Euroopa käänakuid ja sirgteed mikrofoni ees on nüüd kirjanik Jaan Kaplinski. 1721. aastal kirjutas Friedrich Christian Weber oma raamatus muutunud Venemaa eestlaste kohta umbes niimoodi. Ta oli kuulnud lõikajaid põllul laulmas ja kirjutab, et kuulsin ma igal poolmetsikud laulu, mida rahvas töö juures laulis. Need olevat veel vanad paganlikud riimita laulud, millest neid pole suudetud võõrutada. See jutt käis regilaulu kohta milletaolist. Poeesiat ju tuntakse ja tunti ka Soomes ja mujal lähipiirkonnas ja Soomes paneelas lon roots nendest lauludest kokku Kalevala, mis kahtlema. Ta kuulub maailmakirjandusse võrdväärselt teel ja see joodis see ja, ja muude kuulsate postega. Aga veel 18. sajandi algul suhtuti sellesse laulu nii nagu ma selles tsitaadis veda seanssi. See suhtumine on küllalt tüüpiline, see on pärit varasemast ajast, kui 18. sajand Jon kestnud julgesti 21. sajandini välja. Küsimus on Euroopa kultuuri suhtumises, sellesse, mida praegu moodsalt nimetatakse, teiseks prantsuskeeles lootru inglise keeles, see ader. Ja see suhtumine on olnud kaksipidine. Euroopa tsivilisatsioon on rooma pärija küll otseselt, küll kaudselt sõna keiser tuleb ju tsee saare nimest nagu tsaar Ki. Ka Venemaa kuulub selles mõttes kindlalt Euroopasse. Roomlased olid rahvas, kes oma impeeriumis püüdis juurutada üpris palju ühenäolisust universalismi kõike ühtlustama, igasugune etnilisus, midagi sellest suurest üleriiklikust, kultuurist erinevat, oli roomlaste jaoks kahtlane barbaarne igal juhul. Midagi positiivset selles ei leitud. Ja selle etnilise kultuuri vastu olid siis tegemist Celtidega, Germaanlastega, juutidega, süürlastega või egiptlasega. Rooma riik mingil määral võitles lääne pool üsna edukalt. Suur osa rahvaid ju seal võõrutati oma kultuurist idapoolse nii hästi ei läinud. Seal säilis mingil määral see Vahemere idaosale tänapäevane iseloomulik Mitmekesisus mosaiiksus, hiljem üks Rooma pärijaid oli ju katoliku kirik, kelle pealinn on tänapäevani seal, kus oli Rooma impeeriumi pealinn. Roomas ja ka katoliku kirik suhtus pikki aegu Minoriteetidesse kohalikesse kultuurides keeltesse üpris kahtlustavalt. Midagi heata nendes ei näinud. Pigem oli ta valmis neid välja tõrjuma, kõrvale tõrjuma, eriti kuna võis tegemist olla millegi paganlikuga, ka meie saksa soost reisija Veeber veel ühendab oma, kirjutas teise sellegantselt selle, et eestlaste paganlikud laulud olid riimita sellega, et nad olid paganlikud, tähendab see, mis ei vastanud Euroopa standardile, mis tollal oli nähtavasti suuresti riim juba siis see oli midagi kahtlast, seal oli peaaegu paganlik juba sellepärast, et tariimitaali Lääne-Euroopa ideaal oli see siis rooma ajal või katoliku kirik kui ülemvõimu ajal oli ikkagi suuresti üks usk, üks kultuur, üks mõtlemine, üks mõistusepärasus ja mingis mõttes ka üks keel. Kirik ju säilitas ladina keele katoliku kirik oma mõjualal ja samasuguse suhtumise päris Ida-Euroopa riigid Inglismaa, Prantsusmaa ja teised hiljem Saksamaa suhtumises oma vähemustesse, oma väikestesse rahvastesse keelerühmadesse. Neid vähemusi on palju põlastatud, jälitatud taga kiusatud riiklik poliitika, rahvusriigid on ikka tekkinud niimoodi, et vähemusi alla jäänuid on püütud kõrvaldada. Kas neid assimileerida võõrutada oma lauludest oma keelest, oma kultuurist või siis lausa hävitada või pagendada juudid näiteks 12.-st 15. sajandini Lääne-Euroopas enamikest riikidest aeti minema pagendati oliga programm tapmisi ja oli sundviisilisi ristimisi. Hispaaniast aeti minema moslemid. Ka nemad ei sobinud sellesse ühtsesse Euroopa kultuuriruumi ja Itaalias, kus neid ka oli, Lõuna-Itaalias, Sitsiilias. Seal nad tapeti suurelt jaolt, kes põgenema ei pääsenud. Ja ometi tänini Lääne-Euroopas on siiski säilinud sellised vähemusrahvused nagu baskid Hispaania ja Prantsusmaa piiril mägedes. Keldi rahvad nagu Velslased või kõmbrid. Keelid Šotimaal? Jaa, muidugi, iirlased. Kas nad siis räägivad iiri keelt nagu väike vähemus või inglise keelt Iirimaal? Ja need rahvad on säilinud läbi väga-väga suurte katsumuste ja vaevade. Inglismaal ja Prantsusmaal on näiteks keldi rahvaid vähem Baske üldiselt ikka tagakiusatud. Nende ajalugu on täis repressioone muidugi ka üles tõusalenud repressioonide vastu katseid saavutada iseseisvust, mis on jälle veriselt maha surutud. Niimoodi on veel siis olnud niimoodi Šotimaal, niimoodi Iirimaal. Ja kultuuri allasurumine on käinud lainetena. Aga olnud enam-vähem pidev. Ja niimoodi saavutati näiteks see inglise vallutajate poolt Iirimaal iiri keel suuresti hääbus. Taandus kõige kaugematesse Kolgastas saarekestel ja Prantsusmaal Bretooni ja baski keeleala tunduvalt vähenes, niisamuti ka teiste nagu Elsassi kohaliku saksa murdeala või flaami keeleala. Ja need vähemused säilisid tõepoolest kehvematele aladel saart del mägedes ja neid vähemusi läbi aegade on ikka peetud barbaritaks isegi pool metslasteks, seda ka veel valgustuse ajal. Neil ei olnud nagu tõelist kultuuri tõelist tsivilisatsiooni. Niisugune oli üldine suhtumine, seda leiame poolt ääri kirjutistest, näiteks. Euroopas valitses eriti valgustuse ajal seal samal 18. sajandil selline universalistlik ratsionalism kujutati, etet saab olla ikkagi ainult üks või enam-vähem üks mõistusepärane arenenud kultuur. Mis selle kultuurimõõtudele ei vasta, see on On barbaarsus, seal mittekultuur. Ja niimoodi mitmesugused vähemused Euroopas muutusidki automaatselt varbaritaks, metslasteks, matsideks. Sõnul on palju. Ja nende kultuur omandas lausa miinusmärgi, see oli mittekultuur, antikultuur või kultuuritus. Ja sellise suhtumise all on kannatanud, nagu ma nimetasin, iirlased, maskid, šotlased, Bretoonlased, aga ka põhjamaadel mõnevõrra islandlased ja saamid, eriti viimased. Kui 18. sajandil leiti, et saami keel, mõned teised keeled koos ungari keelega moodustavad ühtse, nagu keeleperekonnad on midagi mingi keelesugulus siis enda meelest väga kultuursed, euroopalikud ungarlased olid, olid sellest mõnedki jahmunud ja ei tahtnud sugugi tunnistada, et nad võiksid kuidagimoodi olla sugulased nende nende kala, haisuliste metsikute saamidega või laplastega. Ka eestlastesse suhtuti nii läbi sajandit, et eestlased olid barbarid, matsid, metslased kellel ei olnud korralikku keelt, kellel ei olnud korralikku kultuuri, kellel lauludes ei olnud korralikke riime. Nende leinahetke ja laule on iseloomustatud sõnadega nagu ulgumine ja, ja karjumine ja muud selletaolist. Sõnaga ka Eesti kultuur oli mittekultuur, kultuuritus. Paradoks on selles, et kui asja vaadata Ta erapooletult asjatundjama pilguga siis osutub, et mõned neist barbaarsetaks peetud väikestest rahvastest vähemustest kandsid väga vana ja väga-väga huvitavat väga tõsiseltvõetavat traditsiooni. Üks selline rahvas olid näiteks islandlased. Kuigi Island vaesus keskaja lõpupoolest alates kas sellest ja muutus täiesti kaugeks provintsiks. Neil ei olnud isegi enam puumaterjale laevu ehitada. Ja kaubanduskiratses elasid peost suhu. Aga ometi islandlased jäid kirjaoskaja jaoks rahvaks, kes hoolega säilitas oma põlise traditsiooni et vanad edad ja mitmesuguseid muid pärimusi oma traditsioonilise poeetika laule kirjutati vanas väga keerulises vormis endiselt. Ja mingil määral kehtib see ju ka eestlaste ja karjalaste kohta, kes säilitasid selle igipõlise regilaulu traditsiooni, mis minu tagasihoidliku arvamuse järgi on samuti üks maailma luule suuri ja, ja auväärseid traditsioone. Mõnikord needsamad põlatud minoriteedid olid haritumad kahe nii-öelda euroopalikumas mõttes kui nende vallutajad ja nii-öelda kultuuristajad. Priit Pedajas lavastas kunagi rajal Freli iiri dramaturgi näidendi tõlked. Kijad inglise keeles Translation, kus kohtame talu inimestest tegelasi, kes loevad, kui ma nüüd õieti mäletan loomerost originaalkeeles ja Iirimaal oli näiteks kirjaoskusest rääkimata, mis oli üleüldine oli ka ladina keele oskus niivõrd üldine, et kui inglise vallutajad seal okupandid pidid kohalike inimestega asja ajama, siis mõnikord Iiri taluinimesed said nendega rääkida ladina keeles. Inglise keelt Velleerimal tookord eriti ei osatud. Ja inglise ohvitseride hulgas siiski leidus mõni, kes ladina keelt oskas. Aga need oli kahtlemata palju vähem kui Iirimaal, rääkimata sellest, et Iirimaal oli kreeka keele oskajaid arvestatavalt ka päris tavaliste külakoolmeistrite hulgas, näiteks. Ja kui nüüd edasi minna Lääne-Euroopast, mis on olnud ju kõigil on suur eeskuju on tänapäevani, me tahame ka olla kangesti eurooplased ja teha seda järele, mis Lääne-Euroopa sees tehakse. Või ütleme Põhja-Ameerikas, mis nagu üks suur kultuur kond on siis Ida-Euroopas on mitmekesisus muidugi olnud suurem. Aga üldiselt tendentsid, areng on olnud enam-vähem sedasama. Ka siin on tekkinud, on püütud luua rahvusriike ja selle käigus, kuni kõige viimaste aegadeni on ikka need vähemused olnud ees jalus ja nende vastu on rakendatud sedasama ära proovitud taktikat mida sajandeid varem Lääne-Euroopas genotsiidi pagendamist assimileerumist. Viimane kõige parem näide on võib-olla Bosnia ja Kosovo ja Venemaa ajaloos kohtame neid samu protsesse neid samu nähtusi, aga ometi, Vene riik on olnud nii suur ja segane ja keskvõim suhteliselt nõrk. Et Vene riigis on see protsess, ei ole jõudnud nii kaugele kui Lääne-Euroopas. Selles mõttes vastupidi praegu poliitiliselt korrektsele arusaamale julgen ma küll öelda, et eestlastele mingil määral, nagu ka lätlastele ja teistele on olnud õnn, et saime olla mingi aja Vene riigis sest muidu võib-olla oleks meid assimileeritud Saksastatud kui rootsistatud on ta iganes, nii nagu juhtus, näiteks rahvaga, kelle nimi on ida Preislased ja kelle keel kustus lõplikult 18. sajandil. Vene liga luga segases riigis oli, oli vähemustel mõnevõrra paremaid võimalusi üle elada. Aga Euroopas peale selle assimileerimise, genotsiidi ja ühtlustamise selle valgustusliku mõistuspärasuse poliitika mis püüab ikkagi ühtlustada. Peale selle on Euroopas olnud ka teine suund, mis, mis eriti võimsalt hakkas kaasa rääkima 18. sajandi lõpul romantilise liikumise ajal, kus rahvuskeel oma kultuur saab omaette väärtuseks. Herder kuulus saksa mõtleja, kirjanik saab selle suuna võib-olla kõige nimekamaks eestvedajaks. Vähemalt siitpoolt vaadates Ida-Euroopa poolt vaadates. Herderi jaoks on, on iga kultuur iga iga poeetiline traditsioon, on ta siis eesti, liivi, saksa, prantsuse või kreeka oma on omaette väärtus. Ja, ja selles traditsioonis avaldub see, mida Herder ja tema järgijad pidasid rahvavaimuks midagi ja nii tekib see teine suund Euroopas, mis on, on elujõuline olnud tänapäevane, nii et kuskil 18. sajandi lõpust on Euroopas võistelnud omavahel kaks suhtumist rahvusesse, vähemustesse keeltesse, kultuurides üks olnud endiselt see ühtlustab suund, üliratsionalistlik valgustuslik, suund mis ei tunnista nagu, nagu kultuuride mitmekesisust, aga teine suund on olnud romantiline suund, mis seda just pooldab, peab seda väärtuseks. Mitmekesisus on väärtus ka meil, Juhan Liiv on esitanud sellise mõtte. Kunagi ja mõlemat suundades on omad äärmused. Kui bolševismi vaid võib-olla vaadata mingil määral selle valgustusfilosoofia ühe äärmusena, kus püütakse vägivaldselt mingisugust oma ideed läbi viia viia kommunism oma ühiskonnateooria ellu rakendada terves maailmas siis natsismist nagu, nagu jõuab mingi pöörase äärmuseni rahvusromantika mis samuti lõppude lõpuks nad on väga sarnased omavahel, mõlemad viivad tohutu hävitamiseni tegelikult tohutu ühtlustamiseni Euroopas. Ja mingil kombel Euroopas on, on tänapäeval siis tekkinud kompromiss nende kahe suuna vahel. Kuidas kunagi Skandinaavias ka Inglismaal on võib-olla Selgelt mõjukas olnud romantiline traditsioon, kus vähemusi on toetatud juba Skandinaavia mitmekesisus tegelikult on ju tegemist nagu ühe suure keelega, millel on vaid erinevad murded. Taani, Rootsi, Norra keel ja ometi neid kõike on püütud arendada, neil kõigil on omad õigused. Norras on ju igal inimesel õigus, nagu nad ise deklareerivad rääkida oma emakeelt ja Norra on normaalne, kui imemine kõnelas kodumurret oma imekeelt, et meil oleks väega imelikuma peas, siis juttu võro keelan. Eesti ka sääne asi, et võro keel või seto keel on ka nagu ebakultuuri või matsluse märk. Et ja äkki ei taha ja mats olla sääne lugu eestinga Oppajas lopa, võro keelt koolil kõnelda, Põllakium homsentsid läänest hell, ühed võro keele elustamine Olesse, nagu ohus rahvale, rahvusele. Sain ka oma emakeeles mõne sõna rääkida. Jah, ja, ja praegu Euroopas on Euroopa liidus TEMA kultuuripoliitikas, mis on küll lõplikult välja kujunematalon, selgelt suund vähemuste toetamisele. On olemas vähemuste õigused, kui ma ei eksi, siis vähemuste hart Ta Euroopas. Ja selline suhtumine hakkab levima ka seal, kus, kus veel hiljaaegu oli, oli suhtumine vastupidine. Prantslased kuni viimaste aastakümneteni põrkusid vastu sellele näiteks, et tunnistada, et Prantsusmaal on olemas mingeid rahvusMinoriteete. Räägite ainult regionaalkeeltest. Isegi kommunistide häälekandja Ümanitee protestis suure nõukogude entsüklopeedia vastu, kus oli räägitud minuriteetidest Prantsusmaal. Prantsuse kommunistid leidsid, et Prantsusmaal ainult prantslased ja mingeid menuriteet ei ole. Nüüd on Prantsusmaal siiski palju muutunud, näiteks Bretoonid on asutanud oma oma telejaama. Ka koolides on keele õppimine läinud edasi. Ja Inglismaal on, on asi läinud hoopis palju kaugemale. Just siin Eestis käis valsi esimene minister rodori Morgan kellega oli võimalus ka ka rääkida ja niimoodi avalikku vestlust arendada. Ülikoolis võltsis on valsi keele õppimine praegu terve, valsialal on kohustuslik, olen seal ise olnud ja inglise lapsed, kas nad tahavad või ei taha, aga peavad keelt õppima. Ja isegi need, kes eriti ei taha, mingil määral keele omandavad. Ja igal pool on sildid valsikeeles. Ja nagu ma nimetasin, Eestis on suhtumine olnud huvitavalt kaksipidine lähemuscultuuridesse sellesse samasse teisesse. Ühelt poolt on eestlased. Me oleme rahvusena olemas tänu Herderle tänu saksa rahvusromantik pikale. Me oleme nii-öelda saksa rahvusromantikud looming ja saksa rahvusromantika väärtustab just igas igas kultuuris seda omapärast. Herder ju tundis suurt rõõmu ja huvi just Eesti ja liivi rahvalaulu vastu nägi seal seda rahva vaimu. Aga teiselt poolt eestlased on püüdnud võtta omaks ja vahel lausa meeleheitlikult seda, mida nimetavad euroopa kultuuriks seda kultuuri, mida me peame teistest ülemaks ja koos sellega ka suhtumise teistesse põlastava suhtumise. Taotleme neegritesse, mustlastesse, isegi juutidesse, mõnikord kõigesse, mis ei ole piisavalt euroopalik, me tahame, nagu seda on mõnel ajal ka ajalehtedes ja sõnavõttudes olnud, me tahame elada valge inimese moodi. Nii kiire on mälust kustuma see, et veel paarsada aastat tagasi ka eestlasi peeti sama erinevaks sellest Euroopa kõrgest kultuuristandardist kui aafriklasi. Kui juute või mustlasi või keda tahes. Nii on asjad Eestis ja ma ise loodan, et see, kui Eesti saab üheksa Euroopa Liidu liikmesriigiks siis eesti rahvuslik alaväärsustunne, mis meid sunnib nii kikivarvul tõusma nii püüdma olla selle valge inimese moodi, valge eurooplase moodi rahvuslik alaväärsustunne kuidagi järele annab ja me hakkame suhtuma tasakaalukalt iseendasse ja teistesse. Ja võib olla ka see, et me oma vanas pärimuskultuuris leiame rohkem väärtusi mis ei tähenda eest kaerajaani tantsimisega võib-olla selle vana põlise rahvalaulu poeetika paremat mõistmist väärtustamist. Eesti on osa Euroopast, Euroopa on osa maailmast ja maailm käib suuresti praegu Euroopa mudeli järgi. Igal pool maailmas püütakse luua rahvusriik. Ja sellega koos paraku käib assimileerimine, genotsiid, pagendamine. Nii on Türgis, kus toimus armeenlaste genotsiid, kreeklased küll kokkuleppel Kreekaga pidid Türgist lahkuma, läheksid pagendusse, Kreekas elavad türklased samuti. Türgis käib kurdide võitlus oma kultuuriliste muude õiguste eest. Võitlus, mis on olnud väga verine, julm Iraagis on, on väga jõhkralt kiusatud, kurda ja praegu kiusatakse kristlasi. Niisama, on hiinas lugu võib-olla veidi erinev, aga noh, ka Eestis teatakse küllalt palju sellest, mis toimub Tiibetis. Õisin Changis Turkestanis. Omamoodi erandiks on India, mis on alati olnud väga suure mitmekesisusega piirkond. Ja nii-öelda rahvusriik Euroopas Euroopa mõttes Indias ilmselt luua ei saa endi ja on selles mõttes ikkagi supp, kontinent ja seal elavad koos ja jäävad koos elama ikkagi kümned erinevad kultuurid, kümned erinevad keeled. Aga samal ajal Ladina-Ameerikas näiteks jätkub endiselt see assimileerimine, indiaanlaste kõrvaletõrjumise assimileerimine protsess. Ka poolkirjaoskamatu hispaania keele rääkija peab ennast tsiviliseerituks ja leiab, et tal on õigus ajada minema või suhtuda suure põlgusega. Indiaanlased, see, kellel on mingi muu keel, kes elab teistmoodi, käib teistmoodi riides. Nii et protsess jätkub. Ja mina olen saatuse tahtel ja võib-olla ka oma amet tahtel ma olen väike rahvakirjanik inimeste järeltulija, kes alles teises põlves linna tulles õppisid enam-vähem ära eesti kirjakeele. Nii et minu jaoks need asjad on lähedased ja mina olen omal viisil ikka püüdnud seista mitmekesisuse eest ka siis, kui seda mitmekesisust ohustas võib-olla mingi suurem peeriumi karvane käsi. Kui ohus oli eesti kultuur, aga teiselt poolt ka selle eest ka siis, kui eestlaste enda ülbus või arusaamatus ohustab mõnda siin olevat vähemuskultuur ja vähemuskeelt. Aga üldiselt vaatan ma Euroopale selles mõttes küllalt optimistlikult. Ma arvan, et Euroopa annab, annab paljudele väikerahvastele nagu suured võimalused peaaegu uue elu võimaluse uueks alguseks. Võib-olla isegi võro keelele. Saaminet saame näha, kõneles kirjanik Jaan Kaplinski. Saate toimetaja oli Martin piiranud.