Tšaikovski Eliisa aaria ooperist Padaemand esitavad Mare Jõgeva ja Eesti Raadio Sümfooniaorkester Kirill Raudsepa juhatusel. Kord juhtus nii teatris, et kui oli vaja lava ehteid, siis riietaja, kelle valduses ehted on, ütles, et nad enamalt jaolt on kõik Mare Jõgeva kohvris ja temaga koos kohvriga teatrist kadunud. Kus sa käisid? Mina käisin sel korral Moskvas oma esimest kastrolli tegemas. Seal oli Šostakovitši Katerina Izmailova etendus Moskvas. See esimene gastro toimus Stanislavski Nemirowitzi nimelises muusikateatris. Päris õige, nii et see ei ole, et, et ehted olid kõik kadunud, ma mõtlesin ainult Farmused. Täpsustamiseks. Jah, see oli elu esimene, kas troll peale seda järgnes veel teisi kast rolle, juusisi, Sist õnnestus raske hinnangut anda, eks närv oli ka sees ja ja ka see oli väga kena, et partnerid olid väga toredad, väga krapsakas ja ja lavastus oli aga suurejooneline. Ja kuidagi lavalist suu ruumi oli palju ja mängimist, võimalusi oli rohkem, mänguruumi oli rohkem, partnerid, uued, eks see annab ka nagu uusi impulsse juhte. Millised, kas trallid järgnesid? Noh siis oli veel kaks Katerina Izmailova samas teatris, siis oli veel Putšiini poeem Leningradi väikeses teatris. Siis nii talupoja, au Sand, Tuzza hiljaaegu Kaunases. Ja vaatame, mis edasi saab. Aga kas esimestest ralli teha oli kuidagi? Ma mõtlen, selles mõttes juba, ettevalmistus oli niisugune nagu, nagu isegi nagu üle pakutud. Et kõik kaasa ja kõik igaks juhuks ja nagu ootamatu ja ta tuli ikka väga ootamatult ja ja selles mõttes meile on seda tükki kavas ei ole nagu siis pidi seda kordama, kordamisvõimalust muidugi olnud, seda ma tegin ainult rongis. Nii kuivalt, vaatasin partii läbi siis kostüümid. Ma olen igaks juhuks alati kaasa võtnud, et mine sa tea, kuidas need kohalikud lauljad seal on, missugused nende figuurid on. Ja, ja õnn, et ma seda tegin, siis laabus, muidu oleks tulnud natuke ebamugavamalt ennast tund yldiselt võiks nii jutu seest äkki leitmotiiv. Ja sa räägid, et kordama pidi rongis? No võib-olla see oli ennem, kas trolli, aga üldiselt kus sa ja kuidas sa oma teatrieluga hakkama saad? Kodus on kaks last ja ja abikaasa ka, nõuavad oma aja. Jah, raske on teatri inimesel küll, kui tal on väiksed lapsed kodus ja kui hoidjad ka veel ei ole kui lasteaeda panna ka isal ei ole võimalik ja nii, et siis peab kuidagimoodi jaotama lapsed ära. Üks läheb siis teadesse emade juurde, teine läheb isa töö juurde kirjastusse või vastupidi, siis. Ja nii me siis elame. Kas nii kasvavadki näitlejad ja kirjanikud? Võib-olla mingil määral küll, jah, Sebasteks ümbrus mõjutab ju lapsi väga. Vanem poeg tahab näiteks dirigendiks saada, siis kui isa töö juures käib, siis tahab draamakirjanikuks saada. Maal on, siis tahab kombaineriks saada. Kui linnas on, siis tahab ikka dirigendiks saada ja väiksem see teave kellekski saada. Tema ainult kuulab plaate. Kas kuulame täna onu Bachi? Kuuleme onu Mozartit? Kõigulane hoopis kitarrimuusikat? Nad jäävad väga hästi vahet, mis on ilus muusika ja ja teevad vahet estraadi ja tõsise muusika vahel. Nii et kui estraadist neid juba küllalt saab, siis ütleb, et mängime nüüd seda vana inglise muusikat. Aga kuivõrd neist on sulle kriitikud, arvajad, sinu etenduste vaatamisest nad vist käänata? Etendusi ei ole veel jälginud, Palainud Pipi Pikksukk, aga minu etendus ei ole küll vaadanud, ma arvan, et nad on natuke liiga väikesed. Aga mis näiteks proovidesse puutub, siis vanem poiss ütleb küll, et kuule, ema, sa laulad liiga kõvasti. Maskanni Sand dutse romanss ooperis talupoja au. Aga kodus, kui sa harjutad kodus, ma ei saa praktiliselt harjutada, sellepärast et ma jään kord nii ehitatud, et et seinad, kõik ostavad läbi ja kõrval on ka kolm väikest last, nii et et ei tule kõne alla, et ma hakkaksin kodus harjutama. Põhiline töö tuleb siiski ära teha, tead, teatris proovisaalides, proovisaalides ja, ja muidugi oleks väga hea, kui garderoobides leitakse võimalus panna klaverit. Aga üldiselt, kas sina teatris põed tööpuuduse all või on niipalju kui tähendab, mismoodi puudus on suur? Juba mitmendat aastat. Aastad lähevad võib-olla kõige paremad aastad ja repertuaari ole põhiliselt saavad tööd tenorid ja koloratuur sopranit teiste peale nagu ei ole siiamaani rõhku pandud. Ja see on muidugi väga kurb. Tihti heidetakse ette, et vaata, et ei ole, tase on madal. Tehke tööd, tehke tööd. No hea küll, anti võimalus Kiek in de Kökis kontserte teha, selle võimaluse me oleme kõik ära kasutanud ja kui ei laula ei etendusi, kontserte, ega siis ei ole ka edasiarengut. Ja selles mõttes jah, sopranit on praegu, teadis nagu valulapsed võib-olla üks, üks etendus, et endast kuus, see on maksimum. Aga nüüd ma esitan sulle traditsioonilise küsimuse, kes on sinu lavastaja ja võib-olla seepärast, et missugune peaks olema sinu lavastaja või missugune on sinu lavastaja? Väga komplitseeritud küsimus. Võib-olla ma ütleksin niimoodi, et missugune peaks olema lavastaja. Vot kahju on sellest, et. Meil käib väga vähe külalislavastajaid. Võrdlusmomenti praktiliselt nagu ei tekigi. Võib-olla ma ei teagi, missugune see päris õigel aastal peaks olema. Seepärast, et ma külalislavastajatega olen ainult ühega kokku puutunud, see oli Georgi on Siimu Moskvast, kui tegime temaga operetineiud, ärevil? See on kõik. Mulle hakkas silma väga see, et armastan väga ette valmistunud, prooviks igaks prooviks, ta teab konkreetselt ära mida ta tahab, oskab suunata näitlejat, oskab teda abistada, kui ta näeb, et näitleja ise jääb hätta mitte paljugi ette talle ette teeks või oh ei. See on kõige hullem, kui lavastaja hakkab näitleja ette tegema midagi, ta lihtsalt suunaks teda arukalt. Lahkaks gaasia taustaajastut, see palju aitab. Siis kadunud Georg Ots ka võib nimetada lavastajaks, kuigi ma ainult ühe tüki tegin temaga. Nonii ütles niimoodi, et usaldage rohkem muusikat. Muusikas on ju kõik ära öeldud, peaks rohkemat külalislavastajaid käima, siis tead, nagu pole omal aastatega võrrelda ja ise saad nagu uusi ideid. Putšiini Taska palve ooperis Tosca. Kuidas publik sind meelitab, hellitab? Public. Ega ta ei meelita, aga hellitab küll. Eriti kastrolli publik seal muidugi väga tänuväärne publik. Teeaa reageerida teeb igale sinu sinu nüansile, mis on jälle kuidagi teistmoodi neli ja reageerib väga elavalt, väga-väga elavalt. Selles mõttes on, on väga tänulik esineda väljaspool kodu. Kodus on kõik sinuga kuidagi harjunud, Nad teavad, ahaa, tal on niisugune tämbri aha nuia umbes ta mängib ja niimoodi ja aga väljaspool on ikka niimoodi esimest korda kuuldaksinud ahaa, vaat kui huvitava tämbriga hääl ja mismoodi ta seda osa teeb ja kuidas ta on, näitlejameisterlikkuse tase on ja ja vot need kõik kokku annavad ühe. Kodupublik on kriitilisem, sa oled vahel tundnud, et kodupublik tunneb ära ja et ma ei ole vormis, ma ei ole harjutanud, jäävat ta vastavalt, tark, reageerib ka niimodi. Ma pean ütlema, meie kodupublik on väga külma. Kas sa laulad hästi või oled sa natuke kehvemini v halvasti? Reaktsioon on peaaegu alati ühesugune. Ja see on väga kurb, sellepärast et noh, ei ole kõik alati etendused väga kõrgel tasemel vanimate haigestumisi ja, ja langemisi hääl ei kõla võib-olla nii säravalt, võib-olla natuke Tohvimalt ja noh, ikka püüad, püüad ikka, seepärast igaüks püüab ikka etenduse maksimumi anda, kuigi ta võib-olla natuke haige või midagi. Aga publik ei reageeri sellele suut küll mitte midagi, ega mina nagu ei olegi eriti, ma jälgi teda, ma jälgi jõule, nendel, mul on niisugune tunne, et mul on nii palju tegemist seal kogu aeg ja, ja mõeldav maali peale selle peale, et nüüd ikka maksimumi anda välja või näiteks Katerina Izmailova puhul, mis on mänguliselt väga tihe osa ja väga võimalusterohke, seal ma nagu unustan publiku ära, ma olen lihtsalt niivõrd osas sees, et ma ei mõtlegi selle peale. Min nagu ei eksita publik. Aga kuidas on sellisel juhul rasket rolli laulda peaaegu tühjale saalile? Ei mind, see ei häiri minu käest tihti 10 või 20 inimest, aga kui kui mulle ikka väga armas osa, siis mind see ei häiri, siis on mulle endale suur nauding, kui ma saan jälle sellesse osasse sisse elada, aga millised osad on armsad ja millised mitte? No mulle isiklikult meeldivad rohkem mängulised osad mitte eriti Verdi ooperit, mis on põhiliselt numbri, ooperit, kus näitajad oma hiilgavad vokaali vaid rohkem, mõni tihedamad dramaturgi aga ja mängulist laadi ja selles mõttes on väga tänuväärne Katerina Izmailova. See on praegu minu lemmik osa nagu jäänud ja uut ei ole mu nägu peale nägemas. Unistustes on küll üks roll, sean pater Clay osa, aga vaevalt et see pensionile jõudmist üldse kõne alla tuleb, kas sa oled oma vokaali saladusi nõuska jagama teistele? Ei taha pärast? Ei, mitte iial. Et niigi müstika iseenda jaoks ei vestika, vaid kui mul endal juba nende vokaaliga nii palju tegemist, siis mida ma seal teistele veel õpetan, kui mul endal jääb vajaka? Seepärast see on ikka väga suurelt jaolt tunnetuslik protsess ja kui ma ise ei tunneta, ei oska õigesti laulda, no mida ma seal siis veel õpilasi lõpetab. Nii et ei, selle poole ma küll ei pürgi. Ma saan aru esietendusest, aga kuidas mängida üht ning sama etendust mitu ja veel mitu korda. Tehakse 100 korda mängitakse 150 korda, aga ma ei leiaks seal mitte ühtegi sarnast etendust. Miks? Noh, iga kord on nagu lähen nagu. Ma ei leia head võrdlust, tähendab, on nii, et iga päev on hommikaga, iga hommik on hoopis hommik, on jah, ei ole ju kahte ühesugust hommikut, ei ole ju, täpselt ei ole niisugust teed ei ole. Kohvenba Polotikublee operetist Rüütel Sinihabe. Kas sa sooviksid olla populaarne artist? Ei, ma ei ole seda kunagi olnud ja ei saagi ja ma olen sellega nii rahul. Hiljaaegu kogesin ise oma silmaga kui raske on siiski olla kuulus, kui koormas on. Käisin nimelt Jevgeni õhtutzenko luuleõhtul mis jättis vapustava mulje. Nagu kõik teavad teda, armastavad teda. Ja pärast oli sinna tema juurde autogrammi tahtjaid ja, ja muid fotograafe oli murdu. Kedagi ei võetud jutule. Mina ja abikaasa suust tagasihoidlikkusest jäime siiski ootamas ja kaugele ukse taha. Ja kui ta lõpuks oma peakest sealt ukse vahelt välja pistis siis vaatasin tõesti, ta oli väsinud. Ikka veel oli veel neid autogrammi tahtjaid, seal ta ütles rahulikult kõigile rattale lihtsalt ei suuda, enam ei suuda. Kuna abikaasa oli temaga juba varem tuttav, siis naeratas korraks põgusalt ja andis meile siiski autogrammi ära. Siis ma nägin, et ta oli tõesti väga-väga väsinud, aga kurnatud. Lehar viljalaul operetist lõbus lesk. Millega sina tasakaalustada oma senist nisust, kinnist tööd teatris? Ma kujutan ette, et see reisid? Jah, kui seda reisimiseks nimetada, siis ikka tasapisi. Selle aasta juunikuus käisime väikse grupiga nii kolm-neli inimest, mitte suurem siis on juba raske reisida, käisime mägedes, lähtepunkt oli meil Armeenia. Seal tutvusime Armeeniaga põgusalt kuulsamad kohad, tuntumad kohad, käisime, vaatasime üle, siis sõitsime pelisi, käisime selle ümbruses, vaatasin ilusat gruusia loodust, kõike seda. Siis läksime juba edasi, jalgsi, matkasime Põhja-Osseetiasse. See oli küllaltki kõige raskemat ka sellepärast, et vihma 100. kogu aeg, riided olid märjad, kuivatamise võimalusi olnud, lõket ei saanud teha, varjualust kusagil ei olnud. Nii et saime Lundi ja, ja vihma ja kõike seda. Aga see on ideaalne närvide rahustaja matkamine, mõte on hoopis mujal tegeleda oma seljakotiga ja ma jalgadega. Nii et see on ideaalne lõdvestus mu meelest. Nüüd püüame küll seda nii pikk kui me ise. Suvepuhkus on kasutada ikka kasvõi nädal aegagi sellest või poolteist nädalat matkamiseks. Pärast seda tuled nagu kainema selgema pilguga tagasi majja. Aga miks ikkagi inimene alustab liivakastist, lõpetab kuni võib-olla pensionini ja mängib ikka mingit mängu, mängib mingit teatrit kogu aeg, mis asi see on? Aga eks need inimesed mängi ka, kes teatas, ei tööta. Need mängivad ka oma mängu, seepärast inimesed nagu ei saa ilma mänguta olla. Aga ta on lapsest saati seda teinud, teevad seda, kuni võib-olla vanaduseni välja. Tobias meie elu. Sa alustasid raadiokoorist, alustasid sellest samast majast, kus me praegu räägime ja kas see oli vajalik hüppelaud, et jõuda Estonia teatri lavale? Ma ei ütle, kas ei olnud seepärast, ega ma ei kavatsenudki tulla üldse Estonia teatrisse? Ma arvasin, et minust tuleb kas kammerlaulja no või siis jääda lihtsalt solistiks raadio koori. Ma pean ütlema tänu raadio koorile, et et ma sain tohutult palju koorilaulurepertuaari endale selgeks, väga palju suurvorme, need on mulle ainult kasuks tulnud. Ja muidugi, mis teatris on ka hädavajalik, on see ansamblitunnetus mis on kooris esmane nõue. Et sa oskad ansamblis laulda, seda peabki oskama teadust teha. Ja nii et ma alati kuulen, teisime nagu sätin enda häält nende järgi või sea nende häält nende järgi. Aga kas sa sattusid teatrisse juhuslikult, mis tähendab juhuslikult diplomietendus on loomulik, aga pärast seda ikkagi oli ju plaanis, tekkis soovike teatrisse jääda. Ei olnud soovi teatrisse jääda. Sellepärast et diplomeid diplomietendus on loomulik ja see on üheks korraks niimoodi pärast küll tuli pakkumist, et kas ma ei hakkaks seda osa vaatama või seda osa ja teist ja kolmandat ja aga nad ei näinud minule üldse mingisugust kohta. Kuna kõik kohad olid täis ja siis ma pidin nagu külalisena hakkama tegema. Noh, kuna mul raadio Kurs momendi niisugust suurt tööd ei olnud, siis ma võtsin vastu šokolai verise pulma. See oli siis nagu teine roll Estonia lavalaudadel, külalise nagu võiks nimetada niimoodi. Siis õppisin ära veel RIHA Straussi roosikavaleri, millega ma kahjuks ei saanud välja tulla, eks muidugi, sellest hakkaski see tõrge, et kuna ma ei saanud selle roosikavaleri ka välja tuldud. Et ikka minu õige paik ei ole ikka teater, vaid Jaanika raadio koori ja, aga näete, siis oli juba minu selja taga oli ära otsustatud. Et Jõgeva siiski võetakse teatrisse ja mul ei olnud seal enam midagi öelda. Nutsin ühe suure peade ja o biomulle mõjus väga rängalt, sellepärast et kõik see tuli niimoodi järsku ja ilma minu teadmata ja minult nõu küsimata. Sellepärast et kui viimati küsiti minu käest, et kas te ikka tahate tulla Estonia teatris ja siis mõtlesin, et ei taha. Ja pärast seda oli siiski otsustatud mind võtta, kuna leiti siiski koht ka ja ja see oli mulle löök, mingil määral küll. Olin ma muidugi ei tahaks teatrist ära minna. Nii jah, ega ei taha küll. Yldiselt sinna teatrisse tulek oli omamoodi tore selles mõttes, et esimene etendus aida, seal diplomietendus, sa pöörasid otsekohe nii loomulikult radamise poole oma näo ja dirigendi poole selja ja dirigent küsis, kuidas ISIS-t kavatsete nüüd niimoodi edasi laulda, kui te mind eine. Muusikat tunned, eks ole, muusika selge, ükskõik mismoodi, ma võin teda sellega kuulata ja võin ka näoga kuulata, aga kui mul on partner selja taga, loomulikult ma talle selga ei pööra, et temaga vestlema hakata, vaid ikka näo tema poole. Seepärast muusikat ja ma tunnen, milleks mulle nüüd vaadata, kuidas dirigent seal parasjagu lööb. Öeldakse nii, et kui palju saia sööd, hakkab tüütama, kui palju leiba sööd, hakkab tüütama. Kuidas on, rolliga? Rull osutab sülle siis, kas ükskõik milleks neist Vik? Hakkabki tema poolel teel peaaegu kõikide rollide puhul olnud niimoodi, et tekib üks niisugune punkt kus enam ei taha. Sa nagu ei leia enam midagi. Lavastaja ei aita enam kuidagimoodi, siis tekib lihtsalt surnud punkt. Ei taha. Ja siis ühel heal hetkel läheb mööda. Aga võib-olla siis, kui kunstnik sekkub vahele, kui juba tulevad dekoratsioonid ja kindlasti ja terve lavakostüümid dekoratsioonid, isegi orkester juba tähendab väga palju. Seepärast kui orkestriga hakkab nagu tükk esimest korda kokku minema, siis sa kuuled. Ahaa, see on hoopis teistmoodi, see on hoopis midagi muud, vaat mis muusikasid, mis orkestris kõik ja siis seal nagu uue hoo sisse ja läheb jälle edasi. Putšiini. Patterslajaaria ooperist mad Hampatherplay. Aga kui nüüd hakkab näiteks segama, kas kostüüm, rekvisiit mind segab, õudselt, väga segab. Kui ma tean, et mul kostüüm halvasti istub või midagi on puudu, mind viipsi närvi. Aga näiteks see fakte, kui me näiteks laval eksime, midagi mu sassi läheb, see ajab mind naerma, seedub mulle hirmsasti nalja just selles mõttes, et näis, kuidas ta nüüd sealt välja rabeleb, mis neis ma ei karda, kunagine sassiminekut või küll ma sealt ikka kuidagimoodi välja ronin. Kontrollid enne etenduse algust oma rekvisiite ja, ja kontrollida oma näiteks kohtlikusse, istud laval või, või, või? Tuleb kontrollida küll, seepärast muidu võib vahel lavalaudade vahelt alla kukkuda ja igasugust asju juhtub ja ja, või trepiastmed, et nad mitte ei keeraks ennast ringi ja mina jälle kukuks nagu tuba tuuri ajal kukkusin ja noh, teater on niisugune koht, kus juhtub igast asju, tulekahju näiteks laval ja rüütel siin sinihabemeetenduse ajal. Partner väntas nii hoolega elektrimasinate, et laudlina läks põlema. Siis läks tere laut põlema, mina karjun, tulekahju, tulekahju kui nüüd läkski niimoodi, et see peabki vist niimoodi olema, Raudis lasti ette ja ja, ja selles mõttes ju nii peabki olema. Pärast siis lasti lava kõik vahtu täis ning kostüümid olid märjad, kõik rahust ja, ja laud ujus, põrand ujus, tehti jälle riie lahti ja publik ei saanud arugi. Strauss sahvi laul, operetist Mustlasparun. Aga mis siis juhtub, kui publik settib? No selleks on olemas, mis meil vist väga palju tulekustutid, mu vanem poeg ikka luges neid, seal sai ikka üpris mitukümmend neid kes neid janu aegustutada, publiku settimis, südameid vaja aine õhutada. Seda meie maja siis küll, kui leiaksin ühe niisuguse imerohu, mida süstiks natukene enne etendust neile sisse ja siis laseks teatrisse tähendaks tabletti või kompveki. Niisuguse, mis tõstaks natukene seda toonust või kuidas öelda? Verdi katkenud reekviemi ist esitavad Mare Jõgeva, Urve Tauts, Eesti raadio, segakoor sümfooniaorkester Eri Klasi juhatusel.