et sõbrameeski oli seda kuulnud. Ja siis leiti jalamaid, et eetrinärvinöörid on rikkis nagu vanal õuekoeral, kes hirmu pärast Staugulbuva isegi oma varju. Hirmu pärast arvatiga Juhanat röökivat. Aga siis jäi ta rammetuks, oli teinud liiga palju tööd ja pidi lõpuks toas istujaks jääma. Iseloom ei lasknud teda siiski laisalt paigal püsida, vaid ta hakkas mööda külasid käim. Esiotsa ta õieti ei leidnud, millega oma pead toita, aga siis mõtles ta välja veidra viisi. Joala hakkas nüüd küsima ja otsima talusid, kus oli kurte inimesi. Neisse taludesse läks ta sisse ja karjus kurtidele kõik teada, oled värsked uudised ja sündmused ette. Talu muidugi söötis-jootis säärtust, meest, kes tõi meelelahutust tunud kõrvalistele daatideleja heitidele. Nii kivikõva kuulmisega inimeste ei olnudki, et teatri Joanna poleks saanud neile asja selgeks teha. Lõpuks muutus Juhana nii kuulsaks, et teda viidi isegi mitme kihelkonna ja mindi peaaegu kaklema, kes saab ta kaasa Küütide. Nimelt on taludes kurtide käest palju küsida, iseäranis niisugustelt, kes hakkavad surema ja jätavad pärandust või kellel on meeles tähtsaid teateid piirimärkidest vanadest suu sõnalistest lepingutest. Kurdid olid Juhana vastu õige lahked sest temal ei pruukinud oma pruukinud oma suut nende kõrvaauku toppida, vaid rääkis toa teisest otsast, nagu poleks häda, mida kirik, isandad olid jumala vastu tahtlikud ja käskisid teda piiblit ette lugeda säärastele kurtidele kes kirja ei tundu. Niisuguseid kogunes vahel mõnes suures külas terve toatäis tema häält kuulama. Aga siis ei olnud tervete kõrvadega inimesel seal toas olemist, sest nii hirmus valjuks oli merehing tema hääle soolanud. Teatri Johannal oli mitmesuguseid viise, kuidas ta oma hääle kõvemaks sai teha ja tal ei pruukinud ilmaski kõnetoru kasutada. Sellepärast kurdid saidki tema sõnadest nii kergesti aru, et toru ei pläristanud sõnu laiali. Kui talus oli täiesti kivikõva kuulmisega taat või eit, kes ainult totrat silmi pilgutas. Kui Juhan oma esimesed sõnad lausus, siis võttis ta endal kukla pealt kinni ja pigistas mingisuguste närviniitide otsi, nii et hääl Barces hoopis uue jõuga välja. Võib-olla näpistas ta endal mingit valukiudu, et ta nii uskumatult valjusti röökis. Siis oli seal juba niivõrd vägev, et laest hakkas liiva põrandale jooksma. Nii nagu juhtub saunas. Kui on visatud säärane leil, mis ajab seinapalkide vaigu silmad keema ja virutab laelaudadele praod sisse. Nüüd ei pilgutanud kurt enam totralt silmi, vaid noogutas mõistvalt pead, et või niiviisi, kui sedaviisi on lood ja palus usinalt veel uudiseid pajatada. Aga siis oli Detri Juhana kord viidud tallu, kus oli nii umbkurt vanaemasse sihukest ei olnud enne nähtud. Ja mis oli pealegi niivõrd pime, et seletanud rääkija suu liikumist. Küll teatri nõu teadis taga mas oma kuklavalu niitidest kinni pigistas neid ja hakkas juttu kupatanud. Niisugust imeasja kogunes pealt vaatama palju rahvast. Aga varsti pidid inimesed jalga laskma, sest kellelegi kõrvad ei kannatanud säärast koledat häält välja. Kui umbkurt ja teatri kahekesi olid jäänud, lausus kurtvananes. Kuradi päralt, kõvasti karjuva, muidu me kaotame kõrvakuulmise. Oh, sa siis ei olegi kurt, ütles Juhana juhmid. Ei, olen vale, kurt on nii mõnus rahuga kuulata, mismoodi inimesed sõna sõnnikut tongivad 10-le, kas tal ei ole ma rohkem rääkima, kuid needsamad sõnad, nii et olen ka vale tummmaid ihka ennast segada säärtuse sõnniku vedamise hulka, nagu seda on rääkimine head aega. Ära ütle kellelegi midagi. Pärast seda sündmust jättis teatri Juhana kurdi toa pead, sest ta ei tahtnud enam nende õnne segada või ei käi ka ise päris kurdiks tummaks. Arvatigi, et Juhan on oma kõrvatrummid katki, karjub alles surivoodil, lausus ta oma ainsad sõnad mitme aasta kohta ja jutustas lühidalt, kuidas oli nii targa mehega kokku juhtunud, et oli selle eluviisid omaks võtnud. Sedasorti mees oli korteetri Juhana kurtide rõõm. Järgmiseks anname sõna Ellen niidule ja Jaan Krossile muidugi mitte korraga, vaid järgemööda. Ma ei tea, kuidas nad töötavad, võib-olla koos korraga, aga igal juhul nad kahekesi valmistanud Loomingu Raamatukogu originaalse asja nimelt olukirjelduse lohusalust, kus on nii värssi kui ka proosat. See ei ole võib-olla päris õige, et lohusalu raamat on olukirjeldus, selles on tõepoolest palju onu kirjeldusliku, aga seal on ka ilukirjanduslikke palasid. Ja need, mis me täna siin ette kanname, kuuluvad just viimasesse laadi. Ma loen paar luuletust, niisiis lohusalu raamatust mis alane arutlus nordi kolhoosi paadisillal. Vabi aedadel võrkusid, vinetab, käeksub püünise kooriuks Liinagu May veel viimast sinetab, paat läheb merele, tuks tuks-tuks kõmbinile liivase laiu vesi mustab, vesi on tumm. Äkki kala parvene ajju sähvaks, siniste mõtete sum. Tungleb ja paigal ei taha püsida. Näib nüüd lootust, on karvavõrd, varustus, punkti torman, et küsida laenuks üks tõhusam kapron, mõrd. Tuul üle kordoni nukka kohiseb teistel mere peal püük juba käib võrgu daat, püüniseid lappab ja lohiseb ning üsna lahedas tujus nälg. Tõstabki pilgu mu peale, et pärida, mis sa mõtled siis püüdani? Seisan ta palgee hingevärinal seljatoeks tühjade kastide riik. Oleksin katsunud tabada väheke sügisest värsi kilumaa satub vähk sekka või meretäheke annab kah salmideks siluda. Suuri plaane ei teegi liigama, vaevalt mulle angerjas ette jääb. Vabalt kätte saan suutsugust siigama. Vääriskala must vette jääb. Kuid kui peaks äkitselt juhtumisi võrku tulema tõsisem nuus on ju selliseid juhtumisi, plaani täiteks saab selle kolhoos. Mõnel suur sööjal, ükstapuha, kõik paljas tursk näib ta suule haug päris julgelt sissegi juha, kõik püütud tuule ja luulehaug. Kui oleks isu mul, kulla peremees, jah, üks raasuke proovida, ehk ma pole küll teab, mis meremees siiski tore on, Loovida tuulega riskisin kivise lahe peal kui ka silmapiir Sumune Pole ma suuremat püüdnud küll vahepeal, kuid ega amet ei unune. Ent kui paadi mul ümber sabaga mõnivaal peaks lükkama siin siis sa minu eest keskuses vabanda ja hõika mind päästma hea delfiin. Või siis traaler, sest küllap nii on, et mõnikord, kui sa kellale ööd sellel, kes muiste, aita Sariionit niigi liialt mere peal tööd. Pärast päästmist ehk poolest saati kasti õhtuks on ikka täis kätte, näidates mõrduja paati, ütles võrgudaat nohinal. Kala sorteerija nirginäoline kala sortal, tort torgib kastenebsilmil pilguga ilmatu lihtne on asjade kortal piirduda lihtsalt silguga mitte raasugi libedat lutsu ainsagi lõheta. Olgu su saak elavatintigi, mitte sutsu paljast silku ja muu on praak. Ärgu Sult rööviku silmapilkugi võõrama pääsusaba makk, reel koduseid silkusid, koduseid silkusid veel ja veel ja veel. Mina loeksin proosat. Ja loeksin sellest samast. Mitte küll veel valmis olevast lohusalu raamatust, kuhu kavatsevad kuuluma hakata. Äsjakuuldud värsspalad. Ette lisada on mul ainult niipalju, et sellel samasel katkel ei ole kõige vähematki pistmist lohusaluga. See on esimene pool ühest niisugusest novellimahtu ja laadi asjast. Ja selles loos, mis oma teises pooles küll võtab kontakti lohusaluga esimeses pooles nii kaugele ei jõuta, nii et ärgu lugupeetud kuulajad pidagu seda eksituseks, kui nad siin lohusalust midagi ei kuule. Selle loo pealkiri ei seondu kah esimeses pooles millegagi, aga olgu ta igaks juhuks öeldud. See on kahe kaotsiläinud paberilugu. Kivipink vana vaekoja seina ääres oli septembri alguse hommikupäikesest mõnusalt soe. Läbi õhukeste, hallide kalingurpükste oli seda otsekohe tunda. Võtnud istet jäi noormees mõneks hetkeks pisut veidras asendis liikumatuks. Jalad kohmetuvõitu koos ja pikad, kõhnad, kintsud pikkade kõhnade säärte suhtes põlvist natuke kiivas. Kuni istumisaluse kindlus kandus liikmeisse ja pingi paest voolab päevasoe ulatus hommikuselt õõnsasse sisikonda. Siis sirutas ta parema jala ette ja vaatas ringi. Täna põllud, turupäev, turu kupja, kollase kirju krants, lesis pilusilmi tühja lasipuu all munakail. Kaks linnasaksteteenijapiigat tuli õõtsuvate Timpu korvidega saiakangi poolt. Ja kaugemal Haralise laterna all. Sirtsusid varblased hobusepabulad kollasel hunnikul. Sealt tuli Peterburi pilisang äsja teele läinud. Aga Haapsalu postitõlda polnud veel ees. Noormees vajutas madalasilinder kübara kulmudele, et hele valgusfilmile liiga ei teeks ja heitis kriitilise pilgu oma käele. Pika Peetri keskmine liiges oli hoolsa pesemise kiuste Timbine ja küünealused valgendasid kriiditolmust. Ta pistis käe kuuehõlma ja tõmbas värsked ajalehed taskust. Riivaler passinklisi Christian polnud hiljemgi ei õpi ega ajaviitelektüür, saati veel aastal 1824. Noormees oli lehed tasku pistnud, et vaadata, kas ei pakuta seal koduõpetajakohti beeta kurgi. Õieti polnud tal seda nüüd enam vajagi, sest temal oli jumala abiga koht käes ja tuleval nädalal on ta juba Neeva linnas. Kantsel ta seal siis tont teab, missuguseid saksa jõmpsikaid ja drell napirtsusid. Praegu juba on kõhe mõtelda. Koduõpetaja kohta ei pakutud lehes ühtegi. Aga otsiti küll. Sealsamas oli lugeda, et noormees tahab oma kasvatus ja õpetustöö alal mitmeaastase harjutamise läbi omandanud osavust jälle koduõpetajaameti peal kasulikuks teha. Küsida Harju tänavast number see ja see. Mayer ja kood teatab auväärt publikumile, et alati on saadaval headmedoc vana kraavi, veini ja uus hoternipotlites, aga Vasvo veinipoes Rataskaevu tänavas on väga hea kirsivein ja riisenud Kampf'i juurde on just pärale jõudnud ekstra maitsvat sisse tehtud silmud angerjad. Ta suu läks vesiseks ja ta luges kiiruga edasi. Kuvernemendi Loomaarst, päiersdorf Angeliseerib ja Ruunab hobuseid esimesest septembrist kautsjoni vastu. Muidugi, ega tõpratohtriametki poleks laitaazi, olgugi, et tuleb ka kautsjoni vastu Angliseerida. Oma silmukest saab Seebeeerrsdorf aeg-ajalt ikkagi maitsta. Ja kui ta sinna peale meie toki ei rüüpagi, siis Vasvo kirsiveini jaoks on tal kopikas kindel mida elementaarkooli algklasside koolmeistri kohta viimasel kolmel aastal teps ei saanud ütelda. Loomingu Raamatukogu on andnud ka mõned huvitavad vihud kus on ära trükkinud kunagi ammu Kreutzwaldi ja isa Jannseni ajal trükitud asju, kogunud neid kokku ja pakkunud neid värske ja huvitava lugemismaterjalina. Praegu rahvaluuleteadlane Rutt Mirov koostab Loomingu raamatukogu jaoks ühte vihikut eesti rahvalauludest, kuhu on koondatud põimik, ilusamaid näiteid meie esivanemate luulest. Tingliku pealkirjaga noore neiu laulud. Ja sellest ettevalmistatavat kogumikust loeb mõned ette Liina Orlova mure. Oh, minu elu, ilusat nutulist, noort põlve. Kuhu pean mina minema? Kuhu pean pea panema? Sügav on meresse minna, hale minna allikasse kale kaevu karata. Meri on musta ja sügava Allik hallija kõleda. Kaev on pika ja pimeda. Heitsin õhtul magama, panin hoone õrre peale, mure musta barre peale. Tõusin hommikul ülesse, vaatasin, mina vaatasin, kas on mure muile läinud. Leina teistele lennanud hool on otsinud oma. Mure mustent, muss ülesse, leinale endas põlve peale hool mind ootas uksel? Teisteks neiu nälg. Neiukesed noorukesed. Kuid toorelt sunnitakse üleliia hüljetakse. Lööme trapi, tuvikesed, parvenic piigad, parajad Lähme suveks Soomemaale Talleksi mere ei taha ja siit tuleb siia pruudi põuda, pruudi põuda, neiu nälga, tütarlaste tühja aega. Siis tullakse koostele järele. Säru Tääril sõidetakse tuld, löövad Hoosta turjalt sädemeid säru sääred. Poeedid põlvili paluvad kübarata, kummardavad. Tule mulle leiukene, tule mulle, ma tõotan. Ma toon sulle kolmed, kingad, luidete, olled, lusti, kingad, Puidet on need pulmakingad, kiridet, kirikukingad. Tule mulle leiu. Tule mulle, ma tõotan. Ma toon sulle kolmi, põll. Essiidi pitsi põlle, teiste rootsi ruudulise kolmandad on kuldakirja. Mis mina hoolin, uhkei või mina kardan kõrgemaida, neida, noorida, mehida, uba, suida, uhkeida, kübar, päida, kõrgeida. Pööran peada. Tõstan üles siidisilmad, siidisilmad, kulda, kulmud, lükkan pärga kõrgemal, lehvitan lina jookseida neile noorile, Mehile, uba, suile, uhkeil kübar päid, kõrgendile. Loomingu Raamatukogu eeloleva aasta plaanis on avaldada värdovski uue poeemi Vassiilityorkin teises maailmas. Tõlke tõlke teeb August Sang. Ja praegu ta loebki katkendeid valmivast. Tõlkest laen teile pooleliolevast tõlkest poolelioleva katkendi üsna üsna algusest. Kin, kes on sõjas olnud, mitu ööd magamata, on langenud, on jõudnud teise ilma, otsib seal kohta, kus saaks puhata ükskord ometi sellepärast seal peab valitsema igavene rahu. Aga ta märkab kohkumisega, et isegi sinna teise ilma on tunginud sisse meile maa pealt. Nii tuttav bürokraatia koos kõigi kaasnähtustega. Kui tema nakkab magamisaset otsima, siis selgub, et ta ei ole, ei ole voodeid, ei ole voodi, pesu pakutakse talle ainult padjatäiteks höövlilaaste ja. Diorkin saab pahaseks ja küsib kaebuse raamatut. Edasi läheb värsis. Aga vastus polnud pikk, ärge nähke vaeva teise ilma elanik iialgi ei kaeva. Kaebus, raamat oleks siin tühjaks kombetäiteks, kas ka leht teil puudub siis seina Lehtki näiteks, kus siis muidu on, noh ja ümber nurga asub, siit on minna väike maa, ainult kas teil tasub? Yorkin läks ja kaua seal polnud minna vaja. Silt on seinal hauahääl toolil toimetaja või ka tee, kes täpselt teab. Mis siis on teil palun, endal nägu viltu peas nagu kangest valust katkestas siis ütles nii, meile see ei lähe, meil on avaram profiil, see on üksiklähe sulepead peos, keeras mees ja võib-olla etta, sobib lahtris, kus on sees kirjad vastuseta. Ja siis silmad hoolsalt maas, süvenes ta töösse, taas. Mees artikli kallal, jändab väsimatult kaasa, rändab mööda ridu, aurav Vea kohendab mõnd punkti koma, lisandab siin enda oma, kõrvaldab seal võõrarea linnukesi, tipib visalt iseenda Klav Jalit jutumärke kärbib, lisab hoolsalt, määrib paberit. Maa peal oli toimetaja ja nüüd armsaks saanud töötal ka teises ilmas vaja jätkata, päevad-ööd vahtima jäid tantsilt mõttes laual raske küünarnukk ja siis luupi kätte võttes kaela sirutas, kui kukk teostas viimase kontrolli veelkord sama lehe alt ülespoole, iga tolli läbi, uuris agaralt. Ähib, puhib, harjunud hooga murelikult kortsus laup, kohtuks tema minule, aga kohe näikse keeldud kaug uuriks visalt iga rida pilgus hell eestkostev hool, loeks lausuks. Aga mida meile öelda on sel lool? Milleks mõelda, sest mis eile kusse ehitamise vaim, see on andamiga teile vaenlasele soodne laim. Lausuks muide külla pliivistima pidigi usute, kes on irdunud kollektiivist, elutõest keerdub see. Annet usaldasid, vennas, aga sealt ei tule head, oled upsakas ja ennast mingiks uueks tanteks pead. Väga kahju, et ei pannud aegsasti büroole sind, oleksime pähe andnud, juhtinud tõe poole sind, et sa oma plaanid tooksid meile näha kõigepealt korralikke teoseid, looksid, kus kõik klapib rida-realt. Vaikselt voolab jutu heie sulg ei uita, eks ideid. Kui ta hoolsalt jälginud meie kõige viimseid juhendeid nende vaimus looma hakka, see on edu garantii. Mõistagi ei püsiks vaka autor siin, vaid ütleks nii vaimuks vaim, kes eitab vaimu, aja vaimu, teenin truult. Usu mind, ka mul on aimu, kust meil puhub värske tuul. Vaimuga on veel üks lugu, millest vaikida ei saa. Vaimu on ju kahesugust elav vaim ja surnud ka. Maha salgama ei hakka ühtki rida, mis ma lõin. Surnud vaimu versta takka eksimatult tunda, võin, kuulan sinu leksikoni, surnud sõnad igal pool koolja, ära siia roni elavaile, armulood. Uks on lahti, võite kaeda muinasjutu võluaeda. Minut Yorkin juhiks, teel, mis on ees, küll näete veel.