Saates lood ja laulud, tervitame järjekordset külalist, selleks on Erki Pärn. Tere tulemast stuudiosse. Tere, Maian. Ja sinu puhul on tegemist väga mitmekülgse muusikuga. Me võib-olla esmapilgul ütleme, et tere tulemast Erki Pärnoja ansamblist Ewert and tõlgendusega, tegelikult see ampluaa, kuhu sa oma väikese sõrme oled andnud aastate jooksul on väga-väga lai. Kui sa reastaksid need kooslused, kuhu sa põhiliikmena oled kuulunud, mitu ansamblit laias laastus saaks? Ma hakkan mõtlema otsa kooli orgudes, ansambel Foundation kortut. Virgo Sillamaa, Martide Reigo Ahven ja siis üldnimetaja Anna Põldveebänd. Siis Ines Männik. Frank, Frank, Kristjan Masrutšak, Kaspar Kallustega, draakonid Liisi Koikson. Ja siis sellised juhuasjad, mis ei ole väga pikaajalised olnud ja nüüd trio marti tärn, arm porteritki. 10 ringis ongi sellised põhikoosseise. Sindist, sa oled pärit, ma saan aru. Ja tegelikult kuskilt sa selle muusikapisiku või selle tõuke oled saanud, sa oled mänginud algselt puhkpille, siis vahetanud ümber kitarri vastu, mis algtõuge võis olla. Seal oli need tõukajaid, oli palju, et kõik, kellega ma koos elasin, ehk siis ema, vanaema onu olid kõik parajad tõukajad selle koha pealt et vanaema laulis väga palju vokaalansamblites oli maakonnas vähemalt väga tuntud, ansambel oli Helios? Jaa, jaa, nüüd alles hiljuti ma kuulsin, et vanaema olla kutsutud ka lainesse, kunagi isegi laulma, tema oli suur lauluinimene on siiamaani. Ema oli muusikakasvataja ja onu oli rokkstaar Indrek Raadik siis ansamblis tuberkuloos ja peale selle veel minu kadunud vanaisa tromboon oli väga kõrgel kapi otsas, kuhu ma ulatanud ja ma ootasin, et ma kasvasin piisavalt suureks, et see üks päev kättesaadused muidugi ka ei jaksanud ära. Ronisin sellele järele korduvalt. Aga ühel päeval ma sain ta kätte ja mängisin natuke seda ja siis jäid onul käisid seal igasugused küll. Ansamblist ma ei tea, kes need kõik võisid olla vennaskond ja võib-olla JMKE ja igasugused sellised sõbrad käisid külas ja siis mindi, vahepeal lihtsalt jäeti pillid nagu senti sinna ja siis sai neid pille proovitud ja emal oli üks kitarr ja seda muusikat oli nagu üksjagu. Ei ole pääsu selle eest. Sinu maailm on kitarrikeskne. Ühes intervjuu olukorras me oleme varem ka kohtunud ja kui ma küsisin, et Erki Pärnoja, kes on jah küll suuresti mõjutatud Tšassist ja olnud tegev ka poprockis et milliste stiili määratlustega veel ennast nimetaksid, siis sina ütlesid lihtsalt vastuseks, et ma olen kitarrist ja mulle meeldib improviseerida. Kui palju see mõttemaailm on muutunud või on see mõte sama? Ei ole sama, nii lootsin, et mingi teine vastus, sest mina, ma ei mäletanud seda intervjuud väga hästi, ma lootsin, et see on lihtsalt lihtsalt muusik, kõik, mis sellega kaasneb, kitarr lihtsalt on, on minu instrument, ma olen sellega kõige rohkem tegelenud, aga kus oleks mõni muu instrument, siis sellest ei oleks mitte midagi. Et kui ma, kui peaks mingil põhjusel juhtuma, et ma ei saagi tarri mängida enam, siis ma mängin mingit muud pilli ja midagi ei ole katki. Et ma ilmtingimata ei näe ennast kitarristi ja kui mahendidest. Sul on kindlasti rohkem kui üks. Tar ja neid on üksjagu, ma ei ole kokku lugenud. Aga see tähendab ka seda, et tegelikult iga kitarri taga peitub erinev moodus, kuidas kirjutada. Ja nende kitarride sees on, muusika on olemas, ma tegin just hiljuti tegelikult ühe väga kavala lükke. Ostsin Vaiko Epliku ühe kitarri ära ja see oli noh, aasta tegu muusika valdkonnas selles mõttes, et ma sain selle uue pilli ja sealt hakkas, hakkas niimoodi muusikat välja tulema, et, et noh, ma ei jõua seda kõike kirja panna. Kogu aeg. Pillid inspireerivad ja. Mul on küll nagu olemas need oma mingid vahendid, võim või plokid või need jubinad või pill, millesse ma olen eriti kiindunud, millega mängin rohkem. Ja vahepeal ma ei tegelenud selle selle asjade juurdehankimise ja vaatamise ja uurimisega, aga nüüd, kui ma olen sellega natukene toimetanud, siis ma saan aru, et iga see vidin, mille sa endale juurde hangid ikkagi inspireerib sind tegema midagi uut. Ja siis ma olen aktiivsemaks muutunud jälle selles valdkonnas. Läheme praegu esimese loo juurde, mille sa neile kaasa oled toonud, mis see võiks olla? Ma arvan, et see võiks olla maineki lugu lameia ja lame ja ei ole üldse mitte minu lugu, aga see on üks esimesi lugusid mida me selle bändiga tegime, kus me saime aru, et see on täiesti bänd, et, et see ei ole lihtsalt mingi asi, mida me peale kooli teeme. Ja see salvestus on väga ägedast ja erilisest ajast, kui me seda plaati salvestasime Põhja-Rootsis, et selles polaarpäeva käes, siis kiil olid telefonid välja lülitatud ja päev oli kogu aeg, et me ei teadnud, mis kell on, et me lihtsalt mängisime, Kunime, väsisime, siis läksime tulutult kalale. Ja siis läksime magama ja kunagi ei teadnud, kas me magame, öösel võime, magame päeval või kogu aeg oli siuke päike oli kogu aeg hästi madalal. Selle salvestuse plaadi peale, seda mul tuleb, tuleb meelde kogu aeg, see tunne üldse nende lugudega on niimoodi, et kui sa neid kuuled, siis selleks saateks nagu ette valmistades ka, nagu ma kuulasin ja valisin neid lugusid, siis ma sain aru, et need ongi minu fotoalbumeid, et mul ei ole väga palju fotosid mõnedest perioodidest oma elus ja kui ma kuulen näiteks seda lugu ja siis tulevad kõik need emotsioonid ja juhtumid ja värvid ja lõhnad ja kõik asjad tulevad väga, väga hästi meelde. Ennist rääkisime sellest, et sa oled pärit Sindist, aga kuidagi järsku olid seal Rootsis tegid bändi nimega maineka, keset pole päeva. Tegelikult on põhjust siinkohal rääkida sellest, et mingil hetkel, kui sa otsustasid kitarri kasuks, sai sinu esimeseks õpetajaks vist Marek Talts, eks ju. Edasi läksid Tallinnasse otsa kooli seal kaks aastat oli ta siis otsustasid järjekordselt järgmise asutuse kasuks, milleks sai Muusikaakadeemia. Vahepeal oli Mart soosinu õpetaja ja Jaak Sooäär sai siis akadeemiast sinu õpetajaks, kes soovitas sul minna siia õppima ja miks sinna, mis kool see oli ja miks kool nõnda hääli, et ta sinna soovitas minna. Kuidagi me olime tundides jaaguga rääkinud ja, ja Ta oli väga inspireeriv õpetaja, väga nõudlik, üsna selline allahindlus ei teinud ja range ka. Aga need olid väga huvitavad see, et kogu aeg, mis tema tulid ettepanekud siis ta paar korda oli öelnud, et ma olen küsinud, kust kust sina said kõik need asjad ja siis ta oli paar korda öelnud, et olin Taanis õppis ta käis ka Rootsis kurb inimestega läbi, sest kunagi tema õppis seal olulised ja Tanel Ruben, ma ei tea, kas siis ühel ajal või eraldi aegadel. Ja ütles, et see on noh, see on tema allikas või see, mis on teda nagu mõjutanud või kus ta on saanud oma oma ideed nagu kokku pannud sealt, et ma mäletan, et mingi selline lause oli, et sa peaksid ikkagi minema sinna, et siis sa saad nagu need õpetused nagu first hand, mitte sekendandatu, mingi ei ole vahemeest, kes vahendab seda infot vaid, et sa saad minna sinna. Ja siis oli see mõte mulle pähe istutatud ja siis tuli juba esimese minu akadeemia karjääri ega üsna lühikeseks jäigi aastaseks. Ja selle esimese aasta sees siis oli see. Ma arvan, et see oli see sama projekt, mis siiamaani käib Krossingoveri öös, õpilasvahetuse projekt, kus on projektinädalal, tulevad siis erinevad õpilased eri riikidest, tulevad Eestisse ja tehakse segaansamblid ja, ja niimoodi mina sattusin siis ökory konservatooriumi õpilastega kokku. Ühe poisiga ma sain eriti heaks sõbraks. Juuel, Västeri oli tema nimi, aga tema ütles, üks õhtu, me olime peale kontserti, no teatrisse läksime tähistama ja siis ta rääkis, et EAS, kurb, et see on, see on hea kool, et ma arvan, et peaks sinna minema, et kui sa tahad midagi vähem akadeemiliste hästi loomingulist ja kus sa saad hästi palju lihtsalt teha. Kui see muusikat 24, seitse ja, ja kogu aeg ja kõigil on sama režiim. Et siis see peaks minema Scurbisse. Ja siis ma mõtlesin, et samal õhtul mõtlesin, et olgu siis lähen ja siis läksime korra internetti, siis ta ütles, et kuule, et mul on tunne, et see, see kuupäev on vist homme millel tuleb need taotlused tuleb ära saata ja siis see kuupäev oli tegelikult seesama päev, me rääkisime sellest ja siis olles juba tegelikult natukene pidused, siis kirjutasime mulle avalduse valmis ja, ja ma saatsin selle Kuurupisse oma õpetajale mulle Holgvistile, siis pääsesin sinna katsetele. Võtsin selle reisi ette, läksin kohale ja katsed olid väga närvilised. Ma olin ikka täitsa täitsa endast väljas, kuuldes, kuidas mu saatebänd mängib eksamil, seal oli ikkagi täiesti müstiline plussid, žüriis istuvad õpilased veel peale õpetajate. Siis mul oli ikka närv täitsa must ja tegin, tegin katsed ära ja ja mõtlesin, et okei, rongi nõmmel on veel pool tundi aega, et ma lähen korra, käin vannitoast läbi, jalutan natukene ja siis tuli mulle see mulle tuli mulle vastu, ütles, et millal, millal sa ära lähed. Mingi poole tunni pärast, ma arvan, et jää kauemaks, lähen tulemusi ootama, siis ta ütles, et ei. Seal on väga kaua ootama, et ma arvan, et ma võin sulle öelda küll, et tisse ja tere tulemast siis siis oligi korras. See sellest sai tõeline murranguline aeg minu elus igatpidi. Eriti muusikalises mõttes. Muutusin selleks, kes ma praegu olen, ma arvan. Mainek, kellest see koosnes? Liikmed on olnud kogu aeg samad. Trummar Ulrika ording Taanist, bassimängija Patrick Lillis, krunstram ja kitarrist, Taani löögren, see bänd tuli sellest, et Ulrik. Istusime söögilauas, esimene esimene lõunasöök oli ja nelisusti kooli söökla, niimoodi nagu käibe, siis istud ja jutustad seal siis Ulrik ütles, et kuule Eesti võitis vist Eurovisiooni minu riigis ja siis ma ütlesin ta, väitis küll ja siis rääkisime seal juttu ja tore oli lõbus ja siis ta ütles, et aga teeme bändi. Ma ütlesin, et olgu ja siis tegime trio, tuli basstrumm, kitarr. Aga nad olid veel teinud veel teised Riio natukene varem pais trumbid härraga Taaniel öögreniga. Ja siis nad olid omavahel arutanud, kui me natuke Me oleme trio teinud, et kuule, need kitarristid sobiks päris hästi kokku. Ja siis tegin kahe kitarriga bändi ja sellest saab järgmine aastakümme aastat. Aga viljalisid ka, mis seal salata, kantrit Rootsis vahepeal. Seda küll ja olin tegelikult täitsa täitsa kantrimees, et nagu riietust ei olnud õiget, aga muidu vaimsus oli küll õige. Samamoodi üks kursakaaslane, kellega ma ei olnud väga palju kokku puutunud, teisel aastal on seal hinnad alanud. Ma teadsin, et on, ta õpib klaveri erialal, aga ma ei olnud kunagi sattunud temaga koos mängima. Siis ma olin kuulnud lugusid ja tegelikult hoopis laulja. Ja et klaverit ta kuidagi sattus seda mängima ja nii. Ja siis ühel päeval ta lihtsalt ütles, et kuule, et et ma salvestan siin mingi paari päeva pärast plaati. Et äkki tuleks mängima. Ma ütlesin, et ja muidugi, ja siis ta andis oma lood, tema on, mis ta oli teinud, mis oli siis minu üllatuseks täitsa ikka täitsa kantri. Ja mõtlesin, et oh issand, siis kolm päeva aega hakata korralikuks endast lugupidavast lugupidavaks kantrimeheks ja siis ma hakkasin. Ja see oli, see tuli väga huvitav välja, sest seal bändis oli teine kitarr, oli Taani löökren mainekist? Jaa, jaa. Me olime mõlemad nagu äraeksinud sinna kantribändi. Aga sellest tuligi midagi erilist selles mõttes, et me ei ole nagu sünnipärased kantriinimesed vaid me oleme siis lihtsalt pillimehed, kes mängivad kaasa. Ja sellest tuli väga tore asi, paar aastat ma sain käia niimoodi nendega. Selliseid väiksemaid tuure tegemas ja salvestamas Kopenhaagenis ja Malmös ja Göteborgis ka. Saime ringi sõita Rootsis Taanis mängida väga põnev aeg. On see liin on Tarland ja putru apsemainiis, vesi põlvini kui otse tõlkija. Ja mingil hetkel sa tulid sealt Rootsist tagasi. Ja kas see tagasitulek või üleminek kuidagi oli sinu jaoks lihtne või, või oli see kuidagi heiduta või oli see täiesti loomulik? See oli ikkagi mõnevõrra nagu raske tulla sellest Mullist välja, kus ma olen elanud, et see on ikkagi päriselu, mis ma kaks aastat enne seda elasin. Kooliga päevad olid viis päeva nädalas, kus pritsi erinevad põnevad muusikaained, sellist praktilised. Aga kogu ülejäänud aeg käis väga tihe, lihtsalt muusika tegemine, pluss. Õhtu läksid magama, siis keegi kõrvaltoas harjutusi hommikul, kui sa ärkasid, siis tegelikult keegi ammu harjutas ja ja vahepeal harjutasin tundide vahepeal harjutus ja kogu aeg oli muusikat oli metsikult palju ja siis, kui ma tagasi tulin, siis oli, tekkis sihuke nagu vaakum, et esiteks ma igatsesin seda, et ma saan minna lihtsalt uksest välja ja öelda, et lähme mikrofonid on üleval, et lähme teeme lihtsalt jah, sellest tekkis nagu selline maaka, muidu need, mis ma nüüd teen. See kestnud oleks nagu kaua. Tegin sel ajal uue kandi Frank Frank, kutsusin kokku ja ja siis läks ka Inese bändi tegevus läks ilusti edasi, et mind võeti tagasi. Sa oled ühte jalga pidi olnud sellises improviseerivad ja džässimõjutustega maailmas, aga teistpidi hästi mugandunud ka poprokimaailmas sees oled lisaks sinesele veel teistelegi kirjutanud muusikat, et kuivõrd lihtne või keeruline see on ja, ja kas sel hetkel, kui sa kirjutad, sa juba vaimusilmas mõtled, et vot oh, ma kirjutan selle lood alla. Ma arvan, et see on küll niimoodi, et kuidagi ei taha kellelegi mingit kuube selga panna, mis talle kuidagi kuidagipidi ei sobi, aga ma arvan, et kui ma kirjutan lugu kõigepealt tuleb lihtsalt see idee, millest ma pean haarama kinni janu, vormistama teda ja siis selle töö käigus ma saan aru, kas on kellelegi mõeldud või see lihtsalt jääb kuskile seisma ja ootama, siis ta tuleb ikkagi eest ära kirjutada nagu järgmine tuleb, et niimoodi ei saa, lihtsalt. Ah, oli idee, läks, et niimoodi ei tohi teha. Et kõik asjad ära viimistlema, enne kui sa saad järgmise asja ette võtta. Ütles küll, et ma pean kõigiga natuke aega tegelema, et jah, mul on endal selline põhimõte, et, et selleks midagi head ka kirjutada tuleb enne midagi halba kirjutada võinud tulevad sellised, mitte nii head ideed, aga need tuleb ilusasti nagu ära vormistada ja eest ära võtta siit kanalist, et saaks järgmine ilusasti jälle peale tulla. Sellise lõppviimistluse käigus tekib see idee, ta, see kõlab nagu sobiks temale või äkki peaks selle bändiga. Aga mis sinuga ikkagi toimub sel hetkel, kui lugu nii-öelda hakkab tulema sinu peast väsimuse eest hakkab midagi välja kooruma, midagi hakkab kerima. Kas see on midagi, mis lihtsalt kuskilt tuleb, kukuks sülle või see on metoodilise töö tulemus? Ma arvan, see nii üht kui teist, kuigi ma saan sellest aru, et kui ma istun lihtsalt maha ja hakkan lihtsalt puhtalt metoodiliselt lähenema, siis sellest ei ole kunagi nagu mingit head nahka tulnud. Minu enda arvates. Aga need lood ikkagi tulevad elust siis, kui juhtub midagi, mis inspireerib mingid tunded, mida sa tunned, või mingi koht, kus sa oled või mingi lõhn või valgus või, või midagi sellist või mingi kogemus ja siis sellega tuleb kaasa mingi asi. Ja siis see tuleb kähku sellisena, nagu ta on kuidagi ära talletada, siis kas siis telefoni ümiseda sisse või äkki on läheduses mõni kitarr. Ja siis on see algidee või see puhas inspiratsioonist tulnud. Muusikaline idee on nagu jäädvustatud, nagu pilt on tehtud ja siis pärast saab hakata metoodiliselt sellele nagu lähenema, et vaadata, mis sellega teha, et see, see emotsioon, millesse sündist tuleks esile. See, mis tuleb, on tavaliselt ikkagi selline mingi fragment. Nelja-viiekümneminutilist ideed mul ei ole veel tulnud kohe et sellega peab nagu tegelema. Põhjus, miks me rääkisime siin paljuski ka teistele kirjutamisest, ongi see, et sa oled hulka lugusid kirjutanud ka enesele või koostöös temaga. Ja sa oled tänasesse saatesse ka ühe sellise loo välja valinud. See kitarri peal kirjutatud ja siis, kui meil oli olnud ainult väga kärsitu, sest ma ei saanud terve suvi läbi mängida seoska oma kipsis käega. Ja siis, kui vabanesin kipsi alt oli suur tuhin hakata kirjutama jälle ja siis tuli seal ports selle plaadi jaoks võib-olla ligi kolm lugu mis tulid järjest niimoodi paari õhtuga ja üks nendest on väga-väga vale millel on siis Ines sõnad kirjutanud ja, ja minu, minu siis idee või viis. Miks kõigist neist teie koostöölugudest, see on täna välja valitud või miks see on oluline? Võib-olla sellepärast raadios väga palju kuulnud. Siis ma nüüd tulen ise palun teda mängida, et saab kodus kuulata, on tore, aga lihtsalt mulle. Mulle meeldib see lugu ära. Millised need on? Nõnda laulis Ines laulu pealkirjaga väga-väga vale, tema ansamblis on kaasa löönud ka tänane saatekülaline Pärnoja ning on ka selle luumuusika autoriks. Üks omamoodi ilus unistus tegelikult ju ka see, et, et ristisid muusikalises mõttes teedeed Liisi Koiksoniga aja ja ka kuidagi tekkis vähemalt laulukirjutamise mõttes kindlasti väga hea klapp, sest et lood, mis temale sa oled kirjutanud, sobivad talle ideaalselt. Tänases saates oled sa valinud kaalud tema esituses. Ja selle loo üks kaasautoritest olen mina, et selle me kirjutasime koos Ewert Sundja ka harmoonia ja see liikumine ja see mingi nagu meeleolu oli mõttes, aga, aga meloodiaga ma jäin ikkagi nagu plindris, plussi on tegelikult neid meloodiaid on ikkagi raske kirjutada. Tegelikult laulja laulja ikkagi teab, mis on laulupärane, mis on lauldav ja mis kõlab ja sellepärast ma olen jätnud neid meloodiaid niimoodi avatuks. Aga selle loo puhul, Ma arvasin, et oleks hea, oleks hea teha Evertiga koos seda proovida. Midagi koos kirjutada, niimoodi me oleme alustanud draakonitega. Ewert ningi, kas õhtul hiljem, peale seda, kui ma talle saatsin, saatis selle sõnade ja meloodiaga selle loo? Mulle õudselt meeldis ja islami see on väga-väga tore lugu. Liisi Koiksoni esituses kuulsime, nagu me siin eetriväliselt arutasime, ühte sellist ühtepidi nagu hoonestamata ka teistpidi natuke sellise melanhoolsema alatooniga lugu, pealkirjaks sellel üksinda, et juulis õnnetunne või see rõõm, mis muusikasse sisse kirjutatakse, muutub täiuslikuks sel hetkel, kui selles on väikene kübe nihukest, kurbust või melanhooliat sees ja magusatest asjadest natuke olema soola või midagi, kuidagi on niimoodi arst pannkoogi sisse panevad. Ikkagi jah, et siis sa nagu tunned ära selle, selle rõõmsapoolega, kui sellele natukene seda, millega seda võrrelda, et siis tuleb see rõõmus rohkem esile. Ei pääse me tänases saates üle ega ümber sellest, et et ühel hetkel koondus selline ansambel nagu Ewert and the Two Dragons. Kuidagi see ansambel on saanud eestlastele selliseks sümboliks, et, et vot nüüd tuleb ansambel, mis teeb tegusid. Te alustasite üsna, Ma vaikselt tagasihoidlikult garaažis salvestades ja teid oli alguses kolm. Meid oli kolm ja läksime Ewerti ämma ja suvekodusse. Panime seal püsti ja hakkasime mussi tegema. See on siis sina, Ewert Sundja ja Kristjan Kallas. Olime seal mõned suvepäevad ja salvestasime ja väga äge oli. Tegime süüa, mängisime, käisime rannas, mängisime, mängisime, mängisime, mängisime ja õudselt kihvt oli. Ja meil ei olnud üldse plaanis minna mingit plaati tegema, aga ma tahtsin seda hästi salvestada, mis me teeme, lihtsalt vaata, mis asi see on. Aga mingit maad, kui oli juba päris pikalt mängitud, siis saime aru, et see ikkagi nagu paadi moodi justkui tundub, praegu ja sealt juba läksimegi edasi. Mõtlesime, et jah, tuleb välja andamist. Aga miks just selline kolmik moodustus? Kristjanit, kas sa tunned varasemast? Juba oma puhkpilliaegadest, see oli Eesti noorte puhkpilliorkester, see oli üleriigiline. Ja sealt oli koondatud siis igalt poolt maakondadest ja linnadest. Igasugused tublid mängijad ja minul õnnestus sinna saada neljandasse pulti metsasarve, mängima ajaga ennast nagu metsasarverühma kontsert kontsertmeistriks üles töötada. Ja sama sama karjääriredelit pidi ronis üles samal ajal Kristjan Kallas Jõhvist. Jõhvi poiss, kes tuli sealt hakkas tõenäoliselt reangeliga peale ja pääsest impanite peale. Lõpuks oli trummikomplekti taga nagu niuhti. Et seal me saime sõpradeks. See oli juba väga, väga ammu varases teismeeas ja me saime ka teineteise kohta teada, et me oleme tegelikult salasuhtelised, punkarid või midagi sellist, et noh, mitte otseselt punkarid, aga mängime sellist hästi käredat mussi. Et niimoodi me oleme nagu koos vungi üritustel käinud küll pidutsemas koos aga ühes kompaniis. Aga ikkagi see kolmik, sina, Christian Evert, kuidas te komplekteerisite ja ja otsustasite ikkagi katsetada? See oli lihtne, me olime, kui mina kolisin Tallinnasse, siis me olime Kristjaniga, hakkasime korterikaaslasteks, kohe üürisime koos korterit, kortereid, erinevaid, liikusime ühest kohast teise. Ja mingilt maalt tuli seesama vana hea Rootsi, millest me oleme juba rääkinud. Ja kui ma läksin Rootsi, siis jäi justkui minu tuba vabaks korteris ja sinna asemele kolis Ewert. Ja kui ma käisin puhkuste ajal tagasi ja kui ma just ei olnud Pärnus oma ema juures, siis Tallinnas ma ikkagi käisin sealsamas kvartalis. Nüüd me olime kolmekesi põhimõtteliselt korterikaaslast mingi aja ja kirjutasime muusikat. Niimoodi koos proovisime kirjutada, kirjutasime minu onule Indrek Raadiku plaaditäie mussi. Ja siis tuli, tekkis nagu huvi inimestele, et võiksite meile ka kirjutada ja Ivol oli stuudio sel ajal ja ei voodil ja siis me hakkasime Ivoga läbi käima ja mingilt maalt lihtsalt mõtlesime, et miks me peame seda mussi teistele kirjutama. Et kirjutame endale. Ja niimoodi siis hakkasimegi, kirjutas tema ja, ja suhteliselt selle idee alguses, et me kirjutame endale läksimegi me juba Kloogale maamajja salvestama, millest siis sai lõpuks meie esimene plaat. Ja kas juba sellel plaadil oli laul I gen siia aspam hiir. Ja, aga see oli selline lugu, mis tuli natukene hiljem, et kogu ülejäänud arvestatud ja tegemisel. Ja siis miks sisime seda ka Ivo ja Siim Mäesalu stuudios. Ja, ja siis mul lõpus tuli veel see, see lugu ka. Ja mõtlesin, see, see peab jõudma. Tormasime retseviabile, jõudma sellele plaadile ja jõudsime Kuulates seda lugu mulle tundub, et, et see on vägagi isiklik lugu. Ja üsnagi üsnagi isiklik, mis on nüüd ajaga minu jaoks oma tähenduste täiesti muutnud. Nagu lugudega on, muutuvad ajas. Kuulame siis äikenziyahhaasvam seeria ansambel Ewert and the Two Dragons. Veel kaks laulu lahutavad meid selle saate lõpust. Kasutame seda lustiliselt järgmise loo puhul. Üks väga eriline ja haruldane rariteetne muusikapala jõuab eetrisse, mis on tegelikult tehtud mitte selleks, et kuskil plaadi peal trükkida või raadiotes lasta vaid ühe erilise sündmuse ajal ole hea, räägi sellest. Ja anna põlve on minu kursaõde otsa koolist ja no see, kes avaldas, tema on tema ongi mu kallis pruut aga temal oli tarvis ta kingitust, sest aasta oli 2012, siis ja oktoobrikuu lähenes ja. Läks pea tööle, et mis siis nüüd saab, et kuidas see sünnipäev siis nüüd eriliseks teha. Ma otsustasin kirjutada sellise loo. Ma mõtlesin, et ma ei tee seda üksi, vaid et ma kaasan sinna väga-väga palju sõpru, tema sõpru, meie viisid sõpru. Ja oligi nii, et ma kirjutasin selle loo siis kõigepealt ma jagasin seda ideed. Kaspar Kallustega, kes on ka on aga palju mänginud ja me oleme koos mänginud kolmekesi rohkemakesi. Ja siis kutsusin veel Kristjan Kallase teisi trummari, kellega anna väga palju mänginud Meie koos ja Peedu kass ja marti tärn ja Joel-Rasmus, Remmel, kes sel ajal oli hoopis kuskil kaugel reisil. Nii et ta mängida ei saanud, aga selle looga turiga kaasa video, kuhu me siis nagu panime ühe pildi temast ja tema head mõtted sinna kaasa. Ja seal tuli veel palju sõpru, kes Marvi vallaste laulis, seda, Tarvi Kull oli seal ja Kaarel Liivia. Mängisime kaks trummikomplekti, salvestasime ära, kõigepealt siis bass juurde, siis igasugused pasunad, torud, kõik inimesed, kõik sõbrad. Ta ei olnud muusikaandega õnnistatud. Nendele anti erinevad Bergusiivsed elemendid andi pihku ja õpetati neid hästi kähku õiges tempos ahistama. Ja siis. Ja siis oli veel plaan, et teha sellest selline nagu linnahallis oli vanasti kõik vabaduse lauluga seotud, selliseid isamaalised laulud olid salvestatud, kuidas kõik lauljad on koos ja klapid on peas ja siis nad panevad selle, tegime samasuguse video ka sellele ja siis sünnipäeval kõik olid Anna juures külas ja siis andsime talle selle üle, selle videotervituses muidugi tahtnud alguses mängima hakata. Mis nüüd saab ja, aga siis, kui, kui see käima läks, siis oli jah, Eino rõõmu ja pisaraid oli väga palju. Õnnestus väga hästi, nii et lugu mängis õhtu läbi ja on on ka järgmised sünnipäevad mänginud. Seda oli õudselt õudselt tore teha ja see oli minu viise kõikide nende sõprade viis lihtsalt näidata välja oma armastust ja läbi muusika läbi sellise ägeda õhtul, see oli õudselt tore. Selline sünnipäeva kingitus siis, mis siinkõneleja teeb väga kadedaks, aga läheme edasi? Me oleme väga vähe tegelikult draakonite eest täna rääkinud, eks neist on räägitud küll ja veel ja räägitakse tulevikuski piisavalt. Kuhu te olete jõudnud nüüd ansambliga Ewert and The Two Dragons? Kuidas hindad, mis seisus te olete ja kuivõrd rahul te olete sellega, kuhu te olete jõudnud, kätte on jõudnud kolmas plaat mida levitatakse rahvusvaheliselt mille ilmumist pidite väga kaua ootama, sellepärast tegelikult materjaliriba ammu valmis salvestatud sätlisse sellises kohas nagu vist oli peekri stuudios ja suurepärase produtsendi käe all, et, et ühtepidi te olete justkui murdnud lahti uksi. Aga teistpidi te olete mingis suures masinavärgis, kus need kellavärgid ja need mutrid käivad omas tempos ja, ja kõik ei sõltu enam teist. Ei ole enam Ewerti ilma ja garaažis. Et kuidas sa hindad seda seisu, kus te täna olete? See on põnev, kogu see tee on olnud õudselt põnev ja, ja see on olnud meie soov täitsa nagu lapsest saadik kogeda seda, et jõuda sellise sellise koostööni sellise plaadifirmaga ja tuuritada niimoodi ringi, levitada oma muusikat sel viisil, nagu me seda teeme ja saada teada, mis tunne see on, seda ei osanud keegi ette aimata, nagu, mis, mis tunne see on seal olnud väga põnev. Täpselt samamoodi nagu siis, kui me salvestasime oma plaadimetsas ja ei teadnud, mis sellest saab, on ka praegu see koht, kus me oleme muutnud oma seda kuube, seda, kuidas me seda teeme, seda süsteemi. Siis me ei tea, mis saab edasi, et tegelikult seal taevas on sama, see teekond on veel pikk ja me ei tea mitte midagi, mis saab, ja see, see mulle see mulle väga meeldib. Kuigi ma arvan, et olles nüüd mõnda aega niimoodi tuuritanud ja teinud koostööd selliste Buckerite ja agentuuridega, mis on pakkunud meile kohti väga mainekatele, suurtele ägedatel, festivalidel või kontserdisaalides. Et olles kogenud seda mõnda aega, olles kogenud seda, kuidas sa ise ajad sinna Mustpeade maja keldrisse seda sadat inimest kokkuhoiu eest, eks ole. Käitud Apenseeri linna iseprinditud plakatitega ja kui sa saad need mõlemad nagu tunded kätte, siis ma arvan, et et oleks hea, kui leida nüüd selle kahe asja vahel see mingi, et sa saad nagu natuke seda ühte natuke seda teist mõlemast asjast need head asjad kokku panna, et ma arvan, me mõtleme selle välja. Dell neljal draakonil, kas meenub mõni selline hetk, mil te olite tõesti õnnejoovastuses vot jess, kas on olnud mõni kontsert, kas on olnud mõni moment stuudios või, või see, et te saite plaadilepingu, kas, kas on olnud mõningaid selliseid momente, kus te olete nii-öelda Haifailinud ja ütelnud, et me oleme nüüd nii õnnelikud? Neid on, neid on ikkagi väga palju, et esimene selline oli, Riiasa elab baaris, mis on tegelikult selline väike kelder ja, aga noh, meie jaoks oli noh, mehaanik vaidlesime juba bussis, kui me ületasime Eesti piiri, siis ma mõtlesin, et jess tehtud kõik nii nüüd välismaale ja valmis. Nüüd ongi kõik tehtud, elutöö preemia, palun. Ja, ja isegi siis, kui me nägime, et see on väike kelder, alguses arvasime, et see on see koht, kus me oma asjad panen, siis siit lähen lavale, aga öeldi, et see ongi isegi siis, kui see maja tuli, see väike koht oli täis ja see emotsioon, mis seal oli, siis see oli, see oli väga suur Haifajevimise koht ja sealt sealt järgnes neid palju. Sellele järgnes esimene tuur. Kas see oli äkki Saksamaalt hakkas peale see kõik need kontserdid olid ükshaaval väga-väga erilised ja tuli esimene kord positiivsus ja ja kindlasti tolleaegse Nokia kontserdimaja kontsert, mis oli kogu eluks ikkagi selline suur, suur, suur, suur, suur, meeldejääv üritus. Lugu, mille sa tänast saadet lõpetama oled valinud, kannab pealkirja Shot kuus, mis on ka viimase albumi nimilugu. Sa oled öelnud kuskil juba eos seda lugu kirjutades sa tundsid et justkui nagu tahaksid lõpetada ühte eluetappi, et sa oled kogu aeg nagu ringiratast kulgenud mingis mõttes, mida sa täpsemalt selle all silmas pidasid? Väga paljusid asju ma tajusin, et ma olen tingis reaalsus, tundsin, et ma olen siin olnud mingid asjad, millega sa tegeled elus, kas need on mingid rektoorid, mida pidi sa käid kasvõi nagu täitsa praktilises mõttes või inimsuhted või mingid mingid eneseteostuse asjad. Et on palju asju, suhteid ja probleeme ja tundeid, mille otsa ma jälle komisjoni, mida ma ei tee korda, lihtsalt. Ma lükkan seda edasi, et selline suur edasilükkamine käis kogu aeg. Võib-olla oligi juba alateadvusele tekkinud selline tunne, et noh, see koht tuleb niikuinii uuesti rääkimas, järgmine tegelen sellega. Kogu aeg oli selline. Lihtsalt tunne tuli, nii palju tuntud juba. Et nüüd tuleb lõpetada ära mõned asjad teha korda? Jah, selle loo kirjutamine või selle enda jaoks nagu. Läbimõtlemine ja siis mingil mingis mõttes niimoodi loo sisse ära peitmine ridade vahele vabastas mind täielikult ja peale selle loo kirjutamist haldas mul täiesti uus elu. Mingis mõttes lõpetasin midagi ära oma elus ja algasin nagu täitsa uue eluga peale, kuigi need inimesed olid samad, kes mu ellu jäid. Aga nendega sai, sai haritud asjad ära, kas siis nende inimestega või siis enda peas lahendatud mingid asjad ära mõeldud ümber lihtsalt. Et on selline mail Stoun. Erki Pärnoja, suur aitäh stuudiosse tulemast, aitäh kutsumast, väga tore oli oma lugudest lauludest rääkimast ja jätamegi siis laulu seal koos seda saadet lõppeda.