Tere tulemast kuulama järjekordset saadet, sarjas lood ja laulud, meil on väga hea meel tervitada stuudios ühte õige päikeselist külaliste Lea Dali Lion, tere tulemast. Tere aitäh, kui ütleme, et tahaks kõigepealt tegelikult ikkagi lühidalt, nagu inglise keeli öeldakse, pähklikoores paika panna, et kuidas see sinu muusikutee on alguse saanud. Kas sa oled alati tahtnud muusikaga tegeleda, oli sul muid variante või olete sirgjooneliselt selles suunas liikuda? Kui ma olin nelja aastane, siis minu email Sa kinkisid minu ele klaveri ja seda hakkas siin mängima, mina mitte. Sest talle üldse ei meeldinud vist. Ja siis ma mängisin, mängisin, mängisin, tehti nagu. Ma arvan, et ma ei liialda, 10 tundi taevas klaverit. Nelja aastasena sa võid ette kujutada, millised helid sealt tulin. Ma arvan, ema-isa olid kõrvaklapid peas, ema, isa, muuseas, tegelikult olid meremehed nii et neid ei olnud kodus. Aga ma mängisin, mängisin ja, ja siis istiks oli kõikidel selge, et sellest see tüdruk hakkab muusikat tegema. Et noh, lihtsalt muud ei jäänud üle. Mul oli suur unistus saada heliloojaks tegelikult mõni unistus saada Beethoveni, eks. Noh, see tähendaski minu jaoks nagu heliloojast. Beethoveni saatusesümfoonia on üks minu lemmikteoseid. Meelika isa käte vahel kuulas sellist klassikalist muusikat ja kuna isa oli kõneiga mänginud viiulit siis mina äkitselt lihtsalt, kui ma sain kuus, siis ma ütlesin kodus, et nii, nüüd ma tahaks minna viiulit, et õppima muusikakooli. Kõik tegid suured silmad ja küsisid, et noh, kas tõesti ikka ikka viiulit ja ja ja ma kuidagi vist minu arust läksime ise sinna katsetanud. Jäin kuidagi hiljaks, käisin, jalutasin seal vahepeal pargis ja lõpuks käisin niimoodi muusikakooli katsetele ära ja tema ise ei teadnudki. Käin siit, mindi, võeti sinna, muusika oli vastu ja kuidagi kuidagi hästi loomulikult läks. Aga kui sa keskkooli lõpetasid, vot siis juhtus niimoodi, et kui ma olin teises klassis, siis ma kuna ma ei tea, mul kuidagi tuli see viiulimäng niimoodi ise tuli välja, et ma väga ei harjutanud lihtsalt kedagi, noh, tegelikult kui sa oled esimene teine klass, sul lihtsalt peab olema hea kõrveriik. Et siis tulebki välja, et ma arvan, siis ma käisin mingil konkursil ja siis ma sain esimese koha seal. Ja siis muusikakeskkoolist õpetajad, seal olid mõned õpetajad, kes ütlesid, et see tüdruk võikski meie koolika tulla. Ja siis noh, minuga sellest räägiti, mulle tundus täiesti võimatu, sest ma elan meri, Viljandi muusikakeskkool asub Kivimäel. Siis ma mõtlesin, et see ei ja ma kardan, võõrad inimesed, kõik õpetajad, võõrad laps, ta seal, siis ma ütlesin ei, mina sind nii kindlasti ei lähe. Võimatu, ja ma ei läinud. Aga siis, kui ma lõpetasin seitsmendana klassi ära muusika, laste muusikakool seeläbi siis ma ikkagi läksin muusikakeskkooli kaheksandasse klassi nagu edasi, et kuidagi läkski kõik nii loomulikult ja siis juba ma ei tea, kas tol ajal ei hakka muusikaakadeemia või oli veel konservatoorium, ma isegi täpselt ei mäleta. Äkki oli Eesti Muusikaakadeemia just see aasta muusikakeskkoolist kuidagi täiesti loomulikult lähed edasi muusikaakadeemiasse ja siis ja siis niimoodi kulges akadeemias, mis oli su erialaks. Minu erialaks oli koolimuusika, mida, mis tegelikult siis tähendas, et minust pidi saama muusikaõpetaja, jah. Aga eriala oli millegipärast koori dirigeerimine. Seal oli alati tekitas küsimusi, et miks see nii on. Aga jumal tänatud, nii oli sellepärast minu õpetaja oli venna laulja ja see on võib-olla hästi kummaline lause, mis ma nüüd selle kohta ütlen, venna laul, mulle tundus, et õpetas mulle nelja aastaga kogu maailma selgeks. Üleüldse kõik. Et noh, ma ei tea, kuidas ta seda tegi, lihtsalt kuidagi niimoodi juhtus. Ma käisin seal koolis neli aastat, eks ole, või tegelikult isegi ma olin kohal, kuna ma sain esimese kursul seal kohe lapse endale. Et siis ma esimese kursuse käisin, sellise suure kõhuga mängisin issand klarnetit ja siis ma mäletan see koolimuusikat mängimis kõiki erinevaid pille. Kas mu lapsele ei meeldinud torkis mind jalgadega kõhtu? Clarretegi ilmselt nii koledat häält, nii kõva häält, aga ma käisin jah, kokkuvõttes siis koos akadeemilise võistlustel siis järelikult viis aastat. Ma ei lõpetanud ta koolimumises ära, ma tegin eriala eksami riigieksami ära ja ma tegin veel väga palju asju ära. Aga mingid asjad jäid tegemata. Ja ausalt öeldes mul tol hetkel nagu Ma ei olnud selle peale, ma ei leidnud nagu paberit saama. Et see ei olnud minu jaoks tähtis. Minu arust ma sain sealt niivõrd palju ja kõik head, mis seal vali, imesin, kästi enda sisse ja ma olen seda kasutanud tegelikult siiani kogu see muusika teie ajaajal, et see minu arust on, oli see ikkagi väga-väga oluline. Kuidas see Thofini hakatisest saab rokitšikk? Ma muuseas raudselt kirjutan ühel päeval ka sümfoonilise teose, see ma ei ole, see, ma ei ole seda mõtet maha matnud. Kindlasti teen seda ja ma kindlasti tee seisan ka sümfooniaorkestrile, juhatan seda ise, ma tean seda, et see juhtub Lähme esimese pala juurde, mis tänaseks välja oled valinud ja omamoodi kõik see, millest me just rääkisime, juhatab selle loo üsna kenasti sisse, ole hea, ütle, mis selle nimi on ja kuidas see sündis. Selle loo nimi on Rein Karnats, joon ja see on kirjutatud keelpilliorkestrile, sooloviiulile, soolotšellole ja sooloklaverile, mille Viimsi muusikakoolis, kus ma siis käisin, on ika, aeg-ajalt on mingisugune sünnipäev ja siis vilistlased tulevadki kokku ja mängivad seal midagi ja siis jälle hetkel siis mulle pakuti, et äkki ma siis kirjutaks midagi sellele keelpilliorkestrile. Ja see oli selles mõttes pärast pähkel, et keelpilliorkestris mängivad need lapsed, kes seal siis hetkel seal koolis mängivad, ehk siis esimene kuni seitsmes klass pluss vilistlased, kes enam juba ammu enam ei mängi pilli, seega oli vaja kirjutada midagi, mis selles suhteliselt lihtsalt nagu ettekantav, aga samas tahtis, et see oleks ilus. Jaa, jaa. Polo osad, ma siis jagasin oma eriala õpetajale siis viiuliõpetajale Antsis viiulisoolo siseni, selja pädevinud tšellot ja ja mina ise mängisin klaverit ja nii me siin ette kandsin, ma ei mäleta, minu arust ta isegi eriti hästi vist ei tulnud välja selle, et midagi läks nässu selgi lõpus oli nii keeruline kohta. Aga ma selleks, et nad saaksid seda hästi õppida. Ma tegelikult programmeerisin siis nii-öelda klahvidele selle valmis, et mida keegi peab mängima, neljas mingi külapildist, mingisugune aimdus, ta on selline Reemo, eks ole, tema variant, aga, aga samas ma arvan, et ta annab jällegi mulle tundub, et minu hing on seal sees, et täitsa avali, et vaadake, milline ma olen ja siis sa kuuled, siis ma arvan, et noh, et see pilt on päris päris selline. Autentne. Aga tegelikult ikkagi jäi vastuseta küsimus, kuidas siis Beethoveni hakatisest sai rokitšikk. Ma olen hästi-hästi, kontrastne inimene, minul siis on hästi palju erinevaid nüansse iga inimese sees muidugi on, aga et ma võin olla arg nagu hiir, selline väike hall ja külm seal kuskil nurgas, eks. Ja siis samal ajal ma võin minna lavale, kisada, karjuda rohte talle ausalt. Et ma ei tea, need on minu loomulikult nagu mingid variatsioonid, järelikult et see on järelikult see üks osa, et et peale selle ma, ma õppisin ju neli aastat hääleseadja juures seal akadeemias, sellepärast et ma pidin hakkama pärast laste hääli seadma nii-öelda jah, kui seal kooli lähed. Mul oli võimalus õppida siis kogu see häälemehhanism nagu selgus, et kuidas, mis toimib ja ja selle pealt ma tegelikult nende teadmiste pealt ta töötasin välja selle hääle, millega me siis plekid, et nii-öelda tegin, et mulle tundus, et ma tahaks nagu roki laulda tol hetkel. Vaata teismeline natuke särtsu täis, onju, et siis mulle tunde siis ma hakkasin mõtlema, et kuidas sellise peenikese Pulängi häälega nendesse ja hakkan, on seal tekkis konflikt. Ma arvan, et ma ikka mitu aastat voolisin seda hääletehnikalt, et kuidas nagu teha ja siis, kui mulle tundus, et nüüd oli nagunii ma tean, kuidas seda teha, siis ma olin tegelikult juba 25. Siis ma Läksin kahte takti ja katsetasin siis selle häälega. Võtame ette järgmise loo, mis võiks olla ja, ja miks see on armas, et just selle välja valisid. Järgmisel oi, minu päike, see on üks nendest lugudest, mis ongi mulle vist kõige armsam kõikidest nendest paljudest lugudest, mis ma olen kirjutanud see on lugu minu sooloplaadilt, sani instrument, lugu kuigi ma olen noh, võib öelda ka laulja, eks ole. Kuigi ma üldiselt pean ikka ennast muusikaks ja sõnumi või nagu energia edastajaks. Aga noh, võib ka öelda laulja et mulje yldiselt, et ei ole väga vokaalmuusika kunagi meeldinud. Kui ma kuulasin ka kunagi koolis ikka tuli kuulata väga palju, eks ole, klassikalist muusikat, instrumentaalteosed olid minu lemmikud ja päike ongi vist ainuke. Peale selle nüüd eelmisel kuulsime, siis ta ongi ainuke instrumentaal, paneme siin plaadi peal, mulle väga meeldis seda teha, et me läksime stuudiosse niimoodi, et seal Ma enam-vähem teadsin, mis ma tahan teha, aga samas olid hästi palju lahtisi otsi. Et ma mängisin kõigepealt ise nii palju kui seal, Ma ise programmeerisin mingisugune sisse, saatsin siis poistele, kes siis pidid seal mängima mingeid muid osasid. Ja siis Roland Puusepp mängib seal trummi. Kas ta tuli stuudios mätsinud, kuule, tead, ta küsisin, mis, mis sa tahad, et ma siia mänginud, mõtlesin, tead, lihtsalt unusta ära kõik piirid, mängi lihtsalt lihtsalt nii nagu et seal ei ole üldse vahelise mänginud, lihtsalt mängi. Ta ütles, et tihtipeale seda stuudios, ütle, et mängija ükskõik mida, unusta ära need kõik asjad ära mängi midagi. Ütles, et seda nii harva kohtab, et alguses ei oskagi mängida. Vaata ja siis lõpuks tal läksid, silmad põlevad. Lahe ja mida rohkem tegelikult, kuna ta on hästi-hästi hea trummar, sest ta tegelikult mängib taas ühe korra ja lugu on selleks. Aga et siis me proovisime mingeid erinevaid variatsioone ja siis tegelikult Lähete nüüd sädekate sealt filmist ja siis Siim Aimla mängib seal flööti ja siis Simone maitses samamoodi, mängi litsalt männi ja mängija mängija, me teeme paljude Eike ja pärast siis nagu ehitame, kui pusle, vaata sealt kokku, et võtan seda ja teist ja ja, ja siis vaatame, mis valmis seal minu arust tuli väga. Mainisite, et käisid kaks takti ette saates omal ajal kas juba enne seda või selle järgselt oli sul ansambli plaanid või, või olid sa juba kamba kokku ajanud, et teeme muusikat? Läksin kahtetact, eriti siis, kui ma sain tuttavaks Aare jaamaga senine ainuke multikast tuttav siis ja siis teha kohe, me koos töötasime laeva peal, mina tegin eakad ja siis ta kuulasid kuule, et võiks midagi teha, et temaga kodus oma kodus toode. Ja siis me minu esimesed laulud tegelikult tegime nagu temaga koos seal noh, niimoodi kodustuudios tehakse ja viisin Memedada viisist raadio Elmar isse selle ja siis ka vist raadio kahte. Loodan, et said need lood, pandi vist enam-vähem tunni aja pärast lugu eetrisse. Just samal hetkel sõitis Elmar Liitmaa ja autos ja kuulas raadiot, kuul suh, mingi lahe lugu, oh mingi kihvt kutt, laulavet võiks bändi teha koos ja siis tema ots minu numbri ja siis helistas, mulle. Sai teada, et oh ei olegi uit. Ehkki tüdruk siis ütles, et kuule, et teeks koos bändi ja siis tegelikult mingi mina ei teadnud, kuidas bändi tehakse või üldse ja siis ta siis hakkas mulle vaikselt õpetama, kuidas see käib ja kuidas arrenseerimine käib ja ja siis tegelikult samal ajal ma läksingi kahte takti. Et sel hetkel, kui ma läksin kahte takti, mul tegelikult juba ilmus, ära piina mind TV1, siis ta oli ise võtame ette järgmise loo. Kui me tänaseks saateks lugusid valisin, siis ma mõtlesin, et kuidas ma nüüd valineb nendest oma armsatest, lastest need lemmikud siis ma otsustasin, et, et kuna ma olen ju kõik armsad, eks ole ühtemoodi, et siis pigem valin sellised, mida inimesed kas ei ole kuulnud või on noh, et, et neil oleks huvitav, eks ole. Et see järgmine lugu on nüüd selline lugu, mille ma esitasin eelmisel aastal Eesti laulu konkursile? See muidugi see lugu sinna ei kvalifitseerunud sinna eelvooru. Aga ega ma seda lugu välja ei ole ka, on selles mõttes, et teda ei ole keegi kunagi kuulnud. Aga kas see on selline tore lugu, et kes sa minu raamatut lugenud, see on kursis sellega, et mul on üks tore naabrimees ja see lugu tegelikult räägibki sellest naabrimehest lihtsalt kuna meil on siin mingi konflikt, on seal õhus kogu aeg, et siis siis lõpuks mulle tundus, et ma nagu hakkan juba kartma nagu oma kööki minna, sest äkki naabri vesi seisab akna taga kurdliku riivilt, eks ole. Ja siis siis kuidagi äkki kirjutasin selle loo selle laulu ja siis ma sain sellest hirmust lahti. Ma ei teagi, äkki seal öeldakse, et kirjutamisteraapia on olemas, et kui sa kirjutad väljendast mingi asja, aga ju siis tegelikult ikkagi see muusika kirjutamine on samamoodi nagu teraapia, pead, sa kirjutad mingi asja endast välja ja siis ta nagu saab tiivad ja lendab minema. Kuulame siis ja tervitame naabrimeest. Lugu, mille pealkiri ta Möögol pühendusega sinu naabrimehele jah, ja et kõik teaksid kindlalt, kelle naabrimehest jutt käib, siis täna on lood ja laulud saates külas Lea Dali Lion. Ja sellel laulul oli tegelikult vaatamata tema üsna kelmikale, kõlale ja tekstile selles mõttes üsna põhjapanev sõnum, et kui keegi sind hirmutab või sinust tegelikult pahameelt tekitab, siis sa peaksid sootuks vastupidiselt käituma. Jah, selles mõttes, et öeldakse, et armastus võidab kõik, et see ei ole mingi naljalause, et tegelikult see päris tõsi, et alati, kui sa satud mingisugusesse halba või keerulise eba ebameeldivasse olukorda, siis alati on võimalus olukord, et iseenda jaoks teha ja mitte ainult iseenda jaoks tegelikult teha meeldivaks sellega, et jagada armastust, et, et pikas perspektiivis see toimib. Kui sa meenutaksid ansambli Blacki moodustumist. No vot, kuna mina tegelikult mina fännina või Loonudki Elmar Liitmaa tuli, ütles, et oi, teeme bändi ja siis ta kuidagi musike mingit ändivalju ajamas. Tegelikult mina nagu vaatasin selles mõttes kõrvalt, vaatasin, et ohoo, et kuidas bändi tegemine käib üldse ja ma ei teadnud sellest ööd ega mütsi. Ei teanud lugude kirjutamisest, ma olin kirjutanud küll lugusid, eks ole, aga edasi teha näiteks, et noh, mul on sõnad muusika, et selles mõttes pläki tegemine ja siis saigi minu sihuke pikk õppeprotsess, et, et siis kui see esimene koosseis läks laiali et siis tegelikult tegin mina allest bändi, mina, siis võtsin bändi tüdrukud kõik, eks ole. Ja siis ega algselt käidin selle mõttega, et nüüd me lähme mingile kontserdile. Mul ei olnud õrna aimugi, et kas need tüdrukud mängida, aga päriselt ka oskavad. Et nad küll nagu VII Vapras, sa pead seal suud liigutama, jah. Ja käsi käib kidra kohale, et ega see ei tähenda, et see suudaks laivis esitada. Siis lisame, sattusime olukorda, kus tõepoolest öeldi, et noh, et nüüd seitsme vapra kõik need kõige edukamad lähevad tuurile. Pidime pikali kukkuma, sime ruttu, rääkisime enda bändi Angelaagi, kes kindlasti oskas hästi kitarri mängida. Ja siis temal natuke oligi see, kes meid seal nagu niimoodi kantserlased ja mina ise õppisin kahe kuuga akustilist kitarri. Tere mängiva. Ega ma ei osanud ju varem ma mängisin viiulit ja igast muid pille. Kitarri ei olnud mänginud ja me läksime kohe Livile niimoodi, et ETV salvestas selle kõike televiisorist pärast vaadata, et see oli ikka päris selline pea ees tundmatus kohas vette. Aga samas, kui ma praegu vaatan, et seal oli küll palju asju, mis läks nässu, eks ole, et seal oligi selliseid lugusid, mis tegelikult kõlasid või hästi, et see on ime, et me nii väikse ajaga nagu suutsime mitte millestki teha ehitamise bändi valmis siis kõlas, võtame jälle järgmise loo, mis see võiks olla? Järgmise looga oli niimoodi, et mina ise olen seal, noh, selline telgitagune ka kaadri taga nii-öelda ma ise seda lugu ei laula ja ise ja ma ei ole seda lugu kirjutanud, ma olen ise selle loo vokaali salvestanud ja töödelnud. Aga miks ma selle looga olen tegelikult väga-väga seatud ja valma naljatamisi ütlen, et hoogu hea loom olen teinud võtta et siis see tegelikult on natuke sügavam. Ma olen sünnitanud selle laulu autori selle laulu, vokalisti ja kidramehe. Ühesõnaga, tegelikult on see minu poja rabi laul ja see on tema kirjutatud, ta sai 18 ja siis me mõtlesime, et mis me talle kingime, Peaksime, kinkisime talle tegelikult võimaluse. Ja kuna ta oli hakanud mingeid laule seal, noh meil on kodus niimoodi, et see on normaalne. Mingid pildid, keegi fookust, näib, et siis lapsed hakkavad nagu iseenesestpille mängima. Ja siis ta kirjutab mingeid lugusid ja siis me mõtlesime, et ta viitsis ühe loo, nagu salvestada päriselt saab, teada on, eks ole, ja kohe olid meil olemas ka pillimehed, eks Ramzan ansambel, plekist oli tal kasutada ise ta mängib seal siis kitarri pilve rullib mingit trumme ja siin usin mingit passi. Ja siis see oligi tema selline täisealiseks saamise kingitus. Mis seal salata, ma arvan, et me tunnistame siin suurepäraste vokaalsete võimetega kitarrimänguoskusega tähe sündi. Sellise lauluhäälega noormehi ei ole just liiga palju, sa kindlasti südames tunned tohutut uhkust, et sul on, poeg, on täpselt samamoodi meeletult andekas ja sul ei ole vist ühtegi reservatsiooni, et ei pane kätt ette, et ei muusikut sinust ei saa. Et ma mõtlesin alati, et, et kui ma, kui mul lapsed sünnivad, siis ma tahaks neile anda. Midagi iseendast midagi, et mis see oleks kõige parem, mis mul oleks nagu endast anda, siis ma mõtlesin, et musikaalsus sõnu see nagu ma arvan, kõige parem asi, mida saaks nagu edasi anda. Ja mul on nii hea meel, et tõepoolest vähemalt Robi külge hakanud tõenäosusega ka tüdrukute külge, mõlemad laulavad ka. Aga ma olen tabanud ennast niimoodi, et ma koristan koduseks kune Robila minersen. Eks koristan seal kodus ja siis kuulen, et ta mängib seal kitarri ja siis ma leian ennast, et ma äkitselt istun lihtsalt tolmulapp käes kuulajalt, nii ilus hetk ja järjest ja ta mängib, mängib mingit soolati, kõik minu lemmiknoodid kõlavad järjest siin tõesti uskumatult liigutav tunne. Ühesõnaga kuulsime lugu, Oya Robi Tree laulis seda, kui me räägime laulu loomisest. Kuidas ikkagi laulu loomine, sinul toimub? Kas see on midagi, mida kuskilt antakse, või on see põhjalik töö ja lihtsalt keskendumine? See on väga hea küsimus, sest õiges kohas see laul, mis nüüd tuleb kohe räägingutesse, laul sündis. Ilmselt tuleb kuidagi korraga kõik see muusika ja see sõnade lihtsalt minu arust, kuna ma olen nii vilets sõnadest kinni haara ja siis see muusika jõuab muidugi ennem ja siis tulevad ka need sõnade siis enamasti ma ei saa aru, millest nad seal räägivad. Praegusel hetkel ma juba tajun, et kuna need sõnad antakse enamasti minu laulusõnale, antakse tulevikust, ehk siis on mingi asi, mis juhtub. Kunagi, kui ma ei teadnud seda, siis ma tihtipeale juurdlesin oma sõnadele, ma mõtlesin, et miks ma need sõnad kirjutage neist aru ei saa, et noh aga siis, kui ma ühel hetkel hakkasin aru saama, et need laulud hakkavad juhtuma tulevikus, et kui ma kirjutan ühe laulu valis, ma ei saa aru, millest see räägib, siis mõne aja pärast juhtub see asi, mis seal laulus kirjas on kõik. Ja see lugu, mida me hakkame kuulama, oli see lugu tõi minu juurde, eelmise aasta augustis kirjutasin see, ma pole väga ammu lugusid kirjutanud, sest vahepeal, kui ma käisin keemiaravil, siis ma üldse ei talunud muusikat, ma ei mänginud ühtegi pill, ma ei saanudki mänginud, sõrmed olid noh, sellised paksud nagu vorstikesed ja valutasid, et nendega ei saanudki mängida. Aga nüüd, kui ma lõpuks sain, noh, nagu sealt noh see on nagu niisugune suur tamm ette ehitatud, kas see tuleb siis see vesi sealt ükskord. Ja siis ma. Ma arvan, et umbes terve öö mängisin kodus, seal on, mul on väike kodu proovikas mängisin seal klaverit ja muutkui lugusid, tuli tuli, neid tuli mingisugune seitse tükki järjest, mõtlesin, kuidas, mis toimub ja siis tuli see eluga. Ja sellele loole tulid sõnad ka teistele lugudele tulid lihtsalt, eks ole, mingid viisid, et ma, ma kohe teen nagu, mängin sisse. Siis salvestan nii-öelda ära, eks ole, nii palju, kui mul on paremini, IiPodi tõmban, siis ma näiteks autoga sõidan kuule ja siis on hea, et, et kui, kui mingid sõnad tulevad uued, siis kohe saad nagu kirja panna, noh, et see justkui teed, et autoroolis tööd tegelikult selle nimi aga kuulan seda lugu ja iga kord, kui ma seda lugu hakkan kuulama, ma mitte, et mul lihtsalt läheb meel kurvaks, ma hakkasin ohjeldada ohjeldamatult nutma, alati mõtlesin toimuma siis millest see lugu, millest see lugu räägib, maksnud üldse kartma selle pärast, et ma teadsin ju, et noh, et lood sünnivad hiljem, tuleb see asi, millest lugu kirjutab. Ja siis ühel hetkel ma sain ärritajad, ilmselt keegi, keegi sureb ära, et lahku minemised ja selliseid asju ei, ei saa olla nii, tekitada sellist Sa tunned. Ja siis ma hakkasin kartma mulle nii palju lähedasi, mõtle, kes ja, ja noh, et et me ju mingeid asju ma näen ette, eks ole ka mingeid asju, ma ju ei tea, et noh, et siis see tekitab võib-olla eri veel eriti rohkem paanikat, eks ole. Ja siis tõepoolest kaks kuulaks mööda, juhtuski üks inimene tõepoolest nagu lahkus minu. Jah, eks eks tore inimene minu lähikonnast ja siis siis ma ei saanud veel kohe aru, et see lugu rääkiski sellest aga siis, kui mul tuli mõne päeva pärast meelde, et oi, ma tegin seda lugu, hakkame esitama ühes raadiosaates raadiotelesaates. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et nüüd ma tean, kellest see lugu räägib. Ja siis ma mõtlesin, et sõnadeta aitäh. Mul läks ikka tükk aega, et pusle kokku panna, milles täpselt räägib, seepärast ma sain aru, et seal oli siranduslik kõik kirjas täpselt kuidas juhtub, mis juhtub, millal juhtub. Ja see on üks huvitavamaid asju üldse, mis, mida ma olen elu jooksul kogenud. Et sellest viimasest lausest, millest ma võib-olla sain võib-olla pisut teistmoodi aru, sain Mallet päriselt aru. Kui ma seda sisse laulsin, laks A ehk siis tegelikult see lugu mitte ei ole minu, need ei ole minu mõtted selles loos. Seda lugu räägib üks teine inimene, ehk siis inimene, kes nii-öelda tiivad selga sai, ära lendas, korraks tuli tagasi muuseas vahepeal juba et tema räägib, tema räägib meile, kes me siis siia jäime. Sellepärast, ma ei saanudki paljut aru, sest ta on teatud sõnu, mida mina, näiteks igasuguste mul ei ole sõnavarast, teatud torte sõnu ja need sõnad on seal sees, eks ole, ja siis ma mõtlesin, et noh, et sa nagu ei adu nagu täpselt seda mõtet, kui keegi teine ütleb, et mida ta sellega mõtleb nii täpselt praeguseks hetkeks. Ma olen selle loo nagu äradessefreerinud täiesti otsast lõpuni. Ja see lugu ei olegi minu jaoks nagu lihtsalt nagu lugu enam või laul, vaid see on nagu hoopis midagi väga-väga, rohkemate sügavamat. Enne oli juttu Robist, eks seal mängib selles loos kitarri. Kui mina olen senine üdini poorne tüdruk siis Robi on just nagu täpselt minu vastand, et ta on selline ühiniminaarne mees. Ja siis meil on nagu hästi raske koostööd teha selles mõttes, et tema jaoks on minu lood kõik nii, nii liiga lõbusad ja minu jaoks temale oskasid väga kurvad. Ja siis see lugu tõepoolest, mis oli, ma arvan, et ongi kurvem lugu kirjutanud siis ta kuulas, kuidas ta mängis, nüüd kuulavad tema sellesse lukkuma võiks küll proovida, isegi tervislik ja tema jaoks on see isegi ka pärismaa soorne, aga aga et noh, et see on nagu piisavalt minaarnetta, võiks sinna midagi, oleks talle öelda. Ja siis niimoodi ma läksingi stuudiosse. Mul on tõesti hiiglama hea meel, et ta, et ta tuli mingis sinna, lukustas, minu arust see sai nagu selline hästi sügav ja ilus ja armas. Ja ja nii ongi ilu. Aina. Tahaks veel midagi öelda, ma olin selle loo nimilaul, mis selgelt oli siis antud. Me hakkame õige pea rääkima ka ühest laulust, mille pealkiri on sama, mis sinu poolt kirjutatud raamatul, ehk siis joonista valgus. Ja kust see tuleb, et et sa suudad tegelikult neist asjust kõigist rääkida. Rõõmsa tooniga. See on rakursi esimees. See on see, et kas valite noh, mis rakulise valid, et temale vist sündinud selliseks rõõmsameelseks. Et eks mul on natuke seda loomust ka sellist meest, ütlesin oma oma pisikesele tütrele koduselt. Kutsu hammustas mõni päev tagasi, kellega ma käisin traumapunktis ja õmmeldi siis põsakesegi kinni ja ta on hästi minu moodi, tegelikult siin Eesti rahulolev kõigega ja selline sihuke päikseke. Siis ma ütlesin, talle ka, tead, tegelikult ongi niimoodi, et ega elus juhtubki palju asju, aga kui elus mitte midagi ei juhtuks, siis oleks väga igav. Tallinn on ka täiesti nõus. Joonista valgus sai selle raamatu pealkirjaks ja on selle laulu pealkiri, mis kohe kõlama hakkab. See raamat kõneles sinu haiguse luu, sinu vähist võitusaamise loo. Räägi ole hea ka selle laulu sünnist ja selle seosest raamatuga. Minu jaoks tegelikult, et see raamat räägib hoopis minu vaimset arengut ja tegelikult see lugu sündis enne, aga mulle tundus, et kõik see, mis seal raamatus oli kirjas, et kõik see, et ma sain sellel hetkel hommikul kell pool viis, kui see lugu nüüd saabus, ma sain aru, miks ma kõik selle protsessi nagu läbisin miks seda mulle vaja oli. Siis ma tundsin, et ma sain nagu valmis jälle mingiks järgmiseks etapiks. Et esiteks ma varem alati nagu kahtlesin selles, et et kas mul on ikka niipalju öelda, kui ma lavale lähen, ma selleks lavale minna, mina ei näe põhjust, lihtsalt vaadake jube lahe lavale ja mul on teile uus kleit ja see on ju, et see ei ole piisav, et mul on nagu kogu aeg on tunne, et äkki mul ei ole piisavalt anda võidelnud kohvis endaga. Ja siis selle EKRE hommikul kell pool viiskusel joonista valges, siis sai valmis. Ma teadsin, et ma võin minna ükskõik kuhu praegu võttama sündi, oma mikrofoni, plokid, millega me siis teen minna ükskõik kuhu, kelle juurde panna need üles ja laulda ja ma ei karda, ma ei karda esineda, tähendab, ma tean, et, et sellel on mingi sügavam põhjus, et mul on midagi öelda, et see, et selleni me nagu jõudsin selle selle laulukirjutamise käes tegelikult kogu see protsess, mis seal raamatus kirjas on, viis mind selleni, nagu välja. Mõtlikult lainelt jõuame tänase saate viimase loo juurde, meil on ikka külas Lea Dali Lion ja nagu sa ise naljatades ütlesid, no saate lõpetuseks vähemalt üks Black ilu kui ka kuivõrd sinu jaoks on oluline see, et et sa oled üks bändist või ikkagi sul on oluline, et sina juhatad vägesid, sina ütled kuidas, kas sulle meeldiks vahetevahel olla ka näiteks ansambli, ma ei tea, lihtsalt trummimees Eevi malev, et ma tahaks olla kuskil mingi bäkki laulja vahel seal kuskil lava kõrvalmaitse ja siis nagu noh, ka vaadata seda kõrvalt, vaid et ehk see laulja olemine või see noh, see frantmen seal ees on seal nagu vead, seda veel, see on tegelikult raske. Tõepoolest, ma olen senine füürer küll, jah. Ma olen tänaseks väga palju muutunud. Ma olen lubanud iseendale, et ma ausõna, luban inimestel tulla ja ja ma ei ütle neile kõik ette, mis ma võib-olla tõesti oli hästi suur ego. No see kuidagi, vaata, see on nagu su lapsed, nad nagu, see on samamoodi nagu tuleks, mulle tundus nagu oleks keegi mingi tädi kuskilt tänavalt, ütleksid, kuule, lõikame su lapsel juuksed ära, noh, see see, noh, see kuidagi see ei lõika. Minu laps on ju, et see lugudega nagu samamoodi ja ma arvan, et ma olen praegu täiesti võimeline ja ma isegi mind huvitanud pakub mulle huvi, et kas läheb õitsele või ei lähe, et siis on kaks võimalust, eks ole, hea juhataja, siis see viimane lukuga. Kuna ma käisin saates, laula mu laulu vahepeal aasta tagasi, siis hakkasid kõik hirmsasti pläki lugude vastu äkitselt huvi tundma. Ja inimesed on läinud plaadipoodidesse küsinud käki plaati, mida ei ole ammu juba olemaski, sest nad on kõik ära müüdud kunagi ammu. Ja nüüd me siis otsustasime, et me anname välja pleki parimate lugude plaadi. Ja nüüd see lugu, mida me ka kuulame, see on see nüüd tegelikult päris uus lugu. Aga ma kirjutasin selle ikkagi ammu, lihtsalt need sõnad. Osa nendest sõnadest ma sain alles kätte mõni nädal tagasi, et ma ootasin sõnu aastaid siis kui mu laps teine laps sündis, refrään oli olemas ja see räägib ka tegelikult sellest samast tema sünnist. Ja ma ootasin ja ootasin, et millal need ülejäänud sõnast ravimeid ei tulnud kuskilt. Nüüd äkitselt siis siis siis mõni aeg tagasi tulid ja selle laulu nimi on planeet maa. Lea, aitäh siia saatesse tulemast. Soovin sulle ikka rõõmsat Rahuvi rahulikku rõõmu ja tulevikuga ühte sümfooniaorkestrid. Ja ma tänan, see kindlasti tulen.