Just kallid raadiosõbrad ja jälle on mõnus puhkedo. Aga kui unustaksime hetkeks meie kõike pakkuva kaasaja jäästuksime taas sajandi tagasi ning läheksime jälle kõik koos vanasse tuttavasse külakõrtsi. Jajaa külakõrtsi. Sest oh armas kuulaja, mitte õllega happega viina toob, polnud see, mis külamehi kõrtsi meelitas vaid kosutust toov nalja natuke ja piibu jutuke. Ka tululised õpetussõnad nii noorele kui vanale rahvale, mis kõrtsi papa kalendrisabas võis istungi lehes leida, võis. Aga kas kuulete? Need on ju meie vanad tuttavad, vürtsi, papaia, kõrtsi, mamma juba lusti viisid veeremas ega siis muud, kui aitame külameestel väsinud Salukesed lasipuu külge siduda, paneme neile ka heina, märsi või kaera Dorbanoosimiseks nina ette ja astume kõik koos tunnikeseks körtsi tuppa. Ja siis, kui jalgu puhkas, hobu. Mina olen viise, võrdlesime mats ja minu nailon mari ja meie kõrtsi olime jooma meestega toru jorrutajate paik. Meie peame yhest naljast lugu ja kui mehed ise kõrda peavad ja tuju ja mõnujutud kaasa toovad, saab see meile kõigile kosutuseks olema. Ja kui siin mõnulugude terviseks mõne kappa kesvamärjukest katsiumi ei või see veel mitte põrgu haudega hukatust tuua. Ja mina ütlen teile, katsuge kalju ja visake nalja, aga ärge unustage. Jutud siiski täna tulevad. Räägiksime täna õige rehepapi ja rehepapist veepargis ja tondilugu. Sina laulu Kärla. Sööge saia, sööge leiba, jätke jonni ja ka seda, et ta ei saa välistada. Siin on neiude nooruke emmet justkui roosinupukesed. Ta ütles ta. Peksti kõige pimedamal ajal söögicine päev ju lühike ja öö, nii pime, et teine oma kaabuserva ja istub siis Rehepapp lõõmava reheahju ees pimedas ja maani suitsu täis rehetuba nagu põrgus. Ja selle pere siis igat seltsi tondid, siringi kargasid-l oli seal tünn, sabad ja traatsabad, kuu tõrvajad ja ja lähed, kuule, ei taha kohe vastu õhtut neid kõiki õige nimega nimetadagi. Eks rehetuba oligi nende sammastel maa peal käies nagu kõrtsi eest. No ja ega nad muidu neil olid omad asjaajamised ka ikka. Üks rees sa ju kõike teada, no kuidas mõisa sakslasega lugu on ja millal paras aeg on saksa hingekese järgi tulla või, või oli jälle mõni talumislinu müües tuss pruukinud või mõni kauplus jälle kaalud oma kasuks kõveraks ajanud. Aga eks Saksega ikka sihkerzoit iga karjapoiss teab, et peale suruma praetakse parunid põrgus paraja tule peale. Sakk seesiltsib katlas ja maitse ajab hagu alla. Siis töö, olgu siin või seal ilmas oli ikka matsi ei pea seal põrgus. Kuulge, see ilmselt ka rehepappi enda järgi keelda vana Rehepapp kiiga pusandreali tontides nii vaevatud nägu oleks tallis paarkümmend soolast saanud. Hommikust õhtuni pinisesid, juurisusid ta kallal. Muidugi kipuvad vanamehe hinge peale turrakut. Aga katsu niisugustega ausalt Saaskopi või oma trumpi lüüa tal tõprakaardipakis püksipotiässasid juba oma pool tosinat ja iga päev ikka sama jutt tuule ja ka põrguelu ja ilu vaatama ja põrgujõele vähile, et seal nii palju vähked jõe, põhipuha, punane ja distuvaga jõe kaldale ja hoia kotisuud, et nägusad põrgupiigad loobivad silmapilk Kivirähki. Vaatan, oleks võinud iga korraga vähki ja viidasid vaadata. Sandri lasi köstrilt poole toobiast reheuksele salmi peale laulda ja igale muule mulgule ka. Ainult ühe oksaaugu unustas ära. Järgmisel neljapäeva ööl ajaski sealt üks Tõnn saba oma joru. Tänasest lihale kuni järgmise täiskuuni on poti trump. Rehepapp rehepapp, kas jagan lehed välja ja ega reedab muidu rahu saanud, kui lõi oksaaugu pihlapuust punniga. Jah, ega niisugustega nalja ole, egole, värise siis sedaviisi ikka seepärast. See teine ja ka eks papil oli omad pat sihukesed ka, kuidas. Ilmasid ühele ree papile tulnud parasjagu parun vastu, kui Rehepapp varastatud viljakoormaga kodu poole sõitis. Kus menu Rehepapp neid lähed? Ega sa ometigi mõisa vilja ei varastab, oi kulla krahvihärra, minul seoke viga, Treianna tänavu omajagu täis, mõtlesin siis, et saan krahvi järel tappeldad, nõnda vähe teri välja tuleb. Võtsin siis kodunt koorma vilja ja viin nüüd selle mõisa rehtele isaks, nii, ja kus nüüd kukkus krahvihärra kärkima. Sinu vaene mats tahab minule rikkale härrale vilja juurde tuua, kati lantros sama koormaga koju. Eks see viljavargus oli kindlasti hädapärast, sest paljud, kes Teo mees ise oma hingemalt viljasai koluvere mõisa Rehepapp olnd, sihuke mõistlik mees, et last ka teolistel vilja salaja koju viia ja aga härra oli seda märganud ja võttis nõuks valvama minna. Mõisa Virtinaga oli parunile ütelnud, sellel rehepappi lõigata, ohe, ole nüüd valmis, kui Barronist varas siin ringi luusib. Eksis ühel õhtul mõisnik, Tultki, kott kaenlas ja muudkui hakkab viljavarast mängima. Rööpa posis kohe arr rinnust kinni ja kukkus teda materdama, ise ütles. Ah, süna vargas Tuled meie Arra vilja varastama, olgu sulle siis ka avar ka palk ja muudkui materdanud edasi. Mõisnik ütelnud, viimases hädas. Ma, ma olen harra Rehepapp vastu. Edasi tyhi, kuidas Jaak saanud ja mõisniku uuesti paluma. Gunnar, vähe papp maha, ma oled saks Rehepapp jale vastu täitsa armilisi, kaks. Anna, anna, anna siis saate ka kahe eest. Jo Rehepapp materdanud, aga Arradhedas viimases hädas ütelnud härra ma olen parun papostu ossa palud noosi meene, mine meene, oled juba oma palga saanud. Läbigolgitud härre kadus rehest, kuidas jalad võtsid isegi. Aus mees, Rehepapp sain küll keretäie, aga vili on rehes alla. Ega ta nüüd elab julgenud ümber ulguda. Julgen viljana virutada. Pootsi mõisa Rehepapp tahtis ka korde uudseviljast ettevõtte aga ega Rehepapp siis hobust olnud. Kutsus siis naabri Apja ühele üllatusi tubli koorma vilja vankri peale. Mees tahtnud juba koormaga minekut teha, aga parun ratsutas parajasti lehe juurde rehepapile hirm ihus. Mõtlesime, kes ütles, sõber, et tead, sai ta koorma otsa magama, tyhi, nagu oleksid purjus. Lase hobune rohtu süüa, no mõeldud tehtud, härra sõidab otse vee juurde ja näeb meest viljakoorma otsas, magavad hobus, hobune jälle, sõida hääles korraldavas. Rehepapid küsima, et mis mees siin on, rehepapp kohe vastu luges seda, teab, kes ta on võib-olla daatilistele veskile sõita. Ta tõbras kõrtsis nii täis joonud, et ei tea maast ega ilmast mõhkugi. Hobune ise tuli siia seina äärde ja siin ta nüüd Kolult. Kuule, sa katsu järele, kas tal Bel hing veel sees reedab, läheb juurde, kaheksubja kuulab teist, teeb mureliku näo ja ütleb. Hinga, teine ikka veel auline härra, aga väga nõrgalt. Võtame siis oma kaabuloti peale seda, kui oleks sõbra hinge välja. Aga kohe härra oli hirmu täis, ütlesid. Kuule, võta, võtan mattakas maas ja kihutas seal lurjus minu maa pealt minema või tema tuleb siia minu seina äärde kärvama ja minul peab maksma see trahv. No mis nüüd viga minna ja heli oli puhtalt ja, ja. Kojukesed las läga Rehepappi lugudel lennata ja tema laulu laula ja lase käia olla, ega siis midagi. Joss modell. Üksi me laev, saaled tall, porr, toome ka Valtra Montav leota, Marlen. Jutt käpukorjaja töö üles. Ta tormi mässu seeerrad. Apo üks koor vennaga nii et ma ei pea, on kata Vasmorgaldu hoolet ja. Siis tõusis tüli ja appi paukusi, kus on muud tütre paravargans ja. Puuris Morgani läbi kamee gaasiallveeveesoontest jooks no Ingi kuslapuud. Kus ka Valtra koos stega laev lell tahab olla lane võis kordsee jätkata. Reverse laulja Alaver oli aus ja ega need rebased ainult üksi varastanud, nemad olid karjuge naljamehe ja. Armeed veel käisid vanasarviku teenestega, jah, trumpab kõik üle ja ehk saame, et õpetaja elu koolitab atoonilised ööd päevalt lõõmava reaa jões palavas ja pimedas nagu põrgus oled varsti ise ka tont. Pist suurest Jürist, lase suure jää, no oli see alles, kogumis. Ei jäänud saagistelegijas joogi, korra saatnud Parun Rehepappi linna advokaati mõise tooma. Eks Jüri oli ennegi kuulnud, et linnas pidada ahvid olema. Aga Ahugati ei ole kuu. Jää no Jüri muheles, et nüüdse kõik teomehed ilma hinnata ahvi näha. JÜRI sõitiski selle maja trepi ette, kus Ahugaat pidi elama. Seadis istmeplatsi saanis valmis ja ootas. Viimaks tuli üks suur ja paks kogu kasukesse mässitud ja istus saani. Riivates siis mõtles. Tõsi on mis, räägitakse, et ahvil on nägu karvane ja ainult ninaots on sili. Jüri keerab ennast härra poole ja küsib. Isendi mõned kolme pingelised napsud Eks näebs andis kuraasi juurde ja Jüri, kes piitsavarrega rätarrikima ise öelnud. Parun öelnud siis Jürile, et sa nii rumalat tempole teinud saad tallis hommikul poolpastast. Hommikul kutsutaksegi ripparuni etena. Ja nüüd viis ja jala. Olnud elus sovjoomi mõisaproua, joonud, parajasti palkuni, kohvilennud, laulnud ümberringi inimesi, aeg saanud. Papp läheb parajasti palkunist mööda võidelda, hüüa, proua Rehepapp, kas sina oskamas lindude keel Rehepapp vastu? Miks siis mina ei peaks oskama mul lindudega ilmast ilma tegemist? Uulsine kuldaväärt mees siis sinu ütleb, mis see lind laulis praegu Rehepapp ruttu. Saksad söövad saia, leiba-saia leiba, karrakad, vahelegaa kärakat vahele ka pere petipiima, vett läbi kere. Aga mehed, kas te seda teate, kuidas Rehepapp vanasarvikuga kimbus oli? Ja see oli siis südamised Aru mõisa Rehepapp vabaks, Kristjan oli kaasu urnalja ja riukamees aga tal mehikesel oli ilmast ilma vilja puudu ja aidamehe ning padruniga purrelemist, mis kole. Sai teine Saydenever peksa veel pealegi. Ja ühel õhtul istus ta jälle reheahju ees ja mõtles oma äparduste üle järele. Viimaks leidis ta, et ta ise sugugi süüdlane ei olnud eakas meelepärast tulist kurja. Mis sul viga on, sõber? Küsis keegi pimedast Rehenurgast. Viga on suur, nii ka viljapeksu ajal vilja, nii palju puudutyri kodund, viimane terrazi ja parunikoti. Võta talli juures jälle oma paarkümmend soolast vastu. Ei ole viga. Me siin veel tantsu ja teeme lustipidu, ütles vanasarvik, kes tuli nüüd Rehepappi juurde. Säh, siin on sulle tühi kott. Pane see nurka ka püsti. Mitu korda sa vasaku jalaga, aga tema vastu lööd nii palju täis viljakotid? Ta jääb sul alati üle. Ütles nii ja kadusid nagu tina tuk ja. Kes olid nüüd rõõmsam kui Rehepapp ja ennäe vilja üleandmisel aidamehele jäi nii palju üle, et oli kohe tegemist selle koduviimise ja müümisega. Jah, no mis nüüd viga, raha tuli kokku nagu raba ja üks häda peab ikka inimesel olema. Ja vanasarvik ei jätnud teda enam rahule. Igal õhtul istus tembutas taguni kuke lauluni vähes. Jah, no kui Rehepapp, poni, kartulid või naerid ahju küpsema, siis koristas vanasarvik kõik ära. Tõi, Rehepapp, kodunt liha või, või muud kaasa jällegi pistis vanasarvik kõik kinni. No mis sa hing, teed, jää või nälja ja noh, ma ei tea, kas tontaks viinaga saadavaid. Oodake nüüd, oodake, Diaajo, kas ma nüüd räägin edasi kuulakeni? Noorebab rääkis kord oma lugu kõrtsis, seal oli aga üks karu tantsitaja, kes ütles mina, Dianabi võta minu karu Pärtrehte kaasa ja peida ta ära. Otsi siis vana sarvikuga tüli ja kutsu viimaks karu appi nõu veeldis rehepapile ja nii ta tegigi. Õhtul küpseta Brebabiale naeraid, vanasarvik võtab aga naeride ajust, irvitab, mis küpsa mulle, mis toores japs olle. Vaata viimaks võttis papora ja matakale, tõmbas vanas Arvikule üle küüru, Ossa jaatavad mu rahule või jäi, kasi siit veest rutem, kui muidu. Jollad uus vanas Arvikulemis jaksas. No nüüd sai vanasarviku süda täis, ta kargas kui pikne Rehepappi kallale, aga Rehepapp sai veel hüüda Pärtapi Pärt appi. Oli siis ka Pärt kohe Joala sarviku kallal ja kriimustas mehe moodi. Õe küll palus vanasarvik ööd kakleme kaklete sõlmin õhtuti. Aga ei karvu, hoolinud sellest kedagi. Viimaks sai vana sarvik siiski minema ja kadus, kui nagu maa alla. Noh, mõne aja pärast oli vanasarvik jälle mõisa lähedal luusinud ja karjapoiste käest küsinud kaste pojukesed, teate, kas rehepapil see must kass veel alles peaks olema? Lohkoria poisid teadsid küll missugusest kassist juttu, oli ja ütlesid alle seega alles ja Eliot oli teisel veel kolm poegagi ja vanasarvik oli õieti ära kohkunud ja pomisenud. Hirmus mees Rehepapp või juba kolm niisugust kassi, pidin ma oma rahakoti sinna ahju otsa unustama. Oh lõhku, kõik sinnapaika. Läheduses saab, igast võib lahti saada. Aga nüüd? Ei ole, vaadake, mehed, ma ükskord ükskord kuulsin niisugust lugu, pea kohe. Viisi põhjukesid lugusid tuleb nagu loogu kestis. Vaadake, mehed Aru mõisas oli üks Kristjani nimeline Rehepapp. No Rehepapp nagu Rehepappi ikka, ei põlanud tema mõisa vilja ja keelanud teomehi, kes oskasid asju mõistlikult ajada. No aga vaadake, eks iga kord ei ole kassil vastlapäev ega Theo meel voli võtta. Ühe korra rukki Ajal, kui rehi maas läinud tõumehi hakanud koju poole minema, toppinud kõik laiad püksisääred, kaabud särgid ja kuul sai vilja täis. Nagu paksud Maugud või päravorstid välja, näitasid näoga, eks opmanni kohtus jaole, sai haisu ninna ja käskis kõigil püksisääred hõlmad lahti teha. Topiga talli juurde, no kus siis määras igale ühele nagu arvas noaga lööja oli jälle oma mees. Peetsee Jüri Mihkel luges ise ka. Nii mõnigi kord rehest oli, et ei saanud. Lehed olid pingil, ütles Mihkel. Salajad ei ole midagi, tee aga röökige nagu põrsad künas. Mina löön nii, et vitsa otsad käivad üle selja vastu pinki ja vaatame siis, kumb enne ära väsib, kas Varul või röökijad. Ja seda ma ütlen, kui tunnete seljas kõdi, ärge. Vaadake, sellel arumõisahärra olnud veel niisugune viis, et kui kellelegi talupojasiga tema põllule juhtus, aetud siga mõisalauta ja pandud kinni lõigatud tema pahem kõrva ära. Kuule, õega, joot, nood, aga las ma nüüd räägin edasi nulli ja ühe korra siis oligi juhtunud, et vana ree pabeldasiga oli mõisa väljale pääsenud kaetud kohe mõisa karjasõja Kelly ära seisud ise ratsahobusega juures seakõrv ikka tõesti maha lõigatud, saaks. Rehepapp saanud asjast ja tulnud siis seale järele. Härrat nähes küsinud kohed, miks härra lasi seakarjad kinni panna. Sea pahem kõrv peab maha lõigatud saama, ütelnud härra. Aga ree pappkaval, mees, nagu ta oli jälle ütlesid, lumises paemas kõrvast üksi saab maa, tapan varsti sea ja siis tool, mõlemad kõrvad tükis peaga härrale. Lõvi härra teinud kohe minekut ja öelnud, sina, Rehepapp Key põrgu koos oma. Jälle küsinud Käina parun kes rees mööda sõitis vana Kristjani käest, et kuule, sina, Rehepapp, kuuseedee, siit läheb. Rehepapp jälle vastanud rahulikult, et ei mõtlegi selle peale CD siit ära läheb. Niikaua kui mu silmad seletad, on ta ikka paigal püsida. No et vähid Kunna liha himustavad, see on igale karjapoisile ka selge. Vana Christian vigurivend läinud, ühe korra vähile teel tulnud, aga härra vastu küsinud, kuhu minul Reebapsest nüüd läheb? Mõtlesin minna. Aga oh häda ei ole midagi söödaks panna. Härra küsinud siis Rehe papilt, ei tea, mida see vähk siis kõige enam tahab. Rebab vastu, oi kulla härra, meie järve vähid armastavad kõige enam soolast ja kuivatatud lambaliha. Aga kus sa seda võtad? Jah, sinu tuleb mõis, saab see liha. No heakene küll, Rehepapp läks mõisa ja härra andis talle kaks head kintsu, lambaliha ja öeldise. Pead selle lihaga mulle neid hea portsu saama. Ebopistes lambakintsu kinni, aga härrale vähki saada, eks järve ääreski mõni konn ikka ringi hulkunud. Alulisega parv midagi, ikka. Aga mehed, velled, peame ka. Reageerida nägeevitav kütmine. Ei kuus, kui külmal Emaani angentalt käik riialderry nääripuud koige Molivaalid hangete Alpteek, Riianderi tulid kokku külataadid. Oi mehed armastada, naabrid tulid kokku, külataadid, õuemehe. Ohvrid. Robot jutu hülge püüdagi vaata kee küttides hommikul, kui kokku saavad ühe teisest juttu hommikul voi pakkus avateisest juttu kes merele kiitud oma naist ja ära rikkunud hülgepüük merel keetnud oma naist ja ära rikkunud hülgepüük. Seda tuleb varsti Harry taasia paela. Tuudiotarri. No seda tuleb parti. Harri Tiido ja paelad uises narrina valli staagem valged mütsid, hülgepüüded, püssi käksid, valmistage valged mütsid külge, püüded, püssid käksid. Kui on nati keppolene, küttis Toomas varjuda, kui tekipul küttida Roomas varjuda. Seal tema seadis püssi palge, vaatose kirpu Kerpoli selgel vaatad pühaldama püssi palge vaatluse kirpu Märkull selged. Korteleviinapoloogsarro saks batuut, kortalevi kulu, Darra jalavaev saaks vastuse ära. Jah, ta on ära. Nori poisina. Aga, aga kõrsi papa lohe peale sõitungi lehte ka, jah, jah. Jah, jah, mis, mis ta mujal kuuluksime, jaa jaa, küll. Ja poliitika Ringvaates, poliitikasse prantsuse president külastas üht väikelinna, jääda siis seal ka haigemaja näha. Selle üle tõusis linnaisade seas suur meeleerutus, sest linnal oli küll haigemaja, aga seda ei tahtnud kõrge hinna pärast keegi kasu, ta. Ja nii ka nüüd ei olnud seal ühtki haiget sees, mis teha. Kohe ajasid linnaisad raha ees sulle reid ja päevavargaid kokku, keda siis haigemajja haigeteks paigutati. Kui riigipea ilmus, anti talle märku, et suurem osa haigeid paljas, et president ise neile külla tuleb nad juba terveks tee. Ja nii sündiski. Kui president haigevoodite juurde ilmus, kargasid kõik nagu üks mees voodist välja ja hüüdsid. Elagu president. Liigutatud president kinkis igale haigele, kes rõõmust kohe terveks saanud kuldraha. Peale selle panid sullerid haiglast kohe. Muidugi nõudsid sullerid linnavalitsused veel päeva Ballard. No mis siin siis nüüd veel uudist on? Meeste sugu, tema püüdja, taltsutamine, lõhesid ja mis peaks? Oot oot, kuidas nüüd oli meeste sugu, tema püüdja taltsutamine ja selle pealkirja all kirjutab üks Itaalia ajaleht järgmist. Kõige kasulikum koduloom iseäranis tähtis naisterahvastele on taltsutatud mees teadusliku nimega homo sapiens muskuliinus muskuleerus, muuseas jahjah kirjude muskoliinus, lihast oli Vaimets lises olekus, hüütakse teda poissmeheks, aga köitult taltsutatult ja targast tehtud, on ta juba abielu, me ei tea ikka, mis Asidumuskulinus õige, eks ta ikka midagi vanapoisist. Ja küllap vist ja. Kuus õlut ja viina saab ja kus ta enamiste kaarti ja veeremängu mängib. Selle juures puhub loom alati ninasõõrmed suitsu välja. Kõige kurjemad tigedam tontaltsutamata metslised isa, loomad, kes emasid sugugi ei salli. Narri jutu atule sealt nõiavaatamistulusa vanainimeselt ära mooduda iroonia ja, ja, ja see on õige loojaga Lasjaga edasi tips tips loe nüüd sina. No oota, ma vaatan, mis, mis, mis nüüd edasi lugeda on. Ah, ah, hobusevaras kohtu ees. Jah, loe seda. Kohtunik ütlema, teie langesid juba kolmandat korda hobusevarguse pärast kohtu alla. Esimese varguse ajal lubasite õpetust võtta, et mitte enam vargusega vahele ei jää. Varasvastu Ma olengi õpetust küllalt võtnud. Esimene kord varastasid nõnda, et mind tallist kohe kinni võeti, teinekord juba tee pealt ja nüüd ei olegi keegi mind varguse pealt kinni võtnud, vaid kurjad inimesed andsid mind pärast üles. Kohtunik, kelle mõtted alati laiali olid, ütles ja teie olete ilma süüta, aga hoidke seda teinekord enam ei jõua. Too. Kohtumine. Pidi vargal miga elades vaatame, mis siin edasi on ja nüüd on niisugune pealkiri, et eksitus eksitus. Kerjus prouale ütlema. Mineval aastal proua kinkisid mulle oma kadunud mehe vanad püksid, kus taskust ma 100 rubla, leidsin proua vastu, tule jumal appi, kas tõid raha tagasi? Kerjus? Oi, kulla proua, kustutad, seda ei toonud see raha juba ammu otsas. Tulin, aga palume teist proual leidub veel niisuguseid. Üks aint värk, kes üht neidu armastas, ütles talle. Kallim, ma olen valmis sinu eest surema. Ja sa teeksid kõik, mida ma palun, ütles õnnelik neiu, ogallim, kõik hüüdis õnnejoovastuses. Mees. Jätta siis kohese kole tubaka suitsetamine maha. Kullake, see oleks. Keegi prantsuse kirjamees tõendab oma raamatus armastus, et prantsuse naisterahvast võib julgesti kosida, kuid, aga ja kui ta aga teada saab, et teda armastatakse, muutub varsti nii ilusaks, et ei või enam äragi tunda. Hoopis põhjuseta ei ole see õendus mitte, sest seda on ka meie naisterahvaste juures tähele panna. Vaadake, see oli õige küll. Minu mari olnud enne ka midagi, aga pääle pulmi oli päris kenade merevesi taanid, emal neiupõlves kena ainega reaalajas vaadata, nüüd elasid veider pruuk. Veider pruuk. Ja Liivimaal võeti piiri ümberseadmise juures mõned külapoisid kinni ja anti meile piirikivide pääl igaühele tuline nahatäis vitsu vitsu. Aga peale selle anti neile saia ja korter viina ja nende sõnadega, et kui teie kord vanaks saate, siis tehke niisamuti, siis mäletate ikka, et piirikivi siin paigal peab seisma ja keegi lontrus teda. Nüüd on niisugune pealkiri haruldane postiljon postiljon, sa kirjakandja, kirjakandja ja postiljon mängisin hiljuti sõitis inglise laev kalkuuta linnast Ameerikasse ja Helene saare kohal püüdsid laevamehed haikala kinni ja leidsid selle kõhus terve mehe, kellele tiimesi number taskus, mis alles paar päeva tagasi trükitud. Mina tean küll taga ajada, too on uutmoodi, kahe kukega. Vaata, kuhu ma nüüd, kuhu ma nüüd jäin, siis, aga siin ja tema mees ise oli küll haituus lämbunud, aga kõvakübar korralikult peas, ülikond sile nagu härral kunagi. Leht taskus oli nii terve jõugused sel kombel terve laevatäis rahvast värskeid uudiseid lugeda sai. Vaat. Kus siis nüüd edasi, anne kosjakuulutus Ameerika moodi loes teada, kuidas too on keegi noor naisterahvas, kellel ilus nägu, mehe kõneviis kasv, keskmine ja erakordselt suured vaimuanded ja kõik veetlevad omadused, mis naise unelmate ingliks muudavad. Ta on sündimisest saadik Rocketti mängu harjutanud, kihutanud kuuli pähe kolmele võrgutajale, vilistab kahe sõrmega ja heidab. Lassod joob pudeli ühe sõõmuga põhjani. See naine soovib kohta lugupeetud ja haritud härra juurde. Lubab härra maja korras pidada teenijatega tappelda, kõrtsis kaasas käia, piipu toppida ja muuta härra elu nii lõbusaks kui iganes võimalik. Palgaks ainult viiendik härra tuludest ja käsirahaks kuldsõrmust. Pariisi linnas elas kuulus professor, kellel aga mõtted alati laiali olid. Korra tänaval jooksis ta käega vastu lehma, kes teel ees juhtus olema. Harjunud kombe kohaselt tõmbab professor kübara peast ja palub kõige viisakamalt kombel vabandust. Möödaminejate naer sunnib teda arusaamisele ja ta sammub kiiresti edasi. Aga varsti on ta jälle sügavates mõtetes ja põrkab uuesti peaga vastu ühte uhked prouad, kes karvast kasukat kandis. Nüüd hüüdis professor juba vihaga, jälle see kuradima lehmuleerit. Selles samas professor järjest, kirjutab ajaleht edasi. Kord pidas ta tudengitele loengut, kindad käes, kasukas seljas, kõva peasy, õige normis. Teinekord tegi ta veel hullema tüki taoli oma juurde hulga külalisi kutsunud. Õhtul hilja läheb ta väsimus tundes esikusse ja hakkab kasukad selga ajama. Kuudeni, hilja lähed, küsib temalt keegi külaline, aeg on koju minna, siin on omavahel öelda hirmus igav, joodetakse ka mingit laket. Tark mees, aga arunatukest vähema ajameelne ajameelne. Ära õpetatud, me jää sedasi. Pidanud röövlid surnuaia pealt korterid sagedasti teinud, nende haudade peale tuli üles, kus nad siis keetsid ja magasid. Ühel õhtul olid need seal jälle koos Ühed teinud, tule üles, teised läinud liidelt külast lambaid varrastama. Seda ka oli ära juhtunud, nägema. Jooksnud siis kohe Rehe juurde, et Rehe papiga koos vaatama minna. Mida see tuli surnuaias, tähendab, pikapeale väsis parun oma paksu kõhuga ja Rehepapp pidi mehikest turjal tassima. Kui nad nõndaviisi üsna röövlite ligi olid jõudnud, komistas Rehepapp puhkus ja pillas paruni maha. Ise pani hirmu pärast jooksu, et võtku teid põrgulised, see ja teine seda müdinat kuulis, aga röövlipealik arvas, et seltsilised lammastega tulevad ja küsis, kas on ka rasvane või parun, seda kuulised rasva järel nõuti, hakkasite hambad hirmu pärast plagisema nagu hundil ja tähendanud nüüd enam paks kerega kõht. Parun pani jooksu nii-öelda, et jalad tulla, röövlitega kohkusid hullemini, arvasid, et vanasarvik ise platsis ja püssi. Ühe korra elanud Rehepapp jälle, kes oli suur vihuri välti valetaja. Mõisnik mõelnud, et noh, ega see rumal Rehepappi ikka paremini valeta, kui mina. Läinud siis kord mõisnik ise rehepapi poole ütelnud, et et kuule, ma kuulsin, et sa oskad hästi valetada. Tahan seda kuulda ja valeta mulle ka, üks hea valem, aga val Rehepapp ütelnud. See, kes Ellega sobites peab ka esimesena valetama, mõisiga kõlbsis valetama, minu vanaisal olnud üks suur ja kui see härg ära tapetud ja lülitus sai sisse, nahk kattis kogu maakera. Kõhre papa Köödel ja haavasi võib tõsi olla küll, see nahk tehti saabastiks ja nii sai kogu ilmale. Aga nüüs paruni tuleb vale, mis vale olla. Lõppkordistunud minu isa? Jah, jaa, istutanud ube aeda aga üks uba oli kasvanud nii pikaks, et ulatanud pilvedeni. No mina ronisin siis seda uba mööda taevasse ja nägin seal oma esiisasid. Meie talupoegade esiisad olid seal parulid ja Vollid ning elasid suures külluses, aga mõisnikud olid seal toapoisid. Eestlase kaeba taadile, tütar ei saa mehele, ei tee, veel oli mure, leket, tütreldume, tule küll, olge õelad. Räkaid ja vallas. Ööd, rokoid, kõlbecotti küll poeegeedee kotti etappi. Ma ütlesin, et tulen kosja, maride õlled, viinad maskide ja puutus maaja välja. Okse alleri, suur rõdu, kas keegi su popul kontori piima, see sa väljakäikudeks? Piinad kangede laht, oioi kausid tühjaks OP-COM psoriaas, see purjus, oh kena vaalapoisina poisikese meie söögi Darras hapupiima peale.